–

Charles Taylor Adjusting Ltd ja FD, esindajad: advocate S. Cogley ja dikigoroi A. Nasikas, G. Orfanidis ja K. Sotiriadis,

–

Overseas Marine Enterprises Inc., Starlight Shipping Co., esindaja: dikigoros K. Georgopoulos,

–

Kreeka valitsus, esindajad: Z. Chatzipavlou, K. Georgiadis ja L. Kotroni,

–

Hispaania valitsus, esindaja: J. Ruiz Sánchez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Adamopoulos ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 34 punkti 1 ja artikli 45 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud vaidluses, mille pooled on ühelt poolt Charles Taylor Adjusting Ltd (edaspidi „Charles Taylor“) ja FD, kes on merelaeva „Alexandros T.“ kindlustusandjate esindajad, ning teiselt poolt selle laeva omanik Starlight Shipping Co. (edaspidi „Starlight“) ja reeder Overseas Marine Enterprises Inc. (edaspidi „OME“) ning mille ese on High Court of Justice’i (England & Wales), Queen’s Bench Division (Commercial Court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), kuninglik osakond (kaubanduskolleegium), Ühendkuningriik)) kohtuotsuse ja kahe määruse (edaspidi „High Courti kohtuotsus ja -määrused“) tunnustamine ja täitmine Kreekas.

3

Määruse nr 44/2001 artikli 34 lõige 1, mis on põhikohtuasja vaidluse suhtes ajaliselt kohaldatav norm, sätestas:

„Otsust ei tunnustata:

4

Selle määruse artikli 45 lõige 1 nägi ette:

„Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.“

5

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping (ELT 2020, L 29, lk 7; edaspidi „väljaastumisleping“) võeti vastu 17. oktoobril 2019 ja see jõustus 1. veebruaril 2020.

6

Väljaastumislepingu artikli 67 „Õigusasutuste tehtud otsuste kohtualluvus, tunnustamine ja täitmise tagamine ning seotud koostöö keskasutuste vahel“ lõike 2 punktis a on ette nähtud:

„Nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides, juhul kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga, kohaldatakse kohtuotsuste, otsuste, ametlike dokumentide, kohtulike kokkulepete ja muude kokkulepete tunnustamise ja täitmise suhtes järgmisi õigusakte või sätteid:

7

Väljaastumisepingu artiklis 126 on ette nähtud üleminekuperiood, mis algab lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020 ning mille jooksul kohaldatakse vastavalt sama lepingu artikli 127 lõike 1 esimesele lõigule liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui väljaastumislepingus ei ole sätestatud teisiti.

8

Laev „Alexandros T.“ uppus 3. mail 2006 koos lastiga Port Elizabethi lahe (Lõuna-Aafrika Vabariik) avamerel. Äriühingud Starlight ja OME, kes on vastavalt selle laeva omanik ja reeder, palusid kindlustusandjatel maksta välja kindlustushüvitis tulenevalt nende lepingulistest kohustustest kindlustusjuhtumi asetleidmise korral.

9

Kuna kindlustusandjad keeldusid hüvitise väljamaksmisest, esitas Starlight samal aastal nende vastu hagi Ühendkuningriigis ja ühe kindlustusandja suhtes nõude vahekohtule. Ajal, mil need kohtu- ja vahekohtumenetlused olid pooleli, jõudsid Starlight, OME ja laeva kindlustusandjad kokkuleppele, mis lõpetas menetlused nende poolte vahel (edaspidi „kokkulepped“). Kindlustusandjad maksid kindlustusjuhtumi eest kokkulepitud tähtpäevaks kindlustuslepingutes ette nähtud kindlustushüvitise, rahuldades lõplikult kõik selle laeva hukuga seotud nõuded.

10

Inglise kohus, kus menetlus oli pooleli, kinnitas kokkulepped 14. detsembril 2007 ja 7. jaanuaril 2008. Ta määras, et selles asjas tuleb peatada kõikvõimalikud hilisemad menetlused, mis puudutavad sama kohtuasja või on selle põhjal tekkinud.

11

Pärast kokkulepete sõlmimist esitasid Starlight ja ΟΜΕ ning teised laeva „Alexandros T.“ omanikud ja neid seaduse alusel esindavad füüsilised isikud Polymeles Protodikeio Peiraiosele (Pireuse esimese astme kohus mitmeliikmelises koosseisus, Kreeka) mitu uut hagiavaldust, nende hulgas 21. aprilli 2011. aasta ja 13. jaanuari 2012. aasta hagiavaldus, mis olid eelkõige esitatud tehnilist ja õigusnõustamist pakkuva konsultatsioonibüroo Charles Taylor vastu, kes oli esindanud laeva „Alexandros T.“ kindlustusandjaid Starlighti nõuete suhtes Inglise kohtus, ja selle büroo juhi FD vastu.

12

Uutes hagides palusid Starlight ja ΟΜΕ, et neile hüvitataks nii varaline kui ka mittevaraline kahju, mis oli neile väidetavalt tekitatud neid puudutavate valede ja laimavate väidetega selle laeva kindlustusandjate ja nende esindajate poolt. Starlight ja ΟΜΕ kinnitasid, et ajal, mil kestis esialgne menetlus, milles arutati kindlustushüvitise maksmist, mida need kindlustusandjad pidid tasuma, kuid mille maksmisest nad siis veel keeldusid, olid kindlustusandjate volitatud isikud ja esindajad lasknud uppunud laeva omaniku hüpoteegipidaja Ethniki Trapeza tis Elladose (Kreeka riigipank) juures ja kindlustusturul liikvele valekuulduse, et laeva „Alexandros T.“ uppumise põhjuseks oli mitu nõuetele mittevastavust, millest omanikud olid teadlikud.

13

Ajal, mil nimetatud uusi hagisid käsitlevad kohtuasjad olid pooleli, esitasid laeva kindlustusandjad ja nende esindajad, sealhulgas ka nende kohtuasjade kostjad Charles Taylor ja FD, Inglise kohtutele Starlighti ja OME vastu hagid, milles nad palusid tuvastada, et kõnealused uued Kreeka kohtutele esitatud hagid olid esitatud kokkuleppeid rikkudes, ning rahuldataks nende „tuvastus- ja kahju hüvitamise nõuded“.

14

Pärast seda, kui ammendatud olid kõik õiguskaitsevahendid, tegi High Court 26. septembril 2014 nende Starlighti ja OME vastu esitatud hagide asjades High Courti kohtuotsuse ja -määrused. Nende kohtuotsuste ja -määruste kohaselt, mis võtsid arvesse kokkulepete sisu ning seda kohut nimetavat kohtualluvuse klauslit, mõisteti põhikohtuasja hagejatele välja hüvitis seoses Kreekas algatatud menetlusega ja ka Inglismaal kantud kuludega.

15

Monomeles Protodikeio Peiraios, Naftiko Tmima (Pireuse esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus, merendusküsimuste koda, Kreeka) rahuldas Charles Taylori ja FD 7. jaanuari 2015. aasta taotluse, milles paluti, et High Courti kohtuotsust ja -määrusi tunnustataks ja tunnistataks osaliselt täidetavaks Kreekas vastavalt määrusele nr 44/2001.

16

Starlight ja OME esitasid 11. septembril 2015 Monomeles Protodikeio Peiraiose, Naftiko Tmima (Pireuse esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus, merendusküsimuste koda) otsuse peale apellatsioonkaebuse Monomeles Efeteio Peiraios, Naftiko Tmimale (Pireuse apellatsioonikohus ainuisikulises koosseisus, merenduskolleegium, Kreeka).

17

See kohus rahuldas 1. juuli 2019. aasta kohtuotsusega nende apellatsioonkaebuse põhjendusel, et kohtulahendid, mille tunnustamist ja täitmist taotleti, sisaldavad „peaaegu täielikku“ menetluskeeldu, mis takistab puudutatud isikutel pöörduda Kreeka kohtu poole, millega rikutakse aga 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1 ning põhiseaduse (Syntagma) artikli 8 lõiget 1 ja artiklit 20, st õigusnorme, mis Kreekas asuvad mõiste „avalik kord“ keskmes.

18

Charles Taylor ja FD esitasid selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Areios Pagosele (Kreeka kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nad leiavad, et High Courti kohtuotsus ja -määrused ei ole liikmesriigi ja Euroopa Liidu avaliku korraga selges vastuolus ega riku nende aluspõhimõtteid. Nad väidavad, et see, et neile mõisteti välja esialgne hüvitis seoses nende Kreekas esitatud uute hagidega enne, kui asjaomaste nõuete menetlemist oleks alustatud Inglise kohtutes, ei keela puudutatud isikutel pöörduda edaspidigi Kreeka kohtute poole ega Kreeka kohtutel anda neile kohtulikku kaitset. Järelikult on väär järeldus, et High Courti kohtuotsus ja -määrused kujutavad endast „menetluskeeldu“.

19

Neil asjaoludel otsustas Areios Pagos (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Mis puudutab määruse nr 44/2001 kohaldatavust territoriaalse kohtualluvuse seisukohast, siis tuleb vaatamata Ühendkuningriigi väljaastumisele liidust kõigepealt märkida, et vastavalt väljaastumislepingu artikli 67 lõike 2 punktile a koostoimes selle lepingu artiklitega 126 ja 127 on määrus (EL) nr 1215/2012 kohaldatav Ühendkuningriigis ja liikmesriikides Ühendkuningriigiga seotud olukordades enne üleminekuperioodi lõppu, st enne 31. detsembrit 2020 algatatud kohtumenetlustes tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise suhtes.

21

Sellest nähtub, et samadel tingimustel on kohaldatavad ka tunnustamist ja täitmist käsitlevad sätted määruses nr 44/2001, mis oli väljaastumislepingu vastuvõtmise ajal juba kehtetuks tunnistatud ja asendatud määrusega nr 1215/2012.

22

Kuna High Courti kohtuotsus ja -määrused tehti 26. septembril 2014, on põhikohtuasjas territoriaalse kohtualluvuse aspektist kohaldatav määrus nr 44/2001.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimeses küsimuses sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 koostoimes artikli 45 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus võib keelduda teise liikmesriigi kohtu lahendi tunnustamisest ja täitmisest selle vastuolu tõttu avaliku korraga, kui see lahend takistab esimese liikmesriigi ühes teises kohtus pooleli oleva kohtumenetluse jätkamist, sest selle lahendiga on mõistetud ühele poolele välja esialgne rahaline hüvitis selle menetluse alustamisega seotud kulude katmiseks esiteks põhjusel, et selle menetluse eseme suhtes on õiguspäraselt sõlmitud kokkulepe, mille on kinnitanud selle kohtuotsuse kuulutanud liikmesriigi kohus, ning teiseks põhjusel, et esimesena nimetatud liikmesriigi kohus, kus vaidlusalune menetlus algatati, ei ole erandliku kohtualluvuse klausli tõttu pädev.

24

Määrus nr 44/2001 põhineb liikmesriikide vastastikusel usaldusel üksteise õigussüsteemide ja kohtuorganite vastu (9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Gasser, C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 72). Seega ei luba see määrus liikmesriigi kohtul kontrollida teise liikmesriigi kohtu pädevust, välja arvatud üksikutel erandjuhtudel, nagu vastuolu korral selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse, nagu on ette nähtud määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 (vt selle kohta 27. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Turner, C‑159/02, EU:C:2004:228, punkt 26, ja 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Allianz ja Generali Assicurazioni Generali, C‑185/07, EU:C:2009:69, punkt 29).

25

„Menetluskeelu“ raames kohtu poolt karistuse ähvardusel poolele kehtestatud keeld algatada või jätkata menetlust välisriigi kohtus kahjustab aga viimati nimetatud kohtu pädevust vaidlust lahendada. Nimelt juhul, kui isiku suhtes on tehtud ettekirjutus, millega tal keelatakse kohtusse pöörduda, tuleb seda pidada sekkumiseks välisriigi kohtu pädevusse, mis on iseenesest selle määrusega vastuolus (vt selle kohta 27. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Turner, C‑159/02, EU:C:2004:228, punkt 27; 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Allianz ja Generali Assicurazioni Generali, C‑185/07, EU:C:2009:69, punkt 34, ning 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Gazprom, C‑536/13, EU:C:2015:316, punkt 32).

26

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest sisust, nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 14, et High Courti kohtuotsus ja -määrused – kusjuures selle kohtu erandlik kohtualluvus on poolte omavaheline kokkulepe –, ei ole adresseeritud otse Kreeka kohtutele ja need ei keela formaalselt ka eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuvat menetlust. High Courti kohtuotsus ja -määrused sisaldavad siiski põhjendusi, mis puudutavad esiteks seda, et Starlight ja OME ning neid esindavad füüsilised isikud on neid kokkuleppeid rikkunud, teiseks karistusi, mis neile võidakse määrata, kui nad nimetatud kohtuotsust ja ‑määrusi ei täida, ja kolmandaks Kreeka kohtute pädevust nende kokkulepete seisukohast. Lisaks sisaldavad High Courti kohtuotsus ja -määrused põhjendusi, mis puudutavad Starlightilt ja OME-lt ning neid esindavatelt füüsilistelt isikutelt välja mõistetavaid võimalikke rahalisi hüvitisi, eelkõige otsust ette makstava, kuid mitte lõpliku summa kohta, mis sõltub menetluse käigust nendes kohtutes.

27

Eeltoodust tuleneb, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 tõdes, võib High Courti kohtuotsust ja -määruseid käsitada „„peaaegu täieliku“ menetluskeeluna“. Nimelt, kuigi nende eesmärk ei ole keelata isikul esitada hagi välisriigi kohtusse või seal menetlust jätkata, võib asuda seisukohale, et vähemalt nende tagajärg on see, et nad pärsivad Starlighti ja OME ning nende esindajate tahet pöörduda Kreeka kohtutesse või jätkata seal sama hagi esemega menetlust, mis on käimas Ühendkuningriigi kohtutes, mida peab aga igal juhul kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

28

Sellist toimet omav kohtu ettekirjutus ei ole käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 25 meenutatud põhimõtteid arvestades määrusega nr 44/2001 kooskõlas.

29

Lahendi tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud liikmesriigi kohus ei või siiski määruse nr 44/2001 eesmärki kahtluse alla seadmata keelduda tunnustamast teises liikmesriigis tehtud lahendit üksnes põhjusel, et tema hinnangul on selles otsuses liikmesriigi või liidu õigust valesti kohaldatud (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 60, ja 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Liberato, C‑386/17, EU:C:2019:24, punkt 54).

30

Sellest järeldub, et tuleb analüüsida, kas liikmesriigi kohus võib teise liikmesriigi kohtu lahendi täitmismääruse peale esitatud apellatsioonkaebuse lahendamisel selle määruse tühistada põhjusel, et nimetatud otsus sarnaneb „peaaegu täielikule menetluskeelule“, mis on põhimõtteliselt määrusega nr 44/2001 vastuolus.

31

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et viidatud määruse artikli 45 lõige 1 näeb ette piirangu, et täitmismääruse täidetavaks kuulutamisest võib keelduda või selle võib tühistada mõnel selle määruse artiklites 34 ja 35 ette nähtud põhjusel. Teiseks näeb sama määruse artikli 34 punkt 1 sisuliselt ette, et lahendit ei tunnustata, „kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse“.

32

Euroopa Kohus on selles sättes sisalduva mõiste „avalik kord“ kohta otsustanud, et määruse nr 44/2001 artiklit 34 tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see on takistuseks nimetatud määruse ühe põhieesmärgi saavutamisele. Määruse artikli 34 punktis 1 sisalduvat avaliku korra tingimust saab kohaldada üksnes erandjuhtudel (28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 21, ja 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Kuigi liikmesriikidele jääb selles sättes ette nähtud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus otsustada kooskõlas oma riigisiseste õigusprintsiipidega, millised on nende avaliku korra nõuded, siis selle mõiste piirid tulenevad siiski nimetatud määruse tõlgendusest (28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 22, ja 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus H Limited, C‑568/20, EU:C:2022:264, punkt 42).

34

Seega, kuigi Euroopa Kohtu ülesanne ei ole määratleda liikmesriigi avaliku korra mõiste sisu, tuleb tal siiski kontrollida piire, mille raames liikmesriigi kohus võib sellele mõistele tugineda, et teise liikmesriigi kohtu lahendit mitte tunnustada (28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 23, ja 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus H Limited, C‑568/20, EU:C:2022:264, punkt 42).

35

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusele tuginemine on seega lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine kahjustaks lubamatult selle liikmesriigi õiguskorda, kus tunnustamist taotletakse, riivates mõnda selle aluspõhimõtet. Selleks et pidada kinni teises liikmesriigis tehtud otsuste sisu kontrollimise keelust, peab riive seisnema kohtuotsuse tunnustamise taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse selges rikkumises (28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 37, ja 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 44).

36

Asjaolu, et lahendi teinud riigi kohtu ilmne viga puudutab liidu õigusnormi, ei muuda avaliku korra tingimusele tuginemise tingimusi, mis on sätestatud määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1. Liikmesriigi kohus peab nimelt tagama sama tõhusalt nii riigisisese õiguskorraga antud õiguste kui ka liidu õiguskorraga antud õiguste kaitse. Seda reeglit tuleb rakendada sama moodi siis, kui see õigusnormi rikkumine tähendaks, et asjaomase lahendi tunnustamine liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse, tooks kaasa liidu õiguskorra ja seega ka selle liikmesriigi õiguskorra üliolulise õigusnormi ilmse rikkumise (11. mai 2000. aasta kohtuotsus Renault, C‑38/98, EU:C:2000:225, punkt 32, ja 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punktid 48 ja 50).

37

Käesoleval juhul ei järgi High Courti kohtuotsus ja -määrused, mida käesoleva kohtuotsuse punkti 27 kohaselt võib kvalifitseerida „„peaaegu täielikuks“ menetluskeeluks“, kuna need mõjutavad kaudselt teise liikmesriigi kohtutes algatatud menetluse jätkamist, Euroopa Kohtu praktikast tulenevat üldpõhimõtet, mille kohaselt teeb iga kohus, kelle poole on pöördutud, kohaldatavate õigusnormide alusel ise kindlaks, kas ta on pädev tema menetluses olevat vaidlust lahendama (vt analoogia alusel 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Allianz ja Generali Assicurazioni Generali, C‑185/07, EU:C:2009:69, punkt 29, ja 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Gazprom, C‑536/13, EU:C:2015:316, punkt 33).

38

Selline „„peaaegu täielik“ menetluskeeld“ läheb vastuollu usaldusega, mis liikmesriikidel on vastastikku üksteise õigussüsteemide ja kohtuorganite vastu ning millel põhineb määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse süsteem (vt analoogia alusel 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Allianz ja Generali Assicurazioni Generali, C‑185/07, EU:C:2009:69, punkt 30).

39

Neil asjaoludel ja nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 ka tõdes, ning tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, võib High Courti kohtuotsuse ja -määruste tunnustamine ja täitmine olla vastuolus selle liikmesriigi õiguskorra avaliku korraga, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, kui see riivab vastastikusel usaldusel põhineva Euroopa õigusruumi aluspõhimõtet, et iga kohus otsustab ise oma pädevuse üle.

40

Peale selle või seda liiki „„peaaegu täielik“ menetluskeeld“ kahjustada ka selle isiku võimalust pöörduda kohtusse, kelle suhtes see keeld kehtib. Nagu nimelt märkis ka komisjon, muudab see hüvitis – mis hüvitab esialgse rahalise hüvitise kujul kulud, mida kostja kannab seoses menetluse algatamisega tunnustamistaotluse saanud liikmesriigi kohtus – raskemaks või isegi takistab hagejal selle menetluse jätkamist.

41

Arvestades kõike eeltoodut tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 koostoimes artikli 45 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus võib keelduda teise liikmesriigi kohtu lahendi tunnustamisest ja täitmisest selle vastuolu tõttu avaliku korraga, kui see lahend takistab esimese liikmesriigi ühes teises kohtus pooleli oleva kohtumenetluse jätkamist, sest selle lahendiga on mõistetud ühele poolele välja esialgne rahaline hüvitis selle menetluse alustamisega seotud kulude katmiseks esiteks põhjusel, et selle menetluse eseme suhtes on õiguspäraselt sõlmitud kokkulepe, mille on kinnitanud selle kohtuotsuse kuulutanud liikmesriigi kohus, ning teiseks põhjusel, et esimesena nimetatud liikmesriigi kohus, kus vaidlusalune menetlus algatati, ei ole erandliku kohtualluvuse klausli tõttu pädev.

42

Teine küsimus on esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele tarvis vastata.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 34 punkti 1 koostoimes artikli 45 lõikega 1

tuleb tõlgendada nii, et

liikmesriigi kohus võib keelduda teise liikmesriigi kohtu lahendi tunnustamisest ja täitmisest selle vastuolu tõttu avaliku korraga, kui see lahend takistab esimese liikmesriigi ühes teises kohtus pooleli oleva kohtumenetluse jätkamist, sest selle lahendiga on mõistetud ühele poolele välja esialgne rahaline hüvitis selle menetluse alustamisega seotud kulude katmiseks esiteks põhjusel, et selle menetluse eseme suhtes on õiguspäraselt sõlmitud kokkulepe, mille on kinnitanud selle kohtuotsuse kuulutanud liikmesriigi kohus, ning teiseks põhjusel, et esimesena nimetatud liikmesriigi kohus, kus vaidlusalune menetlus algatati, ei ole erandliku kohtualluvuse klausli tõttu pädev.