Kohtuasi T‑790/21
PL
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2023. aasta otsus
Avalik teenistus – Ametnikud – Üleviimine teenistuse huvides – Liidu kohtute otsuste täitmiseks tehtud tagasiulatuva jõuga otsus – ELTL artikkel 266 – Personalieeskirjade artiklid 22a ja 22c – Kohtueelse menetluse normide rikkumine – Hea halduse põhimõte – Õigus olla ära kuulatud – Erapooletuse põhimõte – Mõistlik aeg – Hoolitsemiskohustus – Vastutus – Mittevaraline kahju
Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Üleviimine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Piirid – Teenistuse huvid – Ametniku teenistuse huvides üleviimine suhtlemisraskuste tõttu – Lubatavus
(Ametnike personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)
(vt punktid 51–53)
Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sellistest asjaoludest teatamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Sellise ametniku kaitse, kes on nendest asjaoludest teatanud informaatorina – Institutsioonide kohustus kehtestada sise-eeskirjad, mis puudutavad informaatoritest ametnike esitatud kaebuste käsitlemist – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3 ning artiklid 22b ja 22c)
(vt punktid 55, 56, 58 ja 164–175)
Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sellistest asjaoludest teatamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Nendest asjaoludest teatanud ametniku üleviimine – Lubatavus – Tingimus – Üleviimise ja asjaomase ametniku poolt rikkumisest teatamise vahelise seose puudumine – Tõendamiskoormis
(Ametnike personalieeskirjad, artikkel 22a)
(vt punktid 57 ja 182–190)
Ametnike hagid – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Ulatus – Nii kohtuotsuse põhjenduse kui ka resolutsiooni arvessevõtmine – Üleviimisotsuse tühistamine – Tagasiulatuva jõuga uue üleviimisotsuse vastuvõtmine – Lubatavus – Tingimused
(ELTL artikkel 266)
(vt punktid 80, 128–131 ja 133–139)
Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Erapooletuse nõue – Mõiste
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41)
(vt punktid 100 ja 145)
Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Mõistliku aja nõude järgimine – Rikkumine haldusmenetluses – Mõju
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)
(vt punktid 104, 105, 114 ja 235)
Kokkuvõte
Hageja PL määrati alates 16. veebruarist 2012 kolmandas riigis asuva Euroopa Komisjoni delegatsiooni üksusejuhiks. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) algatas nimetatud üksuse suhtes 2011. ja 2013. aastal juurdlused.
Hageja teavitas 3. oktoobril 2012 oma ülemusi oma murest seoses väidetavate rikkumistega teatud programmide juhtimises ja rakendamises.
Pärast mitut kaebust, milles heideti ette hageja sobimatut käitumist, ning nimetatud üksuse ja hageja enda põhjustatud kommunikatsiooniprobleemide tõttu viidi hageja 19. detsembri 2012. aasta otsusega alates 1. jaanuarist 2013 üle komisjoni asukohta Brüsselis (edaspidi „esimene üleviimisotsus“).
Avaliku Teenistuse Kohus tühistas 15. aprilli 2015. aasta kohtuotsusega esimese üleviimisotsuse hageja kaitseõiguste rikkumise tõttu. ( 1 ) Üldkohus tühistas teise üleviimisotsuse, millel oli sama ulatus, tagasiulatuvalt põhjusel, et selle vastuvõtjal puudus pädevus, arvestades kaitset, mis oli hagejale kui informaatorile antud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikliga 22a. ( 2 ) Uue poolelioleva kohtumenetluse ajal võttis komisjon tagasiulatuva jõuga kolmanda üleviimisotsuse tagasi, selleks et tagada Üldkohtu eelmise kohtuotsuse nõuetekohane täitmine. ( 3 )
Komisjon viis 16. veebruari 2021. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) uuesti hageja tagasiulatuvalt üle alates 1. jaanuarist 2013.
Hageja kui informaator personalieeskirjade artikli 22a tähenduses esitas kaebuse personalieeskirjade artikli 22c alusel, mis reguleerib informaatorite poolt kohtueelses menetluses esitatud kaebuste käsitlemist. Kuna tema kaebus jäeti osaliselt rahuldamata, esitas hageja Üldkohtule tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõude.
Jättes tühistamisnõude rahuldamata, tõlgendas Üldkohus esimest korda personalieeskirjade artiklit 22c ja analüüsis, kas informaatori üleviimise korral oli järgitud tõendamiskoormist reguleerivaid norme.
Rahuldades osaliselt kahju hüvitamise nõude, mõistis Üldkohus komisjonilt hageja kasuks välja 3000 euro suuruse hüvitise mittevaralise kahju eest, mis tekitati mõistliku aja ületamise tõttu haldusmenetluses.
Üldkohtu hinnang
Mis esimesena puudutab personalieeskirjade artiklit 22c, siis märkis Üldkohus, et nimetatud säte kehtestati eesmärgiga panna igale institutsioonile kohustus kehtestada sise-eeskirjad informaatoritele tagatiste andmiseks, sealhulgas menetlus, mille kohaselt käsitletakse nende kaebusi selle kohta, kuidas neid on koheldud personalieeskirjade artiklitest 22a ja 22b tulenevate kohustuste täitmise järel või tagajärjel. Siiski ei nõua nimetatud artikkel 22c, et eeskirjad, mida kohaldatakse informaatorite suhtes, sealhulgas kaebuste esitamise ajal, oleksid kõik sätestatud ühes õigusaktis.
Üldkohus järeldas sellest antud asjas, et vastupidi hageja väidetule on komisjon vastavalt personalieeskirjade artiklile 22c kehtestanud informaatorite kaebuste käsitlemise erinormid.
Nende eeskirjade kohaselt peab komisjon kõigepealt järgima informaatori isiku konfidentsiaalsust ning ei tohi avaldada tema nime isikule, kes võib olla seotud rikkumisega, ega isikule, kellel ei ole rangelt vaja seda teada, välja arvatud juhul, kui informaator annab isiklikult loa oma isiku avaldamiseks või kui see on nõutav kriminaalmenetluses, mida võidakse kõnealuse rikkumise tulemusel alustada. ( 4 ) Seejärel on nende eeskirjadega muu hulgas kindlaks määratud asutus, kes on pädev võtma vastu rikkumisest teatanud ametniku üleviimise otsuseid, ja asutus, kes on pädev käsitlema nende vastu esitatud kaebusi. ( 5 ) Ei personalieeskirjade artikliga 22c ega ühegi muu komisjoni sise-eeskirjaga ei ole kehtestatud nõuet, et pädev asutus peab nende kaebuste käsitlemisel tegutsema ilma talituste abita.
Nendes eeskirjades on lisaks ette nähtud, et personalieeskirjade artikli 22c alusel esitatud kaebused peavad juhul, kui asjaolud seda nõuavad, saama põhjendatud vastuse personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud tähtajast lühema tähtaja jooksul. ( 6 ) Peale selle võimaldatakse kaebuses sisalduvate isikuandmetega tutvuda üksnes volitatud töötajatel, kes seda tingimata vajavad. Samuti on ette nähtud, et tundlikke küsimusi käsitlevaid kaebusi talitustevaheliste konsultatsioonide käigus ei arutata. ( 7 )
Lõpuks on nende eeskirjadega ette nähtud, et informaatori kaebuse võib esitada blanketiga, milles viidatakse personalieeskirjade artiklile 22c ja mis võimaldab pädeval asutusel tuvastada selle tundliku laadi kohe kaebuse esitamise ajal ning tagada kaitsemeetmete järgimine informaatorite suhtes. Seega, kuigi asjaomased isikud peavad endast kui informaatorist institutsioonile teada andma, ei ole neil kohustust oma kaebustes kirjeldada teatatud rikkumiste üksikasju.
Teisena meenutas Üldkohus seoses informaatori üleviimise korral kohaldatavaid tõendamiskoormist reguleerivaid norme, et komisjoni rikkumistest teatamise suuniste kohaselt lasub isikul, kes võtab informaatori suhtes ebasoodsa meetme, kohustus tõendada, et meede oli ajendatud muudest põhjustest kui rikkumisest teatamine.
Antud juhul täitis komisjon oma tõendamiskoormise, kui ta tõendas, et hageja üleviimine ei olnud ajendatud rikkumisest teatamisest, vaid hageja suhteprobleemidest oma kolleegide ja ülemustega, mis eelnesid rikkumisest teatamisele.
Mis kolmandana puudutab mõistliku aja nõude rikkumist, siis Üldkohus tõdes, et selle haldusmenetluse eriti pikk kestus, mis viis vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, oli tingitud administratsiooni järjestikustest vigadest. Kuigi mõistliku aja nõude rikkumine ei avaldanud mõju otsuse sisule endale, võis see tekitada hagejas ebakindlust ja ärevust tema olukorra suhtes, seda enam, et ta tugines enda kui informaatori staatusele. Neil asjaoludel rahuldas Üldkohus hageja kahju hüvitamise nõude osaliselt.
( 1 ) 15. aprilli 2015. aasta kohtuotsus PL vs. komisjon (F‑96/13, EU:F:2015:29).
( 2 ) 13. detsembri 2018. aastakohtuotsus PL vs. komisjon (T‑689/16, ei avaldata, EU:T:2018:925).
( 3 ) Üldkohus leidis 25. novembri 2020. aasta kohtumääruses PL vs. komisjon (T‑308/20, ei avaldata, EU:T:2020:571), et hagi, mille hageja esitas kolmanda üleviimisotsuse peale, oli pärast selle otsuse tagasivõtmist muutunud esemetuks.
( 4 ) Asepresident Šefčoviči 6. detsembri 2012. aasta teatis komisjonile SEC(2012) 679 (final) rasketest rikkumistest teatamist käsitlevate suuniste kohta (whistleblowing) (edaspidi „komisjoni rikkumistest teatamise suunised“).
( 5 ) Komisjoni 4. juuni 2013. aasta otsus (2013) 3288 personalieeskirjadega ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ning muude teenistujate teenistustingimustega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiasutusele antud volituste kasutamise kohta, mida on muudetud komisjoni 16. detsembri 2014. aasta otsusega C(2014) 9864.
( 6 ) Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt teatab asutus või ametiisik asjaomasele isikule oma põhjendatud otsuse nelja kuu jooksul pärast kaebuse esitamise kuupäeva.
( 7 ) 19. detsembri 2013. aasta haldusteatis nr 79‑2013, mis käsitleb personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaste taotluste esitamist, personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaseid kaebusi ja personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotlusi.