EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

31. märts 2022 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2011/83/EL – Taganemisõigus kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul – Taganemisõiguse kasutamisega seotud erandid – Artikli 16 punkt l – Vaba aja veetmise teenuste osutamine – Leping, milles on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik – Piletimüügiteenuste osutamine – Vahendaja, kes tegutseb enda nimel, kuid vaba aja veetmise ürituse korraldaja ülesandel – Taganemisõiguse kasutamisega seotud risk

Kohtuasjas C‑96/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Bremeni (Bremeni esimese astme kohus, Saksamaa) 8. jaanuari 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. veebruaril 2021, menetluses

versus

CTS Eventim AG & Co. KGaA,

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president N. Jääskinen, kohtunikud M. Safjan (ettekandja) ja N. Piçarra,

kohtujurist: L. Medina,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	CTS Eventim AG & Co. KGaA, esindajad: Rechtsanwälte M. Schlingmann ja M. Gerecke,

–	Soome valitsus, esindajad: H. Leppo, A. Laine ja S. Hartikainen,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja I. Rubene,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 16 punkti l tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud DMi ja piletimüügiteenuseid osutava CTS Eventim AG & Co. KGaA (edaspidi „CTS Eventim“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab kontserdipiletite omandamise lepingust taganemise õiguse olemasolu.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2011/83 põhjendused 4 ja 49 on sõnastatud järgmiselt:

„(4)

Vastavalt [ELTL] artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Tarbijate kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute teatavate aspektide ühtlustamine on vajalik toimiva ning tarbijatele suunatud siseturu arendamiseks, kus valitseb tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet.

[…]

(49)

Nii kauglepingutest kui ka väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest taganemise õiguse suhtes peaksid kehtima teatavad erandid. […] Taganemisõiguse andmine tarbijale oleks ebakohane ka teatavate teenuste puhul, kui lepingu sõlmimine tähendab teatud vahendite reserveerimist, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korral raske uut tarbijat leida. Selliseks näiteks oleks hotellide, puhkemajade, kultuuri- või spordiüritustega seotud reserveerimine.“

Direktiivi 2011/83 artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega;

3)	„kaup“ – materiaalne vallasvara, välja arvatud asjad, mida müüakse sundkorras või muul seadusest tuleneval viisil. Käesoleva direktiivi tähenduses loetakse kaubaks ka vesi, gaas ja elekter, kui need pannakse müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses;

[…]

5)	„müügileping“ – leping, mille kohaselt kaupleja annab tarbijale üle või kohustub andma üle kauba omandiõiguse ning tarbija maksab või võtab kohustuse maksta selle hinna, sealhulgas leping, mille esemeks on nii kaubad kui ka teenused;

6)	„teenusleping“ – leping, välja arvatud müügileping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna;

„kaugleping“ – kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping, mis sõlmitakse organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta, kasutades eranditult kas üht või mitut kaugsidevahendit kuni ja kaasa arvatud ajani, millal leping sõlmitakse;

[…]“.

Direktiivi artiklis 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ on sätestatud:

„1. Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

[…]

c)	kaupleja asukoha aadress, tema telefoni- ja faksinumber ning e-posti aadress (olemasolu korral), et tarbija saaks kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ning, kui see on asjakohane, selle kaupleja aadress ja nimi, kelle nimel ta tegutseb;

d)	kaupleja (ning vajaduse korral selle kaupleja, kelle nimel ta tegutseb) tegevuskoha aadress, kuhu tarbija võib kaebusi esitada, kui see erineb punkti c kohaselt esitatud aadressist;

[…]“.

7	Sama direktiivi artikli 9 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on ette nähtud: „Tarbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganeda ilma põhjust esitamata […], välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklis 16 ettenähtud erandeid.“

Direktiivi 2011/83 artikli 12 „Taganemise mõju“ punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„Taganemisõiguse kasutamise tagajärjel lõpevad lepinguosaliste kohustused:

a)	seoses kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu täitmisega […]“.

Direktiivi artiklis 16 „Taganemisõiguse kasutamisega seotud erandid“ on sätestatud:

„Liikmesriigid ei näe ette artiklites 9–15 sätestatud taganemisõiguse kasutamist kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul juhtudel, kui tegemist on:

[…]

l)	muuks kui eluaseme otstarbel majutuse pakkumisega, kaubatranspordiga, autorendi-, toitlustus- või vaba aja veetmise teenustega, kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik;

[…]“.

Saksa õigus

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch) §‑s 312g „Taganemisõigus“ on ette nähtud:

„1. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ja sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul on tarbijal §‑s 355 sätestatud taganemisõigus.

2. Taganemisõigus ei ole kohaldatav järgmistele lepingutele, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti:

[…]

9)	lepingud, mille ese on muu kui eluaseme otstarbel majutuse pakkumine, kaubatransport, autorendi-, toitlustus- või vaba aja veetmise teenused, kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik;

[…]“.

Tsiviilseadustiku §‑s 355 „Taganemisõigus tarbijalepingute puhul“ on sätestatud:

„1. Kui seadus annab tarbijale taganemisõiguse vastavalt käesolevale sättele, ei ole tarbija ja kaupleja enam seotud oma tahteavaldustega lepingu sõlmimiseks, kui tarbija on tähtaegse kasutamise korral oma sellekohasest tahteavaldusest taganenud.

[…]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

12	DM tellis tarbijana 12. novembril 2019 veebipõhise reserveerimisplatvormi kaudu, mida käitab piletimüügiteenuseid osutav CTS Eventim, sissepääsupiletid kolmanda isiku korraldatud kontserdile.

13	Kontsert, mis pidi toimuma 24. märtsil 2020 Brunswickis (Saksamaa), tühistati COVID‑19 pandeemia kontekstis Saksa ametiasutuste võetud halduspiirangute tõttu. Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, ei ole välistatud kontserdi toimumine mõnel hilisemal kuupäeval.

14	DM nõudis 19. aprillil 2020 CTS Eventimilt kontserdipiletite ostuhinna ja lisakulude hüvitamist kogusummas 207,90 eurot. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et seda tehes teatas DM vaikimisi, et ta taganes CTS Eventimiga sõlmitud lepingust.

15	Seejärel saatis CTS Eventim kooskõlas Saksa õigusnormidega, mis käsitlevad vaba aja veetmise ürituste toimumata jätmist COVID‑19 pandeemia kontekstis, kontserdi korraldaja nimel tegutsedes DMile 199 euro suuruses summas vautšeri, mis vastas piletite ostuhinnale.

16	DM nõuab eelotsusetaotluse esitanud kohtus CTS Eventimilt kontserdipiletite ostuhinna ja lisakulude hüvitamist.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes peab tegema otsuse DMi taganemise kehtivuse kohta, leiab, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis l sätestatud erand taganemisõigusest ei ole põhikohtuasjas kohaldatav. Nimelt leiab ta, et see erand peaks olema kohaldatav üksnes teenuse osutajale, kes vahetult osutab vaba aja veetmise teenust, see tähendab käesoleval juhul kontserdi korraldajale, ja mitte piletimüügiteenuste osutajale, kelle tegevus piirdub sellega, et ta annab üle kontserdile sissepääsuõiguse. Ta lisab, et pärast taganemist, mis toimus mitu kuud enne selle ürituse jaoks ette nähtud kuupäeva, on kauplejal võimalus reserveeritud vahendeid muul viisil kasutada, müües asjaomased piletid edasi teistele isikutele.

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Bremen (Bremeni esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2011/83] artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, kui kaupleja ei osuta tarbijale vaba aja veetmise teenust vahetult, vaid müüb tarbijale sellisele teenusele sissepääsuõiguse, on see piisav põhjus tarbija taganemisõiguse välistamiseks?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Kõigepealt väärib märkimist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (26. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus PL Holdings, C‑109/20, EU:C:2021:875, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

20	Euroopa Kohus on põhikohtuasja materjale ning talle esitatud kirjalikke seisukohti arvestades pädev andma juhiseid, mis võivad aidata liikmesriigi kohtul asja lahendada (vt selle kohta 24. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Grünewald, C‑559/13, EU:C:2015:109, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et kuna CTS Eventim tegevus piirdub kolmanda isiku korraldatud vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üleandmisega, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see äriühing ei osuta tarbijale vaba aja veetmise teenust vahetult, sest üksnes kontserdi korraldaja on sellise teenuse vahetu osutaja.

Eelotsusetaotlus ei sisalda täpset teavet selle kohta, millises raamistikus CTS Eventim tegutseb, täpsemalt seoses lepingusätetega, mis reguleerivad CTS Eventimi suhteid sellise kontserdi korraldajaga, mille toimumata jätmine on põhikohtuasja aluseks. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja täpsemalt CTS Eventim esitatud kirjalikest seisukohtadest nähtub siiski, et need pooled on seotud lepingulise suhtega, mille kohaselt CTS Eventim müüb pileteid enda nimel, kuid korraldaja ülesandel.

Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas vaidlusalune leping kujutab endast „kauglepingut“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses, kuna see on sõlmitud direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 tähenduses tarbija DMi ja kaupleja CTS Eventimi vahel. Viimati nimetatud mõiste ei hõlma mitte ainult füüsilist või juriidilist isikut, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega selle direktiiviga hõlmatud lepingute raames, vaid ka füüsilist või juriidilist isik, kes tegutseb vahendajana kaupleja nimel või ülesandel (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Tiketa, C‑536/20, EU:C:2022:112, punkt 31).

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb seega eelotsuse küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud taganemisõiguse erandile saab tugineda vaidluses tarbijaga, kes on sõlminud vahendajaga – kes tegutseb oma nimel, kuid vaba aja veetmise ürituse korraldaja ülesandel – kauglepingu sellele üritusele sissepääsuõiguse omandamise kohta.

25	Direktiivi 2011/83 artiklid 9–15 annavad tarbijale taganemisõiguse muu hulgas pärast kauglepingu sõlmimist selle direktiivi artikli 2 punkti 7 tähenduses ning kehtestavad selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.

26	Seega võib tarbija direktiivi 2011/83 artikli 9 lõike 1 kohaselt 14 päeva jooksul kauglepingust taganeda, kusjuures taganemisõiguse kasutamise tagajärjel lõpevad direktiivi artikli 12 punkti a kohaselt lepinguosaliste kohustused lepingut täita.

27	Direktiivi artiklis 16 on siiski ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisele muu hulgas juhul, millele on viidatud artikli punktis l, nimelt vaba aja veetmise teenuste osutamisel, kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik.

Sellega seoses on oluline kõigepealt täpsustada, et kohtupraktikas on välja kujunenud, et kuna kõnealune liidu õiguse säte ei viita liikmesriikide õigusele selle tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb seda tõlgendada kogu Euroopa Liidus autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada nii selle sätte sõnastust kui ka konteksti ja asjaomaste õigusnormidega taotletavat eesmärki (vt selle kohta 21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Möbel Kraft, C‑529/19, EU:C:2020:846, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

29	Sellest järeldub, et õiguslik laad, mille riigisisene õigus omistab kaupleja poolt tarbijale osutatavale teenusele, ei saa mingil juhul mõjutada direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tõlgendamist.

Mis puudutab esimesena küsimust, kas see, kui tarbijale annab vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üle vahendaja, kes tegutseb selle ürituse korraldaja ülesandel, kujutab endast vaba aja veetmise teenuste osutamist direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses, siis tuleb ühelt poolt kontrollida, kas niisugune vahendaja ja tarbija vaheline lepinguline suhe võib kuuluda direktiivi artikli 2 punktis 6 määratletud mõiste „teenusleping“ alla.

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et see mõiste on määratletud laialt kui mis tahes leping – välja arvatud müügileping direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 5 tähenduses –, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus NK (eramu projekt), C‑208/19, EU:C:2020:382, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

Direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 5 kohaselt on mõiste „müügileping“ määratletud kui leping, mille kohaselt kaupleja annab tarbijale üle või kohustub andma üle kauba omandiõiguse ning tarbija maksab või võtab kohustuse maksta selle hinna, sealhulgas leping, mille esemeks on nii kaubad kui ka teenused. Lisaks on mõiste „kaup“ selle direktiivi artikli 2 punktis 3 määratletud nii, et see tähendab põhimõtteliselt materiaalset vallasvara, välja arvatud asjad, mida müüakse sundkorras või muul seadusest tuleneval viisil.

33	Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et DMi ja CTS Eventimi lepinguline suhe puudutab viimase põhikohustust, põhikohtuasjas kõne all olevatele piletitele märgitud vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üleandmist.

Järelikult tuleb tõdeda, et selline lepinguline suhe, mis puudutab põhiliselt õiguse, mitte vara üleandmist, kuulub seega põhimõtteliselt mõiste „teenusleping“ alla direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 6 tähenduses. Seega on kaupleja poolt selle lepingu täitmine teenuste osutamine direktiivi artikli 16 punkti l tähenduses.

Siinkohal tuleb täpsustada, et asjaolu, et õigus või luba on kinnitatud dokumentidega, mis sellistena võivad olla kaubavahetuse esemeks, ei ole piisav selleks, et arvata need teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätete asemel kaupade vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamisalasse (vt selle kohta 21. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Jägerskiöld, C‑97/98, EU:C:1999:515, punktid 35 ja 36).

36	Teiselt poolt tuleb kontrollida, kas vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üleandmist vahendaja poolt, kes tegutseb selle ürituse korraldaja ülesandel, võib pidada vaba aja veetmise teenuseks direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses.

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selles sättes loetletud erinevad teenuseliigid vastavad sektorieranditele, mis puudutavad üldiselt asjaomastes sektorites osutatavaid teenuseid, välja arvatud teenused, mille osutamine ei pea toimuma konkreetsel kuupäeval või ajavahemikul (vt analoogia alusel 10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus EasyCar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punktid 22 ja 24).

Selles osas, milles direktiivi 2011/83 artikli 16 punkt l hõlmab seega põhimõtteliselt kõiki teenuseid, mida osutatakse vaba aja veetmise sektoris, siis tuleneb prantsuse keeles sõna „lié“ (seotud) kasutamisest, et selles sättes ette nähtud erand ei piirdu üksnes teenustega, mis on otseselt seotud vaba aja veetmise ürituse kui sellisega.

39	Seega tuleb tõdeda, et vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üleandmine on iseenesest vaba aja veetmise teenus direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses.

40	Seevastu ei nähtu selle sätte sõnastusest, mil määral võib niisugust teenust nimetatud sätte kohaldamisalasse kuuluvana osutada muu isik kui vaba aja veetmise ürituse korraldaja ise.

Direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l konteksti kohta tuleb märkida, et direktiivi artikli 6 lõike 1 punktide c ja d kohaselt peab kaupleja enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega edastama talle vajaduse korral eelkõige selle kaupleja andmed, kelle nimel ta tegutseb.

42	Nii on direktiivis 2011/83 sõnaselgelt ette nähtud võimalus, et selle kohaldamisalasse kuuluva lepingu võib kaupleja sõlmida sellise lepingulise suhte täitmise raames, mille alusel ta tegutseb teise kaupleja ülesandel.

43	Sellest järeldub, et asjaolu, et teenust ei osuta vaba aja veetmise ürituse korraldaja ise, vaid tema ülesandel tegutsev vahendaja, ei takista seda, et sellist teenust võiks pidada vaba aja veetmise teenuseks.

Lisaks tuleb direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l eesmärgi kohta märkida, et nähtuvalt selle direktiivi põhjendusest 49 on selle eesmärk kaitsta kauplejat riski eest, mis on seotud selliste vahendite reserveerimisega, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korral raske uut tarbijat leida, ning selleks on eelkõige kultuuri- või spordiüritustega seotud reserveerimine.

Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l eesmärk on muu hulgas tagada teatavate teenuste pakkujate huvide kaitse, et need ei peaks kannatama ebaproportsionaalsete tagajärgede tõttu, mis tulenevad varem tellitud teenuste tasuta ja põhjuseta tühistamisest juhul, kui tarbija kasutab taganemisõigust vahetult enne teenuse osutamise kuupäeva (vt analoogia alusel 10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus EasyCar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punkt 28).

Kahest eelmisest punktist tuleneb, et selles sättes ette nähtud erandit taganemisõigusest saab kohaldada üksnes nende teenuste puhul, mida osutatakse lepingulise kohustuse täitmiseks tarbija suhtes, kelle lepingust taganemine direktiivi 2011/83 artikli 12 punkti a kohaselt paneks vabastatud vahendite reserveerimisega seotud riski asjaomase ürituse korraldajale.

47	Järelikult võib üritusele sissepääsuõiguse üleandmine vahendaja poolt kujutada endast vaba aja veetmise teenust direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses üksnes siis, kui see risk lasub asjaomase ürituse korraldajal.

Sellel puhul ei oma tähtsust see, kas kuupäeval, mil tarbija tugineb oma taganemisõigusele, on kauplejal võimalik vajaduse korral muudmoodi kasutada selle õiguse kasutamise tõttu vabanenud vahendeid, eelkõige asjaomaste piletite teistele klientidele edasimüümise kaudu. Direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l kohaldamine ei saa nimelt sõltuda niisugusest hinnangust iga konkreetse juhtumi asjaoludele.

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et selle lepingu tingimuste kohaselt, mille sõlmisid CTS Eventim ja sellise kontserdi korraldaja, mille toimumata jätmine on põhikohtuasja aluseks, on korraldaja kohustatud ostja esitatud piletihinna tagasimaksmise nõude korral CTS Eventimi igasugusest vastutusest vabastama. Seega juhul, kui põhikohtuasjas kõne all olev leping lõpetatakse pärast seda, kui DM oli lepingust taganenud, peab kontserdi korraldaja DMile tagasi maksma CTS Eventimilt ostetud piletite ostuhinna.

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava analüüsi tulemusel ei ilmne vastupidi, kujutab CTS Eventimi poolt DMile sissepääsuõiguse üleandmine kontserdile, mille toimumata jätmine on põhikohtuasja aluseks, endast vaba aja veetmise teenust direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses.

Mis puudutab teisena küsimust, kas sellist lepingut, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, tuleb käsitada nii, et selles on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik, siis tuleb tõdeda, et vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üleandmist käsitlevat lepingut tuleb selle eesmärgi tõttu tingimata täita ajavahemikul, mis jääb üleandmise kuupäeva ja selle kuupäeva vahele, mil peab toimuma üritus, millele see õigus sissepääsu annab.

52	Selles suhtes ei ole oluline, kas sissepääsuõiguse annab üle vaba aja veetmise ürituse korraldaja ise või vahendaja.

Järelikult tuleb lepingut, mis käsitleb vaba aja veetmise üritusele sissepääsuõiguse üleandmist ja mille on sõlminud enda nimel, kuid selle ürituse korraldaja ülesandel tegutsev vahendaja, käsitada nii, et see näeb ette konkreetse teenuse osutamise kuupäeva või ajavahemiku, kui see tegevus on ette nähtud nii, et see peab toimuma konkreetsel kuupäeval või ajavahemikul.

54	Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on see põhikohtuasjas nii, kuna kontsert, millele CTS Eventimi poolt DMile üle antud õigused sissepääsu annavad, oli plaanitud toimuma konkreetsel kuupäeval.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud taganemisõiguse erandile saab tugineda vaidluses tarbijaga, kes on sõlminud vahendajaga – kes tegutseb oma nimel, kuid vaba aja veetmise ürituse korraldaja ülesandel – kauglepingu sellele üritusele sissepääsuõiguse omandamise kohta, selles osas, milles esiteks selle lepingu tarbija suhtes täitmise kohustuse lõppemine direktiivi 2011/83 artikli 12 punkti a kohaselt lepingust taganemise tõttu paneks vabastatud vahendite reserveerimisega seotud riski asjaomase ürituse korraldajale, ja teiseks selles osas, milles vaba aja veetmise üritus, millele see õigus sissepääsu annab, on plaanitud toimuma konkreetsel kuupäeval.

Kohtukulud

56	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, selles sättes ette nähtud taganemisõiguse erandile saab tugineda vaidluses tarbijaga, kes on sõlminud vahendajaga – kes tegutseb oma nimel, kuid vaba aja veetmise ürituse korraldaja ülesandel – kauglepingu sellele üritusele sissepääsuõiguse omandamise kohta, selles osas, milles esiteks selle lepingu tarbija suhtes täitmise kohustuse lõppemine direktiivi 2011/83 artikli 12 punkti a kohaselt lepingust taganemise tõttu paneks vabastatud vahendite reserveerimisega seotud riski asjaomase ürituse korraldajale, ja teiseks selles osas, milles vaba aja veetmise üritus, millele see õigus sissepääsu annab, on plaanitud toimuma konkreetsel kuupäeval.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.