–

D. M., esindajad: avvocati R. Martina, L. Minisci, A. Sinagra ja A. Veneziano,

–

Azienda Ospedale-Università di Padova, esindajad: avvocati C. Cester, I. Gianesini, L. Miazzi, A. Rampazzo ja C. Tomiola,

–

C. S., esindajad: avvocati P. Piva ja F. Rossi Dal Pozzo,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato G. De Bellis ja F. Urbani Neri,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja A. Sipos,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada komisjoni 29. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 507/2006 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 reguleerimisalasse kuuluvate inimtervishoius kasutatavate ravimite tingimustega müügiloa kohta (ELT 2006, L 92, lk 6) artiklit 4, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/953, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumist COVID-19 pandeemia ajal (ELT 2021, L 211, lk 1), ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 3, 35 ja 41.

2

Taotlus on esitatud D. M-i ja Azienda Ospedale-Università di Padova (Padova Ülikooli haigla, Itaalia) (edaspidi „ülikooli haigla“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et D. M. kõrvaldati ülikooli haigla õena töölt koos töötasu maksmise peatamisega, sest ta ei täitnud riigisisestes õigusnormides tervishoiutöötajatele ette nähtud vaktsineerimiskohustust.

3

Määruse (EL) nr 507/2006 artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva määrusega sätestatakse eeskirjad erikohustustega müügiloa andmise kohta kooskõlas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta] määruse (EÜ) nr 726/2004[, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet (ELT 2004, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 229),] artikli 14 lõikega 7 (edaspidi „tingimustega müügiluba“).“

4

Määruse (EL) nr 507/2006 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tingimustega müügiluba võib anda, kui [inimtervishoius kasutatavate ravimite] komitee leiab, et kuigi ravimi tõhususe ja ohutusega seotud kõikehõlmavaid kliinilisi andmeid ei ole esitatud, on täidetud kõik järgmised nõuded:

Ohuolukordades, nagu on osutatud artikli 2 lõikes 2, võib anda tingimustega müügiluba vastavalt käesoleva lõike punktides a kuni d antud nõuetele ka juhul, kui ei ole kõikehõlmavaid prekliinilisi või farmatseutilisi andmeid esitatud.

2.   Lõike 1 punkti c kohaldamisel tähendavad rahuldamata ravialased vajadused haigust, mille puhul puudub ühenduses lubatud rahuldav diagnoosimis-, ennetamis- või ravimeetod, või isegi kui selline meetod on olemas, on asjaomane ravim kõnealuse haiguse puhul suureks terapeutiliseks kasuks neile, kes seda põevad.“

5

Määruse 2021/953 põhjendused 6, 12–14 ja 36 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

6

Määruse 2021/953 artiklis 1 on ette nähtud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse COVID-19 vastu vaktsineerimist, testimist ja läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite ([liidu] digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, eesmärgiga hõlbustada tõendi omajale vaba liikumise õiguse kasutamist COVID‑19 pandeemia ajal. Käesolev määrus aitab samuti hõlbustada SARS‑CoV-2 leviku piiramiseks kooskõlas liidu õigusega liikmesriikide kehtestatud vaba liikumise piirangute järkjärgulist kaotamist kooskõlastatud viisil.

[…]“.

7

Määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„[Liidu] digitaalse COVID-tõendi raamistik võimaldab välja anda ning piiriüleselt kontrollida ja aktsepteerida järgmisi tõendeid:

[…]

[…]“.

8

Määruse artikkel 5 sätestab:

„1.   Iga liikmesriik väljastab isikule, kellele on manustatud COVID-19 vaktsiini, kas automaatselt või selle isiku taotluse korral artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud vaktsineerimistõendi. Kõnealust isikut teavitatakse tema õigusest saada vaktsineerimistõend.

[…]“.

9

Määruse artikkel 7 näeb ette:

„1.   Iga liikmesriik väljastab taotluse korral artikli 3 lõike 1 punktis c osutatud läbipõdemistõendi.

[…]“.

10

1. aprilli 2021. aasta dekreetseaduse nr 44 „Erakorralised meetmed COVID-19 epideemia ohjeldamiseks SARS-CoV-2 vastu vaktsineerimise, kohtute töö ja avalike konkursside alal (decreto-legge n. 44 – Misure urgenti per il contenimento dell’epidemia da COVID-19, in materia di vaccinazioni anti SARS-CoV-2, di giustizia e di concorsi pubblici) (GURI no 79, 1.4.2021, lk 1), mis kinnitati seadusena 28. mai 2021. aasta seadusega nr 76 (edaspidi „dekreetseadus nr 44/2021“), artikli 4 lõige 1 näeb ette:

„Arvestades SARS-CoV-2 viirusega seotud epideemilist hädaolukorda ja selleks, et kaitsta rahvatervist ja säilitada vajalikud ohutustingimused hooldus- ja abiteenuste osutamisel kuni 30. detsembri 2020. aasta seaduse nr 178 artikli 1 lõikes 457 nimetatud kava täieliku rakendamiseni, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 2021, on tervishoiutöötajad […], kes tegutsevad avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes tervishoiuasutustes ja sotsiaalhoolekande asutustes, apteekides, parafarmaatsiatoodete kauplustes ja selle kutseala praksistes, kohustatud ennast SARS-CoV-2 viirusega nakatumise ärahoidmiseks tasuta vaktsineerima. Vaktsineerimine kujutab endast põhitingimust, mis peab olema täidetud, et tervishoiutöötajad, kelle suhtes see kohustus kehtib, võiksid tegeleda kutsetegevusega ja täita sellealaseid ülesandeid. […]“.

11

Artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et „lõikes 1 nimetatud vaktsineerimine ei ole kohustuslik ja selle võib välistada või edasi lükata ainult siis, kui on tõendatud oht tervisele, mis on seotud üldarsti tõendatud konkreetse haigusega“.

12

Artikli 4 lõige 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui vaktsineerimiskohustuse täitmise tõendamise tähtaeg on möödunud, tuvastab kohalik pädev tervishoiuasutus vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise ning kui ta on vajaduse korral saanud pädevatelt asutustelt täiendava teabe, teatab sellest viivitamata kirjalikult asjaomasele isikule, tööandjale ja kutseühingule, kuhu asjaomane isik kuulub. Kui kohalik tervishoiuasutus teeb tuvastamisotsuse, peatatakse õigus osutada selliseid teenuseid või täita selliseid ülesandeid, mis eeldab kokkupuudet teiste isikutega ja millega kaasneb mis tahes muus vormis SARS-CoV-2 viiruse leviku oht.“

13

Sama artikli 4 lõikes 7 on sätestatud, et „lõikes 6 nimetatud töölt kõrvaldamisest teatab asjaomasele isikule kutseühing, millesse ta kuulub“.

14

Dekreetseaduse nr 44/2021 artikli 4 lõige 8 sätestab:

„Pärast lõikes 6 nimetatud teate saamist annab tööandja töötajale võimaluste piires muud tööülesanded kui lõikes 6 nimetatud ülesanded, isegi kui need on madalama astme tööülesanded, mille eest makstav töötasu vastab täidetavatele ülesannetele ja millega ei kaasne igal juhul viiruse leviku ohtu. Kui muude ülesannete andmine ei ole võimalik, ei maksta [töölt kõrvaldamise] ajal töötasu ega mis tahes muid tasusid.“

15

Artikli 4 lõige 10 näeb ette, et „ajavahemikuks, mil lõikes 1 osutatud vaktsineerimine jääb ära või lükatakse edasi, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 2021, annab tööandja lõikes 2 osutatud isikutele tööülesanded, isegi kui need on erinevad, ilma töötasu vähendamata, et vältida SARS-CoV-2 viiruse leviku ohtu“.

16

Artikli 4 lõige 11 sätestab:

„Lõikes 10 nimetatud ajavahemikul võtavad lõikes 2 nimetatud isikud vaba elukutsega tegelemisel nakkusohu piiramiseks 20 päeva jooksul alates käesoleva dekreedi jõustumisest ennetavad tervisekaitse- ja hügieenimeetmed, mis on toodud ohutuse eriprotokollis, mille võtab vastu tervishoiuminister kooskõlastatult justiitsministri ning töö- ja sotsiaalpoliitika ministriga.“

17

D. M. töötab alates 1. jaanuarist 2017 ülikooli haiglas neurokirurgia osakonnas õena.

18

Ülikooli haigla teatas talle 16. septembril 2021, et ta kõrvaldatakse otsekohe töölt ilma töötasu maksmata, sest ta on rikkunud dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustust ning talle ei saa anda muid tööülesandeid, millega ei kaasne viiruse leviku ohtu. Töölt kõrvaldamine pidi lõppema vaktsineerimisnõude täitmise kuupäeval või selle puudumisel vaktsineerimiskava lõpuleviimisega, kuid see ei saanud kesta mingil juhul kauem kui 31. detsembrini 2021, kusjuures seda kuupäeva lükati mitu korda edasi.

19

D. M. esitas 14. oktoobril 2021 eelotsusetaotluse esitanud kohtule esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, paludes ennistada ta tööle oma osakonda ülikooli haiglas, väites eelkõige, et esiteks on dekreetseaduse nr 44/2021 artikkel 4 mitmes aspektis vastuolus Itaalia põhiseaduse ja liidu õigusega, ning teiseks on tal tekkinud loomulik immuunsus, sest ta nakatus SARS-CoV-2 viirusega ja on sellest paranenud.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et COVID-19 vaktsiinide müügiload on tingimustega määruse nr 507/2006 tähenduses. See kohus leiab, et arvestades uusi ravialaseid arengusuundi ja kättesaadavate ravimite uusi oste, ei ole selle määruse artiklit 4 arvestades ebamõistlik kahelda nende lubade – mille Euroopa Komisjon andis pärast Euroopa Ravimiameti (EMA) arvamuse saamist – kehtivuses, võttes eelkõige arvesse asjasse puutuvaid põhiõigusi, nimelt kehalist puutumatust ja tervist, mis on kaitstud eelkõige harta artiklitega 3 ja 35.

21

Kuigi põhikohtuasja pooled ei tuginenud määrusele 2021/953, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühtlasi, et see määrus on vaidluse seisukohast siiski asjakohane. Kõnealune kohus rõhutab, et selles määruses on muu hulgas täpsustatud, et „[isikute vaba liikumise] piiranguid tuleb kohaldada kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega“. Sellega seoses on eriti problemaatiline asjaolu, et dekreetseaduse nr 44/2021 artikli 4 lõige 11 võimaldab ainult vaktsineerimiskohustusest vabastatud tervishoiutöötajatel jätkata ilma vaktsineerimata oma kutsealal tegutsemist, tingimusel, et nad järgivad ohutuseeskirju, samas kui hooldussektori töötajad, kes ei kuulu selle sätte kohaldamisalasse, ei saa enam oma kutsealal tegutseda ei töötaja ega füüsilisest isikust ettevõtjana, kuigi nad on valmis järgima täpselt samu ohutuseeskirju.

22

Lõpuks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus 14. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Memoria ja Dall’Antonia (C‑342/17, EU:C:2018:906) tulenevat Euroopa Kohtu praktikat arvestades teada, kas kohustuslik vaktsineerimismeede on juhul, kui vastuvõttev liikmesriik kavatseb selle meetme samuti kehtestada tööga seotud põhjustel selles liikmesriigis viibivale liidu mõne teise liikmesriigi tervishoiutöötajale, kooskõlas määruses 2021/953 sõnaselgelt meelde tuletatud proportsionaalsuse põhimõttega.

23

Neil asjaoludel otsustas Tribunale ordinario di Padova (Padova esimese astme kohus, Itaalia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus 13. detsembril 2021, et käesolev eelotsusetaotlus lahendataks kiirendatud menetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 105. Nimetatud kohus põhjendas oma taotlust sellega, et kuni eelotsusemenetluse lõpuni on D. M. jätkuvalt töölt kõrvaldatud ega saa töötasu, mistõttu puuduvad tal igasugused elatusvahendid.

25

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

26

Olgu meenutatud, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend, mille eesmärk on reageerida erakordselt kiireloomulisele olukorrale (16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Port de Bruxelles ja Région de Bruxelles-Capitale, C‑229/21, EU:C:2022:471, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Kõnealusel juhul otsustas Euroopa Kohtu president 1. veebruaril 2022, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 24 nimetatud taotlust ei ole vaja rahuldada.

28

Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud kõiki asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata, kui suur on D. M-i töölt kõrvaldamisest tulenev risk tema majanduslikule toimetulekule, ega selgitanud põhjusi, kuidas kiirendatud menetluse kohaldamine käesolevas kohtuasjas võimaldaks sellist ohtu vältida, arvestades eelkõige töölt kõrvaldamise põhimõtteliselt piiratud kestust. Seega ei nähtu neist asjaoludest, et tegemist oleks erakordselt kiireloomulise olukorraga, mis õigustaks selle kohtuasja lahendamist kiirendatud menetluses.

29

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas, arvestades määruse nr 507/2006 artiklit 4 koostoimes harta artiklitega 3 ja 35, on tingimustega müügiload – mis on antud COVID-19 nakkuse ja leviku vältimiseks ja selle haiguse raskete sümptomite ennetamiseks ning mis olid olemas eelotsusetaotluse esitamise ajal – kehtivad, kuna selleks ajaks olid mitmes liikmesriigis juba heaks kiidetud tõhusad alternatiivsed COVID-19 ravimeetodid, mis on tervisele vähem ohtlikud.

30

Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale eeldab Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames vajadus anda liidu õiguse tõlgendus või hinnang liidu õiguse kehtivuse kohta, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, et viimane järgib hoolsalt eelotsusetaotluse sisule esitatavaid nõudeid, mis on Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sõnaselgelt ära toodud ja mille puhul eeldatakse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on nendest teadlik. Lisaks kajastavad neid nõudeid ka Euroopa Kohtu soovitused liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1) (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

31

Seega – nagu on ette nähtud kodukorra artikli 94 punktis c – on tingimata vajalik, et eelotsusetaotlus sisaldaks selgitust selle kohta, millistel põhjustel liikmesriigi kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema põhikohtuasjas otsuse selle kohta, kas ülikooli haigla otsus kõrvaldada D. M. töötasu maksmise peatamisega töölt, kuna viimane keeldus täitmast dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud COVID-19 vastu vaktsineerimise kohustust, on põhjendatud.

33

Ent esiteks, isegi kui eeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud „ravialased arengusuunad“ ja „kättesaadavate ravimite uued ostud“ võivad seada kahtluse alla COVID-19 nakkuse ja leviku vältimiseks ning selle haiguse raskete sümptomite ennetamiseks mõeldud vaktsiinide tingimustega müügilubade kehtivuse, tuleb siiski märkida, et see kohus ei ole neid lube konkreetselt nimetanud ega käsitlenud nende sisu, arvestades nõudeid nende kehtivusele, mis tulenevad määruse nr 507/2006 artiklist 4, tõlgendatuna olenevalt olukorrast harta artiklite 3 ja 35 põhjal.

34

Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdunud oma üldise hinnangu esitamisega, mille kohaselt ei ole käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud arengusuundi arvestades kahtlus nende lubade kehtivuse suhtes „ebamõistlik“, ilma et ta oleks kuidagi lähemalt käsitlenud nende kahtluste konkreetset olemust. Seega ei võimalda eelotsusetaotlus Euroopa Kohtul kindlaks teha, milliste lubadega on konkreetselt tegemist ja millises osas täpselt need load kahtlusi tekitavad, ega seega mõista, miks need load ei pruugi määruse nr 507/2006 artiklist 4 või harta artiklitest 3 ja 35 tulenevaid nõudeid arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates enam kehtida, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole ka eelotsusetaotluses selgitanud kahe viimase sätte võimalikku mõju selles kontekstis.

35

Teiseks ei võimalda eelotsusetaotlus ega Euroopa Kohtu käsutuses olev toimik mõista, kuidas võib tingimustega lubade kehtivuse kahtluse alla seadmine mõjutada põhikohtuasja lahendust, mis ei näi sõltuvat mitte nende lubade kehtivusest, vaid dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustusest ja kõnealuse kohustuse täitmata jätmisega selle sätte kohaselt kaasneva sanktsiooni õiguspärasusest, mille D. M. vaidlustas.

36

Selles kontekstis tuleb rõhutada, et kuigi selliste müügilubade andmine on eeltingimus, et nende omanikel oleks õigus viia asjaomased vaktsiinid igas liikmesriigis turule (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Pharmaceutical Works Polpharma, C‑438/21 P – C‑440/21 P, EU:C:2023:213, punkt 81), ei too tingimustega müügilubade andmine iseenesest kaasa nende vaktsiinide potentsiaalsete adressaatide kohustust end vaktsineerida, seda enam, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selgitanud, kas isikud, kelle suhtes kehtib dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustus, olid kohustatud vaktsineerima ennast ainult vaktsiinidega, millele oli antud kõnealune tingimustega müügiluba.

37

Seega, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud põhjusi, miks ta kahtleb tingimustega müügilubade kehtivuses ega selgitanud võimalikku seost ühelt poolt nende lubade kehtivuse ja teiselt poolt dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud COVID-19 vastu vaktsineerimise kohustuse vahel, siis tuleb tõdeda, et käesolev eelotsusetaotlus ei vasta esimese küsimuse osas käesoleva kohtuotsuse punktis 31 meenutatud nõuetele.

38

Järelikult on esimene küsimus vastuvõetamatu.

39

Teise kuni viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks seda, kas määrust nr 507/2006 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui tervishoiutöötajatele riigisiseste õigusnormidega kehtestatud COVID-19 vastu vaktsineerimise kohustuse täitmiseks võib kasutada vaktsiine, millele on selle määruse artikli 4 alusel antud tingimustega müügiluba, ja seda isegi olukorras, kus ühelt poolt on nendel töötajatel tekkinud seda haigust põhjustava viiruse suhtes immuunsus ja teiselt poolt ei ole tervishoiuasutus konkreetselt tõendanud, et vaktsineerimisele ei ole ühtegi vastunäidustust. Teiseks soovib ta teada, kas sanktsioon, mis neile töötajatele selle kohustuse täitmata jätmise korral määratakse, võib olenevalt olukorrast harta artiklit 41 arvestades seisneda pigem nende töötasu maksmise peatamisega töölt kõrvaldamises kui astmelistes sanktsioonimeetmetes, mis on võetud proportsionaalsuse põhimõtet ja võistlevuse põhimõtet järgides.

40

Sellega seoses tuleb kõigepealt rõhutada, et ELTL artikli 168 lõige 7 ei kehtesta liikmesriikidele nõudeid teatavate isikute kategooriate kohustusliku vaktsineerimise kohta, kuna vastavalt ELTL artikli 168 lõikele 7 ei kahanda liidu õigus liikmesriikide pädevust võtta vastu oma tervishoiupoliitikat reguleerivaid sätteid. Selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust (vt analoogia alusel 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Gerencia Regional de Salud de Castilla y León, C‑86/21, EU:C:2022:310, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. juuli 2014. aasta kohtumäärus Široká, C‑459/13, EU:C:2014:2120, punkt 19).

41

Näib aga, et teine kuni viies küsimus lähtuvad eeldusest, et määrus nr 507/2006 või selle määruse alusel antud tingimustega load on oma olemuselt sellised, mis piiritlevad esiteks tingimusi, mille kohaselt kehtestatakse riigisiseses õiguses selline vaktsineerimiskohustus, nagu on ette nähtud dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4, kui selles õiguses on vaktsineerimiseks ette nähtud tingimustega loa saanud vaktsiinide kasutamine, ning teiseks tagajärgi, mis riigisisese õiguse kohaselt võivad kaasneda selle kohustuse täitmata jätmisega, sealhulgas selleks järgitav menetlus.

42

Ent nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, ei pane selliste müügilubade andmine asjaomaste vaktsiinide potentsiaalsetele adressaatidele kohustust end nendega vaktsineerida. Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses märkinud, millist seost näeb ta ühelt poolt määruse nr 507/2006 artikli 4 kohaselt antud lubade sisu või eseme ning teiselt poolt selle vahel, kuidas on tema riigisiseses õiguses korraldatud vaktsineerimiskohustuse tingimused ja kord, millele on viidatud tema teises kuni viiendas küsimuses ja nagu need on kohaldatavad põhikohtuasjas.

43

Lisaks tuleb seoses harta artikliga 41, mis sätestab õiguse heale haldusele, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma kolmandas ja viiendas küsimuses, meenutada, et see artikkel ei ole suunatud mitte liikmesriikidele, vaid üksnes liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ega ole seetõttu põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjakohane. See artikkel väljendab aga liidu õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse liikmesriikidele selle õiguse rakendamisel (vt selle kohta 10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (aegumistähtaeg), C‑219/20, EU:C:2022:89, punktid 36 ja 37).

44

Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, kuidas on liidu õiguse üldpõhimõte, mis puudutab õigust heale haldusele, seotud dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustuse elluviimisega, kuna see kohus ei ole tõendanud, et viimati nimetatud säte kujutab endast liidu õiguse rakendamist.

45

Sellest järeldub, et käesolev eelotsusetaotlus ei vasta teise kuni viienda küsimuse osas kodukorra artikli 94 punktis c sätestatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 31 meenutatud nõuetele.

46

Eeltoodut arvestades on teine kuni viies küsimus vastuvõetamatud.

47

Kuuenda ja seitsmenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrust 2021/953 tuleb koostoimes proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on tervishoiutöötajatele kehtestatud COVID-19 vastu vaktsineerimise kohustus, samas kui esiteks võimaldavad need ühel tervishoiutöötajate kategoorial, kes on meditsiinilistel põhjustel sellest vabastatud, jätkata oma tegevust tingimusel, et järgitakse nendes õigusnormides ette nähtud ettevaatusabinõusid, andmata siiski sama võimalust töötajatele, kes ei soovi end vaktsineerida, ning teiseks on need õigusnormid kohaldatavad ka teiste liikmesriikide kodanike suhtes, kes Itaalias töötavad.

48

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole oma küsimuste sõnastuses ega laiemalt eelotsusetaotluses endas nimetanud neid määruse 2021/953 sätteid, mille tõlgendamist ta taotleb. Nimelt viitab ta üksnes proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetele, „mille [see määrus] näeb ette“, ning selle määruse põhjendusele 6, milles on täpsustatud, et „[isikute vaba liikumise] piiranguid tuleb kohaldada kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega“.

49

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kuigi põhjendused on asjaomase määruse lahutamatu osa, selgitades sellega taotletavaid eesmärke, ei ole need iseenesest siduvad (vt selle kohta 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 34). Seega ei ole viide määruse 2021/953 põhjendusele 6 iseenesest piisav selleks, et luua seos selle määruse ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.

50

Mis puudutab teiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, siis tuleb märkida, et määruse 2021/953 põhjendustest 12–14 ja artiklist 1 tuleneb, et kui selle määrusega soovitakse neid põhimõtteid rakendada, siis tehakse seda eesmärgiga hõlbustada vaba liikumise õiguse omajatel selle õiguse kasutamist, kehtestades COVID-19 vastu vaktsineerimist, testimist ja läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistiku.

51

Seega ei ole selle määruse eesmärk nende põhimõtete kohaselt määratleda kriteeriume, mis võimaldavad hinnata liikmesriikide poolt COVID-19 pandeemiale reageerimiseks võetud tervisekaitsemeetmete põhjendatust, kui need piiravad vaba liikumist, nagu põhikohtuasjas kõne all oleva dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustus, ega hõlbustada või soodustada nende vastuvõtmist, kuna sama määruse põhjenduses 36 on täpsustatud, et seda määrust „ei saa […] tõlgendada nii, nagu kehtestataks sellega õigus või kohustus olla vaktsineeritud“.

52

Järelikult ei võimalda ei eelotsusetaotluses esitatud täpsustused ega ka muud Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus sisalduvad andmed täpselt kindlaks määrata määruse 2021/953 neid sätteid, mida palutakse koostoimes proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega tõlgendada ning mille tõlgendus oleks põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik.

53

Sellest järeldub, et käesolev eelotsusetaotlus ei vasta kuuenda ja seitsmenda küsimuse osas kodukorra artikli 94 punktis c sätestatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 31 meenutatud nõuetele.

54

Olgu lisatud, et igal juhul peavad põhikohtuasi ja need liidu õigusnormid, mille tõlgendamist palutakse, olema sedavõrd seotud, et see tõlgendus on objektiivselt vajalik otsuse jaoks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 48).

55

Põhikohtuasja ese on aga D. M‑i nõue, mis põhineb dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustuse väidetaval õigusvastasusel ja millega nõutakse tööle ennistamist ülikooli haigla neurokirurgia osakonda. Vaidlus ei puuduta seega seda, kuidas kohaldada määruse 2021/953 sätteid, eelkõige selle artikli 5 lõiget 1, mis annab vaktsineeritud isikutele õiguse saada vaktsineerimistõend, ega selle artikli 7 lõiget 1, mis annab SARS-CoV-2 nakkusest paranenud isikutele õiguse saada läbipõdemistõend.

56

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu esile toodud võimalust, et dekreetseaduse nr 44/2021 artiklis 4 ette nähtud vaktsineerimiskohustust võib kohaldada ka isikute suhtes, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, siis tuleb esiteks tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud, et tema menetluses olev vaidlus puudutab piiriülest olukorda, kuna ülikooli haigla märkis, et D. M. ei ole teise liikmesriigi kodanik, kes on tulnud Itaaliasse, et seal töötada.

57

Teiseks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, miks oleks selline võimalus määruse 2021/953 kohaldamisel põhikohtuasja asjaoludel asjakohane.

58

Kolmandaks, kui see kohus soovis viitega 14. novembri 2018. aasta kohtuotsusele Memoria ja Dall’Antonia (C‑342/17, EU:C:2018:906) näidata, et riigisisene õigus kohustab teda seoses ELTL artiklites 49 ja 56 ette nähtud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabadusega tagama D. M‑ile samad õigused kui need, mis on liidu õiguse kohaselt samas olukorras olevatel teiste liikmesriikide kodanikel, siis tuleb meenutada, et kuues ja seitsmes küsimus puudutavad määruse 2021/953 tõlgendamist, mitte nende põhivabaduste tõlgendamist, nagu Itaalia valitsus kohtuistungil samuti rõhutas.

59

Igal juhul ei saa Euroopa Kohus siis, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud midagi peale selle, et asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme kohaldatakse vahet tegemata selle liikmesriigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes, asuda seisukohale, et põhivabadusi käsitlevate EL toimimise lepingu sätete tõlgendamine on talle tarvilik tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 54).

60

Neil asjaoludel ei nähtu eelotsusetaotlusest, et määruse 2021/953 ja põhikohtuasja vahel oleks seos käesoleva kohtuotsuse punkti 54 tähenduses.

61

Eeltoodud kaalutlusi arvestades on kuues ja seitsmes küsimus vastuvõetamatud.

62

Kõigest eeltoodust tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Tunnistada Tribunale ordinario di Padova (Padova esimese astme kohus, Itaalia) 7. detsembri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks.