EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

4. oktoober 2024 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Füüsiliste isikute kaitse seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise eesmärgil – Direktiiv (EL) 2016/680 – Artikli 3 punkt 2 – Mõiste „töötlemine“ – Artikkel 4 – Isikuandmete töötlemise põhimõtted – Artikli 4 lõike 1 punkt c – Võimalikult väheste andmete kogumise põhimõte – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7, 8 ja 47 ning artikli 52 lõige 1 – Nõue, mille kohaselt põhiõiguse teostamise piirang peab olema ette nähtud „seadusega“ – Proportsionaalsus – Proportsionaalsuse hindamine kõiki asjakohaseid tegureid arvestades – Kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnev kontroll – Artikkel 13 – Andmesubjektile kättesaadavaks tehtav või antav teave – Piirid – Artikkel 54 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu – Politseiuurimine uimastikaubanduse valdkonnas – Politsei katse avada mobiiltelefoni lukustust, et pääseda selle uurimise eesmärgil juurde telefonis sisalduvatele andmetele

Kohtuasjas C‑548/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesverwaltungsgericht Tiroli (Tirooli liidumaa halduskohus, Austria) 1. septembri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. septembril 2021, menetluses

CG

versus

Bezirkshauptmannschaft Landeck,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid K. Jürimäe, C. Lycourgos, E. Regan, T. von Danwitz, Z. Csehi ja O. Spineanu-Matei, kohtunikud P. G. Xuereb (ettekandja), I. Jarukaitis, A. Kumin, N. Jääskinen ja M. Gavalec,

kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,

kohtusekretär: ametnik C. Di Bella,

arvestades kirjalikku menetlust ja 16. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll, K. Ibili ja E. Riedl,

–

Taani valitsus, esindajad: M. P. B. Jespersen, V. Pasternak Jørgensen, M. Søndahl Wolff ja Y. T. Thyregod Kollberg,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja M. Hellmann,

–

Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa,

–

Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne ning A. Joyce ja M. Lane, keda abistasid R. Farrell, SC, D. Fennelly, BL, ja solicitor D. O’Reilly,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard, A. Daniel, A.‑L. Desjonquères ja J. Illouz,

–

Küprose valitsus, esindaja: I. Neophytou,

–

Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró-Tóth ja M. Z. Fehér,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. Hanje ja J. Langer,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Soome valitsus, esindaja: A. Laine,

–

Rootsi valitsus, esindajad: J. Lundberg, H. Eklinder, C. Meyer-Seitz, A. M. Runeskjöld, M. Salborn Hodgson, R. Shahsavan Eriksson, H. Shev ja O. Simonsson,

–

Norra valitsus, esindajad: F. Bergsjø, H. Busch, K. Moe Winther ja P. Wennerås,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, S. L. Kalėda, H. Kranenborg ja F. Wilman,

olles 20. aprilli 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11) (edaspidi „direktiiv 2002/58“), artiklit 5 ja artikli 15 lõiget 1, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 7, 8, 11, 41 ja 47 ning artikli 52 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud CG ja Bezirkshauptmannschaft Landecki (Landecki ringkonnavalitsus, Austria) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on CG mobiiltelefoni arest politsei poolt ja viimase katsed uimastikaubandusega seotud uurimises telefoni lukustust avada, et pääseda juurde selles sisalduvatele andmetele.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2002/58

3

Direktiivi 2002/58 artiklis 1 „Reguleerimisala ja eesmärk“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiiviga nähakse ette nende siseriiklike sätete ühtlustamine, mis on vajalikud põhiõiguste ja -vabaduste, eelkõige eraelu puutumatuse ja konfidentsiaalsuse kaitse võrdväärse taseme tagamiseks isikuandmete töötlemise puhul elektroonilise side sektoris ja selliste andmete ning elektrooniliste sideseadmete ja -teenuste vaba liikumise tagamiseks ühenduses.

[…]

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata tegevuse suhtes, mis jääb väljapoole [EL toimimise lepingu] reguleerimisala, nagu näiteks [EL] lepingu V ja VI jaotise kohane tegevus, ja igal juhul sellise tegevuse suhtes, mis on seotud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku (kaasa arvatud riigi majanduslik heaolu, kui tegevus on seotud riigi julgeolekuga) ja riigi sunnijõuga kriminaalõiguse valdkonnas.“

4

Direktiivi artiklis 3 „Asjaomased teenused“ on ette nähtud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse isikuandmete töötlemisele, mis toimub seoses üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamisega ühenduse üldkasutatavates sidevõrkudes, sealhulgas andmete kogumist ja tuvastusseadmeid toetavates üldkasutatavates sidevõrkudes.“

5

Direktiivi artikli 5 „Side konfidentsiaalsus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse siseriiklike õigusaktidega. Eelkõige keelatakse nende õigusaktidega isikutel, kes ei ole kasutajad, kuulata, salaja pealt kuulata, salvestada või muul viisil pealt kuulata või jälgida sidet ja sellega seotud liiklusandmeid ilma asjaomaste kasutajate loata, kui see ei ole õiguspärane artikli 15 lõike 1 kohaselt. Käesolev lõige ei takista side edastamiseks vajalikku tehnilist salvestamist, ilma et see piiraks konfidentsiaalsuse põhimõtet.“

6

Direktiivi 2002/58 artikli 15 „Direktiivi 95/46/EÜ teatavate sätete rakendamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta [Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)] artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (s.t riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. Selleks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmete säilitamine piiratud aja jooksul käesolevas lõikes sätestatud põhjustel. Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud [ELL] artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega.“

Direktiiv (EL) 2016/680

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT 2016, L 119, lk 89), põhjendused 2, 4, 7, 10, 11, 15, 26, 37, 44, 46 ja 104 on sõnastatud järgmiselt:

„(2)

Isikuandmete töötlemisele kohaldatavad füüsiliste isikute kaitse põhimõtted ja normid peaks füüsiliste isikute kodakondsusest ja elukohast sõltumata austama nende põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust isikuandmete kaitsele. Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala lõplikule väljakujundamisele.

[…]

(4)

Süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil tuleks hõlbustada pädevate asutuste vahelist isikuandmete vaba liikumist [Euroopa L]iidus, nagu ka selliste isikuandmete edastamist kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, tagades samal ajal isikuandmete kõrgetasemelise kaitse. Selleks on vaja liidus luua tugev ja ühtsem isikuandmete kaitse raamistik, mida toetab tõhus täitmise tagamine.

[…]

(7)

Kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö ja politseikoostöö tõhususe huvides on eriti oluline tagada füüsiliste isikute isikuandmete järjekindel kõrgetasemeline kaitse ja hõlbustada isikuandmete vahetamist liikmesriikide pädevate asutuste vahel. Selleks peaks kõikides liikmesriikides olema ühesugune füüsiliste isikute õiguste ja vabaduste kaitse tase isikuandmete töötlemisel pädevate asutuste poolt süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil. Tõhusaks isikuandmete kaitseks kogu liidus tuleb tugevdada andmesubjektide õigusi ning isikuandmeid töötlevate isikute kohustusi, aga ka volitusi isikuandmete kaitse normide järgimise järelevalveks ja tagamiseks liikmesriikides.

[…]

(10)

Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 21 (isikuandmete kaitse kohta kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö ja politseikoostöö valdkonnas) tunnistas konverents, et kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö ja politseikoostöö eripära tõttu võib tekkida vajadus [ELTL] artiklil 16 põhinevate erinormide järele seoses isikuandmete kaitse ja isikuandmete vaba liikumisega kõnealustes valdkondades.

(11)

Seetõttu on asjakohane reguleerida kõnealuseid valdkondi direktiiviga, mis sätestab erinormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil, võttes arvesse kõnealuste tegevuste eripära. Sellised pädevad asutused võivad olla mitte üksnes avaliku sektori asutused nagu õigusasutused, politsei ja teised õiguskaitseasutused, vaid ka kõik muud asutused või üksused, kes teostavad liikmesriigi õiguse kohaselt avalikku võimu käesoleva direktiivi kohaldamisel. Kui selline asutus või üksus töötleb isikuandmeid muul eesmärgil kui käesoleva direktiivi kohaldamine, kohaldatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1)]. Seepärast kohaldatakse [määrust 2016/679] juhul, kui asutus või üksus kogub isikuandmeid muul eesmärgil ja täiendavalt töötleb kõnealuseid isikuandmeid oma juriidilise kohustuse täitmiseks. […]

[…]

(15)

Selleks et tagada kogu liidus ühesugune füüsiliste isikute kohtulikult kaitstavate õiguste kaitse tase ning saavutada, et erinevused ei takistaks isikuandmete vahetamist pädevate asutuste vahel, tuleks käesolevas direktiivis sätestada ühtsed normid süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise, kriminaalkaristuste täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil töödeldavate isikuandmete kaitse ja selliste andmete vaba liikumise kohta. Liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine ei tohiks viia isikuandmete kaitse taseme langemiseni, vaid sellega tuleks püüda tagada kõrgetasemeline kaitse kogu liidus. Liikmesriikidel ei tohiks keelata näha ette rangemaid kaitsemeetmeid kui need, mis on kehtestatud käesolevas direktiivis, andmesubjekti õiguste ja vabaduste kaitseks seoses isikuandmete töötlemisega pädevate asutuste poolt.

[…]

(26)

[…] Isikuandmed peaksid olema töötlemise eesmärgi seisukohast piisavad ja asjakohased. Eelkõige tuleks tagada, et isikuandmeid ei koguta ülemääraselt ja neid ei säilitata kauem, kui nende töötlemise eesmärgil on vaja. Isikuandmeid tuleks töödelda üksnes juhul, kui nende töötlemise eesmärki ei ole mõistlikult võimalik saavutada muude vahendite abil. […]

[…]

(37)

Isikuandmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti delikaatsed, väärivad erikaitset, sest nende töötlemise kontekst võib tekitada suurt ohtu põhiõigustele ja -vabadustele. Need isikuandmed peaks hõlmama isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, kusjuures mõiste „rassiline päritolu“ kasutamine käesolevas direktiivis ei osuta sellele, et liit aktsepteerib teooriaid, millega püütakse määrata kindlaks eraldi inimrasside olemasolu. Selliseid isikuandmeid ei tohiks töödelda, välja arvatud juhul, kui andmesubjekti õiguste ja vabaduste suhtes kohaldatakse töötlemisel asjakohaseid õiguses sätestatud kaitsemeetmeid, ning õiguses lubatud juhtudel; või kui töötlemine on vajalik andmesubjekti või teise isiku eluliste huvide kaitsmiseks, kui sellise õiguse kohaselt ei ole see juba lubatud; või kui töödeldakse isikuandmeid, mille andmesubjekt on ilmselgelt avalikustanud. Andmesubjekti õiguste ja vabaduste asjakohased kaitsemeetmed võivad hõlmata võimalust koguda selliseid andmeid ainult seoses muude asjaomast füüsilist isikut käsitlevate andmetega, võimalust tagada kogutud andmete piisav turvalisus, rangemaid norme pädeva asutuse töötajate juurdepääsuks andmetele ja selliste andmete edastamise keelamist. Selliste isikuandmete töötlemine peaks samuti olema õigusaktiga lubatud, kui andmesubjekt on andnud sõnaselge nõusoleku selliseks isikuandmete töötlemiseks, mis on tema suhtes erakordselt sekkuv. Andmesubjekti nõusolek iseenesest ei peaks siiski olema õiguslik alus selliste delikaatsete isikuandmete töötlemiseks pädevate asutuste poolt.

[…]

(44)

Liikmesriikidel peaks asjaomase füüsilise isiku põhiõigusi ja õigustatud huve nõuetekohaselt arvestades olema võimalik võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmesubjektile teabe hilisem või piiratud esitamine või esitamata jätmine või tema isikuandmetega tutvumise täielik või osaline piiramine sellises ulatuses ja seni, kuni selline meede on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne ametlike või õiguslike päringute, uurimiste või menetluste takistamise vältimiseks, süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise kahjustamise vältimiseks või kriminaalkaristuste täitmisele pööramiseks ning avaliku julgeoleku või riigi julgeoleku kaitsmiseks või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks. Vastutav töötleja peaks iga konkreetse juhtumi puhul eraldi ja individuaalse uurimise käigus hindama, kas isikuandmetega tutvumise õigust tuleks osaliselt või täielikult piirata.

[…]

(46)

Andmesubjekti õiguste piiramine peaks olema kooskõlas harta ning [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga], nagu neid tõlgendavad Euroopa [Liidu] Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas, ning eelkõige tuleb seejuures austada nende õiguste ja vabaduste põhiolemust.

[…]

(104)

Käesolevas direktiivis peetakse kinni ELi toimimise lepingus sätestatud ja hartas tunnustatud põhiõigustest ja põhimõtetest, eelkõige õigusest era- ja perekonnaelu austamisele ning isikuandmete kaitsele, tõhusale õiguskaitsevahendile ning õiglasele kohtulikule arutamisele. Nimetatud õiguste suhtes kehtestatud piirangud on kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1, olles vajalikud liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks.“

8

Direktiivi artikli 1 „Reguleerimisese ja eesmärgid“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Käesolevas direktiivis sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel pädevate asutuste poolt süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks, nende eest vastutusele võtmiseks või kriminaalkaristuste täitmisele pööramiseks, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmiseks ja nende ennetamiseks.

2.   Kooskõlas käesoleva direktiiviga liikmesriigid:

a)

kaitsevad füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, eriti nende õigust isikuandmete kaitsele, ning

b)

tagavad, et pädevate asutuste vahelist isikuandmete vahetamist liidus ei piirata ega keelata põhjustel, mis on seotud füüsiliste isikute kaitsega isikuandmete töötlemisel, kui selline isikuandmete vahetamine on nõutav liidu või liikmesriigi õigusega.“

9

Direktiivi artikli 2 „Kohaldamisala“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse isikuandmete töötlemisele pädevate asutuste poolt artikli 1 lõikes 1 sätestatud eesmärkidel.

[…]

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata, kui

a)

isikuandmeid töödeldakse sellise tegevuse käigus, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse;

[…]“.

10

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„isikuandmed“ – igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekt“) kohta; tuvastatav füüsiline isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal;

2)

„isikuandmete töötlemine“ – isikuandmete või nende kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu kogumine, dokumenteerimine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine, kustutamine või hävitamine;

[…]

7)

„pädev asutus“ –

a)

avaliku sektori asutus, kes on pädev süütegusid tõkestama, uurima, avastama või nende eest vastutusele võtma või kriminaalkaristusi täitmisele pöörama, sealhulgas kaitsma avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest ja neid ohte ennetama, või

b)

muu asutus või üksus, kes teostab liikmesriigi õiguse kohaselt avalikku võimu süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise ja kriminaalkaristuste täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil;

[…]“.

11

Direktiivi 2016/680 artikli 4 „Isikuandmete töötlemise põhimõtted“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid näevad ette järgmist:

a)

isikuandmeid töödeldakse seaduslikult ja õiglaselt;

b)

isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus;

c)

isikuandmed on piisavad ja asjakohased ega ole liiased nende töötlemise eesmärkide suhtes;

[…]“.

12

Direktiivi artiklis 6 „Andmesubjektide eri kategooriate eristamine“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid näevad ette, et asjakohasel juhul võimaluste piires eristab vastutav töötleja isikuandmeid selgelt andmesubjektide eri kategooriate kaupa, nimelt:

a)

isikud, kelle puhul on tõsine alus arvata, et nad on toime pannud või panevad varsti toime süüteo;

b)

isikud, kes on süüteos süüdi mõistetud;

c)

süüteoohvrid ja isikud, kelle puhul teatavad asjaolud annavad alust arvata, et nad võivad olla süüteo ohvrid, ning

d)

süüteoga seotud muud isikud, näiteks isikud, keda süüteo uurimise või sellele järgneva kriminaalmenetluse käigus võidakse kutsuda tunnistusi andma, isikud, kellelt võib saada teavet süüteo kohta, ning punktides a ja b osutatud isikute kontaktisikud ja kaasosalised.“

13

Direktiivi artikkel 10 „Isikuandmete eriliikide töötlemine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Selliste isikuandmete töötlemine, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, ning geneetiliste andmete, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavate biomeetriliste andmete, tervist või seksuaalelu või seksuaalset sättumust käsitlevate andmete töötlemine on lubatud üksnes siis, kui see on rangelt vajalik, sellele kohaldatakse andmesubjekti õiguste ja vabaduste kaitsmiseks asjakohaseid kaitsemeetmeid ning üksnes järgmistel juhtudel:

a)

see on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega;

b)

et kaitsta andmesubjekti või teise füüsilise isiku elulisi huve või

c)

selliselt töödeldakse isikuandmeid, mille andmesubjekt on ilmselgelt avalikustanud.“

14

Direktiivi 2016/680 artiklis 13 „Andmesubjektile kättesaadavaks tehtud või antud teave“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et vastutav töötleja teeb andmesubjektile kättesaadavaks vähemalt järgmise teabe:

a)

vastutava töötleja nimi ja kontaktandmed;

b)

kui kohaldatav, siis andmekaitseametniku kontaktandmed;

c)

isikuandmete töötlemise kavandatud eesmärk;

d)

õigus esitada kaebus järelevalveasutusele ning järelevalveasutuse kontaktandmed;

e)

õigus taotleda vastutavalt töötlejalt andmesubjekti isikuandmetega tutvumist ning nende parandamist või kustutamist ja isikuandmete töötlemise piiramist.

2.   Liikmesriigid näevad oma õiguses ette, et peale lõikes 1 osutatud teabe annab vastutav töötleja selleks, et andmesubjektil oleks võimalik oma õigusi teostada, talle konkreetsetel juhtudel järgmise täiendava teabe:

a)

isikuandmete töötlemise õiguslik alus;

b)

isikuandmete säilitamise tähtaeg või, kui see ei ole võimalik, siis kõnealuse tähtaja määramise kriteeriumid;

c)

asjakohasel juhul isikuandmete vastuvõtjate kategooriad, sealhulgas kolmandates riikides või rahvusvahelistes organisatsioonides;

d)

vajaduse korral täiendav teave, eriti juhul, kui isikuandmed on kogutud andmesubjekti teadmata.

3.   Liikmesriigid võivad asjaomase füüsilise isiku põhiõigusi ja õigustatud huve nõuetekohaselt arvestades võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmesubjektile lõike 2 kohaselt esitatava teabe hilisem või piiratud esitamine või esitamata jätmine sellises ulatuses ja seni, kuni selline meede on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne:

a)

ametlike või õiguslike päringute, uurimiste või menetluste takistamise vältimiseks;

b)

süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise kahjustamise vältimiseks;

c)

avaliku julgeoleku kaitseks;

d)

riigi julgeoleku kaitseks;

e)

teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.

[…]“.

15

Direktiivi artiklis 54 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu“ on sätestatud:

„Ilma et see piiraks kättesaadavate halduslike kaitsevahendite või kohtuväliste heastamisvahendite kasutamist, sealhulgas artikli 52 kohast õigust esitada kaebus järelevalveasutusele, näevad liikmesriigid ette, et andmesubjektil, kes leiab, et käesoleva direktiivi sätteid rikkuva isikuandmete töötlemise tulemusena on rikutud kõnealustest sätetest talle tulenevaid õigusi, on õigus kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.“

Austria õigus

16

5. septembri 1997. aasta narkootiliste ainete seaduse (Suchtmittelgesetz; BGBl. I, 112/1997) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on § 27 lõikes 1 sätestatud:

„Isikut, kes ebaseaduslikult

1.

ostab, omab, toodab, veab, impordib, ekspordib, pakub, annab või tarnib narkootilist ainet teisele isikule

[…]

karistatakse kuni üheaastase vangistusega või rahatrahviga kuni 360 päevamäära ulatuses.

[…]“.

17

1. jaanuari 1975. aasta karistusseadustiku (Strafgesetzbuch; BGBl., 60/1974) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „StGB“) on §‑s 17 sätestatud:

„(1)   Raskemad kuriteod on tahtlikud teod, mille eest karistatakse eluaegse või üle kolme aasta pikkuse vangistusega.

(2)   Kõik muud süüteod on kergemad kuriteod.“

18

30. detsembri 1975. aasta kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung; BGBl., 631/1975) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „StPO“) on §‑s 18 sätestatud:

„(1)   Kriminaalpolitsei täidab ülesandeid kriminaalõigusemõistmise teenistuses (põhiseaduse (Bundes-Verfassungsgesetz) § 10 lõike 1 punkt 6).

(2)   Kriminaalpolitsei uurimiste eest vastutavad julgeolekuasutused, mille korraldust ja territoriaalset pädevust reguleerivad julgeolekupolitsei seaduse (Sicherheitspolizeigesetz) sätted, mis käsitlevad avaliku julgeoleku tagamise korraldust.

(3)   Avaliku julgeoleku teenistuse organid (julgeolekupolitsei seaduse (Sicherheitspolizeigesetz) § 5 teine lõik) tagavad kriminaalpolitsei täitevteenistuse, mis seisneb süütegude uurimises ja nende eest vastutusele võtmises vastavalt käesoleva seadustiku sätetele.

[…]“.

19

StPO § 99 lõikes 1 on sätestatud:

„Kriminaalpolitsei uurib omal algatusel või kaebuse alusel; ta peab järgima prokuratuuri ja kohtute korraldusi (§ 105 lõige 2).“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

20

Innsbrucki (Austria) tollibüroo ametnikud arestisid 23. veebruaril 2021 narkootiliste ainete kontrolli käigus CG‑le saadetud paki, mis sisaldas 85 grammi kanepit. See pakk saadeti kontrolliks St. Anton am Arlbergi (Austria) politsei keskjaoskonda.

21

Selle jaoskonna kaks politseiametnikku viisid 6. märtsil 2021 läbi CG elukoha läbiotsimise, mille käigus nad küsitlesid teda nimetatud postipaki saatja kohta ja otsisid läbi tema kodu. Läbiotsimise käigus nõudsid politseiametnikud võimalust pääseda juurde CG mobiiltelefoni sideandmetele. CG keeldus sellest ning politseiametnikud arestisid tema mobiiltelefoni, milles olid SIM-kaart ja SD-kaart, ning andsid talle arestimisprotokolli.

22

Seejärel anti mobiiltelefon lukustuse avamiseks üle Landecki (Austria) piirkonna politseiameti eksperdile. Kuna viimasel ei õnnestunud kõnealuse mobiiltelefoni lukustust avada, saadeti see Viini (Austria) Bundeskriminalamti (föderaalsesse kriminaalpolitseiamet), kus püüti uuesti telefoni lukustust avada.

23

CG mobiiltelefoni arestimine ja sellele järgnenud katsed seda telefoni kasutada toimusid asjaomaste politseiametnike algatusel, ilma et prokuratuur või kohtunik oleks neile selleks luba andnud.

24

CG esitas 31. märtsil 2021 kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Landesverwaltungsgericht Tirolile (Tirooli liidumaa halduskohus, Austria), vaidlustades tema mobiiltelefoni arestimise õiguspärasuse. Mobiiltelefon tagastati CG‑le 20. aprillil 2021.

25

CGd ei teavitatud kohe katsetest kasutada tema mobiiltelefoni. Ta sai sellest teada alles siis, kui politseiametnik, kes selle mobiiltelefoni arestis ja püüdis seejärel kasutada selle digitaalseid andmeid, kuulati eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevas menetluses tunnistajana üle. Neid katseid ei dokumenteeritud ka kriminaalpolitsei toimikus.

26

Neid asjaolusid arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas 2. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuse Ministerio Fiscal (C‑207/16, EU:C:2018:788) punkte 52–61 ja nendes punktides viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 lähtudes harta artiklitest 7 ja 8 tõlgendada nii, et täielik ja kontrollimatu võimalus pääseda juurde kõigile mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele, st sideandmetele, sidesisule, fotodele ja sirvimisajaloole, mis võivad anda väga üksikasjaliku ja põhjaliku ülevaate peaaegu kõigist andmesubjekti eraelu valdkondadest, kujutab endast niivõrd tõsist sekkumist harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõigustesse, et süütegude ennetamise, uurimise, avastamise ja kohtus menetlemise valdkonnas peab see võimalus piirduma võitlusega raskete süütegude vastu.

27

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et süütegu, mida CG‑le põhikohtuasjas käsitletavas kriminaalmenetluses ette heidetakse, on ette nähtud narkootiliste ainete seaduse § 27 lõikes 1 ja selle eest karistatakse kuni üheaastase vangistusega ning StGB § 17 klassifikatsiooni seisukohast on tegemist üksnes kergema kuriteoga.

28

Teiseks, olles meenutanud juhiseid, mis tulenevad 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) (C‑746/18, EU:C:2021:152) punktidest 48–54 ja nendes punktides viidatud kohtupraktikast, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu need, mis tulenevad StPO §‑st 18 koostoimes § 99 lõikega 1, mille kohaselt on kriminaalpolitseil ilma kohtuniku või sõltumatu haldusasutuse loata kriminaaluurimise käigus täielik ja kontrollimatu võimalus pääseda juurde kõigile mobiiltelefonis sisalduvatele digitaalsetele andmetele.

29

Kolmandaks ja viimaseks, olles rõhutanud, et StPO § 18 koostoimes § 99 lõikega 1 ei näe politseile ette mingit kohustust dokumenteerida mobiiltelefoni digitaalse kasutamise meetmeid või teavitada selle omanikku sellistest meetmetest, et omanik saaks vajaduse korral need vaidlustada, pöördudes ennetavalt või tagantjärele kohtusse, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas need StPO sätted on kooskõlas poolte võrdsuse põhimõtte ja õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele harta artikli 47 tähenduses.

30

Neil asjaoludel otsustas Landesverwaltungsgericht Tirol (Tirooli liidumaa halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [direktiivi 2002/58] artikli 15 lõiget 1 (vajaduse korral koostoimes selle artikliga 5) tuleb [harta] artikleid 7 ja 8 arvesse võttes tõlgendada nii, et avaliku võimu juurdepääs mobiiltelefonis säilitatavatele andmetele kujutab endast harta viidatud artiklitega tagatud põhiõiguste riivet, mis on nii raske, et sellist juurdepääsu tuleks süütegude ennetamisel, uurimisel, avastamisel ja kohtus menetlemisel piirata võitlusega raske kuritegevuse vastu?

2.

Kas [direktiivi 2002/58] artikli 15 lõiget 1 tuleb [harta] artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1 arvesse võttes tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu [StPO] § 18 koostoimes § 99 lõikega 1, mille kohaselt on liikmesriigi julgeolekuasutustel kriminaaluurimise käigus ilma kohtu või sõltumatu haldusasutuse loata õigus ise saada täielik ja kontrollimatu juurdepääs kõigile mobiiltelefonis säilitatavatele digitaalsetele andmetele?

3.

Kas [harta] artiklit 47 vajaduse korral koostoimes artiklitega 41 ja 52 tuleb poolte võrdsuse ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile seisukohast mõista nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu [StPO] § 18 koostoimes § 99 lõikega 1, mis võimaldab mobiiltelefoni digitaalsete andmete kasutamist, ilma et andmesubjekti teavitataks sellest enne või vähemalt pärast meetme võtmist?“

Menetlus Euroopa Kohtus

31

Euroopa Kohus saatis 20. oktoobril 2021 eelotsusetaotluse esitanud kohtule teabepäringu, milles ta palus sellel kohtul teada anda, kas direktiiv 2016/680 võib olla põhikohtuasjas asjakohane, ning vajaduse korral selgitada talle riigisiseseid õigusnorme, millega see direktiiv Austria õigusesse üle võetakse ja mis võivad olla käesolevas asjas kohaldatavad.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas sellele päringule 11. novembril 2021, märkides eelkõige, et selles kohtuasjas tuleb järgida nimetatud direktiivi nõudeid. Vastus edastati koos eelotsusetaotlusega Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutele.

33

Euroopa Kohus palus 8. novembril 2022 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 alusel menetluse suulises osas osalejatel keskenduda oma kohtukõnedes direktiivile 2016/680 ja vastata suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil teatavatele seda direktiivi puudutavatele küsimustele.

Menetluse suulise osa uuendamise taotlus

34

Pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist Euroopa Kohtu kantseleisse 17. mail 2023 saabunud dokumendiga esitas Austria valitsus taotluse selle ettepaneku parandamiseks, kuna selles on ebatäpselt esitatud seisukoht, mida ta väljendas nii oma kirjalikes kui ka suulistes seisukohtades, ning selles on tehtud faktivigu.

35

Nimelt leiab see valitsus esiteks, et kohtujuristi ettepaneku punkt 50 koostoimes 14. joonealuse märkusega annab mõista, et valitsuse arvates ei saa selline mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele juurdepääsu katse, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutada endast isikuandmete töötlemist direktiivi 2016/680 artikli 3 punkti 2 tähenduses. Tegelikult väitis valitsus oma sõnul aga Euroopa Kohtu istungil vastupidist, liitudes sõnaselgelt seisukohaga, mida Euroopa Komisjon väljendas oma kirjalikes seisukohtades ja mille kohaselt tuleneb selle direktiivi süstemaatilisest tõlgendamisest, kui seda lugeda direktiivi eesmärke silmas pidades, et direktiiv ei reguleeri mitte ainult töötlemist kui sellist, vaid ka sellele eelnevaid toiminguid, näiteks töötlemise katset, ilma et direktiivi kohaldamine sõltuks tingimusest, et see töötlemise katse oleks olnud edukas.

36

Teiseks väidab Austria valitsus, et kohtujuristi ettepaneku punkt 27 põhineb ekslikel faktilistel asjaoludel, kuna see annab mõista, et käesoleva kohtuotsuse punktis 22 nimetatud töötlemise katseid ei ole kriminaalpolitsei toimikus dokumenteeritud. Sellega seoses täpsustab valitsus, et vastupidi sellele, mis nähtub kõnealusest punktist 27 ja eelotsusetaotlusest, märkis ta oma kirjalikes seisukohtades, et neid töötlemise katseid oli kajastatud kahes aruandes, mille koostasid põhikohtuasjas kõne all oleva uurimise eest vastutavad politseiametnikud, ning et need aruanded lisati hiljem prokuratuuri toimikusse.

37

Euroopa Kohtu presidendi 23. mai 2023. aasta otsusega kvalifitseeriti Austria valitsuse taotlus kohtujuristi ettepaneku parandamiseks ümber menetluse suulise osa uuendamise taotluseks kodukorra artikli 83 tähenduses.

38

Sellega seoses tuleb ühelt poolt meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutele ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Teiselt poolt on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus f6 Cigarettenfabrik, C‑336/22, EU:C:2024:226, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus küll igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle ei ole vaieldud.

40

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus siiski, et pärast menetluse kirjalikku osa ja Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungit on tal kogu vajalik teave käesoleva eelotsusetaotluse lahendamiseks. Lisaks ei kujuta asjaolud, millele Austria valitsus menetluse suulise osa uuendamise taotluse põhjendamiseks tugines, endast uusi asjaolusid, millel oleks otsustav tähtsus lahendile, mille ta peab käesolevas kohtuasjas tegema.

41

Mis puudutab täpsemalt käesoleva kohtuotsuse punktis 36 esile toodud faktilisi asjaolusid, siis tuleb meenutada, et eelotsusemenetluses ei ole Euroopa Kohtu ülesanne teha kindlaks, kas esitatud faktilised asjaolud on tõendatud, vaid üksnes tõlgendada asjakohaseid liidu õiguse sätteid (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 36). Euroopa Kohtu praktika kohaselt esitab liikmesriigi kohus nimelt liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne (vt selle kohta 18. juuni 2024. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (pagulasseisundi andmise otsuse toime), C‑753/22, EU:C:2024:524, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub vajadus menetluse suulise osa uuendamiseks.

Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

43

Mitu käesolevas menetluses kirjalikke seisukohti esitanud huvitatud isikut vaidlustas eelotsusetaotluse tervikuna või mõne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse vastuvõetavuse.

44

Esiteks väidavad Austria, Prantsuse ja Rootsi valitsus, et eelotsusetaotlus ei vasta kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele, kuna see ei sisalda faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud sellele kohtule tarviliku vastuse andmiseks.

45

Teiseks väidab Austria valitsus ühelt poolt, et teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas StPO §‑d 18 ja 99 koostoimes on liidu õigusega kooskõlas. Aga kuivõrd need sätted ei määra kindlaks, millistel tingimustel peab arestitud andmekandjate kasutamine toimuma, ei ole neil küsimustel mingit seost põhikohtuasja esemega. Teiselt poolt väidab ta, et Austria õiguse kohaselt on mobiiltelefoni arestimiseks või telefonis sisalduvatele andmetele juurdepääsu katseks vaja prokuratuuri määrust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks seega tuvastama Austria õiguse rikkumise, mistõttu selle kohtu esitatud küsimused ei ole selle vaidluse lahendamiseks vajalikud ning järelikult ei ole vaja eelotsusetaotluse kohta otsust teha.

46

Alustuseks väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Mis puudutab esimesena argumenti, et ei ole järgitud kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõudeid, siis tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale – mida nüüdseks kajastavad kodukorra artikli 94 punktid a ja b – peab liikmesriigi kohus selleks, et jõutaks talle tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni, määratlema tema esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitama faktilisi andmeid, millel need küsimused põhinevad. Lisaks on tingimata vajalik, nagu on sätestatud nimetatud artikli 94 punktis c, et eelotsusetaotlus sisaldaks selgitust, millistel põhjustel eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas teatavate liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Mis puudutab käesoleval juhul faktilist raamistikku, siis täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses, et pärast seda, kui Austria politsei oli uimastikaubandusega seotud uurimise käigus arestinud CG mobiiltelefoni, püüdis ta omal algatusel kaks korda pääseda juurde selles telefonis sisalduvatele andmetele ilma prokuratuuri või kohtuniku vastavasisulise eelneva loata. Ta täpsustas ka, et CG sai alles politseiametniku ütlusi kuulates teada katsetest pääseda juurde tema mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele. Lõpuks märkis ta, et neid juurdepääsu katseid ei dokumenteeritud lisaks kriminaalpolitsei toimikus.

50

Mis puudutab õiguslikku raamistikku, siis täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisisesed õigusnormid, mida ta eelotsusetaotluses mainis, võimaldavad püüda pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, piiramata seda võimalust üksnes raskete kuritegude vastu võitlemisega, ilma et kohus või sõltumatu haldusasutus seda juurdepääsu katset eelnevalt kontrolliks ja nägemata ette, et andmesubjekte tuleb sellest katsest teavitada, eelkõige selleks, et nad saaksid õiguskaitsevahendiga sellele vastu vaielda.

51

Lisaks täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 26–29 – põhjuseid, miks ta esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, ning seost, mis tema arvates esineb eelotsusetaotluses viidatud liidu õiguse ja harta sätete ning Austria õiguse sätete vahel, mis tema arvates on põhikohtuasjas kohaldatavad.

52

Käesoleva kohtuotsuse punktides 49–51 esitatud asjaolud võimaldavad seega asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus vastab kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõuetele.

53

Mis puudutab teisena argumente selle kohta, et teises ja kolmandas eelotsuse küsimuses nimetatud Austria õiguse sätted ei ole asjakohased ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks pidanud tuvastama Austria õiguse rikkumise, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole teha otsust riigisiseste õigusnormide tõlgendamise kohta ega otsustada, kas neile liikmesriigi kohtu antud tõlgendus on õige või kas neid on õigesti kohaldatud, kuna niisugune tõlgendamine kuulub liikmesriikide kohtute ainupädevusse (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank (krediidilepingu täitmise peatamine), C‑287/22, EU:C:2023:491, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest ja eelkõige eelotsuse küsimuste sõnastusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab ühelt poolt, et need Austria õiguse sätted on põhikohtuasjas kohaldatavad, ja teiselt poolt, et Austria õiguses on lubatud sellised katsed pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele ilma prokuratuuri või kohtuniku eelneva loata, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikale ei ole nende sätete sellise tõlgenduse üle otsustamine Euroopa Kohtu ülesanne.

55

Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on vastuvõetavad.

Sisulised küsimused

56

Austria valitsus väidab oma kirjalikes seisukohtades, et Euroopa Kohus ei ole pädev esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastama, kuna need küsimused puudutavad direktiivi 2002/58 artikli 5 ja artikli 15 lõike 1 tõlgendamist, samas kui on ilmne, et see direktiiv ei ole põhikohtuasjas kohaldatav. Kohtuistungil väitsid mitu valitsust, et eelotsuse küsimuste ümbersõnastamine nii, et need käsitlevad direktiivi 2016/680, ei ole võimalik. Eelkõige Austria valitsus rõhutas, et ümbersõnastamise välistab asjaolu, et viimati nimetatud direktiiv ei sisalda direktiivi 2002/58 artikliga 5 ja artikli 15 lõikega 1 samaväärseid sätteid. Prantsuse valitsus väitis omalt poolt, et eelotsuse küsimuste ümbersõnastamise pädevus on piiratud liikmesriikide õigusega esitada kirjalikke seisukohti. Viimati nimetatud valitsuse sõnul minetaks see õigus igasuguse tõhususe, kui Euroopa Kohtu eelotsuse küsimuste ümbersõnastamise käigus saaks menetluse õiguslikku raamistikku radikaalselt muuta.

57

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on eelkõige direktiivi 2002/58 artikli 1 lõigetele 1 ja 3 ning artiklile 3 tuginedes otsustanud, et kui liikmesriigid rakendavad elektroonilise side konfidentsiaalsusest kõrvale kalduvaid meetmeid otse, panemata sellise side teenuste osutajatele töötlemiskohustust, ei reguleeri andmesubjektide kaitset mitte direktiiv 2002/58, vaid üksnes liikmesriigi õigus, kui direktiivi 2016/680 kohaldamisest ei tulene teisiti (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Privacy International, C‑623/17, EU:C:2020:790, punkt 48, ning 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 103).

58

Ent vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasi puudutab politsei katset pääseda otse juurde mobiiltelefonis sisalduvatele isikuandmetele, ilma et oleks taotletud elektroonilise side teenuste osutaja mis tahes sekkumist.

59

Seega on ilmne, et see vaidlus ei kuulu esimeses ja teises eelotsuse küsimuses viidatud direktiivi 2002/58 kohaldamisalasse.

60

Tuleb siiski meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Lisaks võib Euroopa Kohus võtta arvesse liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus oma küsimuses ei ole viidanud (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo, C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. juuni 2024. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Hamm (pagulase Türgile väljaandmise taotlus), C‑352/22, EU:C:2024:521, punkt 47).

61

Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Euroopa Kohus võib selleks liikmesriigi kohtu esitatud kõikidest materjalidest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest välja valida need liidu õiguse aspektid, mis vaidluse eset silmas pidades vajavad tõlgendamist (22. juuni 2022. aasta kohtuotsus Volvo ja DAF Trucks, C‑267/20, EU:C:2022:494, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Tõsi, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea eelotsusetaotluses esitatud informatsioon mitte ainult Euroopa Kohtul võimaldama anda tarvilikke vastuseid, vaid see peab andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud isikutele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Royal Antwerp Football Club, C‑680/21, EU:C:2023:1010, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 31–33, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuseks Euroopa Kohtu poolt talle saadetud teabepäringule, et direktiiv 2016/680 on põhikohtuasjas kohaldatav. Huvitatud isikutel oli võimalik võtta oma kirjalikes seisukohtades seisukoht selle direktiivi tõlgendamise ja asjakohasuse kohta põhikohtuasjas. Lisaks palus Euroopa Kohus suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungit ette valmistades menetluse suulises osas osalejatel vastata sel kohtuistungil teatavatele küsimustele selle direktiivi kohta. Eelkõige palus ta neil võtta seisukoht selle direktiivi artikli 4 asjakohasuse kohta esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel ning sama direktiivi artiklite 13 ja 54 asjakohasuse kohta kolmandale eelotsuse küsimusele vastamisel.

64

Järelikult ei takista asjaolu, et esimene ja teine eelotsuse küsimus puudutavad direktiivi 2002/58 artikli 5 ja artikli 15 lõike 1 tõlgendamist, mitte direktiivi 2016/680, eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste ümbersõnastamist, lähtudes viimati nimetatud direktiivi sätetest, mis on käesolevas asjas asjakohased, ega välista seega Euroopa Kohtu pädevust nendele küsimustele vastata.

65

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Iirimaa ning Prantsuse ja Norra valitsuse argument, et isikuandmetele juurdepääsu katse ei kuulu direktiivi 2016/680 kohaldamisalasse, kuna seda kohaldatakse üksnes tegelikult toimunud töötlemise suhtes.

66

Nimetatud valitsused väidavad sellega seoses, et selle direktiivi sätete tõlgendamine ei ole põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik, nagu ka harta sätete tõlgendamine, kuna viimane on kohaldatav ainult siis, kui liikmesriigid rakendavad liidu õigust.

67

Ent olukorras, kus ei ole ilmne, et liidu õigusakti tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega – nagu see on käesoleval juhul direktiivi 2016/680 puhul –, puudutab väide, et see akt ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, eelotsusetaotluse sisulisi küsimusi (vt analoogia alusel 24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Seega tuleb kõigepealt analüüsida, kas politsei katse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele kuulub selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

Direktiivi 2016/680 kohaldamine mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele juurdepääsu katse suhtes

69

Direktiivi 2016/680 artikli 2 lõikes 1 on määratletud direktiivi esemeline kohaldamisala. Selle sätte kohaselt kohaldatakse direktiivi „isikuandmete töötlemisele pädevate asutuste poolt [direktiivi] artikli 1 lõikes 1 sätestatud eesmärkidel“, milleks on eeskätt „süütegude tõkestamine, uurimine, avastamine, nende eest vastutusele võtmine“.

70

Direktiivi artikli 3 punktis 2 on mõiste „isikuandmete töötlemine“ määratletud nii, et see hõlmab „isikuandmete või nende kogumitega tehtav[at] automatiseeritud või automatiseerimata toiming[ut] või toimingute kogum[it], nagu […] päringute tegemine, lugemine“ või „levitamine või muul moel kättesaadavaks tegemine“.

71

Direktiivi 2016/680 artikli 3 punkti 2 sõnastusest ja eelkõige väljenditest „toiming“, „toimingute kogum“ ja „muul moel kättesaadavaks tegemine“ nähtub, et liidu seadusandja on soovinud anda mõistele „töötlemine“ ja seega ka selle direktiivi esemelisele kohaldamisalale laia ulatuse. Seda tõlgendust kinnitab selles sättes nimetatud toimingute mitteammendavus, mida on väljendatud sõnaga „nagu“ (vt analoogia alusel 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Valsts ieņēmumu dienests (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil), C‑175/20, EU:C:2022:124, punkt 35).

72

Need tekstielemendid räägivad seega tõlgenduse kasuks, mille kohaselt juhul, kui politsei arestib telefoni ja käsitseb seda selles telefonis sisalduvate isikuandmete hulgast päringute tegemiseks ja nende lugemiseks, alustab ta töötlemist direktiivi 2016/680 artikli 3 punkti 2 tähenduses, isegi kui tal ei ole tehnilistel põhjustel võimalik nendele andmetele juurde pääseda.

73

Seda tõlgendust toetab ka direktiivi 2016/680 artikli 3 punkti 2 kontekst. Nimelt näevad liikmesriigid selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt ette, et isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus. Viimati nimetatud sättes on sätestatud eesmärgi piirangu põhimõte (vt selle kohta 26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 122). Selle põhimõtte tõhusus nõuab aga tingimata, et andmete kogumise eesmärk määrataks kindlaks alates etapist, kus pädevad asutused püüavad pääseda juurde isikuandmetele, kuna selline katse, kui see osutub edukaks, võimaldab neil eeskätt kõnealuseid andmeid vahetult koguda, nende kohta päringuid teha või neid lugeda.

74

Mis puudutab direktiivi 2016/680 eesmärke, siis nagu nähtub direktiivi põhjendustest 4, 7 ja 15, on selle eesmärk eelkõige tagada füüsiliste isikute isikuandmete kõrgetasemeline kaitse.

75

See eesmärk satuks aga ohtu, kui mobiiltelefonis sisalduvate isikuandmetele juurdepääsu katset ei saaks kvalifitseerida nende andmete „töötlemiseks“. Direktiivi 2016/680 selline tõlgendamine seaks nimelt isikud, keda selline katse puudutab, tõsisesse ohtu, et selle direktiiviga kehtestatud põhimõtete rikkumist ei ole enam võimalik vältida.

76

Veel tuleb märkida, et selline tõlgendus on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, mis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab, et õigusnormide kohaldamine oleks õigussubjektidele ootuspärane, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi (27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Gestore dei Servizi Energetici, C‑148/23, EU:C:2024:555, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Tõlgendus, mille kohaselt direktiivi 2016/680 kohaldatavus sõltub mobiiltelefonis sisalduvatele isikuandmetele juurdepääsu katse edust, tekitaks nimelt nii pädevate riigisiseste asutuste kui ka õigussubjektide jaoks ebakindluse, mis on selle põhimõttega vastuolus.

77

Eeltoodust tuleneb, et politsei katse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvate andmetega sellise kriminaaluurimise eesmärgil, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2016/680 kohaldamisalasse, nagu leidis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 53.

Esimene ja teine küsimus

78

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas oma esimeses ja teises küsimuses sõnaselgelt ühelt poolt direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikele 1, mis nõuab eelkõige, et seadusandlikud meetmed, mida see säte lubab liikmesriikidel võtta ja mis piiravad selle direktiivi mitmes sättes ette nähtud õiguste ja kohustuste ulatust, kujutaksid endast demokraatlikus ühiskonnas vajalikku, otstarbekat ja proportsionaalset abinõud selleks, et kaitsta riiklikku julgeolekut (s.t riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist, ning teiselt poolt harta artikli 52 lõikele 1, milles on sätestatud proportsionaalsuse põhimõte hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste kasutamise piiramise kontekstis.

79

Ent liikmesriigid peavad direktiivi 2016/680 artikli 4 lõike 1 punkti c kohaselt ette nägema, et isikuandmed oleks piisavad ja asjakohased ega oleks liiased nende töötlemise eesmärkide suhtes. See säte nõuab seega, et liikmesriigid järgiksid „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtet, milles väljendub proportsionaalsuse põhimõte (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsiaNatsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Sellest järeldub eelkõige, et isikuandmete kogumine kriminaalmenetluses ja nende andmete säilitamine politseiasutuste poolt direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel peab vastama sellele põhimõttele sama moodi nagu iga selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluv töötlemine (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsiaNatsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Seega tuleb asuda seisukohale, et oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/680 artikli 4 lõike 1 punktiga c, arvestades harta artikleid 7 ja 8 ning artikli 52 lõiget 1, on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad pädevatele asutustele võimaluse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele üldiselt süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks ning mis ei sea selle võimaluse kasutamist sõltuvusse kohtuniku või sõltumatu haldusasutuse eelnevast kontrollist.

82

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub direktiivi 2016/680 põhjendustest 2 ja 4, on selle direktiivi – mis kehtestab ühtlasi tugeva ja ühtse isikuandmete kaitse raamistiku, et tagada harta artikli 8 lõikes 1 ja ELTL artikli 16 lõikes 1 tunnustatud põhiõigus füüsiliste isikute kaitsele seoses nende isikuandmete töötlemisega – eesmärk aidata kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala lõplikule väljakujundamisele liidus (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (isikuandmete kaitse direktiiv – karistusõiguse valdkond), C‑658/19, EU:C:2021:138, punkt 75).

83

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 74, püütakse direktiiviga 2016/680 sel eesmärgil eelkõige tagada füüsiliste isikute isikuandmete kõrgetasemeline kaitse.

84

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on rõhutatud direktiivi 2016/680 põhjenduses 104, tuleb piiranguid, mille see direktiiv võimaldab seada harta artikliga 8 tagatud õigusele isikuandmete kaitsele ning õigusele era- ja perekonnaelu austamisele, mis on kaitstud harta artikliga 7, tõlgendada kooskõlas harta artikli 52 lõike 1 nõuetega, mis hõlmavad ka proportsionaalsuse põhimõtte järgimist (vt selle kohta 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsiaNatsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 33).

85

Nimelt ei ole need põhiõigused absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt nende ülesandele ühiskonnas ja kaaluda teiste põhiõigustega. Vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 peavad nende põhiõiguste teostamisele seatud piirangud olema ette nähtud seadusega, need peavad arvestama kõnealuste põhiõiguste olemust ja olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Viimati nimetatud põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Piirangud peavad piirduma rangelt vajalikuga ning asjaomaseid piiranguid sisaldavas õigusaktis peavad olema ette nähtud selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad piirangute ulatust ja kohaldamist (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsiaNatsionalna politsia pri MVR) – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Mis puudutab esimesena üldist huvi pakkuvat eesmärki, mis võib põhjendada sellist harta artiklites 7 ja 8 tunnustatud põhiõiguste teostamise piirangut, nagu tuleneb põhikohtuasjas kõne all olevatest õigusnormidest, siis tuleb rõhutada, et sellist isikuandmete töötlemist süüteo eest karistamise eesmärgil läbiviidavas politseiuurimises nagu katse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele tuleb põhimõtteliselt pidada liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile tegelikult vastavaks harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

87

Mis puudutab teisena nõuet, et selline piirang peab olema vajalik, nagu on sisuliselt rõhutatud direktiivi 2016/680 põhjenduses 26, siis see nõue ei ole täidetud, kui taotletavat üldist huvi pakkuvat eesmärki on mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad andmesubjektide põhiõigusi vähem (vt selle kohta 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsia Natsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Seevastu on vajalikkuse nõue täidetud siis, kui asjaomaste andmete töötlemisega taotletavat eesmärki ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem andmesubjektide põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8 (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Mis puudutab kolmandana niisugusest töötlemisest tuleneva harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste teostamise piirangu proportsionaalsust, siis see eeldab kõigi konkreetse juhtumi asjasse puutuvate asjaolude kaalumist (vt selle kohta 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsiaNatsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

90

Nende asjaolude hulka kuuluvad eelkõige kõnealuste põhiõiguste teostamisele seatud piirangu raskus, mis sõltub nende andmete laadist ja tundlikkusest, millele pädevad politseiasutused võivad juurde pääseda, selle piiranguga taotletava üldise huvi eesmärgi olulisusest, mobiiltelefoni omaniku seosest asjaomase süüteoga või ka kõnealuste andmete asjakohasusest faktiliste asjaolude tuvastamisel.

91

Mis puudutab esiteks sellise põhiõiguste piirangu raskust, mis tuleneb niisugustest õigusnormidest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et need õigusnormid võimaldavad pädevatel politseiasutustel ilma eelneva loata pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele.

92

Selline juurdepääsu õigus võib olenevalt kõnealuse mobiiltelefoni sisust ja politseiasutuste valikutest puudutada mitte ainult liiklus- ja asukohaandmeid, vaid ka selle telefoniga tehtud fotosid ja selle sirvimisajalugu või isegi selle telefoni abil toimunud suhtluse sisu ühte osa, eelkõige lugedes seal säilitatavaid sõnumeid.

93

Juurdepääs sellisele andmekogumile võimaldab teha väga täpseid järeldusi andmesubjekti eraelu kohta, näiteks tema igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise elukoha, igapäevaste või muude liikumiste, tegevuse, sotsiaalsete suhete ja sotsiaalsete ringkondade kohta, kellega ta läbi käib.

94

Lõpuks ei saa välistada, et mobiiltelefonis sisalduvad andmed võivad hõlmata eriti tundlikke andmeid, nagu isikuandmed, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated või usulised või filosoofilised veendumused; see tundlikkus õigustab erilist kaitset, mida nende suhtes nõuab direktiivi 2016/680 artikkel 10, mis hõlmab ka andmeid, mis kaudselt kas loogilise induktsiooni või ristkontrolli tulemusel paljastavad sellist laadi teabe (vt analoogia alusel 5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 344).

95

Harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riivet, mis võib tuleneda selliste õigusnormide kohaldamisest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb seega pidada raskeks või suisa erakordselt raskeks riiveks.

96

Teiseks, mis puudutab taotletava eesmärgi olulisust, siis tuleb rõhutada, et uurimise esemeks oleva süüteo raskus on üks peamisi näitajaid selle tõsise riive proportsionaalsuse analüüsimisel, mis seisneb juurdepääsus mobiiltelefonis sisalduvatele isikuandmetele, mis võimaldavad teha täpseid järeldusi andmesubjekti eraelu kohta.

97

Kui aga asuda seisukohale, et vaid raske kuritegevusega võitlemine saab õigustada juurdepääsu mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele, piiraks see pädevate asutuste uurimispädevust direktiivi 2016/680 tähenduses seoses süütegudega üldiselt. See tooks kaasa selliste süütegude eest karistamata jäämise ohu suurenemise, võttes arvesse tähtsust, mis võib sellistel andmetel olla kriminaaluurimise jaoks. Seega eiraks selline piirang nende asutuste poolt direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel täidetavate ülesannete eripära, mida on rõhutatud direktiivi põhjendustes 10 ja 11, ning kahjustaks selle direktiiviga taotletavat eesmärki luua liidus vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala.

98

Samas ei mõjuta need kaalutlused harta artikli 52 lõikest 1 tulenevat nõuet, et põhiõiguste teostamist tohib piirata ainult „seadusega“, mis tähendab, et sellist piirangut lubav õiguslik alus peab piisavalt selgelt ja täpselt määratlema piirangu ulatuse (vt selle kohta 26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Selle nõude täitmiseks peab liikmesriigi seadusandja määratlema piisavalt täpselt elemendid, mida tuleb arvesse võtta, eelkõige asjaomaste süütegude laad või kategooria.

100

Kolmandaks, mis puudutab mobiiltelefoni omaniku seost kõnealuse süüteoga ja kõnealuste andmete asjakohasust faktiliste asjaolude tuvastamiseks, siis nähtub direktiivi 2016/680 artiklist 6, et mõiste „andmesubjekt“ hõlmab eri isikute kategooriaid, nimelt sisuliselt isikuid, kelle puhul on tõsine alus kahtlustada, et nad on toime pannud või panevad varsti toime süüteo; isikuid, kes on süüteos süüdi mõistetud; süüteoohvreid ja isikuid, kelle puhul on alust arvata, et nad võivad olla süüteo ohvrid, ning süüteoga seotud muid isikuid, keda süüteo uurimise või sellele järgneva kriminaalmenetluse käigus võidakse kutsuda tunnistusi andma. Selle artikli kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema, et asjakohasel juhul võimaluste piires eristab vastutav töötleja isikuandmeid selgelt andmesubjektide eri kategooriate kaupa.

101

Mis puudutab eelkõige sellist juurdepääsu kriminaaluurimise all oleva isiku mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis on oluline, et selle isiku suhtes esinevaid mõistlikke kahtlustusi selles, et ta pani toime, paneb toime või kavatseb toime panna süüteo või et ta on ühel või teisel viisil sellise süüteoga seotud, kinnitaks objektiivsed ja piisavad tõendid.

102

Just selleks, et tagada, et igal konkreetsel juhul järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet, kaaludes kõiki asjasse puutuvaid tegureid, on oluline, et kui liikmesriigi pädevate asutuste õigusega pääseda juurde isikuandmetele kaasneb oht, et andmesubjekti põhiõigusi riivatakse raskelt või isegi erakordselt raskelt, siis sõltub see juurdepääsu õigus kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevast kontrollist.

103

See eelkontroll eeldab, et kohtul või sõltumatul haldusasutusel, kelle ülesanne on seda kontrolli teha, oleksid kõik volitused ja kõik vajalikud tagatised, et kindlustada erinevate asjasse puututvate õiguspäraste huvide ja õiguste ühitamine. Mis puudutab konkreetsemalt kriminaaluurimist, siis eeldab selline kontroll, et kohus või asutus suudaks tagada õiglase tasakaalu ühelt poolt kuritegevusvastases võitluses uurimise vajadustega seotud õiguspäraste huvide ning teiselt poolt nende isikute põhiõiguste vahel eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, kelle andmetele juurde pääsetakse.

104

Selline sõltumatu kontroll peab sellises olukorras, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 102, toimuma enne mis tahes katset pääseda juurde asjaomastele andmetele, välja arvatud nõuetekohaselt õigustatud kiireloomulisuse korral, millisel juhul peab see kontroll toimuma võimalikult kiiresti. Hilisem kontroll ei võimalda nimelt vastata eelneva kontrolli eesmärgile takistada seda, et antakse selline luba pääseda juurde kõnealustele andmetele, mis ületab rangelt vajaliku piirid.

105

Eelkõige peab kohtul või sõltumatul haldusasutusel, kes sekkub direktiivi 2016/680 kohaldamisalasse kuuluva põhjendatud andmetele juurdepääsu taotluse alusel tehtava eelneva kontrolli raames, olema õigus keelduda juurdepääsu lubamisest või seda piirata, kui ta tuvastab, et põhiõiguste riive, mida see juurdepääs endast kujutab, oleks kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

106

Pädevatele politseiasutustele mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele juurdepääsu lubamisest tuleb keelduda või seda tuleb piirata seega siis, kui süüteo raskust ja uurimise vajadusi arvesse võttes ei ole juurdepääs side sisule või tundlikele andmetele õigustatud.

107

Mis puudutab konkreetselt tundlike andmete töötlemist, siis tuleb arvesse võtta nõudeid, mis on kehtestatud direktiivi 2016/680 artiklis 10, mille eesmärk on tagada ulatuslikum kaitse niisuguse töötlemise puhul, mis võib – nagu nähtub direktiivi põhjendusest 37 – tekitada suure ohu põhiõigustele ja -vabadustele, nagu õigus eraelu puutumatusele ja õigus isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8. Nagu nähtub artikli 10 sõnastusest endast, tuleb nimelt nõuet, mille kohaselt selliste andmete töötlemine on lubatud „üksnes siis, kui see on rangelt vajalik“, tõlgendada nii, et sellega määratletakse tundlike andmete töötlemise seaduslikkuse tugevdatud tingimused võrreldes nendega, mis tulenevad direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidest b ja c ning artikli 8 lõikest 1, mis viitavad üksnes üldiselt direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate andmete töötlemise „vajalikkusele“ (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punktid 116 ja 117 ning seal viidatud kohtupraktika).

108

Ühelt poolt rõhutab nii määrsõna „üksnes“ kasutamine väljendi „siis, kui see on rangelt vajalik“ ees, et isikuandmete eriliikide töötlemist selle artikli 10 tähenduses saab pidada vajalikuks vaid piiratud arvul juhtudel. Teiselt poolt tähendab selliste andmete töötlemise „range“ vajalikkus, et seda vajalikkust tuleb hinnata eriti nõudlikult (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 118).

109

Ent käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kriminaaluurimise käigus on Austria politseil õigus pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele. Lisaks täpsustab ta, et juurdepääsu õigus ei eelda põhimõtteliselt kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevat luba. Siiski on üksnes selle kohtu ülesanne teha põhikohtuasjas järeldused eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 102–108 esitatud täpsustustest.

110

Eeltoodust tuleneb, et esimesele ja teisele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2016/680 artikli 4 lõike 1 punkti c, arvestades harta artikleid 7 ja 8 ning artikli 52 lõiget 1, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad pädevatele asutustele võimaluse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele üldiselt süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, kui need õigusnormid:

–

määratlevad piisavalt täpselt asjaomaste süütegude laadi või kategooria,

–

tagavad proportsionaalsuse põhimõtte järgimise ja

–

allutavad selle võimaluse kasutamise, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, kohtuniku või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile.

Kolmas küsimus

111

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas CGd oleks tulnud teavitada katsetest pääseda juurde tema mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele, et ta saaks kasutada harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

112

Sellega seoses on direktiivi 2016/680 asjasse puutuvad sätted esiteks selle direktiivi artikkel 13 „Andmesubjektile kättesaadavaks tehtud või antud teave“ ja teiseks selle direktiivi artikkel 54 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu“.

113

Samuti tuleb märkida, et nagu on rõhutatud direktiivi 2016/680 põhjenduses 104, tuleb selle direktiiviga harta artiklis 47 ette nähtud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele piiranguid tõlgendada kooskõlas harta artikli 52 lõike 1 nõuetega, mille hulka kuulub nõue järgida proportsionaalsuse põhimõtet.

114

Seega tuleb asuda seisukohale, et kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/680 artikleid 13 ja 54, arvestades harta artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad kriminaalasjades pädevatel asutustel püüda pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele ilma andmesubjekti sellest teavitamata.

115

Direktiivi 2016/680 artikli 13 lõike 2 punktist d tuleneb, et lisaks lõikes 1 osutatud teabele – nagu vastutava töötleja nimi, töötlemise eesmärk ja õigus esitada kaebus järelevalveasutusele –, mis tuleb andmesubjektile kättesaadavaks teha, näevad liikmesriigid oma õiguses ette, et vastutav töötleja annab andmesubjektile selleks, et tal oleks võimalik oma õigusi teostada, vajaduse korral täiendava teabe, eriti juhul, kui isikuandmeid on kogutud andmesubjekti teadmata.

116

Direktiivi 2016/680 artikli 13 lõike 3 punktid a ja b lubavad liikmesriigi seadusandjal siiski piirata andmesubjektile lõike 2 kohaselt teabe andmist või jätta see teave esitamata „asjaomase füüsilise isiku põhiõigusi ja õigustatud huve nõuetekohaselt arvestades […] sellises ulatuses ja seni, kuni selline meede on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne“, eelkõige „ametlike või õiguslike päringute, uurimiste või menetluste takistamise vältimiseks“ või „süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise kahjustamise vältimiseks“.

117

Lõpuks tuleb märkida, et direktiivi 2016/680 artikkel 54, mis väljendab harta artiklit 47, paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette, et andmesubjektil, kes leiab, et direktiivi alusel vastuvõetud sätteid rikkuva isikuandmete töötlemise tulemusena on rikutud talle neist sätetest tulenevaid õigusi, on õigus kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.

118

Kohtupraktikast tuleneb, et harta artikliga 47 tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile eeldab põhimõtteliselt seda, et huvitatud isik saaks tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, et võimaldada tal kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on otstarbekas pädevasse kohtusse pöörduda, ning täielikult võimaldada kohtul kontrollida selle otsuse seaduslikkust (16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains (andmete töötlemise kontroll järelevalveasutuse poolt), C‑333/22, EU:C:2023:874, punkt 58).

119

Kuigi see õigus ei kujuta endast absoluutset õigust ja vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 võib seda piirata, on selle tingimus, et piirangud nähakse ette seaduses, need arvestavad asjasse puutuvate õiguste ja vabaduste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtet järgides vajalikud ja tõepoolest vastavad liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains (andmete töötlemise kontroll järelevalveasutuse poolt), C‑333/22, EU:C:2023:874, punkt 59).

120

Seega tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 115–119 viidatud sätetest, et liikmesriigi pädevad asutused, kellele kohtunik või sõltumatu haldusasutus on andnud loa pääseda juurde säilitatavatele andmetele, peavad kohaldatavates riigisisestes menetlustes teavitama andmesubjekte põhjustest, millel see luba põhineb, kohe, kui see ei saa seada ohtu nende asutuste läbiviidavat uurimist, ja tegema neile kättesaadavaks kogu direktiivi 2016/680 artikli 13 lõikes 1 osutatud teabe. See teave on nimelt vajalik, et võimaldada neil isikutel kasutada eeskätt kaebeõigust, mis on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 2016/680 artiklis 54 (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmete säilitamine), C‑350/21, EU:C:2022:896, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

121

Seevastu riigisisesed õigusnormid, mis välistavad üldiselt igasuguse õiguse sellist teavet saada, ei ole liidu õigusega kooskõlas (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmete säilitamine), C‑350/21, EU:C:2022:896, punkt 71).

122

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et CG teadis, et tema mobiiltelefon arestiti, kui Austria politsei püüdis edutult selle lukustust avada, et pääseda juurde selles sisalduvatele andmetele. Neil tingimustel tuleb tõdeda, et CG teavitamine sellest, et politsei kavatseb püüda pääseda juurde nendele andmetele, ei ole midagi sellist, mis võiks uurimist kahjustada, mistõttu teda oleks tulnud sellest eelnevalt teavitada.

123

Eeltoodust tuleneb, et kolmandale küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2016/680 artikleid 13 ja 54, arvestades harta artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad pädevatel asutustel püüda pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele, ilma et nad teavitaks kohaldatavates riigisisestes menetlustes andmesubjekti põhjustest, millel põhineb nendele andmetele juurdepääsu luba, mille on väljastanud kohtunik või sõltumatu haldusasutus, kohe, kui selle teabe esitamine ei saa enam seada ohtu nendel asutustel selle direktiivi alusel lasuvate ülesannete täitmist.

Kohtukulud

124

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
 

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK, artikli 4 lõike 1 punkti c, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7 ja 8 ning artikli 52 lõiget 1,

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad pädevatele asutustele võimaluse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele üldiselt süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, kui need õigusnormid:

–

määratlevad piisavalt täpselt asjaomaste süütegude laadi või kategooria,

–

tagavad proportsionaalsuse põhimõtte järgimise ja

–

allutavad selle võimaluse kasutamise, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, kohtuniku või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile.

 

2.

Direktiivi 2016/680 artikleid 13 ja 54, arvestades põhiõiguste harta artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 1,

tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad pädevatel asutustel püüda pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele, ilma et nad teavitaks kohaldatavates riigisisestes menetlustes andmesubjekti põhjustest, millel põhineb nendele andmetele juurdepääsu luba, mille on väljastanud kohtunik või sõltumatu haldusasutus, kohe, kui selle teabe esitamine ei saa enam seada ohtu nendel asutustel selle direktiivi alusel lasuvate ülesannete täitmist.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.