–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Drambozova, P. Ondrůšek, P. Rossi, ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 2015. aasta määrusega (EL, Euratom) 2015/1929 (ELT 2015, L 286, lk 1)), (edaspidi „määrus nr 966/2012“) artikleid 102 ja 104 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1; edaspidi finantsmäärus“), artikleid 160 ja 164.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Zamestnik-ministar na regionalnoto razvitie i blagoustroystvoto i rakovoditel na Upravlyavashtia organ na Operativna programa „Regioni v rastezh“ 2014–2020 (regionaalarengu ja riiklike ehitustööde ministri kohusetäitja, kes vastutab rakenduskava „Majanduskasv piirkondades“ 2014–2020 korraldusasutuse juhtimise eest; edaspidi „minister“) ning teiselt poolt Obshtina Razlogi (Razlogi vald, Bulgaaria) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb ministri otsust, millega määrati sellele vallale finantskorrektsioon, kuna on rikutud esiteks riigihanke-eeskirju ja teiseks sellele vallale eraldatud Euroopa Liidu vahendite kasutamise eeskirju.

3

Määruse nr 966/2012 artiklis 102 „Avaliku hanke lepingute suhtes kohaldatavad põhimõtted“ oli sätestatud:

„1.   Kõik avaliku hanke lepingud, mida rahastatakse täielikult või osaliselt [Euroopa Liidu] eelarvest, on kooskõlas läbipaistvuse, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetega.

2.   Kõikide lepingute sõlmimiseks kuulutatakse hankemenetlus välja võimalikult laiaulatuslikult, välja arvatud juhul, kui kasutatakse artikli 104 lõike 1 punktis d osutatud menetlust.

[…]“

4

Selle määruse artikli 104 „Hankemenetlused“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Kontsessioonilepinguid või avaliku hanke lepinguid, sealhulgas raamlepinguid võib sõlmida järgmiste hankemenetluste kaudu:

[…]

d) läbirääkimistega hankemenetlus, sealhulgas väljakuulutamiseta hankemenetlus;

[…].“

5

Nimetatud määruse artikli 117 „Hankija“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Institutsioone artikli 2 tähenduses ning rakendusameteid ja organeid artiklite 208 ja 209 tähenduses käsitatakse hankijatena lepingute puhul, mille nad enda nimel sõlmivad, välja arvatud juhul, kui nad hangivad keskselt hankijalt. […]

Nimetatud institutsioonid delegeerivad hankija ülesannete täitmiseks vajalikud volitused vastavalt artiklile 65.“

6

Finantsmääruse artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…].“

7

Määruse artikli 63 „Jagatud eelarve täitmine“ lõikes 1 on ette nähtud:

Kui [Euroopa K]omisjon täidab eelarvet jagatult, delegeeritakse eelarve täitmisega seotud ülesanded liikmesriikidele. Liidu vahendite haldamisel järgivad komisjon ja liikmesriigid usaldusväärse finantsjuhtimise, läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet ning tagavad liidu meetme nähtavuse. Sel eesmärgil täidavad komisjon ja liikmesriigid oma vastavat kontrolli- ja auditeerimiskohustust ning võtavad endale sellest tuleneva käesolevas määruses sätestatud vastutuse. Valdkondlikes normides tuleb kehtestada täiendavad sätted.“

8

Määruse artiklis 160 „Lepingutele kohaldatavad põhimõtted ja nende kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Kõik lepingud, mida rahastatakse täielikult või osaliselt eelarvest, on kooskõlas läbipaistvuse, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetega.

2.   Kõikide lepingute sõlmimiseks kuulutatakse hankemenetlus välja võimalikult laiaulatuslikult, välja arvatud juhul, kui kasutatakse artikli 164 lõike 1 punktis d osutatud menetlust.

[…]“

9

Sama määruse artiklis 164 „Hankemenetlused“ on ette nähtud:

„1.   Kontsessioonilepinguid või avaliku hanke lepinguid, sealhulgas raamlepinguid, võib sõlmida järgmiste hankemenetluste kaudu:

[…]

d) läbirääkimistega hankemenetlus, sealhulgas väljakuulutamiseta hankemenetlus;

[…].

4.   Kõikide läbirääkimisi hõlmavate hankemenetluste puhul peab avaliku sektori hankija pakkujatega läbirääkimisi esialgsete ja kõikide järgnevate pakkumuste või nende osade üle, välja arvatud lõplike pakkumuste üle, et parandada nende sisu. Läbirääkimisi ei peeta hankedokumentides täpsustatud miinimumnõuete ja kriteeriumide üle.

[…]“

10

Finantsmääruse artikli 174 „Avaliku sektori hankija“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Artiklites 70 ja 71 osutatud liidu institutsioone, rakendusasutusi ja liidu asutusi käsitatakse avaliku sektori hankijatena lepingute puhul, mille nad sõlmivad nende endi arvel, välja arvatud juhul, kui nad hangivad keskselt avaliku sektori hankijalt. Liidu institutsioonide talitusi ei käsitata avaliku sektori hankijatena, kui nad sõlmivad talitustevahelisi kokkuleppeid omavahel.“

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65), mida on muudetud komisjoni 24. novembri 2015. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2015/2170, (ELT 2015, L 307, lk 5), (edaspidi „direktiiv 2014/24“) põhjendustes 2 ja 50 on märgitud:

[…]

12

Selle direktiivi artiklis 4 „Piirmäärad“ on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse riigihangete suhtes, mille eeldatav maksumus käibemaksuta on võrdne järgmiste piirmääradega või ületab neid:

[…]

[…]“

13

Direktiivi artiklis 5 „Riigihanke eeldatava maksumuse arvutamise meetodid“ on sätestatud:

„1.   Hanke eeldatava maksumuse arvutamisel võetakse aluseks avaliku sektori hankija hinnangu kohaselt välja makstav kogusumma käibemaksuta, arvestades sealhulgas lepingutega seotud mis tahes valikuvõimalusi ja uuendamisi, nagu on selgelt esitatud hankedokumentides.

[…]

3.   Riigihanke eeldatava maksumuse arvutamise meetodi valik ei tohi olla seotud kavatsusega jätta hankeleping käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja. Üksikhanget ei jaotata seega osadeks selliselt, et hoitakse ära selle kuulumine käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, välja arvatu juhul, kui see on objektiivsetel põhjustel õigustatud.

4.   Kõnealune eeldatav maksumus peab kehtima hanketeate saatmise hetkel või kui hanketeate saatmist ei ole ette nähtud, siis hetkel, kui avaliku sektori hankija alustab hankemenetlust, näiteks võttes hankega seoses ühendust ettevõtjatega, kui see on asjakohane.

[…]“

14

Direktiivi artikli 18 „Riigihanke üldpõhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Avaliku sektori hankijad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistvalt ja proportsionaalselt.

Riigihanke kavandamisel ei tohi lähtuda eesmärgist jätta see käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja või konkurentsi kunstlikult piirata. Konkurentsi peetakse kunstlikult piiratuks, kui riigihanget kavandatakse kavatsusega teatavaid ettevõtjaid sobimatul viisil soodustada või ebasoodsasse olukorda panna.“

15

Direktiivi 2014/24 artikli 26 „Menetluse valik“ lõigetes 4 ja 6 on ette nähtud:

„4.   Liikmesriigid näevad ette, et avaliku sektori hankijad võivad kohaldada konkurentsipõhist läbirääkimistega hankemenetlust või võistlevat dialoogi järgmistel juhtudel:

[…]

[…]

6.   Artiklis 32 selgelt osutatud konkreetsetel juhtudel ja asjaoludel võivad liikmesriigid ette näha, et avaliku sektori hankijad võivad kasutada väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust. Liikmesriigid ei võimalda seda hankemenetlust kohaldada muudel kui artiklis 32 osutatud juhtudel.“

16

Direktiivi artikli 32 „Väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse kasutamine“ lõikes 2 on sätestatud:

„Väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust võib ehitustööde, asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimiseks kasutada järgmistel juhtudel:

[…].“

17

Riigihangete seaduse (Zakon za obshtestvenite porachki, DV nr 13, 16.2.2016) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsiooni (edaspidi „riigihangete seadus“) artiklis 2 on sätestatud:

„(1)   Riigihankelepingud sõlmitakse kooskõlas [EL toimimise lepingu] põhimõtetega, sealhulgas kaupade vaba liikumise, asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetega ning nendest tulenevate järgmiste põhimõtetega:

1. võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine;

2. vaba konkurents;

3. proportsionaalsus;

4. avalikkus ja läbipaistvus.

(2)   Riigihangete korraldamisel ei tohi hankijad piirata konkurentsi kehtestades tingimusi või nõudeid, mis annavad lubamatu eelise või põhjendamatult piiravad ettevõtjate võimalust osaleda riigihangetes ja mis ei ole tingitud hankelepingu esemest, maksumusest, keerukusest, kogusest ega mahust.“

18

Selle seaduse artikli 18 lõigetes 1, 2 ja 7 on ette nähtud:

„(1)   Menetlused käesoleva seaduse tähenduses on:

[…]

8. väljakuulutamiseta läbirääkimised;

9. eelneva osalemiskutseta läbirääkimised;

10. läbirääkimised ilma hanketeadet avaldamata;

[…]

13. otsesed läbirääkimised.

(2)   Avatud hankemenetluses ja väljakuulutatud konkurentsipõhises hankemenetluses võib iga huvitatud isik esitada pakkumuse.

[…]

(7)   Lõike 1 punktides 8–10 ja punktis 13 nimetatud läbirääkimistega menetlustes peab hankija läbirääkimisi lepingutingimuste üle ühe või mitme konkreetse isikuga.“

19

Selle seaduse artikli 79 lõikes 1 on sätestatud:

„Avaliku sektori hankijad võivad kasutada väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust ainult järgmistel juhtudel:

1. avatud või piiratud menetluses ei esitatud ühtegi pakkumust või taotlust või ükski esitatud pakkumus või taotlus ei olnud nõuetele vastav ja riigihankelepingu esialgseid tingimusi oluliselt ei muudeta;

[…].“

20

Selle seaduse artikli 110 lõikes 1on sätestatud:

„Hankija lõpetab menetluse põhjendatud otsusega, kui:

1. ei esitatud ühtegi pakkumust, taotlust või konkursiprojekti või kui ükski osaleja ei ilmunud läbirääkimistele;

2. ükski pakkumus või taotlus ei vastanud hanketingimustele, kaasa arvatud vorminõuded, korrad ja tähtajad, või ei olnud nõuetele vastav;

[…].“

21

Riigihangete seaduse artiklis 182 on sätestatud:

„(1)   Hankija võib pidada otseseid läbirääkimisi konkreetsete isikutega, kui esineb mõni artikli 79 lõike 1 punktides 3 ja 5–9 nimetatud põhjustest või kui:

[…]

2.   väljakuulutatud konkurentsipõhine hankemenetlus lõpetati põhjusel, et ühtegi pakkumust ei esitatud või esitatud pakkumused ei olnud nõuetele vastavad ning esialgseid tingimusi oluliselt ei muudeta;

[…].“

22

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite haldamise seaduse (Zakon za upravlenie na sredstvata ot Evropeyskite strukturni i investitsionni fondove, DV nr 101, 22.12.2015) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „Euroopa fondide seadus“) artikli 49 lõikes 2 on sätestatud:

„Riigihangete seaduse tähenduses riigihanke esemeks olevate ehitustööde, teenuste ja/või asjadega seotud tegevuste jaoks töövõtja valimisel kohaldatakse:

1. riigihangete seadust – kui toetusesaaja on nimetatud seaduse tähenduses hankija;

[…].“

23

Riigihangete seaduse rakendusmääruse (Pravilnik za prilagane na Zakona za obshtestvenite porachki, DV nr 28, 8.4.2016) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsiooni artikli 64 lõikes 1 on sätestatud:

„Riigihangete seaduse artikli 18 lõike 1 punktides 8–10 ja 13 sätestatud menetluste lõpetamise otsuses märgivad hankijad ära ka isikud, kellele on tehtud ettepanek alustada läbirääkimisi, välja arvatud [nimetatud] seaduse […] artikli 79 lõike 1 punktides 7 ja 8, artikli 138 lõike 1 punktis 2, artikli 164 lõike 1 punktides 9 ja 10 ning [selle] seaduse […] artikli 182 lõike 1 punktis 3 nimetatud juhtudel.“

24

Razlogi vallale eraldati tema territooriumil asuva põllumajanduse mehhaniseerimise kutsekooli õppe- ja koolitustaristu parendamiseks Euroopa vahendeid. Sellega seoses korraldas ta hankijana väljakuulutatud konkurentsipõhise hankemenetluse, mille eesmärk oli osta sellele kutsekoolile tehnilisi vahendeid, seadmeid ja mööblit.

25

See hange oli jagatud nelja ossa. Esitati ainult üks pakkumus ja see puudutas üksnes hankeosa nr 2 „Metallitöötlemisseadmed“. Hankija ei pidanud seda hanketingimustele vastavaks põhjusel, et selle maksumus ületas riigihanke eeldatavat maksumust enam kui kaks korda. Seetõttu tunnistas hankija selle menetluse tulemusetuks ning lõpetas selle 1. novembri 2017. aasta otsusega riigihangete seaduse artikli 110 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel.

26

Hankija alustas 1. detsembri 2017. aasta otsusega selle seaduse artikli 79 lõike 1 punkti 1 alusel väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust, mille ese oli „Razlogi linna põllumajanduse mehhaniseerimise kutsekoolile metallitöötlemisseadmete ostmine“. Selle hanke eeldatav maksumus, mis ilma muudatusteta vastas selle hankeosa jaoks esialgu välja kuulutatud hanke tingimustele, oli 33917,82 Bulgaaria leevi (BGN) ilma käibemaksuta (ligikaudu 17370 eurot). Selle hankeviisi valikut põhjendati sellega, et varasemas avatud menetluses ei esitatud sellele hankeosale vastavat pakkumust.

27

Selles väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses esitas hankija ettepaneku osaleda hankemenetluses ainult ühele ettevõtjale – käesoleval juhul Dikar Konsult OOD – ja sõlmis temaga 29. detsembril 2017 lepingu maksumusega 33907 leevi ilma käibemaksuta (ligikaudu 17365 eurot).

28

Kõnealuse väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse peale esitati ministrile vaie. Selles vaides heideti hankijale ette, et viimane oli ilma igasuguse põhjenduseta andnud eelise valitud ettevõtjale ja sel viisil kõrvaldanud vaba konkurentsi, rikkudes asjakohaseid põhimõtteid, mis tulenevad muu hulgas finantsmääruse artiklist 160.

29

Minister teavitas 20. märtsi 2020. aasta kirjaga hankijat kui Euroopa fondidest toetuse saajat saadud vaidest ja finantskorrektsiooni määramise menetluse algatamisest.

30

Hankija väitis, et tal on riigihangete seaduse artikli 18 lõike 7 alusel vabadus valida, kas pidada läbirääkimisi ühe või mitme konkreetse isikuga. Lisaks on väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus lahutamatult seotud sellele eelnenud väljakuulutatud konkurentsipõhise menetlusega, milles kõigil huvitatud isikutel oli võimalus osaleda. Ent ainult ühe pakkumuse esitamine, mille maksumus ületas hankemenetluse eeldatava maksumuse kahekordselt, näitas et hanke madala maksumuse tõttu puudus huvi selles menetluses osaleda. Väljakuulutatud konkurentsipõhise hankemenetluse tulemuseta lõpetamine põhjendab seega hankija otsust esitada ettepanek osaleda väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses ainult ühele ettevõtjale.

31

Minister kohaldas 15. aprilli 2020. aasta otsusega (edaspidi „15. aprilli 2020. aasta otsus“) hankija suhtes 10% finantskorrektsiooni Euroopa fondide vahenditest rahastatavatele kuludele, mis on seotud Dikar Konsultiga sõlmitud lepinguga. Selles otsuses seadis minister kahtluse alla hankemenetluse läbiviimise väljakuulutamiseta läbirääkimistena. Nimelt tuleneb finantsmääruse artiklist 160, et riigihankemenetluses tuleb tingimata järgida vaba konkurentsi põhimõtet. Seetõttu ei saa riigihangete seaduse artikli 79 lõike 1 punktiga 1 põhjendada lepingu sõlmimist hankemenetlust välja kuulutamata, kuna selle seaduse rakendusmääruse artikli 64 lõigetes 1 ja 3 on sõnaselgelt ette nähtud mitmuses esitatud viitega „isikutele“, et läbirääkimistel osalema tuleb kutsuda mitu isikut. Kui hankija seda tegi, esitades ettepaneku alustada läbirääkimisi üksnes Dikar Konsultile, seda otsust põhjendamata, andis ta põhjendamatu eelise ja takistas hankest huvitatud ettevõtjate piiramatu ringi osalemist.

32

Hankija kaebuse alusel tühistas Administrativen sad Blagoevgrad (Blagoevgradi halduskohus, Bulgaaria) 15. aprilli 2020. aasta otsuse. Selle kohtu sõnul muudavad väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse läbiviimise tingimused sisuliselt võimatuks kohaldada võimalikult laialdasele konkurentsile avatuse põhimõtet nii hanke konkreetse eseme kui ka nõuetele vastavate pakkumuste puudumise tõttu. Lisaks annab riigihangete seaduse artikli 18 lõige 7 hankijale sõnaselgelt võimaluse pidada hankelepingu tingimuste üle läbirääkimisi ühe või mitme kindlaksmääratud isikuga.

33

Minister esitas kassatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile (Bulgaaria kõrgeim halduskohus), kes küsib, kas hankija rikub võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja vaba konkurentsi põhimõtteid, kui ta esitab ainult ühele ettevõtjale ettepaneku osaleda väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses, mis esiteks algatati pärast tulemusetu avatud hankemenetluse lõpetamist ja teiseks ei muudeta seejuures oluliselt riigihankelepingu esialgseid tingimusi, isegi kui lepingu ese ei ole nii konkreetne, et oleks põhjendatud selle täitmine kutsutud ettevõtja poolt.

34

Sellega seoses märgib nimetatud kohus, et Bulgaaria kohtud, sealhulgas tema ise, on eri seiskohtadel küsimuses, kuidas tõlgendada riigihangete seaduse artikli 79 lõike 1 punkti 1 koostoimes finantsmääruse artikli 160 lõikega 2 ja artikli 164 lõike 1 punktiga d. Ta toob kõigepealt esile, et kuigi finantsmääruse artikli 160 lõige 2 lubab erandkorras kõrvale kalduda võimalikult laialdasele konkurentsile avatuse põhimõttest, ei tulene sellest sättest, et võib eirata võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid. Finantsmääruse artikli 164 lõike 4 esimene lause viitab pealegi „pakkujatele“ mitmuses.

35

Järgmiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi finantsmäärust ei kohaldata tavaliselt liikmesriigi hankijate suhtes, tuleb seda käesoleval juhul teha, sest asjaomase hankelepingu maksumus ei ületa direktiivis 2014/24 ette nähtud piirmäära. Finantsmääruse artikli 160 lõigete 1 ja 2 kohaldamine võib olla põhjendatud, kuna kasutatakse liidu eelarvest eraldatavaid vahendeid.

36

Lõpuks toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile, et käesolevas kohtuasjas tähtsad asjaolud leidsid aset ajal, mil kehtis veel määrus nr 966/2012, samas kui 15. aprilli 2020. aasta otsus võeti vastu pärast selle määruse kehtetuks tunnistamist ja finantsmääruse jõustumist. Igal juhul on finantsmääruse artikli 160 ja põhikohtuasjas kohaldatava määruse nr 966/2012 artikli 102 lõigete 1 ja 2 sisu identsed.

37

Neil asjaoludel otsustas Varhoven administrativen sad (kõrgem halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas finantsmääruse artikli 160 lõikeid 1 ja 2 ning määruse nr 966/2012 artikli 102 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad liikmesriikide avaliku sektori hankijate korraldatud riigihankemenetlustele, kui nende tulemusel sõlmitud hankelepinguid rahastatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest.

39

Finantsmääruse artikli 160 „Lepingutele kohaldatavad põhimõtted ja nende kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud, et „[k]õik lepingud, mida rahastatakse täielikult või osaliselt eelarvest, on kooskõlas läbipaistvuse, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetega“. Selle sätte lõikes 2 on täpsustatud, et „[k]õikide lepingute sõlmimiseks kuulutatakse hankemenetlus välja võimalikult laiaulatuslikult, välja arvatud juhul, kui kasutatakse artikli 164 lõike 1 punktis d osutatud menetlust“, see tähendab läbirääkimistega menetlust, sealhulgas väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust.

40

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 35, põhineb esimene küsimus eeldusel, et kuigi finantsmäärust ei kohaldata liikmesriigi avaliku sektori hankijatele, võib see siiski muuta direktiivi 2014/24 kohaldavaks riigihanke suhtes, mille maksumus jääb alla selle direktiiviga kehtestatud piirmäära.

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib õigesti, et finantsmäärus ei ole kohaldatav liikmesriikide avaliku sektori hankijate korraldatud hankemenetlustele.

42

Finantsmääruse artikli 2 punktist 51 nähtub nimelt, et „avaliku hanke leping“ selle määruse tähenduses on „rahalise tasu eest leping, mis on sõlmitud kirjalikult ühe või enama ettevõtja ja ühe või enama avaliku sektori hankija vahel artiklite 174 ja 178 tähenduses, et täielikult või osaliselt eelarvest tehtava makse eest saada vallas- või kinnisvara või lasta teha ehitustöid või saada teenuseid […]“.

43

Selle määruse artikli 174 „Avaliku sektori hankija“ lõike 1 esimese lõigu esimeses lauses on sätestatud, et „[a]rtiklites 70 ja 71 osutatud liidu institutsioone, rakendusasutusi ja asutusi käsitatakse avaliku sektori hankijatena lepingute puhul, mille nad sõlmivad nende endi arvel, välja arvatud juhul, kui nad hangivad keskselt avaliku sektori hankijalt“.

44

Nagu on märgitud finantsmääruse II lisas, vastab selle määruse artikli 174 sõnastus määruse nr 966/2012 artikli 117 lõike 1 sõnastusele, mis tunnistati finantsmäärusega kehtetuks alates 2. augustist 2018.

45

Seega jäi määrusest nr 966/2012 tulenev mõiste „avaliku sektori hankija“ pärast finantsmääruse jõustumist sisuliselt samaks, mistõttu tuleb seda mõistet tõlgendada mõlema määruse raames ühtemoodi.

46

Finantsmääruse artiklist 174 nähtub seega selgelt, et mõiste „avaliku sektori hankija“, millele viitab selle määruse artikli 2 punkt 51, hõlmab samamoodi nagu määruse nr 966/2012 artikkel 117 üksnes liidu institutsioone, rakendusasutusi ja asutusi, mida on silmas peetud finantsmääruse artiklites 70 ja 71.

47

Sellest järeldub, et kumbki neist määrustest ei ole kohaldatav liikmesriikide avaliku sektori hankijate korraldatavatele hankemenetlustele.

48

Lisaks tuleneb finantsmääruse artikli 63 lõikest 1, et kui komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega, delegeeritakse eelarve täitmisega seotud ülesanded liikmesriikidele. Liikmesriigid peavad muu hulgas järgima valdkondlike eeskirjadega kehtestatud täiendavaid sätteid. Seega, nagu rõhutas komisjon oma kirjalikes seisukohtades, nõuab selle määruse artikli 63 lõige 1, et liikmesriigid, kui nad täidavad eelarve täitmisega seotud ülesandeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest rahastatavate riigihankelepingute abil, ei kohalda mitte finantsmäärust, vaid oma riigisiseseid õigusakte, sealhulgas riigihankedirektiive ülevõtvaid sätteid.

49

Seega ilmneb, et isegi kui riigihankelepingut rahastatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest, ei tulene finantsmääruse artiklist 160 liikmesriikide avaliku sektori hankijatele kohustust järgida riigihanke üldpõhimõtteid, milleks on võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõte.

50

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et finantsmääruse artikli 160 lõikeid 1 ja 2 ning määruse nr 966/2012 artikli 102 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et need ei ole kohaldatavad liikmesriikide avaliku sektori hankijate korraldatud hankemenetlustele isegi siis, kui riigihankelepinguid rahastatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest.

51

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et eelotsuse küsimust analüüsides tuleb võtta arvesse kõiki asutamislepingu ja teisese õiguse sätteid, mis võivad kõnealuse probleemi puhul olla asjakohased (vt selle kohta 11. juuli 1985. aasta kohtuotsus Mutsch, 137/84, EU:C:1985:335, punkt 10). Asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsuse küsimuse sõnastuses viidanud vaid liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimati nimetatul aidata menetletavat kohtuasja lahendada olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte (vt selle kohta 12. detsembri 1990. aasta kohtuotsus SARPP, C‑241/89, EU:C:1990:459, punkt 8, ja 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Medisanus, C‑296/15, EU:C:2017:431, punkt 55).

52

Teises küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus finantsmääruse artiklitele 160 ja 164 ning määruse nr 966/2012 artiklitele 102 ja 104. Esimesele küsimusele antud vastusest tuleneb aga, et need sätted ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatavad.

53

Samas on nendel sätetel, mis näevad ette riigihangete põhimõtted, sama eesmärk kui direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikel 1, millest tuleneb ka kohustus järgida riigihanke üldpõhimõtteid.

54

Kuigi põhikohtuasjas kõne all oleva hanke maksumus ei ulatu direktiivi 2014/24 kohaldamise piirmäärani, milleks on direktiivi artikli 4 punktis c kehtestatud 209000 eurot selliste keskvalitsusest madalama tasandi hankijate nagu Razlogi vald korraldatavate asjade hankelepingute puhul, on riigisisene õigus muutnud direktiivi 2014/24 sätted vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks olukordade suhtes, mis sarnaselt põhikohtuasjas käsitletava hankega ei kuulu tavaliselt selle kohaldamisalasse. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide seaduse artikli 49 lõikest 2 tuleneb nimelt, et riigihangete seadus, millega võeti direktiiv 2014/24 Bulgaaria õiguskorda täpselt üle, on kohaldatav kõigile Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate riigihankemenetlustele olenemata hanke maksumusest.

55

Samas tuleneb liikmesriigi õigusnormidest, et kui riigisisesed õigusnormid järgivad liidu õigusakti kohaldamisalast väljapoole jäävate olukordade lahendamisel vahetult ja tingimusteta selles liidu aktis sätestatud lahendusi, on liidul selge huvi selle vastu, et liidu aktist üle võetud sätteid tõlgendataks ühetaoliselt. See võimaldab vältida lahknevaid tõlgendusi tulevikus ja tagada selliste olukordade ja nende sätete kohaldamisalasse kuuluvate olukordade ühesugune kohtlemine (vt selle kohta 18. oktoobri 1990. aasta kohtuotsus Dzodzi, C‑297/88 ja C‑197/89, EU:C:1990:360, punktid 36 ja 37; 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Borta, C‑298/15, EU:C:2017:266, punktid 33 ja 34, ning 31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Smetna palata na Republika Bulgaria, C‑195/21, EU:C:2022:239, punkt 43).

56

Veel olgu märgitud, et kuna teine küsimus puudutab ehitustööde, asjade ja teenuste väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust, siis on teisele küsimusele vastamisel asjakohane direktiivi 2014/24 artikli 32 lõige 2, mille punktides a–c on loetletud „kõik juhtumid“, mille puhul on lubatud sellist menetlust kasutada. See loetelu on pealegi ammendav, sest selle direktiivi artikli 26 lõikes 6 on täpsustatud, et liikmesriigid ei võimalda seda hankemenetlust kohaldada muudel kui artiklis 32 osutatud juhtudel (vt analoogia alusel 8. aprilli 2008. aasta kohtuotsus C‑337/05, komisjon vs. Itaalia, EU:C:2008:203, punktid 56 ja 57, ning 15. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus C‑275/08, komisjon vs. Saksamaa, ei avaldata, EU:C:2009:632, punkt 54).

57

Neil asjaoludel tuleb selle direktiivi artikli 32 lõike 2 punkti a koostoimes sama direktiivi artikli 18 lõikega 1 tõlgendada nii, et avaliku sektori hankija võib väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses osalema kutsuda ainult ühe ettevõtja, kui esiteks: selles menetluses ei muudeta oluliselt selle varasema avatud hankemenetluse esialgseid tingimusi, mis lõpetati põhjusel, et ainus esitatud pakkumus ei vastanud nõuetele, ja teiseks: selle hankelepingu esemel puudub eripära, mille tõttu oleks objektiivselt möödapääsmatu, et lepingu täidab just see ettevõtja.

58

Direktiivi 2014/24 artikli 32 lõike 2 punkti a esimese lõigu kohaselt on selle menetluse kasutamine lubatud muu hulgas asjade riigihankelepingute puhul, kui avatud või piiratud hankemenetluse käigus ei esitatud ühtegi pakkumust või nõuetele vastavat pakkumust, tingimusel et lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta ja komisjonile esitatakse taotluse korral vastav aruanne.

59

Seega nähtub selle sätte sõnastusest selgelt, et avaliku sektori hankija võib kasutada väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peab ta tõendama, et ta ei saanud ühtegi pakkumust või vähemalt ühtegi nõuetele vastavat pakkumust varasemas avatud või piiratud hankemenetluses, mille ta sel põhjusel lõpetas. Teiseks ei tohi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses oluliselt muuta hankelepingu esialgseid tingimusi, mis olid esitatud varasemas avatud või piiratud hankemenetluses avaldatud hanketeates. Kolmandaks ja viimaseks, avaliku sektori hankija peab esitama komisjonile aruande, kui viimati nimetatu seda taotleb.

60

Kuna viimati nimetatud tingimus ei ole käesolevas kohtuasjas kõne all, tuleb täpsustada direktiivi 2014/24 artikli 32 lõike 2 punkti a esimeses lõigus esitatud kahe esimese kohaldamistingimuse sisu.

61

Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleneb selle direktiivi artikli 32 lõike 2 punkti a teisest lõigust, et pakkumust ei peeta nõuetele vastavaks, kui see ei ole lepingu täitmiseks asjakohane, kuna ilmselgelt ei vasta oluliselt muutmata kujul avaliku sektori hankija hankedokumentides esitatud vajadustele ja nõuetele.

62

Pakkumust tuleb pidada nõuetele mittevastavaks, kui see on „vastuvõetamatu“ direktiivi artikli 26 lõike 4 punkti b teise lõigu tähenduses, mis hõlmab eelkõige konkurentsipõhist läbirääkimistega menetlust. Viimati nimetatud sätte kohaselt loetakse muu hulgas nõuetele mittevastavaks selliste pakkujate pakkumusi, mille maksumus ületab eelarvet, mille avaliku sektori hankija on kindlaks määranud ja dokumenteerinud enne hankemenetluse alustamist.

63

Nii on see ilmselgelt pakkumuse puhul, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 25, milles küsitakse enam kui kaks korda kõrgemat hinda kui on avaliku sektori hankija eeldatav hanke maksumus.

64

Mis puudutab selle sätte kohaldamise teist tingimust, siis näib eelotsusetaotlusest tulenevat, et põhikohtuasjas käsitletavas läbirääkimistega menetluses ei muutnud avaliku sektori hankija lepingu esialgseid tingimusi oluliselt, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

65

Lisaks ei lükka ei direktiivi 2014/24 põhjendus 50 ega artikli 18 lõige 1 ümber selle direktiivi artikli 32 lõike 2 punkti a sellist grammatilist tõlgendust.

66

Nimelt, nagu tuleneb direktiivi 2014/24 üldisest ülesehitusest, käsitleb direktiivi põhjendus 50 väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse kasutamise juhtusid, mis ei vasta selle direktiivi artikli 32 lõike 2 punktis a osutatutele.

67

Veel olgu märgitud, et kui avaliku sektori hankija otsustab pöörduda väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses, mis korraldatakse avatud või piiratud menetluse ebaõnnestumise tõttu ja milles ei muudeta oluliselt varasemas avatud või piiratud hankemenetluses avaldatud hanketeates esitatud tingimusi, on selline lähenemine ikkagi objektiivselt kooskõlas direktiivi 2014/24 artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud hankepõhimõtetega, isegi kui kõnealuse lepingu ese ei nõua objektiivselt, et just selle ettevõtja poole pöördutaks. Sellisel juhul moodustavad esiteks varasem avatud või piiratud menetlus ja teiseks sellele järgnev väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus tegelikult lahutamatu terviku, mistõttu ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et ettevõtjatel, kes võisid olla sellest hankest huvitatud, oli võimalus seda väljendada ja konkureerida.

68

Neil asjaoludel ei saa ettevõtjad, kes ei näidanud üles hoolsust, esitades avatud või piiratud hankemenetluses nõuetekohase pakkumuse, sundida avaliku sektori hankijat alustama väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses nendega läbirääkimisi. Nimelt oli neil võimalik esitada pakkumus varasemas avatud või piiratud menetluses ning seega selles täielikult tugineda võrdsuse, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.

69

Siiski peab avaliku sektori hankija selleks, et saaks tõendada, et asjaomast hanke kavandamisel ei lähtutud eesmärgist jätta see direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja või konkurentsi kunstlikult piirata direktiivi 2014/24 artikli 18 lõike 1 teise lõigu tähenduses, suutma näidata, et hind, mille ta eduka pakkujaga kokku leppis, vastab turuhinnale ega ületa selle direktiivi artikli 5 kohaselt arvutatud hankelepingu eeldatavat maksumust. Seda tehes peab avaliku sektori hankija järgima põhimõtet, et direktiivi artiklis 32 sätestatud erandile tugineda sooviv isik kannab tõendamiskoormist selle erandi tegeliku esinemist tõendavate erandlike asjaolude osas (vt selle kohta 10. märtsi 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 199/85, EU:C:1987:115, punkt 14, ja 8. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑337/05, EU:C:2008:203, punkt 58).

70

Lisaks olgu märgitud, et kui avaliku sektori hankija tõendab, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses sõlmitud lepingu hind vastab turuhinnale, siis näitab ta, et ta on kasutanud avaliku sektori vahendeid kõige tõhusamalt, nagu on ette nähtud sama direktiivi põhjenduses 2, ja seega ei ole toime pandud ühtegi eeskirjade eiramist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevate liidu õigusnormide tähenduses (vt analoogia alusel 26. mai 2016. aasta kohtuotsus Județul Neamț ja Județul Bacău, C‑260/14 ja C‑261/14, EU:C:2016:360, punkt 46, ning 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Elme Messer Metalurgs, C‑743/18, EU:C:2020:767, punkt 51).

71

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 artikli 32 lõike 2 punkti a koostoimes sama direktiivi artikli 18 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et avaliku sektori hankija võib väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses osalema kutsuda ainult ühe ettevõtja, kui esiteks ei muudeta selles menetluses oluliselt selle varasema avatud hankemenetluse esialgseid tingimusi, mis lõpetati põhjusel, et ainus esitatud pakkumus ei vastanud nõuetele, ja teiseks puudub selle hankelepingu esemel eripära, mille tõttu oleks objektiivselt möödapääsmatu, et lepingu täidab just see ettevõtja.

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: