EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

12. jaanuar 2023 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Direktiiv (EL) 2015/2302 – Artikli 14 lõige 1 – Pakettreisid ja seotud reisiteenused – Pakettreisilepingu täitmine – Reisikorraldaja vastutus – Meetmed nakkushaiguse ülemaailmse leviku tõkestamiseks – COVID‑19 pandeemia – Reisija sihtkohas ja elukohas ning muudes riikides kehtestatud piirangud – Pakettreisi raames osutatud teenuste mittevastavus – Selle pakettreisi hinna asjakohane alandamine

Kohtuasjas C‑396/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht München I (Müncheni I apellatsioonikohus, Saksamaa) 18. mai 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. juunil 2021, menetluses

KT,

versus

FTI Touristik GmbH,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Prechal (ettekandja), kohtunikud M. L. Arastey Sahún, F. Biltgen, N. Wahl ja J. Passer,

kohtujurist: L. Medina,

kohtusekretär: osakonna juhataja D. Dittert,

arvestades kirjalikku menetlust ja 1. juuni 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Tšehhi valitsus, esindajad: S. Šindelková, M. Smolek ja J. Vláčil,

–	Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A. Ferrand,

–	Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann, I. Rubene ja C. Valero,

olles 15. septembri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1), artikli 14 lõiget 1.

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üheks pooleks on kaks reisijat, KT ja NS (edaspidi „põhikohtuasja apellandid“), ja teiseks pooleks reisikorraldaja FTI Touristik GmbH ning mille ese on pakettreisi hinna alandamine, mida nõuti nende kahe reisija sihtkohas COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu, ja nende ennetähtaegne tagasipöördumine sihtkohta.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2015/2302 põhjendustes 31 ja 34 on märgitud:

„(31)

Reisijad peaksid samuti saama lõpetada pakettreisilepingu igal ajal enne pakettreisi algust, tasudes selle eest asjakohase ja põhjendatud lõpetamistasu, võttes arvesse eeldatavat kulude kokkuhoidu ja reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenevat tulu. Samuti peaks neil olema õigus pakettreisileping lõpetada lõpetamistasu maksmata, kui pakettreisi teenuste osutamist mõjutavad märkimisväärselt vältimatud ja erakorralised asjaolud. Kõnealused asjaolud võivad hõlmata näiteks sõjategevust, muid tõsiseid julgeolekuprobleeme, nagu terrorism, märkimisväärseid ohte inimese tervisele, nagu raske haiguse puhang reisisihtkohas, või loodusõnnetusi, nagu üleujutused, maavärinad, või ilmastikutingimused, mis muudavad võimatuks reisida sihtkohta turvaliselt pakettreisilepingus ette nähtud viisil.

[…]

(34)

On asjakohane kehtestada konkreetsed eeskirjad õiguskaitsevahendite kohta seoses pakettreisilepingu rikkumisega. Reisijal peaks olema õigus probleemide lahendamisele ja kui olulist osa pakettreisilepingus ette nähtud reisiteenustest ei ole võimalik osutada, peaks reisijale pakkuma muid sobivaid teenuseid. Kui korraldaja ei heasta mittevastavusi reisija poolt määratud mõistliku aja jooksul, peaks reisijal olema võimalus seda ise teha ja taotleda vajalike kulude hüvitamist. Teatud juhtudel ei peaks kõnealuse ajavahemiku kindlaksmääramine olema vajalik, eelkõige siis, kui nõutakse kohest heastamist. Nii on see näiteks juhul, kui korraldaja poolt organiseeritud bussi hilinemise tõttu peab reisija võtma takso, et jõuda õigeks ajaks lennukile. Samuti peaks reisijal olema õigus hinnaalandusele, pakettreisilepingu lõpetamisele ja/või kahju hüvitamisele. Hüvitis peaks katma ka mittemateriaalset kahju, nagu reisi või puhkuse nauditavuse vähenemine märkimisväärsete probleemide tõttu asjaomaste reisiteenuste osutamisel. Reisija peaks olema kohustatud teavitama korraldajat põhjendamatu viivituseta ja juhtumi asjaolusid arvesse võttes igast märgatud mittevastavusest pakettreisilepingus sisalduva reisiteenuse osutamise ajal. Selle kohustuse täitmata jätmist võib asjakohaste hinnaalanduste ja tekitatud kahju eest makstavate hüvitiste kindlaksmääramisel arvesse võtta, kui kõnealuse teate esitamine oleks kahju vältinud või vähendanud.“

Selle direktiivi artikkel 1 „Reguleerimisese“ sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kõrgetasemelise ja võimalikult ühtlase tarbijakaitse saavutamisele, ühtlustades liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide teatavaid aspekte, mis puudutavad reisijate ja ettevõtjate vahel sõlmitud pakettreisilepinguid ja seotud reisikorraldusteenuste lepinguid.“

Kõnealuse direktiivi artikkel 3 „Mõisted“ näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

12)	„vältimatud ja erakorralised asjaolud“ – olukord, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral;

13)	„mittevastavus“ – pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine;

[…]“.

Sama direktiivi artiklis 13 „Vastutus pakettreisi teenuste osutamise eest“ on märgitud:

„1. Liikmesriigid tagavad, et korraldaja vastutab pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest olenemata sellest, kas selliseid teenuseid peab osutama korraldaja või teised reisiteenuse osutajad.

[…]

2. Reisija teavitab korraldajat põhjendamatult viivitamata kõigist pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamisel tuvastatud mittevastavustest, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid.

3. Kui mis tahes reisiteenust ei osutata kooskõlas pakettreisilepinguga, heastab korraldaja mittevastavuse, v.a juhul, kui:

a)	see on võimatu või

b)	sellega kaasnevad ebaproportsionaalsed kulud, võttes arvesse mittevastavuse ulatust ja mõjutatud reisiteenuste väärtust.

Kui korraldaja ei heasta mittevastavust käesoleva lõike esimese lõigu punkti a või b kohaselt, kohaldatakse artiklit 14.

[…]“.

Direktiivi 2015/2302 artiklis 14 „Hinna alandamine ja kahju hüvitamine“ on märgitud:

„1. Liikmesriigid tagavad, et reisijal on õigus asjakohasele hinnaalandusele iga ajavahemiku eest, mil mittevastavus esines, v.a juhul, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus tulenes reisijast.

2. Reisijal on õigus saada korraldajalt asjakohast hüvitist igasuguse kahju eest, mida reisija kannab mis tahes mittevastavuse tõttu. Hüvitis makstakse välja põhjendamatult viivitamata.

3. Reisijal ei ole õigust kahju hüvitamisele, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus:

a)	tuleneb reisijast;

b)	tuleneb kolmandast isikust, kes ei ole seotud pakettreisilepingus sisalduva reisiteenuse osutamisega, ning see on ettenägematu või vältimatu, või

c)	tuleneb vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest.

[…]“.

Saksa õigus

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 651i näeb ette:

„(1) Reisikorraldaja peab korraldama reisijale lepingutingimustele vastava pakettreisi.

(2) Pakettreis vastab lepingutingimustele, kui sellel on kokkulepitud omadused. Kui omadusi ei ole kokku lepitud, siis vastab pakettreis lepingutingimustele, kui

1.	see võimaldab saavutada lepinguga taotletava eesmärgi või

2.	võimaldab saavutada tavaliselt taotletava eesmärgi ning sellel on sama liiki pakettreiside puhul tavalised ja mõistlikult eeldatavad omadused.

Reis ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui reisikorraldaja jätab reisiteenuse osutamata või teeb seda ebamõistliku hilinemisega.

(3) Kui pakettreis ei vasta lepingutingimustele, siis võib reisija juhul, kui järgnevates sätetes esitatud tingimused on täidetud ja kui seadusest ei tulene teisiti,

[…]

6. nõuda reisi hinna alandamist (§ 651m) […]

[…]“.

9	BGB § 651m sätestab: „Reisi hinda alandatakse ajavahemiku eest, mil reis ei vasta lepingutingimustele. Reisi hinda tuleb alandada võrdeliselt tegeliku väärtuse suhtega puudusteta pakettreisi väärtusesse lepingu sõlmimise ajal. Vajaduse korral tehakse hinnaalanduse määr kindlaks hinnangu alusel.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

Põhikohtuasja apellandid ostsid 30. detsembril 2019 FTI Touristiku kaudu pakettreisi, mis sisaldas esiteks edasi‑tagasi lendu Saksamaalt Gran Canariale (Hispaania) ja teiseks saarel viibimist ajavahemikus 13. märtsist kuni 27. märtsini 2020. Põhikohtuasja apellandid lendasid sihtkohta plaanipäraselt.

Kuid 15. märtsil 2020 võtsid Hispaania ametivõimud kogu Hispaania territooriumil COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks meetmed, mille tulemusel muu hulgas suleti Gran Canaria rannad ja kehtestati saarel liikumiskeeld. Hotellis, kus põhikohtuasja apellandid peatusid, lubati külalistel oma toast lahkuda vaid sööma minemiseks, ujumisbasseinide ja lamamistoolide kasutamine oli keelatud ning meelelahutusprogramm tühistati. Põhikohtuasja apellantidele teatati 18. märtsil 2020, et nad peavad olema igal ajal valmis saarelt lahkuma, ja kahe päeva pärast tuli neil Saksamaale tagasi pöörduda.

Pärast tagasijõudmist esitasid põhikohtuasja apellandid FTI Touristikule nõude alandada nende pakettreisi hinda 70% ehk 1018,50 euro võrra. FTI Touristik keeldus hinna alandamisest, leides, et tegemist on „üldise igapäevaeluga seotud riskiga“, mille eest ei saa teda vastutavaks pidada. Selle keeldumise järel esitasid põhikohtuasja apellandid Amtsgericht Münchenile (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) hinnaalanduse saamiseks hagi.

Nimetatud kohus jättis 26. novembri 2020. aasta otsusega hagi rahuldamata, leides, et Hispaania ametivõimude võetud meetmed COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks on põhikohtuasja apellantide tervise kaitseks võetud meetmed ning selline kaitse ei saa muuta nende pakettreisi „mittevastavaks“ BGB § 651i tähenduses. Kõnealune kohus rõhutab sellega seoses, et selle hotelli pidajad, kus põhikohtuasja apellandid peatusid, olid kohustatud võtma oma külaliste suhtes kaitsemeetmeid.

Põhikohtuasja apellandid esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Landgericht München I‑le (Müncheni I apellatsioonikohus, Saksamaa). See kohus leiab, et pakettreisi korraldajat võib küll pidada vastutavaks selle eest, kui asjaomased reisiteenused on tervisekaitsemeetmete kohaldamise tõttu mittevastavad, võttes arvesse selle korraldaja mittesüülist vastutust, mis on ette nähtud BGB §‑s 651i. Kuid põhikohtuasja apellantide reisi toimumise ajal olid COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks Hispaania ametivõimude võetud meetmetega sarnased meetmed kehtestatud ka Saksamaal, mistõttu võib põhikohtuasja apellantide sihtkohas kehtestatud meetmed lugeda „tavapärasteks asjaoludeks“, mida rakendati COVID‑19 pandeemia tõttu kogu Euroopas, mitte aga sellele sihtkohale omasteks erandlikeks asjaoludeks.

Lisaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kehtestatud piiranguid võib pidada „üldiseks igapäevaeluga seotud riskiks“, mis välistab asjaomase pakettreisi korraldaja vastutuse. Ta viitab sellega seoses Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtuotsusele, milles muu hulgas sisuliselt leiti, et reisilepingust tulenev hüvitamiskohustus võib olla piiratud seoses asjaoludega, mis kuuluvad üksnes reisija eraelusfääri või mille puhul realiseeruvad riskid, millega reisija peab ka igapäevaelus arvestama. Reisija kanda peaks seega jääma riskid, mis on seotud „üldiste igapäevaeluga seotud riskide“ alla kuuluva tegevusega, juhtudel, kui reisikorraldaja ei ole oma kohustusi rikkunud või kui kahju ei tulene sündmusest, mis toob kaasa reisikorraldaja vastutuse. Nii on see juhul, kui sõltumata pakettreisis sisalduvatest reisiteenustest juhtub reisijal puhkusekohas õnnetus, ta jääb haigeks, langeb kuriteo ohvriks või ei saa muul isiklikul põhjusel enam reisiteenuste kasutamist jätkata.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et kuigi direktiivi 2015/2302 koostajad on artikli 12 lõike 2 tähenduses „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ hulgas nimetatud „raske haiguse puhangut reisisihtkohas“, millest annab tunnistust direktiivi põhjendus 31, võib oletada, et direktiivi koostajad ei pidanud silmas pandeemiaolukorda.

Neil asjaoludel otsustas Landgericht München I (Müncheni I apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas piirangud, mis on kehtestatud reisisihtkohas esineva nakkushaiguse tõttu, kujutavad endast mittevastavust direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 tähenduses ka juhul, kui nakkushaiguse ülemaailmse leviku tõttu rakendatakse samasuguseid piiranguid nii reisija elukohas kui ka muudes riikides?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et reisijal on õigus pakettreisi hinna alandamisele, kui pakettreisis sisalduvate reisiteenuste mittevastavus on tingitud piirangutest, mis kehtestati reisija sihtkohas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, ja kui sellised piirangud olid selle haiguse ülemaailmse leviku tõttu kehtestatud ka reisija elukohas ja muudes riikides.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on, ning vajaduse korral selle sätte kujunemislugu (18. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus IG Metall ja ver.di, C‑677/20, EU:C:2022:800, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab esiteks direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 sõnastust, siis on selles sättes sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et reisijal on õigus asjakohasele hinnaalandusele iga ajavahemiku eest, mil mittevastavus esines, välja arvatud juhul, kui reisikorraldaja tõendab, et mittevastavus tulenes reisijast.

Seega tuleneb selle sätte sõnastusest, et reisija õigus pakettreisi hinna alandamisele sõltub vaid tingimusest, et osutatud reisiteenused on mittevastavad. Direktiivi 2015/2302 artikli 3 punkti 13 kohaselt on mõiste „mittevastavus“ määratletud kui pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine.

Sellest järeldub, et reisiteenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine on piisav, et reisija saaks õiguse nõuda talle pakettreisi müünud reisikorraldajalt oma pakettreisi hinna alandamist. Siinjuures ei oma tähtsust ei mittevastavuse põhjus ega muu hulgas see, kas mittevastavus tuleneb reisikorraldajast. Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 17 märkis, on mittevastavuse tuvastamine selles mõttes objektiivne, et tuvastamiseks tuleb üksnes võrrelda reisija pakettreisis sisalduvaid ja talle tegelikult osutatud teenuseid.

Sama sätte sõnastus näeb ette vaid ühe erandi pakettreisi ostnud reisija õigusest, nimelt juhul, kui mittevastavus tuleneb sellest reisijast. Kui võtta arvesse selle erandi selget tähendust ja seda, et kõiki erandeid tuleb tõlgendada kitsalt, ei või kõnealune erand hõlmata muid olukordi kui need, kus mittevastavus tuleneb reisijast.

Seega tuleneb direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 grammatilisest tõlgendusest, et pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine annab kõikidel asjaoludel reisijale õiguse hinnaalandusele, välja arvatud juhul, kui nende teenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine tuleneb sellest reisijast. See, et nende reisiteenuste mittevastavus tuleneb reisikorraldajast või muust isikust kui nimetatud reisija, või see, et mittevastavus on tingitud asjaoludest, mis väljuvad reisikorraldaja kontrolli alt, nagu „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ direktiivi 2015/2302 artikli 3 punkti 12 tähenduses, ei mõjuta seega selle reisija õigust hinna alandamisele.

Mis puudutab teiseks direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 konteksti, siis tuleb märkida, et see säte on osa pakettreisikorraldajate ühtlustatud lepingulise vastutuse korrast, mis on kehtestatud direktiivi artiklitega 13 ja 14, mis kuuluvad direktiivi IV peatükki „Pakettreisi teenuste osutamine“. Nimetatud vastutuse korda iseloomustab asjaomase reisikorraldaja mittesüüline vastutus ja nende juhtude ammendav määratlemine, mil ta võib vastutusest vabaneda.

Direktiivi artikli 13 „Vastutus pakettreisi teenuste osutamise eest“ lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et korraldaja vastutab pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest olenemata sellest, kas selliseid teenuseid peab osutama korraldaja või teised reisiteenuse osutajad. Selle artikli lõige 3 sätestab, et kui ühte neist teenustest ei osutata kooskõlas pakettreisilepinguga, peab pakettreisi korraldaja selle üldjuhul heastama ning juhul, kui tal ei ole võimalik seda heastada, kohaldatakse artiklit 14.

Direktiivi 2015/2302 artikkel 14 „Hinna alandamine ja kahju hüvitamine“ annab lisaks reisija õigusele lõikes 1 sätestatud hinnaalandusele ka sellest eraldiseisva õiguse kahju hüvitamisele, mis on määratletud selle artikli lõigetes 2 ja 3. Õigus saada reisikorraldajalt hüvitist puudutab igasugust kahju, mida reisija kannab osutatud reisiteenuste mittevastavuse tõttu, välja arvatud juhul, kui mittevastavus tuleneb reisijast endast või kolmandast isikust, kes ei ole asjaomaste reisiteenuste osutamisega seotud, ning mittevastavus on ettenägematu ja vältimatu, või kui mittevastavas tuleneb „vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest“. Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 23, tuleneb direktiivi 2015/2302 artikli 14 ülesehitusest, et erandid õigusest kahju hüvitamisele on konkreetselt seotud selle õigusega ning neid ei saa kohaldada seoses õigusega hinna alandamisele.

28	Direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 kontekstipõhine tõlgendus kinnitab seega selle sätte grammatilist tõlgendust, kuna sellest ilmneb, et kõnealune säte on osa vastutuse korrast, mis paneb lepingulise vastutuse reisikorraldajale.

Mis puudutab kolmandaks direktiiviga 2015/2302 taotletavat eesmärki, siis nähtub artiklist 1, et direktiivi eesmärk on muu hulgas tagada tarbijakaitse kõrge tase. Niisiis kinnitab direktiivi artikli 14 lõike 1 grammatilist tõlgendust ka selle teleoloogiline tõlgendus. Nimelt antakse reisijatele tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks õigus hinna alandamisele kõigil juhtudel, kui osutatud reisiteenused on mittevastavad, sõltumata sellest, mis on mittevastavuse põhjus ja kellele see on omistatav, ning ainus erand, mis sellest õigusest ette nähakse, on olukord, kus mittevastavus tuleneb konkreetsest reisijast.

Neljandaks ja viimaseks toetab direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 grammatilist tõlgendust ka selle direktiivi kujunemislugu. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 25 märkis, olid nimelt selle direktiivi esialgses ettepanekus ette nähtud samad erandid nii seoses asjaomase reisija õigusega hinna alandamisele kui ka kahju hüvitamisele. Seadusandliku menetluse käigus aga lahutati erandid õigusest hinna alandamisele eranditest õigusele kahju hüvitamisele.

Niisiis tuleneb direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 sõnastusest ja kontekstist ning direktiivi eesmärgist ja kujunemisloost, et reisijal on õigus pakettreisi hinna alandamisele kõigil juhtudel, kui osutatud reisiteenused on olnud mittevastavad, välja arvatud ühel juhul, nimelt siis, kui mittevastavus tuleneb reisijast. Sellele reisijale antakse seega õigus hinna alandamisele sõltumata sellest, kas mittevastavus on tingitud „erakorralistest ja vältimatutest“ asjaoludest, mis väljuvad asjaomase reisikorraldaja kontrolli alt.

32	Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu teisiti, on praegusel juhul põhikohtuasjas kõne all olevate reisiteenuste mittevastavus tingitud põhikohtuasja apellantide sihtkohas COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks võetud tervisekaitsemeetmetest.

Nii need tervisekaitsemeetmed kui ka tõsiasi, et samasugused meetmed võeti põhikohtuasja apellantide elukohas ja muudes riikides, ei tohi takistada nende isikute õigust saada hinnaalandust direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 alusel. Eeskätt ei ole selle hindamisel, kas reisijal on direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 kohaselt õigus pakettreisi hinna alandamisele, asjakohane küsimus, kas – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks võetud meetmeid võib esiteks pidada tavapärasteks asjaoludeks, mitte erandlikeks asjaoludeks, kuna need kehtestati paljudes teistes riikides, ja teiseks, kas need meetmed ja neist tulenevad tagajärjed kuuluvad „üldiste igapäevaeluga seotud riskide“ alla, mida reisija peab kandma.

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 22, tuleb osutatud teenuste mittevastavuse tuvastamiseks üksnes võrrelda reisija pakettreisis sisalduvaid ja talle tegelikult osutatud teenuseid, mistõttu ei mõjuta selle õiguse andmist see, kas mittevastavust puudutavad asjaolud on erandlikku või tavapärast laadi. Pealegi, kuigi piirangud, mis ametivõimud reisijale COVID‑19 pandeemia ülemaailmse leviku tõttu kehtestavad, kujutavad endast tema jaoks riski, ei saa nendest piirangutest tingitud pakettreisi teenuste osutamata jätmist või mittenõuetekohast osutamist siiski omistada reisijale. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 23 on märgitud, võib üksnes selline omistatavus vabastada reisikorraldaja kohustusest alandada reisija pakettreisi hinda, kui osutatud teenused on mittevastavad.

Tšehhi valitsuse argument, et reisi sihtkohas kohaldatavate õigusnormide järgimine on iga pakettreisilepingu kaudne tingimus, mistõttu ei saa reisi sihtkohas ametivõimude kehtestatud piiravate meetmete järgimist pidada osutatud teenuste mittevastavuseks, ei sea kahtluse alla käesoleva kohtuotsuse punktis 31 toodud järeldust. Kuigi on tõsi, et pakettreisilepingu pooled on kohustatud neid õigusnorme järgima, sõltumata sellest, kas seda on lepingus mainitud, ning see, et reisikorraldaja neid õigusnorme järgib, võib kaasa tuua osutatud reisiteenuste mittevastavuse, ei tulene see mittevastavus siiski reisijast, mistõttu tal on õigus pakettreisi hinna alandamisele. Asjaolul, et mittevastavus ei tulene ka reisikorraldajast, ei ole samuti tähtsust, kuna õigus hinna alandamisele põhineb reisikorraldaja mittesüülisel vastutusel, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 25.

36	Õiguse hinna alandamisele olemasolu hindamisel direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 alusel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus veel arvesse võtma järgmisi asjaolusid.

Esiteks, nagu nähtub selle sätte ja direktiivi 2015/2302 artikli 3 punkti 13 koostoimest, hinnatakse reisikorraldaja kohustust hinda alandada üksnes neid pakettreisilepingus sisalduvaid reisiteenuseid arvestades, mida ei ole osutatud või on osutatud mittenõuetekohaselt. Reisikorraldaja ei ole kohustatud hüvitama teenuseid, mida ta ei ole kohustunud osutama. Pakettreisileping piirab seega reisikorraldaja seda kohustust.

Arvestades direktiivi 2015/2302 eesmärki tagada tarbijakaitse kõrge tase, ei saa sellest lepingust tulenevaid reisikorraldaja kohustusi siiski tõlgendada kitsalt. Need kohustused hõlmavad seega mitte ainult kohustusi, mis on pakettreisilepingus sõnaselgelt ette nähtud, vaid ka sellega seotud kohustusi, mis tulenevad lepingu eesmärgist (vt selle kohta 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Kuoni Travel, C‑578/19, EU:C:2021:213, punkt 45). Praegusel juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul nende teenuste põhjal, mida reisikorraldaja oli põhikohtuasja apellantidega sõlmitud pakettreisilepingu kohaselt kohustatud osutama, hinnata, kas eelkõige see, et pärast Hispaania ametivõimude poolt COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks meetmete võtmist olid hotelli ujumisbasseinid suletud, hotellis ei olnud meelelahutusprogrammi ning puudus võimalus pääseda Gran Canaria randadesse ja seda saart külastada, võis tähendada lepingu täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist asjaomase reisikorraldaja poolt.

Teiseks peab direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 kohaselt pakettreisi hinnaalandus olema asjakohane iga ajavahemiku puhul, mil mittevastavus esines. Sellise asjakohasuse hindamine tuleb nii nagu mittevastavuse tuvastamine läbi viia objektiivselt, võttes arvesse sõlmitud pakettreisilepingust tulenevaid reisikorraldaja kohustusi. Seega peab hindamise aluseks olema pakettreisis sisalduvate nende reisiteenuste hinnanguline väärtus, mida ei osutatud või osutati mittenõuetekohaselt, võttes arvesse osutamata jätmise või mittenõuetekohase osutamise kestust ja pakettreisi väärtust. Pakettreisi hinna alandamine peab vastama mittevastavate reisiteenuste väärtusele.

Kolmandaks, nagu nähtub direktiivi 2015/2302 põhjendusest 34 ja artikli 13 lõikest 2, peab reisija reisikorraldajat pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamisel tuvastatud mittevastavustest ilma põhjendamatu viivituseta teavitama, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid. Teavitamata jätmist võidakse pakettreisi hinnaalanduse kindlaksmääramisel arvesse võtta, kui teavitamisega oleks saanud tuvastatud mittevastavuse kestust piirata.

Kuivõrd praegusel juhul on mittevastavused tingitud COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks Hispaania ametivõimude võetud meetmetest, ei oleks neist mittevastavustest teavitamine põhikohtuasja apellantide poolt saanud nende kestust piirata. Järelikult ei saa teavitamata jätmist hinnaalanduse kindlaksmääramisel arvesse võtta.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et reisijal on õigus pakettreisi hinna alandamisele, kui pakettreisis sisalduvate reisiteenuste mittevastavus on tingitud piirangutest, mis kehtestati reisija sihtkohas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, ja kui sellised piirangud olid selle haiguse ülemaailmse leviku tõttu kehtestatud ka reisija elukohas ja muudes riikides. Selleks et hinnaalandus oleks asjakohane, tuleb seda hinnata pakettreisis sisalduvaid teenuseid arvestades ja see peab vastama nende teenuste väärtusele, mille puhul tuvastati mittevastavus.

Kohtukulud

43	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ, artikli 14 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

reisijal on õigus pakettreisi hinna alandamisele, kui pakettreisis sisalduvate reisiteenuste mittevastavus on tingitud piirangutest, mis kehtestati reisija sihtkohas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, ja kui sellised piirangud olid selle haiguse ülemaailmse leviku tõttu kehtestatud ka reisija elukohas ja muudes riikides. Selleks et hinnaalandus oleks asjakohane, tuleb seda hinnata pakettreisis sisalduvaid teenuseid arvestades ja see peab vastama nende teenuste väärtusele, mille puhul tuvastati mittevastavus.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.