–

AR, esindaja: radca prawny R. Lewandowski,

–

KP, esindaja: radca prawny L. Nawrocki,

–

RD sp. z o.o., esindaja: radca prawny G. Stasiak,

–

SI S.A., esindaja: radca prawny M. Nycz,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, P. Busche ja M. Hellmann,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: U. Małecka, B. Sasinowska ja H. Tserepa-Lacombe,

1

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11) artiklit 18 koostoimes selle direktiivi artikliga 3.

2

Taotlus on esitatud kuue kohtuvaidluse raames, mille pooled on vastavalt AR ning PK S.A. ja CR (koos), BF ja SI S.A., ZN ja MB S.A., NK sp. z o.o. s.k. ja PK S.A., KP ja SI S.A. ning RD sp. z o.o. ja EZ S.A.; tegemist on sõidukiomanike nõuetega nende sõidukite kahjustamise eest vastutavate isikute tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusandjate vastu seoses kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisega.

3

Direktiivi 2009/103 põhjenduses 30 on märgitud:

„Õigus tugineda kindlustuslepingule ja otse kindlustusseltsi vastu nõudeid esitada on mis tahes mootorsõidukiõnnetuses kannatanu kaitse seisukohalt äärmiselt oluline. Tõhusa ja kiire nõuete lahendamise hõlbustamiseks ning igal võimalikul juhul kulukate kohtumenetluste vältimiseks tuleks kannatanute vahetut nõudeõigust kindlustusseltsi vastu, kes kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse, laiendada mis tahes mootorsõidukiõnnetuses kannatanutele.“

4

Direktiivi artiklis 3 „Sõidukite kindlustamise kohustus“ on sätestatud:

„Iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega.

Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks esimeses lõigus osutatud meetmete põhjal.

[…]

Esimeses lõigus osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.“

5

Direktiivi artikli 5 kohaselt võib iga liikmesriik teha erandi direktiivi artikli 3 sätetest seoses teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste või füüsiliste isikutega ning teatavate sõidukitüüpide või teatavate erimärgisega sõidukite suhtes.

6

Direktiivi artikli 9 „Minimaalsed hüvitamise määrad“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks võimalike suuremate tagatiste sätestamist liikmesriikides, nõuab iga liikmesriik, et artiklis 3 nimetatud kindlustus oleks kohustuslik vähemalt järgmiste summade ulatuses:

[…]“.

7

Direktiivi 2009/103 artikkel 18 „Vahetu nõudeõigus“ on sõnastatud nii:

„Liikmesriigid tagavad, et artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutel on kindlustusseltsi vastu vahetu nõudeõigus, mis katab vastutava isiku tsiviilvastutuse.“

8

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny; Dz. U. 1964, nr 16, jrk nr 93) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tsiviilseadustik“) artikli 363 lõikes 1 on sätestatud:

„Kahju hüvitamiseks tuleb kannatanu valikul kas taastada endine olukord või maksta kohane rahasumma. Kui aga endise olukorra taastamine on võimatu või oleks kohustatud isikule ülemäära raske või kulukas, saab kannatanu esitada ainult rahasumma maksmise nõude.“

9

Tsiviilseadustiku artikli 822 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Tsiviilvastutuskindlustuse lepinguga kohustub kindlustusandja maksma tekitatud kahju eest lepingus kindlaks määratud hüvitise kolmandale isikule, kelle ees kindlustusvõtja või kindlustatud isik kahju eest vastutab.

[…]

4.   Isik, kellel on õigus saada tsiviilvastutuskindlustuse lepinguga hõlmatud juhtumi korral hüvitist, võib esitada hüvitise nõude vahetult kindlustusandja vastu.“

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus, Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawies (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola), on pooleli kuue kohtuvaidluse menetlus. Neist viie kohtuvaidluse hagejad on vastavalt BF, ZN, NK, KP ja RD, kes kõik taotlevad hüvitist liiklusõnnetuse tagajärjel oma sõidukile tekitatud kahju eest. Kuuendas vaidluses nõuab AR hüvitist kahju eest, mis tekkis tema sõidukile garaažiukse kukkumise tõttu.

11

Põhikohtuasja hagejad on neile tekkinud kahju hinnanud, võttes aluseks remondikulu, mis vastab kahjustatud sõiduki taastamisremondiks vajalike originaalvaruosade ja tööjõu hinnangulisele turuhinnale. Kuivõrd asjaomast sõidukit ei ole veel remonditud, nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus sellist remondikulu hüpoteetiliseks kuluks. Põhikohtuasjade kostjad, nimelt kindlustusseltsid, kes on kindlustanud nende isikute tsiviilvastutuse, kellel on kohtustus maksta hüvitist põhikohtuasjade hagejatele, väidavad omakorda, et see hüvitis ei saa olla suurem tegelikult kantud kahju summast, mis on arvutatud nn diferentsiaalmeetodi alusel. Selle meetodi kohaselt peab kõnealune summa vastama kahjustatud sõiduki liiklusõnnetuse-eelse väärtuse ja selle sõiduki nüüdisväärtuse vahele. Nende kindlustusseltside sõnul saab remondikulu arvesse võtta ainult siis, kui on tõendatud, et see on tegelikult kantud kulu.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisese õiguse kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk anda kannatanule rahasumma, mis vastab kahjustatud vara väärtuse ja selle vara kahjueelse väärtuse vahele, ent ei võimalda sellel isikul rikastuda.

13

Nimetatud kohus täpsustab, et Poola kohtupraktika kohaselt tuleb kahjustatud sõiduki omanikule makstav hüvitis arvutada selle sõiduki hüpoteetilise taastamisremondi kulu alusel, sõltumata sellest, kas omanik on sõidukit tegelikult remontinud või kavatseb seda remontida. Selline diferentsiaalmeetodi kohaselt määratud kahju summast tunduvalt suuremal hüpoteetilisel remondikulul põhinev hüvitis määratakse isegi sellisele kannatanule, kes on oma kahjustatud sõiduki juba müünud ja kes seetõttu ei kasutagi seda hüvitist sõiduki remondiks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selline praktika toob kaasa kirjeldatud isikute alusetu rikastumise, mis kahjustab kõiki teisi kindlustusvõtjaid, kellele kindlustusseltsid kannavad üle enda makstavate ülemääraste hüvitiste kulu, nõudes neilt üha suuremaid kindlustusmakseid.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et seda kohtupraktikat, mida võib kritiseerida seetõttu, et see võimaldab kannatanul teatud juhtudel alusetult rikastuda, saab põhjendada liiklusõnnetuses kannatanute erilise kaitsega, mis tuleneb liidu õigusest. Seetõttu leiab nimetatud kohus, et direktiivi 2009/103 artiklis 18 sätestatud vahetust nõudeõigusest kindlustusseltsi vastu tulenevate kannatanu õiguste ulatus vajab selgitamist.

15

Eelkõige on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus seoses esimesena nimetatud õiguse ulatusega, võttes arvesse asjaolu, et Poola õiguse kohaselt võib vastutava isiku vastu esitatud hagis nõuda kannatanu valikul kas rahalise hüvitise maksmist või kahjustatud sõiduki taastamist, st mitterahalist hüvitist, samas kui tsiviilseadustiku artikli 822 lõikes 1 on sätestatud, et kindlustusandja on kohustatud maksma üksnes rahalist hüvitist.

16

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille alusel on kannatanu, kes soovib kasutada kindlustusandja vastu vahetut nõudeõigust, jäetud ilma ühest riigisiseses õiguses ette nähtud kahju hüvitamise võimalusest. See kohus ise on pigem seisukohal, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et vastus sellele küsimusele on jaatav.

17

Siiski küsib nimetatud kohus ka seda, mis on sellise hagi ese, mille kannatanu esitab vahetult kindlustusandja vastu, nõudes sõiduki taastamisremonti. Tegelikult oleks võimalik kas jätta kohaldamata tsiviilseadustiku artikli 822 lõikest 1 tulenev norm, mille kohaselt kindlustusandja sooritus võib olla üksnes rahalise hüvitise maksmine, ja seega lubada kannatanul nõuda kindlustusandjalt oma kahjustatud sõiduki taastamisremondi kulu tasumist, või tunnustada kannatanu õigust nõuda kindlustusandjalt remondikulu tasumise asemel remontimiseks vajaliku rahasumma maksmist.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus eelistab pigem teist võimalust. Sellegipoolest küsib ta, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt makstakse kannatanule tema sõiduki taastamisremondiks vajalik rahasumma välja tingimustel, mille eesmärk on takistada tal kasutada seda rahasummat muul otstarbel kui remondiks ja saada kasu olukorrast, kus tema vara õnnetusjuhtumi tagajärjel suureneb. Lisaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas õigust nõuda kindlustusandjalt kahjustatud sõiduki taastamisremondiks vajaliku rahasumma väljamaksmist tuleb tunnustada ka sellise omaniku puhul, kes on asjaomase sõiduki juba müünud, mistõttu tal ei ole tegelikult võimalik seda remontida.

19

Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastused eelotsuse küsimustele on olulised ka selle vaidluse lahendamiseks, milles põhikohtuasja hageja on AR, isegi kui sõidukile kukkunud garaažiuksega põhjustatud kahju ei kuulu direktiivi 2009/103 kohaldamisalasse. Pidades silmas seaduse ees võrdsuse põhimõtet, peab nimetatud kohus mõistlikuks kohaldada sellise vaidluse suhtes samu põhimõtteid, mida kohaldatakse muude põhikohtuasjade suhtes.

20

Sellises olukorras otsustas Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

RD väidab oma Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna tegelikult on eelotsuse küsimuste eesmärk seada kahtluse alla liiklusõnnetuste tsiviilvastutuskindlustuse nõuete lahendamise kord sellisena, nagu see on ette nähtud Poola õiguses. Poola valitsus märgib omalt poolt, et põhikohtuasjas käsitletavad hagid ei ole seotud põhikohtuasja hagejate sõidukite taastamisega, vaid neile rahalise hüvitise maksmisega, mistõttu esimesed kaks küsimust tuleb lugeda hüpoteetiliseks ja seega vastuvõetamatuks.

22

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liidu õiguse praeguses redaktsioonis jääb liikmesriikidele põhimõtteliselt vabadus määrata oma tsiviilvastutussüsteemi raames kindlaks eelkõige mootorsõiduki põhjustatud kahju, mis tuleb hüvitada, selle kahju hüvitamise ulatus ja isikud, kellel on õigus sellisele hüvitamisele (20. mai 2021. aasta kohtuotsus K. S. (kahjustatud sõiduki pukseerimiskulu), C‑707/19, EU:C:2021:405, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Käesolevas asjas ei ole eelotsuse küsimused siiski seotud eelmises punktis nimetatud teemadega. Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt teada, kas direktiivi 2009/103 artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on sätestatud teatavad üksikasjalikud eeskirjad liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanu vahetu nõudeõiguse teostamiseks selle kahju eest vastutava isiku kindlustusandja vastu, nagu see on ette nähtud nimetatud artiklis.

24

Lisaks ei piisa eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahe esimese küsimuse hüpoteetiliseks pidamiseks Poola valitsuse argumendist, et põhikohtuasjade aluseks olevate hagiavalduste eesmärk ei ole asjaomaste kahjustatud sõidukite taastamine, vaid rahalise hüvitise väljamaksmine.

25

Käesoleva kohtuotsuse punktides 13–17 kokku võetud teabest, mis on saadud eelotsusetaotluse esitanud kohtult, nähtub, et põhikohtuasjades esitatud hagide eesmärk – rahalise hüvitise väljamaksmine – on sellele kohtule kõigiti teada. Sellegipoolest soovib asjaomane kohus teada eelkõige seda, kas direktiivi 2009/103 artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi õigusaktidega on ette nähtud, et kannatanu võib nõuda kahju eest vastutavalt isikult kas rahalist hüvitist või kahjustatud sõiduki taastamist, siis võib see kannatanu, kasutades oma vahetut nõudeõigust vastutava isiku tsiviilvastutust katva kindlustusandja vastu, nõuda sellelt kindlustusandjalt rahalist hüvitist, mis on arvutatud mitte nn diferentseeriaalmeetodi, vaid sõiduki taastamiskulu alusel.

26

Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist ega ole hüpoteetilised.

27

Siiski tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt puudutab ühelt poolt ARi ja teiselt poolt PK ja CE vahelise vaidlusega seotud põhikohtuasi sõidukile garaažiukse kukkumise tagajärjel tekitatud kahju hüvitamist.

28

Direktiivi 2009/103 eesmärk, mida liidu seadusandja on pidevalt järginud ja tugevdanud, on tagada liiklusõnnetuste ohvrite kaitse (vt selle kohta 20. mai 2021. aasta kohtuotsus K. S. (kahjustatud sõiduki pukseerimiskulu), C‑707/19, EU:C:2021:405, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Siiski on selge, et garaaživaldaja tsiviilvastutus, mis on garaažiukse mootorsõidukile kukkumise tagajärg, ei tulene mitte asjaomase sõiduki põhjustatud kahjust, vaid ehitise osa kukkumise tagajärjel sellele sõidukile põhjustatud kahjust. Järelikult ei kuulu asjaolud, millest on tingitud ühelt poolt ARi ja teiselt poolt PK ja CE vaheline vaidlus ühes põhikohtuasjas, direktiivi 2009/103 kohaldamisalasse, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ka ise möönab.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et seaduse ees võrdsuse põhimõtet silmas pidades peab ta mõistlikuks kohaldada selle vaidluse suhtes samu reegleid, mida kohaldatakse teiste põhikohtuasjade vaidluste suhtes. Niivõrd, kuivõrd see kohus üksnes prognoosib tagajärgi, mis võivad tuleneda käesolevast kohtuotsusest Poola õiguses tunnustatud põhimõtte alusel, piisab sellest, kui märkida, et Euroopa Kohus ei ole ELTL artikli 267 kohase menetluse raames pädev tõlgendama riigisisest õigust ega kohaldama õigusnormi konkreetsele olukorrale, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevuses (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtumäärus Vikingo Fővállalkozó, C‑610/19, EU:C:2020:673, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. jaanuari 2023. aasta kohtumäärus A.T.S. 2003, C‑289/22, EU:C:2023:26, punkt 29). Seetõttu ei ole need kaalutlused piisavad, et tuvastada seos käesoleva esimese kohtuvaidluse eseme ja liidu õiguse taotletava tõlgenduse vahel.

31

Seega tuleb kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetavaks, välja arvatud ühelt poolt ARi ja teiselt poolt PK ja CE vaheline kohtuvaidlus, mille osas on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu.

32

Oma küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/103 artiklit 18 koostoimes selle direktiivi artikliga 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on isikul, kelle sõidukile liiklusõnnetuse tagajärjel kahju tekkis, liiklusõnnetuse eest vastutava isiku kindlustusandja vastu vahetult nõude esitamise korral võimalik selle kindlustusandja hüvitamiskohustuse alusel nõuda ainult rahalise hüvitise väljamakset, ning millised kohustused võivad tuleneda nimetatud sätetest seoses sellise hüvitise arvutamise meetodi ja selle maksmise tingimustega.

33

Direktiivi 2009/103 artiklis 3 on sätestatud liikmesriigi kohustus võtta kõik asjakohased meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega, arvestades selle direktiivi artikli 5 alusel ette nähtud erandeid.

34

Sellega seoses tuleb kohe alguses märkida, et kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabest ei nähtu teisiti, siis ei puuduta nende viie põhikohtuasja kohtuvaidlus, mille puhul on eelotsusetaotlus tunnistatud vastuvõetavaks, isikuid ega sõidukeid, mille puhul Poola Vabariik oleks kasutanud artiklis 5 sätestatud erandi tegemise võimalust.

35

Mis puudutab direktiivi 2009/103 artiklis 18 sätestatud kannatanute vahetut nõudeõigust kindlustusandja vastu, siis tuleb tõdeda, et selle sättega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et sellise kahju hüvitamise korra kohaselt on võimalik saada üksnes rahalist hüvitist.

36

Nimelt on selle direktiivi põhjenduses 30 märgitud, et kõnealune õigus seisneb kannatanu võimaluses tugineda kindlustuslepingule ja selle alusel vahetult kindlustusseltsi vastu nõudeid esitada. Sellest järeldub, et sellise nõudeõiguse ese ei saa olla midagi muud kui vastutava isiku kindlustusandja poolt vahetult kannatanule sellise hüvitise maksmine, mille see kindlustusandja oli kindlustatule kindlustuslepingu alusel kohustatud maksma.

37

Seega tuleb tõdeda, et kui kindlustusandja makstav hüvitis on kindlustuslepingus määratletud üksnes rahalise hüvitisena, ei ole direktiivi artikliga 18 vastuolus see, kui kannatanu vahetu nõue kindlustusandja vastu on esitatud rahalise hüvitise maksmise nõudena.

38

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 52 sisuliselt märkinud, kinnitab sellist tõlgendust muu hulgas asjaolu, et direktiivi 2009/103 artiklis 9 on sätestatud vähim kohustuslik kindlustuskaitse hüvitissummade alammäärade kujul.

39

Käesoleval juhul on põhikohtuasjades tegemist vahetute nõuetega vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 18, sest nagu Euroopa Kohtule esitatud teabest selgub, on tsiviilseadustiku artikli 822 lõikes 1 ette nähtud, et kindlustusandja sooritus saab olla ainult rahalise hüvitise maksmise kujul.

40

Seda konteksti arvestades puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt tõstatatud küsimused ka sellise rahalise hüvitise arvutamise ja maksmise meetodit, eelkõige võimalust, et kindlustusandja seab mainitud hüvitise maksmise sõltuvusse selliste tingimuste täitmisest, mille eesmärk on tagada, et kannatanu kasutab hüvitist tegelikult oma sõiduki taastamisremondiks, mis välistaks võimaluse, et kahjustatud sõiduki avariilise sõidukina müünud kannatanu saadav hüvitis vastab selle sõiduki taastamiskulule.

41

Sellega seoses on asjakohane tähelepanu juhtida liikmesriigi kohtu õigusele tagada, et Euroopa Liidu õiguskorraga tagatud õiguste kaitse ei too kaasa õigustatud isikute alusetut rikastumist (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Balgarska Narodna Banka, C‑501/18, EU:C:2021:249, punkt 125, ja 21. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Group (kasutustõkistega varustatud sõiduki tootja vastutus), C‑100/21, EU:C:2023:229, punkt 94).

42

Tuleb siiski meeles pidada, et kohustus tagada tsiviilvastutuskindlustuse kindlustuskaitse sõidukitega kolmandate isikutele tekitatud kahju puhul on eri õigusküsimus kui neile isikutele sellise kahju kindlustatud isiku tsiviilvastutuse alusel hüvitamise ulatus. Nimelt on esimene neist määratletud ja tagatud liidu õigusnormidega, teine aga on reguleeritud peamiselt riigisisese õigusega (20. mai 2021. aasta kohtuotsus K.S. (kahjustatud sõiduki pukseerimiskulu), C‑707/19, EU:C:2021:405, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Seega ei ole liidu õigusnormidega soovitud ühtlustada liikmesriikide tsiviilvastutussüsteeme ja liikmesriigid võivad põhimõtteliselt vabalt kindlaks määrata liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju puhul kohaldatava tsiviilvastutuse korra (20. mai 2021. aasta kohtuotsus K.S. (kahjustatud sõiduki pukseerimiskulu), C‑707/19, EU:C:2021:405, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 22, on järelikult kehtiva liidu õiguse kohaselt põhimõtteliselt liikmesriikidel endal vabadus oma tsiviilvastutussüsteemide raames kindlaks määrata just see mootorsõidukiga tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada, selle kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise saamiseks õigustatud isikud.

45

Liikmesriigid peavad oma pädevust selles valdkonnas siiski kasutama liidu õigust järgides ning liidu õigusnormid ei tohi minetada oma soovitavat toimet liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist reguleerivate selliste riigisiseste sätete tagajärjel, millega on otsesõnu välistatud või ebaproportsionaalselt piiratud kahju kannatanud isiku õigus saada hüvitist mootorsõidukite kohustusliku liikluskindlustuse alusel (vt selle kohta 20. mai 2021. aasta kohtuotsus K.S. (kahjustatud sõiduki pukseerimiskulu), C‑707/19, EU:C:2021:405, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Van Ameyde España, C‑923/19, EU:C:2021:475, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Sellega seoses tuleb märkida, et kui kannatanu, teostades oma vahetut nõudeõigust kahju tekitaja tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusandja vastu, nõuab, et kindlustusandja maksaks kindlustuslepingus ette nähtud hüvitise talle, toimub hüvitise maksmine üksnes tingimustel, mis on mainitud lepingus otsesõnu ette nähtud.

47

Järelikult ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 40 kirjeldatud tingimustega välistada või piirata direktiivi 2009/103 artiklist 3 tulenevat kindlustusandja kohustust katta kogu hüvitis, mille kahju eest vastutav isik kannatanule võlgneb viimasele põhjustatud kahju eest, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 62; vastasel korral kahjustataks nimetatud direktiivi artiklis 18 ette nähtud vahetu nõudeõiguse soovitavat toimet.

48

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et direktiivi 2009/103 artiklit 18 koostoimes selle direktiivi artikliga 3 tuleb tõlgendada nii, et

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artiklit 18 koostoimes selle direktiivi artikliga 3

tuleb tõlgendada nii, et