Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
(*)
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Tõhus kohtulik kaitse – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsuse põhimõte – Kriisilahendusnõukogu kaalutlusruum – Õigusvastasuse vastuväide – Komisjoni kaalutlusruum – Kohtuotsuse mõju ajaline piiramine
Kohtuasjas T‑396/21,
Deutsche Bank AG, asukoht Frankfurt (Saksamaa), esindajad: advokaadid H. Berger, M. Weber ja D. Schoo,
hageja,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: J. Kerlin, T. Wittenberg ja D. Ceran, keda abistasid advokaadid H.-G. Kamann, F. Louis, P. Gey ja L. Hesse,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: U. Rösslein, M. Menegatti ja G. Bartram,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Bauerschmidt, J. Haunold ja A. Westerhof Löfflerová,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Steiblytė,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,
kohtusekretär: ametnik S. Jund,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 7. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
1 Hageja Deutsche Bank AG palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
[…]
III. Poolte nõuded
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada teda puudutavas osas vaidlustatud otsus ja selle lisad;
– mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.
20 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt;
– teise võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.
21 Euroopa Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata osas, milles see tugineb määruse nr 806/2014 õigusvastasuse vastuväitele;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
22 Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
23 Euroopa Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
IV. Õiguslik käsitlus
[…]
A. Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklite 4–9 ja 20 ning I lisa õigusvastasuse vastuväited
1. Neljanda väite teine ja kolmas osa, mille kohaselt on määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 õigusvastane
27 Hageja neljas väide jaguneb sisuliselt kolme ossa. Esimese kohaselt on vaidlustatud otsusega rikutud rakendusmääruse 2015/81 artiklit 4 koostoimes määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikega 1 ning seda väiteosa analüüsitakse seega selle otsuse õiguspärasuse hindamise raames. Teine ja kolmas väiteosa puudutavad määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 õigusvastasust, kuna see säte on väidetavalt vastuolus esiteks „põhimõttega, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile“ ja teiseks ELTL artikliga 114.
28 Hageja on esitanud teise ja kolmanda väiteosa juhuks, kui määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt arvutatakse lõplik sihttase, mis tuleb saavutada enne 31. detsembrit 2023 kogutud ex ante osamaksetest (edaspidi „lõplik sihttase“), tagatud hoiuste suuruse alusel, mis on makstud 1. jaanuaril 2016 alanud algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks (edaspidi „algne periood“). Enne nende väiteosade analüüsi juurde asumist tuleb seega kõigepealt välja selgitada nimetatud määruse artikli 69 lõike 1 ulatus.
a) Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 ulatus
29 Hageja leiab, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lõplik sihttase tuleb kindlaks määrata „staatiliselt“, st arvesse võttes tagatud hoiuste suurust selle määruse jõustumise hetkel. Seega ei tule selle sätte kohaselt seda sihttaset kindlaks määrata tagatud hoiuste taseme alusel, mille need on saavutanud algse perioodi lõpuks.
30 Kõigepealt viitab määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 sõnastus üksnes ühtse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) rahaliste vahendite kogumise tähtajale. Seevastu ei tulene sellest sõnastusest, et lõplik sihttase tuleb kindlaks määrata algse perioodi lõpuks kogunenud tagatud hoiuste summa alusel.
31 Samuti näitavad määruse nr 806/2014 ettevalmistavad materjalid väidetavalt, et kriisilahendusfondi loomisel oli ette nähtud „staatiline“ lõplik sihttase suuruses ligikaudu 55 miljardit eurot, mis vastab ette nähtud 1%-le kõigi finantsinstitutsioonide tagatud hoiustest selle määruse jõustumise hetkel.
32 Lõpuks, arvestades määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 teleoloogilist ja süstemaatilist tõlgendamist, ei tohiks kriisilahendusfondiga kaetavat riski mõõta tagatud hoiuste muutumise alusel, kuna nende hoiuste suurenemine ei tähenda, et suureneb ka kriisilahendusfondi kasutamise risk.
33 Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.
34 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 on sätestatud, et „algse […] perioodi lõpuks“ „ulatuvad [kriisilahendusfondi] kasutada olevad rahalised vahendid vähemalt 1%-ni kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast“.
35 Kõigepealt nähtub selle sätte sõnastusest, et algse perioodi lõppkuupäev ei ole määrav mitte ainult selleks, et määrata kindlaks aeg, mil kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid peavad ulatuma vähemalt 1%-ni kõigi ühtses kriisilahenduskorras osalevates liikmesriikides tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast, st lõpliku sihttasemeni, vaid ka selleks, et määrata kindlaks nende hoiuste summa, mida tuleb selle sihttaseme arvutamisel arvesse võtta.
36 Samuti tuleneb määruse nr 806/2014 ettevalmistavatest materjalidest, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, põhineb selle määruse artikli 69 lõige 1 lähenemisel, et lõplik sihttase on dünaamiline selles mõttes, et see tuleb kindlaks määrata algse perioodi lõpuks kogunenud tagatud hoiuste summa alusel. Nimelt selgitas komisjon oma 10. juuli 2013. aasta ettepaneku COM(2013) 520 (final) – mis viis nimetatud määruse vastuvõtmiseni – seletuskirja punktis 4.3.2, et lõplik sihttase jääb dünaamiliseks ja pangandussektori arenemise korral see tõuseb.
37 Lõpuks on vajadus võtta arvesse tagatud hoiuste summa muutumist seletatav ex ante osamaksete kogumise eesmärgiga, milleks on kindlustusloogikast lähtudes tagada, et finantssektor annab ühtsele kriisilahenduskorrale piisavalt rahalisi vahendeid, et viimane saaks täita oma ülesandeid, nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendusest 41 (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Vastavalt selle määruse põhjendusele 12 on ühtse kriisilahenduskorra eesmärk omakorda suurendada osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide stabiilsust ja vältida võimalike kriiside levikut mitteosalevatesse liikmesriikidesse.
38 Sellega seoses nähtub ettepaneku COM(2013) 520 (final) seletuskirja punktist 4.3.2, et mida rohkem pangandussektor aja jooksul kasvab, seda rohkem peaksid suurenema kriisilahendusfondile eraldatavad rahalised vahendid. See hinnanguline suurus võimaldab seega ette näha nende rahaliste vahendite suuruse, mis peaks kriisilahendusfondile olema antud, et seda saaks pangandussektorit mõjutava kriisi korral kasutada kriisilahendusvahendite rahastamiseks ja seega nende vahendite tõhusa kohaldamise tagamiseks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõikele 1, arvestades sama määruse põhjendust 101.
39 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikest 1 nähtub, et liidu seadusandja on valinud lähenemisviisi, mille kohaselt väljendab tagatud hoiuste summa pangandussektori hinnangulist suurust ja selle alusel saab seega välja arvutada rahalised vahendid, mis tuleb anda kriisilahendusfondi käsutusse. Seda silmas pidades näitab tagatud hoiuste summa võimalik suurenemine algse perioodi alguse ja lõpu vahel pangandussektori kasvu, mis toob kaasa kriisilahendusfondi kasutusse nõutavate rahaliste vahendite suurenemise selle perioodi lõpus.
40 Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud lõpliku sihttaseme summa tuleb kindlaks määrata algse perioodi lõpus olemas olevate tagatud hoiuste summa alusel.
b) Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 õiguspärasus
1) Teine väiteosa, mille kohaselt rikub määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 „põhimõtet, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile“
41 Hageja väidab, et kui määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 tõlgendada nii, et lõplik sihttase määratakse kindlaks algse perioodi lõpuks kogunenud tagatud hoiuste summa alusel, rikub see säte „põhimõtet, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile“, mis väljendab proportsionaalsuse põhimõtet ja tuleneb harta artiklitest 16, 17 ja 52, määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 2 ning direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 teisest lõigust.
42 Arvestades nimelt tagatud hoiuste summa märkimisväärset kasvu viimastel aastatel, paneb määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 finantsinstitutsioonidele põhjendamatu ja ebaproportsionaalse koormuse. Kõigi finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed kokku suurenesid ligikaudu 6,9 miljardilt eurolt 2016. aastal ligikaudu 11,3 miljardi euroni 2021. aastal, mis tähendab 64% kasvu.
43 Ühtse kriisilahenduskorra ja kriisilahendusfondiga kaetav risk ei suurenenud aga sel ajavahemikul märkimisväärselt.
44 Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.
45 Nagu on märgitud eespool punktides 35–40, määratakse lõplik sihttase vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 kindlaks algse perioodi lõpus kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa alusel.
46 Kuigi hageja väidab lõpliku sihttaseme sellise kindlaksmääramise viisile vastuvaidlemisel, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 rikub „põhimõtet, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile“, tuleneb tema esitatud menetlusdokumentidest, eelkõige tema repliigist ning parlamendi ja nõukogu seisukohtade suhtes esitatud märkustest, et tema hinnangul tuleneb see „põhimõte“ ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest.
47 Seda arvestades ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas liidu õiguses eksisteerib autonoomne „põhimõte“, „et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile“. Hageja argumentatsiooni järgides piisab, kui hinnata, kas määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 rikub proportsionaalsuse põhimõtet.
48 Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide ja asutuste aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ja juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, samuti ei tohi tekitatud ebamugavused olla seatud eesmärkide suhtes ülemäära suured (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 165, ning 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 142).
49 Mis puudutab eespool punktis 48 nimetatud tingimuste kohtulikku kontrolli, siis tuleb meenutada, et liidu seadusandjal on ex ante osamaksete arvutamise meetodi kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum, kuna ta peab sekkuma valdkonnas, mis eeldab tema poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punktid 117 ning 118).
50 Neil asjaoludel ja vastavalt kohtupraktikale peab Üldkohtu kontroll proportsionaalsuse põhimõtte järgimise üle piirduma selle uurimisega, kas liidu seadusandja võetud meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobivad, ega need ei lähe ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, või ei too nimetatud eesmärki arvestades kaasa ilmselgelt ebaproportsionaalseid ebamugavusi (vt selle kohta 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punktid 79, 96 ning 97).
51 Mis puudutab esiteks määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 sätestatud normi sobivust, siis nähtub eespool punktist 37, et selle eesmärk on anda ühtsele kriisilahenduskorrale piisavalt vahendeid, et viimane saaks täita oma ülesandeid, mille hulka kuulub ka maksejõuetute finantsinstitutsioonide kriisilahenduste läbiviimine.
52 Tõendamaks, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramise viis on eespool punktis 51 nimetatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu, esitab hageja sisuliselt kahte liiki argumente, millest esimene käsitleb tagatud hoiuste asjakohasust selle sihttaseme kindlaksmääramise parameetrina ja teine nende hoiuste summa arvessevõtmist algse perioodi lõpus.
53 Nii väidab hageja esimesena sisuliselt, et tagatud hoiused ei ole lõpliku sihttaseme kindlaksmääramiseks sobiv kriteerium, kuna need hoiused ei näita tingimata riski, et kriisilahendusfondi kriisilahendusmenetluses kasutatakse.
54 Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktis 51 nimetatud eesmärgi saavutamiseks ja nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendustest 101, 104 ja 105, pidi liidu seadusandja andma kriisilahendusfondile piisavad rahalised vahendid, et viimane saaks panganduskriisi korral sekkuda ja sama määruse artikli 76 lõikega 1 talle pandud ülesandeid täites rahastada finantsinstitutsioonide võimalikku kriisilahendusmenetlust.
55 Neid rahalisi vahendeid lõpliku sihttaseme ulatuses tuleb hinnata pangandussektori suurust silmas pidades, kusjuures tuleb täpsustada, et kriisilahendusfondiga kaetud risk on risk, mille kogu sektor tekitab finantssüsteemi stabiilsusele (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 71 ja 72).
56 Sellega seoses selgitas kriisilahendusnõukogu oma menetlusdokumentides, ilma et hageja oleks talle põhjendatult vastu vaielnud, et tagatud hoiused võimaldavad ligikaudselt hinnata pangandussektori suurust ja arvutada seega välja rahalised vahendid, mida kriisilahendusfond vajab, et rahastada selles sektoris kriisilahendusvahendite võtmist kriisiolukorras.
57 Nimelt kujutavad need hoiused endast finantsinstitutsioonide võetud kohustusi, kusjuures olgu täpsustatud – nagu märgib ka komisjon oma menetlusse astuja seisukohtades, ilma et hageja talle vastu vaidleks –, et need hoiused on isegi suurem osa kohustustest, vähemalt suurte finantsinstitutsioonide puhul.
58 Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et tagatud hoiused kui finantsinstitutsioonide võetud kohustuste konkreetne kategooria on pangandussektori suuruse hindamiseks ja kriisilahendusfondi nõutavate ressursside arvutamiseks ilmselgelt sobimatud.
59 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et kriisilahenduse korral kaitsevad tagatud hoiuseid hoiuste tagamise skeemid, mistõttu nende hoiuste suurenemine ei too kaasa kriisilahendusfondiga kaetava riski suurenemist.
60 Nimelt, ilma et oleks vaja analüüsida, mil määral kujutavad tagatud hoiused endast ohtu kriisilahendusfondi rahaliste vahendite kasutamisele, tuleb märkida, et hageja argument põhineb tegelikult eeldusel, et need hoiused võivad eraldiseisvalt suureneda, ilma et selle suurenemisega kaasneks finantsinstitutsioonide muude kohustuste suurenemine, mis võib kaasa tuua riski kriisilahendusfondi jaoks.
61 Miski ei viita aga sellele, et see on nii.
62 Sellega seoses, nagu kriisilahendusnõukogu ja parlament oma menetlusdokumentides sisuliselt kinnitavad ning ilma et hageja esitaks nende argumentidele vastuvaidlemiseks ühtegi konkreetset tõendit, võib kõigi finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa kajastada pangandussektori üldist arengut. Eelkõige ei viita miski sellele, et selle summa võimaliku suurenemisega ei saa kaasneda nende finantsinstitutsioonide võetud muude kohustuste suurenemine, nagu tagamata hoiused, mida hoiuste tagamise skeemid ei kaitse ja mis omakorda tähendavad kriisilahendusfondiga kaetud riski suurenemist.
63 Selles kontekstis ei saa hageja väita, et tagatud hoiused on lõpliku sihttaseme arvutamiseks ilmselgelt ebasobiv meede, tuginedes seejuures määruse nr 806/2014 põhjendusele 105, mis on sõnastatud järgmiselt:
„[Kriisilahendusfondi] sihttase tuleks kehtestada kõigi osalevates liikmesriikides tegevusloa saanud krediidiasutuste tagatud hoiuste protsendimäärana. Kuna aga nende finantsinstitutsioonide kohustuste summa kokku oleks [kriisilahendusfondi] ülesandeid arvestades parem võrdlusalus, peaks komisjon hindama, kas paremaks aluseks oleksid tagatud hoiused või kõik kohustused ja kas tulevikus tuleks kehtestada fondile absoluutne miinimumsumma, et säilitada direktiiviga [2014/59] võrdsed võimalused.“
64 Nimelt pelk asjaolu, et mõni muu kriteerium võib olla sama sobiv kui see, mis on ette nähtud asjaomastes õigusnormides, ja et liidu seadusandja märgib, et komisjon peab tulevikus selle kriteeriumi kohaldamist uuesti hindama, ei tähenda, et kriteerium, mille seadusandja on kõiki asjaolusid teades valinud, on taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu. Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et Üldkohus ei pea proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kontrollimisel kindlaks tegema, kas seadusandja võetud meede oli ainus või võimalikest parim, vaid kas see oli ilmselgelt ebasobiv (12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Jippes jt, C‑189/01, EU:C:2001:420, punkt 83).
65 Teisena väidab hageja, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramiseks tagatud hoiuste summa arvessevõtmine algse perioodi lõpus kujutab endast ilmselgelt ebasobivat meedet, et saavutada eespool punktis 51 viidatud eesmärk, milleks on anda ühtsele kriisilahenduskorrale piisavalt vahendeid, et see saaks täita oma ülesandeid.
66 Sellega seoses tuleneb eespool punktidest 38 ja 40, et selleks, et võimaldada ühtsel kriisilahenduskorral tõhusalt täita oma ülesandeid, nägi liidu seadusandja ette kriisilahendusfondi rahastamise, võttes arvesse pangandussektori arengut, ning pidades meeles, et ajapikku toob selle sektori võimalik kasv kaasa ka nende rahaliste vahendite suurenemise, mis tuleb kriisilahendusfondi käsutusse anda, ja järelikult ka lõpliku sihttaseme suurenemise. Võttes aga arvesse eespool punktis 58 tehtud järeldust, ei ole algse perioodi lõpus tagatud hoiuste summa ilmselgelt asjakohatu, et kajastada selle sektori tulevast suurust ja tagada nii kriisilahendusfondi piisav rahastamine vastavalt selle sektori prognoositavale olukorrale.
67 Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 62, ei ole ilmselgelt sobimatu tugineda tagatud hoiuste arengule, et eeldada finantsinstitutsioonide võetud muude kohustuste suurenemist ja hinnata nii kriisilahendusfondiga kaetud riski võimalikku suurenemist.
68 Selles kontekstis ei saa hageja muu hulgas tugineda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT 2013, L 176, lk 1), artiklitele 428m ja 428n, väites, et nende sätete kohaselt vähendavad tagatud hoiused finantsinstitutsioonide likviidsusriski, mistõttu nende hoiuste kasv ei too kaasa mingit kriisilahendusfondi kasutamise riski ega tohiks seega kaasa tuua lõpliku sihttaseme tõusu.
69 Sellega seoses nähtub määruse nr 575/2013 põhjendusest 32 koostoimes määruse nr 806/2014 põhjendusega 12, et usaldatavusnõudeid käsitlevatel õigusnormidel on võrreldes finantsinstitutsioonide kriisilahendust käsitlevate õigusnormidega erinev eesmärk. Seda arvestades ei saa määruse nr 575/2013 artiklitega 428m ja 428n tõendada, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramise viis on ilmselgelt sobimatu, kuna see on reguleeritud finantsinstitutsioonide kriisilahendust käsitlevate õigusnormidega.
70 Samuti ei saa hageja põhjendatult väita, et nende hoiuste kasv ei tohiks kaasa tuua lõpliku sihttaseme tõusu, tuginedes asjaolule, et kui riskinäitaja „likviidsuskattekordaja“ arvutamisel võetaks arvesse kõrget likviidsust tagatud hoiuste valdkonnas, nagu näeb ette delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 3 punkt b, siis tooks see kaasa asjaomase finantsinstitutsiooni korrigeerimise kordaja vähenemise.
71 Nimelt ei tõenda ainuüksi see asjaolu, et tagatud hoiuste summa muutus on ilmselgelt sobimatu kriteerium, et kajastada pangandussektori suuruse muutust ja sellest tulenevalt määrata kindlaks kriisilahendusfondi finantsvajadused, eelkõige selleks, et hinnata kriisilahendusfondi jaoks riski tekitavate kohustuste suurenemist ning mõõta nii sellist riski, mida kriisilahendusfond peab kriisilahendusmenetluses katma.
72 Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramise viis, nagu see on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1, oli eespool punktis 51 nimetatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu.
73 Teiseks ei selgita hageja, kuidas määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikest 1 tulenev lõpliku sihttaseme kindlaksmääramise meetod läheb ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik eespool punktis 51 nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Eelkõige ei esita ta konkreetseid tõendeid selle kohta, et seda eesmärki on võimalik saavutada meetmetega, mis on sama tõhusad kui selles sättes ette nähtud meetmed, kuid asjasse puutuvatele finantsinstitutsioonidele vähem koormavad kui selle sihttaseme kindlaksmääramine tagatud hoiuste summa alusel algse perioodi lõpus.
74 Isegi kui eeldada, et hageja leiab, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramine määruse nr 806/2014 jõustumise hetkel tagatud hoiuste summa alusel on selline vähem piirav meede, ei tõenda ta, kuidas see meede võimaldaks kriisilahendusfondil saada piisavalt rahalisi vahendeid, et tagada ühtse kriisilahenduskorra tõhus toimimine.
75 Samuti ei saa hageja väita, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramiseks oleks liidu seadusandja pidanud arvesse võtma kriisilahendusfondi kasutamise riski vähenemist finantsinstitutsioonide kõlblike kohustuste tõttu vastavalt omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudele ning kahjumi katmise võime nõudele. Sellega seoses ei ole hageja eelkõige selgitanud, kuidas tooks nende kohustuste arvessevõtmine lõpliku sihttaseme arvutamise meetodi kindlaksmääramisel asjaomastele finantsinstitutsioonidele kaasa vähem kulutusi, võimaldades samas kriisilahendusfondil saada piisavalt rahalisi vahendeid.
76 Lõpuks, isegi kui eeldada, et lõpliku sihttaseme arvutamine on finantsinstitutsioonide kõiki kohustusi arvestades sobiv meede, ei ole hageja tõendanud, et selline arvutus tekitaks asjaomastele finantsinstitutsioonidele vähem kulutusi kui selle sihttaseme kindlaksmääramine tagatud hoiuste summa alusel algse perioodi lõpus.
77 Kolmandaks ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset asjaolu, mis tõendaks, et määrates lõpliku sihttaseme kindlaks viitega algse perioodi lõpus olemas olevatele tagatud hoiustele, tõi määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 finantsinstitutsioonidele kaasa ilmselgelt liigseid ebamugavusi võrreldes liidu seadusandja taotletavate eesmärkidega.
78 Eespool toodust lähtudes tuleb käesolev väiteosa tagasi lükata.
2) Kolmas väiteosa, mille kohaselt rikub määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 ELTL artiklit 114
79 Hageja väidab, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 ei kuulu ELTL artikli 114 lõike 1 kohaldamisalasse. Täpsemalt, kuivõrd see säte määrab lõpliku sihttaseme kindlaks tagatud hoiuste summa dünaamilise muutuse alusel algse perioodi lõpus, ei aita see saavutada eesmärki ühtlustada kriisilahenduse rahastamise tingimusi seoses pangandussektorist tuleneva riskiga. Nimelt viib ex ante osamaksete suurendamine tagatud hoiuste kasvu tõttu vaatamata kriisilahenduse riski vähenemisele niisuguste rahaliste vahendite kogunemiseni, mis ei ole selle ühtlustamiseesmärgi saavutamiseks vajalik. Kuna tagatud hoiuste summa ja kriisilahendusnõukogule tekkiva riski vahel puudub seos, toob lõpliku sihttaseme dünaamiline kindlaksmääramine kaasa selle ebaproportsionaalsuse.
80 Lisaks muutub ex ante osamakse maksuks, mille nõudmise õigust ei ole liidu seadusandjale ELTL artikli 114 lõikes 2 sätestatud ühtlustamispädevusega ette nähtud.
81 Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.
82 Kõigepealt tuleb märkida, et liidu õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ning mille hulka kuuluvad õigusakti eesmärk ja sisu (vt 26. juuli 2017. aasta arvamus 1/15 (ELi-Kanada vaheline broneeringuinfo leping), EU:C:2017:592, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika; 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 36).
83 ELTL artikli 114 lõike 1 alusel vastu võetud seadusandlik akt peab ühelt poolt sisaldama liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmeid ning teiselt poolt peab selle eesmärk olema siseturu rajamine ja selle toimimine (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 100).
84 Esimesena on oluline täpsustada, et ELTL artiklit 114 saab kasutada õigusliku alusena ainult siis, kui õigusaktist tuleneb objektiivselt ja tegelikult, et selle eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi (vt 22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 113 ning seal viidatud kohtupraktika).
85 Käesolevas asjas tuleneb eelkõige määruse nr 806/2014 põhjendustest 1 ja 3 ning direktiivi 2014/59 põhjendusest 1, et see määrus võeti vastu majandus‑ ja finantskriisi kontekstis, kus liidu osas ilmnes, et finantsraskustes finantsinstitutsioonide tekitatud riski tõhusaks ohjamiseks puuduvad vahendid, mistõttu olid liikmesriigid sunnitud kasutama selliste finantsinstitutsioonide toetamiseks avaliku sektori rahalisi vahendeid.
86 Määruse nr 806/2014 põhjendusest 1 tuleneb samuti, et see kriis tõi esile ohu pangandusteenuste siseturu toimimisele ja suureneva finantsturgude killustatuse ohu. See valmistas tõsist muret siseturul, kus pangad oleksid pidanud suutma tagada märkimisväärse piiriülese tegevuse, kuid täheldati piiriülese tegevuse vähenemist, mis oli seotud probleemide levimise kartusega.
87 Lisaks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 2–4 ja 12 rõhutanud, et erinevused riikide kriisilahendusnormide ja vastavate haldustavade vahel ning see, et pangandusliidus puudub ühtne menetlus otsuste tegemiseks kriisilahenduse kohta, süvendavad usalduse puudumist teiste liikmesriikide, sealhulgas ühtses kriisilahenduskorras mitteosalevate liikmesriikide pangandussüsteemide vastu, ning aitavad kaasa turu ebastabiilsusele, kuna need ei taga panga maksejõuetuks jäämise võimalike tagajärgede prognoositavust. Need erinevused võivad teatavate pankade ja nende klientide jaoks kaasa tuua ka kõrgemad laenuvõtmiskulud, mis on tingitud üksnes sellest, kus pangad on asutatud, ja olenemata sellest, milline on nende tegelik krediidivõimelisus.
88 Lõpuks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 9 ja 19 rõhutanud, et seni, kuni kriisilahendusnormid ja -tavad ning koormuse jagamise viisid jäävad riigisiseseks ning kriisilahenduse rahastamiseks vajalikke rahalisi vahendeid kaasatakse ja kulutatakse riigi tasandil, ei lõhuta liikmesriikide ja pangandussektori vahelist seost täielikult ja siseturg jääb killustatuks. Selline olukord piirab pankade piiriülest tegevust, loob takistusi põhivabaduste kasutamisele ja moonutab konkurentsi siseturul.
89 Neid kaalutlusi arvestades on määruse nr 806/2014 eesmärk nõrgendada seost konkreetse liikmesriigi puhul tajutava fiskaalseisundi ning selles liikmesriigis tegutsevate pankade ja ettevõtjate rahastamiskulude vahel ning samuti panna vastutus finantssüsteemi stabiliseerimise rahastamise eest kogu finantssektorile.
90 Nagu on märgitud määruse nr 806/2014 artiklis 1, on määruses seega sätestatud eelkõige finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsed õigus- ja menetlusnormid, mida kriisilahendusnõukogu peab kohaldama, et leevendada eespool punktides 85–88 nimetatud ohte.
91 Nende õigus‑ ja menetlusnormide oluline komponent on kriisilahendusfond, mis – nagu tuleneb määruse nr 806/2014 artiklitest 67 ja 76 ning põhjendusest 107 – võimaldab tagada kriisilahendusõiguste tõhusa kasutamise ja panustada kriisilahenduse vahendite rahastamisse, tagades nende tõhusa rakendamise.
92 Selleks et tagada kriisilahendusfondis piisavad rahalised vahendid, rahastatakse fondi – võttes arvesse eespool punktides 85–88 esitatud kaalutlusi – eelkõige finantsinstitutsioonide tasutud ex ante osamaksetest, mille suurus sõltub lõplikust sihttasemest ja mis määratakse kindlaks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1.
93 Seega tagab nende osamaksete tegemine, nagu see on kindlaks määratud vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1, finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsete õigus- ja menetlusnormide tõhusa kohaldamise. Osamakseid kehtestavad reeglid võimaldavad – nagu nähtub sama määruse põhjendustest 12 ja 19 – omakorda vältida seda, et liikmesriikide erinevad tavad takistavad põhivabaduste kasutamist või moonutavad konkurentsi siseturul.
94 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 on eraldiseisev ühtlustamise eesmärgist, kuna selles sättes ette nähtud lõpliku sihttaseme summa määratakse kindlaks algse perioodi lõpus olemas olevate tagatud hoiuste summa alusel.
95 Nimelt ühelt poolt on ex ante osamaksete lõpliku sihttaseme alusel arvutamise eesmärk tagada kriisilahendusfondile rahalised vahendid ühtse võrdlusaluse alusel, et kriisilahendusmeetmeid ühtses menetluses tõhusalt rakendada. Selline arvutamine katkestab seega seose finantsinstitutsiooni ja tema asukoha liikmesriigi vahel, aidates samas kaasa siseturu rajamisele ja toimimisele ELTL artikli 114 lõike 1 tähenduses. Teiselt poolt, võttes arvesse eespool punktides 66 ja 67 esitatud põhjendusi, ei saa asjaolu, et lõplik sihttase määratakse kindlaks tagatud hoiuste summa alusel algse perioodi lõpus, pidada ühtlustamise eesmärgist eraldiseisvaks.
96 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 806/2014, eelkõige selle artikli 69 lõike 1 eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi.
97 Teisena tuleb täheldada, et EL toimimise lepingu koostajad soovisid ELTL artiklis 114 sisalduva väljendiga „ühtlustamise[…] meetmed“ anda liidu seadusandjale üldisest kontekstist ja ühtlustatava valdkonna erilistest asjaoludest sõltuvalt hindamisruumi, et valida soovitud tulemuseni jõudmiseks sobivaim ühtlustamistehnika, ning seda eriti valdkondades, mida iseloomustavad keerulised tehnilised üksikasjad (vt 22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 102 ning seal viidatud kohtupraktika).
98 Võttes arvesse hindamisruumi, mis liidu seadusandjal on ELTL artiklis 114 nimetatud meetmete võtmisel, võib ta seega ühtlustamistehnika valimisel delegeerida liidu organile või asutusele pädevuse kavandatava ühtlustamise elluviimiseks. Nii on see eelkõige juhul, kui võetavad meetmed peavad tuginema erilistele professionaalsetele ja tehnilistele teadmistele ning niisuguse üksuse reageerimisvõimele (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 105).
99 Selles kontekstis tuleb märkida, et, nagu nähtub eespool punktidest 85–88, peavad kriisilahenduse valdkonnas võetavad meetmed põhinema erilistel professionaalsetel ja tehnilistel teadmistel. Neil asjaoludel võis liidu seadusandja anda kriisilahendusnõukogule pädevuse määrata määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 alusel kindlaks ex ante osamaksete summa ning hallata kriisilahendusfondi rahalisi vahendeid vastavalt selle määruse artikli 67 lõigetele 2 ja 3.
100 Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 92 ja 93, on määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 finantsinstitutsioonide kriisilahenduse õigus‑ ja menetlusnormide oluline komponent, mis aitab vältida seda, et liikmesriikide erinevad tavad takistavad põhivabaduste kasutamist või moonutavad konkurentsi siseturul.
101 Seda arvestades võib määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 pidada sätteks, mis käsitleb pangandusliidus finantsinstitutsioonide kriisilahendust reguleerivate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamist.
102 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 vastab ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
103 Kolmandana tuleb analüüsida hageja argumenti, et kuna tagatud hoiuste summa määratakse kindlaks lõpliku sihttaseme summa alusel, on ex ante osamakse sisuliselt maks ja seega ei hõlma seda liidu seadusandja ühtlustamispädevus vastavalt ELTL artikli 114 lõikele 2.
104 ELTL artikli 114 lõige 2 näeb ette, et selle artikli lõiget 1 ei kohaldata muu hulgas „maksusätete“ suhtes.
105 Mis puudutab väljendi „maksusätted“ tõlgendamist, siis tuleb tõdeda, et EL toimimise leping ei sisalda selle mõiste määratlust (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑338/01, EU:C:2004:253, punkt 63).
106 Samas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et maks, mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad, ei ole oma olemuselt maks eelkõige olukorras, kus see on otseselt ette nähtud üksnes selle sektori kulude rahastamiseks ja kus need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks, eeskätt selle stabiliseerimiseks (vt selle kohta analoogia alusel 11. juuli 1989. aasta kohtuotsus Schräder HS Kraftfutter, 265/87, EU:C:1989:303, punktid 9 ja 10).
107 See arutluskäik on aga kohaldatav ka ex ante osamaksete suhtes, mis järgivad kindlustusloogikat ja mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad üksnes selle sektori kulude rahastamiseks.
108 Mis puudutab seega ex ante osamaksete olemust, siis on eespool punktis 85 juba märgitud, et määrus nr 806/2014 võeti vastu majandus- ja finantskriisi kontekstis, kus liidu puhul ilmnes, et finantsraskustes finantsinstitutsioonide tekitatud riski tõhusaks ohjamiseks puuduvad vahendid, mistõttu olid liikmesriigid sunnitud kasutama avaliku sektori rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide toetamiseks. Ühtse kriisilahenduskorra eesmärk on hoida ära kahju, mida finantsinstitutsioonide maksejõuetus on selliste kriiside ajal tekitanud, kuna ühe liikmesriigi finantsinstitutsiooni maksejõuetus võib mõjutada kogu finantsturu stabiilsust, nagu on märgitud määruse põhjendustes 8 ja 12.
109 Selles kontekstis leidis liidu seadusandja, et finantssüsteemi stabiliseerimist peaks rahastama finantssektor tervikuna, nagu nähtub eelkõige määruse nr 806/2014 põhjendusest 100.
110 Seda silmas pidades seisneb ex ante osamaksete eripära – nagu kinnitavad direktiivi 2014/59 põhjendused 105–107 ja määruse nr 806/2014 põhjendus 41 – selle tagamises, et kindlustusloogikast lähtudes annab finantssektor kriisilahendusfondi piisavalt rahalisi vahendeid võimaldamaks viimasel täita oma ülesandeid (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).
111 Seetõttu kogutakse määruse nr 806/2014 artikli 67 lõigete 2 ja 4 ning põhjenduse 61 kohaselt ex ante osamakseid finantssektori ettevõtjatelt, et rahastada kriisilahendusfondi, mida saab kasutada üksnes kriisilahendusvahendite ja -õiguste tõhusaks rakendamiseks, kui sellised meetmed on vajalikud finantssektori finantsstabiilsuse eesmärgi saavutamiseks.
112 Sellega seoses tuleb märkida, et, nagu nähtub määruse nr 806/2014 artiklist 1, kohaldatakse eespool punktis 69 nimetatud meetmeid üksnes nende finantsinstitutsioonide suhtes, kes on kohustatud tasuma ex ante osamakseid.
113 On tõsi, et määrus nr 806/2014 ei loo mingit automaatset seost ex ante osamakse tasumise ja asjaomase finantsinstitutsiooni kriisilahenduse vahel. Sel põhjusel ei saa ex ante osamakseid pidada kindlustusmakseteks, mille kuupõhine arvutamine ja tagasimaksmine on võimalik (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 70 ja 73).
114 Sellegipoolest saavad finantsinstitutsioonid kriisilahendusfondist, mida rahastatakse just nende ex ante osamaksetest, kasu kahel viisil.
115 Esiteks võib juhul, kui finantsinstitutsioonid on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, nende finantsseisundit korrigeerida kriisilahendusmenetluses, mida võib nende suhtes alustada, kui täidetud on ka muud määruse nr 806/2014 artiklis 18 sätestatud tingimused. Selline menetlus võimaldab seega kasutada kriisilahendusfondi rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide huvides, kusjuures need vahendid on saadud finantsinstitutsioonide osamaksetest.
116 Teiseks saavad kõik finantsinstitutsioonid oma ex ante osamaksetest kasu kriisilahendusfondi tagatava finantssüsteemi stabiilsuse kaudu.
117 Nimelt katab kriisilahendusfond riski, mis tuleneb finantssüsteemi stabiilsusele kogu finantssektorist tervikuna (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 72).
118 Sellest järeldub, et kriisilahendusfondi eesmärk on mitte maksustamise, vaid kindlustuse seisukohast tagada kogu finantssektori stabiilsus, püüdes kaitsta kõiki finantsinstitutsioone finantssektori kriisi eest.
119 See kindlustusloogikast lähtuv eesmärk nähtub ka ex ante osamaksete arvutamisest, kuna osamaksed ei põhine kindla määra kohaldamisel teatud maksubaasile, vaid direktiivi 2014/59 artiklite 102 ja 103 ning määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 kohaselt määratakse kindlaks lõplik sihttase ja seejärel aasta sihttase, mis jagatakse seejärel finantsinstitutsioonide vahel (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Nagu nähtub ka määruse nr 806/2014 põhjendusest 109, põhineb see aasta sihttaseme jaotus eelkõige riskil, mida iga finantsinstitutsioon kujutab endast finantssüsteemi stabiilsusele, ja see motiveerib finantsinstitutsioone otsustama vähem riskantse tegutsemisviisi kasuks.
120 Eeltoodust tuleneb, et finantsinstitutsioonid tasuvad ex ante osamakseid kindlustusloogikast lähtudes, võttes arvesse, et need osamaksed on otseselt ette nähtud ainult selleks, et rahastada finantssektori – kuhu need finantsinstitutsioonid kuuluvad – kulusid, ning need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks, eelkõige selle stabiliseerimiseks teatavate finantsinstitutsioonide maksejõuetuse korral ja mõju levimise piiramiseks.
121 Järelikult ei kujuta määruse nr 806/2014 sätted, mis kohustavad finantsinstitutsioone tasuma ex ante osamakseid ja täpsustavad nende arvutamise viisi – eelkõige selle artikli 69 lõige 1 – endast „maksusätteid“ ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses.
122 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 on eraldiseisev ühtlustamise eesmärgist, kuna selles sättes ette nähtud lõpliku sihttaseme summa määratakse kindlaks algse perioodi lõpus olemas olevate tagatud hoiuste summa alusel, mistõttu ex ante osamakse muutub maksuks.
123 Ühest küljest ei saa sellist lõpliku sihttaseme arvutamise meetodit eespool punktis 95 esitatud põhjustel pidada ühtlustamiseesmärgist lahutatavaks. Teisest küljest ei mõjuta selle summa arvutamise viis asjaolu, et ex ante osamaksetest saadav tulu on konkreetselt ja otseselt suunatud üksnes finantssektori kulude rahastamisse ning et neid osamakseid võib pidada selle sektori toimimiseks vajalikuks selle stabiliseerimise eesmärgil.
124 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ELTL artikkel 114 oli määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 vastuvõtmiseks sobiv õiguslik alus.
125 Eeltoodut silmas pidades tuleb seega neljanda väite kolmas osa tagasi lükata.
c) Järeldus neljanda väite teise ja kolmanda osa kohta
126 Eeltoodust tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata osas, milles see tugineb määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 õigusvastasuse vastuväitele.
[…]
B. Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust
1. Esimene väide, mis käsitleb põhjenduste puudumist
[…]
d) Teine osa, mis puudutab aasta sihttaseme põhjendatust
338 Hageja hinnangul ei ole vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt põhjendatud aasta sihttaseme kindlaksmääramist. Eelkõige oleks kriisilahendusnõukogu pidanud selgitama, mil määral ta võttis arvesse protsükliliste osamaksete võimalikku mõju asjaomaste finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Peale selle ei esitanud kriisilahendusnõukogu prognoositavat lõplikku sihttaset ega selgitanud seda, kuidas ta tõlgendab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teises lõigus nimetatud ülemmäära. Ent nagu nähtub otsusest, millega määratakse kindlaks 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksed, leiab kriisilahendusnõukogu, et tal on õigus vabalt tõsta aasta sihttaset, kohaldades koefitsienti, mida ei ole kohaldatavates õigusnormides ette nähtud, ja panna seega finantsinstitutsioonidele ebaproportsionaalne koormus.
339 Kriisilahendusnõukogu vastab, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 35–48 nähtub, et ta täitis oma põhjendamiskohustust seoses aasta sihttaseme kindlaksmääramisega 2021. aasta osamakseperioodi suhtes.
340 Eelkõige nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 43–48, et kriisilahendusnõukogu võttis majandustsükli faasi analüüsis arvesse COVID-19 pandeemiat ja võimalikku protsüklilist mõju, mida osamaksed võisid avaldada neid makseid tegevate finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Sellega seoses selgitas kriisilahendusnõukogu, et ta prognoosib majandustegevuse taaskäivitumist 2021. aastal, isegi kui seda taastumist on raske ette näha.
341 Lisaks avaldas kriisilahendusnõukogu oma veebisaidil prognoositava lõpliku sihttaseme ja hageja oli sellest avaldamisest teadlik. Asjaolu, et väidetavalt ei avalikustatud, kuidas kriisilahendusnõukogu tõlgendas määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud 12,5% ülemmäära, ei mõjuta vaidlustatud otsuse põhjenduste õiguspärasust.
342 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid algse perioodi lõpus saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.
343 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed algsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 342 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.
344 Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.
345 Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.
346 Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 48, määras kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot.
347 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 36 ja 37 selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seejärel pidas kriisilahendusnõukogu kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“). Kriisilahendusnõukogu kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase.
348 Kriisilahendusnõukogu esitas koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–47.
349 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 konstateeris kriisilahendusnõukogu jätkuvat suundumust kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa suurenemise suunas. Täpsemalt oli nende hoiuste keskmine summa, arvutatuna kord kvartalis, 2020. aasta puhul 6,689 triljonit eurot.
350 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 40 ja 41 kirjeldas kriisilahendusnõukogu tagatud hoiuste prognoositavat muutust algse perioodi kolme ülejäänud aasta jooksul, st aastatel 2021–2023. Tema hinnangul jäi tagatud hoiuste aastane kasvumäär kuni algse perioodi lõpuni vahemikku 4–7%.
351 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–45 andis kriisilahendusnõukogu hinnangu tegevustsükli etapile ja võimalikule protsüklilisele mõjule, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsiooni finantsseisundile. Ta märkis, et oma hinnangus võttis ta arvesse mitut näitajat, nagu komisjoni sisemajanduse koguprodukti kasvuprognoos ja EKP sellekohased prognoosid või erasektori krediidivoog protsendina sisemajanduse koguproduktist.
352 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 järeldas kriisilahendusnõukogu, et kuigi on mõistlik eeldada, et pangandusliidus jätkub tagatud hoiuste kasv, on kasvutempo väiksem kui 2020. aastal. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47, et tulevaste aastate suhtes, st kuni 2023. aastani, kasutas ta tagatud hoiuste kasvumäärade puhul „ettevaatlikku lähenemisviisi“.
353 Neid kaalutlusi arvestades määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga järgmise matemaatilise valemi alusel, mis on esitatud selle otsuse põhjenduses 48:
„Siht0 [aasta sihttaseme summa] = Tagatud hoiused kokku2020 * 0,0135 * ⅛ = 11 287 677 212,56 eurot“.
354 Kohtuistungil kinnitas kriisilahendusnõukogu siiski, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaks järgmiselt.
355 Esiteks määras kriisilahendusnõukogu prognoosiva analüüsi põhjal kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summaks algse perioodi lõpus ligikaudu 7,5 triljonit eurot. Selle summani jõudmiseks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse tagatud hoiuste keskmist summat 2020. aastal, milleks oli 6,689 triljonit eurot, tagatud hoiuste 4% aastast kasvumäära ning algse perioodi lõpuni veel alles jäänud osamakseperioodide arvu, milleks oli kolm perioodi.
356 Teiseks arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 sellest 7,5 triljonist eurost 1%, et saada lõpliku sihttaseme hinnanguline summa, mis pidi saavutatama 31. detsembriks 2023 ja mis oli ligikaudu 75 miljardit eurot.
357 Kolmandaks arvas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summast maha rahalised vahendid, mis olid kriisilahendusfondil juba 2021. aastal, st ligikaudu 42 miljardit eurot, ning sai tulemuseks summa, mis tuli veel maksta ülejäänud osamakseperioodidel enne algse perioodi lõppu, s.o aastatel 2021–2023. See summa oli ligikaudu 33 miljardit eurot.
358 Neljandaks jagas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summa kolmega, jaotades selle ühetaoliselt kolme ülejäänud osamakseperioodi vahel. Aasta sihttasemeks 2021. aasta osamakseperioodi suhtes määrati seega eespool punktis 346 nimetatud summa ehk ligikaudu 11,287 miljardit eurot.
359 Kriisilahendusnõukogu kinnitas kohtuistungil ka, et ta oli avalikustanud teabe selle kohta, millel eespool punktides 355–358 kirjeldatud meetod põhines ja mis võimaldas hagejal mõista meetodit, mille alusel määrati kindlaks aasta sihttase. Eelkõige täpsustas ta, et 2021. aasta mais – see tähendab pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuid enne käesolevas asjas lahendatava hagi esitamist – avaldas ta oma veebisaidil teabelehe nimega „Fact Sheet 2021“ (edaspidi „teabeleht“), milles oli märgitud lõpliku sihttaseme hinnanguline summa. Samuti kinnitas kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa oli kättesaadav ka tema veebisaidil ja muude avalike allikate kaudu ning seda ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
360 Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu täitis aasta sihttaseme kindlaksmääramisel oma põhjendamiskohustust, tuleb kõigepealt meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult Üldkohus võib või isegi peab arvesse võtma ka muid põhjenduste puudusi kui need, millele viitab hageja, ning seda muu hulgas siis, kui need ilmnevad menetluse käigus.
361 Sel eesmärgil kuulati pooled menetluse suulises osas ära kõigi vaidlustatud otsuse aasta sihttasemete kindlaksmääramist puudutavate võimalike põhjendamisvigade teemal. Täpsemalt kirjeldas kriisilahendusnõukogu, kellele esitati konkreetselt ja mitu korda selle kohta küsimusi, sammude kaupa meetodit, mida ta tegelikult järgis 2021. aasta osamakseperioodi suhtes aasta sihttaseme kindlaksmääramisel, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 355–358.
362 Mis puudutab seejärel põhjendamiskohustuse sisu, siis tuleneb kohtupraktikast, et liidu institutsiooni, asutuse või organi tehtud otsuse põhjendustes peavad eelkõige puuduma vastuolud, et asjaomastel isikutel oleks võimalik teada saada otsuse tegelikke põhjusi, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ja et viimane saaks teha kontrolli (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ning seal viidatud kohtupraktika; 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 20 ja 45–47, ning 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑241/13, EU:T:2015:982, punkt 56).
363 Samuti, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtja esitab otsuse põhjenduste kohta teatavaid selgitusi liidu kohtu menetluses, peavad need selgitused olema kooskõlas selles otsuses esitatud kaalutlustega (vt selle kohta 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 45–47, ja 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punktid 54 ning 55).
364 Nimelt, kuigi vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei ole kooskõlas selliste kohtumenetluses antud selgitustega, ei täida asjaomase otsuse põhjendused eespool punktides 299 ja 300 meenutatud ülesandeid. Eelkõige takistab selline vastuolu esiteks huvitatud isikutel enne hagi esitamist teada saada vaidlustatud otsuse tegelikke põhjendusi ja valmistada ette selles suhtes oma kaitset ning teiseks liidu kohtul teha kindlaks põhjused, mis olid selle otsuse tegelikuks õiguslikuks aluseks, ning analüüsida nende vastavust kohaldatavatele õigusnormidele.
365 Lõpuks tuleb märkida, et kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).
366 Sama kehtib ka aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 15, seisneb ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähenemise.
367 Eeltoodust tuleneb, et kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit.
368 Kuid käesolevas asjas ei olnud see nii.
369 Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 on välja toodud matemaatiline valem, mille põhjal määrati kindlaks aasta sihttase. Kuid on ilmnenud, et see valem ei hõlma kriisilahendusnõukogu poolt tegelikult kohaldatud meetodi elemente, nagu seda selgitati kohtuistungil. Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 355–358, sai kriisilahendusnõukogu seda meetodit kasutades aasta sihttaseme summa nii, et ta lahutas lõplikust sihttasemest kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades seega välja summa, mis tuli maksta kuni algse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega. Need kaks arvutamise etappi ei nähtu aga mitte mingil kujul sellest matemaatilisest valemist.
370 Käesoleva väite raames esitatud hageja argumentidest tuleneb tõepoolest, et ta oli teadlik teabelehest ja järelikult ka lõpliku sihttaseme võimalikest summadest, mis olid välja toodud selles teabelehes esitatud vahemikuna. Ent isegi kui eeldada, et ta teadis ka kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summat, ei võimaldanud need asjaolud üksi tal mõista, et kriisilahendusnõukogu tegi tegelikult eespool punktis 369 nimetatud kaks tehet, kusjuures veel tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ette nähtud matemaatilises valemis neid isegi ei mainita.
371 Sarnased vastuolud ilmnevad ka viisis, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga eespool punktis 370 viidatud matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Seda koefitsienti võib nimelt mõista nii, et see põhineb muude parameetrite hulgas tagatud hoiuste prognoositud kasvul algse perioodi ülejäänud aastatel. Ent nagu kriisilahendusnõukogu kohtuistungil möönis, määrati see koefitsient kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust – see tähendab pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli arvutanud selle summa eespool punktides 355–358 esitatud nelja sammu alusel, ehk jagades kolmega summa, mis saadi kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite lõplikust sihttasemest lahutamise tulemusel. Vaidlustatud otsusest aga ei nähtu sellist arvutuskäiku.
372 Lisaks tuleb meenutada, et teabelehe kohaselt jäi lõplik sihttase vahemikku 70–75 miljardit eurot. See vahemik ei ole aga kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste 4% kasvumäärast – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega hinnanguliseks lõplikuks sihttasemeks 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Nimelt, ühelt poolt sisaldab tagatud hoiuste muutuse määra väljendav vahemik ka väärtusi, mis ületavad 4% määra, kuid mille kohaldamise tulemusel oleks lõpliku sihttaseme hinnanguline summa olnud suurem kui see, mis jäänuks selle sihttaseme vahemikku. Teiselt poolt ei ole hagejal võimalik aru saada, miks kriisilahendusnõukogu arvas selle sihttaseme vahemikku summad, mis olid väiksemad kui 75 miljardit eurot. Nimelt tuli selleks kohaldada alla 4% suurust määra, mis ei jää aga tagatud hoiuste kasvumäära vahemikku. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.
373 Sellest järeldub, et mis puudutab aastase sihttaseme kindlaksmääramist, siis ei ole kriisilahendusnõukogu tegelikult kohaldatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsuse alusel kindlaks teha ei finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus.
374 Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuses on aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.
375 Seega tuleb esimese väite teise osaga nõustuda. Võttes arvesse käesoleva kohtuasja õiguslikke ja majanduslikke huve, on korrakohase õigusemõistmise huvides siiski jätkata hagi teiste väidete analüüsimist.
[…]
3. Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud rakendusmääruse 2015/81 artiklit 4 koostoimes määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikega 1
488 Hageja väidab neljanda väite esimeses osas, et kriisilahendusnõukogu rikkus rakendusmääruse 2015/81 artiklit 4 koostoimes määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikega 1, kuna lõpliku sihttaseme kindlaksmääramisel võttis ta arvesse finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste eeldatavat summat algse perioodi lõpus. Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 arvestades oleks kriisilahendusnõukogu pidanud aga selle sihttaseme kindlaks määrama „staatiliselt“, võttes arvesse finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summat nimetatud määruse jõustumise hetkel.
489 Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.
490 Sellega seoses tuleneb eespool punktidest 35–40, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lõpliku sihttaseme kindlaksmääramisel tuleb lähtuda tagatud hoiuste summast algse perioodi lõpus. Järelikult võttis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–41 õigesti arvesse tagatud hoiuste muutust kuni algse perioodi lõpuni, et määrata kindlaks lõplik sihttase ja tuletada sellest seejärel aasta sihttase.
491 Neljanda väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Deutsche Bank AGd puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.
2. Jätta otsuse SRB/ES/2021/22 tagajärjed Deutsche Bank AGd puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub Ühtse Kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks selle finantsinstitutsiooni poolt 2021. aasta osamakseperioodi eest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.
3. Jätta Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Deutsche Bank AG kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
|
Kornezov |
De Baere |
Petrlík |
|
Kecsmár |
Kingston |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.
1 Esitatud on üksnes käesoleva kohtuotsuse need punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.