–

Zenith Media Communications SRL, esindajad: avocaţi V. Berea, R. Ionescu, P. Partene ja A. I. Rusan ning ügyvéd A. Komives,

–

Consiliul Concurenţei, esindajad: C. Butacu ja B. Chiriţoiu,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane ja A. Rotăreanu,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. V. Rogalski ja L. Wildpanner,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELL artikli 4 lõike 3 ja ELTL artikli 101 tõlgendamist koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega.

2

Taotlus on esitatud Zenith Media Communications SRLi ja Consiliul Concurenței (Rumeenia konkurentsinõukogu) vahelises kohtuvaidluses otsuse üle, millega sellele äriühingule määrati trahv konkurentsinormide rikkumise eest.

3

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklis 101] ja [artiklis 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [ELTL] artikli [101] lõikes 1 sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka [ELTL] artiklit [101] […]“.

4

Selle määruse artiklis 5 on sätestatud:

„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:

Kui keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta.“

5

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 näeb ette Euroopa Komisjoni võimaluse määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve liidu konkurentsiõiguse normide rikkumise eest. Need trahvid ei tohi ületada 10% ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibest.

6

Sama määruse artikli 35 lõikes 1 oli sätestatud:

„Liikmesriigid määravad ühe või mitu konkurentsiasutust, kes vastutavad [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaldamise eest, tagades käesoleva määruse sätete järgimise. […]“.

7

Nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ, mis põhineb [ELTL] artikli [50 lõike 2] punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid (EÜT 1978, L 222, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 21; muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/51/EÜ (ELT 2003, L 178, lk 16; ELT eriväljaanne 17/01, lk 214)), artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Raamatupidamise aastaaruanne hõlmab bilansi, kasumiaruande ning raamatupidamisaruannete lisad. Need dokumendid on ühtne tervik.“

8

Neljanda direktiivi 78/660, mida on muudetud direktiiviga 2003/51, artiklitest 22–26 nähtub, et kasumiaruandes kajastatakse netokäive.

9

10. aprilli 1996. aasta konkurentsiseaduse nr 21/1996 (Legea concurenței nr. 21/1996; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 88, 30.4.1996) redaktsiooni, mis kehtis põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal (edaspidi „konkurentsiseadus“), artikli 2 lõikes 3 on sätestatud:

„Kui […] ettevõtjad tegutsevad kokkuleppeliselt ühes rühmituses, mis väljendub leppes, kokkuleppes, paktis, protokollis, lepingus või muus vormis, olenemata sellest, kas see koostöö on sõnaselge, avalik või varjatud, kuid ilma eraldi õigusvõimeta ja olenemata selle vormist – liit, koalitsioon, grupp, rühmitus, föderatsioon jm –, et tegutseda ja toimida lõikes 1 märgitud viisil niisuguse rühmituse kaudu, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid igale ettevõtjale, järgides proportsionaalsuse põhimõtet.“

10

Konkurentsiseaduse artikli 5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Keelatud on kõik ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi Rumeenia turul või selle osas, iseäranis need, millega:

11

Konkurentsiseaduse artikli 55 lõike 1 punktis a on sätestatud:

„Rikkumisteks, mida karistatakse trahviga, mis ei tohi ületada 10% ettevõtja või ettevõtjate ühenduse ülemaailmsest käibest sanktsiooni määramisele eelneval majandusaastal, peetakse järgmisi tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu ettevõtja või ettevõtjate ühenduse toime pandud tegusid:

12

2. septembri 2010. aasta määruse nr 420 konkurentsiseaduse artiklis [55] sätestatud haldusrikkumiste eest määratavate individuaalsete karistuste kindlaksmääramise juhiste rakendamise kohta (Ordinul nr. 420 pentru punerea în aplicare a Instrucțiunilor privind individualizarea sancțiunilor pentru contravențiile prevăzute la articolul [55] din legea concurenței nr. 21/1996; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 638, 10.9.2010) lisas on esitatud konkurentsinõukogule juhised trahvide arvutamiseks (edaspidi „individuaalsete trahvide kindlaksmääramise suunised“), mille II peatüki punkt A näeb ette:

„A. Põhisumma kindlaksmääramine

1.   Trahvi põhisumma määratakse kindlaks asjaolude raskuse ja kestuse alusel. Põhisumma saadakse kahe alljärgneva summa liitmise teel, olenevalt raskusest ja kestusest:

x raskus + y kestus = põhisumma

2.   Seaduse artiklis [55] nimetatud rikkumiste korral lähtutakse trahvi põhisumma kindlaksmääramisel rikkuja kogukäibest sanktsiooni määramisele eelnenud majandusaastal, nagu see on kindlaks tehtud kehtivate maksunormide alusel.“

13

29. oktoobri 2009. aasta määruse nr 3055 Euroopa direktiividele vastavate raamatupidamiseeskirjade heakskiitmise kohta (Ordinul nr. 3055 pentru aprobarea Reglementărilor contabile conforme cu directivele europene; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 766, 10.11.2009; edaspidi „raamatupidamiseeskirjade heakskiitmise määrus“) punktides 33, 46 ja 253 on ette nähtud:

„33. (1) Netokäive on tulu, mis on saadud toodete müügist ja teenuste osutamisest ettevõtja igapäevases majandustegevuses ning millest on maha arvatud kaubanduslikud allahindlused ning käibemaks ja muud käibega otseselt seotud maksud.

[…]

46. (1) Põhimõte, et sisu on vormist olulisem. Bilansi ning kasumiaruande kirjetes esitatakse vara väärtus tehingu või teatatud toimingu majanduslikku sisu, mitte ainult selle õiguslikku vormi arvestades.

(2) Selle põhimõtte järgimise eesmärk on majandus- ja finantstehingute tõepärane kajastamine, vastavana majanduslikule reaalsusele ja näidates ära nende tehingutega seotud õigused, kohustused ja riskid.

[…]

(4) Ettevõtjad on kohustatud arvesse võtma kogu majandus- ja finantstehingute kirjendamise ajal kättesaadavat teavet, et muuta väga harvaks olukorrad, kus tehingu laad, mis määratakse kindlaks põhimõtte alusel, et sisu on vormist olulisem, erineb tehingu laadist, mis kajastataks selle põhimõtte kohaldamata jätmise korral.

[…]

253. […]

(2) Summad, mille ettevõtja saab kolmanda isiku arvel, kaasa arvatud seaduspäraselt sõlmitud agendi-, komisjoni- või käsunduslepingu alusel, ei ole igapäevasest majandustegevusest saadud tulu, isegi kui käibemaksu seisukohast käsitatakse oma nimel tegutsevaid isikuid edasimüüjatena. Sellisel juhul moodustub igapäevase majandustegevuse tulu talle tasutavast komisjonitasust.“

14

Konkurentsinõukogu tuvastas 3. detsembri 2014. aasta otsuses, et ajavahemikul 26. märtsist kuni 17. oktoobrini 2012 olid mitu reklaamiruumi turustamisega tegelevat ettevõtjat, nende seas põhikohtuasja kaebaja, toime pannud konkurentsiseaduse artikli 5 lõike 1 ja ELTL artikli 101 lõike 1 ühe ja vältava rikkumise, osaledes keelatud kokkuleppes, mille eesmärk oli kõrvaldada konkurendid Rumeenia reklaamiteenuste turult (edaspidi „konkurentsinõukogu otsus“). Põhikohtuasja kaebajale määrati trahv summas 2146199 Rumeenia leud (RON) (umbes 484759 eurot), mis moodustas 2,52% tema käibest, nagu see nähtus tema 2013. aasta majandusaasta kasumiaruandest.

15

Põhikohtuasja kaebaja esitas Curtea de Apel Bucureștile (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) kaebuse, milles ta palus tühistada konkurentsinõukogu otsus või teise võimalusena vähendada trahvisummat, lähtudes ülempiirist, mis saadaks siis, kui tema käive õigesti kindlaks määrataks. Tema kaebus jäeti 8. juuni 2016. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

16

Põhikohtuasja kaebaja kaebas selle kohtuotsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, st Înalta Curte de Casație și Justițiele (Rumeenia kõrgeim kassatsioonikohus), väites, et reklaamiruumi turustajana tegeleb ta vahendustegevusega reklaamijate ja reklaamiteenuse pakkujate, näiteks telekanalite vahel. Reklaamiruumi turustajad maksavad reklaamiteenuse pakkujatele nende nõutud tasu, nõudes selle sisse reklaamijatelt. Reklaamiruumi turustajate tasu on komisjonitasu, mida maksab reklaamija. Üksnes see komisjonitasu loetakse reklaamiruumi turustaja käibeks. Konkurentsinõukogu võttis aga määratud trahvi arvutamisel aluseks käibe, mis oli näidatud kaebaja raamatupidamisandmetes ja mis hõlmas mitte ainult saadud komisjonitasu, vaid ka summasid, mida tema vahendusel maksti reklaamiteenuste pakkujatele. Nii toimides rikkus konkurentsinõukogu raamatupidamiseeskirjade heakskiitmise määruse punkti 253 lõiget 2 ja keeldus kohaldamast õigusnorme ja kohtupraktikat, mis puudutab käibe arvutamist vahendajate puhul, mis põhineb tema 5. augusti 2010. aasta suuniste koondumiste kontrolli valdkonnas kohaldatavate eeskirjade kohta punktil 152. Põhikohtuasja kaebajat ei karistatud seega mitte väidetavalt toime pandud konkurentsiõiguse rikkumise eest, vaid selle eest, kuidas ta oma raamatupidamisarvestust peab. Neil asjaoludel ja seetõttu, et Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) jättis konkurentsinõukogu otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, rikkus see kohus proportsionaalsuse põhimõtet ega lähtunud põhikohtuasja kaebaja tegelikust tulust.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et enne selle otsuse vastuvõtmist väitsid kõik rikkumise toime pannud ettevõtjad, et trahvisumma kindlaksmääramisel peab konkurentsinõukogu arvesse võtma mitte kogu nende tulu, vaid üksnes nende tegelikku tulu. Ent nii selles otsuses kui ka konkurentsiseaduses ja individuaalsete karistuste kindlaksmääramise juhistes on trahvi arvutamise alusena märgitud majandusaasta aruandest tulenev kogukäive, tegemata mingit vahet selle käibe koostisosade või asjasse puutuva ettevõtja tegevuse alusel. Omavoli ohu vältimise eesmärgil ei jäta individuaalsete karistuste kindlaksmääramise juhised konkurentsinõukogule mingit kaalutlusruumi. Seega ei saa rikkumise toime pannud ettevõtja tugineda sellele, et tema kasumiaruandes esitatud käive ei vasta asjakohastele raamatupidamiseeskirjadele, kuna see käive tuleneb tema enda otsustest ja raamatupidamisdokumentidest.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et raamatupidamiseeskirjade heakskiitmise määruse punkti 253 alapunkti 2 kohaselt moodustub agendi tulu komisjonitasudest, mida agent saab tasuna pakutava vahendusteenuste eest, ning et koondumise asjas andis konkurentsinõukogu omaenda hinnangu põhikohtuasja kaebaja käibele, et võtta arvesse ainult tema vahendustegevusest saadud komisjonitasusid.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et neil asjaoludel peab ta kaaluma ettenähtavuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet sanktsiooni hoiatava laadiga, et teha kindlaks, kas konkurentsinõukogu on kohustatud arvesse võtma üksnes seda osa käibest, mis vastab põhikohtuasja kaebaja saadud komisjonitasule. Tal tuleb seda teha nii, et ta arvestab ka lojaalse koostöö kohustusega ja liikmesriikide kohustusega hoiduda kõigist meetmetest, mis võivad takistada ELTL artikli 101 tõhusat kohaldamist.

20

Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas lähenemisviis, mille kohaselt konkurentsinõukogu on kohustatud kindlaks määrama trahvi põhisumma põhikohtuasja kaebaja kasumiaruandes märgitud käibe alusel, mis hõlmab lisaks vahendustegevuse eest talle makstud komisjonitasudele ka reklaamijatelt saadud ja reklaamiteenuse pakkujatele edasi makstavaid summasid, võib rikkuda proportsionaalsuse põhimõtet. Seisukoht, et konkurentsinõukogul ei ole õigust võtta arvesse teistsugust käivet, võib viia selleni, et ta määrab trahvi, mis on küll ootuspärane ja hoiatav, kuid ei kajasta ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda ja rikub seega seda põhimõtet.

21

Neil asjaoludel otsustas Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kõrgeim kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et

22

Konkurentsinõukogu väidab esimesena, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tegelikult tõlgendada riigisiseses õigusnormis kasutatud mõistet „käive“ ja otsustada ise põhikohtuasja vaidluse asjaolude üle.

23

Tõsi, ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses on Euroopa Kohtu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanded selgelt erinevad ning riigisiseste õigusnormide tõlgendamine ja põhikohtuasja asjaolude hindamine on üksnes viimase ülesanne (14. novembri 2019. aasta kohtuotsus Spedidam, C‑484/18, EU:C:2019:970, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Kuid vastupidi sellele, mida väidab konkurentsinõukogu, ei palu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada riigisisest õigust.

25

Selle kohtu esitatud eelotsuse küsimused puudutavad nimelt ELL artikli 4 lõike 3 ja ELTL artikli 101 tõlgendamist koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega niisuguse vaidluse kontekstis, mis puudutab põhikohtuasja kaebajale liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt nii riigisisese kui ka liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvisumma õiguspärasust. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada asjakohaseid liidu õiguse tõlgendusjuhiseid, et teha kindlaks, mil määral on selle summa arvutamisel siduv raamatupidamises kirjendatud käive.

26

Teisena väidab konkurentsinõukogu, et eelotsuse küsimused on hüpoteetilised, kuna põhikohtuasja kaebaja ei ole haldusmenetluses väitnud vastu oma kasumiaruandes esitatud raamatupidamiskirjete õigsusele, piirdudes argumendiga, et trahvi arvutamisel oleks tulnud arvesse võtta ainult ühte osa tema käibest.

27

Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt, C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Sellest järeldub, et liidu õigust käsitlevate küsimuste asjakohasust eeldatakse. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt, C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesoleval juhul piisab, kui märkida, et nagu on juba tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 25, puudutavad esitatud küsimused liidu õiguse tõlgendamist. Ent esiteks ei ole millestki ilmnenud, et selle õiguse palutud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, sest mõlemad esitatud küsimused näivad niisugused, et neile antav vastus võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda selgitusi, mis aitavad tal teha otsuse põhikohtuasja kaebajale määratud trahvi summa õiguspärasuse kohta ja seega selle vaidluse lahendada. Teiseks sisaldab eelotsusetaotlus kõiki neile küsimustele vastamiseks vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et küsimused ei ole asjakohased.

30

Järelikult on Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie (kõrgeim kassatsioonikohus) küsimused vastuvõetavad.

31

Oma kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 101 koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid või praktika, mille kohaselt ettevõtjale ELTL artikli 101 rikkumise eest määratud trahvi arvutamisel on liikmesriigi konkurentsiasutus igal juhul kohustatud lähtuma selle ettevõtja kasumiaruandes kajastatud käibest, ilma et sel asutusel oleks võimalik analüüsida ettevõtja esitatud tõendeid, millega tahetakse näidata, et see käive ei väljenda ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda, ning seetõttu tuleb käibena aluseks võtta muu summa, mis seda olukorda näitab.

32

Määruse nr 1/2003 artikli 35 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid määravad ühe või mitu konkurentsiasutust, kes vastutavad ELTL artikli 101 kohaldamise eest, tagades selle määruse sätete järgimise. Selliselt määratud asutused peavad vastavalt viidatud sättele tagama EL toimimise lepingu selle sätte tõhusa kohaldamise üldistes huvides (7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus VEBIC, C‑439/08, EU:C:2010:739, punkt 56).

33

Määruse nr 1/2003 artiklis 5 on täpsustatud, et liikmesriigi konkurentsiasutus, kellel on õigus kohaldada ELTL artiklit 101, võib muu hulgas määrata trahve, karistusmakseid või muid riigisiseses õiguses sätestatud sanktsioone.

34

Kuivõrd määruse nr 1/2003 artiklis 5 viidatakse riigisisestele õigusnormidele, mis näevad ette sanktsioonid ELTL artikli 101 rikkumise eest, tähendab see, et liikmesriigid on ELL artikli 4 lõike 3 teise ja kolmanda lõigu alusel kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada EL toimimise lepingu selle sätte kohaldamisulatus ja tõhusus. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad nimelt liikmesriigid juhul, kui valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, oma pädevust teostama liidu õigust ja eelkõige tõhususe põhimõtet järgides. Seega ei tohi nad muuta liidu õiguse rakendamist võimatuks või ülemäära raskeks ning konkreetselt konkurentsiõiguse valdkonnas peavad nad jälgima, et nende kehtestatud või kohaldatavad normid ei kahjustaks ELTL artikli 101 tõhusat kohaldamist (vt selle kohta 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punktid 47 ja 48 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega, säilitades küll sanktsioonide valiku, peavad liikmesriigid eelkõige tagama, et ELTL artikli 101 rikkumisi karistataks materiaal- ja menetlusõigusnormide alusel, mis muudavad karistuse tõhusaks, proportsionaalseks ja hoiatavaks (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra – Latvijas Autoru apvienība, C‑177/16, EU:C:2017:689, punkt 68, ja 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, C‑617/17, EU:C:2019:283, punkt 37).

35

Viimati mainituga seoses tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab eriti sanktsioonide aspektist esiteks seda, et määratud sanktsioon vastaks rikkumise raskusele, ja teiseks seda, et trahvisumma kindlaksmääramisel oleks arvesse võetud kõiki konkreetse asja eripäraseid asjaolusid (vt analoogia alusel 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Link Logistik N&N, C‑384/17, EU:C:2018:810, punkt 45).

36

Lisaks, mis puudutab trahvi määramist ELTL artikli 101 rikkumise eest, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisest lõigust tulenevat pädevust, et nõue, mille kohaselt ELTL artiklit 101 rikkunud ettevõtjale määratud trahv ei tohi ületada 10% ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibest, on just nimelt mõeldud tagama, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele hinnataks ettevõtjale trahviga avaldatavat mõju igal üksikjuhul eraldi, eelkõige arvestades käivet, mis näitab ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda perioodil, mil rikkumine toime pandi (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika). Nimelt tähendab mõiste „käive“ ettevõtja müüdud kaupade või teenuste väärtust, väljendades niisiis tema tegelikku majanduslikku olukorda (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra – Latvijas Autoru apvienība, C‑177/16, EU:C:2017:689, punkt 65).

37

Sellest järeldub, et kuigi liikmesriikidel on küll õigus näha ette sanktsioonid, mida liikmesriigi konkurentsiasutus võib ELTL artikli 101 rikkumise eest määrata, võivad liikmesriigi õigusnormid või konkurentsiasutuse praktika – mille kohaselt on konkurentsiasutus igal juhul kohustatud trahvisumma arvutamisel lähtuma ainult kasumiaruandes kajastatud käibest, ilma et tal oleks võimalik analüüsida asjakohaseid selgitusi või andmeid, mida esitab rikkumise toime pannud ettevõtja selleks, et tõendada, et see käibe summa ei väljenda tema tegelikku majanduslikku olukorda – viia niisuguse trahvi määramiseni, millega ületatakse ELTL artikli 101 eesmärgi täitmiseks vajalik piir.

38

Nimelt, kui need selgitused on õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud ning tuginevad piisavalt täpsetele ja dokumenteeritud tõenditele, mille on esitanud rikkumise toime pannud ettevõtja, võib määratud trahv – jäädes küll madalamale riigisiseste õigusnormidega kehtestatud ülempiirist ja olles määratud kasumiaruandes kirjendatud käibe alusel – tegelikult ületada selle ülempiiri, kui trahv oleks kindlaks määratud käibearvutuse alusel, mis näitab ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda.

39

Liikmesriigi konkurentsiasutusel peab seega olema võimalus analüüsida kõikide niisuguste tõendite õiguslikku ja faktilist põhjendatust, mis võivad usutavalt näidata, et kasumiaruandes märgitud käive ei kajasta rikkumise toime pannud ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda. Käesolevas kohtuasjas tuleb liikmesriigi konkurentsiasutusel seega kontrollida, kas põhikohtuasja kaebaja tegutses tõesti – nagu ta väidab – vahendajana, kellele maksti teatud summasid kolmandatele isikutele edasimaksmiseks ja kelle tasuks oli komisjonitasu, ning tal tuleb välja selgitada täpsed põhjused, miks see kaebaja ei pidanud vajalikuks korrigeerida oma käibe summat, mis kajastus kasumiaruandes. Seega peab nimetatud asutus tegema talle esitatavatest selgitustest asjakohased järeldused, et tagada nii trahvi hoiatav mõju kui ka selle kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega.

40

Erinevalt konkurentsinõukogu väidetust ei saa vajadus määrata trahv kindlaks objektiivsete kriteeriumide alusel ja tagada trahvi ootuspärasus õigustada teistsugust tõlgendust.

41

Nimelt, esiteks on iga liikmesriigi konkurentsiasutus kohustatud trahvisummat kohandama iga konkreetse juhtumi eripära arvestades, võttes arvesse objektiivseid kriteeriume, nagu rikkumise raskus ja kestus ning võimalikud raskendavad ja kergendavad asjaolud, et tagada trahvi tõhusus, hoiatavus ja proportsionaalsus.

42

Teiseks, mis puudutab trahvi ootuspärasust, siis tuleb märkida, et selle tagavad riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad ettevõtjatel ette kindlaks määrata trahvi maksimumsumma, mida liikmesriigi konkurentsiasutus võib neile määrata, ning objektiivsed tegurid, mida see asutus trahvi arvutamisel arvesse võtab, kuna need sätted moodustavad raamistiku, milles see asutus oma vastavat pädevust teostab (vt analoogia alusel 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 51).

43

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 101 koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid või praktika, mille kohaselt ettevõtjale ELTL artikli 101 rikkumise eest määratud trahvi arvutamisel on liikmesriigi konkurentsiasutus igal juhul kohustatud lähtuma selle ettevõtja kasumiaruandes kajastatud käibest, ilma et sel asutusel oleks võimalik analüüsida ettevõtja esitatud tõendeid, millega tahetakse näidata, et see käive ei väljenda ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda, ning seetõttu tuleb tal käibena aluseks võtta muu summa, mis seda olukorda näitab, tingimusel et need tõendid on täpsed ja dokumenteeritud.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid või praktika, mille kohaselt ettevõtjale ELTL artikli 101 rikkumise eest määratud trahvi arvutamisel on liikmesriigi konkurentsiasutus igal juhul kohustatud lähtuma selle ettevõtja kasumiaruandes kajastatud käibest, ilma et sel asutusel oleks võimalik analüüsida ettevõtja esitatud tõendeid, millega tahetakse näidata, et see käive ei väljenda ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda, ning seetõttu tuleb tal käibena aluseks võtta muu summa, mis seda olukorda näitab, tingimusel et need tõendid on täpsed ja dokumenteeritud.