Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Ravensburg (Saksamaa) 6. oktoobril 2021 – RU, PO versus Nissan Leasing, Volkswagen Leasing GmbH

(Kohtuasi C-617/21)

(2022/C 37/16)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landgericht Ravensburg

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: RU, PO

Kostjad: Nissan Leasing, Volkswagen Leasing GmbH

Eelotsuse küsimused

Kas ligikaudu kaheks või enamaks aastaks sõlmitud mootorsõidukite kilomeetripõhise arvestusega liisingulepingud, mille puhul on välistatud korraline ülesütlemisõigus ning tarbija peab sõlmima mootorsõiduki kohustusliku liikluskindlustuse ja täiskaskokindlustuse, panema lepingu eseme puuduste korral maksma nõuded kolmandate isikute vastu (eelkõige sõiduki müüja ja tootja vastu) ja kandma lepingu eseme hävimise, kahjustada saamise ja väärtuse muul viisil vähenemise riski, kuuluvad direktiivi 2011/83/EL (1) ja/või direktiivi 2008/48/EÜ (2) ja/või direktiivi 2002/65/EÜ (3) kohaldamisalasse? Kas seejuures on tegemist krediidilepingutega direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti c tähenduses ja/või finantsteenuste osutamise lepingutega direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 12 ning direktiivi 2002/65/EÜ artikli 2 punkti b tähenduses?

Kui mootorsõidukite kilomeetripõhise arvestusega liisingulepingud – nagu kirjeldatud punktis 1 – on finantsteenuste osutamise lepingud:

a)	Kas äriruumiks kinnisvara kujul direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 9 tähenduses loetakse ka sellise isiku äriruumid, kes kaupleja jaoks tehinguid tarbijatega algatab, kuid kellel endal esindusõigus asjaomaste lepingute sõlmimiseks puudub? Kui vastus on jaatav:

b)	Kas see on nii ka juhul, kui lepingut algatav isik tegutseb oma majandustegevuse raames mõnes muus sektoris ja/või järelevalvet reguleerivate õigusnormide ja/või tsiviilõigusnormide kohaselt puudub tal õigus sõlmida finantsteenuste osutamise lepinguid?

3.	Kui teise küsimuse alaküsimusele a või alaküsimusele b vastatakse eitavalt: Kas direktiivi 2011/83/EL artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, et mootorsõidukite kilomeetripõhise arvestusega liisingulepingud (nagu kirjeldatud eespool punktis 1) kuuluvad seal sätestatud erandi alla?

Kui mootorsõidukite kilomeetripõhise arvestusega liisingulepingud – nagu kirjeldatud punktis 1 – on finantsteenuste osutamise lepingud:

Kas kauglepinguga direktiivi 2002/65/EÜ artikli 2 punkti a ja direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses on tegemist ka siis, kui lepingueelsetel läbirääkimistel oli tarbijal isiklik kokkupuude ainult isikuga, kes kaupleja jaoks tehinguid tarbijatega algatab, kuid kellel endal esindusõigus asjaomaste lepingute sõlmimiseks puudub?

Kui vastus on eitav:

b)	Kas see on nii ka juhul, kui lepingut algatav isik tegutseb oma majandustegevuse raames mõnes muus sektoris ja/või järelevalvet reguleerivate õigusnormide ja/või tsiviilõigusnormide kohaselt puudub tal õigus sõlmida finantsteenuste osutamise lepinguid?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoober 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT 2002, L 271, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 321).