–

5. juuli 2022. aasta kohtumäärust, millega komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide liideti sisuliste küsimustega,

–

pärast poolte ärakuulamist Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti d alusel tehtud 10. augusti 2023. aasta otsust peatada menetlus kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni kohtuasjas, milles tehti 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488),

–

poolte seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 25. ja 29. juulil 2024, järelduste kohta, mis tuleb käesolevas kohtuasjas teha 11. juuni 2024. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488),

1

Hageja Air Canada palub oma hagis esimese võimalusena ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel hüvitada kahju, mis talle tekitati sellega, et Euroopa Komisjon keeldus talle maksmast intressi, mis kuulub tasumisele ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel, et täita 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994), või teise võimalusena tühistada ELTL artikli 263 alusel komisjoni 25. märtsi 2021. aasta otsus, millega keelduti maksmast seadusjärgse määraga intressi.

2

Hageja on lennuettevõtja, kes tegutseb lennulastiturul.

3

Komisjon võttis 9. novembril 2010 vastu otsuse K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordialase kokkuleppe artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT/39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „9. novembri 2010. aasta otsus“).

4

9. novembri 2010. aasta otsusel oli 21 adressaati, sealhulgas hageja. Selle otsuse põhjendustes kirjeldati ELTL artikli 101, Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordilepingu artikli 8 ühte ja vältavat rikkumist. Põhjenduste kohaselt kooskõlastasid otsuse adressaadid oma tegevust lennulastiteenuste hinnakujunduse valdkonnas EMPs ja Šveitsis.

5

9. novembri 2010. aasta otsuse artiklites 1–4 pannakse selle ühe ja vältava rikkumise moodustavad teod süüks otsuse adressaatidele.

6

9. novembri 2010. aasta otsuse artikkel 5 käsitleb trahve. Käesolevat vaidlust puudutavas osas on artiklis sätestatud, et:

„[9. novembri 2010. aasta otsuse] [a]rtiklites 1–4 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

Määratud trahvid tuleb tasuda kolmekuulise tähtaja jooksul alates käesolevast otsusest teatamisest […].

Alates nimetatud tähtaja lõppemisest lisandub trahvisummale automaatselt intress [9. novembri 2010. aasta otsuse] vastuvõtmise kuu esimesel tööpäeval Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatavas määras, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.

Kui [9. novembri 2010. aasta otsuse] artiklis 1 nimetatud ettevõtja esitab hagi, peab ta trahvisumma tasuma hiljemalt tähtajaks, esitades vastuvõetava pangagarantii või tasudes trahvi ajutiselt vastavalt komisjoni määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 artikli 85a lõikele 1.“

7

Hageja esitas 6. jaanuaril 2011 9. novembri 2010. aasta otsuse peale tühistamishagi.

8

Hageja tasus ajutiselt 10. veebruaril 2011 talle 9. novembri 2010. aasta otsuse artiklis 5 määratud trahvi kogusumma.

9

16. detsembri 2015. aasta kohtuotsusega Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) tühistas Üldkohus 9. novembri 2010. aasta otsuse hagejat puudutavas osas.

10

Komisjon teavitas 5. veebruaril 2016 hagejat oma otsusest maksta talle tagasi summa, mis vastab tema poolt ajutiselt tasutud trahvile (21037500 eurot), millele lisandub tagatud tulu (468540,80 eurot) (edaspidi „5. veebruari 2016. aasta otsus“). Ta täpsustas, et 21506040,80 euro suurune summa „kantakse üle samal päeval“.

11

Hageja sai selle summa kätte 8. veebruaril 2016.

12

Hageja saatis 4. veebruaril 2021 komisjonile kirja, milles ta nõudis järgmiste summade tasumist:

13

Komisjon teatas 25. märtsil 2021 hagejale oma otsusest jätta eespool punktis 12 kirjeldatud taotlus rahuldamata (edaspidi „25. märtsi 2021. aasta kiri“), kuna taotlus on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 kohaselt aegunud.

14

Hageja palub Üldkohtul:

15

Komisjon palub Üldkohtul:

16

Kuna hageja esitas oma kahju hüvitamise nõude esimese võimalusena, tuleb seda analüüsida esimesena.

17

Oma seisukohtades järelduste kohta, mis tuleb käesolevas kohtuasjas teha 11. juuni 2024. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488), märkis komisjon, et ta jääb vastuvõetamatuse vastuväites esitatud kahe asja läbivaatamist takistava asjaolu juurde, millest esimene puudutab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude aegumist ja teine seda, et kahju hüvitamise hagi ei ole sobiv õiguskaitsevahend 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) täitmise vaidlustamiseks.

18

Kõigepealt tuleb analüüsida teist asja läbivaatamist takistavat asjaolu.

19

Komisjon väidab sisuliselt, et hageja kasutas 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) täitmise vaidlustamiseks sobimatut õiguskaitsevahendit. Ta oleks kahju hüvitamise hagi asemel pidanud esitama tühistamishagi otsuse peale, millega komisjon määras kindlaks summa, mis tuleb talle tagasi maksta, st alusetult tasutud trahvi põhisumma koos kogunenud intressiga.

20

Komisjon lisab, et kahju hüvitamise nõue kujutab endast ELTL artiklis 263 tagasimaksmise otsuse vaidlustamiseks ette nähtud tähtajast kõrvalehoidmist. Nimelt tehti otsus 2016. aasta veebruaris, samas kui käesolev kahju hüvitamise hagi esitati alles 2021. aasta juunis.

21

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

22

Tuleb meenutada, et kui hageja nõuab – nagu käesolevas asjas – intressi maksmist, mis tuleb tasuda ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel, tulenevalt tühistavast kohtuotsusest, tuleneb väidetav kahju sellest, et komisjon jättis õigusvastaselt võtmata tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajaliku meetme, rikkudes sellega sellest sättest tulenevaid kohustusi (4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 51).

23

ELTL artikli 266 esimesest lõigust tuleneb nimelt, et institutsioon, kelle akt on tühistatud, peab võtma selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, millega akt on ex tunc tühiseks tunnistatud. See toob eelkõige kaasa nimetatud akti alusel alusetult tasutud summade tagastamise ja intressi maksmise (vt 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

ELTL artikkel 266 ei kehtesta liidu kohtute otsuste täitmise tagamiseks eraldi õiguskaitsevahendit. Kui õigussubjekt leiab, et akt, mis võeti vastu tühistatud akti asendamiseks, ei ole kohtuotsuse põhjenduste ja resolutsiooniga kooskõlas, võib ta esitada uue tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel. Seevastu on ELTL artiklis 265 ette nähtud tegevusetushagi sobiv õiguskaitsevahend selle tuvastamiseks, et institutsioon on õigusvastaselt kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed jätnud võtmata (vt selle kohta 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika). ELTL artiklis 268 ja artikli 340 teises lõigus ette nähtud kahju hüvitamise hagi eesmärk on omakorda saada hüvitist kahju eest, mis on tekitatud liidu kohtu lahendi täitmisel toime pandud õigusvastase tegevusega.

25

Veel tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kehtestati kahju hüvitamise hagi iseseiseva hagina, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis konkreetne eesmärk ja mille kasutamise tingimused on kindlaks määratud vastavalt selle spetsiifilisele esemele (vt selle kohta 21. juuni 1993. aasta kohtumäärus Van Parijs jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑257/93, EU:C:1993:249, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsusombudsman vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 59, ja 3. veebruari 2025. aasta kohtumäärus Kerkosand vs. komisjon, T‑216/24, ei avaldata, EU:T:2025:142, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Kuigi pool võib esitada kahju hüvitamise hagi, ilma et ta oleks ühegi õigusnormi kohaselt kohustatud nõudma talle kahju tekitanud õigusvastase akti tühistamist, ei saa ta siiski sel viisil kõrvale hiilida sellise nõude vastuvõetamatusest, mis käsitleb sama õigusvastasust ning mille rahaline väljund on sama (vt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Seega tuleb kahju hüvitamise hagi tunnistada vastuvõetamatuks, kui sellega taotletakse tegelikult lõplikuks muutunud üksikotsuse tühistamist ning kui hagi rahuldamise tagajärg oleks olnud selle otsuse õiguslike tagajärgede kõrvaldamine. Nii on see juhul, kui hageja püüab kahju hüvitamise nõudega saavutada samasugust tulemust kui see, mille tooks talle õigel ajal esitamata jäetud tühistamishagi rahuldamine (vt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Seega tuleb kindlaks teha, kas – nagu väidab komisjon – kahju hüvitamise nõude vastuvõetavaks tunnistamine käesolevas asjas tähendaks möödahiilimist – mida keelab eespool punktides 24–27 viidatud kohtupraktika – sellest, et hageja ei vaidlustanud 5. veebruari 2016. aasta otsust ELTL artiklis 263 ette nähtud hagi esitamise tähtaja jooksul esitatud tühistamishagiga.

29

Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et ainuüksi institutsiooni vaikimist ei saa põhimõtteliselt samastada vaikimisi keeldumisega, välja arvatud juhul, kui see tagajärg on liidu õigusnormis sõnaselgelt ette nähtud. Välistamata, et teatavate eriliste asjaolude esinemisel võib selle põhimõtte jätta kohaldamata selliselt, et institutsiooni vaikimist või tegevusetust võib erandjuhtudel lugeda vaikimisi keeldumise otsusega samaväärseks, järeldas Euroopa Kohus sellest, et akt, millega komisjon maksab ettevõtjale tagasi üksnes alusetult tasutud trahvi põhisumma, võtmata sõnaselgelt seisukohta intressi maksmise kohta, ei kujuta endast nimetatud intressi maksmisest vaikimisi keeldumise otsust, mille peale saaks esitada tühistamishagi (vt selle kohta 9. detsembri 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Greencore, C‑123/03 P, EU:C:2004:783, punkt 45).

30

Esiteks ei näe aga ükski liidu õigusnorm ette, et komisjoni vaikimine tähendab, et ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel kohtuotsuse täitmise raames tehakse vaikimisi keelduv otsus. Teiseks ei ilmne, et komisjoni vaikimine oleks sellistel asjaoludel, nagu on kõne all käesolevas asjas, samastatav vaikimisi keelduva otsusega. Nimelt piirdus komisjon hagejale adresseeritud 5. veebruari 2016. aasta otsuses selle summa märkimisega, mida ta kavatses maksta. Ta täpsustas küll, et ta maksab tagasi mitte ainult ajutiselt tasutud trahvi, vaid ka, et seda summat suurendatakse tagatud tulu võrra. Sellest 5. veebruari 2016. aasta otsusest ning hageja ja komisjoni vahelisest ajavahemiku 23. detsembrist 2015 kuni 17. veebruarini 2016 e-kirjavahetusest tagasimaksmise kohta nähtub, et komisjon ei ole kunagi sõnaselgelt võtnud seisukohta sellise intressi maksmise kohta, mida hageja käesolevas asjas nõuab. Käesolevas menetluses ei ole ta viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis õigustaks erandkorras selle otsuse käsitamist vaikimisi tehtud otsusena intressi maksmisest keeldumise kohta, ning ükski toimikus sisalduv tõend ei võimalda sellist asjaolu tuvastada.

31

Neil asjaoludel kujutab selline akt nagu 25. märtsi 2021. aasta kiri käesolevas asjas, millega sõnaselgelt jäetakse rahuldamata intressi maksmise nõue, endast akti, mille peale saab esitada tühistamishagi (vt selle kohta 9. detsembri 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Greencore, C‑123/03 P, EU:C:2004:783, punkt 47, ja 4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 43).

32

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et 5. veebruari 2016. aasta otsuses ei võetud seisukohta intressi maksmise kohta ja seega ei saa seda pidada intressi maksmisest keeldumiseks, mida saaks vaidlustada tühistamishagiga. Seega väidab komisjon ekslikult, et kahju hüvitamise hagi esitamisega hiilib hageja mööda sellest, et ta ei esitanud otsuse peale tühistamishagi.

33

Järelikult tuleb teine asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

34

Komisjon väidab, et kahju hüvitamise nõue on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 46 arvestades aegunud.

35

Ta leiab, et isegi kui eeldada, et aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 8. veebruaril 2016, mis on tagasimaksmise kuupäev, möödus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg hiljemalt 8. veebruaril 2021. Lisaks, isegi kui eeldada, et aegumistähtaeg ei olnud veel möödunud ja et 25. märtsi 2021. aasta kiri katkestas selle kulgemise, pikenes aegumistähtaeg vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 46 üksnes 25. maini 2021. Nimelt viitab viimati nimetatud säte üksnes ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulisele tähtajale, mitte ka Üldkohtu kodukorra artiklis 60 ette nähtud kümnepäevasele tähtajale seoses suurte vahemaadega. Nimelt on artikkel 60 kohaldatav üksnes menetlustähtaegadele. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimene lõik näeb aga ette aegumistähtaja, mitte menetlustähtaja. Oma argumentide põhjendamiseks viitab komisjon 8. novembri 2012. aasta kohtuotsusele Evropaïki Dynamiki vs. komisjon (C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punktid 52, 54 ja 56).

36

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu ja leiab, et ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulist tähtaega, millele viitab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 46 eelnevale avaldusele antud vastuse peale hagi esitamiseks, tuleb pikendada kodukorra artiklis 60 ette nähtud kümne päeva võrra seoses suurte vahemaadega. Seega on tema kahju hüvitamise hagi esitatud ettenähtud tähtaja jooksul.

37

Lisaks on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus, mida põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse menetluses Üldkohtus, ette nähtud:

„Liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele liidu institutsioonile. Viimasel juhul tuleb menetlus algatada kahe kuu jooksul, nagu on sätestatud [ELTL] artiklis 263; vajaduse korral kohaldatakse vastavalt [ELTL] artikli 265 teise lõigu sätteid.“

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema siis, kui on täidetud hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused, ja eelkõige siis, kui hüvitamisele kuuluv kahju on realiseerunud (vt 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, kus eesmärk on hüvitada kahju, mis vastab alusetult makstud trahvi põhisummalt tasumisele kuuluvale intressile, põhjustas väidetava kahju see, et komisjoni ei maksnud väidetavalt ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel asjaomasele isikule intressi. Sellest järeldub, et just see tegevusetus kujutab endast Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimese lõigu esimese lause tähenduses „sündmust“, millest hakkab kulgema viieaastane aegumistähtaeg (vt selle kohta 27. oktoobri 2023. aasta kohtumäärus British Airways vs. komisjon, C‑138/23 P, ei avaldata, EU:C:2023:821, punkt 57, ja 4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (Prantsusmaa) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punktid 40 ja 51).

40

Käesoleval juhul realiseerus komisjoni väidetav tegevusetus – 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) täitmiseks vajalike meetmete võtmata jätmine – 8. veebruaril 2016 alusetult tasutud trahvi põhisumma tegeliku tagasimaksmisega, millele lisandus tagatud tulu, ilma eespool punktis 23 nimetatud intressita.

41

Seega tuleb asuda seisukohale, et aegumistähtaeg hakkas kulgema 8. veebruaril 2016, millega pooled pealegi nõustuvad.

42

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 kohaselt katkeb aegumistähtaeg lepinguvälise vastutuse korral kas juhul, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool eelneva avalduse asjakohasele liidu institutsioonile.

43

Mis puudutab teist juhtu, kus huvitatud isik esitab asjakohasele liidu institutsioonile eelneva avalduse väidetava kahju hüvitamiseks, siis on võimalikud kaks olukorda. Esimeses esitab asjaomane isik liidu kohtule hagi, ootamata ära asjakohase institutsiooni otsust tema eelneva avalduse kohta ja enne ELTL artikli 265 teises lõigus ette nähtud tähtaja möödumist. Teises lükkab asjakohane institutsioon eelneva avalduse tagasi või ei vasta sellele ELTL artikli 265 teises lõigus ette nähtud tähtaja jooksul, millisel juhul katkeb tähtaeg üksnes siis, kui pärast seda eelnevat avaldust esitatakse hagi olenevalt olukorrast ELTL artiklites 263 ja 265 sätestatud tähtaegade jooksul (vt selle kohta 14. juuli 1967. aasta kohtuotsus Kampffmeyer jt vs. komisjon, 5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66, ei avaldata, EU:C:1967:31, lk 337, ja 4. augusti 1999. aasta kohtumäärus Fratelli Murri vs. komisjon, T‑106/98, EU:T:1999:163, punkt 29). Mõlemas olukorras loetakse aegumistähtaeg katkenuks kuupäeval, mil asjaomane institutsioon on eelneva avalduse kätte saanud (vt selle kohta 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Pelle ja Konrad vs. nõukogu ja komisjon, T‑8/95 ja T‑9/95, EU:T:2007:298, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus on seega viidatud mitmele tähtajale. Esiteks on selles sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Teiseks viitab ta asjakohasele institutsioonile esitatud eelneva avalduse korral ELTL artiklis 263 ette nähtud tähtajale, täpsustades, et vajaduse korral kohaldatakse ELTL artikli 265 teise lõigu sätteid.

45

Nagu on märgitud eespool punktis 41, hakkas aegumistähtaeg kulgema 8. veebruaril 2016. Hageja esitas oma eelneva avalduse 4. veebruaril 2021, st enne 8. veebruari 2021, mil aegumistähtaeg möödus. Komisjon jättis tema eelneva avalduse rahuldamata 25. märtsil 2021.

46

Hageja esitas käesoleva hagi 2. juunil 2021 ehk kaks kuud ja kaheksa päeva pärast seda, kui komisjon jättis 25. märtsil 2021 tema eelneva avalduse rahuldamata.

47

Pooled vaidlevad selle üle, kuidas kohaldatakse kodukorra artiklis 60 ette nähtud kümnepäevast tähtaega seoses suurte vahemaadega kahekuulisele tähtajale, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus viitega ELTL artiklile 263.

48

Kodukorra artiklis 60 on ette nähtud, et menetlustähtaegu pikendatakse seoses vahemaadega kümne päeva võrra. See tähtaeg kehtestati selleks, et võtta arvesse raskusi, mis pooltel võivad tekkida nende asukoha ja Euroopa Kohtu asukoha vahelise kauguse tõttu (vt selle kohta 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 48).

49

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg. See on menetlustähtajast olemuslikult erinev (8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon,C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 49). Sellest tuleneb, et aegumistähtaega ei pikendata seoses vahemaadega kümne päeva võrra (8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 59).

50

Mis puudutab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus viitega ELTL artiklile 263 ette nähtud kahekuulist tähtaega, siis on tegemist muu tähtajaga kui aegumistähtaeg. See puudutab menetlustoimingut, mille huvitatud isik peab tegema, et tema kahju hüvitamise hagi oleks pärast aegumistähtaja katkemist vastuvõetav.

51

Kohtupraktikast tuleneb aga, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus sisalduva viite tõttu ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulisele tähtajale kohaldatakse seoses aegumistähtaja katkemisega tähtaegade arvutamise eeskirju, mis on kohaldatavad viimati nimetatud artikli raames (vt selle kohta 7. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Schulte vs. nõukogu ja komisjon, T‑261/94, EU:T:2002:27, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika), ja see hõlmab kodukorra artiklis 60 ette nähtud tähtaega seoses suurte vahemaadega (vt selle kohta 19. septembri 2001. aasta kohtumäärus Jestädt vs. nõukogu ja komisjon, T‑332/99, EU:T:2001:218, punkt 53).

52

Niisiis, kuna ELTL artiklis 263 sätestatud tähtaeg on menetlustähtaeg, tuleneb kodukorra artiklist 60, et selle tähtaja kohaldamist tuleb seoses suurte vahemaadega pikendada kümne päeva võrra. Seega, kuna Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 46 viitab sõnaselgelt ELTL artiklis 263 sätestatud tähtajale ja kuna nimetatud artikkel 46 ei sisalda ühtegi sätet, mis takistaks kodukorra artikli 60 kohaldamist, ei saa ainuüksi viite puudumine nimetatud artiklile 60 vastupidi komisjoni väidetele takistada nimetatud artikli 60 kohaldamist käesolevas asjas.

53

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et hageja eelnev avaldus katkestas 4. veebruaril 2021 aegumistähtaja kulgemise enne viieaastase tähtaja möödumist. Seejärel esitas hageja hagi kahe kuu ja kümne päeva jooksul pärast seda, kui komisjon oli vastanud tema eelnevale avaldusele 25. märtsil 2021. Seega ei ole käesoleva hagi raames esitatud kahju hüvitamise nõue aegunud.

54

Järelikult tuleb esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

55

Seetõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tervikuna tagasi lükata ja analüüsida kahju hüvitamise nõude põhjendatust.

56

Hageja palub sisuliselt esiteks hüvitada kahju, mis tuleneb sellest, et komisjon ei täitnud täielikult 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsust Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994), sest ta ei maksnud 8. veebruaril 2016 kogu intressi, mis kuulus tasumisele alusetult saadud trahvisumma tagasimaksmise raames, ning teiseks mõista välja viivis, mis on arvutatud selle hüvitise summalt ajavahemiku eest alates nimetatud kuupäevast kuni käesoleva kohtuotsuse täitmiseni.

57

ELTL artikli 340 teises lõigus on sätestatud, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

58

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus on see, et on täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos akti vastuvõtjale pandud kohustuse rikkumise ja kannatanutele tekkinud kahju vahel (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Hageja väidab, et komisjon rikkus ELTL artikli 266 esimest lõiku, kui ta keeldus talle maksmast intressi, mille eesmärk on maksta kindlasummalist hüvitist selle eest, et määratud trahvi tõttu ei olnud tal võimalik ajutiselt makstud summat kasutada (edaspidi „kindlasummaline intress“). 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) nähtub, et selline keeldumine kujutab endast nimetatud artikli piisavalt selget rikkumist. Õigus täielikule tagasimaksmisele tagatakse intressi maksmisega EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, st käesoleval juhul 4,5%. See määr tuleneb komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artiklist 86. Seetõttu palub hageja, et komisjonilt mõistetaks välja vahe saadud intressi ja selle intressi vahel, mida ta oleks pidanud saama kindlasummalise intressina. Oma seisukohtades 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) kohta väidab hageja, et see kohtuotsus kinnitab tema seisukohta.

60

Komisjon väidab kostja vastuses ja vasturepliigis, et ta ei ole ELTL artiklit 266 rikkunud ega veel vähem toime pannud selle sätte piisavalt tõsist rikkumist. Sellega seoses tuletab ta meelde, et ta maksis hagejale tagasi ajutiselt tasutud trahvisumma koos kogunenud intressiga vastavalt määruse nr 2342/2002 artikli 85a lõikele 2, et kõrvaldada igasugune alusetu rikastumine.

61

Oma seisukohtades 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) kohta möönab komisjon, et see kohtuotsus lahendab hageja kasuks üldise küsimuse, kas tal on õigus saada kindlasummalist intressi, ning et selle intressimäära võib kindlaks määrata muu hulgas komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1), artikli 83 lõike 2 punkti b alusel, ajavahemiku osas, mis jääb trahvi ajutise tasumise ja tagasimaksmise otsuse vahele.

62

Komisjon väidab siiski, et kuigi 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) ja 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) annavad õige õigusliku tõlgenduse, ei kujuta nende järgimata jätmine 2016. aasta veebruaris endast liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Liidu õiguse objektiivsed nõuded ei olnud 5. veebruari 2016. aasta otsuse vastuvõtmise ajal selgelt määratletud, mis tõendas seega tõlgendamis- või kohaldamisraskuste esinemist. Tema sõnul loodi 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsusega Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) täiesti uus õigus tagasimaksmisele. 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) seda küsimust aga ei tekkinud, kuna 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) tehti enne, kui komisjon 19. veebruaril 2019 Deutsche Telekomile tagasimakse tegi.

63

Käesolevas asjas seisneb komisjonile ette heidetav piisavalt selge rikkumine ELTL artikli 266 rikkumises, kuna ta ei ole 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsust Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) täielikult täitnud.

64

Mis puudutab asjaomasele liidu institutsioonile või organile etteheidetava õigusvastase tegevusega seotud tingimust, siis on eespool punktis 58 meenutatud, et tuleb tõendada isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

65

ELTL artikli 266 esimene lõik on õigusnorm, mille eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele. Nimelt on selles sätestatud absoluutne ja tingimusteta kohustus institutsioonile, kelle õigusakt on tühistatud, võtta hageja huvides, kelle nõue rahuldati, meetmed, mis on vajalikud selle kohtuotsuse täitmiseks, millega akt ex tunc tühiseks tunnistati, ning sellele kohustusele vastab hageja õigus nõuda selle kohustuse täielikku täitmist (vt selle kohta 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Printeos vs. komisjon, T‑201/17, EU:T:2019:81, punkt 55). See toob eelkõige kaasa nimetatud akti alusel alusetult tasutud summade tagasimaksmise ja intressi maksmise (vt selle kohta 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 57).

66

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et intressi maksmine kujutab endast tühistava kohtuotsuse täitmise meedet ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses, kuna selle eesmärk on maksta kindlasummalist hüvitist selle eest, et isikul ei olnud võimalik nõudele vastavat summat kasutada, ning lisaks pärast tühistava kohtuotsuse kuulutamist ärgitada võlgnikku täitma seda kohtuotsust niipea kui võimalik (vt 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Seega tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, et juhul, kui liidu kohus tühistab trahvi, mis on komisjoni otsusega määratud konkurentsinormide rikkumise eest, või vähendab seda ex tunc, on see institutsioon kohustatud tagasi maksma kogu ajutiselt tasutud trahvisumma või selle osa koos intressiga ajavahemiku eest alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni selle tagasimaksmise kuupäevani (11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 53).

68

Käesolevas asjas oli komisjon seega kohustatud mitte ainult ajutiselt tasutud trahvi tagasi maksma, vaid ka maksma intressi; komisjon sellele vastu ei vaidle. Tegelikult ta maksis intressi, nimelt kogunenud intressi.

69

Kuna aga tasumisele kuuluv intress on kindlasummaline, on komisjon ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel kohustatud asjaomasele isikule maksma kogunenud intressi summa ja kindlasummalise intressi võimaliku vahe (vt selle kohta 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Hageja väidab aga, et kogunenud intress, mida ta sai, on väiksem kui talle tasumisele kuuluv kindlasummaline intress.

71

Komisjon väidab siiski, et ta ei pannud toime selget rikkumist, kui ta maksis hagejale üksnes kogunenud intressi.

72

Komisjon märgib nimelt, et käesoleval juhul intressi maksmise ajal 2016. aastal ta üksnes kohaldas sel ajal kehtinud kohtupraktikat. Kindlasummalise intressi maksmise kohustus tuleneb alles 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsusest Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81), mis kuulutati 12. veebruaril 2019.

73

Komisjon väidab, et tema tegevuse õiguspärasust tuleb hinnata selle toimumise ajal esinenud õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel. Seega juhul, kui kahju tekitanud aktist hilisem kohtupraktika on oluliselt muutunud, ei kujuta see akt endast liidu õiguse piisavalt selget rikkumist, mis võiks kaasa tuua lepinguvälise vastutuse ELTL artiklite 268 ja 340 tähenduses. Tema tegevust ei saa hinnata, võttes arvesse õiguse hilisemat muutust, mis tuleneb 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsusest Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81), 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) ja 11. juuni 2024. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488).

74

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine on tõendatud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire (vt 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Dyson jt vs. komisjon, C‑122/22 P, EU:C:2024:11, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Teiseks, kui liidu institutsiooni kaalutlusõigus on märkimisväärselt piiratud või koguni olematu, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane selleks, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (vt 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Lisaks, liidu lepinguvälise vastutuse võib kaasa tuua vaid sellise rikkumise tuvastamine, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogses olukorras toime pannud (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Olgu meenutatud, et akti või tegevuse õigusvastasust, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, tuleb hinnata nimetatud akti vastuvõtmise või tegevuse toimumise ajal esinenud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest lähtudes (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 39).

78

Nimelt on mõiste „piisavalt selge rikkumine“ staatiline mõiste, mis on seotud asjaomase õigusvastase akti vastuvõtmise või tegevuse toimimise hetkega (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 55). Seega ei saa asjaomase institutsiooni poolt toime pandud liidu õigusnormi rikkumise selguse astet, mida nõuab kohtupraktika ja mis on rikkumisega lahutamatult seotud, hinnata muu ajahetke alusel kui rikkumise toimepanemise hetk (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 45).

79

Euroopa Kohus rõhutas 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punktid 52–57), tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale (12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83, punkt 30; vt ka 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika), et intressi maksmine kujutab endast tühistava kohtuotsuse täitmise meedet ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses, kuna selle eesmärk on maksta kindlasummalist hüvitist selle eest, et isikul ei olnud võimalik nõudele vastavat summat kasutada, ning ärgitada võlgnikku täitma seda kohtuotsust niipea kui võimalik.

80

Sama kohtupraktika kohaselt on alusetult saadud summalt intressi maksmine lahutamatu osa endise olukorra taastamise kohustusest, mis tühistava kohtuotsuse või täielikku pädevust kasutades tehtud kohtuotsuse tulemusena komisjonil lasub. Selle eesmärk on asetada asjaomane isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui tühistatud akti ei oleks vastu võetud, võttes arvesse asjaolu, et olukorra taastamine toimus alles pärast pikemat või lühemat ajavahemikku, mil ta oli jäetud ilma võimalusest alusetult makstud summat kasutada (vt selle kohta 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punkt 54).

81

Lisaks tuleb sama kohtupraktika kohaselt intress arvutada kindla määra alusel, mis arvutatakse vastavalt seadusjärgsele intressimäärale, ilma kapitaliseerimata, ajavahemiku eest alates määratud trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni kuupäevani, mil komisjon maksab alusetult tasutud summa tagasi (vt selle kohta 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punktid 60 ja 61).

82

Sellest järeldub, et komisjonile ei saanud olla hagejale trahvi tagasimaksmise ajal, st 2016. aasta veebruaris, teadmata järeldused, mis tuleb teha ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaldamisest. Nimelt, kuna 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) täitmisest varasemast kohtupraktikast tuleneb, et intressi maksmise eesmärk on maksta kindlasummalist hüvitist selle eest, et isikul ei olnud võimalik alusetult makstud summat kasutada, oleks komisjon pidanud teadma, et kohtuotsus ei pruugi olla täielikult täidetud, kui trahvina alusetult makstud summa makstakse tagasi ainult koos kogunenud intressiga.

83

Komisjon väidab siiski veel, et tema võimalikku viga tuleb igal juhul pidada vabandatavaks, kuna tema kohustuse puhul, mis tuleneb vastavalt ELTL artikli 266 esimesele lõigule ajutiselt tasutud trahvi tühistava või muutva kohtuotsuse täitmisest, esineb kohaldamis- või tõlgendamisraskusi. See argument tähendab aga seda, et eitatakse, et õigusvastasus on piisavalt selge, samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 60–62.

84

Seega, arvestades keeldumist maksta kindlasummalist intressi selle eest, et hageja oli ilma jäetud võimalusest kasutada trahvina alusetult makstud summat üksnes põhjusel, et komisjon oli tagasi maksnud kogunenud intressi, veendumata, et see summa on vähemalt võrdne tasumisele kuuluva kindlasummalise intressi summaga, tuleb tuvastada ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse ELTL artikli 268 tähenduses koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga.

85

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kahju, mille hüvitamist liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagiga nõutakse, olema tegelik ja kindel, mida peab tõendama hageja (vt 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Viimati nimetatu peab esitama veenvad tõendid nii väidetava kahju olemasolu kui ka ulatuse kohta (vt 16. septembri 1997. aasta kohtuotsus Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Kuna kõnealune intress on kindlasummaline, ei ole hageja siiski kohustatud tõendama kahju olemasolu lisaks sellele, et intressi on täies ulatuses lihtsalt maksmata jäetud (vt selle kohta 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 62, ja 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punkt 56).

87

Kuna komisjon maksis hagejale lisaks alusetult saadud trahvisummale kogunenud intressi, sõltub kahju olemasolu ja olenevalt olukorrast selle ulatus komisjoni makstava kindlasummalise intressi ja selle kogunenud intressi vahest.

88

Hageja leiab, et intressimäär tuleb kindlaks määrata määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõike 2 punktis b ette nähtud intressimäära alusel, st EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra. Tema sõnul kinnitab 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) tema seisukohta kohaldatava intressimäära kohta.

89

Hageja nõuab 4264896,70 euro suurust hüvitist, mis vastab trahvina alusetult makstud põhisummalt (21037500 eurot) ajavahemiku eest 10. veebruarist 2011 kuni 8. veebruarini 2016 arvutatud kindlasummalisele intressile, mille intressimäär on 4,5% ja millest on maha arvatud 468540,80 eurot, mis vastab komisjoni poolt juba makstud kogunenud intressile.

90

Oma seisukohtades 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) kohta märgib komisjon, et Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta kohaldas „analoogia alusel“ intressimäära, milleks on EKP refinantseerimismäär, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.

91

Komisjon kinnitab, et on siiski põhjuseid, mida ei ole 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) käsitletud ja mille tõttu ajutiselt tasutud vahendite kasutamise võimalusest ilmajäämise hüvitamiseks piisab hageja nõutud määrast madalamast määrast. Ta lisab, et kuigi nimetatud kohtuotsuse punktis 84 nõustuti hageja nõutud intressimääraga, kuna see „ei näi […] ebamõistlik ega ebaproportsionaalne“, viitab selles kohtuotsuses väljendatud sõnastus sellele, et see ei ole ainus lubatav intressimäär. Kohtuistungil väitis komisjon, et määrus nr 2342/2002 on käesolevas asjas kohaldatav.

92

Nagu on märgitud eespool punktis 87, tuleb välja selgitada intressimäär, mida tuleb kohaldada hagejale tekitatud kahju olemasolu ja selle ulatuse kindlakstegemiseks.

93

Kõigepealt tuleb märkida, et 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 90) tuletas Euroopa Kohus – tõsi küll de lege ferenda tähelepaneku raames – meelde kindlasummalise intressi eesmärke. Euroopa Kohus leidis, et intressile kohaldatav määr ei või piirduda sellega, et hüvitatakse rahalise väärtuse vähenemine ajavahemikus, mille eest intressi tuleb maksta, hõlmamata kindlasummalist hüvitist, millele trahvi tasunud ettevõtjal on õigus seetõttu, et tal ei olnud teatud aja jooksul võimalik kasutada rahalisi vahendeid, mis vastavad summale, mille komisjon alusetult sai.

94

Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et määrata kindlaks selle intressi suurus, mis tuleb ettevõtjale, kes tasus komisjoni määratud trahvi, maksta pärast trahvi tühistamist või vähendamist, peab see institutsioon kohaldama määra, mis on sel eesmärgil kehtestatud liidu finantsmäärustes ajal, mil asjaomast summat ei olnud võimalik kasutada, ja täpsemalt nende õigusnormide sätetes, mis käsitlevad intressimäära tähtajaks tasumata summadelt (vt selle kohta 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

11. juuni 2024. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 83) märkis Euroopa Kohus tõepoolest, et ei delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 83 ega üheski muus selle määruse sättes ei ole kindlaks määratud intressimäära, mis vastaks sellisele kindlasummalisele hüvitisele, nagu on kõne all käesolevas asjas. Neil asjaoludel ei pidanud Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 84 vääraks seda, et Üldkohus kohaldas analoogia alusel nimetatud määruse artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud intressimäära, st EKP refinantseerimismäära, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, kuigi selles sättes on silmas peetud hilinenud maksmist, st olukorda, kus tasumisele kuuluvat summat ei ole ettenähtud tähtajaks tasutud. Sellega seoses on Euroopa Kohus veel leidnud, et see intressimäär ei näi asjaomase intressi eesmärgi seisukohast ebamõistlik ega ebaproportsionaalne (11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 84).

96

Käesolevas asjas kohaldatava intressimäära üle otsustamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et hageja tasus trahvi ajutiselt 10. veebruaril 2011, mil oli kohaldatav määrus nr 2342/2002. Pärast seda makset asendati määrus nr 1605/2002 ja määrus nr 2342/2002 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1), ja delegeeritud määrusega nr 1268/2012. Need õigusaktid jõustusid vastavalt 27. oktoobril 2012 ja 1. jaanuaril 2013. 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) ning hagejale 8. veebruaril 2016 trahvi põhisumma ja kogunenud intressi tagasimaksmine on nende uute õigusaktide jõustumisest hilisemad.

97

Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtu põhjenduskäik 19. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑610/19, EU:T:2022:15) on ülekantav käesolevale kohtuasjale. Nimelt puudutavad nii delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõige 2 kui ka määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõige 2 tähtajaks tasumata summade intressimäärasid. Mõlema lõike punkt a käsitleb olukorda, kus nõude aluseks on riigihankeleping, samas kui nende lõigete punkt b hõlmab kõiki teisi juhtumeid ja kehtestab intressimääraks EKP refinantseerimismäära, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.

98

Seega, kuna finantseeskirjades puudub erisäte, mis määraks kindlaks intressimäära, mis vastab kindlasummalisele hüvitisele selle eest, et isik ei saanud kasutada summat, mis on seotud komisjoni poolt alusetult saadud trahvisummaga, ajavahemikul trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni kuupäevani, mil institutsioon selle tagasi maksab, võimaldab määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõike 2 punkti b ja delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punkti b analoogia alusel kohaldamine järgida käesolevas kohtuasjas kõne all oleva intressi eesmärki.

99

Komisjon leiab siiski, et esinevad põhjused, miks hageja nõutud intressimäärast madalamast intressimäärast piisab, et maksta hüvitist selle summa kasutamise võimalusest ilmajäämise eest. Tema arvates peaks see määr olema määr, mida kohaldatakse juhul, kui võlgnik esitab trahvi maksmise asemel finantstagatise, st määr, mis on ette nähtud määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõikes 5, mis on sisuliselt identne delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõikega 4.

100

Tuleb aga märkida, et 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) punktides 85–87 lükkas Euroopa Kohus niisuguse argumendi tagasi.

101

Komisjon väidab siiski, et Euroopa Kohtu esitatud põhjendused ei vasta tema argumendile, mille kohaselt juhul, kui Üldkohus jätab muutmata pangagarantiiga tagatud trahvi, mis viib järelduseni, et trahvi määramise otsuse alusel oleks tulnud rahalised vahendid komisjoni käsutusse anda alates maksetähtpäevast, ei saanud komisjon seda summat vaidluse ajal kasutada. Komisjoni sõnul saab ta sellisel juhul nõuda üksnes delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõikes 4 või määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõikes 5 kindlaks määratud madalamat intressimäära.

102

Tuleb meenutada, et määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõiget 5 ja delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõiget 4 kohaldatakse trahvide suhtes, kui võlgnik esitab finantstagatise, mille peaarvepidaja on aktsepteerinud makse asemel. Seega tuleb tõdeda, et seadusandja on sellisel juhul ette näinud spetsiifilise intressi (11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom, C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 85).

103

Sellega seoses tuleb veel meenutada, et 9. novembri 2010. aasta otsuse artiklis 5 oli ette nähtud, et kui karistatud ettevõtja esitab hagi, võib ta maksetähtpäevaks trahvi katteks kas esitada pangagarantii või maksta ajutiselt trahvi vastavalt määruse nr 2342/2002 artikli 85a lõikele 1. Seega jäi finantstagatise kasutamine sularahaarvelduse alternatiiviks.

104

Tuleb tõdeda, et pangagarantii esitamise korral ei ole komisjon trahvi ajutiselt tasunud hagejaga sarnases olukorras. On tõsi, et pangagarantii raames ei saa komisjon määratud trahvile vastavat summat kasutada. Pangagarantii valik ei too aga kaasa komisjoni vaesumist, kuna selle tõttu jääb ta ilma ainult lisavahendite kohese kasutamise võimalusest. Lisaks toob pangagarantii esitamine ja säilitamine kaasa lisakulu, mille kannab täielikult trahvi maksma kohustatud isik.

105

Seevastu trahvi ajutine tasumine kujutab endast ilmajäämist rahalistest vahenditest, mis olid hageja valduses ja mida ta võis vabalt kasutada. See tähendab kohest vaesumist määratud trahvi summa ulatuses. Pealegi, kuigi komisjon saab määratud trahvile vastava summa kohe kätte, ei saa ta seda vabalt kasutada enne, kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud, nagu nähtub määruse nr 2342/2002 artikli 85a lõikest 2 ja delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikest 3. Lisaks on määratud trahvile vastavate rahaliste vahendite kasutamise võimalusest ilmajäämine tagajärg, mis tuleneb sellest, et hageja kasutas oma kaebeõigust, et kontrollida trahvi määramise otsuse õiguspärasust.

106

Sellest tuleneb, et trahvi määramise otsuse peale esitatud hagi rahuldamata jätmise korral ei ole määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõikes 5 ja delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõikes 4 ette nähtud intress, mida ettevõtja peab komisjonile maksma, võrreldav kindlasummalise intressiga, mida komisjon peab maksma liidu kohtu otsuse tulemusel, milles tuvastatakse tema otsuse õigusvastasus.

107

Sellest järeldub samuti, et komisjon ei ole samas olukorras sõltuvalt sellest, kas trahvivõlgnik kasutab kuni kohtuotsuse tegemiseni finantstagatist või tasub trahvi ajutiselt. Seega ei saa see komisjoni olukorra erinevus olenevalt trahvivõlgniku tehtud valikust käesolevas asjas õigustada komisjoni viidatud intressimäära kohaldamist.

108

Järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et olemas on eespool punktis 101 mainitust madalam sobiv intressimäär.

109

Järelikult tuleb käesolevas asjas kohaldatav intressimäär kindlaks määrata, kohaldades analoogia alusel määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõike 2 punktis b ja delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud määra, st intressimäära, mida EKP kohaldas oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes 2011. aasta veebruaris ehk 1%, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, st 4,5%.

110

Eeltoodust tuleneb, et kohaldades ajavahemiku 10. veebruarist 2011 kuni 8. veebruarini 2016 eest 21037500 euro suurusele summale intressimäära 4,5%, on kindlasummaline intress 4733437,50 eurot. Hagejale tekitatud kahju vastab seega selle summa ja kogunenud intressi (468540,80 eurot) vahele, st 4264896,70 eurot.

111

Hageja väidab, et talle tekkinud kahju tuleneb otseselt sellest, et komisjon rikkus ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevaid kohustusi. Esiteks väidab ta, et tal oli õigus valida pangagarantii esitamise, mille kohta komisjon ei ole tõendanud, et see oleks olnud odavam, ja trahvi ajutise tasumise vahel. Teiseks väidab ta, et tal on õigus esitada kindlasummalise intressi nõue mis tahes hetkel, tingimusel et see toimub enne kahju hüvitamise hagi aegumist.

112

Komisjon väidab, et kindlasummalise intressi summa maksmisest tuleb keelduda või seda tuleb vähendada seetõttu, et hageja hoidus oma kahju piiramisest, mis on vastuolus sellekohase aluspõhimõttega. Hageja ei ole tõendanud, et kindlasummaline intress, mida ta nõuab, on väiksem kahjust, mida ta oleks kandnud, kui ta oleks ajutise makse tegemise asemel esitanud pangagarantii. Kuna tal oli võimalus valida trahvi tasumiseks nende kahe lahenduse vahel, oleks ta pidanud trahvi ajutise maksmise ajal valima lahenduse, mis oleks trahvi tühistamise korral maksimaalselt piiranud talle tekitatud kahju summat.

113

Olgu meenutatud, et ELTL artikli 340 teises lõigus ette nähtud põhjusliku seose tingimus puudutab seda, kas liidu institutsiooni tegevuse ja kahju vahel esineb piisavalt otsene põhjuslik seos – mida hageja peab tõendama –, nii et etteheidetav tegevus on kahju peamine põhjustaja (vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Kendrion, C‑150/17 P, EU:C:2018:1014, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Teisisõnu võib öelda, et isegi kui institutsioonid on aidanud kaasa selle kahju tekkimisele, mille eest hüvitist nõutakse, võib see kaasaaitamine olla liiga kaudne teiste isikute, näiteks hageja vastutuse tõttu (vt 10. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Sellega seoses on samuti otsustatud, et liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse ja kannatanu väidetava kahju vahelise põhjusliku seose analüüsimisel tuleb kontrollida, kas viimane on üles näidanud informeeritud õigussubjektina mõistlikku hoolsust kahju vältimiseks või selle ulatuse piiramiseks, sest vastasel korral peab ta ise oma kahju kandma. Kannatanu hooletus võib põhjusliku seose katkestada, kui see osutub kahju tekkimise määravaks põhjuseks (vt 4. juuni 2012. aasta kohtumäärus Azienda Agricola Bracesco vs. komisjon, T‑440/09, ei avaldata, EU:T:2012:269, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

116

Nagu nähtub eespool punktidest 65–84, oli komisjon pärast 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsust Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994) kohustatud hagejale tagasi maksma ajutiselt tasutud trahvisumma koos kindlasummalise intressiga.

117

Käesoleval juhul maksis komisjon üksnes kogunenud intressi summa ja rikkus seega ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevat kohustust maksta kindlasummalist intressi. Seega on sellel rikkumisel hagejale tekitatud kahjuga piisavalt otsene põhjuslik seos (vt eespool punktid 92–110).

118

Sellega seoses ei saa komisjon hagejale ette heita, et ta otsustas vabatahtlikult maksta ajutiselt trahvi, selle asemel et esitada pangagarantii. Nimelt on hageja otsus maksta oma trahv ajutiselt kooskõlas 9. novembri 2010. aasta otsusega ja eelkõige selle artikli 5 lõikega 4 ning see ei saa katkestada põhjuslikku seost tuvastatud õigusvastasuse ja tekkinud kahju vahel.

119

Järelikult on liidu õiguse piisavalt selge rikkumise ja hagejale tekitatud kahju vahel piisavalt otsene põhjuslik seos.

120

Esiteks nõuab hageja oma kahju hüvitamise nõudes 4264896,70 euro suuruselt summalt viivitusintressi ilma kapitaliseerimata, mis vastab ajavahemiku 9. veebruarist 2016 kuni 4. veebruarini 2021 eest nõutud kindlasummalisele intressile eespool punktis 88 nimetatud intressimääraga, st 958550,14 eurot.

121

Teiseks nõuab hageja liitintressi eespool punktis 88 meenutatud intressimääraga 4. veebruaril 2021 tasumisele kuulunud summalt ehk 5223446,84 euro (4264896,70 eurot + 958550,14 eurot) suuruselt summalt, mille komisjon on täies ulatuses tasunud.

122

Mis puudutab eespool punktis 120 mainitud intresse, siis väidab komisjon, et hageja viivitas liigselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 alusel eelneva avalduse esitamisega, mistõttu tema 4264896,70 euro suurune põhinõue, mis kujutab endast trahvi ajutise tasumise ja tagasimaksmise otsuse vahelise ajavahemiku eest nõutud intressi, suurenes 958550 euro võrra, st rohkem kui 20% võrra. See suurenemine ei ole tingitud komisjoni mis tahes veast, mida võiks ELTL artikli 340 alusel arvesse võtta, vaid on täielikult tingitud hageja tegevusetusest. Tema sõnul ei ole hageja ilmutanud mõistlikku hoolsust, et piirata talle Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 alusel esitatud eelneva avalduse hilinenult esitamisega tekitatud kahju ulatust. Nimelt ei saa selles artiklis ette nähtud aegumistähtaeg õigustada tema süülist tegevusetust ajavahemiku puhul, mis järgneb trahvi tagasimaksmisele komisjoni poolt. Komisjon märgib oma seisukohtades 11. juuni 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488) kohta, et seda küsimust selles kohtuotsuses ei tekkinud.

123

Olgu meenutatud, et ELTL artikli 340 teises lõigus ette nähtud liidu lepinguvälisel vastutusel põhineva nõude puhul nähtub kohtupraktikast, et kui ei esine erilisi asjaolusid, tekib kohustus tasuda viivitusintressi alates selle kohtuotsuse kuulutamisest, millega tuvastatakse kahju hüvitamise kohustus (vt 10. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑610/19, EU:T:2022:15, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

124

Seega, nagu nähtub ka 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punktid 122–124 ja 129), on kohtuotsuse kuulutamisele eelneva ajavahemiku eest viivise väljamõistmine võimalik erilistel asjaoludel.

125

Käesolevas asjas tuleneb aga esiteks komisjoni kohustus maksta lisaks hageja poolt ajutiselt tasutud trahvi tagasimaksmisele kindlasummalist intressi otseselt ELTL artiklist 266 ning intressile vastava summa kasutamise võimatus algas tagasimaksmise hetkel (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punktid 122–124 ja 129, ning 8. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑94/20, ei avaldata, EU:T:2023:110, punktid 105–108).

126

Teiseks tuletas hageja komisjonile 4. veebruaril 2021 saadetud kirjas selgelt meelde tema kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 266 ja kohtupraktikast, ning nõudis intressi kapitaliseerimist kuni summa täieliku tasumiseni komisjoni poolt (vt eespool punkt 12).

127

Seega, kuna eespool punktides 125 ja 126 kirjeldatud erilised asjaolud esinesid kuupäeval, mil hageja esitas komisjonile 4. veebruari 2021. aasta kirjas eelneva avalduse, tuleb 4264896,70 euro suuruselt summalt maksta viivist alates 5. veebruarist 2021 kuni ajani, mil komisjon on selle täielikult tasunud. Seevastu ei esine ühtegi erilist asjaolu, mis õigustaks viivise maksmist ajavahemiku eest, mis jääb trahvi tagasimaksmise kuupäeva, st 8. veebruari 2016 ja eelneva avalduse esitamise kuupäeva, st 4. veebruari 2021 vahele, kuna eelneva avalduse hilinenud esitamine on tingitud üksnes hageja käitumisest.

128

Mis puudutab kohaldatavat intressimäära, siis tuleb kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014, (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1), artikli 99 lõike 2 punkti b, mis oli kohaldatav ajal, mil käesolevas asjas esitati Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 tähenduses eelnev avaldus. Selle sätte kohaselt tuleb hagejale määratud viivis arvutada intressimäära alusel, mida EKP kohaldas tema peamiste refinantseerimistehingute suhtes 4. veebruaril 2021, st 0%, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, st käesoleval juhul 3,5%.

129

Järelikult tuleb hagejale maksta viivist 4264896,70 euro suuruselt summalt intressimääraga 3,5% alates 5. veebruarist 2021 kuni ajani, mil komisjon on selle täielikult tasunud.

130

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb komisjonilt hageja kasuks välja mõista hüvitis kahju eest, mille põhjustas talle ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumine ja mis seisneb selles, et ta ei saanud alusetult makstud trahvi summalt kindlasummalist intressi määraga 4,5% ajavahemiku eest 10. veebruaril 2011 ajutiselt trahvi tasumisest kuni 8. veebruaril 2016 alusetult tasutud trahvi tagasimaksmiseni, millest on maha arvatud komisjoni poolt trahvi tagasimaksmisel juba tasutud intressi summa. Hüvitise summa on 4264896,70 eurot. Samuti tuleb hagejale maksta sellelt summalt viivist summas 4264896,70 eurot intressimääraga 3,5% alates 5. veebruarist 2021 kuni ajani, mil komisjon on selle täies ulatuses tasunud.

131

Ülejäänud osas tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, mistõttu tuleb analüüsida ka teise võimalusena esitatud tühistamisnõuet.

132

Hageja palub teise võimalusena tühistada 25. märtsi 2021. aasta kiri, millega komisjon jättis rahuldamata tema nõude maksta välja kindlasummalisele intressile ja viivisele vastavad summad. Hageja ainus väide puudutab viga, mille komisjon tegi, kui ta leidis, et intressinõue on aegunud.

133

Komisjon väidab, et hageja tühistamisnõue on vastuvõetamatu, kuna puudub põhjendatud huvi, ja teise võimalusena, et 25. märtsi 2021. aasta kiri on kinnitavat laadi.

134

Komisjon väidab, et hagejal ei ole huvi nõuda 25. märtsi 2021. aasta kirja tühistamist. Tema sõnul ei suuda hageja selgitada, kuidas ta saab tühistamishagist kasu. Ta väidab, et tühistamisnõue on tulemusetu, isegi kui hagejal on õigus, kui ta väidab, et aegumistähtaeg hakkas kulgema kuupäevast, mil komisjon väidetavalt õigusvastaselt jättis talle kindlasummalise intressi maksmata. Lisaks ei saa 25. märtsi 2021. aasta kirja tühistamine ELTL artikli 263 alusel tekitada komisjonile mingit kohustust maksta hagejale intressi, mida ta nõuab.

135

Hageja väidab, et tal säilib huvi 25. märtsi 2021. aasta kirja tühistamise vastu. Tema suhtes õigusvastasuse tuvastamine võib olla alus võimalikule kahju hüvitamise hagile, mille eesmärk on hüvitada selle kirjaga tekitatud kahju. Lisaks on tal huvi see vaidlustada, et vältida väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus. Lisaks tuleneb selle kirja tühistamisest, et komisjon peab uuesti läbi vaatama oma vastuse tühistava kohtuotsuse täitmise kohta ELTL artikli 266 alusel ja seega kohaldama liidu õigust nõuetekohaselt, makstes talle võlgnetavat intressi.

136

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes juhul, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. See huvi peab tekkinud ja jätkuv ning seda tuleb hinnata hagi esitamise hetke seisuga. Samuti peab see säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

137

Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi või teisisõnu, et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (vt kohtumäärus, 25.11.2014, Global Steel Wire vs. komisjon, T‑429/10 ja T‑578/10, ei avaldata, EU:T:2014:1008, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

138

Nõue tühistada liidu institutsiooni, organi või asutuse keeldumine tunnustada kahju hüvitamise õigust, millele hageja tugineb ka ELTL artiklite 268 ja 340 alusel, tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hagejal ei ole üldjuhul huvi esitada lisaks kahju hüvitamise nõudele ka selliseid nõudeid (vt selle kohta 13. juuni 1972. aasta kohtuotsus Compagnie d’pprovisionnement, de transport et de crédit ja Grands Moulins de Paris vs. komisjon, 9/71 ja 11/71, EU:C:1972:52, punktid 9–11, ning 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Montanari vs. EUCAP Sahel Niger, T‑371/22, EU:T:2024:494, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Tuleb märkida, et 25. märtsi 2021. aasta kirjas võttis komisjon seisukoha Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud kahju hüvitamise hagi aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta, mis on kuupäev, mil hageja trahvi ajutiselt tasus. Komisjon leidis seejärel, et see nõue on aegunud ja jättis seega hageja nõude sel põhjusel rahuldamata.

140

Tuleb tõdeda, et tühistamisnõudega soovib hageja tegelikult saavutada sama rahalist tulemust nagu kahju hüvitamise nõudega. Seega ei ole hagejal põhjendatud huvi 25. märtsi 2021. aasta kirja tühistamise vastu lisaks tema kahju hüvitamise nõude rahuldamisele, nagu näitab ka see, et käesolev tühistamisnõue esitati teise võimalusena.

141

Järelikult tuleb tühistamisnõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja teha otsust teise võimalusena esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta.

142

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

143

Kuna käesoleval juhul on kummagi poole nõuded osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda viieliikmelises koosseisus)

otsustab: