–

Lietuvos notarų rūmai, M. S., S. Š, D. V., V. P., J. P., D. L.‑B, D. P. ja R. O. I., esindajad: advokatai L. Butkevičius ja V. Vadapalas,

–

Lietuvos Respublikos konkurencijos taryba, esindajad: M. Dumbrytė-Ožiūnienė ja Š. Keserauskas,

–

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis ja R. Dzikovič,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Varrone,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Jimeno Fernández, I. Rogalski ja A. Steiblytė,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ELTL artikli 101 lõiget 1.

2

Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on Lietuvos notarų rūmai (Leedu notarite koda; edaspidi „notarite koda“) ning Leedus notaritena tegutsevad füüsilised isikud M. S., S. Š, D. V., V. P., J. P., D. L.‑B., D. P. ja R. O. I. ja teiselt poolt Lietuvos Respublikos konkurencijos taryba (Leedu Vabariigi konkurentsinõukogu; edaspidi „konkurentsinõukogu“) seoses viimati nimetatud asutuse otsusega määrata notarite kojale ja nendele notaritele trahv Leedu ning liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest.

3

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 5 on sätestatud:

„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:

[…]

[…]“.

4

Kõnealuse määruse artikli 23 lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:

„2.   [Euroopa] Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

Kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei tohi trahv ületada 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.

[…]

4.   Kui ettevõtjate ühendusele määratakse trahv selle liikmete käibe alusel ja ühendus on maksejõuetu, on ühendus kohustatud nõudma ühenduse liikmete osamakseid trahvisumma tasumisel.

Kui osamakseid ei ole ühendusele tasutud komisjoni määratud tähtaja jooksul, võib komisjon nõuda trahvi tasumist otseselt ükskõik milliselt ettevõtjalt, kelle esindajad olid ühenduse asjaomaste otsuseid tegevate organite liikmed.

Pärast seda, kui komisjon on teise lõigu alusel nõudnud trahvi tasumist, võib ta trahvi täieliku tasumise tagamiseks nõuda jääksumma tasumist ükskõik milliselt ühenduse liikmelt, kes tegutses turul, kus rikkumine toimus.

Komisjon ei nõua teise või kolmanda lõigu alusel trahvi tasumist ettevõtjatelt, kes tõendavad, et nad ei ole ühenduse rikkuvat otsust rakendanud ning kas ei teadnud selle olemasolust või on sellest teadlikult distantseerunud juba enne, kui komisjon alustas juhtumi uurimist.

Iga ettevõtja rahaline kohustus trahvi tasumisel ei tohi ületada 10% tema eelmise majandusaasta kogukäibest.“

5

Leedu 23. märtsi 1999. aasta konkurentsiseaduse (Lietuvos Respublikos konkurencijos įstatymas) (Žin., 1999, no 30-856) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „konkurentsiseadus“) artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Kõik kokkulepped, mille eesmärk on konkurentsi piirata või mis konkurentsi piiravad või piirata võivad, on keelatud ja alates sõlmimise hetkest tühised, kaasa arvatud

[…]“.

6

Leedu 15. septembri 1992. aasta notariaadiseaduse (Lietuvos Respublikos notariato įstatymas) (Žin., 1992, no I-2882) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „notariaadiseadus“) artikli 2 esimeses lõigus on sätestatud:

„Notar on isik, kes on saanud riigilt loa käesolevas seaduses ette nähtud ülesannete täitmiseks ning eraõigussuhete kontekstis tehingute ja dokumentide seaduslikkuse tõestamiseks. Notar võib tsiviilvaidlustes tegutseda ka neid lahendava vahendajana.“

7

Notariaadiseaduse artikli 6 esimeses lõigus on sätestatud:

„Notarite arvu, tegevuskoha ja territoriaalse kohtualluvuse määrab kindlaks Leedu Vabariigi justiitsminister enda kehtestatud korra kohaselt, mille alusel ta hindab notarite poolt elanikele pakutavate õigusteenuste vajadust.“

8

Nimetatud seaduse artiklis 8 on sätestatud:

„Leedu Vabariigi notarid moodustavad notarite koja […]

Iga notar on notarite koja liige.

Notarite Koda on juriidiline isik.

Notarite Koja põhikirja võtab vastu notarite koja üldkoosolek ja kiidab heaks Leedu Vabariigi justiitsminister.“

9

Notariaadiseaduse artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Notarite Kojal põhiülesanded on järgmised:

10

Notariaadiseaduse artikli 10 punkti 7 kohaselt võtab notarite koda oma ülesannete täitmise raames meetmeid, mis võimaldavad tagada notarite ametitegevuse ühtsuse.

11

Selle seaduse artikli 11 teises ja kolmandas lõigus on ette nähtud:

„Leedu Vabariigi justiitsminister võtab käesolevas seaduses sätestatud õigusaktide heakskiitmisel arvesse notarite koja juhatuse arvamust.

Kui Leedu Vabariigi justiitsminister leiab, et notarite koja juhendid või otsused ei ole Leedu Vabariigi õigusaktidega kooskõlas, võib ta Vilniaus apygardos teismasele [(Vilniuse regionaalne kohus, Leedu)] esitada kaebuse nende juhendite või otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Kaebus tuleb esitada ühe kuu jooksul alates kaebuse esemeks oleva juhendi või otsuse kättesaamisest.“

12

Notariaadiseaduse artikli 12 kohaselt täidavad notarid oma volitusi olenemata ametiasutuste ja riigieelarve valdkonnas pädevate asutuste mõjust ning juhinduvad ainult seadustest.

13

Selle seaduse artikli 13 kohaselt järgivad notarid oma tegevuses notarite koja otsuseid.

14

Notariaadiseaduse artiklis 19 on sätestatud:

„Notar esitab arve notariaaltoimingute tegemise, tehingute ettevalmistamise ning nõustamis- ja tehniliste teenuste tasude kohta, mille summad (määrad) kehtestab Leedu Vabariigi justiitsminister koos Leedu Vabariigi rahandusministri ja notarite kojaga, võttes arvesse käesoleva seaduse artiklis 191 üksikasjalikult sätestatud notarite tasude määramise (tariifide) kriteeriume. Tasu suurus peab notarile tagama tulu, mis võimaldab tal olla majanduslikult sõltumatu, tagada klientide hea teenindamise tingimused, palgata vajaliku kvalifikatsiooniga töötajad ning omada heal tehnilisel tasemel bürood. […]

Notar võib oma kliendi majanduslikust olukorrast olenevalt ta tasude maksmisest täielikult või osaliselt vabastada.

[…]“.

15

Selle seaduse artikli 21 esimese lõigu kohaselt tegutsevad notarid iseseisvalt ja majanduslikult sõltumatult.

16

Notariaadiseaduse artikli 28 esimeses lõigus on sätestatud:

„Notariaalakte võib koostada iga notar, välja arvatud pärimisküsimustes. Nendel juhtudel kehtestab Leedu Vabariigi justiitsminister notarite territoriaalse pädevuse.“

17

Leedu Vabariigi justiitsministri 3. jaanuari 2008. aasta määrusega nr 1R-3 (Lietuvos Respublikos teisingumo ministro įsakymas Nr. 1R-3) (Žin., 2008, no 6-222) kinnitatud Leedu notarite koja põhikirja (edaspidi „põhikiri“) artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Notarite Koda täidab oma tegevuse käigus järgmisi ülesandeid:

[…]

[…]“.

18

Põhikirja artikli 10 punktis 4 on sätestatud, et notarite koja juhatuse otsused on kõikide notarite koja liikmete jaoks siduvad.

19

Põhikirja artikli 18 lõikes 1 on ette nähtud:

„Juhatus on notarite koja juhtiv kollektiivorgan. Juhatus koosneb kaheksast liikmest, kelle notarite koja üldkoosolek nimetab ametisse kolmeks aastaks.“

20

Põhikirja artikkel 19 näeb ette:

„1.   […] asjaomase territoriaalse notarite koja üldkoosolekud valivad juhatusse ühe kandidaadi. […]

2.   Juhatuse liikmeks saada soovivate kandidaatide valimised toimuvad territoriaalsetes kodades avaliku või salajase hääletamise teel.[…]

[…]

4.   Iga juhatuse liige vastutab territoriaalse notarite koja üldkoosoleku ees, mis kutsuti kokku ja tema kandidatuuri esitas.

[…]

6.   President ja asepresident on juhatuse liikmed. President juhib juhatust.“

21

Põhikirja artikli 20 lõike 1 kohaselt tagab juhatus notarite koja ülesannete nõuetekohase täitmise.

22

Põhikirja artikli 23 lõikes 1 on sätestatud, et juhatuse otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega avaliku hääletamise teel.

23

Põhikirja artikli 26 lõike 3 ja artikli 28 lõike 3 kohaselt valitakse notarite koja president ja asepresident selle koja üldkoosoleku poolt.

24

Leedu Vabariigi justiitsminister kinnitas 12. septembri 1996. aasta määrusega nr 57 (įsakymas Nr. 57) (Žin., 1996, no 87-2075) notariaaltoimingute tegemise, tehingute ettevalmistamise, nõustamise ja tehniliste teenuste eest võetava notaritasu ajutised määrad (edaspidi „ajutised tasumäärad“). Nendes määrades on eelkõige ette nähtud vahemikud, milles notarid peavad kehtestama oma tasud kinnisasjale hüpoteegi seadmise tõestamiseks; muude pantide seadmise tõestamiseks; servituudi, kasutusvalduse, hoonestusõiguse ja asja kasutuskokkulepet käsitleva lepingu tõestamiseks, ja kinnisasja vahetuslepingu tõestamiseks.

25

Konkurentsinõukogu tuvastas 26. aprilli 2018. aasta otsuses nr 2S-2(2018), et notarite koda ning selle koja juhatuse liikmeteks olevad notarid rikkusid konkurentsiseaduse artikli 5 lõike 1 punkti 1 ja ELTL artikli 101 lõike 1 punkti a, ning määras neile trahvi.

26

Selles otsuses märkis konkurentsinõukogu, et notarite koja juhatus võttis 30. augusti 2012. aasta, 23. aprilli 2015. aasta, 26. mai 2016. aasta ja 26. jaanuari 2017. aasta otsustega vastu reeglid, et selgitada notaritasude arvutamise kriteeriume järgmiste teenuste jaoks:

27

Need otsused (edaspidi „selgitused“) võeti vastu juhatuse koosolekul osalenud liikmete poolt ühehäälselt ja avaldati notarite koja siseveebis.

28

Konkurentsinõukogu leidis, et selgitusi vastu võttes on põhikohtuasja kaebajad tegelikult kehtestanud meetodi, et arvutada notaritasu summa, mida notarid selgitustes käsitletud tegevuste eest küsivad, kusjuures see meetod kehtestab kõigil juhtudel selle tasu summa ajutistes tasumäärades sätestatud vahemiku kõrgeimal lubatud tasemel. Konkurentsinõukogu sõnul oli notaritel enne selgituste vastuvõtmist kaalutlusruum nende tasude arvutamisel ja nad võisid teatud olukordades määratleda notaritasud madalamal tasemel kui see, mis selgitustes märgitud.

29

Konkurentsinõukogu järeldas, et põhikohtuasja kaebajad olid kaudselt nende tasude summa kindlaks määranud. Ta leidis, et selgitusi vastu võttes sõlmis notarite koda, kes tegutses juhatuse kui oma juhtorgani vahendusel, ja selle koja liikmed konkurentsi piirava kokkuleppe, mis rikkus konkurentsiseaduse artikli 5 lõike 1 punkti 1 ja ELTL artikli 101 lõike 1 punkti a. Konkurentsinõukogu järeldas, et notarite koda on ettevõtjaid, st notareid koondav ühendus ja et selgitusi tuleb lugeda ettevõtjate ühenduse otsuseks, mille vastuvõtmisel osalesid selle koja juhatuse kaheksa notarist liiget.

30

Konkurentsinõukogu kvalifitseeris need selgitused ka kokkuleppeks, mille eesmärk on notarite vahel konkurentsi piirata, määratles asjaomase turu kui Leedu notariaaltoimingute turu ja leidis, et rikkumine kestis alates 30. augustist 2012 kuni vähemalt 16. novembrini 2017. Lisaks järeldas konkurentsinõukogu, et kuna Leedu Vabariigi justiitsminister talus vaikides põhikohtuasja kaebajate kõnealuseid tegusid, siis on see kergendav asjaolu, ja vähendas seetõttu trahvide summat 5% võrra.

31

Põhikohtuasja kaebajad esitasid käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud konkurentsinõukogu otsuse tühistamiseks kaebuse Vilniaus apygardos administracinis teismasele (Vilniuse regionaalne halduskohus, Leedu). See kohus rahuldas 19. veebruari 2019. aasta otsusega kaebuse ja tühistas viidatud otsuse osaliselt.

32

Konkurentsinõukogu esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

33

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks väitis konkurentsinõukogu, et notarid on ettevõtjad ja võivad omavahel hindade, st notaritasu osas konkureerida, jäädes ajutistes tasumäärades kehtestatud piiridesse. Põhikohtuasja kaebajatel ei ole õigust ühtlustada notarite ametitegevust viisil, mis on vastuolus konkurentsiõigusega, ning riigisisestes õigusnormides ei ole lünka. Konkurentsinõukogu sõnul on ELTL artikkel 101 põhikohtuasjas kohaldatav, kuna notarite koja otsused on kohaldatavad kogu Leedu territooriumil, notaritasusid kohaldatakse nii Leedu kasutajatele kui ka muude liikmesriikide kodanikele, kes kasutavad Leedus notarite teenuseid, ja kuna Leedus tegutsev notar võib teha notaritoiminguid ettevõtjatevaheliste piiriüleste suhetega seoses.

34

Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et notar on sisuliselt avalikku võimu teostav ametiisik ning avaliku võimu agent või esindaja. Notarid konkureerivad omavahel teenuste kvaliteedi, mitte hinnaga. Selgituste eesmärk on viia ellu notarite koja ülesandeid ja ühtlustada notarite ametitegevust ning esitada notaritele arvamusi, nagu on ette nähtud notariaadiseaduse artikli 9 punktis 5 ja põhikirja artikli 8 lõike 1 punktides 6 ja 7. Samuti on selgituste eesmärk täita lünk riigisiseses õiguses, kaitsta tarbijate huve, tagada võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtted ning kaitsta notareid põhjendamatu tsiviilvastutuse ees. Leedu Vabariigi justiitsminister oli nende sõnul teadlik selgitustest, kuid ei pöördunud kohtu poole nende tühistamiseks ega võtnud mingit initsiatiivi ajutiste tasumäärade muutmiseks. Põhikohtuasja kaebajad väidavad samuti, et EL toimimise leping ei ole siinses asjas kohaldatav, kuna Euroopa Liidus ei ole notariteenuste ühisturgu.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohus ei ole veel võtnud seisukohta küsimuses, kas sellised notariülesanded, nagu on Leedu notaritel, kujutavad endast majandustegevust ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, ja kas need notarid on ettevõtjad selle sätte tähenduses.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas notarite kojale antud pädevus ühtlustada notarite ametitegevust vastab 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsuse Wouters jt (C‑309/99, EU:C:2002:98) punktis 68 määratletud kriteeriumile, mille kohaselt „liikmesriik […] jätab endale viimasena otsustamise õiguse“, või 23. novembri 2017. aasta kohtuotsuse CHEZ Elektro Bulgaria ja FrontEx International (C‑427/16 ja C‑428/16, EU:C:2017:890) punktis 46 toodud kriteeriumile, mille kohaselt „riigil peab olema võimalus teostada tõhusat kontrolli ja lõplikku otsustusõigust“.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et Leedu Vabariigi justiitsministril on õigus kohtusse pöörduda, et tühistataks notarite koja otsus, mis võib osutuda õigusvastaseks, ning ta võib samuti täiendada ajutisi tasumäärasid, et näidata, kuidas arvutada notaritasu toimingute eest, mida selgitused puudutavad.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib samuti, kas selgitusi tuleks lugeda ettevõtjate ühenduse otsusteks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ja kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et nende selgituste eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi siseturul.

39

Kuivõrd põhikohtuasja kaebajad väidavad, et selgitustel on mitu eesmärki, mis kaebajate sõnul põhjendavad nende vastuvõtmist, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsuse Wouters jt (C‑309/99, EU:C:2002:98) punktis 97 toodud kriteeriume arvestades võib neid eesmärke lugeda õiguspäraseks, ning kui vastus on jaatav, siis kas selgitustes toodud piirangud ületavad seda, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

40

Lisaks on küsimus selles, kas ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et juhatuse liikmeks olevaid notareid võib lugeda ühenduse liikmeteks, kes rikkusid ELTL artiklit 101, ja kas neile võidakse trahv määrata seetõttu, et nad osalesid selles rikkumises.

41

Neil asjaoludel otsustas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

42

Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna ELTL artikkel 101, mille tõlgendamist see taotlus puudutab, ei ole kohaldatav põhikohtuasjale, mistõttu käsitlevad esitatud küsimused üksnes Leedu õiguse kohaldamist riigisisesele olukorrale.

43

Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikli 101 kohaldatavuse küsimus põhikohtuasjas kuulub eelotsuse küsimuste sisulise külje alla, mitte aga nende küsimuste vastuvõetavuse alla, mistõttu tuleb eelmises punktis mainitud põhikohtuasja kaebajate argumente analüüsida nende küsimuste sisulise hindamise raames (vt selle kohta 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 30).

44

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

45

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi notareid tuleb käsitada „ettevõtjatena“ selle sätte tähenduses, kui nad teatud olukordades tegelevad hüpoteegitehingute heakskiitmise, täitmisele pööratavate tingimuste lisamise, notariaalaktide koostamise, tehingute ettevalmistamise, konsultatsioonide, tehniliste teenuste osutamise ja vahetuslepingute tõendamisega.

46

ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt on siseturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul.

47

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasja kaebajad ja Leedu valitsus väidavad, et see säte ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, kuna selgitused ei saa mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses. Nimelt ei saa notarid notariaaltoimingute laadi tõttu ja iga liikmesriigi riigisiseste õigusnormide tõttu koostada notariaalakte muu liikmesriigi territooriumil kui see, kus nad asuvad. Seega ei ole olemas notariteenuste ühisturgu, mida selgitused võiksid mõjutada.

48

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike (28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. juuni 2023. aastaSuper Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele tuleneb seega üldjuhul mitme sellise asjaolu koosmõjust, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla. Kontrollimaks, kas kokkulepe mõjutab märgatavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (24. septembri 2009. aasta kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P, EU:C:2009:576, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Samuti võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kogu liikmesriigi territooriumi hõlmav keelatud kokkulepe oma olemuselt kaasa aidata riiklike turgude üksteisest eraldamisele, takistades EL toimimise lepingu eesmärgiks olevat turgude omavahelist majanduslikku põimumist (19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Lisaks ei piirdu mõiste „liikmesriikidevaheline kaubandus“ ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kaupade ja teenuste piiriülese kaubandusega, vaid sellel on laiem ulatus, mis hõlmab igasugust piiriülest majandustegevust, sealhulgas tegevuskohta (vt selle kohta 25. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Ambulanz Glöckner, C‑475/99, EU:C:2001:577, punkt 49).

52

Käesoleval juhul on selge, et selgituste ulatus hõlmab kogu Leedu Vabariigi territooriumi, kuna need on notariaadiseaduse artikli 13 ja notarite koja põhikirja artikli 10 punkti 4 kohaselt notarite koja otsustena kohustuslikud kõikidele selles liikmesriigis asuvatele notaritele.

53

Kuigi notar ei saa põhimõtteliselt osutada teenuseid muus liikmesriigis kui see, kus ta asub, kohaldatakse notari ametile siiski esiteks põhimõtteliselt asutamisvabadust (vt selle kohta 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Läti, C‑151/14, EU:C:2015:577, punkt 48). Sellised õigusnormid nagu selgitused, mis puudutavad asjaomases liikmesriigis sellel kutsealal tegutsemise ühte põhiaspekti, võivad põhimõtteliselt oluliselt mõjutada teiste liikmesriikide kodanike valikut asuda esimesena nimetatud liikmesriiki, et sellel kutsealal tegutseda. Teiseks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 52 sisuliselt märkis, võivad muude liikmesriikide kui Leedu Vabariigi kodanikud kasutada viimati nimetatud liikmesriigis asuvate notarite teenuseid.

54

Neil asjaoludel võivad selgitused juhul, kui neid tuleks kvalifitseerida ettevõtjatevahelisteks kokkulepeteks või ettevõtjate ühenduste otsusteks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses.

55

Pärast seda täpsustust tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab konkurentsiõiguse kontekstis selles sättes kasutatud mõiste „ettevõtja“ mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 35).

56

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et majandustegevus on mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 36).

57

Mis aga puudutab notareid, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuna notarid tegutsevad vaba elukutse esindajana, mis põhitegevusena hõlmab tasu eest mitme eraldi teenuse osutamist, siis tegelevad nad põhimõtteliselt majandustegevusega (vt selle kohta 26. märtsi 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, ‑235/85, EU:C:1987:161, punkt 9, ja 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑392/15, EU:C:2017:73, punktid 98–101).

58

Lisaks ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada osutatud teenuste keeruline ja tehniline laad ning asjaolu, et kutsetegevus on reguleeritud (vt analoogia alusel 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 49, ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 38).

59

Põhikohtuasjas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, et Leedus asuvad notarid tegutsevad vaba elukutse esindajatena, mitte aga avalike teenistujatena. Notariaadiseaduse artikkel 19 näeb nimelt ette, et notar küsib tasu notariaaltoimingute tegemise, tehingute ettevalmistamise, konsultatsioonide ja tehniliste teenuste eest. Selle seaduse artiklis 12 on märgitud, et notarid täidavad oma volitusi olenemata ametiasutuste ja riigieelarve valdkonnas pädevate asutuste mõjust ning juhinduvad ainult seadustest. Nimetatud seaduse artikli 21 kohaselt täidab notar oma ülesandeid iseseisvalt ja on majanduslikult sõltumatu.

60

Põhikohtuasja kaebajad ja Leedu valitsus väidavad siiski sisuliselt, et Leedu notarid ei tegele majandustegevusega, kuna nad osalevad avalikku laadi ülesannete täitmises.

61

Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et avaliku võimu teostamisega seotud tegevusel ei ole majanduslikku laadi, mis õigustaks EL toimimise lepingus ette nähtud konkurentsieeskirjade kohaldamist (12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Compass-Datenbank, C‑138/11, EU:C:2012:449, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. mai 2021. aasta kohtuotsus Analisi G. Caracciolo, C‑142/20, EU:C:2021:368, punkt 56).

62

Samas ei takista asjaolu, et üksusel on ühe osa oma tegevuse teostamiseks avaliku võimu teostamise volitused, iseenesest tema kvalifitseerimist ettevõtjaks konkurentsiõiguse tähenduses sellise tegevuse osas, mis on majanduslikku laadi, tingimusel et viimati nimetatud tegevust saab lahutada avaliku võimu teostamisest (vt selle kohta 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Compass-Datenbank, C‑138/11, EU:C:2012:449, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus GVN vs. komisjon, C‑666/20 P, EU:C:2022:225, punkt 71).

63

Käesoleval juhul ja eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist, ei näi selgitustes nimetatud notariaalne tegevus, mis seisneb hüpoteegiga tagatud tehingute heakskiitmises, täitmisele pööratavate tingimuste lisamises, notariaaltoimingute tegemises, tehingute ettevalmistamises, konsultatsioonides, tehniliste teenuste osutamises ja vahetuslepingute tõestamises, teatud olukordades olevat seotud avaliku võimu teostamisega.

64

Sellega seoses on Euroopa Kohus sisuliselt juba otsustanud, et otseselt ja eriomaselt avaliku võimu teostamisega seotuks ei saa lugeda ühepoolseid kohustusi väljendavate dokumentide tõestamist või kokkulepete tõestamist, millele pooled on vabatahtlikult alla kirjutanud (vt selle kohta 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑392/15, EU:C:2017:73, punktid 119 ja 120 ning seal viidatud kohtupraktika), hüpoteegi seadmist (24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑50/08, EU:C:2011:335, punkt 97), pelgalt täitmismärke lisamist (vt selle kohta 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑392/15, EU:C:2017:73, punktid 125–127) ning tehingute ettevalmistamist, konsultatsioone ja tehniliste teenuste osutamist notarite poolt (vt selle kohta 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑157/09, EU:C:2011:794, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud teabest, et selgitustes nimetatud notariaalne tegevus oleks lahutamatult seotud muu tegevusega, mis on seotud avaliku võimu teostamisega.

66

Lisaks, nagu nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, täidavad Leedus asuvad notarid oma territoriaalse pädevuse piires suurt osa oma ülesannetest konkurentsitingimustes, kuna notariaadiseaduse artikli 28 esimeses lõigus on selle kohta sätestatud, et notariaalakti võib koostada mis tahes notari juures, välja arvatud pärimisasjad. See asjaolu ei saa aga iseloomustada avaliku võimu teostamist (vt selle kohta 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Läti, C‑151/14, EU:C:2015:577, punkt 74).

67

Sellest järeldub, et liikmesriigi territooriumil asuvaid notareid tuleb pidada „ettevõtjateks“ ELTL artikli 101 tähenduses, kui nende tegevusalas on selgitustes nimetatud tegevused.

68

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asuvaid notareid tuleb käsitada „ettevõtjatena“ selle sätte tähenduses, kui nad teatud olukordades tegelevad hüpoteegitehingute heakskiitmise, täitmisele pööratavate tingimuste lisamise, notariaalaktide koostamise, tehingute ettevalmistamise, konsultatsioonide, tehniliste teenuste osutamise ja vahetuslepingute tõendamisega, kui see tegevus ei ole seotud avaliku võimu teostamisega.

69

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et norme, mis ühtlustavad viisi, kuidas liikmesriigi notarid arvutavad nende teatud ülesannete täitmise eest esitatud arvetel märgitud tasu, ja mille on vastu võtnud selline kutseorganisatsioon nagu notarite koda, tuleb pidada ettevõtjate ühenduse otsusteks selle sätte tähenduses.

70

Sellega seoses tuleb esiteks kontrollida, kas juhul, kui kutseorganisatsioon võtab vastu selliseid norme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb teda pidada ettevõtjate ühenduseks või, vastupidi, avaliku võimu kandjaks seetõttu, et tema tegevus on seotud avaliku võimu teostamisega (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punktid 56 ja 57, ning 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Consiglio Nazionale dei Geologi, C‑136/12, EU:C:2013:489, punkt 42).

71

Euroopa Kohus leidis, et kutseorganisatsioon – kellel on küll määrusandlik pädevus, kuid kes ei teosta avalikule võimule omast pädevust, vaid tegutseb kutseala reguleeriva organisatsioonina, mille tegevus kujutab endast ka majandustegevust – ei saa konkurentsieeskirjade kohaldamisalast välja jääda (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punktid 58 ja 59, ning 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Consiglio Nazionale dei Geologi, C‑136/12, EU:C:2013:489, punkt 44).

72

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et selle kindlakstegemisel, kas sellist organisatsiooni tuleb pidada ettevõtjate ühenduseks ELTL artikli 101 tähenduses või ametiasutuseks, võetakse arvesse muid kaudseid tõendeid, mis puudutavad eelkõige asjaomase kutseorganisatsiooni juhtorganite koosseisu, selle toimimisviisi, suhteid avaliku võimuga ning selle reguleerimis- või otsustuspädevuse piiritlemist.

73

Nii on Euroopa Kohus kvalifitseerinud kutseorganisatsioone „ettevõtjate ühendusteks“, arvestades eelkõige asjaolu, et nende organisatsioonide juhtorganid koosnesid eranditult kutseala liikmetest, kelle on valinud nende kolleegid, ilma et liikmesriigi ametiasutused saaksid sellesse nimetamisse sekkuda (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 61, ning 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Consiglio Nazionale dei Geologi, C‑136/12, EU:C:2013:489, punkt 43).

74

Euroopa Kohus võttis arvesse ka asjaolu, et riik ei sekkunud otsustavalt nende organite otsuste tegemisse (vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus API jt, C‑184/13–C‑187/13, C‑194/13, C‑195/13 ja C‑208/13, EU:C:2014:2147, punktid 33 ja 41).

75

Samuti võttis Euroopa Kohus arvesse asjaolu, et asjaomasele organisatsioonile või üksusele antud reguleeriva või otsustuspädevusega ei kaasnenud üldise avaliku huvi tingimusi või kriteeriume, mida ta oleks pidanud oma aktide vastuvõtmisel järgima, ning et see organisatsioon või üksus ei tegutsenud riigi tegeliku kontrolli ja lõpliku otsustusõiguse all (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punktid 62 ja 68; 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 49, 54 ja 55, ning 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus CHEZ Elektro Bulgaria ja FrontEx International, C‑427/16 ja C‑428/16, EU:C:2017:890, punkt 49).

76

Põhikohtuasjas nähtub teabest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus saatis, et notariaadiseaduse artikli 8 kohaselt moodustavad kõik Leedu notarid notarite koja ja on selle liikmed. Selle koja peamised ülesanded, mis on sätestatud viidatud seaduse artiklis 9, on eelkõige notarite tegevuse koordineerimine, nende kvalifikatsiooni parandamine, nende huvide kaitsmine ja esindamine ameti- ja haldusasutustes, notarite ametitegevuse ühtlustamine ja järelevalve selle üle, kuidas notarid oma ülesandeid ja kutse-eetika nõudeid täidavad.

77

Lisaks koosneb juhatus – mis on notarite koja juhtiv kollektiivorgan – selle koja põhikirja artiklite 18 ja 19 kohaselt kaheksast liikmest, kelle nimetab selle koja üldkoosolek nende kandidaatide hulgast, kelle valivad notarite kogud, ning selle organi otsused võetakse põhikirja artikli 23 kohaselt vastu lihthäälteenamusega avaliku hääletuse teel.

78

Lõpuks, kui Leedu Vabariigi justiitsminister leiab, et notarite koja otsused ei ole Leedu Vabariigi õigusaktidega kooskõlas, võib ta notariaadiseaduse artikli 11 alusel esitada Vilniaus apygardos teismasele (Vilniuse regionaalne kohus) kaebuse nende otsuste tühistamiseks.

79

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest nähtub seega, et notarite kojal on Leedus notariametit reguleeriva organisatsiooni tunnused ning selle juhtorgan, st juhatus, koosneb üksnes selle kutseala liikmetest, keda valivad ainult nende kolleegid, kusjuures Leedu riik ei näi olevat sekkunud nende liikmete ametisse nimetamisse ega juhatuse otsuste vastuvõtmisse.

80

Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus viidanud ühelegi sättele, mis määratleks piisavalt täpselt tingimused või kriteeriumid, mis tagaksid, et notarite koda ja selle juhatus tegutsevad oma otsustusõiguse teostamisel tõepoolest üldist avalikku huvi järgides.

81

Lisaks ei tähenda ainuüksi asjaolu, et Leedu kohtud võivad kontrollida notarite koja otsuste õiguspärasust, et see koda tegutseb riigi tegeliku kontrolli all (vt analoogia alusel 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus CHEZ Elektro Bulgaria ja FrontEx International, C‑427/16 ja C‑428/16, EU:C:2017:890, punktid 48 ja 49).

82

Neil asjaoludel tuleb sellist kutseorganisatsiooni nagu notarite koda pidada ettevõtjate ühenduseks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, mitte aga avaliku võimu kandjaks.

83

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas selgitused kujutavad endast ettevõtjate ühenduse otsust ELTL artikli 101 tähenduses, siis nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et need selgitused, mille eesmärk on ühtlustada viis, kuidas notarid arvutavad nende ülesannete täitmise eest esitatud arvetel märgitud tasu, on – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 52 – notaritele kohustuslikud vastavalt notariaadiseaduse artiklile 13 ja notarite koja põhikirja artikli 10 punktile 4.

84

Euroopa Kohtu praktikast nähtub aga, et ettevõtjate ühenduste otsused ELTL artikli 101 tähenduses on otsused, mis väljendavad mingi kutseala liikmete esindajate tahet, et nad tegutseksid oma majandustegevuse raames teataval viisil (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 64).

85

Lisaks, kuna on otsustatud, et isegi hinnasoovitust, ükskõik milline ei oleks ka selle õiguslik seisund, võib pidada otsuseks ELTL artikli 101 tähenduses (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Consiglio Nazionale dei Geologi, C‑136/12, EU:C:2013:489, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb hinna kindlaksmääramist siduva aktiga a fortiori pidada selliseks otsuseks (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Consiglio Nazionale dei Geologi, C‑136/12, EU:C:2013:489, punkt 47).

86

Sellest järeldub, et selliseid eeskirju nagu selgitused tuleb pidada ettevõtjate ühenduse otsusteks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

87

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et normid, mis ühtlustavad viisi, kuidas liikmesriigi notarid arvutavad nende teatud ülesannete täitmise eest esitatud arvetel märgitud tasu, ja mille on vastu võtnud selline kutseorganisatsioon nagu selle liikmesriigi notarite koda, on ettevõtjate ühenduse otsused selle sätte tähenduses.

88

Kolmanda kuni kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjate ühenduse otsused, millega ühtlustatakse viis, kuidas notarid arvutavad nende ülesannete täitmise eest esitatud arvetel märgitud tasu, kujutavad endast selle artikliga keelatud konkurentsipiiranguid.

89

Kõigepealt tuleb rõhutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, piirdub viimase roll liidu õiguse nende sätete tõlgendamisega, mille kohta on küsimus esitatud ja milleks käesoleval juhul on ELTL artikli 101 lõige 1. Lõpliku hinnangu andmine sellele, kas vaidlusaluse kokkuleppe eesmärk on piirata konkurentsi, arvestades kõiki põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale iseloomulikke asjakohaseid tegureid ning selle olukorra majanduslikku ja õiguslikku konteksti, ei ole seega mitte Euroopa Kohtu, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne (vt selle kohta 18. novembri 2021. aasta kohtuasi Visma Enterprise, C‑306/20, EU:C:2021:935, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Euroopa Kohus võib aga eelotsusetaotlust lahendades esitada tema käsutuses oleva toimiku materjalide põhjal täpsustusi, et suunata eelotsusetaotluse esitanud kohut tema tõlgenduse andmisel, et viimane saaks vaidluse lahendada (18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Visma Enterprise, C‑306/20, EU:C:2021:935, punkt 52).

91

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse kuulumiseks peab ettevõtjate ühenduse otsuse „eesmärgiks või tagajärjeks“ olema takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires (vt selle kohta 18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Visma Enterprise, C‑306/20, EU:C:2021:935, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Alates 30. juuni 1966. aasta kohtuotsusest LTM (56/65, EU:C:1966:38) välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu, mida väljendab sidesõna „või“, on vaja kõigepealt vaadelda ettevõtjate ühenduse otsuse eesmärki (vt selle kohta 18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Visma Enterprise, C‑306/20, EU:C:2021:935, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et teatud liiki koostöö ettevõtjate vahel on konkurentsile nii kahjulik, et sellest piisab koostöö kvalifitseerimiseks oma „eesmärgi tõttu piiranguks“, mistõttu koostöö tagajärgi ei ole vaja kontrollida. See kohtupraktika tuleneb asjaolust, et ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba oma olemuselt pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Visma Enterprise, C‑306/20, EU:C:2021:935, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Seega on nõustutud, et teatud salajasi tegevusi, nagu need, mis viivad hindade horisontaalse kindlaksmääramiseni, võib pidada selliseks, millel võib olla niivõrd negatiivne mõju eelkõige kaupade ja teenuste hinnale, kogusele või kvaliteedile, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel võib pidada tarbetuks tõendada, et neil on turule konkreetne mõju. Nimelt näitab kogemus, et selline tegevus toob kaasa tootmise languse ja hinnatõusu, lõppedes ressursside ebaotstarbeka jaotumisega eelkõige tarbijate kahjuks (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Budapest Bank jt, C‑228/18, EU:C:2020:265, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Käesoleval juhul nähtub aga Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, et selgitustega kehtestatakse notaritasu suuruse arvutamise mehhanism, millega pannakse notaritele kohustus võtta selgitustes nimetatud tegevuste puhul aluseks Leedu Vabariigi justiitsministri kehtestatud ajutistes tasumäärades ette nähtud hinnavahemiku kõrgeim hind. Seetõttu tuleb asuda seisukohale ja eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist, et need selgitused toovad just kaasa asjaomaste teenuste hindade horisontaalse kindlaksmääramise.

96

Neil asjaoludel tuleb selliseid otsuseid nagu selgitused pidada oma „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

97

Kohtupraktikast nähtub tõesti, et iga ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse iga otsus, mis piirab selliste ettevõtjate tegevusvabadust, kes on selle kokkuleppe pooled või peavad seda otsust täitma, ei kuulu tingimata asutamislepingu artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Nimelt võib teatavate kokkulepete ja teatavate otsuste majandusliku ja õigusliku konteksti uurimine viia järelduseni, et esiteks on need põhjendatud ühe või mitme õiguspärase üldise huvi eesmärgiga, mis iseenesest ei ole konkurentsivastased, teiseks on konkreetsed vahendid, mida nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse, tõepoolest selleks vajalikud, ja kolmandaks, isegi kui ilmneb, et nende vahendite olemuslik tagajärg on vähemalt potentsiaalselt piirata või kahjustada konkurentsi, ei lähe see olemuslik mõju kaugemale vajalikust, eelkõige kõrvaldades igasuguse konkurentsi. Seda kohtupraktikat võib kohaldada eelkõige siis, kui tegemist on kokkulepete või otsustega, mis on vastu võetud eeskirjade vormis, mille on vastu võtnud selline ühing nagu kutse- või spordiühing teatud eetiliste või kutse-eetikat käsitlevate eesmärkide saavutamiseks ja laiemalt kutsealal tegutsemise reguleerimiseks, kui asjaomane ühing tõendab, et äsja mainitud tingimused on täidetud (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Royal Antwerp Football Club, C‑680/21, EU:C:2023:1010, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Seda kohtupraktikat ei saa siiski kohaldada sellise tegevuse puhul, mis ei piirdu kaugeltki üksnes „tagajärjega“, mis teatavate ettevõtjate tegevusvabadust piirates piirab olemuslikult vähemalt potentsiaalselt konkurentsi, vaid mis on selle konkurentsi suhtes niivõrd kahjustav, mis põhjendab järeldust, et selle „eesmärk“ on konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine. Alles seejärel, kui konkreetse juhtumi esemeks oleva tegevuse uurimise tulemusel ilmneb, et selle tegevuse eesmärk ei ole takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, tuleb kindlaks teha, kas konkreetne tegevus võib kuuluda selle kohtupraktika kohaldamisalasse (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Royal Antwerp Football Club, C‑680/21, EU:C:2023:1010, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Mis puudutab tegevust, mille eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, siis võib ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelust erandi teha üksnes ELTL artikli 101 lõike 3 alusel ja tingimusel, et kõik selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Royal Antwerp Football Club, C‑680/21, EU:C:2023:1010, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ELTL artikli 101 lõikes 3 ette nähtud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud neli kumulatiivset tingimust, mis on selles sättes ette nähtud. Nende tingimuste kohaselt peab asjaomane keelatud kokkulepe esiteks aitama parandada kõnealuste kaupade tootmist või levitamist või kõnealuste teenuste osutamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, teiseks jätma tarbijatele sellest tulenevast kasust õiglase osa, kolmandaks mitte kehtestama asjasse puutuvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole hädavajalikud, ja neljandaks mitte andma neile ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnealuste kaupade või teenuste olulise osa suhtes (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 97).

101

Käesoleval juhul väidavad põhikohtuasja kaebajad ja Leedu valitsus sisuliselt, et selgitustega taotletakse õiguspäraseid eesmärke käesoleva kohtuotsuse punktis 97 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nende eesmärk on nimelt kaitsta võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning kaitsta notareid põhjendamatu tsiviilvastutuse eest, ühtlustades notaripraktikat ja täites õigusliku lünga. Lisaks on nende sõnul selgituste eesmärk kaitsta notariteenuste kasutajate huve, kuna tasu võtmine ajutistes tasumäärades ette nähtud vahemiku kõige kõrgemas määras – selleks, et kehtestada tagatisi teadmata väärtusega varale – aitab pärssida isikute tahet pantida vara, mille väärtus ei ole kindlaks tehtud.

102

Kuna aga selliseid otsuseid nagu selgitused tuleb – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 96 – pidada oma „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, ei saa neid mingil juhul põhjendada käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud eesmärkidega.

103

Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasja kaebajad oleksid tuginenud ELTL artikli 101 lõikes 3 ette nähtud erandile.

104

Neil asjaoludel tuleb selliseid otsuseid nagu selgitused pidada konkurentsipiiranguks oma „eesmärgi tõttu“, mis on ELTL artikli 101 lõikega 1 keelatud.

105

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale kuni kuuendale küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjate ühenduse otsused, millega ühtlustatakse viis, kuidas notarid arvutavad nende ülesannete täitmise eest esitatud arvetel märgitud tasu, kujutavad endast konkurentsipiiranguid oma „eesmärgi tõttu“, mis on selle artikliga keelatud.

106

Seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi konkurentsiasutus määrab trahvi selle sätte rikkumise eest ettevõtjate ühendusele, kellele on süüks pandud rikkuv otsus, ja sama rikkumise eest individuaalsed trahvid ettevõtjatele, kes kuuluvad selle otsuse vastu võtnud ühenduse juhtorganisse.

107

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artiklis 5 on täpsustatud, et liikmesriigi konkurentsiasutus, kellel on pädevus kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102, võib määrata trahve, karistusmakseid või muid riigisiseses õiguses sätestatud sanktsioone.

108

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kui on tuvastatud ELTL artikli 101 rikkumine, peavad liikmesriigi konkurentsiasutused põhimõtteliselt määrama rikkumise toimepanijale trahvi. Selleks et tagada selle artikli tõhus kohaldamine üldistes huvides, on nimelt vajalik, et liikmesriigi konkurentsiasutused jätaksid juhul, kui ettevõtja rikkus seda sätet tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, üksnes erandkorras trahvi määramata (vt selle kohta 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Schenker & Co. jt, C‑681/11, EU:C:2013:404, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Nordzucker jt, C‑151/20, EU:C:2022:203, punkt 64).

109

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et liidu konkurentsieeskirjade ja eelkõige ELTL artikli 101 lõike 1 tõhusus eeldab muu hulgas vajadust tagada nende eeskirjade rikkumise eest määratud karistuste hoiatav mõju (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Coop de France Bétail et Viande jt vs. komisjon, C‑101/07 P ja C‑110/07 P, EU:C:2008:741, punkt 98, ja 19. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, C‑510/06 P, EU:C:2009:166, punkt 149).

110

ELTL artikli 101 rikkumiste eest määratavate trahvide eesmärk on nimelt karistada asjaomaseid ettevõtjaid õigusvastase tegevuse eest ja hoiatada nii neid kui ka ülejäänud ettevõtjaid liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest tulevikus (vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta kohtuotsusLafarge vs. komisjon,C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 102; 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, C‑668/11 P, EU:C:2013:614, punkt 62, ja 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus YKK jt vs. komisjon, C‑408/12 P, EU:C:2014:2153, punkt 84). Niisiis ei ole hoiatav mõju mõeldud ainult ettevõtjatele, keda trahve määrav otsus konkreetselt puudutab, kuna ka sarnase suurusega ja analoogseid vahendeid omavaid ettevõtjaid tuleb veenda samalaadsetes liidu konkurentsiõiguse rikkumistes osalemisest hoiduma (5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Caffaro vs. komisjon, C‑447/11 P, EU:C:2013:797, punkt 37).

111

Teiseks tuleb meenutada, et liikmesriigi konkurentsiasutused peavad samuti veenduma, et liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvid on proportsionaalsed rikkumise laadiga (vt selle kohta 3. aprill 2019. aasta kohtuotsus Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, C‑617/17, EU:C:2019:283, punkt 38).

112

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et juhul, kui ELTL artikli 101 rikkumine on tõendatud, peavad liikmesriigi konkurentsiasutused üldjuhul määrama selle toimepanijale piisavalt hoiatava ja proportsionaalse trahvi.

113

Mis puudutab selle üksuse kindlakstegemist, keda tuleb pidada ELTL artiklis 101 sätestatud keelu rikkumise toimepanijaks, siis nähtub selle artikli lõike 1 sõnastusest, et aluslepingute koostajad otsustasid kasutada mõisteid „ettevõtja“ ja „ettevõtjate ühendus“ selles sättes kehtestatud keelu rikkumise toimepanija määratlemiseks (vt selle kohta 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Kui ettevõtja rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt selle kohta 11. detsembri 2007. aasta kohtuotsus ETI jt, C‑280/06, EU:C:2007:775, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt, C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 106).

115

Kuna ELTL artikli 101 lõige 1 keelab muu hulgas „ettevõtjate ühenduste otsused“, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, tuleb asuda seisukohale, et selline ettevõtjate ühendus nagu notarite koda võib olla selle sätte rikkumise toimepanija.

116

Põhikohtuasjas nähtub eelotsusetaotlusest, et konkurentsinõukogu tuvastatud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine seisneb selgituste vastuvõtmises, mida kujutavad endast notarite koja juhatuse otsused. Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, eelkõige täpsustustest, mille põhikohtuasja kaebajad ja Leedu valitsus esitasid vastuseks Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimustele, nähtub aga, et notarite koja põhikirja artikli 18 lõike 1 kohaselt on juhatus selle koja juhtorgan, ning juhatuse otsused on notarite kojale siduvad, mistõttu neid otsuseid tuleb pidada notarite koja enda otsusteks.

117

Lisaks täpsustasid põhikohtuasja kaebajad ja Leedu valitsus kohtuistungil, et juhatust ega selle liikmeid isiklikult ei saa pidada vastutavaks nende otsuste eest, kuna need on omistatavad üksnes notarite kojale.

118

Sellest järeldub – eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist –, et notarite koda tuleb pidada konkurentsinõukogu poolt põhikohtuasjas tuvastatud rikkumise toimepanijaks.

119

Mis puudutab notarite koja juhatusse kuuluvaid notareid, kui see juhatus võttis vastu selgitused, siis näib, et nad tegutsesid üksnes selle liikmetena. Täpsemalt ei nähtu Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust, et need notarid oleksid tuvastatud rikkumises mingil muul viisil osalenud.

120

Lisaks täpsustas konkurentsinõukogu kohtuistungil sisuliselt, et ta ei määranud notarite koja juhatuse liikmeks olevatele notaritele individuaalseid trahve mitte seetõttu, et nad olid ettevõtjad, kes olid rikkumise kaastoimepanijad, vaid just seetõttu, et nad olid selgituste vastuvõtmise ajal juhatuse liikmed. Konkurentsinõukogu selgitas sellega seoses, et need trahvid määrati eesmärgiga tagada selle rikkumise eest määratud karistuste hoiatav mõju, kuna põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud Leedu õigusnormid ei võimaldanud määrata ainult notarite kojale piisavalt suurt trahvi saavutamaks hoiatavat mõju, kuna selles ei olnud ette nähtud võimalust võtta trahvi arvutamisel arvesse selle koja liikmete käivet.

121

Siiski on selline lähenemine vastuolus isikliku vastutuse põhimõttega, mis nõuab, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistataks ainult rikkumise toime pannud üksust, kuna notareid, kes olid selgituste andmise ajal notarite koja juhatuse liikmed, ei saa pidada konkurentsinõukogu poolt põhikohtuasjas tuvastatud rikkumise kaastoimepanijateks.

122

Samas ei järeldu sellest siiski, et konkurentsinõukogul ei ole võimalust määrata notarite kojale selle rikkumise eest hoiatav karistus, ega ka seda, et need notarid pidid tingimata olema vabastatud igasugusest vastutusest sama rikkumise eest.

123

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ettevõtjate ühenduse sise-eeskirjad võimaldavad ühenduse liikmetele siduvaid kohustusi panna, tuleb sellele ühendusele määratav trahv hoiatava sanktsiooni kindlaksmääramiseks arvutada kõigi selle ühenduse liikmeteks olevate ettevõtjate käibe alusel, isegi kui viimased tegelikult rikkumises ei osalenud (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Finnboard vs. komisjon, C‑298/98 P, EU:C:2000:634, punkt 66; Euroopa Kohtu presidendi 23. märtsi 2001. aasta määrus FEG vs. komisjon, C‑7/01 P(R), EU:C:2001:183, punkt 11, ja 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon, C‑101/07 P ja C‑110/07 P, EU:C:2008:741, punkt 93).

124

Lisaks on ühenduse liikmeteks olevate ettevõtjate käibe arvessevõtmine võimalik ka juhtumeil, kus ühenduse toime pandud rikkumine on seotud tema liikmete tegevusega ning kus ühendus osaleb konkurentsivastases tegevuses koostöös oma liikmetega otseselt nende kasu eesmärgil, kusjuures ühendusel endal puuduvad liikmete objektiivsetest huvidest sõltumatud objektiivsed huvid (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon, C‑101/07 P ja C‑110/07 P, EU:C:2008:741, punkt 97).

125

See kohtupraktika on sisuliselt kodifitseeritud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kolmandas lõigus, milles on sätestatud, et kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei tohi trahv ületada 10% nende liikmete kogukäibe summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.

126

Lisaks näeb selle määruse artikli 23 lõige 4 ette, et kui ettevõtjate ühendusele määratakse trahv selle liikmete käibe alusel ja ühendus ei ole maksevõimeline, nõuab ühendus oma liikmetelt osamakseid trahvisumma tasumiseks, ja komisjon võib teatud tingimustel nõuda trahvi tasumist otse mis tahes ettevõtjalt, kelle esindajad olid ühenduse asjaomaste otsuseid tegevate organite liikmed, ja seejärel ühenduse mis tahes liikmelt, kes tegutses turul, kus rikkumine toime pandi.

127

On tõsi, et määruse nr 1/2003 artikkel 23 viitab sõnaselgelt üksnes komisjoni pädevusele. Euroopa Kohtu praktikast nähtub siiski, et see artikkel on asjakohane, et määrata kindlaks liikmesriigi konkurentsiasutuste pädevus trahvide määramisel (vt selle kohta 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Schenker & Co. jt, C‑681/11, EU:C:2013:404, punktid 48–50).

128

Seega ei takistanud asjaolu, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud Leedu õigus ei näinud ette võimalust võtta Notarite koja liikmete käivet arvesse selle trahvi arvutamisel, mille konkurentsiamet pidi sellele kojale määrama tema tuvastatud ELTL artikli 101 rikkumise eest, sellel liikmesriigi konkurentsiasutusel seda käivet arvesse võtmast, kui käesoleva kohtuotsuse punktides 123–125 esitatud tingimused on täidetud.

129

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi konkurentsiasutus määrab selle sätte rikkumise eest, mille pani toime ettevõtjate ühendus, individuaalsed trahvid ettevõtjatele, kes kuuluvad selle ühenduse juhtorganisse, kui need ettevõtjad ei ole rikkumise kaastoimepanijad.

130

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse riigisisene kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: