1

Lukáš Wagenknecht palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. detsembri 2020. aasta määruse Wagenknecht vs. komisjon (T‑350/20, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, ei avaldata, EU:T:2020:635), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema ELTL artikli 265 alusel esitatud tegevusetushagi nõudega tuvastada, et Euroopa Komisjon jättis õigusvastaselt reageerimata tema taotlusele võtta siduvad ja hoiatavad meetmed Tšehhi Vabariigi peaministri Andrej Babiši väidetava huvide konflikti ärahoidmiseks või lahendamiseks.

2

Vaidluse taust on vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–4 esitatud järgmiselt:

3

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. juunil 2020, esitas apellant ELTL artikli 265 alusel hagi nõudega tuvastada komisjoni tegevusetus osas, milles see institutsioon jättis toimingu tegemise üleskutsele reageerimata.

4

Komisjon esitas 11. augustil 2020 Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Apellant ei esitanud vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkusi.

5

Vaidlustatud kohtumäärusega rahuldas Üldkohus ühelt poolt komisjoni nõude jätta arvesse võtmata hagiavalduse need lõigud, kus viidatakse selle institutsiooni õigustalituse 19. novembri 2018. aasta arvamusele, ja teiselt poolt jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, olles esiteks selle kohtumääruse punktides 28–31 leidnud, et hagejal ei ole põhjendatud huvi ega õigust esitada hagi, ning teiseks sama kohtumääruse punktides 32–36 leidnud, et komisjon määras oma 25. märtsi 2020. aasta kirjas kindlaks seisukoha toimingu tegemise üleskutse kohta.

6

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

7

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

8

Apellandi argumendid, nagu need on esitatud apellatsioonkaebuses, tuleb koondada kuueks väiteks, millest esimese kohaselt on rikutud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 18 teist lõiku, teise väite kohaselt on Üldkohus ekslikult kvalifitseerinud komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kirja seisukoha kindlaksmääramiseks, kolmanda väite kohaselt on Üldkohus teinud apellandi põhjendatud huvi ja õiguse esitada hagi hindamisel vea, neljanda väite kohaselt on rikutud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõiget 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 2, 41 ja 47 ning ELL artiklit 2, viienda väite kohaselt on Üldkohus ekslikult hinnanud komisjoni 19. novembri 2018. aasta õigusliku arvamuse kasutamist apellandi poolt ning kuuenda väite kohaselt on kohtukuludega seoses rikutud õiguse ettenähtavuse üldpõhimõtet.

9

Esimeses väites osutab apellant, et Üldkohus rikkus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 18 teist lõiku, kuna üks hagi lahendanud Üldkohtu koosseisu liikmetest, nimelt kohtunik J. Laitenberger, oli kohtuasjas näiliselt huvide konflikti olukorras, kuid siiski ei taandanud ennast ning rikkus seega oma objektiivse erapooletuse kohustust. Lisaks rikkus Üldkohtu president oma kohustust teavitada seda kohtunikku viimase huvide konfliktist.

10

Apellandi sõnul tuleneb see huvide konflikt kahest asjaolust, millest vaid üks on piisav selleks, et tuvastada viidatud erapooletuse kohustuse rikkumine.

11

Esimesena märgib apellant, et enne Üldkohtu kohtunikuks nimetamist töötas J. Laitenberger 20 aastat komisjoni teenistuses, sealhulgas konkurentsi peadirektoraadis ja pressitalituses. Menetledes oma endise tööandja väidetavat tegevusetust puudutavat kohtuasja ligikaudu üheksa kuud pärast seda, kui ta oli viimase juurest lahkunud, oli see kohtunik näiliselt huvide konflikti olukorras ega täitnud seega objektiivse erapooletuse nõuet.

12

Teisena väidab apellant, et ajal, mil J. Laitenberger oli konkurentsi peadirektoraadi peadirektor, kaitses ta komisjoni tegevusetust kontserni Agrofert suhtes ühes teises vaidluses, mis käsitles struktuurilt sama küsimust, nagu on tõstatatud käesolevas asjas.

13

Sellega seoses väidab apellant, et 2018. aasta jaanuari ja märtsi vahelisel ajal suhtles ta J. Laitenbergeriga viimase pressiesindaja vahendusel pärast seda, kui ta oli esitanud kolm küsimust, et selgitada välja, kas liidu õiguse kohaselt on ebaseadusliku riigiabiga tegemist juhul, kui liikmesriik jätab tagasi nõudmata summa, mis vastab toetusele, mida komisjon keeldus liidu eelarvest katmast, kuna Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) leidis, et toetuse maksmine ei ole liidu eeskirjadega kooskõlas, ning mis maksti seega selle liikmesriigi eelarvest. Talle vastati sisuliselt, et komisjon ei saa põhimõtteliselt kohustada liikmesriiki abi tagasi nõudma üksnes seetõttu, et abi anti ebaseaduslikult, kui ei ole tõendatud, et abi on ühisturuga kokkusobimatu. See vastus, mille J. Laitenbergeri pressiesindaja konkurentsi peadirektoraadi nimel andis, piirdus pigem riigiabi aluseks olevate põhimõtete üldise käsitlusega, selle asemel et võtta konkreetselt seisukoht Agroferti tütarettevõtjat puudutava vaidluse suhtes.

14

Komisjon leiab, et esimene väide ei ole põhjendatud.

15

Olgu märgitud, et tagatised sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumiseks ja eelkõige tagatised, mis määravad kindlaks muu hulgas niisuguse kohtu mõiste ja koosseisu, kujutavad endast õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele nurgakivi. See tähendab, et iga kohus on kohustatud kontrollima, kas ta kujutab oma koosseisu poolest niisugust kohut, kui selles küsimuses on tõsiseid kahtlusi. Selline kontroll on vajalik usalduse tarvis, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektis äratama (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus (uuesti läbivaatamine) Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon, C‑542/18 RX‑II ja C-543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

16

Euroopa Kohtul on samuti olnud võimalus otsustada, et harta artikliga 47 tagatud erapooletuse nõue hõlmab kahte aspekti. Ühelt poolt peab kohus olema subjektiivselt erapooletu, mis tähendab, et ükski selle liige ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, kusjuures isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni. Teiselt poolt peab kohus olema objektiivselt erapooletu, mis tähendab, et ta peab pakkuma piisavaid tagatisi, et kõrvaldada selles suhtes kõik põhjendatud kahtlused (4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, C‑413/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1044, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Piirdudes väitega, et üks vaidlustatud kohtumääruse teinud Üldkohtu koosseisu liikmetest oli näiliselt huvide konflikti olukorras, püüab apellant seada käesoleval juhul kahtluse alla mitte selle liikme isiklikku erapooletust, vaid kohtukoosseisu objektiivset erapooletust.

18

Seoses põhjendustega, millele apellant selle väite rajab, tuleb tõdeda, et ainuüksi asjaolu, et kõnealune kohtukoosseisu liige töötas enne Üldkohtu kohtuniku ametikohale asumist komisjoni – kostja esimeses kohtuastmes – teenistuses, ei ole piisav selleks, et praegusel juhul tekiks põhjendatud kahtlus selle liikme ja kohtukoosseisu objektiivses erapooletuses (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtumäärus Kerstens vs. komisjon, C‑577/18 P‑REV, ei avaldata, EU:C:2020:250, punktid 25–30).

19

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 18, mis väljendab harta artikliga 47 tagatud õigust pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse, esimeses lõigus on sätestatud, et ükski Euroopa Liidu Kohtu kohtunik ega kohtujurist ei tohi osaleda asja lahendamisel, milles ta on varem osalenud esindajana või nõustajana või tegutsenud ühe poole advokaadina või milles teda kohtu või uurimiskomisjoni liikmena või muudes ülesannetes on kutsutud arvamust esitama, ning teise lõigu esimeses lauses on sätestatud, et kui kohtunik või kohtujurist mingil erilisel põhjusel leiab, et ta ei tohiks osaleda konkreetse kohtuasja otsustamisel või läbivaatamisel, teatab ta sellest presidendile.

20

Mis puudutab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 18 esimeses lõigus kohtunikule sätestatud keeldu osaleda asja lahendamises, milles ta on varem osalenud mõnes muus rollis, ning artikli 18 teises lõigus mainitud „erilist põhjust“ mitte osaleda konkreetse kohtuasja otsustamisel, siis tugineb apellant tema kirjeldatud konkreetseid asjaolusid arvestades asjatult J. Laitenbergeri väidetavale vastuväitele, mille ta esitas komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektorina ja mis puudutab selle institutsiooni tegevusetust kontserni Agrofert suhtes ühes teises vaidluses, mis käsitles sama küsimust, nagu on tõstatatud käesolevas asjas.

21

Nimelt esiteks, kuigi apellandi ja komisjoni kirjavahetus 2018. aastal puudutas – nagu ka apellandi käesolevas kohtuasjas esitatud apellatsioonkaebus – Tšehhi peaministri väidetavat huvide konflikti, oli selle kirjavahetuse ese apellandi sõnul Tšehhi Vabariigi antud ebaseaduslik riigiabi, samas kui käesoleva kohtuasja ese käsitleb liidu eelarvest tehtavaid makseid. Seega ei ole tegemist sama kohtuasjaga, nagu apellant ise möönab.

22

Teiseks, nagu apellant samuti möönab, piirdus komisjon selles kirjavahetuses riigiabi aluseks olevate põhimõtete üldise kordamisega, käsitlemata konkreetselt apellandi osutatud vaidlust. Järelikult ei ole need vastused käesoleva juhtumi puhul asjakohased ega kujuta endast mingil juhul viidet erapoolikusele.

23

Kolmandaks tuleb igal juhul öelda, et isegi kui selgub, et isikud, kellega apellant suhtles, töötasid komisjoni pressitalituses ja et üks nendest oli konkurentsi peadirektoraadi pressiesindaja, ei nähtu sellest kirjavahetusest, et J. Laitenberger oleks antud vastused isiklikult koostanud või heaks kiitnud. Seega ei ole tõendatud apellandi väide, et ta J. Laitenbergeriga viimase pressiesindaja kaudu suhtles.

24

Eeltoodust tuleneb, et apellant ei ole tõendanud, et kohtunik Laitenberger või vaidlustatud kohtumääruse teinud Üldkohtu koosseis ei oleks olnud objektiivselt erapooletu käesoleva kohtuotsuse punktis 16 viidatud kohtupraktika tähenduses.

25

Seetõttu tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

26

Teises väites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane tegi vaidlustatud kohtumääruse punktis 36 kaks hindamisviga, kui ta kvalifitseeris komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kirja seisukoha kindlaksmääramiseks toimingu tegemise üleskutse suhtes.

27

Esiteks, vastupidi Üldkohtu seisukohale nimetatud punktis ei selgitanud komisjon selles kirjas apellandile põhjusi, miks ta keeldus soovitud viisil tegutsemast. See institutsioon lihtsalt hoidus toimingu tegemise üleskutses esitatud kahele nõudmisele vastamast, jättes neile reageerimata.

28

Teiseks kvalifitseeris Üldkohus komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kirja seisukoha kindlaksmääramiseks, kuigi asjaomane institutsioon ei vastanud apellandi taotlusele lõpetada ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) esimese samba alla kuuluvast liidu eelarvest põllumajanduse otsetoetuste maksmine äriühingutele, mille üle teostab kontrolli Tšehhi Vabariigi peaminister. Komisjon mainis siiski seda, et neile äriühingutele on ÜPP teise samba alla kuuluvatest Euroopa struktuuri‑ ja investeerimisfondidest ning EAFRDst maksete tegemine peatatud. Neil asjaoludel puuduks mõte tugineda ELTL artiklile 263, nagu Üldkohus välja pakkus, kuna apellant ei esitanud ühtegi vastuväidet ÜPP teise sambaga seoses komisjoni tehtud avalduse ja võetud meetmete suhtes.

29

Asjaolu, et ÜPP esimest sammast puudutavale taotlusele jäeti vastamata, kujutab endast komisjoni tegevusetust ja viib vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseni. Lisaks viitas Üldkohus põllumajanduse otsetoetuste maksmisega seoses ekslikult EAFRD-le, et vastamata jätmist varjata.

30

Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.

31

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 33–35 õigesti märkinud, et ELTL artiklis 265 kindlaks määratud tegevusetushagi vastuvõetavuse tingimused ei ole täidetud, kui institutsioon, kellel toiming paluti teha, määras selle üleskutse suhtes kindlaks seisukoha enne hagi esitamist (8. veebruari 2018. aasta kohtumäärus CBA Spielapparate‑ und Restaurantbetrieb vs. komisjon, C‑508/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:72, punkt 15, ja 3. detsembri 2019. aasta kohtumäärus WB vs. komisjon, C‑270/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:1038, punkt 13), ning et sellise akti vastuvõtmine, mis erineb asjaomase isiku soovitud või vajalikuks peetud aktist ning milleks on näiteks nõuetekohaselt põhjendatud keeldumine tegutseda vastavalt toimingu tegemise üleskutsele, kujutab endast seisukoha kindlaksmääramist, mis lõpetab tegevusetuse (vt selle kohta 19. novembri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑196/12, EU:C:2013:753, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Sellele kohtupraktikale tuginedes leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 36 sisuliselt, et komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kiri, mis on vastus 30. jaanuari 2020. aasta üleskutsele teha toiming ja mis sisaldab selle institutsiooni otsust mitte astuda samme selles üleskutses väljapakutud viisil, lõpetab tegevusetuse, muutes seega ELTL artikli 265 alusel esitatud apellandi hagi vastuvõetamatuks. Üldkohus lisas, et apellant oleks saanud esitada selle otsuse peale hagi ELTL artikli 263 alusel tingimusel, et ta suudab tõendada oma õigust hagi esitada.

33

Oluline on aga märkida, et ELTL artikli 265 teise lõigu tähenduses seisukoha kindlaksmääramise puhul peab asjaomane isik selgelt ja lõplikult võtma seisukoha taotleja taotluse kohta ning et selle institutsiooni vastuse kvalifitseerimine „seisukoha kindlaksmääramiseks“, mis lõpetab väidetava tegevusetuse, on õigusküsimus, mille võib apellatsioonkaebuse raames esitada (vt selle kohta 16. juuni 2020. aasta kohtumäärus CJ vs. Euroopa Liidu Kohus, C‑634/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:474, punktid 29 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Praegusel juhul ei sea teise väite raames esitatud apellandi argumendid kahtluse alla komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kirja kvalifitseerimist „seisukoha kindlaksmääramiseks“ ega seega Üldkohtu järeldust, et hagi on selles osas vastuvõetamatu.

35

Sellega seoses nähtub selle kirja tekstist selgelt, et komisjon keeldus talle esitatud üleskutse peale tegutsemast. Kuivõrd komisjon selgitas apellandile selles kirjas, et ta on liidu eelarve kaitsmiseks juba võtnud vajalikud ja proportsionaalsed meetmed, jättes tegemata Euroopa struktuuri‑ ja investeerimisfondidest maksed toetusesaajatele, keda väidetav huvide konflikt potentsiaalselt puudutab, ning peatades maksed EAFRDst, keeldus ta kaudselt, kuid ühemõtteliselt tegutsemast vastavalt apellandi kahele taotlusele toimingu tegemise üleskutses ja põhjendas seda talle. Seega ei hoidunud ta nendele taotlustele vastamast. Järelikult ei teinud Üldkohus hindamisviga, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 36, et komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kiri kujutab endast seisukoha kindlaksmääramist ELTL artikli 265 teise lõigu tähenduses.

36

Neil asjaoludel on edutu apellandi argument, et Üldkohus viitas vaidlustatud kohtumääruse punktis 36 ekslikult, et EAFRD vahendid hõlmavad liidu eelarvest makstavaid põllumajanduse otsetoetusi, sest sõltumata sellest, milline on nendest fondidest tehtavate maksete kvalifikatsioon, keeldus komisjon tegutsemast vastavalt apellandi taotlustele põhjusel, et nende maksete peatamine oli üks liidu eelarve kaitsmiseks vajalikest ja proportsionaalsest meetmetest.

37

Lisaks olgu märgitud, et tegevusetushagi vastuvõetavuse tingimuste küsimus on eraldiseisev küsimusest, kas akti peale, mida liidu institutsioonilt on taotletud ja millega lõpetatakse tema tegevusetus, võib esitada tühistamishagi (vt selle kohta 16. juuni 2020. aasta kohtumäärus CJ vs. Euroopa Liidu Kohus, C‑634/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:474, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult on tulemusetu apellandi argument, et ELTL artikli 263 alusel komisjoni 25. märtsi 2020. aasta kirja peale hagi esitamisel puuduks mõte.

38

Eeltoodust järeldub, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

39

Kolmandas väites kritiseerib apellant vaidlustatud kohtumääruse punkte 28–31, milles Üldkohus järeldas, et apellandil ei ole tegevusetushagi korral kaebeõigust ega põhjendatud huvi.

40

Apellandi sõnul võivad aktid, mille vastuvõtmist ta kolmandate isikute suhtes taotles, teda otseselt ja isiklikult puudutada. Kui selliste aktide vastuvõtmine on vajalik selleks, et tagada ELL artiklis 2 sätestatud põhiväärtuste järgimine, tuleb vastuvõetavuse kriteeriume tõlgendada laialt, et eraõiguslikel isikutel oleks võimalik esitada Üldkohtule hagi, tuginedes väitele, et liidu institutsioon ei ole neid väärtusi järginud.

41

Lisaks väidab apellant, et tal on põhjendatud huvi. Esiteks on tal liikmesriigi parlamendi liikmena ja avalike ressursside haldamise järelevalve eest vastutava Tšehhi Senati alalise komitee esimehena huvi paluda Üldkohtul kontrollida, kas komisjon on täitnud liidu õigusnormidest tulenevad kohustused. Teiseks on tal Euroopa maksumaksjana huvi paluda Üldkohtul kontrollida, kas komisjon on järginud ja rakendanud oma rahaliste vahendite nõuetekohast jaotamist käsitlevaid norme.

42

Komisjon leiab, et apellandi argumendid ei ole põhjendatud.

43

Kuna Üldkohus ei rikkunud käesoleva kohtuotsuse punktides 31–38 esitatud põhjustel õigusnormi, kui ta tunnistas hagi vastuvõetamatuks põhjendusel, et enne hagi esitamist oli komisjon kindlaks määranud seisukoha 30. jaanuari 2020. aasta üleskutse kohta teha toiming, siis ei ole vaja analüüsida apellandi argumente, mille kohaselt anti tema õigusele esitada hagi ja tema põhjendatud huvile ebaõige hinnang. Neil asjaoludel ei mõjutaks selline võimalik õigusnormi rikkumine nimelt vaidluse lahendust ega vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni, kuna hagi jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 74, ning 25. oktoobri 2016. aasta kohtumäärus VSM Geneesmiddelen vs. komisjon, C‑637/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:812, punktid 54 ja 55).

44

Järelikult tuleb kolmas väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

45

Neljandas väites leiab apellant, et rikutud on EIÕK artikli 6 lõiget 1, harta artikleid 2, 41 ja 47 ning ELL artiklit 2 osas, milles Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtumääruse punktis 37, ilma et ta oleks asja sisuliselt läbi vaadanud, komisjoni vastuvõetamatuse vastuväitega, leides eelkõige, et kuigi apellant on rahvusparlamendi liige ja tema kehalist puutumatust ähvardab oht, ei ole harta artikli 47 eesmärk muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi.

46

Apellant leiab, et Üldkohus rikkus oma sõltumatuse kohustust EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses ja seda kolmel põhjusel. Esiteks on ta võtnud kriitikata arvesse komisjoni kui täidesaatva võimu argumendid ja ignoreerinud samas peaaegu täielikult apellandi argumente, rikkudes sellega õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis eeldab kõigi menetlusosaliste põhiargumentide analüüsimist. Teiseks on Üldkohus apellandi hagi vastuvõetamatuks tunnistamisega piiranud Üldkohtu kui kohtuvõimu pädevust liidu täitevvõimu suhtes. Kolmandaks on Üldkohus rikkunud põhiõiguste ja ‑väärtuste vaatevinklist kohtusüsteemi sõltumatuse nõuet, kuna ta ei kritiseerinud täidesaatva võimu tegevust ega säilitanud nõuetekohast tasakaalu kohtu‑ ja täitevvõimu vahel.

47

Sellega seoses väidab apellant, et Üldkohus kiitis heaks komisjoni õõnestava menetlusstrateegia kasutamise, mis seisnes vastuvõetamatuse vastuväite esitamises selleks, et oleks võimalik rikkuda ELL artikliga 2 tagatud põhiväärtusi, nagu demokraatia, õigusriik, võrdsus ja õiglus.

48

Jättes tähelepanuta apellandi kehalist puutumatust ähvardava ohu, rikkus Üldkohus ka apellandi õigust elule, mis on tagatud harta artikliga 2.

49

Apellant lisab, et jättes kohtuasja sisuliselt lahendamata ja enamiku apellandi argumentidest tähelepanuta, rikkus Üldkohus põhjenduste esitamata jätmisega oma põhjendamiskohustust, mis on sätestatud harta artiklis 41 ja mis põhineb õigusel õiglasele kohtulikule arutamisele.

50

Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.

51

Apellant kritiseerib EIÕK artikli 6 lõike l, harta artiklite 2, 41 ja 47 ning ELL artikli 2 rikkumisele tuginedes peamiselt seda, et Üldkohus lahendas kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväite ilma sisulist vaidlust käsitlemata.

52

Sellega seoses piisab, kui märkida, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 37 sisuliselt täheldas, et kuigi Euroopa Kohtusse esitatud hagi vastuvõetamatuse tingimusi tuleb tõlgendada koostoimes liidu õiguse põhiõiguste ja ‑väärtustega, ei saa need siiski viia aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud normide muutmiseni (kohtumäärus Wagenknecht vs. Euroopa Ülemkogu, C‑504/20 P, EU:C:2021:305, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Lisaks põhineb apellandi väide, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtumääruses oma põhjendamiskohustust, sellel, et kohtuasi jäeti kohtumääruses sisuliselt läbi vaatamata, mis on pelgalt tingitud Üldkohtu õiguspärasest otsusest vastavalt kodukorra artiklile 130 jõuda lahenduseni ilma vaidlust sisuliselt käsitlemata.

54

Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

55

Viiendas väites kritiseerib apellant sisuliselt vaidlustatud kohtumääruse punkte 14–24, milles Üldkohus nõustus komisjoni nõudega jätta arvesse võtmata hagiavalduse need lõigud, kus viidatakse selle institutsiooni õigustalituse 19. novembri 2018. aasta arvamusele. Apellant leiab, et Üldkohus hindas valesti seda, kui suurel määral apellant oma hagiavalduses sellele arvamusele tugines.

56

Apellant väidab, et hagiavalduses esitatud kaks viidet olid vaid täiendavaks, mitte peamiseks illustratsiooniks tema argumentidele, kusjuures esimene viide oli toodud joonealuses märkuses ja teine viide ühe hagiavalduse punkti pealkirjas.

57

Komisjon leiab, et see väide ei ole tulemuslik.

58

Tuleb tõdeda, et see väide on tulemusetu. Isegi kui oletada, et see väide on põhjendatud, ei mõjuta see vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punkti 1, milles järeldati, et ei ole vaja arvesse võtta komisjoni õigustalituse arvamust, mis on hagiavaldusele lisatud, hagiavalduse neid lõike, kus selle arvamuse sisule viidatakse, ega selle kohtumääruse resolutsiooni punkti 2, millega hagi jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

59

Järelikult tuleb viies väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

60

Apellant väidab oma kuuendas väites, et Üldkohus rikkus õiguse ettenähtavuse põhimõtet, kui mõistis temalt välja kohtukulud, kuigi vaidlustatud kohtumääruses ei ole kohtukulude summat märgitud ning Üldkohtu kodukorra artiklites 133–141, mis käsitlevad kohtukulusid, ei ole ette nähtud materiaalõigusnormi kohtukulude kindlaksmääramiseks.

61

Komisjoni arvates on see väide vastuvõetamatu.

62

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui apellatsioonkaebuse kõik teised väited on tagasi lükatud, väited Üldkohtu kohtukulusid puudutava otsuse väidetava õigusvastasuse kohta jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kohaldades Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 teist lõiku, mille kohaselt ei saa apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes see, kumba poolt on kohustatud neid tasuma, või kohtukulude summa (12. jaanuari 2017. aasta kohtumäärus Europäischer Tier‑ und Naturschutz ja Giesen vs. komisjon, C‑343/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:10, punkt 24, ning 14. aprilli 2021. aasta kohtumäärus Wagenknecht vs. Euroopa Ülemkogu, C‑504/20 P, EU:C:2021:305, punkt 52).

63

Kuna apellatsioonkaebuse ülejäänud väited on tagasi lükatud, tuleb kuues väide ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

64

Kõigest eeltoodust järeldub, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

65

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

66

Kuna komisjon nõudis käesolevas asjas kohtukulude hüvitamist apellandilt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, siis tuleb tema kohtukulud apellatsioonimenetluses jätta tema kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: