Kohtuasi T‑33/21

Rumeenia

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (neljas koda) 18. jaanuari 2023. aasta otsus

EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Rumeenia kantud kulud – Riiklik maaelu arengu programm 2007–2013 – Meetme 215 allmeetme „1a“ toetusmäära arvutamise meetodid – Nuumsigade ja nooremiste heaolu toetus – Igale loomale eraldatud ruumi suurendamine vähemalt 10% – Põhjendamiskohustus – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus – Faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine – Delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014 artikli 12 lõiked 6 ja 7 – Vastavuse kontrolli ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluste raames kohaldatavate finantskorrektsioonide arvutamise suunised

Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Administratsiooni antavad konkreetsed tagatised – Mõiste – Riikliku programmi kinnitamine pärast liikmesriigi ametiasutuste ja komisjoni vahelist arutelu hüvitismakse määrade arvutamise meetodi üle – Hõlmamine – Asjaomase liikmesriigi õiguspäraste ootuste aja jooksul püsima jäämine

(vt punktid 69–71, 81–86, 88, 95, 101, 102 ja 111–115)
Põllumajandus – Rahastamine EAGFi ja EAFRD poolt – Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Keeldumine hüvitada kulutusi, mis tulenevad eeskirjade eiramisest liidu õigusnormide kohaldamisel – Kindla määraga korrektsioon 25% ulatuses kuludest – Tingimused – Ulatuslik eeskirjade eiramine ja hooletus eiramise ja pettuste vastu võitlemisel – Sellise arvutusmeetodi ja selle rahaliste tulemuste kohaldamine, mille komisjon oli eraldi läbirääkimiste tulemusena heaks kiitnud – Välistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1306/2013, artikkel 52; komisjoni määrus nr 907/2014, artikli 12 lõiked 6 ja 7)

(vt punktid 127, 128, 130, 132–135, 138 ja 142–148)

Kokkuvõte

Euroopa Komisjon kiitis 2008. aasta juulis heaks Rumeenia riikliku maaelu arengu programmi ajavahemikuks 2007–2013 (edaspidi „maaelu arengu programm 2007–2013“). Vastavalt Rumeenia ametiasutuste taotlusele vaadata see uuesti läbi kiitis komisjon 2012. aastal heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse ( 1 ). Muudatuse kohaselt täiendati programmi meetmega 215 – Loomade heaolu toetus (edaspidi „meede 215“). See meede koosnes mitmest allmeetmest, millega kehtestati hüvitismaksed põllumajandustootjatele ning linnu‑ ja seakasvatajatele, kes võtsid vabatahtlikult endale kohustuse rakendada teatavaid loomade heaolu standardeid.

Euroopa Kontrollikoda tuvastas 2015. aastal Rumeenias läbi viidud auditi käigus vigu meetme 215 alusel tehtud maksetes. Meetme 215 allmeetmete hulka, mida auditi järeldused puudutasid, kuulus allmeede „1a“: „nuumsead“, „nooremised“ ja „emised“ – Igale loomale eraldatud ruumi suurendamine vähemalt 10% (ainult „nuumsigade“ ja „emiste“ puhul) (edaspidi „vaidlusalune allmeede“).

Komisjon viis läbi esimese haldusauditi, mis puudutab meedet 215 eelarveaastatel 2014–2016, ja sellele järgnenud menetluse lõppedes 2018. aastal kohaldas Rumeenia suhtes 25protsendilist kindla määraga finantskorrektsiooni eelarveaastate 2015 ja 2016 puhul, kuna vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud maksed olid üle hinnatud ( 2 ). Rumeenia hagi selle otsuse osalise tühistamise nõudes jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see oli esitatud hilinenult.

Pärast eelarveaasta 2016 lõppu viis komisjon läbi uue auditi, mis puudutas eelarveaastaid 2017–2019 ja mille käigus ta avastas samasuguseid puudusi nagu esimese auditi ajal. Ta tuvastas nimelt, et on rikutud määruse nr 1698/2005 ( 3 ) artikli 40 lõiget 3.

Vaidlustatud otsusega ( 4 ) kohaldas komisjon Rumeenia suhtes kindla määraga finantskorrektsiooni, mille kohaselt jäeti liidu rahastamisest välja 25% selle liikmesriigi kantud kuludest, mis olid deklareeritud EAFRD raames summas 18717475,08 eurot, kuna eelarveaastatel 2017–2019 oli vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud hüvitismaksete summa üle hinnatud.

Üldkohus rahuldas Rumeenia hagi selle otsuse peale.

Selles kohtuasjas tegi Üldkohus täpsustusi õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamise kohta põllumajanduse valdkonnas liikmesriikide kantud kulude liidu poolt rahastamise kontekstis.

Üldkohtu hinnang

Esimesena tuvastas Üldkohus seoses õiguspärase ootusega, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ei ole komisjon järginud õiguspärase ootuse põhimõtet ( 5 ) ja seega õiguskindluse põhimõtet, millest õiguspärase ootuse kaitse põhimõte tuleneb.

Sellega seoses tuvastas Üldkohtus esiteks, et kui komisjon kiitis heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse, oli tal olemas teave, mis võimaldas hinnata, kas vaidlusalune allmeede ja selle meetme toetusmäärade arvutamise meetodid on kooskõlas määrusega nr 1698/2005. Rumeenia ametiasutuste ja komisjoni vahel oli nimelt enne selle heakskiidu andmist vaidlus, mis puudutas vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete määrade arvutamise meetodeid, ning komisjonile on esitatud nii lõpptulemus kui ka selle arvutamise viis. See heakskiit tähendab järelikult komisjoni „teadlikku“ nõusolekut vaidlusaluse allmeetme rakendamisega.

Teiseks võimaldavad see vaidlus ja selle käigus vahetatud dokumendid asuda seisukohale, et komisjon andis täpse teabe, kui ta maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse heaks kiitis. Lisaks oli see teave tingimusteta ja ühtelangev.

Seega tekitas komisjon Rumeenia ametiasutustele õiguspärase ootuse, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete määrad on liidu õigusnormidega kooskõlas ja järelikult on need maksed liidu rahastamisega kaetud.

Kolmandaks jäid Rumeenia ametiasutuste ootused õiguspäraseks isegi pärast kontrollikoja järeldusi. Rumeenia ametiasutused tegutsesid nimelt nõutava hoolsusega, et selgitada olukorda võimalikult kiiresti ja teha kindlaks õiguslikult toimiv variant. Nad teatasid komisjonile mitu korda, et maaelu arengu programmi 2007–2013 ei ole objektiivselt võimalik muuta, ja palusid komisjonilt tuge lahenduse leidmiseks.

Arvestades asjaolu, et vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise meetodid ja selle rahalised tulemused olid eraldi läbi räägitud komisjoniga, kes oli need sõnaselgelt määrusega nr 1698/2005 kooskõlas olevana heaks kiitnud, ei saa kontrollikoja järeldused kõnealuseid meetodeid ja nende tulemusi viivitamatult kehtetuks muuta nii, et selle tagajärjel Rumeenia õiguspärased ootused lõpeksid.

Õiguspäraseid ootusi, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismäärasid järgitakse toetusesaajate võetud kohustuste kogu kehtivusaja jooksul, mida on kontrollikoja järelduste tõttu pikendatud, on komisjon seega rikkunud, kui ta vaidlustatud otsuse vastu võttis.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, et Rumeenia oleks võinud leida võimaluse hüvitismaksete määrasid vähendada. Kuna kohustused, millele toetusesaajad meetme 215 alusel alla kirjutasid, on lepingulised ja kuna maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmise ettepaneku esitamiseks ette nähtud tähtaeg oli möödunud, ei olnud Rumeenia ametiasutustel võimalik kohaldada hüvitismakseid, mis ei vastanud maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 teabelehes ette nähtud tasemele. Igal juhul ei saa asjaolu, et Rumeenia võib suuta makseid vähendada ja seega vähendada kahju, mis tuleneb keeldumisest võtta neid kulusid põllumajandusfondide kanda, võtta temalt võimalust edukalt tugineda õiguspärasele ootusele, et järgitakse vaidlusaluse allmeetme hüvitismakse määrasid, mis on kehtestatud maaelu arengu programmiga 2007–2013. Pealegi on vajadus algatada lepingute muutmise menetlusi ja vajadus tegeleda sellest tulenevate võimalike kohtumenetlustega just Rumeenia õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise negatiivsed tagajärjed.

Teisena tuvastas Üldkohus seoses kindla määraga finantskorrektsiooni kehtestamisega, et komisjon tegi õiguslikul kvalifitseerimisel vea, kui ta tugines delegeeritud määruse nr 907/2014 ( 6 ) artikli 12 lõike 7 punktile c koostoimes finantskorrektsioonide arvutamise suunistega ( 7 ), et põhjendada 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamist.

Kuna just Rumeenia ametiasutuste toime pandud eeskirjade eiramise ja hooletuse esinemine ning raskusaste, mis tulenes ülehinnatud maksemäära süstemaatilisest kohaldamisest, viis selleni, et komisjon eeldas, et esineb liidu eelarvele rahalise kahju tekitamise oht, tuleb käesoleval juhul välistada nii väidetavate eeskirjade eiramiste või hooletuse „esinemine“ kui ka „nende raskusaste või süstemaatilisus“.

Kõigepealt ei ole korrektne vaidlusaluse allmeetme arvutusmeetodi ja selle finantstulemuse õiguslik kvalifitseerimine „üldiseks eeskirjade eiramiseks“ ning „ulatuslikuks hooletuseks eiramise ja pettuse vastu võitlemisel“.

Lisaks ei saa seda, et meetmete võtmata jätmine hüvitismaksete vähendamiseks või isegi peatamiseks oli süstemaatiline, samastada „üldise eeskirjade eiramisega“.

Lõpetuseks ei saa ei Rumeenia ametiasutuste ega ka asjaomaste toetusesaajate tegevust võrdsustada „ulatusliku“ hooletusega eeskirjade eiramise või pettuse vastu võitlemisel. Kuna Rumeenia ametiasutustel oli tekkinud õiguspärane ootus, et komisjoniga läbi arutatud arvutusmeetod on kehtivate eeskirjadega kooskõlas, siis ei saa käesoleval juhul tuvastada ühtegi eeskirjade eiramist ega pettust.

( 1 ) Komisjoni 25. mai 2012. aasta rakendusotsusega C(2012) 3529 (final).

( 2 ) Komisjoni 13. juuni 2018. aasta rakendusotsusega (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2018, L 152, lk 29).

( 3 ) Nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1). Selle määruse artikli 40 lõike 3 kohaselt antakse loomade heaolu toetust „igal aastal ja see hõlmab antud kohustusest tulenevaid lisakulusid ning saamatajäänud tulu. Vajaduse korral võib see hõlmata ka tehingukulusid“.

( 4 ) Komisjoni 18. novembri 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1734, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2020, L 390, lk 10), osas, millega jäetakse rahastamisest välja teatavad kulud, mida ta kandis eelarveaastatel 2017–2019, summas 18717475,08 eurot (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

( 5 ) Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele on õigus tugineda igal õigussubjektil, kellele liidu institutsioon on täpseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud ootusi. Niisuguste kinnitustena on käsitatav täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, olenemata selle edastamise vormist. Vt selle kohta 13. septembri 2017. aastakohtuotsus Pappalardo jt vs. komisjon (C‑350/16 P, EU:C:2017:672, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

( 6 ) Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 907/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 makse‑ ja muude asutuste finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise, tagatiste ja euro kasutamise osas (ELT 2014, L 255, lk 18). Selle määruse artikli 12 lõike 7 punkti c kohaselt kuulub asjaolude hulka, mis tõendavad, et tegemist on rängemate puudustega, millega kaasneb suurem oht liidu eelarvele, juhtum, mille puhul on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel.

( 7 ) Vastavuse kontrolli ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluste raames kohaldatavate finantskorrektsioonide arvutamise suunised, mis on toodud komisjoni 8. juuni 2015. aasta teatises C(2015) 3675 (final). Suuniste punktis 3.2.5 on märgitud, et „[k]ui liikmesriigis kohaldatav kontrollisüsteem ei toimi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel, on 25% suurune korrektsioon õigustatud, kuna võib põhjendatult eeldada, et võimalus karistamatult esitada vastuvõetamatuid taotlusi tekitab liidu eelarvele erakordselt suurt rahalist kahju“.