Kohtuasi C‑69/21

versus

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad))

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. novembri 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 4, 7 ja 19 – Ebainimliku või alandava kohtlemise keeld – Era- ja perekonnaelu austamine – Kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral – Riigis elamise õigus tervislikel põhjustel – Ühised nõuded ja kord liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel – Direktiiv 2008/115/EÜ – Kolmanda riigi kodanik, kellel on raske haigus – Ravi, mille eesmärk on leevendada valu – Ravi, mida päritoluriigis ei ole võimalik saada – Väljasaatmise edasilükkamise tingimused

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Tagasisaatmise lubamatuse põhimõte – Kolmanda riigi kodanik, kellel on raske haigus – Reaalne oht, et päritoluriiki tagasisaatmise korral tugevneb tema valu kiiresti, oluliselt ja pöördumatult – Tagasisaatmisotsuse tegemine või väljasaatmismeetme võtmine sellise kodaniku suhtes – Lubamatus – Liikmesriikide võimalus näha ette kindel ajavahemik, mille jooksul peab valu tugevnemine aset leidma – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1, 4 ja artikli 19 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 5)

(vt punktid 52, 55, 56, 58, 59, 63–66, 68–76 ja 103 ning resolutsiooni punkt 1)
Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Tagasisaatmise lubamatuse põhimõte – Kolmanda riigi kodanik, kellel on raske haigus – Reaalne oht, et päritoluriiki tagasisaatmise korral tugevneb tema valu kiiresti, oluliselt ja pöördumatult – Liikmesriigi pädeva asutuse hindamine, millised on väljasaatmismeetme tagajärjed asjaomase kodaniku tervislikule seisundile – Nende tagajärgede arvessevõtmine ainult selleks, et teha kindlaks, kas see kodanik on suuteline reisima – Lubamatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1, 4 ja artikli 19 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 5 ja artikli 9 lõike 1 punkt a)

(vt punktid 80–82 ja 103 ning resolutsiooni punkt 2)
Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Riigis ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik, kellel on raske haigus – Sellise kodaniku suhtes tagasisaatmisotsuse tegemise või väljasaatmismeetme võtmise võimatus – Põhjus – Reaalne oht, et päritoluriiki tagasisaatmise korral tugevneb tema valu kiiresti, oluliselt ja pöördumatult – Sellele kodanikule elamisloa andmise kohustus – Puudumine – Eraelu puutumatuse õigus – Selle kodaniku väljasaatmise lubatavuse hindamine – Arvesse võetav teave

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1, 4 ja 7; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115)

(vt punktid 84–87, 89 ja 90–103 ning resolutsiooni punkt 3)

Kokkuvõte

X on Venemaa kodanik, kellel on verevähi harva esinev vorm, mille vastu saab ta praegu Madalmaades ravi. Ta saab muu hulgas meditsiinilisel kanepil põhinevat valuravi, mis ei ole Venemaal lubatud. Madalmaade ametiasutused tõdesid, et see Venemaa kodanik ei saa Madalmaades pretendeerida pagulasseisundile, rahvusvahelisele kaitsele ega elamisloale riigisisese õiguse alusel, ning tegid tema suhtes tagasisaatmisotsuse. Asjaomane isik leidis, et meditsiinilisel kanepil põhinev ravi on talle sedavõrd oluline, et ta ei saaks enam inimväärselt elada, kui see ravi katkestada, ning esitas selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis eelkõige küsimus, kas tagasisaatmisotsuse tegemine isiku suhtes, kes on sellises olukorras nagu asjaomane isik, on vastuolus liidu õigusega, täpsemalt tagasisaatmisdirektiivi ( 1 ) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“). Täpsemalt soovib ta teada, kas tõhusa ravi puudumisest tingitud valu olulise tugevnemise oht võib kujutada endast takistust asjaomase isiku väljasaatmisele.

Euroopa Kohtu suurkoda vastas sellele küsimusele jaatavalt ning täpsustas, milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta niisuguse ohu hindamisel ning hindamise tingimusi. Lisaks analüüsis ta eraelu puutumatuse õigusest lähtudes liikmesriikide kohustusi kolmanda riigi kodaniku ees, kes on sellises olukorras nagu asjaomane isik.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena otsustas Euroopa Kohus, et tagasisaatmisdirektiivi ( 2 ) ja hartaga ( 3 ) on vastuolus tagasisaatmisotsuse tegemine või väljasaatmismeetme võtmine liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva raskelt haige kolmanda riigi kodaniku suhtes, kui on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmise korral ähvardab asjaomast isikut kolmandas riigis, kuhu ta välja saadetakse, reaalne oht, et tema valu tugevneb kiiresti, oluliselt ja pöördumatult, sest ainus tõhus valuravi on selles riigis keelatud.

Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et on võimalik, et liikmesriik rikub harta artiklis 4 ette nähtud ebainimliku ja alandava kohtlemise keeldu, kui tema ametiasutuste tehtud tagasisaatmisotsuse või võetud väljasaatmismeetme tõttu võib valu, mida põhjustab asjaomasele kolmanda riigi kodanikule haigus, suureneda sedavõrd, et saavutab harta artikli 4 kohaselt nõutava raskusastme.

Esiteks, mis puudutab ohtu, et valu oluliselt ja pöördumatult tugevneb, siis võib sellega tegemist olla eelkõige juhul, kui tehakse kindlaks, et ainsat tõhusat valuravi ei saa asjaomasele kolmanda riigi kodanikule sihtriigis seaduslikult osutada ning et sellise ravi puudumisel kannatab ta valu, mis on nii tugev, et see on vastuolus inimväärikusega, sest see valu võib põhjustada tal olulisi ja pöördumatuid psüühikahäireid või isegi viia ta enesetapuni. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas see on nii, arvestades kõiki asjakohaseid, eelkõige meditsiinilisi andmeid.

Teiseks, mis puudutab valu kiire tugevnemise ohtu, siis tuleb arvesse võtta asjaolu, et valu tugevnemine võib olla järkjärguline ning võib minna aega, kuni see muutub oluliseks ja pöördumatuks. Järelikult ei või liikmesriik näha jäigalt ette tähtaega, mille jooksul peab valu tugevnema. Kui liikmesriigid määravad kindlaks tähtaja, peab see olema üksnes soovituslik ning see ei vabasta liikmesriigi pädevat asutust asjaomase kolmanda riigi kodaniku olukorra konkreetsest hindamisest kõikide asjakohaste andmete põhjal.

Teisena otsustas Euroopa Kohus, et tagasisaatmisdirektiivi ( 4 ) ja hartaga ( 5 ) on vastuolus, kui liikmesriigi pädev asutus võtab kitsamas tähenduses väljasaatmismeetme tagajärgi kolmanda riigi kodaniku tervislikule seisundile arvesse ainult selleks, et teha kindlaks, kas ta on suuteline reisima. Nimelt peab liikmesriik asjaomase isiku suhtes tagasisaatmisotsuse tegemiseks või tema väljasaatmiseks tagama, et kui asjaomase isiku tervislik seisund seda nõuab, saab ta tervishoiuteenuseid nii väljasaatmise käigus kitsamas tähenduses kui ka pärast seda sihtriigis.

Kolmandana rõhutas Euroopa Kohus ühelt poolt, et tagasisaatmisdirektiiv ja harta ( 6 ) ei kohusta liikmesriiki, kelle territooriumil kolmanda riigi kodanik ebaseaduslikult viibib, andma talle elamisluba, kui tema suhtes ei ole võimalik teha tagasisaatmisotsust ega võtta väljasaatmismeedet, sest on põhjendatult alust arvata, et sihtriigis ähvardab teda reaalne oht, et tema raskest haigusest tingitud valu tugevneb kiiresti, oluliselt ja pöördumatult. Teiselt poolt märkis Euroopa Kohus, et kui liikmesriigi pädev asutus hindab, kas kolmanda riigi kodaniku õigusega eraelu austamisele, mis on tagatud hartas, on vastuolus see, kui tema suhtes tehakse tagasisaatmisotsus või võetakse väljasaatmismeede, peab see asutus arvesse võtma nimetatud kodaniku tervislikku seisundit ja ravi, mida ta selle liikmesriigi territooriumil haiguse tõttu saab, ning kõiki muid asjakohaseid asjaolusid.

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus, et ravi, mida kolmanda riigi kodanik saab liikmesriigi territooriumil, on osa tema eraelust, sõltumata sellest, kas ta viibib seal ebaseaduslikult. Ent õigus eraelu austamisele ei ole absoluutne õigus, mistõttu on selle õiguse teostamise piirangud siiski lubatud, tingimusel et need on ette nähtud seaduses, arvestavad nimetatud õiguse olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele. Kuna tõhusa väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika rakendamine kujutab endast sellist eesmärki, siis tuleb kontrollida muu hulgas ka seda, et tagasisaatmisotsuse tegemine või väljasaatmismeetme võtmine raskelt haige kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes saab asjaomases liikmesriigis valuravi, mis ei ole sihtriigis kättesaadav, ei mõjutaks tema eraelu puutumatuse õiguse põhisisu ja järgiks proportsionaalsuse põhimõtet. Selline kontrollimine eeldab, et võetakse arvesse kõiki sotsiaalseid sidemeid, mis see kodanik on loonud liikmesriigis, kus ta ebaseaduslikult viibib, võttes nõuetekohaselt arvesse tema tervislikust seisundist tulenevat ebakindlat olukorda ja erilist sõltuvust. Samas juhul, kui kõnealune kodanik on loonud selles liikmesriigis eraelu seal elamisluba omamata, võib tagasisaatmismenetluse kohaldamine tema suhtes olla välistatud üksnes erandlikel põhjustel.

Tagasisaatmisotsuse tegemine või väljasaatmismeetme võtmine ei riku kolmanda riigi kodaniku õigust eraelu austamisele ka ainuüksi põhjusel, et sihtliikmesriiki tagasisaatmise korral ähvardab seda kolmanda riigi kodanikku tervisliku seisundi halvenemise oht, kui selline oht ei saavuta harta artikli 4 kohaselt nõutavat raskusastet.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98; edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“).

( 2 ) Direktiivi artikkel 5.

( 3 ) Harta artiklid 1 ja 4 ning artikli 19 lõige 2.

( 4 ) Direktiivi artikkel 5 ja artikli 9 lõike 1 punkt a.

( 5 ) Harta artiklid 1 ja 4 ning artikli 19 lõige 2.

( 6 ) Harta artikkel 7, milles on tagatud õigus eraelu austamisele, ning harta artiklid 1 ja 4.