Kohtuasi C‑582/21

FY

versus

Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej

(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Sąd Okregowy Warszawa-Praga w Warszawie)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 9. aprilli 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Liidu õiguse põhimõtted – ELL artikli 4 lõige 3 – Lojaalse koostöö põhimõte – Menetlusautonoomia – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted – Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab teistmist jõustunud kohtuotsusega lõpetatud tsiviilasjas – Alused – Konstitutsioonikohtu hilisem otsus, millega on tuvastatud, et liikmesriigi õigusnorm, mille alusel see kohtuotsus tehti, on põhiseadusega vastuolus – Õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilmajätmine – Selle õiguskaitsevahendi laiendav kohaldamine – Väidetav liidu õiguse rikkumine, mis on tuvastatud hilisema Euroopa Kohtu otsusega, milles tõlgendatakse liidu õigust ELTL artikli 267 alusel – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Tagaseljaotsus – Lepingutingimuste võimaliku ebaõigluse omal algatusel kontrollimata jätmine

1. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Liikmesriikide kohustus näha ette erakorralised õiguskaitsevahendid, mis pärast tõlgendava eelotsuse tegemist võimaldavad teistmise korras uuendada menetlust, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud – Puudumine

   (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik)

   (vt punktid 34 ja 35)

2. Liikmesriigid – Kohustused – Kohtuotsuse seadusjõud – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted – Jõustunud kohtuotsuse aluseks olnud riigisisese õigusnormi vastuolu liikmesriigi põhiseadusega – Riigisiseses õiguses sätestatud erakorraline õiguskaitsevahend, mis võimaldab teistmise korras uuendada menetlust, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud – Liikmesriigi kohtu kohustus laiendada seda õiguskaitsevahendit liidu õiguse rikkumistele, mis on tuvastatud Euroopa Kohtu otsusega – Puudumine

   (ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artikkel 267)

   (vt punktid 41, 43–58 ja 59 ning resolutsiooni punkt 1)

3. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus hinnata omal algatusel, kas talle läbivaatamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane – Liikmesriigi kohtutele siduv menetlusnorm

   (Nõukogu direktiiv 93/13)

   (vt punkt 66)

4. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Vahendid ebaõiglaste tingimuste seadmise lõpetamiseks – Menetlusautonoomia – Õigusrikkumise tõttu poole ilmajätmine kaebeõiguse kasutamise võimalusest – Riigisiseses õiguses sätestatud erakorraline õiguskaitsevahend, mis võimaldab teistmise korras uuendada menetlust, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud – Tagaseljaotsus, millega sissenõue rahuldati, ilma et oleks kontrollitud, kas asjaomase lepingu tingimused on ebaõiglased – Võrdväärsuse põhimõte, mille alusel ei saa niisuguses olukorras nõuda teistmisõiguse tunnustamist – Tõhususe põhimõtte järgimine – Vajadus menetlusnormide järgi, mis võimaldavad tagada tarbija õiguste järgimise

   (Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1)

   (vt punktid 71, 73–76 ja 84 ning resolutsiooni punkt 1)

Kokkuvõte

Euroopa Kohtu suurkoda, menetledes Sąd Okręgowy Warszawa-Praga ( 1 ) (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Poola) eelotsusetaotlust, tõlgendas ELL artikli 4 lõiget 3 ( 2 ), võrdväärsuse põhimõtet ja riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet seoses tarbijate kaitsega ebaõiglaste lepingutingimuste eest olukorras, kus liikmesriigi kohus, kes on jõustunud tagaseljaotsusega rahuldanud müüja või teenuse osutaja nõude, mis põhineb tarbijaga sõlmitud lepingul, jättis lepingu võimalike ebaõiglaste tingimuste esinemise seisukohast omal algatusel hindamata, rikkudes kohustusi, mis tulenevad direktiivist 93/13 ( 3 ).

Põhikohtuasjas sõlmis FY krediidiasutusega Profi Credit Polska S.A. tarbijakrediidilepingu. Laenu tagasimaksmine oli tagatud FYi allkirjastatud blankoveksli väljastamisega, mille Profi Credit Polska hiljem täitis.

Seejärel esitas Profi Credit Polska pädevale esimese astme kohtule hagi tagasimaksmisele kuuluva laenujäägi ja sellele lisanduva intressi tasumise nõudes. Hagiavaldusele olid lisatud üksnes nimetatud veksel ja vaidlusaluse krediidilepingu ülesütlemise teade. Krediidilepingut ei olnud esitatud.

Esimese astme kohus tegi tagaseljaotsuse, millega ta mõistis FYilt Profi Credit Polska kasuks välja vekslil märgitud summa koos seadusjärgse viivisega, tuginedes üksnes sellele vekslile ja hagiavalduses esitatud väidetele.

FY ei esitanud kaja tagaseljaotsuse peale, mis jõustus pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist.

Kuna FY leidis, et esimese astme kohus ei võtnud arvesse direktiivi 93/13 nii, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud ( 4 ), kui ta rahuldas Profi Credit Polska nõude tema väljastatud veksli alusel, ilma et ta oleks kontrollinud, kas krediidilepingu tingimused võisid olla ebaõiglased eelkõige muid kui intressiga seotud krediidikulusid puudutavas osas, siis esitas ta sellele kohtule teistmisavalduse.

Kuna avaldus jäeti rahuldamata, esitas FY määruskaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et kuna esimese astme kohus ei kontrollinud krediidilepingut ega seda, kas selles sisalduvad tingimused võivad olla ebaõiglased, on tõenäoline, et tagaseljaotsus on vastuolus direktiiviga 93/13, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, mistõttu eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, ega liidu õigus ei kohusta teda rahuldama FYi esitatud teistmisavaldust, sõltumata asjaolust, et FY ei esitanud tagaseljaotsuse peale kaja.

Kohus soovib eelkõige selgitust, kas liidu õigus kohustab teda tõlgendama laiendavalt riigisiseseid menetlusnorme, mis näevad ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab õigussubjektil esitada teistmisavalduse jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas. Riigisisese õiguse alusel võib selline avaldus olla edukas, eriti kui riigi konstitutsioonikohus on riigisisese õigusnormi, millele kõnealuses kohtumenetluses tugineti, hiljem tunnistanud liikmesriigi põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga vastuolus olevaks või kui asjaomane pool on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud ( 5 ).

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas lojaalse koostöö kohustus ja võrdväärsuse põhimõte nõuavad, et esimene neist erakorralistest õiguskaitsevahenditest võimaldaks jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas esitada teistmisavalduse ka siis, kui liidu õigust tõlgendavast eelotsusest, mille Euroopa Kohus on teinud ( 6 ) pärast seda jõustunud kohtuotsust, ilmneb, et riigisisene õigusnorm, millel see jõustunud kohtuotsus põhineb, on liidu õigusega vastuolus. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas kooskõlalise tõlgendamise põhimõte kohustab teda riigisisest õigusnormi – mis näeb ette võimaluse, et pool võib esitada teistmisavalduse jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas, kui ta on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud – tõlgendama nii, et selle kohaldamisala hõlmab ka sellist olukorda, nagu on arutusel põhikohtuasjas.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimene küsimus

Euroopa Kohus tõi esile, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei tähenda liikmesriikide kohustust näha ette erakorralised õiguskaitsevahendid, mis võimaldaksid pärast tõlgendava eelotsuse tegemist teistmise korras uuendada menetlust, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud, ja rõhutas seejärel, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Kui vastavas valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb selle põhimõtte rakendamise tingimused menetlusautonoomia põhimõttest lähtuvalt sätestada liikmesriikide õiguskordades, järgides siiski võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet.

Kui kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma lahendit, millel on kohtuotsuse seadusjõud, et viia olukord liikmesriigi õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse põhimõttest ja tõhususe põhimõttest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada vaidlusaluse olukorra kooskõla liidu õigusega. Eelkõige on liikmesriigi kohtu ülesanne riigisiseses õiguses kohaldatavate menetlusnormide alusel kontrollida, kas võrdväärsuse põhimõtet on järgitud, võttes arvesse asjaomaste õiguskaitsevahendite eset, alust ja olulisi tunnuseid.

Käesolevas asjas tuleb selle kontrollimise käigus analüüsida, kas juhul, kui liikmesriigi õigus annab õigussubjektidele õiguse esitada teistmisavaldus asjas, mis on lõpetatud jõustunud kohtuotsusega, mis põhineb riigisisesel õigusnormil, mille Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus, Poola) ( 7 ) on hilisema otsusega tunnistanud vastuolus olevaks, nõuab see õigussubjektide võrdväärse õiguse tunnustamist juhul, kui pärast jõustunud kohtuotsust tehtud tõlgendavast eelotsusest tuleneb, et see kohtuotsus põhineb riigisisesel õigusnormil, mis on liidu õigusega vastuolus.

Sellise analüüsi tulemusel tuleb kindlaks teha, kas on võimalik tuvastada, et need kahte liiki otsused on võrdväärsed.

Sellega seoses tõi Euroopa Kohus eelkõige esile, et konstitutsioonikohtu otsused sisaldavad asjaomase riigisisese õigusnormi vastuolu tuvastamist, mille järel ei ole vaja hiljem kohtuotsust teha ning mille tagajärjel kaotab see õigusnorm oma siduva jõu ja jääb riigisisesest õiguskorrast välja, mille otsene tagajärg on, et nimetatud õigusnormi alusel tehtud jõustunud kohtuotsuse õiguslik alus langeb ära.

Tõlgendavad eelotsused erinevad konstitutsioonikohtu otsustest selle poolest, et liidu õiguse tõlgendamisel ei võta Euroopa Kohus otseselt seisukohta liikmesriigi õigusnormi võimaliku vastuolu kohta liidu õigusega. Kuigi Euroopa Kohtu ülesanne on anda liidu õiguse siduv tõlgendus, kuuluvad tagajärjed, mis sellest tõlgendusest tulenevad konkreetsele juhtumile, liikmesriikide kohtute pädevusse. Kuna eelotsusemenetluses on liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesanded selgelt eristatud, on riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses, nagu ka oma pooleliolevas menetluses selle tõlgenduse rakendamine, mille Euroopa Kohus andis vastuseks tema eelotsusetaotlusele.

Seega, kui liikmesriigi menetlusnormiga kehtestatud erakorraline õiguskaitsevahend võimaldab õigussubjektil esitada teistmisavalduse asjas, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud, tuginedes asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtu hilisemale otsusele, millega on tuvastatud, et riigisisene õigusnorm, millel see kohtuotsus põhineb, on vastuolus põhiseadusega, ei ole ELL artikli 4 lõike 3 ja võrdväärsuse põhimõtte kohaselt nõutav, et see õiguskaitsevahend oleks kasutatav ka põhjusel, et tuginetakse tõlgendavale eelotsusele ( 8 ).

Teine küsimus

Alustuseks tuletas Euroopa Kohus meelde, et kuna üksnes liikmesriigi kohtud on pädevad tõlgendama riigisisest õigust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas asjaomast riigisisest õigusnormi, mis võimaldab poolel esitada teistmisavalduse jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas, kui ta on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud, saab – arvestades kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte piire, mis tulenevad õiguse üldpõhimõtetest ja contra legem tõlgendamise võimatusest – tõlgendada laiendavalt nii, et selle kohaldamisala hõlmab ka sellist teistmise aluse juhtumit, nagu on arutusel põhikohtuasjas.

Euroopa Kohus andis eelotsusetaotluse esitanud kohtule siiski teatud juhiseid, arvestades eelotsusetaotluses esitatud asjaolusid.

Eelkõige märkis Euroopa Kohus, et menetlust esimese astme kohtus tuleb analüüsida tervikuna, võttes arvesse nii asjaolu, et tagaseljaotsus tehti, ilma et kohus oleks omal algatusel kontrollinud, kas FYiga sõlmitud krediidilepingu tingimused võisid olla ebaõiglased, kui ka selle kohtuotsuse peale kaja esitamise õigust reguleerivaid menetlusnorme.

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas vaidlusalune kord võib „õigusrikkumise tõttu poole kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jätta“ asjasse puutuva riigisisese õigusnormi tähenduses, kuna see ei võimalda tagada tarbijale direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimist.

Lisaks täheldas Euroopa Kohus, et jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas teistmise õiguse tunnustamine riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte alusel ei ole ainus vahend, millega saab tagada tarbijale kaitse, mida direktiiv 93/13 niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ette näeb.

Liikmesriikide kohustus tagada isikutele tõhusad liidu õigusest tulenevad õigused tähendab tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, mis kehtib eelkõige sellistele õigustele tuginevate hagide läbivaatamist käsitlevate menetlusnormide suhtes. Seega, kui tagaseljaotsuse peale kaja esitamise õigust reguleerivad menetlusnormid ei võimalda tagada tarbijatele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimist, siis ei ole see kord kooskõlas tarbijate õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.

Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et tema kavandatud laiendav tõlgendus ei ole mõeldav, peaks sellisel tarbijal nagu FY olema võimalik kasutada muud õiguskaitsevahendit, et talle oleks direktiiviga 93/13 taotletud kaitse tegelikult tagatud.

Sellises olukorras nõuab tõhususe põhimõte, et direktiiviga 93/13 tagatud õiguste järgimine oleks tagatud tagaseljaotsuse täitmise menetluses või isegi pärast selle lõppu. Kui täitemenetlus on lõppenud, peab tarbijal olema võimalik tugineda eraldiseisvas hilisemas menetluses lepingutingimuste ebaõiglusele, et tal oleks võimalik tõhusalt ja täielikult kasutada oma õigusi, mis tulenevad sellest direktiivist, selleks et saada hüvitist nende tingimustega põhjustatud rahalise kahju eest.

( 1 ) Edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“.

( 2 ) See säte käsitleb lojaalse koostöö põhimõtet, mille kohaselt ei tohi menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, olla vähem soodsad kui sarnaste riigisiseste õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte).

( 3 ) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288). Selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad. Artikli 7 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette piisavad ja tõhusad vahendid, „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“.

( 4 ) 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (C‑176/17, EU:C:2018:711).

( 5 ) Nagu on sisuliselt ette nähtud Poola tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 4011 ja artikli 401 punktis 2.

( 6 ) Edaspidi „tõlgendav eelotsus“.

( 7 ) Seda kohut nimetatakse edaspidi „konstitutsioonikohtuks“. Otsuseid, millega konstitutsioonikohus tuvastab, et riigisisene õigusnorm või selle sätte teatud tõlgendus on vastuolus Poola põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, nimetatakse edaspidi „konstitutsioonikohtu otsusteks“.

( 8 ) Eeldusel, et konstitutsioonikohtu sellise otsuse konkreetsed tagajärjed riigisisesele õigusnormile või sellise õigusnormi tõlgendusele, millel jõustunud kohtuotsus põhineb, tulenevad vahetult sellest otsusest.