–

A Oy, esindaja: asianajaja K. Tenhovirta,

–

Soome valitsus, esindaja: A. Laine,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, T. Simonen ja I. Söderlund,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1) artikli 7 lõigete 2 ja 3 ning artikli 12 lõike 4 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt A Oy ning teiselt poolt B Ky ja C kaaspärijate vahelises kohtuvaidluses 135 arve hilinenud tasumise üle, mille maksetähtpäev jäi vahemikku 10. aprillist 2015 kuni 21. veebruarini 2018.

3

Direktiivi 2011/7 põhjendustes 12, 16 ja 28 on märgitud:

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artikli 1 „Sisu ja reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige [väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE)] konkurentsivõimet.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.“

5

Nimetatud direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

6

Sama direktiivi artikli 3 „Ettevõtjatevahelised tehingud“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused:

7

Direktiivi 2011/7 artikkel 4 käsitleb ettevõtjate ja riigiasutuste vahelisi tehinguid. Selle artikli lõikes 3 on muu hulgas ette nähtud, et äritehingute puhul, kus võlgnik on riigiasutus, tagavad liikmesriigid, et maksetähtaeg ei ületaks lõikes 3 täpselt näidatud ajavahemikke. Nimetatud artikli lõige 4 annab liikmesriikidele võimaluse lõikes 3 osutatud tähtaegu teatud tingimustel pikendada.

8

Direktiivi artiklis 6 „Võlgade sissenõudmiskulude hüvitamine“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kui artikli 3 või 4 kohaselt tuleb äritehingute puhul maksta viivist, on võlausaldajal õigus võlgnikult sisse nõuda minimaalne kindel summa 40 eurot.

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 nimetatud kindel summa kuulub maksmisele ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks.

3.   Võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult lisaks lõikes 1 osutatud kindlale summale kõnealust kindlat summat ületavate ja võlgniku hilinenud maksmisest tulenevate mis tahes sissenõudmiskulude mõistlikku hüvitamist. […]“.

9

Direktiivi artikli 7 „Ebaõiglased lepingutingimused ja tavad“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid sätestavad, et kui lepingutingimus või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või ‑tähtajaga, viivisemääraga või sissenõudmiskulude hüvitamisega, on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks.

Et otsustada, kas lepingutingimus või tava on võlausaldaja suhtes esimese lõigu tähenduses äärmiselt ebaõiglane, võetakse arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud:

2.   Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et tingimus või tava, mis välistab viivise nõudmise, on äärmiselt ebaõiglane.

3.   Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane.“

10

Sama direktiivi artiklis 12 „Ülevõtmine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid jõustavad artiklite 1–8 ja artikli 10 järgimiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid hiljemalt 16. märtsiks 2013. Nad edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata [Euroopa K]omisjonile.

[…]

4.   Käesoleva direktiivi ülevõtmisel otsustavad liikmesriigid, kas jätta selle reguleerimisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013.“

11

Direktiivi 2011/7 artikli 13 esimeses lõigus on sätestatud:

„[Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta] direktiiv 2000/35/EÜ [hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT 2000, L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226)] tunnistatakse kehtetuks alates 16. märtsist 2013, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses eelnimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega. Direktiiv jääb kehtima lepingute osas, mis on sõlmitud enne nimetatud kuupäeva ja mille suhtes käesolev direktiiv ei kehti vastavalt artikli 12 lõikele 4.“

12

Direktiiv 2011/7 võeti Soome õigusesse üle 18. jaanuari 2013. aasta seadusega (nr 30/2013) kaubanduslepingute maksetingimuste kohta (laki kaupallisten sopimusten maksuehdoista (30/2013)) (edaspidi „maksetingimuste seadus“).

13

Maksetingimuste seaduse § 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda seadust maksete suhtes, mida ettevõtja või avaliku sektori hankija peab tegema ettevõtjale tasuna kaubatarne või teenuse osutamise eest.

14

Nimetatud seaduse § 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse selle seaduse lepingutingimusi käsitlevaid sätteid ka lepingutavade suhtes.

15

Maksetingimuste seaduse § 8 lõike 1 järgi on lepingutingimus, mis näeb ette, et võlausaldajal ei ole õigust saada hilinenud maksmise eest viivitusintressi, kehtetu. Selle seaduse § 8 lõike 3 kohaselt on lepingutingimus, mis näeb ette, et võlausaldajal ei ole õigust saada sissenõudmiskulude eest hüvitist vastavalt 1. septembri 1999. aasta seaduse (nr 513/1999) nõuete sissenõudmise kohta (saatavien perinnästä annettu laki (513/1999)) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „nõuete sissenõudmise seadus“) §‑dele 10 ja 10e, kehtetu, välja arvatud juhul, kui selle tingimuse kohaldamine on õiguspärastel alustel põhjendatud.

16

Nõuete sissenõudmise seaduses on ette nähtud kindlasummalise hüvitise maksmine. Selle seaduse § 10e kohaselt on võlausaldajal, kui makse maksetingimuste seaduse § 1 tähenduses on hilinenud sellisel määral, et tal on õigus viivisele, õigus saada võlgnikult sissenõudmiskulude eest 40 euro suurune kindlasummaline hüvitis.

17

Maksetingimuste seaduse § 11 lõikes 1 on sätestatud, et seadus jõustub 16. märtsil 2013. § 11 lõike 2 alusel kohaldatakse enne seda jõustumiskuupäeva sõlmitud lepingu suhtes õigusnorme, mis kehtisid asjaomasel kuupäeval.

18

Raamatukaupluse pidaja B on alates 2009. aasta aprillist olnud A klient ning ostnud A‑lt raamatuid ja muid trükitooteid üksiktellimuste alusel. A tarnis B‑le raamatuid ja saatis talle iga tellimuse kohta eraldi arve. Poolte vahel ei ole asjaomase kauba tellimiseks ja tarnimiseks sõlmitud kirjalikku raam‑ või muud lepingut. Samuti ei ole pooled sõlminud eraldi kirjalikku kokkulepet arvete tasumise ja viivise maksmise korra kohta.

19

A esitas 7. mail 2018 käräjäoikeusele (esimese astme kohus, Soome) hagi nõudega mõista B‑lt ja selle täisosanikult C‑lt tema kasuks solidaarselt välja viivitusintress summas 172,81 eurot ning nõuete sissenõudmise seaduse § 10e alusel kindlasummaline hüvitis sissenõudmiskulude eest kogusummas 5400 eurot. Nõuete põhjendusena märkis A, et B oli tasunud hilinemisega 135 arvet, mille maksetähtpäev jäi vahemikku 10. aprillist 2015 kuni 21. veebruarini 2018.

20

B ja C vaidlesid nendele nõuetele vastu. Kuigi nad möönsid, et 135 arve tasumine hilines pärast maksetähtpäeva kaks päeva kuni kolm nädalat, märkisid nad, et kõik need arved on lõplikult tasutud.

21

Sellega seoses tuginesid B ja C eelkõige raamatukaubanduse sektoris levinud tavale ja asjaolule, et nende kaheksa koostööaasta jooksul ei olnud A neilt kunagi varem viivise või sissenõudmiskulude hüvitise maksmist nõudnud, kuigi B tasus enamiku A väljastatud arveid alles pärast maksetähtpäeva. Nad väitsid, et A ja B vahel oli vähemalt „vaikiv kokkulepe“, mille kohaselt võis B väljastatud arveid tasuda mõistliku aja jooksul pärast maksetähtpäeva, ilma et ta maksaks viivist. Samuti oli A ja B vahel kokkulepe, et A‑l ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulude eest kindlasummalist hüvitist vastavalt nõuete sissenõudmise seaduse §‑le 10e.

22

Käräjäoikeus (esimese astme kohus) jättis A hagi rahuldamata.

23

Nimetatud kohus märkis selle kohta, et määrava tähtsusega küsimus on see, kas A võis nõuda viivise maksmist. Ta viitas maksetingimuste seaduse § 8 lõikele 1, mille kohaselt lepingutingimus, mis näeb ette, et võlausaldajal ei ole õigust saada hilinenud maksmise eest viivitusintressi, on kehtetu. Kuna see on imperatiivne säte, ei saanud A ja B leppida kokku, et A‑l ei ole õigust saada hilinenud maksmise eest viivist.

24

Nimetatud kohus pidas siiski tõendatuks, et A ja B vahel on pikaajaline kaubandustava, mille kohaselt saab arvet tasuda mõistliku aja jooksul pärast maksetähtpäeva, ilma et makstaks viivist. Tema arvates ei ole see tava vastuolus maksetingimuste seaduse § 8 lõikega 1, mistõttu A‑l ei ole õigust saada hilinenud maksmise eest viivist ega seega ka kindlasummalist hüvitist sissenõudmiskulude eest.

25

Hovioikeus (apellatsioonikohus, Soome), kellele A esitas apellatsioonkaebuse, jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, leides, et A ja B tava oli saanud nende vahel sõlmitud kokkuleppe lahutamatuks osaks. Tema arvates ei ole kohaldatavate sätetega vastuolus see, et viivise arvestamise alguse kuupäev sellise tava tõttu asjaomase arve maksetähtpäevast erineb. Lõpuks leidis kohus, et see tava ei ole ka ebamõistlik ega ebaõiglane ega ole seega imperatiivsete õigusnormidega vastuolus.

26

A esitas kassatsioonkaebuse Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

27

Kaebuse põhjendamiseks väidab A sisuliselt, et arvestades seda, et kohaldatavad õigusnormid on imperatiivsed, ei olnud temal ja B‑l õigust sõlmida vaikivaid või mis tahes muus vormis kokkuleppeid hilinenud maksmise eest viivise maksmise kohta, rikkudes sellega asjaomase võlausaldaja õigusi.

28

Lisaks väidab A seoses maksetingimuste seaduse § 11 lõigetega 1 ja 2, et iga üksiktellimus kujutab endast lepingut ja käesoleval juhul ei ole tegemist enne selle seaduse jõustumist sõlmitud pikaajalise kokkuleppe või tekkinud tavaga.

29

B ja C kaaspärijad seevastu leiavad, et lepingutingimuse või tavaga on võimalik kõrvale kalduda kuupäevast, millest viivitusintressi arvestama hakatakse.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 1. juuni 2017. aasta kohtuotsusest Zarski (C‑330/16, EU:C:2017:418) ei leia selget vastust, mis puudutab direktiivi 2011/7 artikli 12 lõikes 4 kasutatud väljendi „lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013“ ulatust olukorras, kus hilinenud maksmise eest viivise tasumise tava, mida asjaomased pooled järgivad, on alguse saanud enne seda kuupäeva, kuid iga üksiktellimus, mille alusel viivitusintressi ja sissenõudmiskulude hüvitist nõutakse, on tehtud pärast selle kuupäeva möödumist. Samuti ei ole kohaldatavates õigusnormides ega kohtupraktikas selgelt märgitud, kas poolte tava, mille kohaselt võlausaldaja ei nõudnud lühiajalise makseviivituse korral viivist, võib pidada äärmiselt ebaõiglaseks lepingutingimuseks või tavaks.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et kui direktiiv 2011/7 Soome õigusesse üle võeti, kasutas liikmesriigi seadusandja selle direktiivi artikli 12 lõikes 4 ette nähtud võimalust.

32

Lisaks, nagu esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes otsustati, on lepinguline tava, mida A ja B olid alates 2009. aastast katkestusteta järginud ja mille kohaselt kuni ühe kuu pikkune arvete tasumisega hilinemine ei too kaasa viivitusintressi, riigisisese õiguse alusel saanud nende vahel sõlmitud kokkulepete lahutamatuks osaks.

33

Euroopa Kohtu praktikat arvestades ei ole siiski selge, kas sellist tava – eeldusel, et see muutus pooltele siduvaks enne 16. märtsi 2013 – ja kõiki poolte vahel alates sellest kuupäevast tehtud üksiktellimusi tuleb pidada lepinguks, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013 direktiivi 2011/7 artikli 12 lõike 4 tähenduses, mistõttu on need kõik direktiivi 2011/7 kohaldamisalast välja jäetud.

34

Juhuks kui direktiiv 2011/7 on kohaldatav pärast 16. märtsi 2013 esitatud tellimustele, kuigi asjaomane tava oli välja kujunenud enne seda kuupäeva, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas see tava kujutab endast lepingutingimust või tava, mis esiteks välistab viivitusintressi maksmise direktiivi 2011/7 artikli 7 lõike 2 tähenduses ja teiseks sissenõudmiskulude hüvitise maksmise selle direktiivi artikli 7 lõike 3 tähenduses, ning kas järelikult tuleb eeldada, et see tava „on äärmiselt ebaõiglane“ nii esimesena nimetatud sätte kui ka teisena nimetatud sätte tähenduses.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul põhineb viivisest ja sellega seotud sissenõudmiskulude hüvitamise nõudest loobumine käesoleval juhul tava, mille kohaselt võlausaldaja nõustus jätma need sisse nõudmata lühiajalise, st alla ühe kuu pikkuse makseviivituse korral vastutasuks põhivõla tasumise eest. Euroopa Kohtu praktika ei võimalda aga vastata küsimusele, kas niisugune tava võib võlausaldajale olla siduv, ilma et see oleks direktiiviga 2011/7 vastuolus.

36

Sellega seoses tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul sisuliselt küsimus, kas 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsusest IOS Finance EFC (C‑555/14, EU:C:2017:121) ja 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv) (C‑122/18, EU:C:2020:41) tulenevad juhised on kohaldatavad põhjendusel, et nende kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades oli maksetega hilinenud avaliku võimu kandja, samas kui põhikohtuasjas on hilinemise põhjustanud eraõiguslik üksus.

37

Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2011/7 artikli 12 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad jätta selle direktiivi kohaldamisalast välja hilinenud maksmise eest viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise maksmist puudutava lepingutava, kui seda tava on poolte vahel pidevalt järgitud enne 16. märtsi 2013, kuid üksiktellimused, mille alusel viivist ja sellist hüvitist nõutakse, on tehtud pärast seda kuupäeva.

39

Direktiivi 2011/7 artikli 12 lõige 4 lubab liikmesriikidel direktiivi ülevõtmisel otsustada, kas jätta selle reguleerimisalast välja „lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013“.

40

Euroopa Kohus on aga juba rõhutanud, et seda sätet tuleb kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt selle kohta 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Zarski, C‑330/16, EU:C:2017:418, punktid 25 ja 26).

41

Lisaks on ta juba esile toonud, et esiteks viib selle sõnastuse analüüs järelduseni, et kasutades väljendit „lepingud, mis on sõlmitud“, soovis liidu seadusandja lubada liikmesriikidel jätta direktiivi 2011/7 kohaldamisalast välja enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingulised suhted kogu ulatuses, sealhulgas tagajärgede osas, mis tulenevad nendest lepingulistest suhetest ja saabuvad pärast seda kuupäeva (1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Zarski, C‑330/16, EU:C:2017:418, punktid 25, 26 ja 29).

42

Teiseks on ta nentinud, et seda tõlgendust kinnitab nimetatud sätte kontekst ja konkreetsemalt direktiivi 2011/7 artikli 13 – millega tunnistati direktiiv 2000/35 alates 16. märtsist 2013 kehtetuks – ulatus, mis samas näeb ette, et seda direktiivi kohaldatakse jätkuvalt lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne seda kuupäeva ja mille suhtes direktiiv 2011/7 ei kehti vastavalt artikli 12 lõikele 4 (vt selle kohta 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Zarski, C‑330/16, EU:C:2017:418, punktid 30 ja 31).

43

Euroopa Kohus järeldas nendest asjaoludest, et kui liikmesriik on kasutanud talle direktiivi 2011/7 artikli 12 lõikega 4 antud võimalust, jäävad enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingud – välja arvatud juhul, kui on kasutatud direktiivi 2000/35 artikli 6 lõike 3 punktis b sätestatud võimalust lepingute puhul, mis on sõlmitud enne 8. augustit 2002 – viimati nimetatud direktiivi kohaldamisalasse, kaasa arvatud nende tulevaste tagajärgede osas. Eeltoodust tuleneb, et vaidlused maksete üle, mis on muutunud sissenõutavaks pärast 16. märtsi 2013, ei saa kuuluda direktiivi 2011/7 kohaldamisalasse, kui leping, mille alusel neid makseid tuleb teha, on sõlmitud enne seda kuupäeva ja kui asjasse puutuv liikmesriik on kasutanud direktiivi 2011/7 artikli 12 lõikes 4 ette nähtud võimalust (vt selle kohta 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Zarski, C‑330/16, EU:C:2017:418, punktid 32 ja 33).

44

Euroopa Kohus on seega asunud seisukohale, et direktiivi 2011/7 artikli 12 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad jätta selle direktiivi kohaldamisalast välja hilinenud maksed, mis tasutakse enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingu täitmiseks, isegi kui hilinemine leiab aset pärast seda kuupäeva (1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Zarski, C‑330/16, EU:C:2017:418, punkt 34).

45

Eeltoodust tuleneb, et määrava tähtsusega asjaolu selle hindamisel, kas niisugune lepingutava, nagu on arutusel põhikohtuasjas, võib direktiivi 2011/7 artikli 12 lõike 4 alusel jääda selle direktiivi nõuete kohaldamisalast välja, on selle lepingu sõlmimise kuupäev, mille alusel tuleb maksed teha.

46

Siiski tuleb tõdeda, et selle direktiivi põhjenduse 28 viimases lauses on märgitud, et direktiiv ei tohiks mõjutada eelkõige riigisiseseid sätteid, mis käsitlevad lepingute sõlmimise viisi. Siit järeldub, et liikmesriigi kohus peab kohaldatava riigisisese õiguse alusel kindlaks tegema, kas talle hindamiseks esitatud asjaolud viisid lepingu sõlmimiseni, ja vajaduse korral selle sõlmimise kuupäeva.

47

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisisese õiguse kohaselt on kõnealune tava, mida on alates 2009. aastast katkematult järgitud, saanud A ja B vahelise lepingulise suhte „lahutamatuks osaks“. Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et see tava on muutunud pooltele siduvaks enne 16. märtsi 2013 ja seega on tegemist enne seda kuupäeva sõlmitud lepingulise suhtega, mille kontrollimine on siiski selle kohtu ülesanne.

48

Seega jääb tal veel kindlaks teha, kas kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt tuleb asuda seisukohale, et iga kord, kui B esitas A‑le kauba üksiktellimuse, on sõlmitud uus leping, mistõttu juhul, kui leping on sõlmitud alates 16. märtsist 2013, ei saa see vastavalt direktiivi 2011/7 artikli 12 lõikele 4 jääda selle direktiivi kohaldamisalast välja. Seevastu juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et need üksiktellimused ei ole iseseisvad lepingud, vaid kujutavad endast enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingu täitmist, jääb lepingupakett selle direktiivi kohaldamisalast välja, kuna Soome Vabariik on kasutanud selles sättes ette nähtud võimalust.

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 12 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad jätta selle direktiivi kohaldamisalast välja hilinenud maksmise eest viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise maksmist puudutava lepingutava, kui see on osa enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingust vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele. Üksiktellimused, mis on tehtud nimetatud kuupäeval või pärast seda ning mille alusel nõutakse hilinenud maksmise eest viivist ja sissenõudmiskulude hüvitamist, võib direktiivi 2011/7 kohaldamisalast välja jätta tingimusel, et need kujutavad endast üksnes enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingu täitmist vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele. Seevastu juhul, kui need üksiktellimused on nimetatud õiguse kohaselt eraldiseisvad lepingud, mis on sõlmitud nimetatud kuupäeval või pärast seda, ei saa neid selle direktiivi kohaldamisalast välja jätta.

50

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas juhul, kui direktiiv 2011/7 on põhikohtuasjas kohaldatav, tuleb selle artikli 7 lõikeid 2 ja 3 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus tava, mille kohaselt lühema kui ühe kuu pikkuse hilinenud makse korral ei nõua võlausaldaja sisse viivist ega sissenõudmiskulude hüvitist vastutasuks sissenõutavate nõuete põhisumma tasumise eest.

51

Vastavalt direktiivi 2011/7 artikli 1 lõikele 1 on direktiivi eesmärk võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, kuna hilinemine kujutab endast selle direktiivi põhjenduse 12 kohaselt lepingu rikkumist, mis on muutunud võlgnike jaoks rahaliselt ahvatlevaks eelkõige seetõttu, et hilinenud maksmise suhtes rakendatav viivisemäär on madal või kuna selle eest ei tule viivist maksta (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punkt 24).

52

Selle eesmärgi saavutamiseks ei ühtlustata direktiiviga 2011/7 siiski täielikult kõiki õigusnorme hilinenud maksmise kohta äritehingute puhul (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Samuti nagu direktiiv 2000/35 sätestab nimelt ka direktiiv 2011/7 selles valdkonnas üksnes mõne reegli, mille hulgas on ka reeglid hilinenud maksmise korral tasutava viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise kohta (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punkt 26).

54

Sellega seoses tuleb liikmesriikidel vastavalt direktiivi 2011/7 artikli 3 lõikele 1 ja artiklile 6 tagada, et ettevõtjatevaheliste äritehingute puhul on võlausaldajal, kes on täitnud oma kohustused ega ole saanud maksmisele kuuluvat summat õigel ajal, õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata ja nõuda sisse hüvitis talle tekkinud sissenõudmiskulude eest, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav.

55

Selleks paneb direktiivi artikli 7 lõige 1 liikmesriikidele kohustuse näha ette, et kui lepingutingimus või tava, mis on eelkõige seotud maksetähtpäeva, viivisemäära või sissenõudmiskulude hüvitamisega, on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks. Lisaks on artikli 7 lõike 1 kohaldamiseks esiteks lõikes 2 ette nähtud, et eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab viivise nõudmise, on äärmiselt ebaõiglane, ning teiseks on lõikes 3 sätestatud, et eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane.

56

Samas nähtub nimetatud sätetest, et need üksnes tagavad, et eelkõige direktiivi 2011/7 artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 6 sätestatud asjaolud annavad võlausaldajale õiguse nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitamist. Nagu ilmneb selle direktiivi põhjendusest 28, takistab see, et sellist õigust ei ole võimalik lepinguga välistada, lepinguvabaduse kuritarvitamist võlausaldaja kahjuks, kes asjaomase lepingu sõlmimise kuupäeval ei saa sellest loobuda (vt analoogia alusel 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punkt 29).

57

Teisisõnu on direktiivi 2011/7 artikli 7 lõigete 2 ja 3 eesmärk vältida seda, et võlausaldaja loobub viivisest või sissenõudmiskulude hüvitamisest lepingu sõlmimise ajal, st kui võlausaldaja kasutab lepinguvabadust ja võlgnik võib seda vabadust võlausaldaja kahjuks kuritarvitada (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punkt 30).

58

Seevastu juhul, kui direktiivis 2011/7 ette nähtud tingimused on täidetud ning kui viivis hilinenud maksmise eest ja sissenõudmiskulude hüvitis on muutunud sissenõutavaks, peab võlausaldaja saama lepinguvabadust arvestades vabalt loobuda viivise ja kõnealuse hüvitisena tasumisele kuuluvate summade sissenõudmisest, eelkõige vastutasuks põhisumma viivitamatu tasumise eest. Seda kinnitab ka direktiivi põhjendus 16, milles on täpsustatud, et direktiiv ei peaks kohustama võlausaldajat hilinenud maksmise eest viivist nõudma (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punktid 31 ja 32).

59

Järelikult ei tulene direktiivist 2011/7, et sellega oleks vastuolus olukord, kus võlausaldaja vabatahtlikult loobub õigusest nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitamist. Samas sõltub selline loobumine tingimusest, et loobutud on tõesti vabatahtlikult, mistõttu ei tohi see kujutada endast võlausaldaja lepinguvabaduse kuritarvitamist võlgniku poolt (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punktid 33 ja 34).

60

Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlusi, tuleb sellega seoses veel lisada, et ühelt poolt on käesoleva kohtuotsuse punktides 56–59 viidatud kohtupraktikast tulenevad juhised kohaldatavad sellistele asjaoludele, nagu on arutusel põhikohtuasjas. Kuigi on tõsi, et selle kohtupraktika aluseks olnud kohtuasi puudutas ettevõtjate ja riigiasutuste vahelisi tehinguid, samas kui põhikohtuasjas on vaidluse all ettevõtjatevahelised tehingud, tuleb siiski tõdeda, et need juhised puudutavad direktiivi 2011/7 artikli 7 lõigete 2 ja 3 ulatust ning nendes sätetes ette nähtud kvalifitseerimise osas ei tehta vahet olenevalt sellest, mis liiki äritehinguga on tegemist. Teiselt poolt, mis puudutab kohtuasja, mis päädis 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv) (C‑122/18, EU:C:2020:41), siis piisab, kui tõdeda, et see käsitles nimetatud direktiivi artikli 4 lõikeid 3 ja 4, mis ei ole põhikohtuasjas arutusel.

61

Käesoleval juhul ei ilmne eelotsusetaotlusest, kas võlausaldaja on põhikohtuasjas vaidlusalust tava järgides vabatahtlikult loobunud oma õigusest nõuda hilinenud maksmise korral viivist ja sissenõudmiskulude hüvitamist käesoleva kohtuotsuse punktides 57–59 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid hindama, kindlaks tegema, kas võib asuda seisukohale, et järgides tava, mis seisnes viivisele ja hüvitisele vastavate summade sisse nõudmata jätmises, nõustus võlausaldaja vabatahtlikult loobuma viivise ja hüvitisena tasumisele kuuluvate summade sissenõudmisest, kusjuures tuleb täpsustada, et sellist nõusolekut ei saa väljendada selle lepingu sõlmimise ajal, mille alusel need maksed tasumisele kuuluvad.

62

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 7 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus tava, mille kohaselt lühema kui ühe kuu pikkuse hilinenud makse korral ei nõua võlausaldaja sisse viivist ega sissenõudmiskulude hüvitist vastutasuks sissenõutavate nõuete põhisumma tasumise eest tingimusel, et nii toimides on võlausaldaja vabatahtlikult loobunud viivise ja hüvitisena tasumisele kuuluvate summade sissenõudmisest.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: