I. Vaidluse taust

A. ISU

B. ISU kehtestatud reeglid

1. Eelneva loa reeglid

2. Osalemisreeglid

C. Haldusmenetlus ja vaidlusalune otsus

D. Üldkohtule esitatud hagi ja vaidlustatud kohtuotsus

II. Poolte nõuded

III. Apellatsioonkaebus

A. Esimene väide

1. Poolte argumendid

a) Esimene osa

b) Teine osa

c) Kolmas osa

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) ELTL artikli 101 kohaldatavus spordi kui majandustegevuse suhtes

b) ELTL artikli 101 lõige 1

1) Tunnused, mis iseloomustavad tegevust, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses

i) Tunnused, mis iseloomustavad tegevust, mille eesmärk on takistada, piirata või moonutada konkurentsi

ii) Tunnused, mis iseloomustavad tegevust, mille tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi

2) Võimalus asuda seisukohale, et teatavad erilised tegevused ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse

c) Käesolevas asjas tuvastatud rikkumine

d) Konkurentsi piirava eesmärgiga tegevuse esinemine käesolevas asjas

1) 1. juuli 2008. aasta kohtuotsusest MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376) ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsusest Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas (C‑1/12, EU:C:2013:127) tuleneva kohtupraktika kohaldatavus käesolevas asjas

2) Käesolevas asjas vaidluse all oleva tegevuse kvalifitseerimine

B. Teine väide

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

IV. Vastuapellatsioonkaebus

A. Esimene väide

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Väite vastuvõetavus ja tulemuslikkus

b) Sisu

B. Teine väide

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

V. Hagi kohtuasjas T‑93/18

A. Poolte argumendid

B. Euroopa Kohtu hinnang

VI. Kohtukulud

1

Apellatsioonkaebusega palub International Skating Union (Rahvusvaheline Uisuliit, edaspidi „ISU“) osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsuse International Skating Union vs. komisjon (T‑93/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:610), millega viimane jättis osaliselt rahuldamata tema hagi komisjoni 8. detsembri 2017. aasta otsuse C(2017) 8230 (final) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.40208 – Rahvusvahelise Uisuliidu osalemisreeglid) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) tühistamiseks.

2

Mark Jan Hendrik Tuitert ja Niels Kerstholt ning European Elite Athletes Association (Euroopa Eliitsportlaste Liit, edaspidi „EU Athletes“) paluvad oma vastuapellatsioonkaebuses samuti vaidlustatud kohtuotsuse osaliselt tühistada.

3

Vaidluse aluseks olevad asjaolud, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–37, saab kokku võtta järgmiselt.

4

ISU on Šveitsis asuv eraõiguslik ühendus. Ta esitleb end kui ainsat Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tunnustatud rahvusvahelist spordialaliitu iluuisutamise ja kiiruisutamise (edaspidi „uisutamine“) valdkonnas. Tema organite hulgas on eelkõige tema „kõrgemaiks organiks“ olev „seadusandlik organ“, mida nimetatakse „kongressiks“ ning „täitevorgan“, mida nimetatakse „nõukoguks“.

5

Selle ühenduse liikmed on rahvuslikud ilu- ja kiiruisutamise alaliidud, mille liikmed on omakorda ühendused ja klubid, kuhu kuuluvad eelkõige majandustegevusena nende spordialadega tegelevad elukutselised sportlased.

6

Vastavalt ISU põhikirja artikli 1 lõikele 1 ja artikli 3 lõikele 1, millele on viidatud vaidlusaluses otsuses, on ISU eesmärk reguleerida, juhtida, korraldada ja edendada uisutamist maailma tasandil.

7

Paralleelselt tegeleb ISU majandustegevusega, mis seisneb eelkõige rahvusvaheliste uisutamisvõistluste korraldamises ning nende võistlustega seotud õiguste kasutamises. Kiiruisutamise valdkonnas kuuluvad nende võistluste hulka muu hulgas pika- ja lühiraja kiiruisutamise maailmakarikavõistlused ning erinevad rahvusvahelised ja Euroopa meistrivõistlused. Samuti vastutab ISU taliolümpiamängudel toimuvate uisutamisvõistluste korraldamise eest.

8

ISU on kehtestanud ja avaldanud hulga reeglistikke, juhendeid ja teatisi, sealhulgas järgmised reeglid.

9

ISU avaldas 20. oktoobril 2015 teatise nr 1974 „Rahvusvahelised avatud võistlused“, milles on määratletud rahvusvahelise uisutamisvõistluse korraldamise loa saamise kord, mida kohaldatakse nii ISU liikmete kui ka kõigi kolmandatest isikutest üksuste või ettevõtjate suhtes (edaspidi „eelneva loa reeglid“).

10

Kõigepealt on selles teatises märgitud, et selliste võistluste korraldamine eeldab ISU eelnevat luba ja peab olema kooskõlas selle ühenduse kehtestatud reeglitega. Eelkõige on seal seejuures täpsustatud, et tähtaeg, mille jooksul tuleb eelneva loa saamise taotlus esitada, on kuus kuud enne kavandatava võistluse toimumiseks ette nähtud kuupäeva, kui võistlust soovib korraldada kolmandast isikust üksus või ettevõtja, ning kolm kuud enne nimetatud kuupäeva, kui korraldajaks on ISU liikmeks olev rahvuslik alaliit.

11

Järgmiseks on kõnealuses teatises loetletud hulk üldisi, rahalisi, tehnilisi, turustamise, spordi ja eetikaga seotud nõudeid, mida kõik uisutamisvõistluste korraldajad järgima peavad. Eelkõige tuleneb neist nõuetest, et igale eelneva loa taotlusele tuleb lisada finantsandmed, tehnilised, turustamisega seotud ja spordiandmed (kavandatava võistluse koht, makstavate auhindade suurus, äriplaan, eelarve, teleülekanne jne), et iga korraldaja peab esitama avalduse, milles kinnitab, et ta nõustub ISU eetikakoodeksiga, ning et viimane võib nende erinevate asjaolude kohta nõuda lisateabe andmist.

12

Viimaks annab teatis nr 1974 ISU‑le õiguse talle esitatud eelneva loa taotlus otsusega kas rahuldada või rahuldamata jätta, lähtudes nii selles teatises endas sätestatud nõuetest kui ka selle ühenduse põhilistest eesmärkidest, mis on määratletud eelkõige ISU põhikirja artikli 3 lõikes 1. Samuti on kõnealuses teatises sätestatud, et sellise taotluse rahuldamata jätmise korral võib korraldaja esitada ISU otsuse peale kaebuse Lausanne’is (Šveits) asuvale spordivahekohtule (edaspidi „CAS“) vastavalt vaidluste vahekohtus lahendamiseks kehtestatud ISU eeskirjadele (edaspidi „vahekohtueeskirjad“).

13

ISU eeskirjade hulgas on ka „Osalemisreeglite“ nime kandvad reeglid, kus on kindlaks määratud, millistel tingimustel võivad sportlased uisutamisvõistlustel osaleda. Osalemisreeglites on sätestatud, et esiteks peab sellisteks võistlusteks olema ISU või mõne tema liikme antud luba ning teiseks peavad need olema kooskõlas selle ühenduse kehtestatud reeglitega.

14

Osalemisreeglite 2014. aastal vastu võetud redaktsioon sisaldas eelkõige reegli 102 lõike 1 punkti a alapunkti i, mille kohaselt on isikul „õigus osaleda ISU pädevusse kuuluvas tegevuses ja võistlustel, kui see isik järgib ISU põhikirjas sõnastatud ISU põhimõtteid ja poliitikat“, ning reegli 102 lõike 1 punkti a alapunkti ii, kus oli sätestatud, et „osalemistingimus on ette nähtud selleks, et tagada ISU – kes kasutab oma finantstulusid spordialade korraldamiseks ja arendamiseks ning oma liikmete ja nende uisutajate toetamiseks või hüvanguks – majanduslike ja muude huvide piisav kaitse“.

15

Samuti sisaldas see reegli 102 lõike 2 punkti c, reegli 102 lõiget 7 ja reegli 103 lõiget 2, kust tulenes, et kui sportlane osaleb võistlusel, milleks ISU ja/või mõni tema liikmeks olev rahvuslik alaliit luba andnud ei ole, ähvardab asjaomast isikut karistusena n-ö osalemisõiguse kaotamine või võistluskeeld, mis välistab eluks ajaks mis tahes ISU korraldatavatel võistlustel osalemise.

16

Osalemisreegleid muudeti osaliselt 2016. aastal.

17

Nende osaliste muudatuste tulemusel ei ole reegli 102 lõike 1 punkti a alapunktis ii enam viidatud ISU „majanduslike ja muude huvide piisavale kaitsele“. Selle asemel on seal sätestatud, et „osalemistingimus on ette nähtud selleks, et tagada [ISU]“, kes „kasutab oma finantstulusid ISU spordialade korraldamiseks ja arendamiseks ning [oma] liikmete ja nende uisutajate toetamiseks või hüvanguks, eetiliste väärtuste, põhikirjajärgsete eesmärkide ja muude õiguspäraste huvide piisav kaitse“.

18

Osaliste muudatuste järel tuleneb reegli 102 lõikest 7, et sportlase osalemisega võistlusel, milleks ISU ja/või mõni tema liikmeks olev rahvuslik alaliit luba andnud ei ole, võib kaasneda hoiatus või karistusena n-ö osalemisõiguse kaotamine või võistluskeeld, mis välistab kas kindlaksmääratud tähtaja jooksul või eluks ajaks mis tahes ISU korraldatavatel võistlustel osalemise.

19

Paralleelselt nende erinevate reeglitega näeb ISU põhikirja artikkel 25 ette, et sportlastel, kes soovivad vaidlustada otsuse, millega on neid karistatud osalemisõiguse kaotamise või võistluskeeluga, on selle otsuse peale õigus esitada hagi CASile kooskõlas vahekohtueeskirjadega.

20

M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt on Madalmaades elavad professionaalsed kiiruisutajad. Nad on ISU liikmeks oleva Madalmaade kuningliku uisuliidu Koninklijke Nederlandsche Schaatsenrijders Bond (KNSB) liikmed.

21

EU Athletes nimetab end üheks peamiseks erinevate spordialade sportlasi ja mängijaid esindavaks ühenduseks Euroopas.

22

M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt esitasid 23. juunil 2014 Euroopa Komisjonile kaebuse, milles nad väitsid, et ISU kehtestatud eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid on vastuolus ELTL artiklitega 101 ja 102.

23

Komisjon otsustas 5. oktoobril 2015 algatada seda puudutava menetluse.

24

Komisjon esitas 29. septembril 2016 ISU‑le vastuväiteteatise, kus leidis sisuliselt, et see alaliit on rikkunud ELTL artiklit 101. ISU vastas vastuväiteteatisele 16. jaanuaril 2017.

25

Komisjon võttis 8. detsembril 2017 vastu vaidlusaluse otsuse. Otsuse põhjenduses 3 märgitu kohaselt on vaidlusaluses otsuses peamiselt käsitletud ISU osalemisreegleid, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 13–18 ning mis annavad sellele alaliidule võimaluse kontrollida sportlaste osalemist uisutamisvõistlustel ning karistada neid osalemise eest tema loata toimunud võistlusel. Samast põhjendusest nähtub siiski, et selles otsuses on käsitletud ka ISU eelneva loa reegleid kõnealuste võistluste korraldamiseks, mida on kirjeldatud kohtuotsuse punktides 9–12. Viimaks on kõnealuses otsuses selle põhjendustes 5 ja 6 märgitu kohaselt käsitletud ka nimetatud kohtuotsuse punktis 19 mainitud vahekohtueeskirju.

26

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 112 ja 115 on komisjon määratlenud asjaomase turuna ülemaailmse rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamise ja turustamise ning nende võistlustega seotud mitmesuguste õiguste kasutamise turu.

27

Selle otsuse põhjendustes 116–134 on komisjon leidnud, et ISU‑l on asjaomasel turul jõupositsioon ning tal on võimalik oluliselt mõjutada seda, milline konkurents seal valitseda saab. Asjaolude hulgas, mida ta selle hinnangu põhjendamisel arvesse võttis, oli eelkõige esiteks see, et uisutamise valdkonnas ainsa ROKi poolt tunnustatud rahvusvahelise spordialaliiduna ja ühendusena, mille eesmärk on reguleerida, juhtida, korraldada ja edendada seda spordiala maailma tasandil, on ISU‑l kõnealusel turul keskne roll, ning teiseks see, et paralleelselt korraldab ja turustab ta põhilisi rahvusvahelisi võistlusi selles valdkonnas. Sellekohases analüüsis on komisjon tuginenud eelkõige sellele, et ISU‑l on pädevus kehtestada reegleid, mis laienevad kõigile tema liikmeks olevatele rahvuslikele alaliitudele ning kõigile rahvusvahelistele kiiruisutamisvõistlustele, olenemata sellest, kas nende korraldaja(te)ks on ISU ise, tema liikmed või kolmandatest isikutest üksused või ettevõtjad. Samuti on ta sisuliselt märkinud, et need reeglid puudutavad kõiki nende võistluste korraldamise, läbiviimise ning kaubandusliku kasutamisega seotud küsimusi (eelnev luba, mängureeglid, tehnilised nõuded, finantstingimused, sportlaste osalemine, õiguste müük, karistuste määramine, vaidluste lahendamine jne) ning et neid kohaldatakse kõigi suhtes, kes soovivad neil võistlustel osaleda või tegeleda nende korraldamise või kaubandusliku kasutamisega (rahvuslikud alaliidud, sportlased, korraldajad, teleringhäälingu organisatsioonid, sponsorid jne).

28

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 146–152 on komisjon leidnud, et ISUd tuleb käsitada ühtaegu nii „ettevõtjate ühendusena“ ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses – kuna tema liikmed on rahvuslikud uisutamise alaliidud, keda ennast saab selle sätte tähenduses käsitada „ettevõtjana“, kuivõrd nad tegelevad võistluste korraldamises ja turustamises ning nendega seotud õiguste kaubanduslikus kasutamises seisneva majandustegevusega – kui ka „ettevõtjana“ kõnealuse sätte tähenduses, kuivõrd ta tegeleb ise sellise majandustegevusega. Samuti on komisjon leidnud, et eelneva loa reegleid ja osalemisreegleid tuleb käsitada „ettevõtjate ühenduste otsustena“ sama sätte tähenduses.

29

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 162–188 on komisjon asunud sisuliselt seisukohale, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärk on piirata konkurentsi asjaomasel turul ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, sest nende reeglite sisu, nende majandusliku ja õigusliku konteksti ning nendega taotletavate eesmärkide analüüsist ilmneb, et need võimaldavad ISU‑l esiteks takistada potentsiaalsetest konkurentidest rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldajatel sellele turule pääsemist ning teiseks piirata elukutseliste kiiruisutajate võimalust vabalt sellistel võistlustel osaleda ja seeläbi jätta nende võistluste potentsiaalsed korraldajad ilma teenustest, mida osutavad sportlased, kelle osalemine on võistluste pidamiseks vajalik.

30

Selle otsuse põhjendustes 189–209 on komisjon asunud seisukohale, et eelmises punktis kokkuvõtlikult esitatud hinnanguid arvesse võttes ei ole vaja hinnata eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite tagajärgi konkurentsile, ning on seejärel esitanud põhjused, miks ta leiab, et konkurentsi piiramine asjaomasel turul oli ka nende reeglite tagajärg.

31

Kõnealuse otsuse põhjendustes 210–266 on komisjon sisuliselt märkinud, et kõnealuseid reegleid ei saa pidada ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse mitte kuuluvaks põhjusel, et need reeglid on põhjendatavad õiguspäraste eesmärkidega ja nende eesmärkide saavutamiseks vajalikud.

32

Sama otsuse põhjendustes 268–286 on komisjon sisuliselt leidnud, et vahekohtueeskirjad iseenesest küll endas konkurentsipiirangut ei kätke, ent neid tuleb sellegipoolest vaadelda eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tulenevat konkurentsipiirangut süvendavana.

33

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 287–348 on komisjon asunud eelkõige seisukohale, et eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid ei vasta erandi kohaldamiseks ELTL artikli 101 lõikes 3 nõutud tingimustele, et need reeglid võivad mõjutada liikmesriikide vahelist kaubandust ning et ISUd tuleb karistusmakse ähvardusel kohustada lõpetama selles otsuses kirjeldatud rikkumist. Eelkõige kõnealuse otsuse põhjendustes 338–342 on komisjon täpsustanud, et meetmed, mida ta ISUd selle rikkumise lõpetamiseks võtma kohustab, peavad esiteks hõlmama eelneva loa andmist ja karistamist käsitlevate objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide kehtestamist, teiseks eelneva loa andmist ja karistamist käsitlevate kohaste menetlusreeglite kehtestamist ning kolmandaks vahekohtueeskirjade muutmist selliselt, et oleks tagatud tõhus kontroll nende menetluste tulemusena tehtavate otsuste üle.

34

Vaidlusaluse otsuse resolutsioon sisaldab artiklit 1, mille kohaselt ISU „rikkus [ELTL] artiklit 101 […], kui ta võttis vastu ja kohaldas kiiruisutamises osalemisreegleid, eelkõige […] 2014. aasta ja 2016. aasta üldeeskirjade reegleid 102 ja 103“. See sisaldab ka artiklit 2, mis paneb ISU‑le kohustuse rikkumine lõpetada ja seda mitte korrata, ning artiklit 4, mis näeb nende ettekirjutuste täitmata jätmise korral ette karistusmaksete määramise.

35

Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2018 esitatud hagiavalduses palus ISU vaidlusaluse otsuse tühistada. Oma nõuete põhjendamiseks esitas ta kaheksa väidet, millest esimene puudutas sisuliselt põhjendamiskohustuse rikkumist, teine kuni viies ELTL artikli 101 rikkumist seoses selle sätte kohaldamisega osalemisreeglite ja eelneva loa reeglite suhtes, kuues eelnimetatud sätte rikkumist seoses selle kohaldamisega vahekohtueeskirjade suhtes ning seitsmes ja kaheksas käsitlesid vastavalt talle pandud kohustuste ja määratud karistusmaksete õigusvastasust.

36

Üldkohtu kantseleisse 1. juunil 2018 esitatud dokumentidega palusid M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

37

Üldkohtu seitsmenda koja president rahuldas need taotlused 12. septembri 2018. aasta määrusega.

38

Üldkohus suunas 20. detsembril 2019 kohtuasja laiendatud kohtukoosseisule.

39

Üldkohus võttis 16. detsembril 2020 vastu vaidlustatud kohtuotsuse, milles ta sisuliselt otsustas, et vaidlusalune otsus ei ole õigusvastane eelneva loa reegleid ja osalemisreegleid puudutavas osas, kuid on õigusvastane vahekohtueeskirju puudutavas osas.

40

Esimesena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–63, et esimene väide, mis puudutas vaidlusaluse otsuse põhjenduste vastuolulisust, ei olnud põhjendatud.

41

Teisena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–123, et ISU teise ja neljanda väite pinnalt ei saa vääraks lugeda komisjoni hinnanguid, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärk on piirata konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

42

Seejuures leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–76 kõigepealt sisuliselt, et kuigi reguleerimis-, kontrolli-, otsustamis- ja karistamispädevust ei ole ISU‑le delegeerinud avaliku võimu kandja, tuleb selle, uisutamise valdkonnas ainsaks olemasolevaks rahvusvaheliseks spordialaliiduks oleva ühenduse kehtestatud reeglite käsitlemisel eelkõige lähtuda kohutupraktikast, mis puudutab sama üksuse poolt paralleelselt majandustegevusega tegelemist ja sellise pädevuse teostamist, mida võidakse kasutada tegelikest või potentsiaalsetest konkurentidest ettevõtjate või üksuste turule sisenemise takistamiseks (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127). Selles kontekstis märkis Üldkohus samuti, et eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid puudutavad kõige olulisemate ja tulusamate rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamist, eelkõige eelneva loa andmist nende võistluste pidamiseks ning sportlaste osalemist neil.

43

Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–121, et võttes arvesse eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite sisu, nendega taotletavaid eesmärke ning nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti, võis komisjon õiguspäraselt asuda seisukohale, et nende reeglite eesmärk on piirata konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

44

Viimaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, et eeltoodust tingituna ei ole täiendavalt vaja käsitleda neid kolmanda väite raames esitatud ISU argumente, millega ta soovis vaidlustada komisjoni hinnanguid, mis puudutavad kõnealuste reeglite tegelikke või potentsiaalseid tagajärgi konkurentsile.

45

Kolmandana asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124–130 seisukohale, et vastupidi sellele, mida leidis ISU oma viiendas väites, ei ole komisjon vääralt mõistnud ELTL artikli 101 territoriaalset kohaldamisala, olles võtnud vaidlusaluses otsuses arvesse seda, et ISU keeldus loa andmisest ühele kavandatavale kiiruisutamisvõistlusele, mis pidi toimuma Dubais (Araabia Ühendemiraadid) ehk seega kolmandas riigis. Sellega seoses leidis Üldkohus sisuliselt, et nimetatud asjaolule osutas see institutsioon selleks, et näitlikustada ISU kehtestatud eelneva loa reeglite kohaldamist, olles seejuures pealegi tõendanud, et need reeglid võivad avaldada vahetut, märkimisväärset ja ettenähtavat mõju liidu territooriumil.

46

Neljandana, olles kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–140 asunud seisukohale, et ISU kuues väide on tulemuslik, nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–164 selle väitega, mis käsitles vaidlusaluses otsuses vahekohtueeskirjadele antud komisjoni hinnangut.

47

Viienda ja viimasena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–178 eeltoodust tulenevalt, et ISU seitsmenda ja kaheksanda väitega, mis puudutasid vaidlusaluses otsuses nimetatud kohustuste ja karistusmaksete õiguspärasust, tuleb nõustuda osaliselt ehk osas, milles need kohustused ja karistusmaksed on seotud vahekohtueeskirjadega. Ülejäänud osas lükkas ta need väited samas tagasi.

48

Kõiki neid hinnanguid arvesse võttes tühistas Üldkohus osaliselt vaidlusaluse otsuse artiklid 2 ja 4, jättes hagi ülejäänud osas rahuldamata.

49

ISU palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

50

Komisjon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja ISU‑lt.

51

M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

52

Vastuapellatsioonkaebuses paluvad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes Euroopa Kohtul:

53

Komisjon palub vastuapellatsioonkaebus rahuldada ja mõista kohtukulud välja ISU‑lt.

54

ISU palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja M. J. H. Tuitertilt ja N. Kerstholtilt ning EU Athletesilt.

55

Vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise nõude põhjendamiseks esitab ISU kaks väidet, mis puudutavad ELTL artikli 263 ja ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist nende koosmõjus.

56

Lisaks sellele taotleb ta, et Euroopa Kohus vaataks vaidluse sisuliselt läbi ja teeks selle kohta ise uue otsuse.

57

Esimeses väites, mis jaguneb kolmeks osaks, heidab ISU Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane on rikkunud kohustust hinnata komisjoni poolt konkurentsieeskirjade alusel vastu võetud otsuse õiguspärasust ning vääralt sisustanud ELTL artikli 101 lõikes 1 osutatud eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste.

58

Enne selle väite põhjenduste esitamist toob ISU esile kolm kontekstiga seotud asjaolu, mida tuleb tema hinnangul selle väite analüüsimisel arvesse võtta.

59

Esiteks märgib ta, et peaaegu sajandi jooksul (1892–1990) kohaldati sportlaste uisutamisvõistlustel osalemist reguleerivaid osalemisreegleid üksnes amatööridele ning alles pärast ROKi seisukoha muutumist otsustati lubada neil võistlustel osaleda ka elukutselistel sportlastel. Ta lisab, et pärast seda arengut kehtestati kõnealuste võistluste suhtes kohaldatavad eelneva loa reeglid eesmärgiga tagada, et need võistlused toimuksid kogu maailmas ühesuguste reeglite kohaselt, olenemata sellest, kas nende korraldajaks on ISU või mõni kolmandast isikust üksus või ettevõtja.

60

Teiseks märgib ISU, et vaidlusalune otsus puudutab kiiruisutamist, mille näol on tegemist nišispordialaga, millest tekkinud ISU käive oli 2016. aastal 5 miljonit Šveitsi franki (CHF) (praeguse vahetuskursiga umbes 5,1 miljonit eurot) ligi 32 miljoni Šveitsi frangi suurusest kogukäibest (praeguse vahetuskursiga umbes 32,7 miljonit eurot), millest ülejäänu tuli tuntumast spordialast ehk iluuisutamisest. Ta lisab, et suurt publikut tõmbab see nišispordiala ligi vähe, millega on selgitatav ka see, et kuni vaidlusaluses otsuses mainituni ei olnud mitte ükski kolmandast isikust üksus või ettevõtja kunagi esitanud talle taotlust sellel alal rahvusvahelise võistluse korraldamiseks. Seevastu on ta iluuisutamise alal saanud viimase 20 aasta jooksul 20 sedalaadi taotlust, mis kõik said loa. Samuti täpsustab ISU, et ainsa talle esitatud, kiiruisutamist puudutava taotluse puhul, millele ta kahel korral (ehk 2011. aastal ja seejärel 2014. aastal) loa andmisest keeldus, oli keeldumise põhjuseks see, et kavandatava rahvusvahelise võistluse korraldaja soovis keskse tähtsuse omistada kihlvedudele. Pealegi sai see projekt loa 2016. aastal Madalmaades formaadis, mis kihlvedusid ei hõlmanud.

61

Kolmandaks märgib ISU, et olles vaidlusaluses otsuses kvalifitseerinud eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid küll eesmärgil ja tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguna, on komisjon samas loobunud nende reeglite suhtes vastuväiteteatises esialgu esitatud põhimõttelisest vastuväitest, keskendudes käesoleval juhul nende meelevaldsele ja ebaproportsionaalsele laadile. Sellega on pealegi selgitatav, miks koostas ISU vaidlusaluse otsuse artiklis 2 nimetatud kohustuste täitmiseks nimelt teatise, mille eesmärk on kõnealuste reeglite muutmine, mitte nende kehtetuks tunnistamine.

62

Märkides küll, et Euroopa Kohtus ei väida ISU, et asjaolusid oleks moonutatud ja et seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsuses osutatud asjaolud lugeda lõplikult tuvastatuks, leiab komisjon siiski, et konteksti kajastavad asjaolud, mille ISU on esile toonud apellatsioonimenetluses, ei ole täpsed. Eelkõige märgib komisjon esiteks, et neid 20 rahvusvahelist iluuisutamisvõistlust, milleks ISU loa andis, ei korraldanud tegelikult kolmandatest isikutest üksused või ettevõtjad, vaid ISU liikmed. Teiseks, ka kiiruisutamisvõistluse projekti, millele ISU lõpuks 2016. aastal loa andis, võttis vahepeal üle üks ISU liikmeks olev alaliit. Kolmandaks keeldus ISU sellele projektile sellisel kujul, nagu kolmandast isikust ettevõtja selle esialgu kavandanud oli, loa andmisest olukorras, kus ISU teadis suurepäraselt, et mingisugust kihlvedude korraldamist ei olnud selle raames ette nähtud.

63

Lisaks sellele rõhutab komisjon, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tuleb lähtuda vaidlusalusest otsusest ja vaidlustatud kohtuotsusest, võttes arvesse, millist mõju avaldavad ISU kehtestatud reeglid nii sportlastele – kellel need takistavad pakkuda vabalt oma teenuseid muudele võimalikele rahvusvaheliste võistluste korraldajatele peale selle ühenduse ja selle liikmete – kui ka neile turuosalistele endile, kellel need takistavad rahvusvaheliste võistluste korraldamist kas otseselt (eelneva loa reeglid) või kaudselt (osalemisreeglid).

64

M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes toetavad neid argumente.

65

Esimese väite esimeses osas heidab ISU Üldkohtule ette, et viimane lükkas kas põhjendamatuse või tulemusetuse tõttu tagasi või jättis läbi vaatamata mõne argumendi ja tõendi, mille ISU esitas esimeses kohtuastmes ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist puudutanud teise tühistamisväite raames selleks, et vaidlustada hinnanguid, millele tuginedes oli komisjon asunud seisukohale, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

66

Sellega seoses väidab ta kõigepealt, et praktikas on komisjon vaidlusaluses otsuses hinnanud eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite vastuvõtmist ja kohaldamist koos ning seejärel kvalifitseerinud need mõlemad eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, mida on pealegi tunnistanud ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 126.

67

Seejärel märgib ta, et teises tühistamisväites palus ta Üldkohtul see õiguslik kvalifikatsioon ümber lükata ning taunida ilmseid hindamisvigu, mille tõttu komisjon sellise kvalifikatsiooni omistas. Eelkõige täpsustab ISU, et esimeses kohtuastmes vaidlustas ta mitu vaidlusaluse otsuse põhjendustes 174–179 sisaldunud komisjoni hinnangut, mis puudutavad eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite kohaldamist, mida iseloomustas kiiruisutamise puhul tema väidetavalt tahtlik ja konkurentsivastane keeldumine loa andmisest ainsale talle 20 viimase aasta jooksul esitatud konkureeriva rahvusvahelise võistluse projekti esialgsele versioonile ning iluuisutamise puhul samal ajal loa andmine umbes 20‑le kolmanda isiku korraldatud rahvusvahelisele võistlusele.

68

Viimaks leiab ta, et Üldkohus on rikkunud ELTL artiklist 263 tulenevat kohustust, kuna ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116, 117, 121 ja 127 ISU sellekohased argumendid ja tõendid tagasi põhjusel, et need olid põhjendamatud, tulemusetud või lausa asjasse puutumatud, kuivõrd need puudutasid kas selliseid tahtluse ja reeglite kohaldamisega seotud asjaolusid, mida ei ole eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tuvastamiseks vaja arvesse võtta, või mõnda muud spordiala peale selle, mis moodustab asjaomase turu, mida see piirang puudutab. Lisaks on Üldkohus jätnud tähelepanuta muud talle esitatud argumendid või tõendid, eelkõige need, mis puudutavad kihlvedude temaatikat. Sellega seoses rõhutab ISU, et kuigi talle esitatud kolmanda isiku rahvusvahelise võistluse projektis ei olnud neid reaalselt ära märgitud, olid need kihlveod siiski kesksel kohal kontseptsioonis, mida selle võistluse korraldaja edendada kavatses.

69

Komisjon, keda toetavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

70

Esimese väite teises osas heidab ISU Üldkohtule ette, et viimane on faktilistele ja õiguslikele asjaoludele antud komisjoni hinnangu asendanud enda omaga, olles ELTL artiklist 263 tulenevat kohustust rikkudes ja ELTL artikli 101 lõiget 1 vääralt tõlgendades asunud seisukohale, et tegemist on vaidlusaluse otsuse artiklis 1 tuvastatuga võrreldes teistsuguse rikkumisega.

71

Esimesena väidab ta seejuures, et Üldkohus ei ole mitte üksnes käsitlenud osaliselt teistsugust tegevust kui see, mida heitis ette komisjon (keskendudes pelgalt eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite olemasolule, mitte enam nende vastuvõtmisele ja kohaldamisele), vaid on ka kvalifitseerinud selle tegevuse teisiti. Selle teise aspektiga seoses on Üldkohus nimelt tuvastanud üksnes eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu esinemise, lähtudes – mis veelgi olulisem – mitte üksnes neist asjaoludest, millele komisjon tugines vaidlusaluse otsuse 8.3. jaos („Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang“), vaid ka nendest, mida on mainitud selle 8.5. jaos („[ELTL] artikli 101 kohaldamisalasse kuuluvad osalemisreeglid“). Viimane puudutab aga muud küsimust.

72

Teisena on vaidlusaluse otsuse sellise ümbertegemise aluseks olnud ELTL artikli 101 lõike 1 õiguslikult väär tõlgendamine.

73

Selles sättes eristatakse nimelt eesmärgil ja tagajärjel põhinevaid konkurentsipiiranguid, kuna esimeseks neist kvalifitseeruvad üksnes tegevused, mida saab pelgalt nende laadist tulenevalt pidada konkurentsi kahjustavaks. Käesoleval juhul ei ole Üldkohus aga selgitanud, kuidas on sellise kvalifikatsiooni omistamine põhjendatav nende erinevate asjaoludega, millele ta on viidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–89, 91–93 ja 101–110. Vastupidi, Üldkohus on piirdunud eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite sõnastuse ning nende eesmärkide abstraktse ja kontekstivälise analüüsimisega ning järeldanud selle analüüsi tulemusel, et võttes arvesse diskretsiooni, mille need ISU‑le annavad, esineb võimalus või risk, et neid kasutatakse konkurentsivastastel eesmärkidel.

74

Pealegi on kohtupraktika, millele Üldkohus on kõnealuses analüüsis tuginenud (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127), asjasse puutuv üksnes tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangutega seoses, mistõttu ei saa sellest analoogia alusel juhindudes otsustada selle üle, kas esinevad võimalikud eesmärgil põhinevad konkurentsipiirangud, nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72 ja 88 teinud on.

75

Komisjon, keda toetavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

76

Esimese väite kolmandas osas heidab ISU Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud õigusnorme, olles nõustunud hinnangutega, mille pinnalt kvalifitseeris komisjon eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutena.

77

Esimesena leiab ta seejuures, et Üldkohus on ekslikult nõustunud sellega, et selline kvalifitseerimine saab olla põhjendatav nende reeglite sisuga.

78

Nimelt vastupidi sellele, mida on komisjon leidnud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 162 ja 163, ning sellele, mida on Üldkohus märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 95, on asjaolu, et kõnealustes reeglites on ISU‑le ette nähtud võimalus kohaldada loata rahvusvahelistel kiiruisutamisvõistlustel osalevatele sportlastele tervet rida karme karistusi, iseenesest ebapiisav tuvastamaks, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga. Nende tagajärgede analüüs peaks lisaks võimaldama tuvastada, et selliseid karistusi on kohaldatud sportlaste suhtes, kes on osalenud võistlustel, mille puhul ilmneb, et neile on loa andmisest keeldutud õigusvastasel põhjusel.

79

Järgmisena, vastupidi eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendusest 163 tulenevale ja vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–89 võetud Üldkohtu seisukohale ei võimalda see, et eelneva loa reeglites ja osalemisreeglites ei ole viidatud täpselt tuvastatavatele eesmärkidele, et neis ei sisaldu selgelt määratletud kriteeriume ning et ISU‑l on nende kohaldamisel seega diskretsioon või vähemalt liiga avar hindamisruum, iseenesest järeldada, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga. Ka siin oleks vaja hinnata nende konkreetseid tagajärgi.

80

Pealegi, vastupidi sellele, mida komisjon on märkinud eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendustes 164 ja 165, ei võimalda asjaolu, et nende reeglite 2014. aastal vastu võetud redaktsioonis oli viidatud ISU majandushuvide kaitsele, iseenesest järeldada, et tegemist on konkurentsipiiranguga, mida Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 109 pealegi ka tunnistanud.

81

Viimaks, vastupidi sellele, mida komisjon on leidnud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 166 ning millega Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 nõustunud, on asjasse puutumatu see, et kõnealuseid reegleid võib kohaldada sportlaste suhtes, kes osalevad ISU loata toimuvatel kolmanda isiku rahvusvahelisel võistlusel sõltumata sellest, kas selline võistlus langeb kuidagi ajaliselt kokku mõne ISU poolt või tema loal korraldatava võistlusega, kuivõrd põhjuseks, miks vaidlusaluses otsuses viidatud kolmanda isiku rahvusvahelise võistluse projekti esialgsele versioonile luba ei antud, ei olnud selline ajaline kokkulangevus, vaid kihlvedude sõlmimise edendamine.

82

Teisena leiab ISU, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglitega taotletavaid eesmärke analüüsides on Üldkohus eksinud kolmes aspektis.

83

Kõigepealt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 tunnistanud, et ISU‑l on õigus seada eesmärgiks oma majandushuvide kaitse – vastupidi seisukohale, mille oli vaidlusaluse otsuse põhjenduses 169 võtnud komisjon –, ent ta on jätnud selle pinnalt tegemata järelduse, et nimetatud institutsioon ei võinud üksnes sellest asjaolust järeldada, et konkurentsivastane eesmärk on olemas.

84

Seejärel on Üldkohus püüdnud seda viga heastada ning sellega kaasnevalt ka seda, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglitega taotletavaid eesmärke puudutavate argumentidega ei ole võimalik konkurentsivastase eesmärgi kvalifikatsiooni põhjendada, ning järeldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 sellise eesmärgi olemasolu muudest asjaoludest, mis puudutavad nende reeglite väidetavalt ebamäärast, meelevaldset ja ebaproportsionaalset laadi. Seeläbi on Üldkohus asendanud komisjoni hinnangu enda omaga, sest vaidlusaluses otsuses oli komisjon neile asjaoludele tuginenud muudel põhjustel (põhjendused 255–258) kui eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tõendamiseks (põhjendused 162–187).

85

Viimaks tuleneb kohtupraktikast, et kõnealused asjaolud on asjasse puutuvad üksnes konkurentsi piirata võiva tegevuse tagajärgede hindamisel (28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 69).

86

Kolmandana väidab ISU, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite majandusliku ja õigusliku kontekstiga seotud komisjoni hinnanguid kontrollides on Üldkohus rikkunud õigusnorme. Ühelt poolt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115–117 põhjendamatult tagasi lükanud iluuisutamise alal arvukatele kolmandate isikute rahvusvahelistele võistlustele loa andmist puudutavad ISU argumendid põhjusel, et iluuisutamine ei ole käesoleval juhul osaks asjaomasest turust. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et selle konteksti hindamisel võib arvesse võtta ka muu turuga kui asjaomane turg seotud asjaolusid (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 78 ja 79). Teiselt poolt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 ekslikult tagasi lükanud kolmandate isikute võistlustele loa andmist ilmestavad arvukad ISU näited põhjusel, et tema hinnangul on komisjon õigesti leidnud, et esines võimalus või risk, et eelneva loa reegleid ja osalemisreegleid kohaldatakse meelevaldselt.

87

Komisjon, keda toetavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

88

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmes osas kritiseerib ISU erinevatest aspektidest seda, kuidas Üldkohus kontrollis vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, ning tulemust, milleni ta seeläbi jõudis. Sisuliselt leiab ta, et võttes arvesse ühelt poolt ELTL artikli 101 mõtet ja ulatust ning teiselt poolt seda, kuidas komisjon seda sätet vaidlusaluse otsuse tegemisel kohaldas, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada vigade tõttu, mis puudutavad esiteks seda, et Üldkohus asendas komisjoni hinnangu enda omaga, asudes seisukohale, et tegemist on selle institutsiooni poolt kirjeldatuga võrreldes teistsuguse rikkumisega (teine osa), teiseks seda, et Üldkohus nõustus ekslikult sellega, et seda rikkumist saab vaadelda rikkumisena, mille eesmärk on piirata konkurentsi (teine ja kolmas osa) ning kolmandaks seda, et Üldkohus rikkus oma kohustusi, lükates tagasi teatavad argumendid ja tõendid, mis olid talle selle kvalifikatsiooni vaidlustamiseks esitatud (esimene ja kolmas osa).

89

Arvestades seda, kuidas on see väide struktureeritud, tuleb selle erinevaid osi käsitleda koos, tuletades enne meelde, milline mõte ja ulatus on ELTL artikli 101 sätetel, millest lähtudes nende väiteosade võimalikku põhjendatust hinnata tuleb.

90

Seejuures on kõigepealt oluline tähele panna, et vaidlustatud ei ole komisjoni ja Üldkohtu järeldust, et ISUd tuleb käsitada ELTL artikli 101 tähenduses „ettevõtjate ühendusena“, kes tegeleb lisaks sellele majandustegevusega, mis seisneb rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamises ja turustamises, ega seda, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite näol on tegemist „ettevõtjate ühenduse otsusega“ sama artikli tähenduses. Vaidlustatud ei ole ka järeldust, et see ettevõtjate ühenduse otsus võib „mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust“ ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. Viimaks ei ole – isegi mitte teise võimalusena – vaidlustatud järeldust, et vaidlusalune otsus ei vasta erinevatele tingimustele, mis peavad olema täidetud selleks, et kohalduks ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud erand.

91

Osas, milles spordiga tegelemine kujutab endast majandustegevust, kuulub see majandustegevuse suhtes kohaldatavate liidu õigusnormide kohaldamisalasse (vt selle kohta 12. detsembri 1974. aasta kohtuotsus Walrave ja Koch, 36/74, EU:C:1974:140, punkt 4, ning 16. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Olympique Lyonnais, C‑325/08, EU:C:2010:143, punkt 27).

92

Üksnes teatud spetsiifilisi reegleid, mis esiteks on vastu võetud ainult mittemajanduslikel põhjustel ja mis teiseks puudutavad vaid sporti kui sellist huvitavaid küsimusi, tuleb pidada majandustegevusest väljaspool olevaks. Nii on see konkreetselt reeglitega, mis puudutavad välismaiste mängijate väljajätmist riigi rahvuskoondiste vahelistel võistlustel osalevate võistkondade koosseisust või nende klassifitseerimiskriteeriumide kindlaksmääramist, mida kasutatakse võistlustel individuaalselt osalevate sportlaste valimiseks (vt selle kohta 12. detsembri 1974. aasta kohtuotsus Walrave ja Koch, 36/74, EU:C:1974:140, punkt 8; 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punktid 76 ja 127, ning 11. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Deliège, C‑51/96 ja C‑191/97, EU:C:2000:199, punktid 43, 44, 63, 64 ja 69).

93

Kui need spetsiifilised reeglid välja arvata, kuuluvad spordialaliitude kehtestatud reeglid ja üldisemalt need vastu võtnud ühingute tegevus konkurentsiõigust käsitlevate EL toimimise lepingu sätete kohaldamisalasse, kui nende sätete kohaldamise tingimused on täidetud (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca-Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P,EU:C:2006:492, punktid 30–33), mis tähendab, et need ühingud võib kvalifitseerida „ettevõtjateks“ ELTL artiklite 101 ja 102 tähenduses või et asjaomased reeglid võib kvalifitseerida „ettevõtjate ühenduste otsusteks“ ELTL artikli 101 tähenduses.

94

Eelkõige võib see nii olla reeglite puhul, mis puudutavad seda, kuidas teostab spordialaliit oma pädevust anda eelnevaid lubasid spordivõistlusteks, mille korraldamine ja turustamine kujutavad endast majandustegevust nende ettevõtjate jaoks, kes sellega tegelevad või tegeleda kavatsevad ja kelle hulka kuulub ka see alaliit ise (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 28). Samuti võib see nii olla reeglite puhul, mille eesmärk on reguleerida sportlaste osalemist sellistel võistlustel, mis kujutab endast majandustegevust, kui nad tegelevad asjaomase spordiga elukutselise või poolelukutselise sportlasena.

95

Lisaks on sellel tegevusel vaieldamatuid erisusi, mis puudutavad küll eriti harrastussporti, kuid võivad esineda ka spordi kui majandustegevuse puhul (vt selle kohta 13. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Lehtonen ja Castors Braine, C‑176/96, EU:C:2000:201, punkt 33).

96

Majandussektorile iseloomulikke erisusi võib aga – sel määral, mil need asjasse puutuvaks osutuvad – muude asjaolude hulgas arvesse võtta ELTL artikli 101 kohaldamisel ja konkreetsemalt hinnangu andmisel küsimusele, kas teatavat tegevust tuleb käsitada tegevusena, mille eesmärk või sellise eesmärgi puudumisel tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi, võttes arvesse selle tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti ning asjaomas(t)e sektori(te) või turgude struktuuri ja toimimist iseloomustavaid „tegelikke tingimusi“ või „reaalset raamistikku“ (vt selle kohta 15. detsembri 1994. aasta kohtuotsus DLG, C‑250/92, EU:C:1994:413, punkt 31). Sellise hinnangu andmisel võib arvesse võtta näiteks asjasse puutuva sporditegevuse laadi, korraldust või ka toimimist ning konkreetsemalt seda, kui suure osa moodustab sellest elukutseliste sportlaste tegevus, seda, mil viisil selle spordiga tegeletakse, millised omavahelised suhted on erinevate selles osalevate osapoolte vahel ning milline roll on struktuuridel ja organitel, kes selle eest kõigil tasanditel vastutavad ja kellega liit ELTL artikli 165 lõike 3 kohaselt koostööd edendab.

97

ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt on siseturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi siseturu piires.

98

Selleks, et konkreetsel juhul saaks asuda seisukohale, et kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus kuulub ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse, on selle sätte enda sõnastuse kohaselt vaja tõendada kas seda, et tegevuse eesmärk on takistada, piirata või moonutada konkurentsi, või seda, et tegevusel on selline tagajärg (vt selle kohta 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 359, ja 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Super Bock Bebidas, C‑211/22, EU:C:2023:529, punkt 31).

99

Selleks tuleb kõigepealt analüüsida asjasse puutuva tegevuse eesmärki. Kui analüüsi tulemusel ilmneb, et tegevusel on konkurentsivastane eesmärk, ei ole vaja analüüsida selle tegevuse tagajärgi konkurentsile. Ainult juhul, kui tegevust ei saa pidada selliseks, millel on konkurentsivastane eesmärk, on vaja seejärel analüüsida selle tagajärgi (vt selle kohta 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 359, ning 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punktid 16 ja 17).

100

Analüüs, mis tuleb läbi viia, erineb sõltuvalt sellest, kas tegevuse „eesmärk“ või „tagajärg“ on takistada, piirata või moonutada konkurentsi, kuna kummalegi mõistele kohaldatakse erinevat õiguslikku ja tõendamiskorda (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 63).

101

Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, nagu see on kokku võetud eelkõige 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsuses F. Hoffmann-La Roche jt (C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 78) ja 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuses Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 67), siis kuigi konkurentsivastase eesmärgi mõiste ei ole – nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 98 ja 99 – erand konkurentsivastase tagajärje mõistest, tuleb seda siiski tõlgendada kitsalt.

102

Seega tuleb sellest mõistest aru saada nii, et see viitab üksnes ettevõtjatevahelise kooskõlastamise teatud liikidele, mis konkurentsi piisavalt kahjustavad, selleks et saaks asuda seisukohale, et nende tagajärgi ei ole vaja analüüsida. Nimelt võib ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme juba nende olemuse poolest pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (vt selle kohta 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 359; 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann‑La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 78, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 67).

103

Selliseks peetava tegevuse liikide hulka kuuluvad eeskätt teatud konkurentsi seisukohast eriti kahjulikud salajased tegevused, nagu horisontaalsed kartellikokkulepped, mis viivad hindade kindlaksmääramiseni, tootmisvõimsuse piiramiseni või klientide jagamiseni. Nimelt võib seda liiki tegevus kaasa tuua hinnatõusu või tootmise ja seega ka pakkumise vähenemise, mis viib ressursside ebatõhusa kasutamiseni ettevõtjatest kasutajate ja tarbijate kahjuks (vt selle kohta 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punktid 17 ja 33; 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 51, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 32).

104

Kuigi need ei pruugi olla konkurentsile nii kahjulikud, võib teatud juhtudel ka muud liiki tegevusi pidada konkurentsivastase eesmärgiga tegevusteks. Nii on see eelkõige teatavat liiki horisontaalsete kokkulepete puhul, mis ei ole kartellid, näiteks kokkulepete puhul, mille tulemusel tõrjutakse turult välja konkureerivad ettevõtjad (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 76, 77, 83–87 ja 101, ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punktid 113 ja 114), või ka teatavat liiki ettevõtjate ühenduste otsuste puhul (vt selle kohta 27. jaanuari 1987. aasta kohtuotsus Verband der Sachversicherer vs. komisjon, 45/85, EU:C:1987:34, punkt 41).

105

Selleks et teha konkreetsel juhul kindlaks, kas kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus kahjustab juba oma olemuselt konkurentsi piisaval määral, et seda saaks pidada niisuguseks, mille eesmärk on konkurentsi takistada, piirata või moonutada, tuleb analüüsida esiteks asjaomase kokkuleppe, otsuse või tegevuse sisu, teiseks nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti ning kolmandaks eesmärke, mida sellega soovitakse saavutada (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53, ning 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann‑La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 79).

106

Mis puudutab kõigepealt kõnealuse tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti, siis tuleb arvesse võtta asjaomaste kaupade või teenuste laadi ning asjaomase sektori või asjaomaste sektorite või turgude toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53, ning 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann‑La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 80). Seevastu ei ole mingil juhul vaja analüüsida ega ammugi tõendada tegevuse tagajärgi konkurentsile, olgu need tegelikud või potentsiaalsed või negatiivsed või positiivsed, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 98 ja 99 viidatud kohtupraktikast.

107

Mis puudutab seejärel kõnealuse tegevusega taotletavaid eesmärke, siis tuleb kindlaks teha objektiivsed eesmärgid, mida selle tegevusega soovitakse konkurentsi suhtes saavutada. Seevastu asjaolu, et asjasse puutuvad ettevõtjad tegutsesid ilma subjektiivse kavatsuseta konkurentsi takistada, piirata või moonutada, ja asjaolu, et nad taotlesid teatud õiguspäraseid eesmärke, ei ole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel määrava tähtsusega (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus General Motors vs. komisjon, C‑551/03 P, EU:C:2006:229, punktid 64 ja 77 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 21).

108

Lõpuks peavad kõiki käesoleva kohtuotsuse eelmises kolmes punktis viidatud asjaolusid arvesse võttes igal juhul ilmnema täpsed põhjused, miks kõnealune tegevus on konkurentsile piisaval määral kahjulik, mille tõttu on põhjendatud järeldus, et tegevuse eesmärk on konkurentsi takistada, piirata või moonutada (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 69).

109

Konkurentsivastase tagajärjega tegevuse mõiste hõlmab omakorda mis tahes tegevust, mida ei saa pidada konkurentsivastase eesmärgiga tegevuseks, tingimusel et on tõendatud, et selle tegevuse tegelik või potentsiaalne tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi ja seda tuntavalt (vt selle kohta 28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 77, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 117).

110

Selleks on vaja konkurentsi analüüsida tegelikus olukorras, milles see toimiks kõnealuse kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse või kooskõlastatud tegevuse puudumisel (30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 360, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 118), määratledes turu või turud, kus see tegevus võib tagajärgi tekitada, ning seejärel tuvastades need tagajärjed, olgu need tegelikud või potentsiaalsed. See analüüs ise eeldab, et arvesse võetakse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid.

111

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et iga ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse otsus, mis piirab selle kokkuleppe poolteks olevate või seda otsust järgima pidavate ettevõtjate tegevusvabadust, ei kuulu tingimata ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Nimelt võib teatavate kokkulepete ja teatavate otsuste majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs viia esiteks järelduseni, et need on põhjendatud ühe või mitme õiguspärase üldist huvi teeniva eesmärgiga, mis iseenesest ei ole konkurentsivastased, teiseks, et konkreetsed vahendid, mida nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse, on tõepoolest selleks vajalikud, ja kolmandaks, et isegi kui ilmneb, et nende vahendite olemuslik tagajärg on vähemalt potentsiaalselt piirata või moonutada konkurentsi, ei lähe see olemuslik mõju vajalikust kaugemale, eelkõige nii kaugele, et kõrvaldaks igasuguse konkurentsi. Seda kohtupraktikat võib kohaldada eelkõige siis, kui tegemist on kokkulepete või otsustega, mis on reeglite vormis, mille on vastu võtnud selline ühing nagu kutse- või spordiühing teatud eetiliste või kutse-eetika alaste eesmärkide saavutamiseks ja laiemalt kutsealal tegutsemise reguleerimiseks, kui asjaomane ühing tõendab, et eespool nimetatud tingimused on täidetud (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 97; 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punktid 42–48, ning 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 93, 96 ja 97).

112

Konkreetsemalt spordi valdkonnas on Euroopa Kohus tema käsutuses olevaid asjaolusid arvestades märkinud, et Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) vastu võetud dopinguvastased reeglid ei kuulu ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse, kuigi need piiravad sportlaste tegevusvabadust ja nende olemuslik tagajärg on piirata võimalikku konkurentsi nende vahel, määratledes künnise, mille ületamisel kujutab nandrolooni esinemine endast dopingut, selleks et säilitada spordivõistluse aus, rikkumatu ja objektiivne läbiviimine, tagada sportlastele võrdsed võimalused, kaitsta nende tervist ning tagada spordi keskmes olevate eetiliste väärtuste austamine, mille hulka kuulub ka saavutustel põhinev edu (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punktid 43–55).

113

Seevastu ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 111 mainitud kohtupraktikast juhinduda sellise tegevuse puhul, kus asi ei piirdu kaugeltki sellega, et teatavate ettevõtjate tegevusvabaduse piiramise tõttu on selle tegevusega kaasnev lahutamatu tagajärg vähemalt potentsiaalselt konkurentsi piiramine, vaid mis on konkurentsi seisukohast sedavõrd kahjulik, et konkurentsi takistamist, piiramist või kahjustamist saab lausa pidada selle eesmärgiks. Ainult siis, kui konkreetse juhtumi puhul kõne all oleva tegevuse analüüsi tulemusel ilmneb, et selle tegevuse eesmärk ei ole takistada, piirata või moonutada konkurentsi, tuleb seejärel kindlaks teha, kas see tegevus võib kuuluda viidatud kohtupraktika kohaldamisalasse (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 69; 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus API jt, C‑184/13–C‑187/13, C‑194/13, C‑195/13 ja C‑208/13, EU:C:2014:2147, punkt 49, ning 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus CHEZ Elektro Bulgaria ja FrontEx International, C‑427/16 ja C‑428/16, EU:C:2017:890, punktid 51, 53, 56 ja 57).

114

Mis puudutab tegevust, mille eesmärk on takistada, piirata või moonutada konkurentsi, siis võib ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelust erandi teha üksnes ELTL artikli 101 lõike 3 alusel ja tingimusel, et kõik selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud (vt selle kohta 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 21).

115

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb hinnata erinevaid ISU esitatud argumente.

116

Mis puudutab ISU argumente, et Üldkohus on asendanud komisjoni hinnangu enda omaga ja tuvastanud muu rikkumise kui see, mida komisjon kirjeldas, siis tuleb esimesena sedastada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 126 on Üldkohus sisuliselt märkinud – nagu ka ISU oma apellatsioonkaebuses osutab –, et komisjon tuvastas rikkumise, mis seisnes selles, et ISU võttis vastu eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite 2014. ja 2016. aastal vastu võetud redaktsioonid ning kohaldas neid rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamise ja turustamise ning nende võistlustega seotud õiguste kasutamise ülemaailmsel turul. Samuti on Üldkohus neist kahest punktist esimeses märkinud, et komisjon kvalifitseeris selle tegevuse ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisena, kuna konkurentsi piiramine oli ühelt poolt selle eesmärk ja teiselt poolt selle tagajärg.

117

Teisena on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–120 kontrollinud hinnanguid, millest lähtudes kvalifitseeris komisjon eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite vastuvõtmise ja kohaldamise tegevusena, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, analüüsides kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga – millele on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 liiati ka viidatud – hinnanguid, mis puudutasid esiteks nende reeglite sisu, teiseks nimetatud reeglitega taotletavaid eesmärke ning kolmandaks nende reeglite konteksti. Kontrolli tulemusel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–123, et komisjon ei rikkunud ühtki õigusnormi ega teinud ilmseid hindamisvigu, mida ISU talle ette heitis, mistõttu ei ilmnenud, et tegevuse kvalifitseerimine tegevusena, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, oleks olnud põhjendamatu, ning et seega ei ole vaja võtta seisukohta ISU nende argumentide osas, mis puudutasid selle tegevuse alternatiivset ja teise võimalusena kvalifitseerimist tegevusena, mille tagajärg on selle konkurentsi piiramine.

118

Kolmanda ja viimasena nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et käesoleval juhul on see, kuidas on vaidlustatud kohtuotsuses määratletud vaidlusalune tegevus ja milline kvalifikatsioon on sellele omistatud, kõigis punktides kooskõlas vaidlusaluse otsuse sisuga. Nimelt tuleb selle otsuse artiklit 1, mille kohaselt rikkus ISU eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite vastuvõtmisel ning nende kohaldamisel ELTL artikli 101 lõiget 1, lugeda koosmõjus selle põhjendustega 161–188, kus komisjon on leidnud, et nende reeglite sisu, nendega taotletavaid eesmärke ja nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes tuleb neid vaadelda reeglitena, mille eesmärk on piirata konkurentsi, enne kui ta lisas eraldi ja sõltumatult kõnealuse otsuse põhjendustes 194–209, et konkurentsi piiramine oli ka kõnealuste reeglite tagajärg.

119

Nagu nähtub eelkõige sellest, et konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg on tuvastatud eraldi, ei ole komisjon tegevuse õiguslikul kvalifitseerimisel neid kahte alternatiivset mõistet omavahel „kombineerinud“, nagu ISU väidab. Vastupidi, ta on omistanud sellele tegevusele samal ajal kaks eraldiseisvat ja teineteisest sõltumatut õiguslikku kvalifikatsiooni, millest ükskõik kumb – eeldusel, et see on põhjendatud – oleks vaidlusaluse otsuse resolutsiooni põhjendamiseks piisav.

120

Neil asjaoludel ei ole Üldkohus vastupidi ISU väidetule teinud otsust komisjoni kirjeldatuga võrreldes teistsuguse rikkumise kohta. Vastupidi, Üldkohus on üksnes leidnud, et neist kahest õiguslikust kvalifikatsioonist esimese omistamisel ei teinud see institutsioon ühtki ISU väidetud viga.

121

Lisaks sellele on küll tõsi, et vaidlustatud kohtuotsuse neis jagudes, mis on pühendatud sellise kvalifikatsiooni põhjendatuse kontrollimisele, lähtudes eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite sisust (punktid 81–98), eesmärkidest (punktid 99–114) ning majanduslikust ja õiguslikust kontekstist (punktid 115–120), ei ole kusagil käsitletud seda, kuidas ISU neid reegleid kohaldas, ent tuleb siiski tõdeda, et täpselt samamoodi on vaidlusaluses otsuses toiminud ka komisjon. Nimelt selle otsuse jagudes, kus komisjon on analüüsinud nende reeglite sisu (põhjendused 162–167 ja 180–187), eesmärke (põhjendused 168–171) ning majanduslikku ja õiguslikku konteksti (põhjendused 172 ja 173), ei ole samuti seda problemaatikat käsitletud, vaid seda on analüüsitud üksnes muudes jagudes, nagu need, mis puudutavad ISU „kavatsust“ (põhjendused 174–179) või kõnealuste reeglite „tagajärge“ konkurentsile (põhjendused 199–205).

122

Seega ISU argumendid, mille kohaselt on Üldkohus tuvastanud teistsuguse rikkumise kui see, mida on vaidlusaluses otsuses kirjeldanud komisjon, ning asendanud selle institutsiooni hinnangu enda omaga, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

123

ISU argumendid, mille kohaselt on Üldkohus ELTL artikli 101 lõiget 1 valesti tõlgendanud ja selle tõlgenduse põhjal vääralt leidnud, et komisjon kvalifitseeris eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid õigesti tegevusena, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, jagunevad põhimõtteliselt kolmeks.

124

Esiteks heidab ISU Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane on vääralt tõlgendanud konkurentsivastase eesmärgi mõistet, olles komisjoni eeskujul leidnud, et käesolevas asjas vaidluse all oleva tegevuse liiki arvesse võttes tuli selle sisu, sellega taotletavate eesmärkide ning selle majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsimisel lähtuda 1. juuli 2008. aasta kohtuotsusest MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376) ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsusest Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas (C‑1/12, EU:C:2013:127). Teiseks on Üldkohus vääralt leidnud, et see tegevus tuli kvalifitseerida ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisena, sest selle eesmärk oli konkurentsi piiramine, nagu ilmnes eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite sisu, eesmärke ning majanduslikku ja õiguslikku konteksti puudutavatest komisjoni hinnangutest. Samal ajal on Üldkohus jätnud võtmata seisukoha teiste oluliste asjaolude osas, nagu kavatsus, mille komisjon ISU‑le omistas, ning tagajärjed, mis kaasnesid nende reeglitega asjaomasel turul ja sellega seotud iluuisutamise turul. Kolmandaks, käsitledes koos tühistamishagi teist ja neljandat väidet, mis puudutasid vastavalt konkurentsivastse eesmärgi mõistet ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt võib teatavat tegevust vaadelda selle sätte kohaldamisalasse mitte kuuluvana (19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98), on Üldkohus täiendavalt rikkunud õigusnorme, olles sisuliselt need kaks eraldiseisvat küsimust „segamini ajanud“ ning asendanud komisjoni hinnangu enda omaga.

125

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et moonutamata konkurentsi säilitamine või areng siseturul saab nimelt olla tagatud vaid siis, kui on tagatud ettevõtjate võrdsed võimalused. Ent asjaolu, et konkreetse majandustegevusega tegelevale ettevõtjale antakse õigus de jure või isegi de facto kindlaks määrata, millistel teistel ettevõtjatel on lubatud samuti selle tegevusega tegeleda, ning seada tingimused, mille alusel see tegevus võib toimuda, asetab selle ettevõtja huvide konflikti olukorda ja annab talle ilmse eelise tema konkurentide ees, võimaldades tal takistada neil asjaomasele turule pääsemist või soodustada omaenda tegevust (vt selle kohta 13. detsembri 1991. aasta kohtuotsus GB-Inno-BM, C‑18/88, EU:C:1991:474, punkt 25; 12. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Raso jt, C‑163/96, EU:C:1998:54, punktid 28 ja 29, ning 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punktid 51 ja 52) ning seeläbi takistada saavutustel põhineva konkurentsi arengut tarbijate kahjuks, piirates turul alternatiivsete kaupade või teenuste tootmist, arendamist või ka uuendusi.

126

Seetõttu võib konkreetsele ettevõtjale sellise pädevuse anda vaid tingimusel, et sellega kaasnevad piirangud, kohustused ja kontroll, olenemata sellest, kas see pädevus tuleneb sellest, et liikmesriik annab ainu- või eriõigusi, mis asetavad selle pädevuse saanud ettevõtja asjaomast turgu valitsevasse seisundisse (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punktid 50 ja 53), või turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja autonoomsest tegevusest, mis võimaldab takistada potentsiaalselt konkureerivatel ettevõtjatel pääseda asjaomasele turule või sellega seotud turgudele või naaberturgudele (vt selle kohta 13. detsembri 1991. aasta kohtuotsus GB‑Inno‑BM, C‑18/88, EU:C:1991:474, punktid 17–20 ja 24), või hoopis ettevõtjate ühenduse otsusest, seda endam, kui selle otsuse teinud ühendust ennast tuleb majandustegevuse tõttu, millega ta kõnealusel turul tegeleb, samal ajal käsitada ettevõtjana (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 39, 44, 45, 59, 91 ja 92).

127

Seetõttu on Euroopa Kohus juba märkinud, et kui sellega ei kaasne piiranguid, kohustusi ja kontrolli, mis välistavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, on selline turgu valitsevas seisundis olevale ettevõtjale antud pädevus juba pelgalt oma olemasolu tõttu vastuolus ELTL artikliga 102, mida tuleb vastaval juhul tõlgendada ELTL artiklist 106 lähtudes (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punktid 50 ja 53).

128

Kuna ELTL artiklid 101 ja 102, millel on küll erinevad eesmärgid ja erinev kohaldamisala, võivad seega olla korraga kohaldatavad, kui mõlema kohaldamise tingimused on täidetud (vt selle kohta 11. aprilli 1989. aasta kohtuotsus Saeed Flugreisen ja Silver Line Reisebüro, 66/86, EU:C:1989:140, punkt 32; 16. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, C‑395/96 P ja C‑396/96 P, EU:C:2000:132, punkt 33, ning 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 146), ning kuna seega tuleb neid artikleid tõlgendada ühtselt, järgides siiski neid iseloomustavat eripära, siis tuleb samamoodi asuda seisukohale, et sellist pädevust saab käsitada sellisena, mille eesmärk on konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

129

Eeldusel, et see nii ei ole, võib sellist pädevust vaadelda vähemalt sellisena, mille tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine, nagu Euroopa Kohus on samuti juba märkinud (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 69).

130

Neil põhjustel on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–76 vaidlusaluse otsuse põhjendustes 172 ja 173 esitatud komisjoni seisukoha eeskujul sisuliselt õigesti leidnud, et võttes arvesse käesoleval juhul vaidluse all oleva tegevuse liiki, milleks on ettevõtjate ühenduse otsus, millega antakse sellele spordiala eest vastutavale ühendusele reguleerimis-, kontrolli- ja karistamispädevus, mis võimaldab tal lubada või takistada potentsiaalsetest konkurentidest ettevõtjate pääsemist antud turule, kus kõnealune ühendus ise majandustegevusega tegeleb, tuleb selle tegevuse eesmärgi ja konkreetsemalt selle sisu, sellega taotletavate eesmärkide ning selle majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsimisel lähtuda 1. juuli 2008. aasta kohtuotsusest MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376) ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsusest Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas (C‑1/12, EU:C:2013:127) tulenevast kohtupraktikast.

131

Selleks, et võtta seisukoht küsimuses, kas ettevõtjate ühenduse otsust, millega antakse sellele ühendusele reguleerimis-, kontrolli- ja karistamispädevus, mis võimaldab tal lubada või takistada potentsiaalsetest konkurentidest ettevõtjate pääsemist antud turule, kus kõnealune ühendus ise majandustegevusega tegeleb, tuleb käsitada tegevusena, mille eesmärk või sellise eesmärgi puudumisel tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine, on kõigepealt asjakohane välja selgitada, kas selle pädevuse teostamist reguleerivad läbipaistvad, selged ja täpsed materiaalõiguslikud kriteeriumid (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 84–86, 90, 91 ja 99), mis võimaldavad vältida selle pädevuse meelevaldset kasutamist. Lisaks sellele peavad need kriteeriumid mõistagi olema kehtestatud sellises vormis, et nendega on võimalik tutvuda alati enne seda, kui teostatakse seda pädevust, mille piiritlemiseks need on mõeldud.

132

Nende hulka võivad eelkõige kuuluda kriteeriumid, mis soodustavad kohasel ja tõhusal viisil võrdsetel võimalustel ja saavutustel põhinevate spordivõistluste pidamist.

133

Kui see nii on, peavad need kriteeriumid veel olema sellised, mis tagavad selle pädevuse teostamise mittediskrimineerivalt (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 99) ning võimalike määratavate karistuste puhul ühtaegu nende objektiivsuse ja proportsionaalsuse (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punktid 48 ja 55). Selleks, et neid kriteeriume saaks pidada üldiselt mittediskrimineerivaks, on vajalik, et need ei seaks kolmandate isikute võistluste korraldamisele ja turustamisele ning sportlaste neil osalemisele nõudeid, mis kas erinevad nendest, mida kohaldatakse otsustuspädeva üksuse korraldatavate või turustatavate võistluste suhtes, või mis on küll samasugused või sarnased, ent mida on praktikas võimatu või ülemäära keeruline täita ettevõtjal, kellel ei ole selle üksusega samasugust ühenduse staatust või samasugust pädevust ning kes on seetõttu eelnimetatust erinevas olukorras. Mis puudutab konkreetsemalt võimalike karistuste määramise kriteeriume, siis need peavad lisaks ka tagama, et neid karistusi määrataks igal konkreetsel juhul kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse eelkõige tuvastatud rikkumise laadi, kestust ja raskust.

134

Viimaks peavad kõnealused kriteeriumid olema tõhusalt kontrollitavad (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 99).

135

Lisaks sellele peavad kõnealuse pädevuse teostamist reguleerima läbipaistvad ja mittediskrimineerivad menetlusreeglid, nagu need, mis puudutavad eelneva loa taotluse esitamise ja selle kohta otsuse tegemise tähtaegu ega või panna potentsiaalsetest konkurentidest ettevõtjaid halvemasse olukorda, takistades neil tõhusat turule pääsemist (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 86 ja 92) ja lõppkokkuvõttes piirates seeläbi tootmist.

136

Käesoleva kohtuotsuse eelmises viies punktis osutatud kohtupraktikat silmas pidades tuleb käesoleval juhul tõdeda, et esiteks ei ole Üldkohus vastupidi ISU väidetule rikkunud õigusnorme, olles eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärki analüüsides käsitlenud küsimust, kas need reeglid olid kujundatud nii, et see võimaldas vältida nimetatud ühendusele antud eelneva loa andmise, kontrollimise ja karistamise pädevuse kasutamist meelevaldselt, diskrimineerivalt või ebaproportsionaalselt.

137

Eelkõige ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta asus konkreetselt kõnealuste reeglite sisu analüüsides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–89 ja 118 seisukohale, et neid reegleid ei saanud põhjendada – kontrollitaval kujul – mitte ühegi konkreetse eesmärgiga ning et need ei näinud ette, et ISU peab kolmandatest isikutest üksuste või ettevõtjate poolt talle esitatud kiiruisutamisvõistluste korraldamiseks ja sellekohaste projektide elluviimiseks loa andmisel või sellest keeldumisel oma hindamispädevust teostama läbipaistvate, objektiivsete, mittediskrimineerivate ja seetõttu kontrollitavate loa andmise kriteeriumide alusel, mistõttu tuli seda ühendust pidada diskretsiooni omavaks.

138

Tuleb lisada, et neid hinnanguid, mis on mõeldud – nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 83 ja 84 – vastamaks konkreetselt ISU argumentidele, millega viimane vaidlustas teatavad vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni hinnangud, ei saa pidada sisulises mõttes selle otsusega võrreldes uueks. Selle otsuse põhjenduses 173 on komisjon nimelt üldiselt viidanud vajadusele, et sellise hindamispädevusega nagu see, mis on ISU‑l, kaasneksid kohustused, piirangud ja kontroll, ning märkinud seejärel konkreetsemalt kõnealuse otsuse põhjendustes 163 ja 185, et käesoleval juhul see nii ei olnud, sest puudus seos selle pädevuse ning konkreetsete ja kontrollitavate eesmärkide vahel.

139

Samuti ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–95 ja 97 sisuliselt seisukohale, et võimalike karistuste puhul, mille ISU võib määrata sportlastele, kes osalevad kiiruisutamisvõistlustel, milleks ISU eelnevat luba andnud ei ole, puuduvad kriteeriumid, mis tagaksid nende karistuste määramise objektiivsuse ja proportsionaalsuse, ning et need on asjasse puutuvad selle kindlakstegemisel, kas eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärk oli piirata konkurentsi asjaomasel turul. Neid hinnanguid, mille eesmärk oli vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 83, 90 ja 96 nähtuvalt vastata tühistamishagis esitatud ISU argumentidele, ei saa samuti pidada selliseks, mis puudutavad uusi küsimusi võrreldes nendega, mida on käsitletud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 162, 163, 166 ja 186.

140

Teiseks on Üldkohus seejuures äsja meenutatud viisil käesoleva kohtuotsuse punktides 125–128 osundatud kohtupraktikale viidates oma sellekohased hinnangud andnud osana terviklikust õiguslikust argumentatsioonist, mille eesmärk on selgitada – kooskõlas selle kohtuotsuse punktides 105–108 osundatud väljakujunenud kohtupraktikaga ning nagu ilmneb eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 68, 76, 80 ja 120 –, kas komisjon järeldas õigesti, et eelneva loa reegleid ja osalemisreegleid tuleb nende sisu, nendega taotletavaid eesmärke ning nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes käsitada sellisena, et nende eesmärk on piirata konkurentsi, kuna need on konkurentsi seisukohast piisavalt kahjulikud.

141

Selle tervikliku õigusliku argumentatsiooni põhjendatust ISU aga vaidlustanud ei ole.

142

Nimelt on ta kõigepealt piirdunud väitega, et teatavad asjaolud, mida on nimetatud argumentatsioonis arvesse võetud, nagu see, et talle eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tuleneva eelneva loa andmise pädevuse juurde kuulub diskretsioon, loata kiiruisutamisvõistlustel osalevatele sportlastele määrata võidavad karistused on ebaproportsionaalsed või ka asjaolu, et vähemalt kuni 2014. aastani oli kõnealustes eeskirjades eesmärgina viidatud ISU majandushuvide kaitsele, ei ole eraldivõetuna piisavad põhjendamaks selle kohtu järeldust, et neid reegleid käsitati õigesti sellisena, mille eesmärk on konkurentsi piiramine. Need argumendid ei ole siiski sellised, mis selle järelduse ümber lükkaksid, sest see järeldus põhineb kõikehõlmaval hinnangul.

143

Seejärel väidab ISU sisuliselt, et selle järelduse tegemisel on rikutud õigusnormi, kuna lõppkokkuvõttes on selle järelduse aluseks eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite sisu ja ülesehitusega lahutamatult seotud võimalus või risk, et neid võidakse kasutada konkurentsivastastel eesmärkidel, mis on selle ühendusega konkureerida võivate üksuste või ettevõtjate asjaomasele turule pääsemise takistamine ning selle ühenduse korraldatavate võistluste soodustamine.

144

Selline vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95, 118 ja 119 sõnastatud järeldus on aga kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Sellest kohtupraktikast tuleneb küll, et sellised spordialaliidud nagu ISU võivad võtta vastu asjaomasel spordialal rahvusvaheliste võistluste korraldamist ja toimumist puudutavaid reegleid, neid kohaldada ja nõuda karistuse ähvardusel nende järgimist (vt selle kohta 11. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Deliège, C‑51/96 ja C‑191/97, EU:C:2000:199, punktid 67 ja 68; 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 44, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus TopFit ja Biffi, C‑22/18, EU:C:2019:497, punkt 60), ent need kaalutlused ei luba ühelgi juhul asuda seisukohale, et õiguspärased on ka sellised reeglid nagu eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid, millega kohaseid piiranguid, kohustusi ja kontrolli ei kaasne.

145

Vastupidi, käesoleva kohtuotsuse punktides 125–128 osutatud kohtupraktikast lähtudes tuleb selliseid reegleid käsitada nii, et nende eesmärk on konkurentsi piiramine. Nimelt annavad need üksusele, kes need vastu on võtnud ja kellel on õigus neid rakendada, pädevuse anda kõigile potentsiaalsetest konkurentidest ettevõtjatele lubasid turule pääsemiseks, kontrollida nende turule pääsemist ja seada sellele tingimusi ning määrata kindlaks nii see, kui suur konkurents sellel turul valitseda võib, kui ka see, millistel tingimustel see võimalik konkurents toimuda saab.

146

Selle poolest on tegemist seda laadi reeglitega, mis võimaldavad kui mitte kõiki isegi samavõrd tõhusaid konkureerivaid ettevõtjaid turult lausa välja tõrjuda, siis vähemalt piirata alternatiivsete või formaadilt või sisult uute võistluste väljatöötamist ja turustamist. Nii toimides võivad need reeglid ka võtta sportlastelt igasuguse võimaluse nendel võistlustel osaleda, kuigi need võivad sportlasi huvitada näiteks uuendusliku formaadi pakkumise tõttu, järgides samas kõiki selle spordiala aluseks olevaid põhimõtteid, väärtusi ja mängureegleid. Need võivad lõpuks jätta pealtvaatajad ja televaatajad ilma igasugusest võimalusest jälgida neid võistlusi või vaadata nende ülekannet.

147

Viimaks vaidlustab ISU sisuliselt selle, et Üldkohus on lükanud lühidalt ja ilma sisuliselt käsitlemata tagasi tema erinevad argumendid ja tõendid, mis puudutavad tema kavatsusi, millest ta eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite vastuvõtmisel juhindus (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 121), ning nende reeglite kohaldamist ja tagajärgi asjaomasel turul ja sellega seotud iluuisutamise turul (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 115–117). Need argumendid tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 98, 99, 106 ja 107 osutatud kohtupraktikat arvesse võttes siiski tagasi lükata.

148

Niisiis ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi ega eksinud faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, kui ta asus seisukohale, et komisjon kvalifitseeris eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid õigesti tegevusena, mille eesmärk on konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. Asjaolu, et Üldkohus käsitles – nagu ISU pealegi väidab – eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101–104 ja 108 samal ajal ka küsimust, kas neid reegleid saaks siiski käesoleva kohtuotsuse punktis 111 osundatud kohtupraktikast lähtudes käsitada selle sätte kohaldamisalasse mitte kuuluvana, olgugi et see kohtupraktika ei ole – nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 113 ja 114 tuleneb – asjasse puutuv juhul, kui tegemist on tegevusega, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, ei mõjuta ühelgi juhul selle kohtuotsuse punktis 140 osutatud arutluskäigu põhjendatust.

149

Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

150

Teises väites heidab ISU Üldkohtule ette seda, et viimane ei ole õigesti mõistnud ja analüüsinud tühistamishagi neljandat väidet ning selle põhjendamiseks esitatud tõendeid, rikkudes seeläbi ELTL artiklist 263 tulenevaid kohustusi.

151

Seejuures märgib ta esiteks, et tühistamishagi selle väite konkreetne ja piiratud eesmärk oli väita, et ISU keeldumine Dubais toimuma pidanud rahvusvahelise võistluse projektile kolmandast isikust korraldaja poolt esitatud taotluse alusel loa andmisest ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse, võttes arvesse, et see keeldumine teenis õiguspärast eesmärki tagada ISU eetikakoodeksis sätestatud kihlvedude keelust kinnipidamine, ning et selle keeldumise puhul ei saanud asuda seisukohale, et seda sai põhjendada kavatsusega tõrjuda potentsiaalne konkurent kiiruisutamise turult välja, nagu leidis komisjon vaidlusaluses otsuses.

152

Teiseks väidab ISU, et Üldkohus muutis tühistamishagi kõnealuse väite ulatust, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, et selles käsitleti üldist küsimust, kas eelneva loa reegleid ja osalemisreegleid sai põhjendada eesmärgiga kaitsta ISU tegevusvaldkonda kuuluvate spordialade ausust.

153

Kolmandaks heidab ISU Üldkohtule ette seda, et samal ajal möönis viimane vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, et ISU‑l oli õigus kehtestada reegleid takistamaks seda, et kihlvedude sõlmimine hakkab rahvusvahelisi uisutamisvõistlusi kahjustama, ning keeldus selle kohtuotsuse punktis 127 võtmast seisukohta küsimuses, kas nende reeglite kohaldamine vaidlusaluses otsuses mainitud rahvusvahelise võistluse projekti suhtes oli ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast õiguspärane, ning seda põhjusel, et sellist kohaldamist ei olnud komisjon kvalifitseerinud rikkumisena, vaid maininud seda üksnes näitlikustamaks, kuidas sai kõnealuseid reegleid praktikas kohaldada. Selle otsuse põhjendustest ja resolutsioonist tuleneb aga selgelt, et nimetatud projekti suhtes eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite kohaldamine kvalifitseeriti ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisena samamoodi nagu nende reeglite vastuvõtmine ning et sellise õigusliku kvalifikatsiooni omistas komisjon, lähtudes analüüsist, mis puudutas eelkõige – kui mitte eranditult – ISU keeldumist sellele projektile loa andmisest. Neil asjaoludel oleks Üldkohus pidanud analüüsima kõiki argumente ja tõendeid, mille ISU talle selle kvalifikatsiooni vaidlustamiseks ja oma tegevuse põhjendatuse tõendamiseks esitas, mida Üldkohus aga siiski ei teinud.

154

Komisjon, keda toetavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

155

Kõigepealt tuleb tõdeda, et käesolev väide on igal juhul tulemusetu isegi kui eeldada, et Üldkohus mõistis ISU tühistamishagi neljanda väite ulatust valesti ja leidis ekslikult, et see puudutas üldist küsimust, kas eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid olid põhjendatavad mõne õiguspärase eesmärgiga, mitte aga konkreetset küsimust, kas sellise õiguspärase eesmärgiga oli põhjendatav nende reeglite kohaldamine selle ühenduse osutatud rahvusvahelise kiiruisutamisvõistluse projekti suhtes.

156

Nagu käesolevas kohtuotsuses eespool esitatud arutluskäigust nähtub, on Üldkohus õigesti pidanud põhjendatuks komisjoni hinnangut, mille kohaselt oli eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite kui selliste – ja seega sõltumata sellest, kuidas neid mõnel konkreetsel juhul kohaldati – eesmärk konkurentsi piiramine. Pealegi ei ole võimaliku õiguspärase eesmärgi olemasolu, isegi kui see oleks tõendatud, selles kontekstis kuidagi asjasse puutuv, nagu nähtub selle kohtuotsuse punktidest 107, 113 ja 114.

157

Kuna apellatsioonkaebuse mõlemad väited on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebus seega tervikuna rahuldamata jätta.

158

Vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks on M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes esitanud kaks väidet, mis puudutavad sisuliselt seda, et käesoleval juhul on ELTL artikli 101 tõlgendamisel ja kohaldamisel rikutud õigusnorme.

159

Esimeses väites, millel on kaks osa, väidavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, keda toetab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui leidis, et ISU kehtestatud vahekohtueeskirju ei saa käsitada vaidlusaluse otsuse artiklis 1 nimetatud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist süvendavana.

160

Selle väite esimeses osas väidavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, et õigusnormidega ei ole kooskõlas Üldkohtu seisukoht, et vahekohtueeskirjad võisid olla põhjendatavad spordi eripäraga seotud õigustatud huviga.

161

Sellega seoses märgivad nad esimesena, et neist eeskirjadest tuleneb, et sportlased, kelle suhtes on ISU teinud otsuse, et nad ei või võistlustel osaleda, peavad enda ja selle alaliidu vahelise vaidluse lahendamiseks pöörduma eranditult CASi poole. Samuti märgivad nad, et selleks, et need sportlased saaksid loa ISU või selle liikmeks olevate rahvuslike uisutamise alaliitude korraldatavatel rahvusvahelistel uisutamisvõistlustel osaleda, peavad nad nõustuma kõigi ISU kehtestatud reeglitega, sealhulgas nendega, millega on loodud selline vaidluste vahekohtuliku lahendamise mehhanism.

162

Teisena märgivad nad, et CAS on väljaspool liitu asuv vahekohtuorgan, mille liikmed nimetavad ametisse sellised rahvusvahelised spordialaliidud nagu ISU või mille üle on neil alaliitudel praktikas otsustav mõju, ning selle organi tehtavate otsuste peale saab edasi kaevata üksnes Tribunal fédéralile (Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus), kes kontrollib üksnes seda, kas otsus on kooskõlas selle kohtu poolt määratletud avalikku korda käsitlevate normidega, mille hulka ei kuulu liidu konkurentsieeskirjad.

163

Nad lisavad, et liidu liikmesriikide kohtutel on küll teoreetiliselt roll nende vahekohtu otsuste täitmisel, ent kohtulik kontroll, mida nad nende täitmise üle sellises kontekstis teostada saavad, on esiteks killustatud ja seega kulukas (kuna sportlane peab teda puudutava otsuse täitmise vaidlustama igas liikmesriigis, kus ta mõnel võistlusel osaleda soovib), teiseks hilinenud ja pigem kasutu (kuna taotletav kohtuotsus tehakse tavaliselt pärast selle võistluse toimumist ning vahepealsel ajal on sportlasel keelatud taotleda esialgse õiguskaitse meetmete võtmist), kolmandaks piiratud või lausa marginaalne (kuna vahekohtu otsust saab liidu avaliku korraga vastuolus olevana käsitada üksnes konkurentsieeskirjade ilmse, tegeliku ja konkreetse rikkumise korral) ning neljandaks igal juhul tegeliku tähtsuseta (kuna ISU saab konkreetse sportlasega seotud vahekohtu otsuse täita ise või lasta seda täita oma liikmetel, keelates sportlasel igasuguse osalemise tema enda või tema liikmete korraldatavatel rahvusvahelistel võistlustel).

164

Kolmanda ja viimasena leiavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156 asunud seisukohale, et vahekohtueeskirjadega loodud mehhanismi „võivad õigustada spordi eripäraga seotud õigustatud huvid“.

165

Sisuliselt on Üldkohus nimelt üldiselt ja abstraktselt tuginenud spordi kui sellise eripärale, olgugi et käesolevas asjas vaidluse all olevaid eeskirju kohaldatakse konkreetselt kiiruisutamise kui majandustegevusega tegelemise kontekstis. Kohustuslik ja ainuvõimalik vahekohtusse pöördumine ei saaks aga neil kahel juhul olla ühtmoodi põhjendatav. Lisaks sellele on Üldkohtu arutluskäik seda enam problemaatiline, et erinevalt liidu liikmesriikide kohtutest ei ole liidu kohtusüsteemi sellisel välisel vahekohtuorganil nagu CAS kohustust kontrollida kooskõla liidu konkurentsieeskirjadega, mida CAS tõlgendab ja kohaldab pealegi ilmselgelt vääralt.

166

Komisjon, kes kõiki neid argumente toetab, leiab üldisemalt, et Üldkohtu arutluskäigus on tähelepanuta jäetud ISU loodud vahekohtumehhanismi konkreetsed üksikasjad. Eelkõige on ISU kehtestatud vahekohtueeskirjad erinevalt mõnest poolte vahel vabalt kokku lepitud tavapärasest vahekohtumehhanismist praktiliselt sportlastele peale surutud ühepoolselt ja ainsa võimalusena ning ISU korraldatavatel võistlustel osalemise keeluga ähvardades, kusjuures selline keeld tähendab lõppkokkuvõttes seda, et asjaomastel isikutel ei ole võimalik oma kutsealal tegutseda.

167

Selle väite teises osas leiavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–164 sisuliselt leidnud, et vahekohtueeskirju ei saa pidada vaidlusaluse otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumist süvendavaks, sest need ei saanud kahjustada liidu konkurentsieeskirjade tõhusust ega muuta sportlaste jaoks, kelle suhtes on võistluskeelu otsus tehtud konkurentsivastastel põhjustel, keerulisemaks teostada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

168

Seejuures juhivad nad esimesena tähelepanu sellele, et CAS on liidu õiguskorra väline vahekohtuorgan, ning lisavad seejärel, et vaieldav on selle tegelik erapooletus ja sõltumatus rahvusvahelistest spordialaliitudest, nagu ISU. Samuti märgivad nad, et CASi otsused on kohtulikult kontrollitavad vaid marginaalses ulatuses, mis välistab liidu konkurentsieeskirjade arvesse võtmise – ning seda seejuures kohtus, millel pealegi ei ole õigust esitada eelotsuse küsimusi Euroopa Kohtule. Lisaks sellele kordavad nad, et vahekohtueeskirjad on tegelikult sportlastele ühepoolselt peale surutud.

169

Neid asjaolusid arvesse võttes leiavad nad, et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et need eeskirjad on sellist laadi, et need kahjustavad ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat järgimist ning muudavad sportlaste jaoks raskemaks oma õiguste tõhusa kohtuliku kaitse, süvendades niimoodi vaidlusaluse otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumist.

170

Teisena heidavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes Üldkohtule ette, et viimane on alahinnanud seda, kuidas mõjutavad kõnealused eeskirjad sportlaste õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, viidates nende võimalusele esitada pädevatele liikmesriikide kohtutele kahju hüvitamise hagisid, kui võistluskeelu otsus on nende suhtes tehtud konkurentsivastastel põhjustel. Sellised hagid võivad nimelt küll aidata tagada konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kannatanud isikutele ex post kohtuliku kaitse ning suurendada nende eeskirjade tõhusust (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan, C‑453/99, EU:C:2001:465, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204), ent need ei saa siiski korvata seda, et puudub õiguskaitsevahend, mis võimaldaks neil tõhusalt kaitsta oma õigusi ex ante.

171

Pealegi on käesoleval juhul ilmne, et uisutaja jaoks, kelle suhtes on võistluskeelu otsus tehtud konkurentsivastastel eesmärkidel, saab selliseks õiguste kaitse viisiks olla selle otsuse tühistamine mõistliku aja jooksul ja sellega kaasnev võimalus oma kutsetegevust jätkata, mitte aga üksnes see, et ta saab aastaid hiljem hüvitise, mis peab hüvitama selle tegevusega tegelemise õigusvastase keelamise ning karjääri ja sellega seoses ka sissetuleku kaotamise. See on nii seda enam, et CASi kodukord keelab taotlejatel taotleda esialgse õiguskaitse meetmete võtmist ning et mitu liikmesriikide kohut on juba kahju hüvitamise nõuded rahuldamata jätnud põhjusel, et nende lahendamist peetakse vahekohtueeskirjade kohaselt CASi ainupädevusse kuuluvaks.

172

Kolmanda ja viimasena on Üldkohus teinud arutluskäigus sarnase vea, pidades piisavaks seda, et konkurentsivastastel eesmärkidel tehtud võistluskeelu otsuse adressaadiks olevatel sportlastel on võimalus pöörduda kaebusega komisjoni või liikmesriigi konkurentsiasutuse poole. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et viimastel on neile saabunud kaebuste läbivaatamisel avar hindamisruum ning neid ei saa seega kohustada neid kaebusi sisuliselt menetlema ega seal esile toodud faktilisi asjaolusid konkurentsieeskirjadest lähtudes kvalifitseerima (18. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus GEMA vs. komisjon, 125/78, EU:C:1979:237, ja 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus EFIM vs. komisjon, C‑56/12 P, EU:C:2013:575).

173

Komisjon toetab kõiki neid argumente ning lisab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 on Üldkohus ilmselgelt eksinud ka vaidlusaluse otsuse mõistmisel, leides, et seal esitatud arutluskäigu kohaselt kvalifitseeriti vahekohtueeskirjad „raskendava asjaoluna“ selles tähenduses, mis on sellele väljendile omistatud ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise korral võimalike trahvide määramise kontekstis. Sõltumata sellest, et käesoleval juhul ISU‑le ühtki trahvi ei määratud, rõhutab komisjon, et oma sisulises analüüsis märkis ta üksnes, et need eeskirjad süvendasid eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tulenevat, eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut, tugevdades ISU‑le neist eeskirjadest ja reeglitest tulenevat võimalust tõrjuda rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamise ja turustamise turult igasugune konkurents.

174

ISU, kes käsitleb selle väite kahte osa koos, leiab vastuseks esimesena, et see väide on tulemusetu. Nimelt, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132 ja 137 tuvastas, võttis komisjon vahekohtueeskirjade kohta seisukoha üksnes täiendavalt.

175

Teisena leiab ISU teise võimalusena, et see väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see muudab Üldkohtus toimunud vaidluse eset. Nimelt ei puudutanud ei see vaidlus ega vaidlusalune otsus CASile ainupädevuse andmise õiguspärasust. Vähemalt teatavad selle väite põhjendamiseks esitatud argumendid tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata kas põhjusel, et need on uued (nagu argumendid, mis puudutavad spordi majanduslike ja mittemajanduslike aspektide eristamise vajadust, CASi sõltumatust või ka CASi tehtava vahekohtu otsuse kontrollimise tingimusi ja korda Tribunal fédéralis (Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus)), või siis põhjusel, et neis on üksnes korratud vaidlusaluses otsuses või esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumentides sisalduvaid asjaolusid, ilma et oleks selgitatud, kuidas on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel õigusnormi rikkunud või faktilisi asjaolusid moonutanud (nagu argumendid, mis puudutavad seda, et tõhusa kohtuliku kontrolli seisukohast ei piisa sellest, et sportlastel on võimalus esitada liikmesriikide kohtutele kahju hüvitamise hagisid või pöörduda kaebusega komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste poole).

176

Kolmanda ja viimasena leiab ISU, et igal juhul on see väide põhjendamatu. Komisjon on vaidlusaluses otsuses, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, õigesti tõdenud, et kohustusliku ja muude õiguskaitsevahendite kasutamist välistava vahekohtumehhanismi näol on tegemist üldiselt aktsepteeritava vaidluste lahendamise mehhanismiga ning et antud juhul võis seda põhjendada vajadusega tagada ISU kehtestatud reeglite ühetaoline ja tõhus kohaldamine kõigi uisutamisega tegelevate sportlaste suhtes.

177

Apellant võib esitada apellatsioonkaebuses väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse pinnalt ja mille eesmärk on selle põhjendatust õiguslikult kritiseerida (29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, C‑176/06 P, EU:C:2007:730, punkt 17, ning 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 77).

178

Käesoleval juhul on vastuapellatsioonkaebuse esitajad soovinud esimese väitega näidata, et õiguslikult põhjendamatu on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 154 ja 156–164 kajastuv Üldkohtu seisukoht, et komisjon rikkus õigusnorme, kui asus seisukohale, et vahekohtueeskirjad süvendasid eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tingitud, eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut.

179

Pealegi nõustus Üldkohus esimeses kohtuastmes esitatud hagi kuuenda ja osaliselt seitsmenda väitega vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste tõttu, millele on osutatud vastuapellatsioonkaebuse esimeses väites. Need põhjendused toetavad seega, nagu selle kohtuotsuse punktidest 171–174 ja 180 nähtub, Üldkohtu otsuse resolutsiooni seda osa, millega tühistati vaidlusaluse otsuse artikkel 2 osas, milles see artikkel puudutas vahekohtueeskirju. Vastupidi ISU väidetule ei ole kõnealune väide seega tulemusetu.

180

Euroopa Kohtu pädevus on apellatsioonimenetluses piiratud Üldkohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega, mis tähendab, et Euroopa Kohus ei või apellatsioonkaebuse läbivaatamisel võtta seisukohti selliste väidete ja argumentide kohta, mida esimeses kohtuastmes ei esitatud (vt selle kohta 30. märtsi 2000. aasta kohtuotsus VBA/VGB jt, C‑266/97 P, EU:C:2000:171, punkt 79, ning 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 80).

181

Käesoleval juhul on ISU aga õigesti leidnud, et argumendid, milles vastuapellatsioonkaebuse esitajad on käsitlenud CASi sõltumatuse puudumisega kaasneda võivaid õiguslikke tagajärgi, ei kuulu nende argumentide hulka, mis Üldkohtule esitati, ega nende hulka, mille osas komisjon võttis seisukoha vaidlusaluses otsuses.

182

Seetõttu tuleb need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

183

Seevastu on vastuvõetavad muud argumendid, mille vastuvõetavuse ISU on vaidlustanud ja mis puudutavad kõik vaidlusaluse otsuse neid põhjendusi, mille üle pooled vaidlesid esimeses kohtuastmes ning mida Üldkohus vastuapellatsioonkaebuse esitajate ja komisjoni etteheidete kohaselt vahekohtumenetlusega seotud ISU väite kohta oma seisukoha kujundamisel kas üldse või nõuetekohaselt arvesse ei võtnud.

184

Esimesena tuleb meelde tuletada, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 268–286 ning konkreetsemalt selle põhjendustes 269–271, 277 ja 281–283 on komisjon leidnud, et vahekohtueeskirju, mis küll ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise koosseisu ei täida, tuleb nende õiguslikus ja majanduslikus kontekstis nende sisu, nende rakendamise tingimusi ja nende ulatust arvesse võttes käsitada sellisena, mis süvendavad rikkumist, mille see institutsioon enne tuvastas. Konkreetsemalt on komisjon neis põhjendustes asunud sisuliselt seisukohale, et kuna vahekohtu otsused, millega CAS otsustab eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tuleneva diskretsiooni alusel ISU vastu võetud otsuste kehtivuse üle, muudavad keerulisemaks kohtuliku kontrolli liidu konkurentsiõiguse järgimise üle, süvendavad need sellise diskretsiooni olemasoluga lahutamatult kaasnevat liidu õiguse rikkumist. Eelkõige on komisjon märkinud, et kohtuliku kontrolli teostamise pädevus on antud kolmandas riigis asuvale ja seega liidust ja liidu õiguskorrast väljapoole jäävale kohtule ning et selle kohtu praktika kohaselt ei saa kontrollida seda, kas need vahekohtuotsused on kooskõlas liidu konkurentsiõigusega. Seeläbi ei ole see institutsioon kokkuvõttes kritiseerinud sellise vahekohtuorgani nagu CAS olemasolu, ülesehitust või toimimist, vaid seda kohtulikku immuniteeti, mis on tema hinnangul ISU‑l liidu konkurentsiõiguse osas oma otsustus- ja karistamispädevuse teostamisel nende isikute suhtes, keda võivad mõjutada nende pädevuste piiramatus ja selle juurde kuuluv diskretsioon.

185

Teisena on põhjendusi, millest lähtudes on Üldkohus asunud seisukohale, et see komisjoni arutluskäik oli õiguslikult väär, sisuliselt neli. Esiteks on Üldkohus märkinud, et komisjon ei seadnud kahtluse alla teatavate vaidluste lahendamiseks vahekohtusse pöördumise kui sellise võimalikkust ega leidnud, et vahekohtuklausli sõlmimine piiraks iseenesest konkurentsi (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 154). Teiseks on ta esile toonud, et komisjon ei võtnud seisukohta, et vahekohtueeskirjad rikkusid õigust õiglasele menetlusele kui sellisele (selle kohtuotsuse punkt 155). Kolmandaks on ta leidnud, et vahekohtueeskirjad, millega anti eelneva loa andmise ja karistuste määramise pädevuse teostamisel vastu võetud ISU otsuste kontrollimine kohustuslikult ja muude õiguskaitsevahendite kasutamist välistavalt CASi pädevusse, võivad olla põhjendatavad spordi eripäraga seotud õigustatud huvidega, milleks on võimaldada ühelainsal spetsialiseerunud kohtul lahendada kiiresti, ökonoomselt ja ühetaoliselt palju sageli rahvusvahelise mõõtmega vaidlusi, mille võib põhjustada kõrgetasemeline sporditegevus (nimetatud kohtuotsuse punkt 156). Neljandaks on Üldkohus rõhutanud, et sportlased ning ISU korraldatavate võistlustega konkureerivate rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamist kavandavad üksused või ettevõtjad saavad esitada liikmesriikide kohtutele kahju hüvitamise hagisid ning lisaks sellele pöörduda konkurentsieeskirjade rikkumist puudutavate kaebustega komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poole (sama kohtuotsuse punktid 157–161).

186

Tuleb märkida, et neist kahe esimese põhjendusega, mida Euroopa Kohtus vaidlustatud ei ole, ei saaks põhjendada Üldkohtu järeldust, et vaidlusalune otsus tuleb osaliselt tühistada, sest need põhjendused ei puuduta hinnanguid, millest lähtudes komisjon vahekohtueeskirjade lubatavuse kahtluse alla seadis, ning seetõttu ei saa need nimetatud hinnangute põhjendatust kahtluse alla seada.

187

Seevastu on vastuapellatsioonkaebuse esitajad ja komisjon õigesti leidnud, et kolmas ja neljas põhjendus on õiguslikult väärad.

188

Esiteks, üldine ja konkreetseid asjaolusid eristamata antud hinnang, et vahekohtueeskirjad, mis annavad kohustuslikult ja muude õiguskaitsevahendite kasutamist välistavalt CASi pädevusse kontrolli teostamise nende otsuste üle, mida ISU võib teha eelneva loa andmise ja karistuste määramise pädevust teostades, võivad olla põhjendatavad spordi eripäraga seotud õigustatud huvidega, ei võta arvesse – nagu vastuapellatsioonkaebuse esitajad ja komisjon sisuliselt leiavad – nõudeid, mis peavad olema täidetud selleks, et sellist vahekohtumehhanismi, nagu on käesolevas asjas vaidluse all, saaks pidada ühelt poolt selliseks, mis võimaldab tagada liidu õiguses sisalduvate avaliku korra sätete tõhusa järgimise, ning teiselt poolt selliseks, mis on kokkusobiv liidu õigusemõistmise süsteemi aluseks olevate põhimõtetega.

189

Sellega seoses on oluline rõhutada, et – nagu kinnitab ka poolte vahel vaidluse puudumine ning nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156, 159 ja 160 märkis – ISU kehtestatud vahekohtueeskirjad käsitlevad eelkõige kahte liiki vaidlusi, mis võivad majandustegevusega seoses tekkida ja millest üks puudutab soovi korraldada ja turustada rahvusvahelisi kiiruisutamisvõistlusi ning teine soovi osaleda elukutselise sportlasena sellistel võistlustel. Need eeskirjad kohalduvad niisiis vaidluste suhtes, mis käsitlevad spordiga tegelemist kui majandustegevust ning kuuluvad seetõttu liidu konkurentsiõiguse kohaldamisalasse. Käesoleva kohtuotsuse punktides 91–96 esitatud põhjustel peavad need eeskirjad olema seega viimati nimetatuga kooskõlas, kui neid rakendatakse territooriumil, kus kohaldatakse EL ja EL toimimise lepinguid, sõltumata need eeskirjad vastu võtnud üksuse asukohast (25. novembri 1971. aasta kohtuotsus Béguelin Import, 22/71, EU:C:1971:113, punkt 11; 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EU:C:1988:447, punkt 16, ning 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 43–45).

190

Seetõttu on käesolevas asjas vaidluse all üksnes selliste eeskirjade rakendamine selliste vaidluste kontekstis ja liidu territooriumil, mitte aga nende eeskirjade rakendamine väljaspool liidu territooriumi, nende rakendamine muud liiki vaidluste suhtes, nagu sporti kui sellist puudutavad vaidlused, mis ei kuulu seega liidu õiguse kohaldamisalasse, või veelgi enam vahekohtueeskirjade rakendamine teistsugustes valdkondades.

191

Lisaks sellele, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 181 ja 184, ei ole kõnealused eeskirjad käesoleval juhul vaidluse all mitte osas, milles neis nähakse ette, et ISU otsuseid kontrollib esimese astmena selline vahekohtuorgan nagu CAS, vaid üksnes osas, milles need näevad ette, et CASi vahekohtuotsuseid ja ISU otsuseid viimase astmena kontrollib Tribunal fédéral (Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus) ehk kolmanda riigi kohus.

192

Seejuures on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et ELTL artiklitel 101 ja 102 on vahetu õigusmõju ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, mida liikmesriikide kohtud peavad kaitsma (30. jaanuari 1974. aasta kohtuotsus BRT ja Société belge des auteurs, compositeurs et éditeurs, 127/73, EU:C:1974:6, punkt 16, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 24), ning need reguleerivad liidu avalikku korda (vt selle kohta 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss, C‑126/97, EU:C:1999:269, punktid 36 ja 39).

193

Sellepärast on Euroopa Kohus, märkides, et eraisikul on küll võimalus sõlmida kokkulepe, millega ta annab selgetel ja täpsetel tingimustel kas kõigi või osade temaga seotud vaidluste lahendamise kohaldamisele kuuluvate riigisiseste õigusaktide kohaselt selliste vaidluste lahendamiseks pädeva liikmesriigi kohtu asemel mõne vahekohtuorgani pädevusse, ning et vahekohtumenetluse tõhususega seotud nõuetest tulenevalt võib olla põhjendatud see, et vahekohtu otsuste üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud (vt selle kohta 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss, C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 35, ja 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro, C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 34), siiski osutanud sellele, et igal juhul peab selline kohtulik kontroll saama käsitleda küsimust, kas sellised vahekohtuotsused on kooskõlas liidu avaliku korra põhisätetega, mille hulka kuuluvad ka ELTL artiklid 101 ja 102 (vt selle kohta 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss, C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 37). Sama nõue kehtib veelgi enam juhul, kui sellise vahekohtumehhanismi kasutamise teeb sellisele eraõiguslikule isikule nagu sportlane kohustuslikuks selline eraõiguslik isik nagu rahvusvaheline spordialaliit.

194

Sellise kohtuliku kontrolli puudumise korral kahjustaks vahekohtumehhanismi kasutamine isikutele liidu õiguse vahetust õigusmõjust tulenevate õiguste kaitset ning ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat järgimist, mis tuleb tagada – ja mis oleks sellise mehhanismi puudumise korral tagatud – õiguskaitsevahendeid käsitlevate riigisiseste õigusnormidega.

195

Selle tõhusa kohtuliku kontrolli nõude järgimine on iseäranis oluline selliste vahekohtueeskirjade puhul nagu need, mille on kehtestanud ISU.

196

Euroopa Kohus on nimelt juba märkinud, et kuigi sellistel ühingutel on õiguslik autonoomia, mis võimaldab neil võtta vastu reegleid, mis käsitlevad muu hulgas võistluste korraldamist, võistluste tõrgeteta toimumist ja sportlaste osalemist võistlustel (vt selle kohta 11. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Deliège, C‑51/96 ja C‑191/97, EU:C:2000:199, punktid 67 ja 68, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus TopFit ja Biffi, C‑22/18, EU:C:2019:497, punkt 60), ei või need spordiühingd seda tehes piirata liidu õigusega isikutele antud õiguste ja vabaduste teostamist (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punktid 81 ja 83, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus TopFit ja Biffi, C‑22/18, EU:C:2019:497, punkt 52), ja mille hulgas on ka ELTL artiklitest 101 ja 102 tulenevad õigused.

197

Sel põhjusel peab selliste reeglitega nagu eelneva loa reeglid ja osalemisreeglid kaasnema tõhus kohtulik kontroll, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 127 ja 134.

198

Sellest tõhusa kohtuliku kontrolli nõudest tuleneb, et kui selliste reeglitega kaasnevad sätted, mis annavad kohustusliku ja muude õiguskaitsevahendite kasutamist välistava pädevuse vahekohtule, peab selle vahekohtu otsuste kontrollimiseks pädev kohus saama kontrollida, kas vahekohtu otsused on kooskõlas ELTL artiklitega 101 ja 102. Lisaks sellele tuleneb sellest nõue, et viimati nimetatud kohus peab vastama kõigile ELTL artikli 267 kohaselt nõutavatele tingimustele, et ta saaks pöörduda või vastaval juhul peaks pöörduma Euroopa Kohtu poole, kui ta peab viimase otsust vajalikuks mõne tema menetluses olevas kohtuasjas tekkinud liidu õigusega seotud küsimuse lahendamiseks (vt selle kohta 23. märtsi 1982. aasta kohtuotsus Nordsee, 102/81, EU:C:1982:107, punktid 14 ja 15, ning 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss, C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 40).

199

Seega on Üldkohus rikkunud õigusnorme, kui ta piirdus abstraktselt ja konkreetseid asjaolusid eristamata esitatud tõdemusega, et vahekohtueeskirju „võivad õigustada spordi eripäraga seotud õigustatud huvid“, kuna nendega on eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite rakendamisega seotud vaidluste lahendamine antud „spetsialiseerunud kohtu“ pädevusse, ning püüdmata veenduda, et need vahekohtueeskirjad on kooskõlas kõigi käesoleva kohtuotsuse eelmistes punktides mainitud nõuetega ja võimaldavad seega tõhusa kohtuliku kontrolli teostamist liidu konkurentsieeskirjade järgimise üle, samas kui komisjon oli vaidlusaluse otsuse põhjendustes 270–277, 282 ja 283 õigesti neile nõuetele tuginedes põhjendanud oma järeldust, et kõnealused eeskirjad süvendasid selle otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumist.

200

Teiseks on Üldkohus samuti rikkunud õigusnorme, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–161, et liidu konkurentsiõiguse täielik tõhusus on tagatud, võttes arvesse ühelt poolt olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad võistlusele loa andmisest keeldumist või võistlusel osalemise keelamist käsitleva otsuse adressaadil taotleda sellega talle tekitatud kahju hüvitamist pädevates liikmesriikide kohtutes, ning teiselt poolt võimalust esitada kaebus komisjonile või liikmesriigi konkurentsiasutusele.

201

Nimelt nii oluline, kui see ka pole (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan, C‑453/99, EU:C:2001:465, punktid 26 ja 27, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punktid 25, 43 ning 44), ei saa see, et isikul on võimalik taotleda konkurentsi takistada, piirata või moonutada võinud tegevuse tõttu talle tekkinud kahju hüvitamist, heastada seda, et puudub õiguskaitsevahend, mis võimaldaks sellel isikul pöörduda pädevasse liikmesriigi kohtusse selleks, et saavutada – vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamise kaudu – sellise tegevuse lõpetamine või – kui tegemist on aktiga – selle akti kontrollimine ja tühistamine vajaduse korral pärast vahekohtumenetlust, mis on toimunud sellise menetluse läbimist ette nägeva kokkuleppe alusel. Veel enam on see nii elukutselisena spordiga tegelevate isikute puhul, kelle karjäär võib olla võrdlemisi lühike, eelkõige kui nad tegelevad sellega kõrgel tasemel.

202

Pealegi ei saa selle asjaoluga põhjendada seda, et teatav õigus on küll formaalselt kaitstud, ent praktikas on selle ulatust olulises osas kitsendatud, nagu see oleks juhul, kui kõnealune kohtulik kontroll, mida tegevuse või akti üle teostada saab, osutub kas õiguslikult või faktiliselt ülemäära piiratuks eelkõige seetõttu, et see ei saa puudutada liidu avaliku korra sätteid.

203

Veel vähem saab käesoleva kohtuotsuse punktis 201 nimetatud õiguskaitsevahendi puudumist põhjendada võimalusega esitada kaebus komisjonile või liikmesriigi konkurentsiasutusele. Komisjoniga seoses tuleb pealegi silmas pidada, et, nagu see institutsioon ja vastuapellatsioonkaebuse esitajad õigesti märgivad, ei anna nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikkel 7 isikule, kes komisjonile selle sätte alusel kaebuse esitab, õigust nõuda lõpliku otsuse tegemist selle kohta, kas tema poolt väidetud rikkumine on aset leidnud või mitte (vt selle kohta 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus EFIM vs. komisjon, C‑56/12 P, EU:C:2013:575, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

204

Seega on esimene väide tervikuna põhjendatud. Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega tühistati vaidlusaluse otsuse artikkel 2 osas, milles see artikkel puudutas vahekohtueeskirju.

205

Teises väites väidavad M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, keda toetab komisjon, et Üldkohus on käesoleval juhul eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu kirjeldamisel vääralt jätnud arvesse võtmata asjaolu, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärk oli eelkõige tagada ISU majandushuvide kaitse.

206

Esimesena leiavad nad selle kohta, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 teinud ilmse vea faktiliste asjaolude hindamisel, kui ta ei nõustunud, et selline eesmärk tulenes neist reeglitest nii redaktsioonis, mis võeti vastu 2014. aastal, kui ka redaktsioonis, mis võeti vastu 2016. aastal.

207

Teisena leiavad nad, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107 ja 109 teinud õiguslikku kvalifitseerimist puudutava vea, leides, et selline eesmärk ei olnud iseenesest konkurentsivastast laadi. Nimelt, kuigi üldiselt on mõistetav, et majandustegevusega tegelev ettevõtja või ettevõtjate ühendus kaitseb oma majandushuve, jättis Üldkohus tegemata järeldused nendest asjaoludest, mille ta tuvastas, ja hinnangutest, mille ta andis asjasse puutuva õigusliku ja majandusliku konteksti kohta eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 114, kust ilmneb, et ISU tegeles monopoolse majandustegevusega rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldamise ja turustamise turul, omades samas reguleerimis-, otsustamis-, kontrolli- ja karistamispädevust, mistõttu oli tal huvide konflikt, mis nõudnuks kohaste kohustuste, piirangute ja kontrolli ettenägemist. Üldkohus oleks pidanud seda olukorda arvesse võtma ning asuma seisukohale – nagu tegi seda komisjon –, et seda olukorda arvesse võttes on käesoleval juhul kõne all olev eesmärk üks asjasse puutuv asjaolu iseloomustamaks seda, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

208

ISU vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

209

Kõigepealt tuleb tõdeda, et, leides küll vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107 ja 109, et komisjoni teatavad hinnangud olid ekslikud, asus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 111 kokkuvõttes siiski seisukohale, et need vead ei mõjutanud kuidagi selle institutsiooni õiguslikult põhjendatud järeldust, et eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärk oli piirata konkurentsi. Seetõttu jättis Üldkohus ISU hagi vaidlusaluse otsuse seda aspekti puudutavas osas rahuldamata.

210

Käesolev väide puudutab niisiis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis lisaks sellele, et tegemist on ammendavuse huvides esitatud põhjendustega, moodustavad osa arutluskäigust, mille tulemusena jättis Üldkohus ühe osa ISU nõuetest rahuldamata ja rahuldas seega selles osas komisjoni, M. J. H. Tuiterti ja N. Kerstholti ning EU Athletesi nõuded. Seega taotlevad viimased käesoleva väitega üksnes põhjenduste muutmist, mis ei saaks neile tuua mingisugust kasu. Seda liiki nõue on aga vastuvõetamatu (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 42, ja 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus TV2/Danmark vs. komisjon, C‑649/15 P, EU:C:2017:835, punkt 61).

211

Seetõttu tuleb kõnealune väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

212

Seega tuleb vastuapellatsioonkaebus rahuldada käesoleva kohtuotsuse punktis 204 täpsustatud ulatuses.

213

Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega vaidlusalune otsus osaliselt tühistati.

214

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse, võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

215

Võttes arvesse, et Euroopa Kohus jätab rahuldamata apellatsioonkaebuse, mille ISU esitas vaidlustatud kohtuotsuse selle osa peale, millega jäeti rahuldamata tema nõuded tühistada vaidlusaluse otsuse need osad, mis puudutasid eelneva loa reegleid ja osalemisreegleid, on kohtuasjas T‑93/18 esitatud hagi lahendamata veel üksnes osas, milles see esitati nimetatud otsuse selle osa peale, mis puudutab vahekohtueeskirju.

216

Kuivõrd esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda ja seitsmenda väite üle, mis puudutasid ELTL artikli 101 rikkumist selle artikli kohaldamisel vahekohtueeskirjade suhtes, toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja selle analüüsimiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, siis lubab menetlusstaadium teha nende väidete suhtes otsuse, mistõttu tuleb nende suhtes teha lõplik kohtuotsus (vt analoogia alusel 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130, ning 2. detsembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon ja GMB Glasmanufaktur Brandenburg vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑884/19 P ja C‑888/19 P, EU:C:2021:973, punkt 104).

217

Esimeses kohtuastmes esitatud kuuendas väites väitis ISU sisuliselt, et komisjon on ekslikult leidnud, et vahekohtueeskirjad süvendavad eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite eesmärgil põhinevat konkurentsivastasust.

218

Kohustuslik kokkuleppelise vahekohtumehhanismi kasutamine on üldiselt aktsepteeritav vaidluste lahendamise meetod. Käesoleval juhul on CASil pealegi põhimõttelise tähtsusega roll spordireeglite ühetaolisel kohaldamisel. Lisaks sellele oli kõnealusele organile pädevuse omistamine, mis leidis aset ajal, kui toimus haldusmenetlus, mille tulemusena komisjon vaidlusaluse otsuse vastu võttis, edasiminek võrreldes varasema ISU‑sisese vaidlustamismehhanismiga. Viimaks on asjaomastel isikutel võimalik vaidlustada selle organi poolt tehtud vahekohtu otsuste tunnustamist ja täitmist liikmesriigi pädevates kohtutes, kes saavad liidu konkurentsieeskirjade tõlgendamist puudutavate eelotsusetaotlustega pöörduda Euroopa Kohtusse.

219

Üldisemalt ei ole selles küsimuses komisjoni antud hinnangud asjasse puutuvad, sest see institutsioon on ise tunnistanud, et vahekohtueeskirjad iseenesest rikkumise koosseisu ei täida.

220

Esimeses kohtuastmes esitatud seitsmendas väites väidab ISU sisuliselt, et komisjonil ei olnud pädevust panna talle kohustust võtta vahekohtueeskirju puudutavaid parandusmeetmeid, sest neil eeskirjadel puudub seos eelneva loa reeglite ja osalemisreeglitega.

221

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 199 ja 204 nähtub, tugines komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 270–277, 282 ja 283 õigesti nõuetele, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 188–198d, põhjendades oma järeldust, et võttes vahekohtueeskirjade õiguslikus ja majanduslikus kontekstis arvesse nende eeskirjade sisu, nende rakendamise tingimusi ja nende ulatust, süvendasid need eesmärgil põhinevat konkurentsivastasust, mis iseloomustas eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tulenevat ISU pädevust, millega ei kaasnenud kohaseid kohustusi, piiranguid ega kohtulikku kontrolli.

222

Ükski ISU esitatud argument ei võimalda asuda seisukohale, et sellisele järeldusele jõudmisel oleks tehtud mis tahes vigu, ja veel vähem ilmseid vigu.

223

Sellega seoses tuleneb nimelt käesoleva kohtuotsuse punktis 216 osutatud vaidlusaluse otsuse põhjendustest ühest küljest, et vahekohtueeskirjade kohaselt on eelneva loa reeglite ja osalemisreeglite rakendamist puudutavate vaidluste lahendamise pädevus kohustuslikult ja muude õiguskaitsevahendite kasutamist välistavalt CASil ehk vahekohtuorganil, mille otsuste kontrollimine on Tribunal fédérali (Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus) pädevuses. Eelkõige on komisjon märkinud, et kontroll, mida viimati nimetatud kohus nende vahekohtu otsuste üle teostada saab, ei hõlma küsimust, kas need on kooskõlas avaliku korra säteteks olevate ELTL artiklitega 101 ja 102. Lisaks sellele on ta märkinud, et Tribunal fédéral (Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus) ei ole liikmesriigi kohus, vaid liidu kohtusüsteemi väline kohus, kes ei saa esitada Euroopa Kohtule sellekohast eelotsuse küsimust. Viimaks on komisjon täpsustanud, et Tribunal fédérali (Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus) kohtupraktika kohaselt ei ole sportlastel praktikas muud valikut kui aktsepteerida, et nende ja ISU vaheliste vaidluste lahendamine on CASi pädevuses, kui nad just ei loobu kõigil ISU või selle liikmeks olevate rahvuslike uisutamise alaliitude korraldatavatel võistlustel osalemisest ehk kokkuvõttes oma kutsetegevusest.

224

Teisest küljest välistavad vahekohtueeskirjad kaebajate jaoks, kelleks on võistluskeelu otsuse adressaadiks olevad sportlased või rahvusvahelise kiiruisutamisvõistluse projektile eelneva loa andmisest keeldumise otsuse adressaadiks olevad üksused või ettevõtjad, võimaluse taotleda esialgse õiguskaitse meetmete võtmist nii pädevalt vahekohtuorganilt kui ka liikmesriigi kohtult, kellelt võidakse taotleda otsuse tegemist selle organi tehtud vahekohtu otsuste täitmise kohta. Lisaks sellele on komisjon täpsustanud, et selle vahekohtu otsuste täitmise saavad üldiselt tagada ISU ning selle liikmeks olevad rahvuslikud uisutamise alaliidud, ilma et selleks oleks vajalik liikmesriigi kohtu sekkumine.

225

ISU ei ole aga esitanud ühtki konkreetset ja tõendatud argumenti, mis võimaldaks asuda seisukohale, et need erinevad kaalutlused tuginevad väärale faktilisele alusele või et nende puhul on tehtud üks või mitu ilmset hindamisviga. Vastupidi, tuleb tõdeda, et mõned neist – nagu need, mis puudutavad seda, et CASi otsuste kontrollimiseks ei ole võimalik pöörduda sellise kohtu poole, kes saaks tagada liidu õiguse avaliku korra sätete järgimise, kasutades vajaduse korral ELTL artiklis 267 sätestatud menetlust – on õiged ning teised – nagu need, et praktikas on ISU käesolevas asjas vaidluse all oleva vahekohtumehhanismi sportlastele ühepoolselt peale surunud – langevad kokku Euroopa Inimõiguste Kohtu sellekohaste põhjendustega (EIK 2. oktoobri 2018. aasta otsus Mutu ja Pechstein vs. Šveits, CE:ECHR:2018:1002JUD004057510, punktid 109–115).

226

Seega ei ole kuues väide põhjendatud.

227

Mis puudutab seitsmendat väidet, siis tuleb meenutada, et kui komisjon tuvastab ELTL artikli 101 või ELTL artikli 102 rikkumise, on tal õigus panna asjaomastele ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele otsusega kohustus see rikkumine lõpetada (vt selle kohta 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsus GVL vs. komisjon, 7/82, EU:C:1983:52, punkt 23) ning teha neile selleks ettekirjutus võtta parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Alrosa, C‑441/07 P, EU:C:2010:377, punkt 39).

228

Käesoleval juhul on komisjon õigesti leidnud, et vahekohtueeskirjad süvendavad vaidlusaluse otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumist, muutes liidu konkurentsiõiguse seisukohast keerulisemaks kohtuliku kontrolli teostamise ISU‑le eelneva loa reeglitest ja osalemisreeglitest tuleneva diskretsiooni raames tehtud otsuste kohta tehtavate CASi otsuste üle.

229

Lisaks sellele ei ole ISU, kes on ekslikult tuginenud üksnes nende erinevate reeglite ja eeskirjade vahelise seose puudumisele, tõhusalt vaidlustanud komisjoni hinnanguid, mis puudutavad selle institutsiooni poolt ette kirjutatud parandusmeetmete vajalikkust seoses vahekohtueeskirjadega.

230

Neil asjaoludel ei ole ka seitsmes väide põhjendatud.

231

Seetõttu tuleb hagi rahuldamata jätta ka osas, milles seda vaidlustatud kohtuotsusega rahuldamata ei jäetud.

232

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

233

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on kohaldatav apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

234

Kodukorra artikli 138 lõikes 2, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on samuti kohaldatav apellatsioonkaebuse suhtes, on sätestatud, et kui mitu poolt on kohtuvaidluse kaotanud, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

235

Käesoleval juhul on ISU kaotanud kohtuvaidluse nii kohtuasjas C‑124/21 P kui ka kohtuasja T‑93/18 selles osas, milles Euroopa Kohus tegi uue otsuse.

236

M. J. H. Tuitert ja N. Kerstholt ning EU Athletes, kelle teine väide oli küll edutu, on kohtuvaidluse võitnud.

237

Neil asjaoludel tuleb ISU‑lt vastavalt komisjoni, M. J. H. Tuiterti ja N. Kerstholti ning EU Athletesi nõudele välja mõista kohtukulud nii kohtuasjas C‑124/21 P kui ka kohtuasja T‑93/18 osas, milles Euroopa Kohus tegi uue otsuse.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: