EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

26. oktoober 2023 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 101 – Keelatud kokkulepped – Keelatud kokkulepete keeld – Ettevõtjatevahelised kokkulepped – Vertikaalse kokkuleppe ja horisontaalse kokkuleppe eristamine – Potentsiaalne konkurents – Eesmärgilt või tagajärjelt konkurentsipiirang – Leping elektritarnija ning hüper- ja supermarketeid käitava laiatarbekaupade jaemüüja vahel – Konkurentsikeelu tingimus – Määrus (EL) nr 330/2010 – Agendileping – Elektrienergia tarnimise turu liberaliseerimine

Kohtuasjas C‑331/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal da Relação de Lisboa (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal) 6. aprilli 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. mail 2021, menetluses

EDP – Energias de Portugal SA,

EDP Comercial – Comercialização de Energia SA,

MC retail SGPS SA, varem Sonae MC SGPS SA,

Modelo Continente Hipermercados SA

versus

Autoridade da Concorrência,

menetluses osales:

Ministério Público,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), kohtunikud N. Piçarra, M. Safjan, N. Jääskinen ja M. Gavalec,

kohtujurist: A. Rantos,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikku menetlust ja 9. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	EDP – Energias de Portugal SA, esindajad: advogados C. Botelho Moniz, T. Coelho Magalhães, T. Geraldo, P. Gouveia e Melo, J. Lima Cluny ja L. Nascimento Ferreira,

–	EDP Comercial – Comercialização de Energia SA, esindajad: advogados C. Botelho Moniz, T. Coelho Magalhães, T. Geraldo, P. Gouveia e Melo, J. Lima Cluny ja L. Nascimento Ferreira,

–	MC retail SGPS SA, varem Sonae MC SGPS SA, esindajad: advogados I. Gouveia, G. Rosas, D. Silva Ramalho ja C. Vieira Peres,

–	Modelo Continente Hipermercados SA, esindaja: advogado J. Vieira Peres,

–	Autoridade da Concorrência, esindajad: advogadas D. Cardoso, A. Cruz Nogueira ja I. Nascimento,

–	Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa ja C. Chambel Alves, keda abistas advogada S. Assis Ferreira,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: S. Baches Opi, T. Baumé, P. Caro de Sousa ja B. Rechena,

olles 2. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ELTL artiklit 101 ning komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määruse (EL) nr 330/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes (ELT 2010, L 102, lk 1) artikli 1 lõike 1 punkte a ja c.

Taotlus on esitatud ühelt poolt EDP – Energias de Portugal SA (edaspidi „EDP Energias“), EDP Comercial – Comercialização de Energia SA (edaspidi „EDP Comercial“), MC retail SGPS SA (varem Sonae MC, SGPS, SA ja põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal Sonae Investimentos SGSP SA ja SONAE MC – Modelo Continente SGPS) (edaspidi „MC retail“) ning Modelo Continente Hipermercados SA (edaspidi „Modelo Continente“) ning teiselt poolt Autoridade da Concorrência (edaspidi „AdC“) vahelises vaidluses trahvide üle, mis määrati konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimise tõttu.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määrus nr 330/2010

Määruse nr 330/2010 artiklis 1 „Mõisted“ on ette nähtud:

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

„vertikaalne kokkulepe“ – kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse täitmise eesmärgil tootmis- või turustamisahela eri tasanditel, ja mis käsitlevad tingimusi, mille alusel osalised võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa;

b)	„vertikaalne piirang“ – [ELTL] artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse kuuluvad konkurentsipiirangud vertikaalses kokkuleppes;

„konkureerivad ettevõtjad“ – tegelikud või võimalikud konkurendid; „tegelik konkurent“ – samal asjaomasel turul tegutsev ettevõtja; „võimalik konkurent“ – ettevõtja, kes vertikaalse kokkuleppe puudumise korral ja suhteliste hindade väikese, kuid püsiva tõusu korral teeks suure tõenäosusega realistlikel alustel ja mitte pelgalt teoreetilise võimalusena lühikese aja jooksul vajalikke lisainvesteeringuid või muid vajalikke üleminekukulutusi, et siseneda asjaomasele turule;

[…]“.

Vertikaalsete piirangute suunised

4	Komisjoni 10. mai 2010. aasta teatises (SEK(2010) 411 (lõplik)) sisalduvates suunistes vertikaalsete piirangute kohta (edaspidi „vertikaalsete piirangute suunised“) on muu hulgas täpsustatud määruse nr 330/2010 kohaldamisala.

Vertikaalsete piirangute suuniste II jaotises „Vertikaalsed kokkulepped, mis jäävad üldjuhul [ELTL] artikli 101 lõike 1 kohaldamisalast välja“ asub lõige 2 „Agendilepingud“, mis sisaldab muu hulgas suuniste punkte 12–17, mis on sõnastatud järgmiselt:

12)

Agent on juriidiline või füüsiline isik, kelle teine isik (käsundiandja) volitab pidama läbirääkimisi ja/või sõlmima lepinguid tema eest kas agendi enda või käsuandja nimel selleks, et:

–	osta käsundiandjale kaupu või teenuseid või

–	müüa käsundiandja tarnitavaid kaupu või osutatavaid teenuseid.

13)

Agendilepingu suhtes [ELTL] artikli 101 lõike 1 kohaldatavuse määravaks teguriks on selle finants- või kommertsriski suurus, mida agent kannab tegevuses, milles käsundiandja on teda ennast esindama nimetanud. Seejuures ei ole hindamisel tähtsust, kas agent esindab üht või mitut käsundiandjat. Samuti ei ole hindamisel oluline, kuidas lepingupooled või riiklikud õigusaktid on neid kokkuleppeid liigitanud.

14)

On kolme liiki finants- ja kommertsriske, millel on [ELTL] artikli 101 lõike 1 rakendamisel agendilepingute määratluse seisukohast oluline tähtsus. Esiteks on olemas lepingust tulenevad riskid, mis on otse seotud lepingutega, mida agent käsundiandja eest näiteks varude finantseerimiseks sõlmib ja/või mille üle ta läbi räägib. Teiseks on olemas turuspetsiifiliste investeeringutega seotud riskid. Sellisel juhul on tegemist investeeringutega, mida on vaja konkreetselt selleks tegevuseks, milleks käsundiandja on agendi nimetanud, st investeeringutega, mida on vaja selleks, et agent saaks sellist liiki lepingu sõlmida ja/või selle üle läbi rääkida. Seda laadi investeeringud on harilikult pöördumatud, mis tähendab, et neid saab kasutada ainult ühes konkreetses tegevusvaldkonnas või edasi müüa üksnes märkimisväärse kahjuga. Kolmandaks on riskid, mis on seotud samal tooteturul toimuva tegevusega niivõrd, kuivõrd käsundiandja nõuab agendilt sellise tegevuse teostamist, kuid mitte agendina käsundiandja nimel, vaid omal vastutusel.

15)

[ELTL a]rtikli 101 lõike 1 kohaldamisel käsitletakse lepingut agendilepinguna, kui agent ei võta mingit riski või võtab ainult ebaolulise riski seoses käsundiandja eest sõlmitavate ja/või läbiräägitavate lepingutega, seoses turuspetsiifiliste investeeringutega selles tegevusvaldkonnas ning seoses muu tegevusega, mille teostamist käsundiandja nõuab samal tooteturul. Agenditeenuste osutamisega seotud üldriskidel, nagu näiteks risk, et agendi tulu sõltub tema tegevuse edukusest või näiteks tööruumidesse või tööjõusse tehtud üldinvesteeringutest, ei ole siiski määravat tähtsust selle hindamisel, kas tegemist on agendilepinguga.

16)

Seega käsitletakse lepingut [ELTL] artikli 101 lõike 1 kohaldamisel agendilepinguna üldiselt juhul, kui selle esemeks olevate lepingujärgsete ostetavate või müüdavate kaupade omandiõigus ei kuulu agendile või kui agent ise ei osuta lepingujärgseid teenuseid ning kui agent:

a)	ei osale lepingujärgsete kaupade või teenuste tarnimise/ostmisega seotud kuludes, sealhulgas kaupade veoga seotud kuludes. See ei takista agendil veoteenust osutada, kui selle kulud kannab käsundiandja;

ei hoia oma kulul ega riskil lepingujärgsete kaupade varusid, mis hõlmab varude finantseerimise ning nende kao katmise kulusid, ning võib müümata jäänud kaubad käsundiandjale tasuta tagasi anda, välja arvatud juhul, kui agent on vastutav rikkumise eest (näiteks juhul, kui ta ei ole võtnud varude kaotamise vältimiseks põhjendatud turvameetmeid);

c)	ei võta müüdava toote põhjustatud kahju eest kolmandate isikute ees vastutust (tootevastutus), välja arvatud juhul, kui ta on kõnealuse kahju eest agendina ise süüdi;

ei võta vastutust (välja arvatud oma komisjonitasu kaotamine) selle eest, kui kliendid ei täida lepingut, välja arvatud juhul, kui ta on vastutav rikkumise eest (näiteks kui ta ei ole võtnud põhjendatud turva- või varguskaitsemeetmeid või ei ole võtnud põhjendatud meetmeid, et teatada vargusest käsundiandjale või politseile või anda käsundiandjale kogu talle teadaolev teave kliendi rahalise usaldusväärsuse kohta);

e)	ei ole otseselt ega kaudselt kohustatud investeerima müügiedendusse, näiteks eraldama vahendeid käsundiandja reklaamieelarvesse;

ei tee turuspetsiifilisi investeeringuid seadmetesse, tööruumidesse või tööjõukoolitusse, näiteks ei investeeri kütusemahutisse kütuse jaemüügi korral või eritarkvarasse kindlustusandja poolse kindlustuspoliiside müügi korral, välja arvatud juhul, kui käsuandja kõnealused kulud täiel määral hüvitab;

g)	ei tegele samal tooteturul muude tegevustega, mille teostamist käsuandja nõuab, välja arvatud juhul, kui käsuandja kõnealuse tegevuse täiel määral hüvitab.

17)

See loetelu ei ole ammendav. Kui agent puutub kokku vähemalt ühe punktides 14, 15 ja 16 nimetatud riskiga või ta peab kandma vähemalt ühte eespool nimetatud kuludest, ei käsitleta agendi ja käsundiandja vahelist lepingut agendilepinguna. Riski tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi ning arvestades pigem tegelikku majanduslikku olukorda kui õiguslikku vormi. Praktilistel põhjustel võib riskianalüüsi alustada lepinguspetsiifiliste riskide hindamisega. Kui agent on kokku puutunud lepinguspetsiifiliste riskidega, piisab sellest, et järeldada, et agent on sõltumatu turustaja. Samas kui agent ei ole kokku puutunud lepinguspetsiifiliste riskidega, tuleb analüüsi jätkata, hinnates turuspetsiifiliste investeeringutega seotud riske. Kui agent ei ole kokku puutunud ühegi lepinguspetsiifilise riskiga ega turuspetsiifiliste investeeringute riskiga, võib osutuda vajalikuks hinnata samal tooteturul muu nõutud tegevusega seotud riske.“

Suuniste punktides 24 ja 25 on märgitud:

„24)

Vertikaalsed kokkulepped on määratletud […] määruse [nr 330/2010] artikli 1 lõike 1 punktis a kui „kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse täitmise eesmärgil tootmis- või turustusahela eri tasanditel, ja mis käsitlevad tingimusi, mille alusel osalised võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa“.

25)

Punktis 24 nimetatud vertikaalsete kokkulepete määratluses on neli olulist elementi:

[…]

Kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse sõlmivad ettevõtjad, kes kõik tegutsevad kokkuleppe täitmise eesmärgil tootmis- või turustusahela eri tasanditel. See tähendab näiteks, et üks ettevõtja toodab toorainet, mida teine kasutab tootmissisendina, või et üks on tootja, teine hulgi- ja kolmas jaemüüja. See ei takista ettevõtja tegutsemist tootmis- või turustusahela mitmel tasandil korraga.

[…]“.

Suuniste punktis 27 on täpsustatud:

„[M]ääruse [nr 330/2010] artikli 2 lõikes 4 on selgesõnaliselt välistatud määruse kohaldamine „konkureerivate ettevõtjate vahel sõlmitud vertikaalsete kokkulepete“ suhtes. Konkurentidevahelisi vertikaalseid kokkuleppeid võimaliku konkurentsivastase koostöö taustal käsitlevad suunised [horisontaalkoostöö kokkulepete kohta]. Selliste kokkulepete vertikaalseid aspekte tuleb aga hinnata käesolevate suuniste järgi. [M]ääruse [nr 330/2010] artikli 1 lõike 1 punktis c on konkureeriv ettevõtja määratletud kui „tegelik või võimalik konkurent“. Kahte ettevõtjat käsitletakse tegelike konkurentidena juhul, kui nad tegutsevad samal asjakohasel turul. Ettevõtjat käsitletakse teise ettevõtja võimaliku konkurendina, kui vertikaalse kokkuleppe puudumise korral ja suhteliste hindade väikese, kuid püsiva tõusu korral teeks kõnealune ettevõtja suure tõenäosusega lühikese aja jooksul (mis on lühem kui üks aasta) vajalikke lisainvesteeringuid või muid vajalikke üleminekukulutusi, et siseneda asjaomasele turule. See hinnang tuleb anda realistlikel alustel; pelgalt teoreetilisest võimalusest tulla turule ei piisa. Turustajat, kes annab tootjale spetsifikaadi teatavate kaupade tootmiseks turustaja tootemargi nime all, ei loeta selliste tootemargiga toodete tootjaks.“

Portugali õigus

8. mai 2012. aasta seaduse nr 19/2012, millega kiidetakse heaks uued konkurentsinormid, tunnistatakse kehtetuks 11. juuni 2003. aasta seadus nr 18/2003 ja 25. augusti 2006. aasta seadus nr 39/2006 ning muudetakse teist korda 13. jaanuari seadust nr 2/99 (Lei no 19/2012 – Aprova o novo regime jurídico da concorrência, revogando as Leis nos 18/2003, de 11 de junho, e 39/2006, de 25 de agosto, e procede à segunda alteração à lei no 2/99, de 13 de janeiro) (Diário da República, 1. seeria, nr 89/2012, 8.5.2012; edaspidi „NRJC“), artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud:

„Keelatud on sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjatevaheline kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduste otsused, mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, kahjustada või oluliselt piirata konkurentsi kogu riigi turul või osal sellest […].“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Modelo Continente ja MC retail kuuluvad selliste äriühingute hulka, kes tegutsevad mitmes tegevusvaldkonnas, sh jaemüük, teleside- ja audiovisuaalteenused, kaubanduskeskuste haldamine, puittooted, turism ja energeetika, kelle eesotsas on valdusühingud ja tütarvaldusühingud ning kes on struktureeritud tegevusvaldkonna ja/või ärivaldkonna alusel (edaspidi „Sonae kontsern“).

Portugalis tegutseb Modelo Continente selles kontsernis toiduainete ja laiatarbekaupade turustamise sektoris. Ta käitab osaluste kaudu otseselt või kaudselt kõiki kauplusi, mis tegutsevad Continente, Continente Modelo ja Continente Bom Dia nime all. MC retail, kelle eesmärk oli osaluste haldamine, tegutses põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal jaemüügisektoris. Tal oli Modelo Continente Hipermercadose kapitalis 100% osalus.

EDP Energias ja EDP Comercial kuuluvad Portugali konglomeraati, mille emaettevõtja on EDP Energias, kes tegutseb Portugalis eelkõige elektri ja maagaasi tootmise ja tarnimise sektoris (edaspidi „EDP kontsern“). EDP kontsern on Portugali suurim ettevõtja elektrienergia tootmise, jaotamise ja tarnimise turgudel, kolmas elektritootmise ettevõtja ja üks suurimaid gaasitarnijaid Pürenee poolsaarel.

EDP Comercial ja Modelo Continente sõlmisid 5. jaanuaril 2012 partnerluslepingu, milles määratleti EDP Continente programmi tingimused. Lepingu eesmärk oli meelitada kliente, stimuleerida müüki ja pakkuda tarbijatele allahindlusi. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud need kaks äriühingut Portugalis toiduainete ja laiatarbekaupade jaemüügi ning elektrienergia ja maagaasi tarnimise turul tõhusa konkurentsi olukorras.

Partnerluslepingu tingimus 2.1. määratles lepingu eseme ja ulatuse, nähes sisuliselt ette, et edendatakse EDP Comerciali elektrienergia tarnimise ja Modelo Continente toiduainete jaemüügitegevust eri hüper- ja supermarketites ning teiste Sonae kontserniga seotud äriühingute käitatavates müügikohtades.

14	Ärilisest vaatevinklist nägi EDP Continente programm ette elektrienergia hindadelt allahindluste tegemise klientidele, kellel on Continente kliendikaart – sooduskaart, mida Modelo Continente andis välja püsikliendiprogrammi raames.

Lisaks selle kaardi omamisele pidid kliendid, kes soovisid liituda EDP Continente programmiga, sõlmima EDP Comercialiga Mandri-Portugali liberaliseeritud turul madalpinge elektritarne lepingu. Nende tarbijate elektritarbimise hinda vähendati siis 10% võrra. Allahindlus seisnes niisuguste allahindluskupongide väljastamises, mis vastasid selle allahindluse summale ja mis olid krediteeritud asjaomaste klientide Continente kaardile. Kliendid võisid neid kasutada ostude tegemiseks põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu tingimuses 2.1 nimetatud müügikohtades.

Esialgu kandis allahindluste summa täielikult EDP Comercial. Modelo Continente pidi igal kuul väljastama eelmisel kuul väljastatud ja tegelikult aktiveeritud kupongide summa kohta võlateate, mis tuli tasuda iga arve väljastamise kuu lõpuks. Kui aga liiklus peaks Sonae kontserni müügikohtades tihenema ja EDP Continente programmist tulenev käive suurenema, oli siiski ette nähtud, et Modelo Continente võtab ühe osa tehtavatest allahindlustest enda kanda.

17	Partnerluse muud kulud, mis olid seotud reklaami, turunduse, kommunikatsiooni ja kaitsega menetlustes, kandsid EDP Comercial ja Modelo Continente võrdsetes osades.

Põhikohtuasjas käsitletava partnerluslepingu tingimus 12.1 „Ainuõigus“ oli sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva lepingu kehtivuse ajal ja ühe aasta jooksul pärast selle lõpetamist kohustub Modelo Continente:

a)	mitte tegelema otse või äriühingu kaudu, milles Sonae Investimentos SGPS SA-l on enamusosalus, elektri- ja maagaasi tarnega Mandri-Portugalis;

mitte pidama läbirääkimisi ega sõlmima elektri- või maagaasitarnijaga, mis ei ole kontrolli- või kontsernisuhtes EDP Comercialiga, partnerluslepinguid, ühisettevõtte asutamise lepinguid, põhimõttelisi kokkuleppeid, kokkuleppeid reklaamikampaania kohta või muid kokkuleppeid, mille eesmärk või tagajärg on teha allahindlusi või anda muid rahalisi soodustusi seoses elektri või maagaasiga, olenemata nende kokkulepete sõlmimise korrast.

[…]“.

19	EDP Comercial võttis partnerluslepingu tingimuse 12.2 kohaselt samaväärsed kohustused toiduainete jaemüügiturul Mandri-Portugalis.

20	Põhikohtuasjas käsitletav partnerlusleping kehtis kuni 31. detsembrini 2012, samas kui tarbijatel oli EDP Continente programmiga võimalik liituda ainult ajavahemikul 9. jaanuarist 2012 kuni 4. märtsini 2012.

Elektritarnelepinguid oli võimalik sõlmida Modelo Continente käitatava 180 kaupluse võrgus, mille varustamist rahastasid EDP Comercial ja Modelo Continente ühiselt. EDP Continente programmiga liitus 146775 klienti, kellest 137144 jäid kampaania ajal ja pärast selle lõppu EDP Comercialiga lepingulisse suhtesse.

22	EDP Continente programmiga liitunud isikutele tehtud allahindluste summa oli 6907354 eurot, kusjuures aktiveeritud kupongide summa oli ligikaudu 6024252 eurot. Sellest summast 1795912 eurot kandis Modelo Continente.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjas kõne all olev partnerlusleping langes kokku elektrienergia tarnimise turu liberaliseerimise protsessi ühe pöördelise etapiga, sest reguleeritud tariifid tavalise madalpinge eest lõppesid 2012. aasta lõpul. EDP kontsern püüdis seega liberaliseeritud riigisisesel turul hõlmata suurt hulka kliente, kasutades ära aega, mil sellel turul ei olnud veel madalpingeklientide ülemineku tippaeg.

Selles osas nähtub eelotsusetaotlusest, et elektritarne liberaliseerimine toimus Portugalis järk-järgult alates 1995. aastast. Portugali õiguslik raamistik, mida elektrienergia turustamise suhtes kohaldati, soodustas alates 1995. aastast vaba konkurentsi selles sektoris, lihtsustades seaduses sätestatud elektrienergia tarnimisega tegelema hakkamist ja sellel tegevusalal tegutsemise tingimusi, sest kõne all olev tegevus sõltus ainult registreerimisest, mitte tegevusloast – mis soodustas seega sõltumatute ettevõtjate turule sisenemist.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et 2006. aastal kehtestas Portugal üleminekuperioodi, mille jooksul võisid tarbijad valida reguleeritud turu ja liberaliseeritud turu vahel üksnes pakkumiste stiimuli ja ärilise atraktiivsuse alusel, ilma et õigusnormides oleks kehtestatud ühtegi kulu või piirangut.

Alates 1. jaanuarist 2011 kaotati reguleeritud tariifid, mida kohaldati lõppklientide suhtes ülikõrgepinge, kõrgepinge ja keskpinge elektrienergia eest ja erimadalpinge eest. Madalpinge elektri (väikesed kauplused/kodumajapidamised) tarnimisele kohaldatavad reguleeritud tariifid kaotati alates 1. juulist 2012 lõpptarbijatele, kelle lepinguline võimsus on 10,35 kVA või suurem, ning alates 1. jaanuarist 2013 klientidele, kelle lepinguline võimsus on alla 10,35 kVA. Pärast neid kuupäevi oli uusi lepinguid võimalik sõlmida üksnes liberaliseeritud turgudel. Siiski on kehtestatud üleminekutariifimehhanismid tarbijatele, kes ei ole nendel kuupäevadel otsustanud sõlmida lepingut liberaliseeritud turul. Nende tarbijate suhtes kohaldatakse Entidade Reguladora dos Serviços Energéticose (energiateenuseid reguleeriv asutus, Portugal) kehtestatud tariife, mille hinnad on kõrgemad, et soodustada üleminekut liberaliseeritud turule. Viimane neist üleminekukordadest kaotas kehtivuse 31. detsembril 2017.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul arendas Sonae kontsern selles kontekstis aastatel 2002–2008 tegevust elektritarneturul Portugalis partnerluse kaudu Endesaga, kes on Hispaania kauaaegne ettevõtja elektrienergia tootmise ja tarnimise turul. Partnerlus toimis 1. mail 2002 asutatud ühiselt kontrollitava äriühingu Sodesa – Comercialização de Energia, SA (edaspidi „Sodesa“) kaudu, mille kapitalis kuulus kummalegi äriühingule 50% osalus, et tarnida Portugali liberaliseeritud turul elektrit ja teenuseid.

28	Mais 2007 kaotas EDP kontsern liberaliseeritud elektritarneturul Portugalis turuosa. Tema konkurendid, nagu Sodesa ja Unión Fenosa, saavutasid turuosa, mis kokku oli üle 50% klientidest, kes otsustasid tarnijat vahetada. See turuosa kaotus piirdus siiski tööstussegmendiga.

Veel arendasid alates aastast 2004 partnerluse Modelo Continente ja Petróleos de Portugal – Petrogal SA, kes on muu hulgas Portugali elektritarneturul ja kütusetarneturul tegutsev ettevõtja, mille alusel tehti ühistele klientidele allahindlusi. Lisaks tegutseb Sonae kontsern alates 2009. aastast elektri tootmise turul käitatavate ruumide katusele paigaldatud päikesepaneelide abil.

30	AdC määras 4. mai 2017. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajatele trahvid NRJC artikli 9, mis kordab sisuliselt ELTL artiklit 101, rikkumise eest.

Konkurentsiõiguse rikkumine seisnes AdC hinnangul nende ettevõtjate vahel sõlmitud partnerluslepingus, mille eesmärk oli jagada konkurentsikeelu tingimuse vormis elektri- ja maagaasitarnete turg ning toiduainete jaemüügi turg, mis kõik asuvad Mandri-Portugalis. Lisaks viidi see leping ellu elektritarne riikliku turu liberaliseerimise protsessi olulisel hetkel, mis tugevdas lepingu konkurentsivastasust.

Veel leidis AdC muu hulgas, et põhikohtuasjas kõne all olev partnerlusleping ei kujuta endast ei agendilepingut ega vertikaalset kokkulepet konkurentsinormide kohaldamise tähenduses ning ei saa välistada, et selle kokkuleppe punkti 12.1 alapunkt a ja punkt 12.2 kuuluvad „horisontaalse koostöö“ alla. Seega tuli selles kokkuleppes sisalduv konkurentsikeeld kvalifitseerida eesmärgilt piiranguks ja see kujutas endast NRJC artiklis 9 sätestatud keelu rikkumist.

Põhikohtuasja kaebajate esitatud kaebuse alusel jättis Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi, regulatsiooni ja kontrolli kohus, Portugal) põhikohtuasjas kõne all oleva karistusotsuse 30. septembri 2020. aasta kohtuotsusega muutmata, kuid vähendas määratud trahvi summat 10%. Selleks et tuvastada eesmärgilt konkurentsipiirangu olemasolu, võttis see kohus muu hulgas arvesse Sonae kontserni tegevust elektrienergia tootmise ja tarnimise turul enne partnerluslepingu rakendamist ja selle ajal.

34	Põhikohtuasja kaebajad ja AdC esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunal da Relação de Lisboale (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal).

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi küsimuses, kas partnerlusleping ja konkreetsemalt selles ette nähtud konkurentsikeelu tingimus võisid avaldada asjaomastel turgul konkurentsile negatiivset mõju. Sellega seoses rõhutab ta, et põhikohtuasja kaebajate vahel ei olnud neil turgudel tõhusat konkurentsi. Lisaks tõdeb komisjon, et puuduvad tõendid selle kohta, et Modelo Continente või Sonae kontserni kuuluvad äriühingud on teinud märkimisväärseid ja piisavaid ettevalmistusi või investeeringuid.

36	Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, millised tingimused peavad olema täidetud, et sellise kokkuleppe saaks kvalifitseerida eesmärgilt konkurentsipiiranguks, erinevalt tagajärjelt konkurentsipiirangust, arvestades asjaolu, et tarbijad on sellest saanud teatud eeliseid.

Ta märgib, et Euroopa Kohtu hiljutise praktika kohaselt on võimalik kõrvale jätta eeldus, mille kohaselt teatav tegevus, mis on eesmärgi poolest piisavalt piirav, et konkurentsi tõsiselt kahjustada, tekitab konkurentsivastaseid tagajärgi, kui kokkulepetega taotletakse õiguspäraseid ja proportsionaalseid eesmärke või kui on tõendatud konkurentsi soodustavad eesmärgid või tagajärjed. Lisaks tekib tal küsimus, kas põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu saab kvalifitseerida agendilepinguks ja seega ELTL artikli 101 lõikega 3 samaväärse riigisisese sätte alusel selle sätte lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalast välja jätta.

Selles olukorras otsustas Tribunal da Relação de Lisboa (Lissaboni apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kas ELTL artiklit 101, millest on inspireeritud NRJC [Portugali konkurentsiseadus] artikkel 9, tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab klassifitseerida sellise konkurentsikeelu tingimuse, nagu on sätestatud partnerluslepingu tingimustes 12.1 ja 12.2 […], eesmärgilt konkurentsipiirangu kokkuleppeks, mis on sõlmitud elektritarnija ja sellise toiduainete jaemüügi ettevõtja vahel, kes käitab hüper- ja supermarketeid, selleks et pakkuda allahindlusi klientidele, kes samal ajal liituvad elektritarnija teatava elektrienergia hinnapakkumisega, mida võimaldatakse Mandri-Portugalis, ja kellel on toiduainete jaemüügi ettevõtja püsikliendikaart, arvestades, et neid allahindlusi saab kasutada ainult kauba ostmiseks selle jaemüügiettevõtja kauplustes või temaga seotud äriühingute kauplustes, kui see leping sisaldab ka teisi tingimusi, milles on sätestatud, et lepingu eesmärk on soodustada osalevate äriühingute tegevust […] ja on tõendatud kasu tarbijate jaoks […], analüüsimata konkreetseid kahjustavaid tagajärgi konkurentsile, mis tulenevad nimetatud tingimustest 12.1 ja 12.2?

Kas ELTL artikli 101 lõiget 1 võib tõlgendada nii, et lepingut, millega keelatakse teatud majandustegevusega tegelemine ja mis vastab väidetavale turgude jagamisele kahe ettevõtja vahel, võib pidada eesmärgilt konkurentsipiiranguks, kui see on sõlmitud üksuste vahel, kes ei konkureeri omavahel tegelikult ega potentsiaalselt ühelgi sellest kohustusest mõjutatud turul, isegi kui sellest kohustusest mõjutatud turge võib pidada liberaliseeritud turgudeks või turgudeks, kuhu sisenemisel puuduvad ületamatud õiguslikud takistused?

Kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et elektritarnijat ja sellist toiduainete jaemüügi ettevõtjat, kes käitab hüper- ja supermarketeid, kes on omavahel sõlminud lepingu eesmärgiga soodustada vastastikku tehingute tegemist ja aidata kaasa lepingupartneri (toiduainete jaemüügi ettevõtja puhul ka nende äriühingute, kelle kapitalis kuulub enamusosalus ühele selle emaettevõtjatest) läbimüügi suurenemisele, tuleb pidada võimalikeks konkurentideks, kui toiduainete jaemüügi ettevõtja ja temaga seotud nimetatud äriühingud ei tegutsenud lepingu sõlmimise ajal elektritarnija tegevusalal asjaomasel geograafilisel turul ega ühelgi teisel turul, ning kui selles menetluses ei ole tõendatud, et neil oli kavatsus kõnealustel turgudel sellel tegevusalal tegutseda või nad olid astunud mingeid ettevalmistavaid samme sellel tegevusalal tegutsema hakkamiseks?

Kas vastus eelmisele küsimusele jääb samaks, kui ühel teisel äriühingul, kelle kapitalis kuulub enamusosalus ühele selle toiduainete jaemüügi ettevõtja emaettevõtjatest, kes on lepingu pool, ja kes ei kuulunud konkurentsikeelu kohustuse isikulisse kohaldamisalasse, oli 50% suurune osalus kolmandas üksuses, kes oli (olukorras, kus [AdC] ei ole kumbagi nendest kahest üksusest süüdistanud või süüdi mõistnud ning kumbki ei ole olnud menetlusosaline selles kohtus algatatud menetluses) Portugalis elektritarnija, kuid lõpetas selle tegevuse kolm ja pool aastat enne lepingu sõlmimist selle üksuse tegevuse lõpetamise tõttu?

5.	Kas vastus eelmisele küsimusele jääb samaks, kui jaemüügiettevõtja, kes on lepingupool, toodab elektrienergiat oma käitiste katusele paigaldatud mini- ja mikroelektrijaamades, kuid annab kogu toodetud elektri reguleeritud hinnaga üle turustusahela viimasele turustajale?

Kas vastus neljandale küsimusele jääb samaks juhul, kui jaemüügiettevõtja, kes on lepingupool, on sõlminud kaheksa aastat enne lepingu sõlmimist teise kaubanduspartnerluslepingu (mis oli lepingu sõlmimise kuupäeval jõus) kolmanda isikuga, kes on vedelkütuse müüja, et teha ristallahindlusi vedelkütuse ja jaemüügiettevõtja hüper- ja supermarketites müüdavate toodete ostmisel, kui see kolmas isik, kes on viimati nimetatud lepingu pool, tarnib omakorda lisaks vedelkütuse müügile ka elektrit Mandri-Portugali, kusjuures ei ole tõendatud, et pooltel oli lepingu sõlmimise hetkel kavatsus laiendada seda lepingut elektritarnele või et nad olid teinud selleks mingeid ettevalmistusi?

Kas vastus neljandale küsimusele jääb samaks juhul, kui üks teine äriühing, kelle kapitalis kuulub enamusosalus ühele selle toiduainete jaemüügi ettevõtja emaettevõtjatest, kes on lepingupool, ja kes ei kuulunud konkurentsikeelu kohustuse isikulisse kohaldamisalasse, tootis (samuti olukorras, kus liikmesriigi konkurentsiasutus ei ole kumbagi nendest kahest üksusest süüdistanud või süüdi mõistnud ning kumbki ei ole olnud menetlusosaline selles kohtus algatatud menetluses) elektrit koostootmisjaamas, kuid andis kogu toodetud elektri reguleeritud hinnaga üle turustusahela viimasele turustajale?

Kui vastus eelmistele küsimustele on jaatav, siis kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lepingutingimust, millega on sellel toiduainete jaemüügi ettevõtjal lepingu kehtivusajal ja vahetult järgneval aastal keelatud tegeleda lepinguga hõlmatud territooriumil elektritarnega ise või sellise äriühingu kaudu, mille kapitalis kuulub enamusosalus ühele tema emaettevõtjatest, kes on menetlusosaline, võib pidada eesmärgilt konkurentsipiiranguks?

Kas [määruse nr 330/2010] artikli 1 lõike 1 punkti c tähenduses mõistet „võimalik konkurent“ tuleb ELTL artikli 101 kohaldamisel tõlgendada nii, et see hõlmab ettevõtjat, kes on seotud konkurentsikeelu tingimusega ja kes tegutseb teise lepingupoole toote turust täiesti erineva toote turul, kui liikmesriigi kohtus algatatud kohtuvaidluse toimiku dokumentides ei ole ühtegi konkreetset kaudset tõendit (nagu projektid, investeeringud või muud ettevalmistused) selle kohta, et enne ja selle tingimuse puudumise korral oleks kõnealune ettevõtja võinud siseneda kiiresti teise lepingupoole turule, ega ole tõendatud, et teine lepingupool tajus nimetatud ettevõtjat enne ja selle tingimuse puudumise korral asjaomasel turul võimaliku konkurendina?

10.

Kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et pelk asjaolu, et elektritarnija ja sellise ettevõtja vahel, kes tegeleb toidukaupade ja majapidamises kasutatavate tööstuskaupade jaemüügiga, nende vastastikuse tegevuse ristedendamiseks sõlmitud partnerlusleping (mille raames esimene ettevõtja pakub muu hulgas oma klientidele elektritarbimise eest allahindlusi, mida teine ettevõtja kohaldab nende klientide poolt kauplustes tehtud ostude hinnale) sisaldab tingimust, mille alusel mõlemad lepingupooled kohustuvad omavahel mitte konkureerima ega sõlmima samalaadseid lepinguid teise lepingupoole konkurentidega, tähendab, et selle lepingutingimuse eesmärk on konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, kuigi:

–

kõnealuse lepingutingimuse ajaline kohaldamisala (lepingu üheaastane kehtivusaeg, millele lisandub üks aasta) langeb kokku samas lepingus kindlaks määratud ajavahemikuga, mille jooksul ei ole pooltel lubatud kasutada partnerluse raames teada saadud ärisaladusi või oskusteavet projektides kolmandate isikutega;

–	lepingutingimuse territoriaalne kohaldamisala piirdub lepingu territoriaalse kohaldamisalaga;

–	lepingutingimuse isikuline kohaldamisala piirdub lepingupoolte ja ettevõtjatega, mille kapitalis neil on enamusosalus, ning teiste samasse kontserni kuuluvate ettevõtjatega, kes samuti omavad ja/või käitavad selle lepinguga hõlmatud kauplusi;

–	lepingutingimuse isikulisest kohaldamisalast jääb välja valdav enamik lepingupooltega samasse majanduskontserni kuuluvatest äriühingutest, kes ei ole seega selle lepingutingimusega seotud ja võivad teise lepingupoolega lepingu kehtivuse ajal ja pärast seda konkureerida;

–	ettevõtjad, kelle suhtes kehtib konkurentsikeelu tingimus, tegutsevad täiesti erinevate toodete turul ning ei ole tõendatud, et neil oli lepingu sõlmimise ajal mõni projekt või plaan siseneda teise lepingupoole toote turule või et nad olid teinud selleks investeeringuid või muid ettevalmistusi?

11.

Kas [määruse nr 330/2010] artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses mõistet „vertikaalne kokkulepe“ tuleb ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel tõlgendada nii, et see hõlmab eelmistes küsimustes kirjeldatud tunnustega lepingut, mille raames lepingupooled tegutsevad täiesti erinevate toodete turul ega ole tõendatud, et nad olid enne ja lepingu puudumisel teinud projekti, investeeringu või plaani teise lepingupoole toote turule sisenemiseks, kuid mille raames lepingupooled annavad kõnealuse lepingu täitmiseks teise lepingupoole käsutusse oma kaubandusvõrgu, müügijõu ja oskusteabe teise lepingupoole klientuuri ja tehingute edendamiseks, tagamiseks ja suurendamiseks?“

Euroopa Kohtu pädevus ja eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

Mis puudutab esiteks Euroopa Kohtu pädevust, siis tuleb märkida, et põhikohtuasja kaebajad mõisteti süüdi Portugali õiguse alusel, st NRJC alusel, mitte liidu õigusnormi alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid kordavad sisuliselt ELTL artiklit 101 ja neid tõlgendatakse Euroopa Kohtu praktikat arvestades samamoodi nagu seda liidu õigusnormi.

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses ei ole Euroopa Kohtul pädevust tõlgendada riigisisest õigust, sest see on ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne (vt selle kohta 1. detsembri 1965. aasta kohtuotsus Dekker, 33/65, EU:C:1965:118, lk 1116, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 25).

Euroopa Kohtul on siiski pädevus lahendada liidu õigusnorme käsitlev eelotsusetaotlus olukorras, milles põhikohtuasja asjaolud ei kuulu küll otseselt liidu õiguse kohaldamisalasse, kuid liidu õigusnormid on muudetud kohaldatavaks riigisisese õigusega, kuna selles on viidatud nende õigusnormide sisule (vt selle kohta 18. oktoobri 1990. aasta kohtuotsus Dzodzi, C‑297/88 ja C‑197/89, EU:C:1990:360, punktid 41 ja 42, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 26).

Nimelt, kui riigisisene õigusakt järgib puhtalt riigisiseste olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut selleks, et vältida näiteks võimalikke konkurentsimoonutusi või et tagada sarnastes olukordades ühetaoline menetlus, siis on liidul kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õigusest üle võetud sätteid ja mõisteid ühetaoliselt, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse (vt selle kohta 18. oktoobri 1990. aasta kohtuotsus Dzodzi, C‑297/88 ja C‑197/89, EU:C:1990:360, punkt 37, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 27).

43	Käesoleval juhul, nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabest, kordab NRJC artikkel 9 ELTL artikli 101 sisu ja seda kohaldavad liikmesriigi pädevad asutused ja liikmesriigi kohtud viisil, mis on viimati nimetatud sättega kooskõlas.

44	Sellest tulenevalt on Euroopa Kohus pädev eelotsuse küsimustele vastama.

Teiseks, mis puudutab eelotsuse küsimuste vastuvõetavust, siis tuleb meenutada, et eelotsusetaotlus, mis on Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö vahend, põhineb kohtutevahelisel dialoogil. ELTL artikli 267 ette nähtud eelotsusemehhanismi arvestades on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata, kas talle esitatud vaidluse lahendamiseks on tarvis tõlgendada liidu õigusnormi, ja samuti on selle kohtu ülesanne otsustada, mil viisil peavad need küsimused sõnastatud olema. Kuigi kohtul on vabadus kutsuda tema menetluses oleva vaidluse pooli üles välja pakkuma, kuidas võiks eelotsuse küsimusi sõnastada, peab siiski üksnes tema ise tegema lõpliku otsuse nii nende küsimuste vormi kui ka sisu osas (29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Super Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

Eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Super Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat – mida nüüdseks kajastavad ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktid a ja b –, mille kohaselt tuleb selleks, et jõutaks liikmesriigi kohtule tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni, liikmesriigi kohtul määratleda tema esitatud küsimuste faktiline ja õiguslik raamistik või vähemalt selgitada faktilist tausta, millel need küsimused põhinevad. Eriti kehtivad need nõuded konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega (29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Super Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks on tingimata vajalik, nagu on sätestatud kodukorra artikli 94 punktis c, et eelotsusetaotlus sisaldaks selgitust, millistel põhjustel eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas teatavate liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb.

Käesoleval juhul oleks kohtutevahelisele dialoogile omase koostöö vaimus ja selleks, et Euroopa Kohus saaks teha võimalikult tarviliku otsuse, olnud soovitatav, et eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks esitanud kokkuvõtlikumalt ja selgemalt oma arusaama tema menetluses olevast vaidlusest ja eelotsusetaotluse aluseks olevatest õigusküsimustest, selle asemel et esitada palju ülemäära pikki väljavõtteid talle esitatud toimiku materjalidest.

Samamoodi – nagu sisuliselt märgivad komisjon ja Portugali valitsus – kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tõi välja põhjused, miks ta esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, oleks kasuliku koostöö huvides olnud ka see, kui ta sõnastanuks ümber küsimused, mida talle soovitasid põhikohtuasja pooled, et vältida asjatut küsimuste kattumist, ning selgitanuks nende küsimuste õiguslikke ja faktilisi eeldusi.

Veel tuleb märkida, et eelotsusetaotluses on asjakohaste faktiliste asjaolude hulgas eristatud neid, mida peetakse tõendatuks, nendest, mida ei peeta tõendatuks. Teine küsimus põhineb aga faktilistel eeldustel, mille puhul on tuvastatud, et need ei ole tõendatud, kuna see küsimus lähtub eeldusest, et potentsiaalset konkurentsi ei esine, samas kui üks peamisi õigusküsimusi, mis õigustavad eelotsusetaotluse esitamist, käsitleb seda mõistet.

Samuti lähtub üheksas küsimus eeldusest, et puuduvad tõendid selle kohta, et elektritarneturul tegutsev ettevõtja tajus oma lepingupartnerit, kes on toiduainete jaemüüja, potentsiaalse konkurendina. See eeldus ei kuulu siiski tuvastatud asjaolude hulka, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need välja toonud. Eelotsusetaotlusest nähtub vastupidi, et Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, regulatsiooni- ja kontrollikohus) võttis esimeses kohtuastmes otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et põhikohtuasja kaebajad pidasid üksteist vastastikku potentsiaalseteks konkurentideks.

Lõpuks tuleb märkida, et kümnenda küsimuse faktiline eeldus, mille kohaselt langeb konkurentsikeelu tingimuse ulatus kokku ajavahemikuga, mil põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu pooltel ei olnud lubatud kasutada selle partnerluse rakendamise käigus saadud ärisaladusi või oskusteavet, ei ole seotud mitte tõendatud faktidega, vaid hoopis tõendamata faktidega.

54	Eeltoodut arvestades tuleb teine küsimus lugeda vastuvõetamatuks. Üheksandat ja kümnendat küsimust tuleb pidada vastuvõetamatuks osas, milles need põhinevad eelmistes punktides esitatud eeldustel.

Eelotsuse küsimuste analüüs

55	Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsuse küsimused kattuvad osas, milles need puudutavad piiratud arvu liidu õiguse mõistete tõlgendamist, kuid erinevad faktiliste eelduste poolest.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel pooleli oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Euroopa Kohus võib selleks tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabe ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjenduste hulgast need liidu õiguse aspektid, mida tuleb vaidluse eset arvestades tõlgendada (vt selle kohta 29. novembri 1978. aasta kohtuotsus Redmond, 83/78, EU:C:1978:214, punkt 26, ning 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 58).

57	Nagu soovitab kohtujurist oma ettepaneku punktides 33 ja 34, tuleb käesoleval juhul esitatud küsimused ümber sõnastada, rühmitades need kokku, kui need on seotud ühise probleemiga, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selgitust.

Selles osas puudutavad kolmas kuni seitsmes ja üheksas küsimus kriteeriume, mis on asjakohased selleks, et teha kindlaks, kas kaks ettevõtjat, kes tegutsevad eri tooteturgudel, on potentsiaalses konkurentsiolukorras. Üheteistkümnes küsimus käsitleb mõisteid „agendileping“ ja „vertikaalne kokkulepe“. Kümnes küsimus on seotud tingimustega, mis peavad olema täidetud, et konkurentsipiirangut võiks pidada sellise kokkuleppega seonduvaks, mille eesmärk ei ole konkurentsivastane. Esimest ja kaheksandat küsimust võib samuti käsitleda koos, sest need puudutavad mõistete „eesmärgilt konkurentsipiirang“ ja „tagajärjelt konkurentsipiirang“ eristamist.

Kolmas kuni seitsmes ja üheksas küsimus, mis käsitlevad mõistet „potentsiaalne konkurents“

Kolmanda kuni seitsmenda ja üheksanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ja millistel tingimustel tuleb ELTL artikli 101 lõiget 1 tõlgendada nii, et laiatarbekaupade jaemüügivõrku haldavat ettevõtjat võib pidada elektriturul niisuguse elektritarnija potentsiaalseks konkurendiks, kellega ta on sõlminud konkurentsikeelu tingimust sisaldava partnerluslepingu, isegi kui see ettevõtja ei tegutse sellel tooteturul.

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et selleks, et hinnata, kas ettevõtjal, kes turul ei ole, on potentsiaalne konkurentsisuhe ühe või mitme teise ettevõtjaga, kes sellel turul juba tegutsevad, tuleb kindlaks teha, kas on olemas tegelik ja konkreetne võimalus, et esimesena nimetatud ettevõtja siseneb kõnealusele turule ja konkureerib ühe või mitme juba turul tegutseva ettevõtjaga (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega, kui tegemist on kokkuleppega, mille tagajärjel jääb ettevõtja ajutiselt turult välja, tuleb kindlaks teha, kas nimetatud kokkuleppe puudumise korral oleks esinenud tegelik ja konkreetne võimalus, et see ettevõtja siseneb turule ja konkureerib seal tegutsevate ettevõtjatega (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 37).

Niisugune kriteerium välistab selle, et potentsiaalse konkurentsisuhte tuvastamine võiks tuleneda ainuüksi puhtalt hüpoteetilisest võimalusest turule siseneda või ka selle ettevõtja pelgast tahtest, kes asjaomasel turul ei tegutse. Samas ei nõua see kriteerium sugugi, et oleks kindlalt tõendatud, et konkreetne ettevõtja tõepoolest sellele turule siseneb, ja veelgi enam, et ta on võimeline seejärel ka sellele turule jääma (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 38).

Seega tuleb potentsiaalse konkurentsi olukorra tõendamist toetada kokkulangevate faktiliste asjaolude kogumiga, mis võtavad arvesse turu struktuuri ning selle toimimise majanduslikku ja õiguslikku konteksti ning mis tõendavad, et asjaomasel ettevõtjal oleks kokkuleppe puudumise korral olnud tegelik ja konkreetne võimalus siseneda asjaomasele turule (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 39).

30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuses Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 58) võttis Euroopa Kohus seega arvesse ravimituru eripära ning sellele turule omast majanduslikku ja õiguslikku konteksti, otsustades sisuliselt, et geneeriliste ravimite tootjat tuleb pidada asjaomase ravimi ravimipatentide omanikust originaalravimite tootja potentsiaalseks konkurendiks, kui tal on tegelik kindel kavatsus ja isiklik võime asjaomasele turule siseneda.

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 ja vastupidi sellele, mida väidavad põhikohtuasja kaebajad, ei saa mõistele „potentsiaalne konkurents“ Euroopa Kohtu poolt eelmises punktis viidatud kohtuotsuses antud tõlgendust pidada üldkohaldatavaks. Selline tõendatuse tase, mis on nõutav selleks, et tõendada, et asjaomasel ettevõtjal oleks kokkuleppe puudumise korral olnud tegelik ja konkreetne võimalus siseneda asjaomasele turule, põhineb nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletud ravimiturgudele omasel analüüsil.

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olev partnerlusleping langes kokku elektritarneturu liberaliseerimise protsessi pöördelise etapiga, kuna tavalise madalpinge reguleeritud tariifid lõppesid 2012. aasta lõpus. Seega ei olnud sellel turul tegelemiseks enam luba vaja. EDP kontsern püüdis liberaliseeritud riigisisesel turul hõlmata suurt hulka kliente, kasutades ära aega, mil turul ei olnud veel madalpingeklientide ülemineku tippaeg. Seega nähtub sellisest kirjeldusest, et – tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda oma ainupädevuse alusel kontrollib – selle turu erilist majanduslikku ja õiguslikku konteksti ei saa võrrelda ravimituruga, mis on väga reguleeritud ja millel on niisugused turuletuleku tõkked nagu ravimeid kaitsvad patendid.

Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt selliste tõendite asjakohasuse kohta, mida võidakse potentsiaalse konkurentsiolukorra olemasolu tõendamisel arvesse võtta. Täpsemalt küsib ta Euroopa Kohtult, kas arvesse tuleb võtta kavatsust või taju, mis selle partnerluslepingu pooltel oli sellesse kontserni kuuluvate üksuste tegevuse suhtes, kuhu kuulub ettevõtja, kes asjaomasel turul ei tegutse, või ka selle ettevõtja tegevusest sellel turul ning eelnevatel või seotud turgudel enne põhikohtuasjas kõne all oleva kokkuleppe sõlmimist, ning selle ettevõtja ettevalmistusi sellele turule sisenemiseks.

68	Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas tema käsutuses olev teave on käesolevas asjas asjakohane, võib Euroopa Kohus siiski anda talle selles osas teatud tarvilikke juhiseid.

Mis puudutab esiteks subjektiivsete tõendite asjakohasust, siis on Euroopa Kohus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatule juba otsustanud, et potentsiaalse konkurentsiolukorra tõendamist tuleb toetada kokkulangevate faktiliste asjaolude kogumiga, võttes arvesse turu struktuuri ning selle toimimise majanduslikku ja õiguslikku konteksti. Seega ei saa subjektiivset laadi kaudne tõend, nagu asjaomasel turul mittetegutseva ettevõtja pelk tahe sellele turule siseneda või ka see, kuidas selle turul juba tegutsev ettevõtja seda tajus, kujutada endast sõltumatut, määravat või tingimata vajalikku kaudset tõendit potentsiaalse konkurentsiolukorra tõendamiseks.

Samas, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 66 sisuliselt märkis, ei keela miski seda, et niisugust subjektiivset elementi võetakse arvesse omavahel kooskõlas olevate objektiivsete kaudsete tõendite toetamiseks ja seega asjaomasele turule sisenemise tegeliku ja konkreetse võimaluse tõendamise tugevdamiseks.

Mis puudutab täpsemalt seda, kuidas turul juba tegutsev ettevõtja tajub ettevõtjat, kellega ta on sõlminud kokkuleppe hoida see ettevõtja turust eemal, siis tuleb märkida, nagu osutas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 73, et niisuguse kokkuleppe sõlmimine on tugev märk potentsiaalse konkurentsi olukorrast. Kui konkurentsikeelu kokkuleppe osalised ei tajuks üksteist võimalike konkurentidena, ei olekski põhimõtteliselt mingit põhjust sellist kokkulepet sõlmida. Selline kaudne tõend võib seega tulemuslikult toetada objektiivseid asjaolusid, millega soovitakse tõendada, et ettevõtjal, kes turul ei tegutse, on tegelik ja konkreetne võimalus turule siseneda.

Teiseks, mis käsitleb selle kontserni üksuste tegevust, kuhu see ettevõtja kuulub, ning selle ettevõtja tegevust asjaomasel turul ning eelnevatel ja seotud turgudel enne kõnealuse kokkuleppe sõlmimist, siis tuleb asuda seisukohale, et neid asjaolusid võib samuti potentsiaalse konkurentsiolukorra väljaselgitamisel arvesse võtta. On tõsi, et asjaomasele turule sisenemise tegeliku ja konkreetse võimaluse olemasolu tuleb hinnata asjaomase kokkuleppe sõlmimise kuupäeva seisuga, mistõttu on loogiliselt välistatud kaudsed tõendid selle kokkuleppe sõlmimisest hilisemate asjaolude kohta. See ei ole aga nii asjaomasel turul või eelnevatel või seotud turgudel selle kontserni üksuste varasema majandustegevuse puhul, kuhu kuulub ettevõtja, kes sellel turul ei tegutse, või nimetatud ettevõtja varasema majandustegevuse puhul nendel turgudel. Nimelt võib selline tegevus olla asjakohane võimalike turuletuleku tõkete või turustruktuuri kindlaksmääramisel või kujutada endast kaudset tõendit võimaliku elujõulise majandusstrateegia kohta asjaomasele turule sisenemiseks.

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Sodesa, keda kontrollivad ühiselt Sonae kontsern ja Endesa, kes on Hispaanias elektrienergia tootmise ja tarnimise turul pikaajaline ettevõtja, tegutses Portugalis elektritarneturul aastatel 2002–2008. Samuti omandas Sonae kontsern ühe oma üksuse kaudu ettevõtja, kes omas ja käitas koostootmisjaama. Lisaks tootis Modelo Continente põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu sõlmimise ajal elektrit oma kaupluste katusel asuvate mini- ja mikrotootmise käitiste kaudu ning müüs selle elektrienergia turustusahela viimasele turustajale edasi. Lõpuks, mainib kohus seotud turgude kohta ka asjaolu, et Modelo Continente sõlmis vedelkütuste tarnijaga ristallahindluste lepingu, mis on sarnane põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepinguga.

Sellega seoses, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 78, tuleb asuda seisukohale, et sõltumata küsimusest, kas Sonae kontserni võis pidada üheks ja samaks ettevõtjaks konkurentsiõiguse tähenduses, võib kontserni erinevate üksuste majandustegevust asjaomasel turul enne põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu sõlmimist arvesse võtta, kuna selle tegevuse puhul on tegemist potentsiaalse konkurentsi olukorra väljaselgitamiseks asjakohaste faktiliste asjaoludega. Lisaks asjaomasele turule sisenemiseks vajaliku oskusteabe võimalikule loomisele või jagamisele võivad sellised asjaolud olla nimelt asjakohased, et hinnata, kas asjaomasel ettevõtjal võis olla sellele turule sisenemiseks elujõuline majandusstrateegia. Nii võib see olla eelkõige juhul, kui ettevõtja on juba tõendanud, et ta on võimeline kasutama oma tugevat kohalolekut konkreetsel geograafilisel turul, et hakata tegutsema uutes tegevusvaldkondades partnerluse kaudu ettevõtjatega, kes juba tegutsevad asjaomastel tooteturgudel. Samuti võib arvesse võtta ettevõtja tegevust asjaomase turuga seotud turgudel, kui see võimaldab tõendada ettevõtja tegelikku ja konkreetset võimalust sellele turule siseneda.

Kolmandaks, ettevõtja poolt asjaomasele turule sisenemiseks tehtud ettevalmistuste asjakohasuse kohta märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 69, et need ei saa olla potentsiaalse konkurentsiolukorra väljaselgitamisel iseseisev nõue. Nimelt on sellised ettevalmistused asjakohased vaid niivõrd, kuivõrd need võivad olla kasulikud tõendamaks, et ettevõtjal oli tegelik ja konkreetne võimalus siseneda asjaomasele turule. Seega ei saa asuda seisukohale, et selleks, et teda saaks pidada potentsiaalseks konkurendiks asjaomasel turul, peab tingimata olema tõendatud, et asjaomane ettevõtja on hakanud tegema ettevalmistusi.

Igal juhul sõltub asjaomasele turule sisenemisel selliste ettevalmistuste võimalik ulatus eelkõige turu struktuurist ning selle toimimise majanduslikust ja õiguslikust kontekstist. Nii on Euroopa Kohus otsustanud sisuliselt, et sellised ettevalmistused võivad tähtsaks osutuda, kui turul on sarnaselt ravimituruga palju turule sisenemise tõkkeid (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 43).

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale kuni seitsmendale ja üheksandale küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et laiatarbekaupade jaemüügivõrku haldavat ettevõtjat tuleb pidada elektriturul niisuguse elektritarnija potentsiaalseks konkurendiks, kellega ta on sõlminud konkurentsikeelu tingimust sisaldava partnerluslepingu, isegi kui ettevõtja sellel turul kokkuleppe sõlmimise ajal ei tegutse, tingimusel et kokkulangevate faktiliste asjaolude kogumi põhjal, mis võtavad arvesse turu struktuuri ning selle toimimise majanduslikku ja õiguslikku konteksti, on tõendatud, et on olemas tegelik ja konkreetne võimalus, et kõnealune ettevõtja siseneb nimetatud turule ja konkureerib selle tarnijaga.

Üheteistkümnes küsimus vertikaalse kokkuleppe ja horisontaalse kokkuleppe eristamise kohta

Üheteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 3 koostoimes määruse nr 330/2010 artikli 1 lõike 1 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et kaubanduspartnerlusleping, mis on sõlmitud kahe ettevõtja vahel, kes tegutsevad eri tooteturgudel, mis ei ole teineteise eel- või järelturg, on „vertikaalsete kokkulepete“ ja „agendilepingute“ üks liik, kui leping seisneb nende kahe ettevõtja toodete müügi soodustamises müügiedenduse ja ristallahindluste mehhanismi abil, kusjuures kumbki neist ettevõtjatest kannab osa selle partnerluse elluviimisega seotud kuludest.

Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, nagu osutas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 98, et konkurentsikeelu tingimuse konkurentsivastasuse hindamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, sõltumata põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu laadist, eelkõige arvestades seotust lepinguga. Seega tuleb sellele küsimusele vastata üksnes viimasest olukorrast lähtuvalt.

Teiseks näeb ELTL artikli 101 lõige 3 ette erandi ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisest kokkulepete suhtes, mis annavad piisavalt eeliseid, et kompenseerida konkurentsivastast mõju. Esimesena nimetatud sätte kohaldamiseks on määruses nr 330/2010 kindlaks määratud tingimused, mille esinemisel võib selles sättes ette nähtud erandit rakendada teatud liiki kokkulepete puhul. Seega ei pea eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima mitte ainult seda, kas põhikohtuasjas kõne all olev partnerlusleping kuulub ühte selliselt määratletud kokkulepete kategooriasse, vaid vajaduse korral ka seda, kas kõik selles määruses ette nähtud tingimused on tegelikult täidetud selleks, et põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu suhtes saaks kohaldada nimetatud sättes ette nähtud erandit.

Pärast seda täpsustust tuleb märkida, et määruse nr 330/2010 artikli 1 lõike 1 punktis a on „vertikaalne kokkulepe“ määratletud kui kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse eesmärgil tootmis- või turustusahela eri tasanditel, ja mis puudutab tingimusi, mille alusel osalised võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa.

Vertikaalsete piirangute suuniste kohaselt kuuluvad agendilepingud vertikaalsete kokkulepete hulka, mis üldjuhul ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse, ning need on määratletud kui lepingud, millega agenti volitatakse pidama läbirääkimisi ja/või sõlmima lepinguid teise isiku – käsundiandja – nimel muu hulgas selleks, et müüa käsundiandja tarnitavaid kaupu või osutatavaid teenuseid. Suuniste punktis 13 on täpsustatud, et agendilepingu suhtes artikli 101 lõike 1 kohaldatavuse määravaks teguriks on selle finants- või kommertsriski suurus, mida agent kannab tegevuses, milles käsundiandja on teda ennast esindama nimetanud. Teisisõnu, selle sätte kohaldamise eesmärgil loetakse leping agendilepinguks, kui agent ei võta mingit riski või võtab ainult ebaolulise riski seoses käsundiandja eest sõlmitavate ja/või läbiräägitavate lepingutega.

Käesoleval juhul väidavad põhikohtuasja kaebajad, et põhikohtuasjas kõne all olevat partnerluslepingut tuleb käsitada kahe ristagendilepinguna, kusjuures kumbki lepingupool vastutab teise lepingupoole müügi edendamise eest. Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et partnerluslepingu pooled kandsid EDP Continente programmi rakendamise kulud võrdselt.

Selles osas tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 81 ja 82, et agendilepinguks ei saa kvalifitseerida kokkulepet, mis jaotab lepingus ette nähtud tehingutega seotud riskid lepingupoolte vahel. Samuti ei saa kokkulepet agendilepinguks kvalifitseerida juhul, kui lepingupooled ei tegutse kõnealuse kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse eesmärgil samas tootmis- või turustusahelas.

85	Põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu kvalifitseerimine on siiski üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, kes peab arvesse võtma kõiki eeltoodud täpsustusi.

Eeltoodut arvestades tuleb üheteistkümnendale küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 3 koostoimes määruse nr 330/2010 artikli 1 lõike 1 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et kaubanduspartnerlusleping ei kuulu „vertikaalsete kokkulepete“ ja „agendilepingute“ kategooriasse, mis on sõlmitud kahe ettevõtja vahel, kes tegutsevad eri tooteturgudel, mis ei ole teineteise eel- või järelturg, kui leping seisneb nende kahe ettevõtja toodete müügi soodustamises müügiedenduse ja ristallahindluste mehhanismi abil, kusjuures kumbki neist ettevõtjatest kannab osa selle partnerluse elluviimisega seotud kuludest.

Kümnes küsimus, mis käsitleb mõistet „seonduv piirang“

Kümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsikeelu tingimust, mis sisaldub kaubanduspartnerluslepingus, mille on sõlminud kaks ettevõtjat, kes tegutsevad eri tooteturgudel, ja mille eesmärk on soodustada nende kahe ettevõtja toodete müüki müügiedenduse ja ristallahindluste mehhanismi abil, võib pidada partnerluslepinguga seonduvaks piiranguks.

Kohtupraktikast nähtub, et kui konkreetne tehing või tegevus ei kuulu ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu põhimõtte reguleerimisalasse oma neutraalsuse tõttu või konkurentsile avaldatava positiivse tagajärje tõttu, ei hõlma keelu põhimõte ka ühe või mitme selles tehingus või tegevuses osaleja majandustegevuse iseseisvuse piirangut, kui see piirang on objektiivselt vajalik tehingu või tegevuse elluviimiseks ja neist ühe või teise eesmärkidega proportsionaalne (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 89, ning 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 69).

Kui niisugust piirangut ei ole võimalik eristada põhitehingust või -tegevusest ilma selle olemasolu ja eesmärke ohtu seadmata, tuleb analüüsida kõnealuse piirangu kooskõla ELTL artikliga 101 koos sellise põhitehingu või -tegevuse kooskõlaga, millega piirang kaasneb, isegi kui eraldivõetuna näib niisugune piirang esmapilgul kuuluvat ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu põhimõtte kohaldamisalasse (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 90, ning 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 70).

Selle kindlakstegemisel, kas piirang võib ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalast välja jääda põhjusel, et see kaasneb põhitehinguga, mis ei ole konkurentsivastane, tuleb analüüsida, kas nimetatud tehingu sooritamine on kõnealuse piirangu puudumise korral võimatu. Asjaolu, et nimetatud tehingut on kõnealuse piirangu puudumise korral lihtsalt keerulisem sooritada või see on vähem kasumlik, ei saa pidada selliseks, et sellega tagatakse piirangu objektiivne vajalikkus, mis on nõutav, et piirangut saaks pidada tehingu ga seonduvaks. Niisugune tõlgendus laiendaks nimelt seda mõistet piirangutele, mis ei ole põhitehingu sooritamiseks tingimata vajalikud. Selline tulemus kahjustaks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu soovitavat toimet (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 91, ning 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 71).

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et mõlemad põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu pooled võtsid lepingus sisalduva konkurentsikeelu tingimuse alusel endale kohustuse mitte arendada otseselt või kaudselt tegevust turul, kus teine lepingupartner tegutses, kaheks aastaks ehk aasta rohkem, kui partnerluslepingu kestus. Mis puudutab täpsemalt elektritarneturgu, siis konkurentsikeelu tingimus ei piirdunud nii nagu partnerlusleping üksnes madalpinge elektri tarnimisega, vaid hõlmas ka tööstustarbijatele mõeldud keskpinge- ja kõrgepinge elektri tarnimist. Samuti keelas see tingimus Modelo Continentel pidada mõne teise elektritarnijaga läbirääkimisi või sõlmida kokkulepet, mille eesmärk või tagajärg on elektrienergia tarnimisega seotud allahindluste tegemine või muude rahaliste soodustuste andmine.

Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et põhikohtuasjas kõne all olevas partnerluslepingus sisalduva konkurentsikeelu tingimuse eesmärk oli lihtsalt takistada selle lepingu pooltel kasutada enda kasuks tundlikku äriteavet, mida vahetati EDP Continente programmi rakendamiseks, ning see teave puudutas eelkõige EDP Continente programmiga liitunud tarbijate elektritarbimise skeemi. Konfidentsiaalsuse ning intellektuaalomandi ja andmete kaitse tingimused ei olnud aga piisavad, et kaitsta tehtud investeeringuid ja jagatud oskusteavet. Põhikohtuasjas käsitletav konkurentsikeelu tingimus võimaldas seega seda riski maandada.

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas konkurentsikeelu tingimus oli põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu rakendamiseks objektiivselt vajalik ja kas see oli selle lepinguga taotletavate eesmärkidega proportsionaalne. Selleks tuleb eelkõige kontrollida, kas ei leiduks konkurentsi vähem piiravat lahendust, mida lepingupooled oleksid võinud lepingu sõlmimisel nende eesmärkide saavutamiseks kasutada. Selleks võib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige arvesse võtta konkurentsikeelu tingimuse ulatust, et kontrollida, kas see vastab põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepingu esemele ja ajalisele ulatusele.

Eeltoodust tuleneb, et kümnendale küsimusele tuleb vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsikeelu tingimust, mis sisaldub kaubanduspartnerluslepingus, mis on sõlmitud kahe ettevõtja vahel, kes tegutsevad eri tooteturgudel, ja mille eesmärk on soodustada nende kahe ettevõtja toodete müüki müügiedenduse ja ristallahindluste mehhanismi abil, ei saa pidada partnerluslepinguga seonduvaks piiranguks, välja arvatud juhul, kui sellest tingimusest tulenev piirang on partnerluslepingu rakendamiseks objektiivselt vajalik ja selle eesmärkidega proportsionaalne.

Esimene ja kaheksas küsimus, mis käsitlevad „eesmärgilt konkurentsipiirangu“ ja „tagajärjelt konkurentsipiirangu“ eristamist

Esimese ja kaheksanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsikeelu tingimus, mis seisneb eelkõige selles, et kaubanduspartnerluslepingu raames keelatakse ühel lepingupoolel siseneda riigisisesele elektritarneturule, kus teine lepingupool on selle turu liberaliseerimise viimaste etappide ajal oluline osaleja, kujutab endast kokkulepet, mille eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, isegi kui see leping annab tarbijatele teatud eelised ja konkurentsikeelu tingimus on ajaliselt piiratud.

ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt on siseturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires.

Selles sättes kehtestatud keelu kohaldamisalasse kuulumiseks peab kokkuleppe „eesmärgiks või tagajärjeks“ olema takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast alates 30. juuni 1966. aasta kohtuotsusest LTM (56/65, EU:C:1966:38) ilmneb, et selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu, mida märgib sidesõna „või“, on vaja kõigepealt vaadelda kokkuleppe eesmärki (vt selle kohta 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Visma Enterprise, C‑306/20, EU:C:2021:935, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega, kui kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk on tuvastatud, ei ole vaja uurida selle tagajärgi konkurentsile (29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Super Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks tuleb mõistet „eesmärgilt konkurentsipiirang“ tõlgendada kitsalt. Nimelt saab seda mõistet kohaldada vaid teatud liiki ettevõtjatevahelise koostöö suhtes, mis kahjustab konkurentsi piisaval määral võimaldamaks järeldada, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik (vt selle kohta 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Super Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

Nimelt ilmneb teatud ettevõtjate vahelisest salajasest tegevusest iseenesest ja selle sisu, sellega taotletavaid eesmärke ning selle majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvestades, et see kahjustab konkurentsi piisaval määral selleks, et saaks asuda seisukohale, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik, kuna ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba nende laadi tõttu pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Nende salajaste tegevuste hulgas, mis võivad kuuluda eesmärgilt piirangute kategooriasse, on turgude jagamise kokkulepped. Nimelt on sellised kokkulepped eriti rasked konkurentsiõiguse rikkumised (vt selle kohta 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Solvay Solexis vs. komisjon, C‑449/11 P, EU:C:2013:802, punkt 82, ning 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus YKK jt vs. komisjon, C‑408/12 P, EU:C:2014:2153, punkt 26), sest neil on konkurentsi piirav eesmärk ja need kuuluvad ELTL artikli 101 lõikega 1 sõnaselgelt keelatud kokkulepete kategooriasse, kusjuures niisugust eesmärki ei saa põhjendada analüüsiga majandusliku konteksti kohta, kuhu kõnealune konkurentsivastane tegevus kuulub (vt selle kohta 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

101	Sama kehtib turult väljatõrjumise kokkulepete kohta, mille eesmärk on kaotada potentsiaalne konkurents ja takistada vaba konkurentsi, hoides potentsiaalse konkurendi asjaomasest turust eemal.

102

Sellisel juhul võib selle majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs, kuhu tegevus kuulub, piirduda küsimusega, mis on eesmärgilt konkurentsipiirangu olemasolu tuvastamiseks tingimata vajalik (vt selle kohta 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punkt 29). Seda laadi kokkuleppe konkurentsivastast eesmärki võib seega kinnitada asjaolu, et see toimub erilises turu liberaliseerimise kontekstis, mis vastab oluliste turuletuleku tõkete kaotamisele.

103

Veel on Euroopa Kohus otsustanud, et kui kokkuleppe pooled tuginevad sellega kaasnevatele konkurentsi soodustavatele tagajärgedele, tuleb neid kui kokkuleppe konteksti elemente nõuetekohaselt arvesse võtta selle „eesmärgilt piiranguks“ kvalifitseerimisel, kuna need tagajärjed võivad seada kahtluse alla üldise hinnangu selle kohta, kas kooskõlastatud tegevus kahjustab konkurentsi piisaval määral, ja seega selle kvalifitseerimise „eesmärgilt piiranguks“ (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSBC Holdings jt vs. komisjon, C‑883/19 P, EU:C:2023:11, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Siiski ei ole pelk konkurentsi soodustavate tagajärgede olemasolu piisav, et selline kvalifikatsioon kõrvale jätta. Nimelt tuleb eesmärgilt piirangu kvalifikatsioon kõrvale jätta ainult juhul, kui need tagajärjed on kindlad, asjakohased, asjaomasele kokkuleppele omased ja piisavalt olulised ning võimaldavad mõistlikult kahelda, kas kokkulepe kahjustab konkurentsi piisaval määral (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 103, 105 ja 107).

105

Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse asjaolu, mille ta tõi välja eelotsusetaotluses, et põhikohtuasjas kõne all oleva konkurentsikeelu tingimuse kohaldamine langes kokku Portugali elektritarneturu liberaliseerimise viimase etapi erilise kontekstiga. Samuti peab eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui konkurentsikeelu tingimus ei ole põhikohtuasjas kõne all oleva partnerluslepinguga seonduv piirang, kontrollima, kas konkurentsi soodustavad tagajärjed, millele põhikohtuasja kaebajad tuginevad, olid tõepoolest omased sellele tingimusele, mitte lihtsalt selle lepinguga seotud.

106

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja kaheksandale küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsikeelu tingimus, mis seisneb eelkõige selles, et kaubanduspartnerluslepingu raames keelatakse ühel lepingupoolel siseneda riigisisesele elektritarneturule, kus teine lepingupool on selle turu liberaliseerimise viimaste etappide ajal oluline osaleja, kujutab endast kokkulepet, mille eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, isegi kui leping annab tarbijatele teatud eelised ja konkurentsikeelu tingimus on ajaliselt piiratud, kui tingimuse sisu ning majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsist nähtub, et tingimus on konkurentsile piisavalt kahjulik, et saaks asuda seisukohale, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik.

Kohtukulud

107	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artikli 101 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

laiatarbekaupade jaemüügivõrku haldavat ettevõtjat tuleb pidada elektriturul niisuguse elektritarnija potentsiaalseks konkurendiks, kellega ta on sõlminud konkurentsikeelu tingimust sisaldava partnerluslepingu, isegi kui see ettevõtja sellel turul kokkuleppe sõlmimise ajal ei tegutse, tingimusel et kokkulangevate faktiliste asjaolude kogumi põhjal, mis võtavad arvesse turu struktuuri ning selle toimimise majanduslikku ja õiguslikku konteksti, on tõendatud, et on olemas tegelik ja konkreetne võimalus, et see ettevõtja siseneb nimetatud turule ja konkureerib selle tarnijaga.

ELTL artikli 101 lõiget 3 koostoimes komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määruse (EL) nr 330/2010 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes) artikli 1 lõike 1 punktiga a

tuleb tõlgendada nii, et

„vertikaalse kokkuleppe“ ja „agendilepingu“ kategooria alla ei kuulu kaubanduspartnerlusleping, mis on sõlmitud kahe ettevõtja vahel, kes tegutsevad eri tooteturgudel, mis ei ole teineteise eel- või järelturg, kui leping seisneb nende kahe ettevõtja toodete müügi soodustamises müügiedenduse ja ristallahindluste mehhanismi abil, kusjuures kumbki neist ettevõtjatest kannab osa selle partnerluse elluviimisega seotud kuludest.

ELTL artikli 101 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

konkurentsikeelu tingimust, mis sisaldub kaubanduspartnerluslepingus, mis on sõlmitud kahe ettevõtja vahel, kes tegutsevad eri tooteturgudel, ja mille eesmärk on soodustada nende kahe ettevõtja toodete müüki müügiedenduse ja ristallahindluste mehhanismi abil, ei saa pidada partnerluslepinguga seonduvaks piiranguks, välja arvatud juhul, kui sellest tingimusest tulenev piirang on partnerluslepingu rakendamiseks objektiivselt vajalik ja selle eesmärkidega proportsionaalne.

ELTL artikli 101 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

konkurentsikeelu tingimus, mis seisneb eelkõige selles, et kaubanduspartnerluslepingu raames keelatakse ühel lepingupoolel siseneda riigisisesele elektritarneturule, kus teine lepingupool on selle turu liberaliseerimise viimaste etappide ajal oluline osaleja, kujutab endast kokkulepet, mille eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, isegi kui leping annab tarbijatele teatud eelised ja konkurentsikeelu tingimus on ajaliselt piiratud, kui tingimuse sisu ning majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsist nähtub, et tingimus on konkurentsile piisavalt kahjulik, et saaks asuda seisukohale, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: portugali.