1

Global Silicones Council, Wacker Chemie AG, Momentive Performance Materials GmbH, Shin-Etsu Silicones Europe BV ja Elkem Silicones France SAS (edaspidi koos „apellandid“) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. juuni 2021. aasta kohtuotsuse Global Silicones Council jt vs. komisjon (T‑226/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:403), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi nõudega tühistada komisjoni 10. jaanuari 2018. aasta määrus (EL) 2018/35, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) XVII lisa seoses oktametüültsüklotetrasiloksaani (D4) ja dekametüültsüklopentasiloksaaniga (D5) (ELT 2018, L 6, lk 45; edaspidi „vaidlusalune määrus“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1, ja parandus ELT 2007, L 136, lk 3) (muudetud komisjoni 30. augusti 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1510 (ELT 2017, L 224, lk 110) (edaspidi „REACH-määrus“), artikli 13 lõikes 3 on sätestatud:

„Kui katsed on ainete olemuslikke omadusi käsitleva teabe saamiseks vajalikud, tehakse need vastavalt katsemeetoditele, mis on sätestatud [Euroopa K]omisjoni määruses, või vastavalt muudele komisjoni või [Euroopa Kemikaaliameti (ECHA)] poolt tunnustatud rahvusvahelistele katsemeetoditele. Nimetatud määruse, mille eesmärk on käesoleva määruse vähemoluliste sätete muutmine käesolevat määrust täiendades, võtab komisjon vastu artikli 133 lõikes 4 osutatud korras.

Teavet ainete olemuslike omaduste kohta on võimalik saada kooskõlas teiste katsemeetoditega, tagades, et on täidetud XI lisas sätestatud tingimused.“

3

Määruse artikli 57 punktides d ja e on sätestatud:

„Järgmised ained võib kanda XIV lisasse artiklis 58 sätestatud korras:

[…]

d) ained, mis vastavalt käesoleva määruse XIII lisas sätestatud kriteeriumidele on püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised;

e) ained, mis vastavalt käesoleva määruse XIII lisas sätestatud kriteeriumidele on väga püsivad ja väga bioakumuleeruvad“.

4

Määruse VIII jaotis „Teatud ohtlike ainete, segude ja toodete tootmise, turuleviimise ja kasutamise piirangud“ sisaldab artikleid 67–73.

5

REACH-määruse artikli 68 „Uute piirangute kehtestamine ja kehtivate piirangute muutmine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui aine tootmisest, kasutamisest või turuleviimisest tuleneb inimeste tervisele või keskkonnale lubamatu risk, millega on vaja tegeleda ühenduse tasandil, muudetakse XVII lisa vastavalt artikli 133 lõikes 4 osutatud korrale, võttes vastu uusi piiranguid või muutes XVII lisas toodud kehtivaid piiranguid nii aine kui ka segu või toote koostises esineva aine tootmise, kasutamise või turuleviimise kohta vastavalt artiklites 69–73 sätestatud korrale. Selliste otsuste tegemisel võetakse arvesse piirangu sotsiaal-majanduslikku mõju, sealhulgas alternatiivide olemasolu.

[…]“.

6

Määruse artiklis 69 „Ettepaneku koostamine“ on sätestatud:

1.   Kui komisjon arvab, et aine tootmine, turuleviimine või kasutamine nii ainena kui ka segu või toote koostisainena kujutab inimeste tervisele või keskkonnale sellist riski, mis pole piisavalt ohjatud ja millega on vaja tegeleda, palub komisjon [ECHA‑l] koostada XV lisa nõuetele vastav toimik.

[…]

4.   Kui liikmesriik leiab, et aine tootmine, turuleviimine või kasutamine nii ainena kui ka segu või toote koostisainena kujutab inimeste tervisele või keskkonnale sellist riski, mis pole piisavalt ohjatud ja millega on vaja tegeleda, teavitab ta [ECHAd] oma ettepanekust koostada XV lisa asjakohaste sätete nõuetele vastav toimik. […]

[…]“.

7

Kõnealuse määruse artiklis 70 „[ECHA] arvamus: riskihindamise komitee“ on kirjas, et „riskihindamise komitee [koostab] toimiku asjaomaseid osi arvesse võttes arvamuse selle kohta, kas soovitatud piirangud on asjakohased tervise- ja/või keskkonnaohu vähendamiseks“.

8

REACH-määruse artikli 71 „[ECHA] arvamus: sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee“ lõikes 1 on ette nähtud:

„[…] [S]otsiaal-majandusliku analüüsi komitee koostab soovitatud piirangute kohta arvamuse, mis põhineb toimiku asjaomaste osade ja piirangutega seotud sotsiaal-majanduslike mõjude arvessevõtmisel. […]“.

9

Määruse artikkel 72 „Arvamuse esitamine komisjonile“ sätestab lõikes 1:

„[ECHA] esitab komisjonile viivitamata riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamused ainena või segu või toote koostises esinevate ainete suhtes soovitatud piirangute kohta. […]“.

10

Selle määruse artikli 73 „Komisjoni otsus“ lõikes 1 on ette nähtud:

1.   Kui artiklis 68 sätestatud tingimused on täidetud, koostab komisjon XVII lisa muudatuse eelnõu […]

Kui muudatuse eelnõu kaldub esialgsest ettepanekust kõrvale või kui selles ei ole arvestatud [ECHA] arvamustega, lisab komisjon üksikasjaliku selgituse erinevuste põhjuste kohta.

2.   Lõplik otsus võetakse vastu artikli 133 lõikes 4 osutatud korras. Komisjon saadab muudatuse eelnõu liikmesriikidele vähemalt 45 päeva enne hääletamist.“

11

REACH-määruse I lisa „Ainete hindamist ja kemikaaliohutuse aruannete koostamist käsitlevad üldsätted“, mida on muudetud komisjoni 15. märtsi 2011. aasta määrusega (EL) nr 252/2011 (ELT 2011, L 69, lk 3) (edaspidi „I lisa“), on sõnastatud järgmiselt:

„0. Sissejuhatus

[…]

0.6. Kemikaaliohutuse hindamise etapid

[…]

4. Püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste [(PBT)] ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate [(vPvB)] omaduste hindamine

4.0. Sissejuhatus

4.1. 1. etapp: võrdlemine kriteeriumidega

Püsivate, bioakumuleeruvate ja mürgiste ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate omaduste hindamise selles etapis võrreldakse kättesaadavat teavet XIII lisa punktis 1 esitatud kriteeriumidega ja otsustatakse, kas aine vastab kriteeriumidele või mitte. Hindamine viiakse läbi kooskõlas XIII lisa sissejuhatava osa sätete ning sama lisa punktidega 2 ja 3.

4.2. 2. etapp: emissiooni iseloomustamine

Kui aine vastab kriteeriumidele või kui aine on registreerimistoimiku kohaselt püsivate, bioakumuleeruvate ja mürgiste või väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate omadustega aine, viiakse läbi emissiooni iseloomustamine, mis koosneb punktis 5 kirjeldatud kokkupuute hindamise asjakohastest etappidest. […]

[…]

6. Riski kirjeldus

[…]

6.3. Riski kirjeldus koosneb järgmistest osadest:

[…]“.

12

REACH‑määruse XIII lisas (edaspidi „XIII lisa“) „Kriteeriumid püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainete ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate ainete identifitseerimiseks“ on esitatud kriteeriumid püsivate, bioakumuleeruvate või toksiliste ainete (edaspidi „PBT‑ained“) ning väga püsivate või väga bioakumuleeruvate ainete (edaspidi „vPvB‑ained“) kindlakstegemiseks, samuti on täpsustatud teave, mida tuleb aine püsivuse, bioakumuleeruvuse või toksilisuse hindamisel arvesse võtta.

13

REACH‑määruse XV lisas „Toimikud“„nähakse ette toimikute koostamise üldpõhimõtted, et panna ette ja põhjendada […] püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate […] ainete identifitseerimine […] [ja] piirangud seoses aine tootmise, turuleviimise või kasutamisega ühenduses“.

14

Komisjon võttis 15. märtsil 2011 vastu määruse (EL) nr 253/2011, millega, muudetakse XIII lisa Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT 2011, L 69, lk 7).

15

Määruse nr 253/2011 põhjendustes 5 ja 6 on märgitud:

16

XIII lisa (määrusega nr 253/2011 muudetud redaktsioonis), preambulis on märgitud:

„Käesolevas lisas on esitatud kriteeriumid [PBT-ainete] ning [vPvB-ainete] kindlakstegemiseks, samuti on täpsustatud teave, mida tuleb aine püsivuse [P], bioakumuleeruvuse [B] või toksilisuse [T] hindamisel arvesse võtta.

PBT-ainete ja vPvB-ainete kindlakstegemiseks kohaldatakse tõendite kaalukuse määramist eksperdiotsusega, milles võrreldakse kogu punktis 3.2 loetletud asjakohast ja kättesaadavat teavet punktis 1 esitatud kriteeriumidega. Seda kohaldatakse eelkõige siis, kui olemasolevale teabele ei saa punktis 1 esitatud kriteeriume kohaldada otse.

Tõendite kaalukuse määramiseks võetakse seostatult arvesse kõiki aine PBT- või vPvB-omaduste seisukohast olulisi olemasolevaid andmeid, nagu seire ja modelleerimise tulemused, sobivate in vitro katsete tulemused, asjakohaste loomkatsete andmed, kategoriaalse lähenemisviisi (rühmitamine, interpolatsioon) abil kogutud teave, (Q)SARi [kvalitatiivne või kvantitatiivne struktuuri ja aktiivsuse seos] tulemused, inimkogemused näiteks töökeskkonna andmete ning õnnetusjuhtumite andmebaasidest saadud andmete, epidemioloogiliste ja kliiniliste uuringute kujul, samuti korrektselt dokumenteeritud juhtumiuuringute aruanded ja vaatlustulemused. Asjakohaselt tuleb arvesse võtta andmete kvaliteeti ja sidusust. Tõendite kaalukuse määramiseks kogutakse kõik olemasolevad andmed, olenemata nende alusel eraldi tehtud järeldustest, ning neid hinnatakse tõenditena ühes seostatud analüüsis.

PBT- ja vPvB-omaduste hindamiseks kasutatav teave põhineb andmetel, mis on saadud asjakohastes tingimustes.

Aine hindamisel võetakse arvesse ka aine asjakohaste koostisosade või asjakohaste muundumis- või lagunemissaaduste PBT- või vPvB-omadusi.

Käesolevat lisa kohaldatakse kõigile orgaanilistele, sealhulgas metallorgaanilistele ainetele.“

17

XIII lisa punktid 1.1.2 ja 1.2.2, mida on muudetud määrusega nr 253/2011, on sõnastatud järgmiselt:

„1.1.2. Bioakumuleeruvus

Aine vastab bioakumuleeruvuse (B) kriteeriumile, kui selle veeorganismides toimuva biokontsentratsiooni tegur on suurem kui 2000.

[…]

1.2.2. Bioakumuleeruvus

Aine vastab väga bioakumuleeruva (vB-) aine kriteeriumile, kui selle veeorganismides toimuva biokontsentratsiooni tegur on suurem kui 5000.“

18

XIII lisa punktides 3.2 ja 3.2.2, mida on muudetud määrusega nr 253/2011, on sätestatud:

„3.2. Hindamiseks vajalik teave

Tõendite kaalukuse lähenemisviisi kasutades vaadeldakse P-, vP- [(väga püsivad)], B-, vB ja T-omaduste hindamise jaoks järgmist teavet:

[…]

3.2.2. B- või vB-omaduste hindamine:

19

Komisjon võttis 30. mail 2008 REACH-määruse artikli 13 lõike 3 alusel vastu määruse (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT 2008, L 142, lk 1).

20

Määruse nr 440/2008 lisa peatüki C.13 (komisjoni 14. veebruari 2017. aasta määrusega (EL) 2017/735 (ELT 2017, L 112, lk 1) muudetud redaktsioonis) pealkiri on „[b]ioakumuleerumine kalades: kokkupuude vee ja toidu kaudu“.

21

Peatüki C.13 sissejuhatuse esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev katsemeetod on samaväärne [Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD)] katsejuhendiga nr 305 (2012). Katsemeetodi muutmisel on kaks põhieesmärki. Esiteks soovitakse seda täiendada toidu kaudu bioakumuleerumist käsitleva meetodiga, mis sobib vees väga vähe lahustuvate ainete võimaliku bioakumuleerumise tuvastamiseks. […]“.

22

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 9–20 kirjeldatud järgmiselt:

23

Apellandid esitasid vaidlusaluse määruse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. aprillil 2018.

24

Üldkohtu viienda koja presidendi 5. septembri 2018. aasta otsusega anti Saksamaa Liitvabariigile, Ühendkuningriigile, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

25

25. oktoobri 2018. aasta määrusega lubas Üldkohtu viienda koja president ECHA‑l astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

26

13. detsembri 2018. aasta määrusega lubas Üldkohtu viienda koja president American Chemistry Council Inc‑l (ACC) astuda menetlusse apellantide nõuete toetuseks.

27

Apellandid põhjendasid oma hagi kaheksa väitega, millest esimese kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu; teise kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna vaidlusalune määrus ei ole sobiv ega vajalik, see ei kujuta endast kõige vähem piiravat meedet ja tekitab liigseid piiranguid võrreldes taotletavate eesmärkidega; kolmanda väite kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme, eelkõige seetõttu, et komisjon „ei analüüsinud ega kontrollinud [vaidlusaluse määruse] põhialuseid nõuetekohaselt või piisavalt“, ning et riskihindamise komitee, mitte liikmesriikide komitee oleks pidanud hindama kõiki vaidlusaluse määrusega kehtestatud piirangu aluseks olevaid tegureid ja põhjendusi; neljanda väite kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet; viienda väite kohaselt on rikutud institutsioonilist tasakaalu, kuna ECHA võttis vastu õigusakti, kui ta tegi järelduse D4 ja D5 B‑ ja vB‑omaduste kohta väljaspool kohaldatavat õigust ja sellest sõltumata; kuuenda väite kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet, ja seda eelkõige sellega, et komisjon ja ECHA rikkusid kohustust tagada, et riskihindamise haldusmenetlused tagaksid teadusliku objektiivsuse ja välistaksid meelevaldsed meetmed; seitsmenda väite kohaselt on rikutud kaitseõigust ja õigust olla ära kuulatud, ning kaheksanda väite kohaselt on rikutud vaidlusaluse määruse põhjendamise kohustust.

28

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega kõik väited tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.

29

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid, keda toetab ACC, Euroopa Kohtul:

30

Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik ja ECHA, palub Euroopa Kohtul:

31

Apellandid esitavad apellatsioonkaebuse põhjenduseks viis väidet, millest:

32

Teises väites, mida tuleb analüüsida esimesena, väidavad apellandid, keda toetab ACC, et Üldkohus leidis ekslikult, et komisjon ei rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust, kui ta ei maininud vaidlusaluses määruses, et risk, mis on seotud D4 ja D5 kasutamisega teatavates mahapestavates kosmeetikatoodetes, on REACH-määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses „lubamatu“.

33

Apellandid leiavad, et kuigi vaidlusaluse määruse põhjendustes 8 ja 9 on seoses D4 ja D5 kasutamisega mainitud riski olemasolu, ei ole nendes märgitud, et see risk on lubamatu. Viide XV lisa kohaselt koostatud toimikule ning liikmesriikide komitee, riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamustele ei saa aga korvata selle põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna liidu seadusandja ei teinud neile komiteedele ülesandeks viimase instantsina kindlaks teha, kas risk on lubamatu. Lisaks, isegi kui eeldada, et komisjon võiks riski kindlaks määrata kaudselt, on vaidlusalune määrus puudulikult põhjendatud ning seda ei saa seega tõhusalt kohtulikult kontrollida.

34

Apellandid kritiseerivad vaidlustatud kohtuotsuse punkti 187, kuna sellest punktist võib välja lugeda, et komisjon täitis oma põhjendamiskohustuse pelgalt sellega, et võttis vastu vaidlusaluse määruse.

35

Apellandid väidavad, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 204 ekslikult, et „[k]ohtupraktikast ei tulene, et komisjon oleks pidanud kasutama väljendit „lubamatu risk“, ning väidavad, et sellise märkuse tegemise kohustus tuleneb otseselt REACH‑määruse artikli 68 lõikest 1.

36

Kui Üldkohus nõustus, et komisjonil on õigus hinnata riski kaudselt, kiitis ta heaks arusaama, et kui otsus tehakse teadusasutuse arvamuse põhjal ja seda arvamust on mainitud otsuse põhjendustes, on selle arvamuse sisu otsuse lahutamatu osa. On aga ekslik leida, et ECHA võib hinnata, kas risk on lubamatu, ja et komisjon võib piirduda sellele hinnangule kaudselt viitamisega.

37

Üldkohtu seisukoht vaidlustatud kohtuotsuse punktis 337, mille kohaselt ei mõjuta sõna „lubamatu“ mainimata jätmine vaidlusaluses määruses huvitatud isikute võimet mõista selle määruse sisu ja põhjendusi, on ilmselgelt vastuolus põhjendamiskohustusest tulenevate nõuetega.

38

Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik ja ECHA, väidab, et apellantide argumendid on alusetud.

39

Tuleb märkida, et apellandid kritiseerivad ELTL artikli 296 teise lõigu rikkumisele viidates viisi, kuidas Üldkohus vastas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187, 204 ja 337 kriitikale, et vaidlusaluses määruses ei ole mainitud sõna „lubamatu“ REACH-määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses.

40

Sellega seoses tuleb märkida, et põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (29. septembri 2022. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu, C‑202/21 P, EU:C:2022:734, punkt 193 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Käesoleval juhul tuleb märkida, et pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 327–331 kirjeldanud kõnealuse akti vastu võtnud institutsiooni põhjendamiskohustuse ulatust, analüüsis ta selle kohtuotsuse punktis 337 apellantide etteheidet, et vaidlusaluses määruses ei ole mainitud sõna „lubamatu“ seoses ohuga keskkonnale, mis kaasneb D4 ja D5 esinemisega teatavates kosmeetikatoodetes.

42

Ta tõdes, et asjaolu, et vaidlusaluses määruses ei ole seda mõistet mainitud, ei mõjuta sugugi huvitatud isikute võimet mõista selle määruse sisu ja põhjendusi ega liidu kohtu võimet teostada õiguspärasuse kontrolli. Selleks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktile 204, millest nähtub, et vaidlusaluse määruse põhjendustest 8 ja 9 ning õiguslikust alusest nähtub, et komisjon pidas kaudselt, kuid tingimata ohtu, mis on seotud D4 ja D5 esinemisega teatavates kosmeetikatoodetes, lubamatuks riskiks keskkonnale. Sama kaalutlus ilmneb ka selle kohtuotsuse punktist 187.

43

Lisaks leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 338, et arvesse tuleb võtta XV lisa kohases toimikus esitatud põhjendusi ning liikmesriikide komitee, riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamusi, mis on avalikud ja mille järeldusi järgis komisjon vaidlusaluse määruse väljatöötamisel, nagu nähtub selle määruse põhjendustest 1, 3–5 ja 7.

44

Seega sai Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata käesoleva kohtuotsuse punktides 42 ja 43 mainitud asjaoludest järeldada, et sõnade „lubamatu risk“ puudumine vaidlusaluses määruses ei kujuta endast lünka selle määruse põhjendustes, kuna nii selle määruse sõnastusest kui ka kontekstist tuleneb, et komisjon pidi riski, mis kaasneb D4 ja D5 esinemisega mahapestavates kosmeetikatoodetes, tingimata pidama lubamatuks riskiks.

45

Eeltoodut arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

46

Esimese väite esimeses osas heidavad apellandid, keda toetab ACC, Üldkohtule ette, et viimane rikkus REACH-määruse artikli 68 lõiget 1, kui ta nõustus komisjoni lähenemisviisiga, mis seisneb selles, et ta leidis kaudselt, et inimeste tervisele või keskkonnale esineb lubamatu risk selle sätte tähenduses, ning kinnitas liikmesriikide komitee, riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuste järeldusi, ilma et ta oleks ise hinnanud, kas see risk on lubamatu.

47

Esiteks tuleneb nende väitel REACH-määruse artikli 68 lõikest 1, artikli 69 lõigetest 1 ja 4 koostoimes artikliga 70, et ECHA‑l, riskihindamise komiteel ega liikmesriikidel ei ole õigust kvalifitseerida seda riski lubamatuks. Apellandid on seisukohal, et kuigi XV lisa kohase toimiku esitaja märkis, et „pelgalt emissiooni ja sellele järgnevat kokkupuudet võib PBT- või vPvB-aine puhul pidada lubamatu riski näitajaks“, ei ole ei riskihindamise komitee arvamuses ega sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuses mainitud sõna „lubamatu“, mis näitab, et need komiteed ei pidanud ennast pädevaks riski kvalifitseerima.

48

Selline kvalifikatsioon tuleneb poliitilisest otsusest, mille komisjon tegi REACH‑määruse artikli 133 lõikes 4 ette nähtud menetluse kohaselt. Komisjon ei tohi „lubamatu riski“ hindamisel tugineda I lisale, kuna see lisa ei käsitle sellise riski hindamist. Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192, et „I lisas sätestatud põhimõtted on kohaldatavad mitte ainult XV lisa alusel koostatud toimikule, vaid ka piirangu kehtestamise protsessi järgmistes etappides“.

49

Apellandid väidavad, et puudub õiguslik alus, mis võimaldaks Üldkohtul leida, et komisjon on REACH-määruse artikli 68 lõike 1 kohase riskihindamise käigus seotud I lisas sätestatud põhimõtetega. Nende arvates ei võtnud Üldkohus arvesse asjaolu, et selles sättes ette nähtud etapp ja selle määruse artiklis 69 ette nähtud etapp on kaks eraldiseisvat etappi, millel mõlemal on erinev õiguslik alus ja mille raames kohaldatakse eri põhimõtteid.

50

Teiseks rääkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 192, 199 ja 217 endale vastu, kinnitades ühelt poolt seda, et I lisas sätestatud põhimõtted on kohaldatavad kogu piirangu kehtestamise protsessi vältel, ja teiselt poolt seda, et REACH-määruse artikli 68 lõikes 1 kasutatud mõiste „lubamatu risk“ erineb selle määruse artiklis 69 kasutatud mõistest „risk, mis pole piisavalt ohjatud ja millega on vaja tegeleda“, ning et komisjon ei olnud kohustatud läbi viima uut teaduslikku hindamist, mis oleks võrreldav nende osapoolte teadusliku hinnanguga, kellele nimetatud määrus sõnaselgelt selle ülesande pani.

51

Seega, vastupidi sellele, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, ei täitnud komisjon talle REACH-määruse VIII jaotises pandud kohustust teha kindlaks, kas D4 ja D5 kasutamine mahapestavates kosmeetikatoodetes kujutab endast lubamatut riski selle määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses, kuna pelk viide riskihindamise komitee poolt selle määruse artikli 69 alusel läbi viidud riskihindamisele ei ole piisav. Niisiis leidis Üldkohus ekslikult, et riski kaudne kindlaksmääramine on lubatud.

52

Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik ja ECHA, on seisukohal, et apellantide argumendid on alusetud.

53

Esiteks tuleb meenutada, et REACH-määruse artikli 68 lõike 1 kohaselt põhineb teatavate ainete tootmist, kasutamist või turuleviimist puudutava uue piirangu kehtestamine komisjoni järeldusel, et need ained kujutavad endast inimeste tervisele või keskkonnale lubamatut riski, millega on vaja tegeleda ühenduse tasandil, ning arvesse tuleb võtta selle piirangu sotsiaal-majanduslikku mõju, sealhulgas alternatiivide olemasolu.

54

Selle määruse artikli 69 kohaselt algab uue piirangu kehtestamise menetlus toimiku koostamisega vastavalt XV lisale, kui komisjon või liikmesriik leiab, et on olemas risk, mis ei ole piisavalt ohjatud ja millega on vaja tegeleda. Sama määruse artikli 70 kohaselt annab riskihindamise komitee arvamuse selle kohta, kas piirang on tervise- või keskkonnaohu vähendamiseks asjakohane, ja sama määruse artikli 71 lõike 1 kohaselt annab sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee soovitatud piirangute kohta arvamuse, mis muu hulgas põhineb piirangutega seotud sotsiaal-majanduslike mõjude arvessevõtmisel. ECHA esitab riskihindamise komitee arvamuse ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuse REACH‑määruse artikli 72 lõike 1 alusel komisjonile, kes vastavalt selle määruse artikli 73 lõike 1 esimesele lõigule koostab sama määruse XVII lisa muudatuse eelnõu.

55

Nendest sätetest tuleneb, et kuigi komisjonil on kaalutlusõigus otsustada, kas aine tootmisest, kasutamisest või turuleviimisest tuleneb inimeste tervisele või keskkonnale lubamatu risk, põhineb see kindlaksmääramine muu hulgas riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamusel. Nagu komisjon oma vastuses märkis, on see kindlaksmääramine üheainsa haldusmenetluse tulemus, mille käigus eri osapooled koostavad pärast avalikku konsultatsiooni teaduslikke arvamusi, et valmistada ette lõplik otsus.

56

Järelikult otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 õigesti, et I lisas sätestatud põhimõtted ei ole kohaldatavad mitte ainult XV lisa alusel koostatud toimikule, vaid ka REACH-määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses piirangu kehtestamise menetluse järgmistele etappidele. Nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, ei ole apellantidel seega alust väita, et komisjon ei saanud riski lubamatuse hindamisel sama sätte tähenduses tugineda I lisale.

57

Teiseks, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei ilmne vaidlustatud kohtuotsuse punktide 192, 199 ja 217 analüüsimisel mingit vastuolu. Seega ei räägi selle kohtuotsuse punktis 192 tehtud järeldus, et I lisas kehtestatud põhimõtteid tuleb kohaldada kogu piirangu kehtestamise protsessi vältel, vastu sama kohtuotsuse punktis 199 välja toodud vaheteole riski, mis ei ole piisavalt ohjatud REACH‑määruse artikli 69 tähenduses, ja lubamatu riski vahel sama määruse artikli 68 tähenduses. Toimiku koostamine XV lisa alusel ning liikmesriikide komitee, riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee esitavad arvamuse selleks, et anda komisjoni käsutusse teaduslikud andmed, mis on komisjonile riski hindamiseks hädavajalikud. Kuigi komisjon on kohustatud sellise hindamise läbi viima, ei tulene selle määruse artikli 68 lõikest 1 – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217 õigesti märgib –, et komisjon peaks läbi viima uue teadusliku hindamise, mis on võrreldav selle teadusliku hindamisega, mille on enne läbi viinud need osapooled, kellele REACH-määrus selle ülesandeks on teinud.

58

Lõpuks, kuivõrd apellandid viitavad sellele, et vaidlusaluses määruses ei ole sõnaselgelt tuvastatud „lubamatu riski“ olemasolu, ja järeldavad sellest, et komisjon ei teinud kindlaks, kas D4 ja D5 kasutamine mahapestavates kosmeetikatoodetes kujutab endast sellist ohtu, siis piisab, kui meenutada sama moodi, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, et nii selle määruse sõnastusest kui ka kontekstist nähtub, et komisjon pidas riski, mis kaasneb D4 ja D5 esinemisega teatavates mahapestavates kosmeetikatoodetes, tingimata lubamatuks riskiks.

59

Sellest järeldub, et esimese väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Apellandid, keda toetab ACC, leiavad, et nagu nähtub 11. septembri 2002. aasta kohtuotsusest Pfizer Animal Health vs. nõukogu (T‑13/99, edaspidi „kohtuotsus Pfizer, EU:T:2002:209, punkt 151), oleks komisjon pidanud kindlaks määrama inimeste tervisele või keskkonnale lubamatute kahjulike tagajärgede tõenäosuse kriitilise künnise olenemata sellest, kas selle künnise hindamine peab olema kvantitatiivne või kvalitatiivne. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185 ja 202 kaldus Üldkohus aga kohtuotsusest Pfizer kõrvale.

61

Apellandid väidavad, et REACH-määruse alusel piirangu kehtestamise menetlus hõlmab sarnaselt kohtuotsuse Pfizer aluseks olnud kohtuasjas käsitletud ettevaatuspõhimõttest lähtuva riskihindamisega kahte etappi, millest esimene puudutab riski teaduslikku kindlaksmääramist ja teine selle kindlakstegemist, kas nõnda tuvastatud risk on ühiskonna jaoks lubatav. Seega saab „lubamatuks peetava riskitaseme“ kindlaksmääramise, mida Üldkohus tegi kohtuotsuses Pfizer kohtuasjas, üle kanda REACH-määruse artikli 68 lõike 1 kohase riski lubamatuse kindlaksmääramisele. Keeldudes toimimast nii nagu kohtuotsuses Pfizer, kohaldas Üldkohus liidu kohtupraktikat valesti.

62

Seetõttu on apellandid seisukohal, et kui komisjon teeb kindlaks „lubamatu riski“ REACH-määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses, peab ta hindama, kas toimiku esitaja poolt kindlaks tehtud risk ulatub kahjuliku tagajärgede tõenäosuse kriitilise künniseni, mida peetakse ühiskonna jaoks lubamatuks.

63

Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik ja ECHA, on seisukohal, et apellantide argumendid on alusetud.

64

Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuotsuse Pfizeri punktis 151 leidis Üldkohus, et „[liidu] institutsioonide ülesanne on määrata kindlaks kaitsetase, mida nad peavad ühiskonna jaoks sobivaks, [ning] teha kindlaks riskitase – st kahjulike tagajärgede tõenäosuse kriitiline künnis ja nende võimalike tagajärgede raskusaste –, mis ei tundu neile lubatav […] ja mille ületamise korral on inimeste tervise kaitse huvides vaja ennetavaid meetmeid […]“.

65

Kuigi on tõsi, et see punkt puudutab riski hindamist üldise ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kontekstis, ei saa kohtuotsusest Pfizer, mis kuulutati enne REACH-määruse vastuvõtmist, siiski järeldada, et selle riskitaseme kindlaksmääramine, mida võib pidada „lubamatuks“ nimetatud määruse tähenduses, peaks tingimata hõlmama kahjulike tagajärgede tõenäosuse kvantifitseeritavat kriitilist künnist.

66

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 81 märkis, tuleneb ettevaatuspõhimõtet käsitlevast Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et ennetavad meetmed nõuavad ühest küljest võimalike negatiivsete tagajärgede kindlakstegemist ja teisest küljest riski igakülgset hindamist kõige usaldusväärsemate kättesaadavate teaduslike andmete ja kõige värskemate rahvusvaheliste uuringute tulemuste alusel (vt selle kohta 28. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑333/08, EU:C:2010:44, punkt 92, ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt, C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 46). Seevastu veel lubatava riski piiri täpset kindlaksmääramist Euroopa Kohus ei nõua.

67

Nagu tõdeb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190, 191 ja 202, on liidu seadusandja konkreetselt PBT‑ ja vPvB‑ainete kontekstis kehtestanud I lisas konkreetsed sätted ettevaatuspõhimõtte järgimiseks.

68

Sellega seoses nähtub selle lisa punktist 4.0.1, et PBT- ja vPvB-ainete puhul ei ole pikaajalise mõjuga seotud ohtude hindamist vastavalt sama lisa punktidele 1 ja 3 ning inimeste ja keskkonna pikaajalise kokkupuute hindamist vastavalt I lisa punktile 5.2 võimalik piisava usaldusväärsusega läbi viia. Lisa punktis 6.5 on sätestatud, et selliste ainete puhul nagu PBT‑ ja vPvB‑ained, mille puhul ei ole võimalik kindlaks teha aine kontsentratsioonitaset, millest allpool ei saa asjaomases keskkonnas olla kahjulikku mõju (PNEC), hinnatakse „mõjude vältimise tõenäosust […] kvalitatiivse hindamise käigus“.

69

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta kiitis heaks selle, kuidas oli kindlaks määratud REACH-määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses lubamatu risk I ja XV lisa kohaselt läbi viidud riskihindamise alusel, piirangu otstarbekus hinnatud riski vähendamiseks, ning sellise piirangu sotsiaal-majanduslik mõju kahjulike tagajärgede tõenäosuse kvantifitseeritud kriitilise künnise puudumisel.

70

Seega tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

71

Kolmandas väites leiavad apellandid, keda toetab ACC, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus järeldas selles punktis, et PBT- või vPvB-ainete riskitaseme hindamisega seotud ebakindlus õigustab lähenemisviisi, mis seisneb nende emissiooni käsitamises viitena riski olemasolule. Üldkohus kohaldas seega valesti oma kohtupraktikat, mis käsitleb mõistet „nullrisk“, nagu see nähtub 17. mai 2018. aasta kohtuotsusest Bayer CropScience jt vs. komisjon (T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punktid 116 ja 123) ning kohtuotsusest Pfizer (edaspidi „mõistet „nullrisk“ käsitlev kohtupraktika“), ning tegi vea I lisa tõlgendamisel.

72

Mis puudutab esimesena mõistet „nullrisk“ käsitleva kohtupraktika valesti kohaldamist, siis väidavad apellandid, et komisjonil ei olnud ühtegi kriteeriumi riski lubamatuse hindamiseks REACH-määruse artikli 68 lõike 1 tähenduses peale toimiku esitaja väljapakutud järelduse, mida ECHA kinnitas ja mille kohaselt kujutab aine igasugune emissioon endast viidet riski olemasolule. Selline järeldus nõuaks aga „nullriski“ olemasolu, kuna lubatavaks saaks pidada üksnes emissiooni puudumist. Seega oleks see vastuolus mainitud kohtupraktikaga, millest nähtub, et lubamatuks peetava riskitaseme kindlaksmääramisel ei saa ennetava meetme võtmist, selle tühistamist või leevendamist seada sõltuvusse riski täieliku puudumise tõendamisest, sest seda on üldjuhul võimatu tõendada, kuivõrd nulltasemega riski ei ole tegelikult olemas.

73

Teisena, mis puudutab I lisa tõlgendamist, siis väidavad apellandid, et toimiku esitaja, riskihindamise komitee ja Üldkohus tõlgendasid riskihindamise komitee järeldusi heaks kiites seda lisa valesti, kuna esiteks ei saa selle lisa punktis 6.5 ette nähtud kvalitatiivsest riskihindamisest järeldada, et igasugune emissioon viitab riski olemasolule, ja teiseks on alusetu väide, et see kvalitatiivne hindamine välistab riski kvantifitseerimise.

74

Mis puudutab esiteks I lisas ette nähtud kvalitatiivset riskihindamist, siis selle lisa punktide 0.1, 0.3 ja 0.5 eesmärk on hinnata riske ja teha kindlaks, kas need on piisavalt ohjatud; selleks tuleb analüüsida ainete võimalikku kahjulikku mõju ja võrrelda seda hinnanguga inimeste ja keskkonna kokkupuutele nende ainetega. Selline võrdlemine viiakse läbi kvantifitseeritud andmete põhjal. Nimetatud lisa punkt 0 „Sissejuhatus“ on üldkohaldatav, sealhulgas ka PBT- või vPvB-ainete suhtes. Juba ainuüksi see punkt lükkab ümber kaalutlused, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190, 191 ja 196 ning mille kohaselt ei saa PBT- ja vPvB-ainetega seotud riski nõuetekohaselt kvantifitseerida ega ohjata, mis võimaldas tal järeldada, et selliste ainete igasugune emissioon viitab riski olemasolule.

75

Üldkohtu järelduse lükkab ümber ka I lisa süsteemne tõlgendamine. Nimelt nõuab kõnealuse lisa punkt 4, et erinevalt teistest ainetest viidaks PBT- või vPvB-ainete puhul läbi nende eraldi hindamine, mitte aga selle lisa punktides 1 ja 3 ette nähtud ohuhindamine, ning emissiooni iseloomustamine (punkt 4.2), mis lisandub sama lisa punktis 5 ette nähtud kokkupuute hindamisele (2. etapp). See kokkupuute hindamine tuleb PBT või vPvB ainete puhul läbi viia, kuna I lisa punktis 7 „Kemikaaliohutuse aruande vorm“ on kõigi ainete puhul kemikaaliohutuse aruande kohustuslike osade hulgas nimetatud kokkupuute hindamist REACH-määruse artikli 14 tähenduses. Kuna aga kokkupuute hindamise peamine eesmärk on tõendada, et risk inimeste tervisele ja keskkonnale on piisavalt ohjatud, on selle hindamiseks vaja risk kvantifitseerida, et oleks võimalik tõendada, et see on piisavalt ohjatud. Kui nõustuda sellega, et aine igasugune emissioon viitab riski olemasolule, ei oleks vaja hinnata inimeste ja keskkonna kokkupuudet PBT- või vPvB-ainetega ning nende kemikaaliohutuse hindamine piirduks selle kindlakstegemisega, kas aine kujutab endast PBT- või vPvB-ainet.

76

Apellantide sõnul hõlmab I lisa punktis 6.5 nimetatud kvalitatiivne riskihindamine juhtumipõhist hinnangut sellele, kas on tõenäoline, et kahjulikke mõjusid välditakse ja seega riski nõuetekohaselt ohjatakse. Kui aga eeldada, et aine igasugune emissioon viitab riski olemasolule, oleks selle lisa punkt 6 kasutu, kuna ainuüksi asjaolust, et aine on määratletud PBT- või vPvB-ainena, saaks ilma hindamist läbi viimata järeldada, et ohtu ei ole võimalik kvantifitseerida ja piisavalt ohjata.

77

Nendest punktidest tuleneb, et kui selliste ainete emissioon ja nende kahjuliku mõju tõenäosus on viidud miinimumini, võib riski pidada piisavalt ohjatuks, isegi kui emissioon ei ole null. D4 ja D5 eriomaduste tõttu – nagu nende lahustuvus, keskkonda hajumine, bioloogiline lahjenemine ja biomagnifikatsiooni potentsiaali puudumine – võib riskihindamise põhjal järeldada, et puudub kahjuliku mõju tõenäosus ja risk on piisavalt ohjatud – riskihindamise komitee ja Üldkohus aga eirasid seda, kuna nad piirdusid järeldusega, et vaidlusaluste ainete emissioon viitab riski olemasolule.

78

Apellandid väidavad, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 tehtud viide REACH-määruse artikli 60 lõigetele 3 ja 4, mille kohaselt ei saa anda PBT- ja vPvB-ainetele autoriseeringut põhjendusega, et risk keskkonnale on piisavalt ohjatud, ei ole vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 74–77 esitatud argumentidega. See säte peegeldab üksnes liidu seadusandja tahet piirata võimalust taotleda selle määruse artikli 60 lõike 2 alusel autoriseeringut ainetele, millel on kahjulike tagajärgede tõenäosuse kriitiline künnis.

79

Apellandid lisavad, et kui nõustuda sellega, et aine igasugune emissioon kujutab endast viidet riski olemasolule, puuduks sisu kohustusel rakendada emissiooni minimeerimiseks riskijuhtimismeetmeid, sest olenemata nendest meetmetest kehtivad aine suhtes alati piirangud, kuna nullemissiooni tegelikult ei esine. Samas täidavad registreerijad emissiooni ja kokkupuute minimeerimisega vastavalt I lisa punktile 6 tingimused, mis on nõutavad selleks, et PBT- või vPvB-ainet saaks seaduslikult turule viia. Seetõttu peaks neid kaitsma õiguskindluse põhimõte ja nende jaoks peaks olema tagatud, et nende ainet ei keelataks ainuüksi põhjusel, et see tekitab veel emissiooni.

80

Teiseks, on Üldkohtu järeldus selle kohta, et kvalitatiivne hinnang välistab riski kvantifitseerimise, vastuolus I lisa sisuga. Sellega seoses väidavad hagejad, et PBT- või vPvB-ainete riski kvantifitseerimiseks kasutavad hindajad Euroopa kemikaalide ökotoksikoloogia ja toksikoloogiakeskuse (Ecetoc) tehnilist aruannet 2005. aastal avaldatud PBT-kemikaalide ohu hindamise kohta, mida on täiendatud ja täpsustatud Ecetoci 2011. aasta aruandega. Selles aruandes on aga märgitud, et „riski kirjelduse“ etapp, mis vastab I lisa punktis 6 sätestatule, sisaldab „kvalitatiivset ja/või kvantitatiivset hinnangut teadaoleva või võimaliku kahjuliku mõju tõenäosusele, sagedusele ja raskusastmele“.

81

Nii väidavad apellandid, et riski kvalitatiivne hindamine peab üldjuhul põhinema kvantitatiivsetel andmetel, mis võimaldavad riski kvantifitseerida, mistõttu Üldkohus eksis, kui ta leidis, et riske, mis on seotud käesolevas kohtuasjas kõne all olevate ainetega ja PBT- või vPvB-ainetega üldiselt, ei ole võimalik adekvaatselt kvantifitseerida.

82

Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik ja ECHA, leiab, et hagejate argumendid on alusetud. Täpsemalt, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 80 mainitud argumenti, mis tugineb selles punktis tehtud viitele Ecetoci aruandele, siis väidab komisjon, et tegemist on uue argumendiga, mida Üldkohtus ei esitatud, ning see on apellatsiooniastmes esitatuna vastuvõetamatu. Igal juhul on see argument alusetu, kuna Ecetoci aruanne tuleneb eraalgatusest, mida rahastasid ettevõtjad, kes on huvitatud kemikaalide tootmisest ja kasutamisest.

83

Repliigis lisavad apellandid, et Üldkohtu tõlgendus I lisale, mida kolmanda väitega kritiseeritakse, riivab ka põhiõigust ettevõtlusvabadusele, kuna see tõlgendus ei võimalda mingit elujõulist tegevust seoses PBT- või vPvB-ainetega.

84

Apellandid väidavad veel, et Ecetoci dokumentidele tuginevad argumendid ei ole uued ja nende dokumentide eesmärk on näitlikustada, et riski kvalitatiivne hindamine vastavalt I lisa punktile 6.5 võimaldab riski kvantifitseerida.

85

Vasturepliigis märgib komisjon, et põhiõigus ettevõtlusvabadusele ei kujuta endast absoluutset õigust, kuna avalik võim võib üldistes huvides kehtestada majandustegevuse piiranguid.

86

Kolmandas väites leiavad apellandid sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus nõustus riskihindamise komitee arvamusega, mille kohaselt ei saa D4ga ja D5ga seotud riske nõuetekohaselt kvantifitseerida põhjusel, et nende ainete emisiooni saab pidada viiteks riski olemasolule. Nad leiavad, et Üldkohus kohaldas valesti mõistet „nullrisk“ käsitlevat kohtupraktikat ja tõlgendas vääralt I lisa seoses riski kvalitatiivse hindamisega, mis apellantide sõnul ei välista riski kvantifitseerimist.

87

Mis esimesena puudutab mõiste „nullrisk“ väidetavat kohaldamist, siis tuleb täheldada, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 91, et apellantide argumendid põhinevad vaidlustatud kohtuotsusest valesti arusaamisel. Üldkohus üksnes järeldas selle kohtuotsuse punktis 196, et ei ole võimalik, et vaidlusaluses määruses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna sarnaselt Ühendkuningriigiga järeldas riskihindamise komitee, et „D4 ja D5ga seotud riske ei saa nõuetekohaselt kvantifitseerida ning nende emissiooni võib pidada viiteks riski olemasolule“.

88

Järelikult tuleb esiteks tõdeda, et nimetatud punktis 196 ei ole kinnitatud mitte seda, et „igasugune“ emisioon viitab riski olemasolule, vaid et asjaomaste ainete emissiooni, mida riskihindamise komitee analüüsis, st emissiooni veekeskkonda võib pidada riskiks põhjusel, et neid kasutatakse mahapestavates kosmeetikatoodetes. Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 196 on osa Üldkohtu riskihindamise analüüsist, mis algab selle kohtuotsuse punktis 193 ja mis viib selle kohtuotsuse punktis 200 järeldusele, et komisjon võttis vaidlusaluse määruse vastuvõtmisel arvesse kõiki nõutavaid tegureid. Täpsemalt tugines Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 195 riskihindamise komitee arvamuses antud selgitustele, et põhjendada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 tehtud järeldust, mille kohaselt ei saa D4ga ja D5ga seotud riske nõuetekohaselt kvantifitseerida ja nende emissiooni keskkonda võib pidada viiteks riski olemasolule.

89

Järelikult ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 196, et Üldkohus oleks heaks kiitnud „nullriskil“ põhineva lähenemisviisi.

90

Mis teisena puudutab I lisa väidetavat valesti tõlgendamist, siis tuleb märkida, et PBT- ja vPvB-ainete suhtes on selles lisas ette nähtud erinormid.

91

Selle lisa punkti 0 „Sissejuhatus“ alapunktis 0.6.3 on sätestatud, et kui kemikaaliohutuse hindamise esimese nelja etapi tulemusel järeldatakse, et asjaomased ained tuleb kvalifitseerida PBT- või vPvB-aineteks, tuleb kemikaaliohutuse hindamisel läbida ka 5. etapp (kokkupuute hindamine) ja 6. etapp (riski kirjeldus) vastavalt sama lisa punktidele 5 ja 6.

92

I lisa punkti 4 pealkiri on „Püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate omaduste hindamine“. Vastavalt selle alapunktile 4.0.1 on „PBT- ja vPvB-hindamise“ eesmärk iseloomustada PBT- või vPvB-aineteks klassifitseeritud ainete potentsiaalset emissiooni. Sellest alapunktist nähtub, et kuna pikaajalise mõjuga seotud ohuhinnangud, mis on ette nähtud I lisa punktides 1 ja 3, ning inimeste ja keskkonna poolt ainetega pikaajalise kokkupuute hindamine, mis on ette nähtud selle lisa punktis 5.2, ei ole nende ainete puhul piisavalt usaldusväärsed, siis on nõutav eraldi hindamine, nimelt võrdlemine kriteeriumidega (punkt 4.1) ja emissiooni iseloomustamine (punkt 4.2). Need hinnangud on loetletud REACH-määruse artiklis 14 ette nähtud kemikaaliohutuse aruande B osa punktis 8.

93

Järelikult tuleb hoolimata sellest, et alapunkt 0.6.3 kohustab PBT- ja vPvB-ainete puhul läbi viima kokkupuute hindamise I lisa punkti 5 tähenduses, tõlgendada seda alapunkti koostoimes alapunktiga 4.0.1, mille kohaselt kokkupuute hindamise 2. etapis saadud tulemused (punkt 5.2 – kokkupuute hindamine) ei ole piisavalt usaldusväärsed, mistõttu nähakse punktis 4.2 ette emissiooni iseloomustamine, mis hõlmab punktis 5 kirjeldatud kokkupuute hindamise asjakohaseid etappe.

94

Punkt 6 „Riski kirjeldus“ sisaldab PBT-aineid käsitlevat alapunkti 6.5, mille kohaselt hinnatakse nende inimestele avaldatavate mõjude ja keskkonnakomponentide puhul, mille arvutuslikku mittetoimivat sisaldust (PNEC) ei ole võimalik määrata, mõjude vältimise tõenäosust kokkupuutestsenaariumi rakendamisel kvalitatiivse hindamise käigus. Nagu aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 on õigesti märgitud, ei saa PBT- või vPvB-ainete pikaajalise mõju puhul arvutuslikku mittetoimivat sisaldust (PNEC) usaldusväärselt kindlaks teha.

95

Seega nähtub I lisa ülesehitusest, et PBT- ja vPvB-ainete suhtes tuleb kohaldada erinorme. Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei nähtu sellest lisast mitte see, et selle lisa punktis 4.2 nõutav emissiooni iseloomustamine lisandub kokkupuute hindamisele, mida on kirjeldatud lisa punktis 5, vaid et PBT‑ ja vPvB‑ainete eriomase emissiooni iseloomustamine hõlmab punktis 5 kirjeldatud kokkupuute hindamise asjakohaseid osi niivõrd, kuivõrd nende ainete eripära seda võimaldab. Nagu komisjon oma vastuses apellatsioonkaebusele samuti väidab, on I lisa punkti 4.2 kohaselt PBT- või vPvB-ainete suhtes kohaldatavad ainult selles punktis kirjeldatud kokkupuute hindamise asjakohased osad.

96

Seega, kuigi eeltoodust tuleneb, et I lisa punkt 5, mille eesmärk on hinnata kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt aine kogust/kontsentratsiooni, millega inimesed ja keskkond kokku puutuvad või võivad kokku puutuda, on kohaldatav PBT- või vPvB-ainete hindamise suhtes, ei tähenda see, et nende ainete riski kvantitatiivne hindamine tuleb tingimata läbi viia.

97

Nagu nimelt Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 õigesti leidis, ei ole PBT- ja vPvB-ainetega seotud riske võimalik piisavalt usaldusväärselt ja kvantitatiivselt ennetada. Seda järeldust kinnitavad REACH‑määruse artikli 60 lõiked 3 ja 4, millega on vastuolus autoriseeringu andmine PBT- ja vPvB-ainete kasutamiseks põhjusel, et oht keskkonnale on piisavalt ohjatud, sest autoriseeringu saab anda üksnes juhul, kui on tõendatud, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles riskid ning puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogia.

98

Argumendi puhul, et Üldkohtu järelduse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 võivad ümber lükata Ecetoci aruande järeldused, tuleb tõdeda, nagu väidab ka komisjon, et see esitati esimest korda apellatsioonimenetluses ja selle argumendiga paluvad apellandid Euroopa Kohtul hinnata faktilisi asjaolusid, kuid see jääb väljapoole Euroopa Kohtu kontrollipädevust (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus PlasticsEurope vs. ECHA, C‑119/21 P, EU:C:2023:180, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika). See argument on seega vastuvõetamatu.

99

Kolmanda väite põhjendamiseks viitavad apellandid ka õiguskindluse põhimõtte rikkumisele ja väidavad, et nad täitsid REACH-määruses sätestatud nõudeid, et minimeerida emissiooni ja kokkupuudet vastavalt I lisa punktile 6, ning seega täitsid nad tingimused, mis on nõutavad nende ainete kasutamiseks. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et õigusnormid võimaldaksid asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid ette näevad, ja neil isikutel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika). Apellantide poolt Üldkohtus esitatud väide, et REACH-määrust on rikutud, ja väide, et vaidlusalused ained vastavad nende turuleviimiseks nõutavatele tingimustele, ei olnud piisavad, et apellantide seisukohta kaitsta. Apellantide seisukohaga nõustumine eeldaks, et kõigis olukordades, kus registreerijad rakendavad aine emissiooni minimeerimiseks vajalikku hoolsust, on selle kasutamine lubatud sõltumata sellest, kas esineb risk, mida peetakse lubamatuks, see ei vastaks aga liidu seadusandja tahtele.

100

Etteheite kohta, et rikutud on õigust ettevõtlusvabadusele, tuleb märkida, et seda etteheidet ei esitatud mitte apellatsioonkaebuses, vaid alles repliigi staadiumis, mistõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

101

Seega tuleb kolmas väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

102

Hagejad väidavad, et määruse nr 253/2011 XIII lisa preambuli teisest lõigust ning põhjendustest 5 ja 6 tuleneb, et aine B- ja vB-omaduste hindamisel ei tohi tugineda üksnes XIII lisa punkti 3.2.2 alapunktis a ette nähtud andmetele biokontsentratsiooni või bioakumulatsiooni kohta, vaid arvesse tuleks võtta ka muud liiki teavet nagu biomagnifikatsiooni tegur või troofilise magnifikatsiooni tegur, mida on sõnaselgelt nimetatud sama punkti alapunktis c.

103

Apellandid on seisukohal, et Üldkohus rikkus esiteks õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et „seadusandja otsustas anda teatava prioriteedi aine veeorganismides toimuva biokontsentratsiooni tegurit käsitlevate usaldusväärsete uuringute tulemustele või et vähemalt leidis liikmesriikide komitee ilmset hindamisviga tegemata, et biokontsentratsiooni teguri väärtused on käesolevas asjas tõendina kaalukamad kui muud andmed, millele hagejad viitavad“. See viga on seletatav asjaoluga, et Üldkohus leidis esiteks selle kohtuotsuse punktis 86 ekslikult, et liidu seadusandja otsustas kehtestada XIII lisa punktides 1.1.2 ja 1.2.2 kõnealuste ainete B‑ ja vB‑omaduste kindlaksmääramise kriteeriumid seoses selle aine veeorganismides toimuva biokontsentratsiooni teguriga, andes nii prioriteedi biokontsentratsiooni tegurit puudutavatele andmetele, ning teiseks põhjendas seda prioriteeti nimetatud kohtuotsuse punktis 87 asjaoluga, et juhul, kui biokontsentratsiooni teguri kohta on olemas usaldusväärne teave, võib selle teguri suhtes kehtestatud kriteeriume kõnealuse teabe suhtes kohaldada otse.

104

Vaidlustatud kohtuotsuses esitatud tõlgendus on vastuolus XIII lisa punktiga 3.2 ning ECHA „Teabele esitatavate nõuete ja kemikaaliohutuse hindamise juhendiga“, mille punktis R.11.4.1.2 on märgitud, et „lisaks biokontsentratsiooni teguri väärtustele tuleb arvesse võtta muud asjakohast teavet“ ning et „[…] XIII lisa sissejuhatus nõuab seega, et järeldusele jõudmiseks võetaks kõiki muid olemasolevaid andmeid bioakumulatsiooni kohta arvesse koos ja kohaldades eksperdiotsusega tõendite kaalukuse määramise lähenemisviisi“, ning et selles „ei ole kindlaks määratud eri liiki andmete tähtsuse järjekorda või tõenduslikku kaalu“.

105

Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 valesti ka määruse nr 253/2011 XIII lisa preambuli teist lõiku ja põhjendust 6, milles on märgitud, et tõendite kaalukuse määramine on eriti asjakohane, kui punktis 1 esitatud kriteeriume ei saa olemasolevale teabele kohaldada otse. Apellandid on seisukohal, et järeldades, et XIII lisa punktis 3.2.2 nimetatud andmed omandavad tähtsuse, kui biokontsentratsiooni teguri andmeid ei saa olemasoleva teabe suhtes otse kohaldada, leidis Üldkohus tegelikult, et selle punkti alapunktides b ja c nimetatud andmetele ei tule omistada mingit tähtsust või konkreetset mõju, kui on olemas selle punkti alapunktis a osutatud tulemused.

106

Seda Üldkohtu järeldust ei toeta siiski ei XIII lisa preambuli teine lõik ega määruse nr 253/2011 põhjendused 5 ja 6, milles ei ole märgitud, et tõendite kaalukuse määramine on asjakohane, kui B- või vB-kriteeriumide kohaldamine otse biokontsentratsiooni teguri andmetele ei ole võimalik, kuid milles on märgitud, et määramine on eriti asjakohane, kui kogu olemasolevale teabele ei saa B- või vB-kriteeriume kohaldada otse. Niisugune tõlgendus on kooskõlas ka selle lisa preambuli kolmanda lõiguga, mis rõhutab vajadust võtta arvesse kõiki olemasolevaid andmeid, olenemata nende alusel eraldi tehtud järeldustest. Vaidlustatud kohtuotsuses on aga ekslikult loetud prioriteetseks andmeid biokontsentratsiooni teguri kohta just seetõttu, et neid on võimalik digitaalselt kohaldada selle lisa punktis 1 ette nähtud kriteeriumidele. Siiski oleks käesoleval juhul tulnud vaidlusaluste ainete B- ja vB-omaduste hindamiseks kasutada tõendite kaalukuse määramisel põhinevat lähenemisviisi sõltumata sellest, et Üldkohus leidis, et biokontsentratsiooni tegurit puudutavaid andmeid saab selles jaos ette nähtud kriteeriumidele kohaldada otse või digitaalselt.

107

Apellantide sõnul nõuab XIII lisa, et biokontsentratsiooni tegurit ning biomagnifikatsiooni tegurit ja/või troofilise magnifikatsiooni tegurit puudutavaid andmeid võetaks arvesse ilma neid prioriteetsuse järjekorda seadmata. Kui nendest andmetest tulenevad tulemused on kättesaadavad, ent on vastuolulised, nagu käesoleval juhul, ja kui uuritava aine omadused näitavad, et teatud liiki andmed ei ole asjakohased, nagu see on ka biokontsentratsiooni teguri puhul, oleks selle lisa sisemise sidususega kooskõlas see, kui tõendite kaalukuse määramisele omistatakse muid kui biokontsentratsiooni tegurit puudutavaid, kuid sama olulisi andmeid analüüsides põhimõtteliselt eriline tähtsus.

108

Teiseks väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 pööras Üldkohus tõendamiskoormise ümber, leides, et aine biomagnifikatsiooni puudumine teatavas toiduahelas ei tõenda sama aine biomagnifikatsiooni puudumist teistes toiduahelates. Samas jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et REACH-määrus ei nõua tõendite esitamist biomagnifikatsiooni puudumise kohta kõigis võimalikes toiduahelates, vaid paneb hoopis ECHA‑le kohustuse tõendada, et aine vastab B- või vB-omadusega ainena määratlemise kriteeriumidele, mida ECHA käesoleval juhul ei teinud.

109

Komisjon leiab, et neljas väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu. Nii on apellantide argumendid vastuvõetamatud osas, milles nad kritiseerivad Üldkohtu hinnangut biokontsentratsiooni teguri tõendusliku kaalu kohta, kuna tegelikult taotletakse nendega faktiliste asjaolude uut hindamist. Seevastu osas, milles apellantide argumendid puudutavad tõlgendamisviga, mille Üldkohus tegi, lugedes prioriteetseks biokontsentratsiooni tegurit puudutavaid usaldusväärseid uuringuid, siis need argumendid on tulemusetud. Nimelt, isegi kui Üldkohus oleks rikkunud õigusnormi, lugedes need tulemused põhimõtteliselt prioriteetseteks – mida ta ei teinud –, ei saaks tema hinnangut kahtluse alla seada, kuna käesoleval juhul leidis liikmesriikide komitee ilmset hindamisviga tegemata, et biokontsentratsiooni teguri väärtused on tõenditena kaalukamad kui muud andmed, millele apellandid viitavad.

110

Komisjon, keda toetab ECHA, leiab, et neljas väide on igal juhul põhjendamatu, kuna teaduslikult tähendab veeorganismides toimuva aine biokontsentratsiooni tegurit käsitlevate usaldusväärsete uuringute tulemuste prioriteetsena käsitamine seda, et need on tõenditena kaalukamad.

111

Saksamaa Liitvabariik lisab oma vastuses, et kuivõrd D4 ja D5 biokontsentratsiooni tegur ületab selgelt XIII lisas kehtestatud piirmäärasid, oleks nende ainete biokontsentratsioonile tuginemisest piisanud, et põhjendada nende keelustamist, olgugi et komisjon ja ECHA analüüsisid selle lisa punktis 3.2.2 nimetatud muud teavet.

112

Esimese väite raames väidavad apellandid, keda toetab ACC, sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–88 ja 96 on rikutud õigusnorme, sest esiteks tõlgendas Üldkohus valesti XIII lisa, kui luges biokontsentratsiooni tegurit puudutavad andmed prioriteetseks, ja teiseks pööras ta ümber tõendamiskoormise.

113

Mis puudutab esiteks seda, et Üldkohus luges vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–88 prioriteetseks veeorganismides toimuva aine biokontsentratsiooni tegurit käsitlevate usaldusväärsete uuringute tulemused, siis tuleneb XIII lisa (määrusega nr 253/2011 muudetud redaktsioonis) ülesehitusest, et andmete tõendusliku kaalu määramine eeldab, et kõiki olemasolevaid andmeid, mis mõjutavad PBT‑ või vPvB‑aine määratlemist, võetakse arvesse koos, olenemata nende alusel eraldi tehtud järeldustest, kusjuures asjakohaselt tuleb arvesse võtta andmete kvaliteeti ja sidusust.

114

Selle lisa preambuli teises lõigus on märgitud, et PBT- ja vPvB-ainete kindlakstegemiseks võrreldakse tõendite kaalukuse määramiseks kogu asjakohast ja kättesaadavat teavet, millele on viidatud selle lisa punktis 3.2, see tähendab eelkõige asjakohaseid ja kättesaadavaid andmeid biokontsentratsiooni teguri, biomagnifikatsiooni teguri ja troofilise magnifikatsiooni teguri kohta, selle lisa punktis 1 esitatud kriteeriumidega.

115

Vastavalt XIII lisa punktile 1, mis käsitleb PBT- ja vPvB-ainete kindlakstegemise kriteeriume, määratletakse bioakumulatsioon veeorganismides toimuva biokontsentratsiooni teguri kaudu. Nii on aine „bioakumuleeruv“ (B), kui selle aine biokontsentratsiooni tegur on suurem kui 2000 ja „väga bioakumuleeruv“ (vB), kui selle aine biokontsentratsiooni tegur on suurem kui 5000.

116

Lisa preambuli teisest lõigust nähtub, et tõendite kaalukuse määramist kasutatakse eelkõige siis, kui selle lisa punkti 1 kriteeriume, sealhulgas biokontsentratsiooni tegurit, ei saa olemasolevale teabele kohaldada otse. See tuleneb ka määruse nr 253/2011 põhjendusest 6, mille kohaselt on tõendite kaalukuse määramine eriti oluline juhtudel, mil XIII lisa punktis 1 sätestatud kriteeriume ei saa olemasoleva teabe suhtes otse kohaldada.

117

Nagu märkis ka kohtujurist Kokott kohtuasjas Global Silicones Council jt vs. ECHA (C‑559/21 P, EU:C:2023:321) esitatud ettepaneku punktides 44–50, nähtub sellest preambulist ja põhjendusest 6, et tõendite kaalukuse määramisel tuleb XIII lisa punktis 3.2 loetletud kogu kättesaadavat teavet arvesse võttes kõigepealt selgeks teha, kas biokontsentratsiooni tegur on olemasolevate uuringutega asjakohaselt ja usaldusväärselt kindlaks tehtud. Kui see on nii, on biokontsentratsiooni tegurit puudutavatel asjakohastel ja usaldusväärsetel andmetel XIII lisa loogika seisukohalt eelisseisund, kuna bioakumulatsioon on otseselt seotud nende andmetega. Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla see, et määrusega 2017/735, millega muudeti määrust nr 440/2008, viidi sisse toidukaudse kokkupuute katsemeetod, st biomagnifikatsiooni või troofilise magnifikatsiooni katse, mis sobib vees väga vähe lahustuvate ainete jaoks, kuna see on meetod, mida kasutatakse kaladel bioakumulatsiooni kindlaksmääramiseks sama moodi nagu veekaudse kokkupuute katset.

118

Järelikult sai Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 88 ilma õigusnormi rikkumata järeldada, et liidu seadusandja on pidanud prioriteetseteks veeorganismides toimuva aine biokontsentratsiooni teguri kohta tehtud usaldusväärsete uuringute tulemusi. Nagu Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 87 õigesti märkis, ei mõjuta see prioriteetsus tõendite kaalukuse määramise kohaldamist. Selles kontekstis tuvastas Üldkohus, et liikmesriikide komitee ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et biokontsentratsiooni tegurit puudutavad andmed on tõendina kaalukamad kui muud andmed, millele apellandid viitasid, nimelt andmed troofilise magnifikatsiooni teguri ja biomagnifikatsiooni teguri kohta. Järelikult annab apellantide argument, mille kohaselt tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest, et juhul, kui biokontsentratsiooniga seotud tulemused on kättesaadavad, ei tule XIII lisa punkti 3.2.2 alapunktides b ja c nimetatud andmetele omistada mingit tähtsust või konkreetset mõju, tunnistust kohtuotsusest valesti arusaamisest ja tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

119

Lisaks, kuna neljas väide puudutab Üldkohtu hinnangut sellele, kuidas just käesolevas asjas kohaldati tõendite kaalukuse määramist, ning tõenduslikule kaalule, mis erinevate tõendite kaalumisel omistati biokontsentratsiooni tegurit käsitlevatele andmetele, siis tuleb see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 98.

120

Teiseks, mis puudutab väidet, et Üldkohus pööras vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 tõendamiskoormise ümber, kuna ta leidis kaudselt, et apellandid peavad tõendama bioakumuleeruvuse puudumist kogu toiduahelas, siis tuleb märkida, et Üldkohus tõdes selle kohtuotsuse punktis 96 õigesti, et biomagnifikatsiooni puudumine ei näita bioakumuleeruvuse puudumist ega võimalda tingimata hajutada biokontsentratsiooniga seotud muresid. Selles kontekstis kinnitaski Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96, ilma et ta oleks tõendamiskoormist ümber pööranud, et apellandid ei tõendanud, et bioloogiline lahjenemine teatavates toiduahelates välistab bioakumuleeruvuse teistes toiduahelates.

121

Seega tuleb neljas väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

122

Apellandid, keda toetab ACC, väidavad, et XIII lisa kohaldatakse orgaanilistele ainetele, sealhulgas metallorgaanilistele ainetele, mitte anorgaanilistele ainetele. D4-l ja D5-l on oma hübriidse olemuse tõttu ainulaadsed omadused, mis väljenduvad mitmes lahustuvuse ja keskkonda hajumise omaduses, mis mõjutavad nende levimist ja muundumist keskkonnas ja millest apellantide väitel järeldub, et biokontsentratsiooni teguri andmed ei peaks nende ainete B- ja vB-omaduste hindamisel olema prioriteetsed. Biokontsentratsiooni uuringud viiakse läbi kunstlikes tingimustes, kus ainetel ei ole võimalik õhku või setetesse hajuda ja kus nende ainete sisaldus vees on püsiv. Biokontsentratsiooni tegur ei kajasta seega D4 ja D5 käitumist keskkonnas realistlikes tingimustes. Seevastu biomagnifikatsiooni tegur ja troofilise magnifikatsiooni tegur on neil asjaoludel asjakohased parameetrid.

123

Apellandid on seisukohal, et lisaks sellele, et D4‑l ja D5‑l on omadus vees lahustuda ja keskkonda hajuda, on nad bioloogiliselt lahjenevad – näiteks liikudes setetes elavatest organismidest kaladesse –, ja nad metaboliseeruvad, kui organismid neid toidu kaudu absorbeerivad, st nad ei akumuleeru toiduahelas. ECHA oleks aga pidanud D4 ja D5 hübriidset olemust arvesse võtma ning XIII lisa punktides 1.1.2 ja 1.2.2 sätestatud kriteeriumide kohaldamist vastavalt kohandama.

124

Apellantide arvates ei vastanud Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 122 ja 123 esitatud argumentidele ning piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 kinnitamisega, et hübriidse olemusega aine ei jää XIII lisa kohaldamisalast välja, või selle kohtuotsuse punktis 108 järeldamisega, et ükski apellantide esitatud argument ei tõenda, et D4 ja D5 on anorgaanilised ained, ega ka seda, et XIII lisa või selles määratletud kriteeriumid ei ole nende ainete suhtes kohaldatavad.

125

Apellandid väidavad siiski, et Üldkohus ei pidanud kindlaks tegema mitte seda, kas XIII lisa on nende ainete suhtes kohaldatav, vaid seda, kas komisjon ja ECHA tegid vea, kui nad jätsid analüüsimata nende ainete erilise olemuse mõju sellele, kuidas XIII lisa kriteeriume saaks nende suhtes kohaldada. Kuivõrd apellandid väidavad, et nad on tõendanud, et ECHA ei võtnud arvesse D4 ja D5 olemuslikke omadusi, mis tulenevad nende ainete hübriidsest olemusest, siis oleks ECHA pidanud tõendama vastupidist ja Üldkohus oleks pidanud selles osas oma kontrolli teostama. Järeldus, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 jõudis, viib aga tõendamiskoormise ümberpööramiseni, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi ka sellega, et ta leidis, et ECHA selline tegematajätmine ei kujuta endast ilmset hindamisviga, mis mõjutaks vaidlusaluse määruse õiguspärasust.

126

Komisjon, keda toetab ECHA, väidab, et viies väide, millega apellandid püüavad tegelikult saavutada Üldkohtu analüüsitud faktiliste asjaolude ja tõendite uut hindamist, eelkõige seoses küsimusega, kas ECHA võttis arvesse D4 ja D5 ainulaadseid omadusi või hübriidset olemust, on vastuvõetamatu.

127

Nagu Saksamaa Liitvabariik, leiab ka komisjon, et viies väide on igal juhul põhjendamatu, sest nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 118 jj, mõistis Üldkohus apellatsioonkaebuse esitaja argumente õigesti ja vastas neile.

128

Oma repliigis täpsustavad apellandid, et nad ei soovi mitte teadusliku hinnangu uut hindamist, vaid Euroopa Kohtu otsust küsimuses, kas Üldkohus rikkus XIII lisa tõlgendamisel õigusnormi, moonutas nende väiteid ja Üldkohtule esitatud tõendeid ning rikkus nende õigust olla ära kuulatud.

129

Vasturepliigis väidab komisjon, et apellantide esitatud väidete moonutamist ja õiguse olla ära kuulatud rikkumist puudutavad argumendid esitati alles repliigi staadiumis ning seetõttu tuleb need vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 100.

130

Viiendas väites märgivad apellandid sisuliselt, et Üldkohtul ei palutud mitte kindlaks teha, kas XIII lisa on D4 ja D5 suhtes kohaldatav, nagu ta tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107 ja 108, vaid hinnata nende ainete hübriidsest olemusest tulenevaid tagajärgi selles lisas ette nähtud kriteeriumide kohaldamisele.

131

Mis esiteks puudutab vaidlustatud kohtuotsuses esitatud kaalutlusi D4 ja D5 määratlemise kohta XIII lisa kohaldamisalasse kuuluvate orgaaniliste ainetena, siis kuigi Üldkohtule esitatud menetlusdokumentidest ja iseäranis hagiavaldusest ilmneb, et apellandid väitsid lisaks, et „XIII lisa kriteeriume, sealhulgas punktide 1.1.2 ja 1.2.2 kriteeriume […] oli vaja kohandada D4 ja/või D5 bioakumuleeruvuse kindlakstegemiseks“, ei kahjusta Üldkohtu järeldus selle lisa kohaldamise kohta vaidlusalustele ainetele apellantide huve. Kõnealune järeldus kujutab endast selle kohtuotsuse ülesehituses etappi, mis eelneb analüüsile nende ainete hübriidsest olemusest tulenevate olemuslike omaduste kohta ja mainitud omaduste mõju kohta nende ainete PBT‑ või vPvB‑omaduste hindamisele, mida Üldkohus samuti analüüsis. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106, 107 ja 109 ja 111, mida apellandid ei ole vaidlustanud, puudutasid nende Üldkohtus esitatud argumendid ka vaidlusaluste ainete orgaanilist/anorgaanilist olemust, kusjuures Üldkohus vastas neile argumentidele selle kohtuotsuse punktides 107 ja 108.

132

Teiseks, mis puudutab seda, et Üldkohus jättis väidetavalt analüüsimata apellantide argumendid D4 ja D5 hübriidest olemusest tulenevate tagajärgede kohta, siis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 118–126, mida apellandid ei ole vaidlustanud, et Üldkohus analüüsis D4 ja D5 füüsikalis-keemilisi omadusi, kui ta tuvastas selle kohtuotsuse punktis 122, et liikmesriikide komitee oli nende ainete P‑ ja vP‑omaduste ning B‑ ja vB‑omaduste hindamisel kõiki neid omadusi täheldanud.

133

Olgu ka märgitud, et Üldkohus ei pööranud D4 ja D5 hübriidsest olemusest tulenevate tagajärgede hindamisel tõendamiskoormist ümber. Sellega seoses tuleb meenutada, et ilma et see kujutaks endast tõendamiskoormise ümberpööramist, peab pool, kes väidab, et liidu asutus ei ole asjasse puutuvaid asjaolusid piisavalt analüüsinud või on teinud ilmseid hindamisvigu, kõigepealt nimetama asjaolud, mis tekitavad olulisi kahtlusi liidu asutuse antud hinnangus, ja sellisel juhul on selle asutuse ülesanne need kahtlused kõrvaldada.

134

Mis kolmandaks puudutab väidete ja tõendite väidetavat moonutamist ning õiguse olla ära kuulatud rikkumist, siis tuleb märkida, et need etteheited, mis on pealegi tõendamata, esitati esimest korda repliigi staadiumis ja on seetõttu vastuvõetamatud samadel põhjustel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 100.

135

Sellest tulenevalt tuleb esimene väide osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

136

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

137

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

138

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

139

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

140

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt.

141

Esimeses kohtuastmes menetlusse astunud Saksamaa Liitvabariik, ECHA ja ACC, kes osalesid Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus osas, kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: