–

X, esindaja: advokat E. O. R. Khawaja,

–

Taani valitsus, esindajad: V. Pasternak Jørgensen ja M. Søndahl Wolff, keda abistasid advokater R. Holdgaard ja A. K. Rasmussen,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel, A.‑L. Desjonquères ja J. Illouz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Grønfeldt ja E. Montaguti,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 20 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 7 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud X‑i ja Udlændinge- og Integrationsministerieti (Taani sisserände- ja integratsiooniministeerium, edaspidi „ministeerium“) vahelises kohtuvaidluses X‑i Taani kodakondsuse kaotamise üle.

3

ELTL artiklis 20 on ette nähtud:

„1.   Käesolevaga kehtestatakse [Euroopa L]iidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.

2.   Liidu kodanikel on asutamislepingutes sätestatud õigused ja kohustused. Neil on muu hulgas:

[…]“.

4

Harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.

5

Deklaratsioon nr 2 liikmesriigi kodakondsuse kohta, mille liikmesriigid lisasid Euroopa Liidu lepingu lõppaktile (EÜT 1992, C 191, lk 98; edaspidi „deklaratsioon nr 2“), on sõnastatud järgmiselt:

„Konverents deklareerib, et alati, kui Euroopa Ühenduse asutamislepingus viidatakse liikmesriikide kodanikele, lahendatakse küsimus, kas isikul on liikmesriigi kodakondsus, üksnes asjaomase liikmesriigi seadusele tuginedes. […]“.

6

11. ja 12. detsembril 1992 Edinburghis Euroopa Ülemkogus kohtunud riigipeade ja valitsusjuhtide otsuse, mis käsitles Taani poolt tõstatatud teatavaid Euroopa Liidu lepinguga seotud probleeme (EÜT 1992, C 348, lk 1; edaspidi „Edinburghi otsus“), jaos A on ette nähtud:

„Euroopa Ühenduse asutamislepingu teise osa sätted, mis käsitlevad liidu kodakondsust, annavad liikmesriigi kodanikele selles osas ette nähtud täiendavad õigused ja kaitse. Need sätted ei asenda ühelgi viisil liikmesriigi kodakondsust. Küsimus, kas isikul on liikmesriigi kodakondsus, tuleb lahendada üksnes asjaomase liikmesriigi õiguse alusel.“ [mitteametlik tõlge]

7

Taani kodakondsuse seaduse (lov om dansk indfødsret) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „kodakondsuse seadus“) § 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Välismaal sündinud isik, kes ei ole kunagi elanud Taani Kuningriigis ega ole viibinud seal tingimustel, mis tõendavad lähedast seotust Taaniga, kaotab 22aastaseks saamisel Taani kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui ta muutuks seetõttu kodakondsuseta isikuks. Pagulaste, sisserändajate ja integratsiooni minister või tema volitatud isik võib siiski enne seda kuupäeva esitatud taotluse alusel anda loa kodakondsuse säilitamiseks.“

8

13. oktoobri 2015. aasta ringkirja nr 10873 naturalisatsiooni kohta (cirkulæreskrivelse om naturalisation nr. 10873) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „naturalisatsiooni ringkiri“) kohaselt peavad endised Taani kodanikud, kes on kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 alusel Taani kodakondsuse kaotanud, selle kodakondsuse uuesti taastamiseks üldjuhul vastama seaduses ette nähtud Taani kodakondsuse saamise üldtingimustele. Selle ringkirja artikli 5 lõike 1 kohaselt peab taotleja naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotluse esitamise ajal elama riigi territooriumil. Ringkirja artikli 7 kohaselt peab taotleja olema elanud Taani Kuningriigi territooriumil järjest üheksa aastat.

9

Vastavalt naturalisatsiooni ringkirja artiklile 13 koostoimes selle lisa 1 punktiga 3 võib riigis viibimise üldnõudeid leevendada isikute jaoks, kel oli varem Taani kodakondsus või kes on Taanist pärit.

10

X sündis 5. oktoobril 1992 Ameerika Ühendriikides, tema ema on taanlane ja isa ameeriklane. Tal oli sünnist saati Taani ja Ameerika Ühendriikide kodakondsus. Tal on vend ja õde, kes elavad Ameerika Ühendriikides ja kellest ühel on Taani kodakondsus. Tal ei ole ühtki Taanis elavat sugulast, venda ega õde.

11

X esitas 17. novembril 2014, st pärast 22aastaseks saamist, ministeeriumile Taani kodakondsuse säilitamise taotluse.

12

Selles taotluses sisalduva teabe põhjal leidis ministeerium, et X oli viibinud Taanis enne oma 22. sünnipäeva kõige rohkem 44 nädalat. X‑i sõnul jäi ta pärast oma 22. sünnipäeva Taani viieks nädalaks ja kuulus 2015. aastal Taani korvpallinaiskonda. Peale selle märkis X, et 2005. aastal elas ta umbes kolm kuni neli nädalat Prantsusmaal.

13

Ministeerium teavitas X‑i 31. jaanuari 2017. aasta otsusega sellest, et vastavalt kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimesele lausele kaotas ta 22aastaseks saades Taani kodakondsuse ja et selle seaduse § 8 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandit ei saa kohaldada, sest tema Taani kodakondsuse säilitamise taotlus oli esitatud pärast 22aastaseks saamist.

14

Selles otsuses märgitakse muu hulgas, et kodakondsuse kaotamine on põhjendatud asjaoluga, et X ei ole kunagi Taanis elanud ega ka viibinud seal tingimustel, mis tõendavad lähedast seotust selle liikmesriigiga kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimese lause tähenduses, sest enne 22aastaseks saamist viibis ta riigi territooriumil kõige rohkem 44 nädalat.

15

X esitas 9. veebruaril 2018 Københavns byretile (Kopenhaageni esimese astme kohus, Taani) kaebuse, milles palus tühistada käesoleva kohtuotsuse punktis 13 nimetatud 31. jaanuari 2017. aasta otsus ja asi uuesti läbi vaadata. See kaebus saadeti 3. aprilli 2020. aasta kohtumäärusega edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Østre Landsretile (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani).

16

X põhjendab oma kaebust väitega, et kuigi liikmesriigiga tegeliku sideme ning erilise solidaarsus- ja lojaalsussuhte säilitamine on õiguspärane eesmärk, ei ole kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 ette nähtud Taani kodakondsuse automaatne ja eranditu kaotamine selle eesmärgiga proportsionaalne ning on seega vastuolus ELTL artikliga 20 koostoimes harta artikliga 7.

17

X leiab, et kodakondsuse kaotamist käsitlevaid õigusnorme saab pidada proportsionaalseks üksnes siis, kui – nagu nähtub 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsusest Tjebbes jt (C‑221/17, EU:C:2019:189) – riigisisesed õigusnormid tagavad samal ajal eriti lihtsustatud võimaluse kodakondsuse taastamiseks. Ent sellist võimalust ei ole Taani õigusnormides ette nähtud. Lisaks ei näe need õigusnormid ette kodakondsuse taastamist ex tunc.

18

Ministeeriumi hinnangul peab kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 õiguspärasuse ja proportsionaalsuse kontroll seoses isikutega, kes on saanud kodakondsuse säilitamise taotluse esitamise ajaks 22aastaseks, rajanema Taani kodakondsuse kaotamise ja selle taastamise korra üldisel hindamisel. Taani seadusandja on leidnud, et välismaal sündinud isikud, kes ei ole elanud Taani Kuningriigi territooriumil või selles liikmesriigis olulisel määral viibinud, kaotavad selle liikmesriigiga järk-järgult oma lojaalsus- ja solidaarsussuhte ning sideme, ning et seega oleks proportsionaalne eristada nende õiguslikku olukorda enne ja pärast 22aastaseks saamist. Taani kodakondsuse ex lege kaotamise proportsionaalsuse hindamisel 22aastaseks saanud isikute puhul tuleks võtta arvesse ka eriti leebeid kodakondsuse säilitamise norme, mis selle vanuseni kehtivad.

19

Lisaks leiab ministeerium, et Taani kodakondsuse kaotamist puudutavate riigisiseste õigusnormide õiguspärasust ja proportsionaalsust kinnitab asjaolu, et kodakondsuse säilitamise üle võib otsustada juhtumipõhise hindamise alusel, mis viiakse läbi siis, kui kodakondsuse säilitamise taotlus on esitatud võimalikult lähedal kuupäevale, mil küsimuse all olev isik saab 22aastaseks, mis omakorda on kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses nimetatud kuupäev.

20

Selles kontekstis kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt ministeeriumi halduspraktikat kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 kohaldamisel. Esiteks, mis puudutab „lähedase seotuse Taaniga“ olemasolu hindamist selle sätte esimese lause tähenduses, siis eristatakse olukordi, kus küsimuse all olev isik viibis Taanis enne 22aastaseks saamist alla või üle ühe aasta. Kui ta elas riigis vähemalt ühe aasta, leiavad liikmesriigi pädevad asutused, et olemas on piisav lähedane seotus Taani Kuningriigiga, mis õigustab Taani kodakondsuse säilitamist. Seevastu vastupidises olukorras oleksid seda lähedast seotust puudutavad nõuded selles mõttes rangemad, et küsimuse all olev isik peaks tõendama, et lühemad viibimised väljendavad siiski „eriti lähedast seotust Taaniga“.

21

Teiseks, mis puudutab võimalust lubada Taani kodakondsuse säilitamist kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 teise lause kohaselt, pannakse rõhku muudele asjaoludele, nagu taotleja Taani Kuningriigi territooriumil viibimise kogukestus, selles liikmesriigis viibimiste arv, asjaolu, kas need viibimised leidsid aset vaid veidi enne 22. eluaasta täitumist või toimusid mitu aastat varem, ning see, kas taotleja valdab vabalt taani keelt ja kas tal on selle liikmesriigiga lisaks seos näiteks kontaktide kaudu Taani sugulastega või suhete kaudu Taani või muude ühendustega.

22

Seejärel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et pärast 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Tjebbes jt (C‑221/17, EU:C:2019:189) kuulutamist täpsustati kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 tõlgendust. Praeguseks on selge, et ministeerium peab enne 22aastaseks saamist esitatud Taani kodakondsuse säilitamise taotluse puhul võtma arvesse mitut täiendavat asjaolu, et üksikjuhtumipõhiselt analüüsida, kas selle kodakondsuse ja seega liidu kodakondsuse kaotamise tagajärjed on liidu õiguse seisukohast proportsionaalsed. Selles osas on ministeerium kohustatud hindama, kas liidu kodakondsuse kaotamise tagajärjed on liidu õiguse seisukohast proportsionaalsed kodakondsuse kaotamise aluseks oleva eesmärgiga: Taani Kuningriigiga tegeliku sideme tagamisega.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekib 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsust Tjebbes jt (C‑221/17, EU:C:2019:189) arvesse võttes kahtlus, kas ELTL artikliga 20 koostoimes harta artikliga 7 on kooskõlas Taani kodakondsuse ja sõltuvalt olukorrast liidu kodakondsuse kaotamine, mis leiab vastavalt kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimesele lausele 22aastaselt aset ex lege ja eranditult, võttes arvesse ka seda, kui keerukas on kodakondsust pärast seda vanust naturalisatsiooni korras taastada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et kodakondsuse kaotamise korral peavad endised Taani kodanikud põhimõtteliselt vastama naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise üldtingimustele, isegi kui neid tingimusi võib Taanis viibimise kestuse osas teatud määral leevendada.

24

Neil asjaoludel otsustas Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikliga 20 koostoimes [harta] artikliga 7 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis on vaidluse all põhikohtuasjas ning mille kohaselt kaotatakse üldjuhul selle liikmesriigi kodakondsus ex lege 22aastaseks saamisel, kui tegemist on väljaspool seda liikmesriiki sündinud isikutega, kes ei ole kunagi selles liikmesriigis elanud ega ole viibinud seal asjaoludel, mis tõendavad lähedast seotust selle liikmesriigiga, mistõttu jäävad isikud, kellel ei ole ka teise liikmesriigi kodakondsust, ilma liidu kodaniku staatusest ja selle staatusega kaasnevatest õigustest, võttes arvesse, et põhikohtuasjas vaidluse all olevatest õigusnormidest tuleneb, et:

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 20 koostoimes harta artikliga 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tema kodanikud, kes on sündinud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, ei ole seal kunagi elanud ega viibinud seal tingimustel, mis näitavad tegelikku sidet selle liikmesriigiga, kaotavad 22aastaselt kodakondsuse ex lege – mis tähendab, et isikud, kes ei ole ka mõne teise liikmesriigi kodanikud, kaotavad liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õigused –, kuid mis võimaldavad pädevatel asutustel juhul, kui kodanik esitab kodakondsuse säilitamise taotluse 22. sünnipäevale eelneval aastal, analüüsida kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast ja vajaduse korral anda luba see kodakondsus säilitada.

26

Kõigepealt tuleb märkida, et Taani valitsus palus Euroopa Kohtul võtta sellele küsimusele vastamisel arvesse Edinburghi otsust, millest nähtub esiteks see, et Taani Kuningriigil on kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus, ning teiseks see, et tal on liidu kodakondsuse küsimuses eriline positsioon. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 välja tõi, on selle otsuse asjakohased liidu kodakondsust puudutavad lõigud sõnastatud samamoodi nagu deklaratsioonis nr 2.

27

Vastab tõele, et Edinburghi otsust ja deklaratsiooni nr 2, mille eesmärk oli selgitada „kodaniku“ mõistele viitavate liidu õigusnormide isikulise kohaldamisala piiramist, tuleb arvesse võtta EL lepingu tõlgendamisel ja eelkõige selle isikulise kohaldamisala kindlaksmääramisel (vt selle kohta 2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Rottmann, C‑135/08, EU:C:2010:104, punkt 40).

28

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et ehkki rahvusvahelise õiguse kohaselt on kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramine iga liikmesriigi pädevuses, ei tähenda teatava valdkonna kuulumine liikmesriikide pädevusse siiski seda, et liidu õiguse kohaldamisalasse jäävates olukordades ei peaks asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid olema liidu õigusega kooskõlas (2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Rottmann, C‑135/08, EU:C:2010:104, punktid 39 ja 41, ning 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 30).

29

ELTL artikkel 20 annab igale isikule, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodaniku staatuse, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus (18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Wiener Landesregierung (naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmine), C‑118/20, EU:C:2022:34, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Selliste liidu kodanike olukord, kellel on sarnaselt põhikohtuasja kaebajaga ainult ühe liikmesriigi kodakondsus ja kes pärast selle kodakondsuse kaotamist satuvad olukorda, kus nad kaotavad ELTL artiklist 20 tuleneva staatuse ja sellega seotud õigused, kuulub seega oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse kohaldamisalasse. Nii peavad liikmesriigid kodakondsuse valdkonnas oma pädevust teostades järgima liidu õigust, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet (2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Rottmann, C‑135/08, EU:C:2010:104, punktid 42 ja 45;12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 32, ning 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Wiener Landesregierung (naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmine), C‑118/20, EU:C:2022:34, punkt 51).

31

Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigi soov kaitsta tema ja tema kodanike vahelist erilist solidaarsus- ja lojaalsussuhet ning vastastikusi õigusi ja kohustusi, mis on kodakondsussuhte alus, on õiguspärane (2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Rottmann, C‑135/08, EU:C:2010:104, punkt 51; 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 33, ning 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Wiener Landesregierung (naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmine), C‑118/20, EU:C:2022:34, punkt 52).

32

Liikmesriigil on oma kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramise pädevuse kasutamisel õigus lähtuda eeldusest, et kodakondsus väljendab tegelikku sidet selle liikmesriigiga, ja sellest tulenevalt siduda niisuguse tegeliku sideme puudumine või lõppemine tema kodakondsuse kaotamisega (vt selle kohta 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 35).

33

Käesoleval juhul on kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses sätestatud, et välismaal sündinud Taani kodanikud, kes ei ole kunagi Taanis elanud ega seal ka viibinud tingimustel, millest nähtuks tegelik side Taaniga, kaotavad 22aastaselt Taani kodakondsuse ex lege, välja arvatud juhul, kui nad muutuksid seetõttu kodakondsuseta isikuteks.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul nähtub kodakondsuse seaduse ettevalmistavatest materjalidest, et selle seaduse § 8 eesmärk on takistada Taani kodakondsuse põlvest põlve edasiandmist välismaal elavatele isikutele, kellel puuduvad Taani Kuningriigi kohta teadmised ja kes ei ole selle riigiga mitte kuidagi seotud.

35

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu õigusega ei ole vastuolus ei see, kui liikmesriik näeb ette, et riigiga tegeliku sideme olemasolu või puudumise hindamine põhineb niisugustel kriteeriumidel nagu need, mis sisalduvad kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 esimeses lauses ja põhinevad küsimuse all oleva isiku sünni- ja elukohal ning tema riigi territooriumil viibimise tingimustel, ega see, kui liikmesriik piirab selle hinnangu andmist ajavahemikuga, mis kestab kuni päevani, mil isik saab 22aastaseks.

36

Käesoleva kohtuasja lahendamiseks ei ole vaja nende kriteeriumide õiguspärasust analüüsida, sest hindamisel ei tehta neis vahet, kas küsimuse all olev isik sündis ning elas või viibis liikmesriigis või kolmandas riigis. Nimelt, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, ei ole X käesoleval juhul esitanud ühtki tõendit selle kohta, et ta elas või viibis – välja arvatud mõni nädal enne oma 22. sünnipäeva – mõnes liikmesriigis.

37

Neil asjaoludel ei ole liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus, kui liikmesriik näeb niisugustes olukordades, nagu kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 käsitletud, üldisel huvil rajanevatel kaalutlustel ette selle liikmesriigi kodakondsuse kaotamise, isegi kui see toob küsimuse all oleva isiku jaoks kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise.

38

Samas, arvestades seda, kui tähtsaks peetakse liidu esmases õiguses liidu kodaniku staatust, mis – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29 – on liikmesriikide kodanike põhistaatus, tuleb liikmesriigi pädevatel asutustel ja kohtutel kontrollida, kas asjaomase liikmesriigi kodakondsuse kaotamine, kui see toob kaasa ka liidu kodaniku staatuse ja sellest tulenevate õiguste kaotamise, on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis puudutab tagajärgi, mida see otsus toob liidu õiguse seisukohast kaasa puudutatud isiku olukorrale ja teatud juhtudel tema pereliikmete olukorrale (2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Rottmann, C‑135/08, EU:C:2010:104, punktid 55 ja 56, ning 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 40).

39

Liikmesriigi kodakondsuse kaotamine ex lege oleks proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus, kui asjasse puutuvad riigisisesed normid üleüldse ei lubakski niisugusest kaotamisest puudutatud isikule põhjustatud tagajärgede üksikjuhtumipõhist läbivaatamist liidu õiguse seisukohast (12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 41).

40

Eelöeldust tuleneb, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus ühe liikmesriigi kodakondsuse kaotamine toimub ex lege teatud vanuses ja toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, peavad liikmesriigi pädevad asutused ja kohtud saama analüüsida kodakondsuse niisuguse kaotamise tagajärgi ja vajaduse korral lubada sel isikul kodakondsus säilitada või see ex tunc taastada (vt selle kohta 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 42).

41

Liidu õiguses ei ole ette nähtud täpset tähtaega niisuguse analüüsi taotluse esitamiseks. Järelikult tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada menetlusnormid, mis tagavad isikutele liidu õigusest – antud juhul liidu kodakondsusega seotud õigustest – tulenevate õiguste kaitse, eelkõige tingimusel, et need normid järgivad tõhususe põhimõtet ega muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (vt selle kohta 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5, ning 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 46).

42

Selles kontekstis on Euroopa Kohus tunnistanud liidu õigusega kooskõlas olevaks selle, kui õiguskindluse huvides kehtestatakse mõistlikud õigust lõpetavad tähtajad. Nimelt ei muuda sellised tähtajad liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kempter, C‑2/06, EU:C:2008:78, punkt 58, ja 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (korduva taotluse läbivaatamata jätmine – kaebetähtaeg), C‑651/19, EU:C:2020:681, punkt 53).

43

Sellest järeldub, et liikmesriigid võivad õiguskindluse põhimõttest lähtudes nõuda, et kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus esitataks pädevatele asutustele mõistliku aja jooksul.

44

Käesoleval juhul näeb kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 teine lause ette võimaluse esitada Taani kodakondsuse säilitamise taotlus enne, kui küsimuse all olev isik on saanud 22aastaseks. Selles osas tuleneb eelotsusetaotlusest, et ministeerium eristab kahte olukorda vastavalt sellele, kas taotleja on taotluse esitamise ajal noorem kui 21aastane või vanuses 21–22 aastat.

45

Esimese olukorra puhul piirdub ministeerium taotlejale kodakondsuse tõendi andmisega, võtmata seisukohta Taani kodakondsuse säilitamise suhtes pärast tema 22aastaseks saamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et sellist olukorda selgitab ametiasutuse soov, et Taani kodakondsuse säilitamise taotluste hindamine toimuks võimalikult lähedal ajale, mil taotleja saab 22aastaseks.

46

Üksnes teise olukorra puhul, kus taotluse esitaja on Taani kodakondsuse säilitamise taotluse esitanud oma 21. ja 22. sünnipäeva vahel – nagu nähtub eelotsusetaotluses sisalduvast teabest –, analüüsib ministeerium alates 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsusest Tjebbes jt (C‑221/17,EU:C:2019:189) üksikjuhtumipõhiselt Taani kodakondsuse kaotamise ja seega liidu kodaniku staatuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast. Sellega seoses peab ministeerium hindama, kas need tagajärjed on proportsionaalsed kodakondsuse seaduse §‑ga 8 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada tegelik side Taani kodanike ja Taani Kuningriigi vahel.

47

Vaatamata sellele tuleb esiteks märkida, et Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt algab küsimuse all oleva isiku 21. ja 22. sünnipäeva vahele jääva ühe aasta pikkuse tähtaja kulgemine isegi juhul, kui pädevad asutused ei ole isikut nõuetekohaselt teavitanud sellest, et teda ähvardab peagi Taani kodakondsuse kaotamine ex lege, ning et tal on õigus selle tähtaja jooksul taotleda kodakondsuse säilitamist.

48

Arvestades aga liikmesriigi kodakondsuse kaotamise – kui see toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise – tõsiseid tagajärgi liidu kodaniku ELTL artiklist 20 tulenevate õiguste tulemuslikule kasutamisele, ei tohiks pidada tõhususe põhimõttega kooskõlas olevaks liikmesriigi õigusnorme või praktikat, mis võivad takistada isikut, keda selline kodakondsuse kaotamine ähvardab, esitamast taotlust, et analüüsitaks selle kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast, seetõttu, et taotluse esitamise tähtaeg on möödunud, olukorras, kus isikut ei ole nõuetekohaselt teavitatud niisuguse analüüsi taotlemise õigusest ega taotluse esitamise tähtajast.

49

Teiseks lõpeb käesoleva kohtuotsuse punktis 47 nimetatud ühe aasta pikkune tähtaeg küsimuse all oleva isiku 22. sünnipäeval ehk kuupäeval, mil Taani õiguse kohaselt peavad olema täidetud tingimused, mis võimaldavad sel isikul tõendada kodakondsuse säilitamiseks piisavat sidet Taani Kuningriigiga. Analüüsi raames, mis tuleb pädeval asutusel läbi viia Taani kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsuse kohta liidu õiguse seisukohast, peab sel isikul seega olema võimalik tugineda kõigile asjakohastele asjaoludele, mis võisid ilmneda kuni tema 22. sünnipäevani. Sellest tuleneb tingimata, et samale isikule tuleb pärast 22. sünnipäeva anda võimalus niisuguseid asjaolusid esile tuua.

50

Järelikult peab niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus riigisiseste õigusnormide kohaselt kaotab küsimuse all olev isik 22aastaseks saades asjaomase liikmesriigi kodakondsuse ex lege ja sellest tulenevalt ka liidu kodaniku staatuse, sellel isikul olema mõistlik tähtaeg, et esitada pädevatele asutustele taotlus analüüsida selle kaotamise tagajärgede proportsionaalsust ning vajaduse korral kodakondsus säilitada või ex tunc taastada. Selle tähtaja lõpp peab seega olema mõistliku aja võrra hilisem kui kuupäev, mil isik sellesse vanusesse jõuab.

51

Et liidu kodanik saaks ELTL artiklist 20 tulenevaid õigusi tulemuslikult kasutada, võib niisugune taotluse esitamise mõistlik tähtaeg hakata kulgema vaid siis, kui pädevad asutused on küsimuse all olevat isikut nõuetekohaselt teavitanud asjaomase liikmesriigi kodakondsuse kaotamisest või selle peatsest kaotamisest ex lege ning isiku õigusest esitada nimetatud tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või ex tunc taastamise taotlus.

52

Vastasel juhul tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 40 meelde tuletatud Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigi pädevad asutused ja kohtud peavad saama täiendavalt analüüsida kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust ning vajaduse korral küsimuse all oleva isiku kodakondsuse ex tunc taastada, kui see isik taotleb reisidokumenti või muud tema kodakondsust tõendavat dokumenti, isegi kui taotlus on esitatud pärast seda, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 50 täpsustatud mõistlik tähtaeg on möödunud.

53

Antud juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul niisugune analüüs läbi viia või vajaduse korral tagada, et pädevad asutused viiksid selle läbi käesoleva kohtuotsuse punktis 11 nimetatud taotluse alusel.

54

See analüüs peab hõlmama puudutatud isiku ning tema perekonna isikliku olukorra hindamist, et määrata kindlaks, kas asjaomase liikmesriigi kodakondsuse kaotamisel, kui sellega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, on tagajärgi, mis liikmesriigi seadusandja taotletavaid eesmärke arvestades mõjutaksid, liidu õiguse vaatepunktist, ebaproportsionaalselt selle isiku perekonna- ja tööelu normaalset arengut. Niisugused tagajärjed ei või olla hüpoteetilised ega juhuslikud (12. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 44).

55

Selle proportsionaalsuse analüüsi raames peavad eelkõige liikmesriigi pädevad asutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud tagama, et niisugune kodakondsuse kaotamine oleks kooskõlas hartas tunnustatud põhiõigustega, mille austamise tagab Euroopa Kohus, ja ennekõike, et see oleks kooskõlas õigusega perekonnaelu austamisele, nagu see on sätestatud harta artiklis 7. Seda artiklit tuleb vajaduse korral tõlgendada koosmõjus kohustusega seada esikohale lapse huvid, mis on tunnustatud harta artikli 24 lõikes 2 (vt selle kohta 12. märtsi 2019. aasta otsus Tjebbes jt, C‑221/17, EU:C:2019:189, punkt 45, ning 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Wiener Landesregierung (naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmine), C‑118/20, EU:C:2022:34, punkt 61).

56

Mis puudutab kuupäeva, mida pädevad asutused niisugust analüüsi läbi viies käesoleval juhul arvesse peavad võtma, siis on see tingimata sama kuupäev, mil küsimuse all olev isik 22aastaseks sai, sest kodakondsuse seaduse § 8 lõike 1 kohaselt on see kuupäev lahutamatu osa liikmesriigi seatud õiguspärastest kriteeriumidest, millest sõltub kodakondsuse säilitamine või kaotamine.

57

Lõpuks, mis puudutab võimalust, millele viitavad eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Taani valitsus, et Taani kodakondsuse ja seetõttu ka liidu kodaniku staatuse kaotanud endised Taani kodanikud saavad Taani kodakondsuse naturalisatsiooni korras taastada teatud tingimustel – sealhulgas tingimusel, et isik on viibinud Taanis pikka aega järjest, mida võib siiski mõnevõrra leevendada –, siis piisab, kui märkida, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise võimalus, olenemata sellest, millistel ja kui tahes soodsatel tingimustel see toimuda võib, ei korva riigisiseses õiguses ette nähtud võimaluse puudumist, et liikmesriigi asutused ja, kui tarvis, kohtud analüüsiksid – liidu õigusega kooskõlas olevatel tingimustel, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktides 40 ja 43 – liikmesriigi kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast, mis võiks vajaduse korral viia selle kodakondsuse ex tunc taastamiseni.

58

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 93 ja 94 sisuliselt märkis, tähendaks teistsuguse olukorra heakskiitmine nõustumist sellega, et isik jääks, kuigi piiratud ajavahemikuks, võimaluseta kasutada kõiki talle liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi, ilma et neid õigusi saaks selleks ajavahemikuks ennistada.

59

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et ELTL artiklit 20 koostoimes harta artikliga 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tema kodanikud, kes on sündinud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, ei ole seal kunagi elanud ega viibinud seal tingimustel, mis näitavad tegelikku sidet selle liikmesriigiga, kaotavad 22aastaselt kodakondsuse ex lege – mis tähendab, et isikud, kes ei ole ka mõne teise liikmesriigi kodanikud, kaotavad liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õigused – tingimusel, et küsimuse all olevatele isikutele on ette nähtud võimalus esitada mõistliku tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus, mis võimaldab pädevatel asutustel analüüsida selle kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast ja vajaduse korral anda luba see kodakondsus säilitada või ex tunc taastada. Selle tähtaja lõpp peab olema mõistliku aja võrra hilisem kui kuupäev, mil küsimuse all olev isik nimetatud vanusesse jõuab, ja see võib hakata kulgema vaid siis, kui pädevad asutused on teda nõuetekohaselt teavitanud kodakondsuse kaotamisest või selle peatsest toimumisest ning tema õigusest esitada selle tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või ex tunc taastamise taotlus. Vastasel juhul peavad need asutused saama küsimuse all oleva isiku reisidokumendi või muu tema kodakondsust tõendava dokumendi taotluse alusel niisuguse analüüsi täiendavalt läbi viia.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse riigisisene kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

ELTL artiklit 20 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tema kodanikud, kes on sündinud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, ei ole seal kunagi elanud ega viibinud seal tingimustel, mis näitavad tegelikku sidet selle liikmesriigiga, kaotavad 22aastaselt kodakondsuse ex lege – mis tähendab, et isikud, kes ei ole ka mõne teise liikmesriigi kodanikud, kaotavad Euroopa Liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õigused – tingimusel, et küsimuse all olevatele isikutele on ette nähtud võimalus esitada mõistliku tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus, mis võimaldab pädevatel asutustel analüüsida selle kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast ja vajaduse korral anda luba see kodakondsus säilitada või ex tunc taastada. Selle tähtaja lõpp peab olema mõistliku aja võrra hilisem kui kuupäev, mil küsimuse all olev isik nimetatud vanusesse jõuab, ja see võib hakata kulgema vaid siis, kui pädevad asutused on teda nõuetekohaselt teavitanud kodakondsuse kaotamisest või selle peatsest toimumisest ning tema õigusest esitada selle tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või ex tunc taastamise taotlus. Vastasel juhul peavad need asutused saama küsimuse all oleva isiku reisidokumendi või muu tema kodakondsust tõendava dokumendi taotluse alusel niisuguse analüüsi täiendavalt läbi viia.