—

Tuvastada, et hageja ei ole kohustatud maksma Euroopa Komisjonile summasid, mille tasumist komisjon nõuab võlateatega nr 3241902288, mis on saadud 22. veebruaril 2019 ja viimati 29. aprillil 2019 saadud kirjaga – Ref. Ares(2019)2858540, toetuse tagasimaksmiseks ja kahju hüvitamiseks põhjendusel, et Studio Galli Ingegneria väidetavalt rikkus kohustusi, mis tulenevad projekti „MARSOL“ käsitlevast toetuslepingust nr 619120.

—

Tuvastada, et rikkumisi, millele komisjon osutab, ei ole toime pandud.

—

Tuvastada, et eelnevaks teavitamiseks 19. detsembril 2018 saadetud kiri, OLAFi kontrolliaruanne, 22. veebruari 2019. aasta võlateade, 2. aprilli 2019. aasta meeldetuletus ja 29. aprilli 2019. aasta lõplik kiri Ref.Ares(2019)2858540, millega nõude summa ümber hinnati ja lükati tagasi SGI hilisemad nõuded, on õigusvastased, kehtetud ja igal juhul põhjendamatud.

—

Tuvastada, et komisjoni esitatud nõuet ei ole olemas.

—

Tuvastada, et hagejal on õigus toetusele, mille komisjon on talle tegelikult välja maksnud projekti „MARSOL“ käsitleva toetuslepingu nr 619120 alusel.

—

Teise võimalusena tuvastada, et summa, mida komisjon tagasi nõuab, ei saa olla suurem kui 100 044,99 eurot, nagu on näidatud hagi kolmandas väites.

—

Viimase võimalusena mõista alusetu rikastumise tõttu komisjonilt SGI kasuks välja projekti „MARSOL“ rakendamisel kantud kulud.

1.

Apellatsioonkaebuse esimene väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi esimene väide. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 41, 42 ja 47 rikkumine / väär kohaldamine. Lepingu heas usus sõlmimise põhimõtte rikkumine ka Belgia tsiviilseadustiku artikli 1134 tähenduses.

Apellant vaidlustab Üldkohtu otsuse, kuna selles on kinnitatud, et komisjon ei ole rikkunud harta artiklites 41, 42 ja 47 ette nähtud õigusi ega lepingu heas usus sõlmimise põhimõtet, kui ta jättis arvesse võtmata apellandi taotluse menetluse peatamiseks ja taotluse tutvumiseks OLAFi uurimistoimikuga. Vastupidi, kuna äriühingul ei olnud sisuliselt võimalik vastata OLAFi lõplikule aruandele asutusesiseste ümberkorralduste tõttu, siis on nende õiguste tõhusat kasutamist kahjustatud nii haldusmenetluse käigus kui ka sellele järgnenud kohtumenetluses.

2.

Apellatsioonkaebuse teine väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi teine väide. ELTL artikli 317, määruse nr 2342/2002 (1) artikli 172a lõike 1, määruse nr 1906/2006 (2) artikli 31 lõike 3 punktide a ja c ning toetuslepingu üldtingimuste artikli II.5 ja artikli II.14 lõike 1 rikkumine / väär kohaldamine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 (3) tunnustatud süütuse presumptsiooni, tõendamiskoormise ja õigluse põhimõtete rikkumine. Viga tõendite hindamisel, millega on rikutud Belgia tsiviilseadustiku artiklit 1315.

Apellant vaidlustab Üldkohtu otsuse selles osas, millega lükati tagasi hagi teine väide, leides, et hageja ei ole ei OLAFi ja komisjoni menetluses ega kohtus tõendanud, et otsesed ja kaudsed personalikulud on rahastamiskõlblikud. Vastupidi, Üldkohus jättis tähelepanuta, et OLAFi väited ei puudutanud vaidlusalust projekti, vaid muid toetust pälvinud projekte, ja järelikult ei kohaldanud ta õigesti süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormise põhimõtteid. Lisaks oleks kohtule esitatud tööajatabeleid tulnud pidada piisavaks tõendiks kantud ja komisjonile esitatud kulude rahastamiskõlblikkuse kohta, arvestades, et nende kohta ei esitatud muid vastuväiteid ja et projekti lõpetamine on kinnitatud.

3.

Apellatsioonkaebuse kolmas väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi kolmas väide. Proportsionaalsuse, õigluse ja lepingu heas usus sõlmimise põhimõtete rikkumine. ELTL artikli 5 lõike 4 rikkumine. Toetuslepingu artikli II.22 rikkumine.

Apellant vaidlustab kohtuotsuse selles osas, millega Üldkohus lükkas tagasi hagi kolmanda väite, asudes seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta nõudis kõigi otseste ja kaudsete personalikulude tagasimaksmist. Vastupidi, kuna kontrollimisel avastatud ebakõlad puudutasid ainult kahte krojektis osalenud töötajat, oleks tulnud tagasi nõuda ainult need kulud. See on nii, kui võtta arvesse ka seda, et projekti lõpetamine on kinnitatud ning välisekspert on kulud üle kontrollinud ja komisjon on selle heaks kiitnud. Teise võimalusena leiab apellant jätkuvalt proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt, et Üldkohus oleks pidanud rahuldama teise võimalusena esitatud nõude määrata kindlaks tagasimaksmisele kuuluv osa.

4.

Apellatsioonkaebuse neljas väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi neljas väide. Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse nr 58/2003 (4) artikli 2 punkti b ja toetuslepingu rikkumine ja/või väär kohaldamine. Kohtuotsuse põhjendused on puudulikud ja vasturääkivad selles osas, milles need on vastuolus Üldkohtu ja Euroopa Kohtu varasemate, alusetut rikastumist käsitlevate lahenditega.

Apellant vaidlustab kohtuotsuse selles osas, millega lükati tagasi hagi neljas väide, leides, et hagejal ei ole õigust kinni pidada otseste ja kaudsete personalikulude katteks saadud makset, mille tagasimaksmine tähendaks hageja arvates komisjoni alusetut rikastumist. Kuna käesoleval juhul on hagi esitamise tingimused täidetud, st esineb ühe lepingupoole rikastumine ja teise vaesumine ning rikastumise ja vaesumise vahel on põhjuslik seos, siis on Üldkohtu otsus õigusvastane.