–

RegioJet a.s., esindaja: advokát O. Doležal,

–

České dráhy a.s., esindajad: advokáti J. Kindl, S. Mikeš ja K. Muzikář,

–

Kreeka valitsus, esindaja: K. Boskovits,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Sclafani,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Ernst, P. Němečková ja C. Zois,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivi 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT 2014, L 349, lk 1), artikli 5 lõigete 1 ja 4, artikli 6 lõike 5 punkti a ning artikli 6 lõigete 7 ja 9 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud RegioJet a.s‑i ja České dráhy a.s‑i vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab tõendite väljanõudmise taotlust, mille esitas RegioJet seoses nõudega hüvitada sellele äriühingule České dráhy konkurentsivastase tegevuse tõttu väidetavalt tekkinud kahju.

3

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjendustes 7 ja 21 on märgitud:

[…]

4

Määruse artiklis 2 „Tõendamiskohustus“ on sätestatud:

„Kõigi [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamisega seotud siseriiklike või [liidu] menetluste puhul lasub [ELTL] artikli [101] lõike 1 või artikli [102] rikkumisega seotud tõendamiskohustus osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta. […]“.

5

Määruse artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:

Kui keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta.“

6

Sama määruse III peatükk käsitleb otsuseid, mille komisjon võtab vastu ELTL artiklite 101 ja 102 alusel. Need otsused võivad seisneda rikkumise tuvastamises ja lõpetamises (artikkel 7), ajutiste meetmete võtmises (artikkel 8), otsustes, millega muudetakse kohustused siduvaks (artikkel 9), ning lõpuks ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamatuks tunnistamises (artikkel 10).

7

Määruse nr 1/2003 artikli 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö“ lõigetes 1 ja 6 on ette nähtud:

„1.   Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad [liidu] konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.

[…]

6.   Kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [ELTL] artikleid [101] ja [102]. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.“

8

Määruse artiklis 16 „[Liidu] konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine“ on sätestatud:

„1.   Kui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL] artiklite [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. Nad peavad vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist. See kohustus ei piira [ELTL] artiklist [267] tulenevaid õigusi ja kohustusi.

2.   Kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad [ELTL] artiklite [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.“

9

Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), mida on muudetud komisjoni 30. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 622/2008 (ELT 2008, L 171, lk 3), artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud:

„Komisjon võib otsustada algatada menetluse määruse (EÜ) nr 1/2003 III peatüki kohase otsuse vastuvõtmiseks igal ajal, kuid peab seda tegema hiljemalt kuupäeval, mil ta esitab esialgse hinnangu vastavalt nimetatud määruse artikli 9 lõikele 1 või vastuväited või palub pooltel teatada, kas nad on huvitatud osalemisest arutelus kokkuleppe sõlmimiseks, või kuupäeval, mil avaldatakse nimetatud määruse artikli 27 lõike 4 kohane teatis, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem.“

10

Direktiivi 2014/104 põhjendustes 6, 15, 21, 23 ja 25–28 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

11

Direktiivi 2014/104 artikli 2 punkti 17 kohaselt on „olemasolev teave“ tõendid, mis on olemas konkurentsiasutuse menetlusest sõltumata, olenemata sellest, kas selline teave sisaldub konkurentsiasutuse toimikus või mitte.

12

Direktiivi artiklis 5 „Tõendite avaldamine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et liidus toimuvas kahju hüvitamise hagiga seotud menetluses osaleva hageja taotlusel, kes on esitanud põhjendatud selgituse, mis sisaldab mõistlikult kättesaadavaid fakte ja piisavaid tõendeid, mis kinnitavad usutavalt tema kahju hüvitamise nõuet, on liikmesriikide kohtutel võimalik nõuda kostjalt või kolmandalt isikult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite avaldamist vastavalt käesolevas peatükis sätestatud tingimustele. Liikmesriigid tagavad, et nende kohtutel on võimalik nõuda kostja taotlusel asjakohaste tõendite avaldamist ka hagejalt või kolmandalt isikult.

[…]

2.   Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide kohtud saavad nõuda, et avaldataks üksikud tõendid või tõendite asjakohased kategooriad, mis on määratletud nii täpselt ja kitsalt, kui see on põhjendatud selgituses esitatud mõistlikult kättesaadavate faktide põhjal võimalik.

3.   Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide kohtud nõuavad tõendite avaldamist üksnes proportsionaalsel määral. Selle hindamisel, kas teatava poole nõutav tõendite avaldamine on proportsionaalne, võtavad liikmesriikide kohtud arvesse kõikide asjaomaste poolte ja kolmandate isikute õigustatud huve. Nad võtavad eelkõige arvesse järgmist:

4.   Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide kohtutel on õigus nõuda konfidentsiaalset teavet sisaldava tõendi avaldamist, kui nad leiavad, et see on kahju hüvitamise hagi puhul asjakohane. Liikmesriigid tagavad, et sellise teabe avaldamise nõudmisel on liikmesriikide kohtute käsutuses tõhusad meetmed kõnealuse teabe kaitsmiseks.

5.   Ettevõtjate huvi vältida konkurentsiõiguse rikkumisele järgnevaid kahju hüvitamise hagisid ei kujuta endast kaitset väärivat huvi.

[…]

8.   Ilma et see piiraks lõigete 4 ja 7 ning artikli 6 kohaldamist, ei takista käesolev artikkel liikmesriikidel selliste eeskirjade säilitamist või kehtestamist, millega kaasneks tõendite ulatuslikum avaldamine.“

13

Direktiivi artiklis 6 „Konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kui liikmesriikide kohtud nõuavad kahju hüvitamise hagidega seoses konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamist, kohaldatakse lisaks artiklile 5 käesolevat artiklit.

[…]

4.   Teabe avaldamise nõudmise proportsionaalsuse hindamisel vastavalt artikli 5 lõikele 3 kaaluvad liikmesriikide kohtud lisaks järgmist:

5.   Liikmesriikide kohtud võivad nõuda järgmiste tõendite kategooriate avaldamist üksnes pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud otsuse vastuvõtmisega või muul viisil:

6.   Liikmesriigid tagavad, et kahju hüvitamise hagi raames ei tohi liikmesriikide kohtud igal ajal nõuda, et menetlusosaline või kolmas isik avaldaks mis tahes järgmistesse kategooriatesse kuuluvad tõendid:

7.   Hageja võib esitada põhjendatud taotluse, et liikmesriigi kohus saaks tutvuda lõike 6 punktis a või b osutatud tõenditega üksnes selle tagamiseks, et nende sisu vastab artikli 2 punktides 16 ja 18 esitatud määratlustele. Selle hindamisel võivad liikmesriikide kohtud taotleda abi üksnes pädevalt konkurentsiasutuselt. Asjaomaste tõendite koostajatel võib samuti olla võimalus, et nad kuulatakse ära. Mingil juhul ei luba liikmesriigi kohus teistel pooltel või kolmandatel isikutel kõnealuste tõenditega tutvuda.

8.   Kui lõige 6 hõlmab ainult mõnda taotletud tõendi osa, siis sõltuvalt sellest, millisesse kategooriasse ülejäänud tõendi osad kuuluvad, avaldatakse need vastavalt käesoleva artikli asjakohastele lõigetele.

9.   Selliste konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamist, mis ei kuulu ühessegi käesolevas artiklis loetletud kategooriasse, võib nõuda kahju hüvitamise hagide raames igal ajal, ilma et see piiraks käesoleva artikli kohaldamist.

[…]

11.   Kui konkurentsiasutus on valmis esitama oma seisukohti avaldamisnõude proportsionaalsuse kohta, võib ta esitada omal algatusel märkused liikmesriigi kohtule, mille kaudu avaldamist taotletakse.“

14

Direktiivi 2014/104 artiklis 22 „Ajaline kohaldatavus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid ei kohaldata tagasiulatuvalt.

2.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmed, ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014.“

15

Seaduse nr 143/2001 konkurentsikaitse kohta (zákon č. 143/2001 Sb. o ochraně hospodářské soutěže) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadus nr 143/2001“) artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud, et see seadus „korraldab konkurentsi kaitsmist kaupade ja teenuste turul […] mis tahes tegevuse eest, mis takistab, piirab, kahjustab või ohustab konkurentsi“.

16

Seaduse nr 143/2001 artikli 21ca lõikes 2 on sisuliselt sätestatud, et dokumente ja teavet, mis on koostatud ja esitatud liikmesriigi konkurentsiasutuses poolelioleva haldusmenetluse jaoks, võib ametiasutustele esitada alles pärast uurimismenetluse lõpetamist või liikmesriigi konkurentsiasutuse lõplikku otsust haldusmenetluse lõpetamise kohta.

17

Seadusega nr 262/2017 kahju hüvitamise kohta konkurentsi valdkonnas (zákon č. 262/2017 Sb. o náhradě škody v oblasti hospodářské soutěže; edaspidi „seadus nr 262/2017“) võeti direktiiv 2014/104 Tšehhi õiguskorda üle.

18

Selle seaduse artikli 2 lõike 2 punktis c on sätestatud, et konfidentsiaalsuskohustusega kaitstud konfidentsiaalse teabena käsitatakse muu hulgas „dokumente ja teavet, mis on esitatud konkreetselt [liikmesriigi] konkurentsiasutuse haldusmenetluse jaoks või järelevalve teostamiseks selle asutuse poolt“.

19

Nimetatud seaduse artikli 10 lõikest 1 nähtub sisuliselt, et enne konkurentsipiiranguga tekitatud kahju hüvitamise hagi alusel menetluse alustamist kohustab koja esimees taotluse alusel, mille on esitanud hageja, kes tõendab teadaolevatel faktilistel asjaoludel põhineva kindlusega, et tema õigus saada hüvitist konkurentsipiiranguga tekitatud kahju eest on usutav, kui see on vajalik ja proportsionaalne hageja õigusega kahjuhüvitisele, isikuid, kelle valduses on dokumendid, mis võimaldavad olukorda uurida, need dokumendid esitama.

20

Sama seaduse artikli 15 lõikes 4 on sätestatud, et „artikli 2 lõike 2 punktis c nimetatud konfidentsiaalset teavet võib kohustada esitama kõige varem alles pärast seda, kui on jõustunud konkurentsiasutuse otsus haldusmenetluse lõpetamise kohta“.

21

Seaduse nr 262/2017 artikli 16 lõike 1 punktis c on sisuliselt ette nähtud, et kui esitatakse taotlus tutvuda konfidentsiaalset teavet sisaldavate dokumentidega liikmesriigi konkurentsiasutuse toimikus, analüüsib koja esimees, ega nende avaldamine ei kahjustaks konkurentsinormide tõhusat kohaldamist. Artikli lõikest 3 nähtub, et konfidentsiaalset teavet sisaldavaid dokumente võib avaldada alles pärast uurimise lõpetamist või liikmesriigi konkurentsiasutuse lõplikku otsust haldusmenetluse lõpetamise kohta.

22

Selle seaduse artikli 18 lõike 1 kohaselt võib koja esimees seaduse artiklites 10 ja 16 ette nähtud tingimustel nõuda tõendite esitamist ka pärast sisulise menetluse alustamist.

23

Sama seaduse artikli 27 lõikes 1 on ette nähtud, et kahju hüvitamise hagi menetluses on kohtule siduvad teise kohtu, Úřad pro ochranu hospodářské soutěže (konkurentsikaitse amet, edaspidi „ÚOHS“) ja komisjoni otsus konkurentsipiirangu esinemise ja selle toimepanija isiku kohta.

24

ÚOHS alustas 25. jaanuaril 2012 omal algatusel haldusmenetlust, mis puudutas turgu valitseva seisundi võimalikku kuritarvitamist České dráhy, st Tšehhi riigile kuuluva riikliku raudteeveo-ettevõtja poolt.

25

RegioJet, st ettevõtja, kes pakub muu hulgas raudteel reisijateveoteenuseid marsruudil Praha‑Ostrava (Tšehhi Vabariik), esitas 2015. aastal Městský soud v Prazele (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) České dráhy vastu kahju hüvitamise hagi, milles palus hüvitada kahju, mis oli tekkinud viimati nimetatud äriühingu väidetavalt konkurentsinormidega vastuolus oleva tegevuse tõttu.

26

Komisjon otsustas 10. novembril 2016 algatada määruse nr 773/2004 artikli 2 lõike 1 alusel ametliku uurimismenetluse, et hinnata, kas esinevad turuhinnast madalamad hinnad, mida České dráhy väidetavalt kohaldas seoses raudteel reisijateveoteenuste osutamisega Tšehhi Vabariigis ja eelkõige Praha-Ostrava liinil (juhtum nr AT.40156 – Czech Rail).

27

ÚOHS peatas 14. novembril 2016 haldusmenetluse, ilma seda siiski ametlikult lõpetamata, kuna komisjon oli ise algatanud menetluse, mis sisuliselt puudutas samu tegusid, mis olid haldusmenetluse ese.

28

RegioJet esitas 11. oktoobril 2017 oma kahju hüvitamise hagi raames seaduse nr 262/2017 sätete kohaselt dokumentide väljanõudmise taotluse. RegioJet palus muu hulgas välja nõuda dokumendid, mille kohta ta oletas, et need on České dráhy valduses, täpsemalt üksikasjalikud loendid ja aruanded avaliku raudteetranspordi kohta ning selle äriühingu ärisegmendi raamatupidamise.

29

ÚOHS leidis seaduse nr 143/2001 artikli 21ca lõikele 2 tuginedes, et taotletavaid dokumente, mis olid tema haldusmenetluses tema valduses, ei saa esitada ja seda kuni haldusmenetluse lõpliku lõpetamiseni. Ta märkis ka, et teised küsitud dokumendid kuuluvad selliste dokumentide kategooriasse, mis moodustavad tervikliku dokumentide kogumi, ning keeldus nende esitamisest põhjendusel, et see võib vähendada konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemise poliitika tõhusust.

30

Vastuseks 12. jaanuaril 2018 Městský soud v Praze (Praha linnakohus) esitatud küsimusele rõhutas komisjon 26. veebruaril 2018, et tõendite väljanõudmise üle otsustamisel peab kohus kõigi menetlusosaliste ja kolmandate isikute õigustatud huvide kaitseks eelkõige kohaldama muu hulgas proportsionaalsuse põhimõtet ja võtma meetmeid sellise teabe kaitseks. Ta märkis ka, et määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 kohaselt ei või liikmesriikide kohtud juhul, kui nad teevad otsuseid ELTL artikli 101 või 102 kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes, võtta vastu otsuseid, mis läheksid vastuollu komisjoni otsustega. Liikmesriikide kohtud peavad vältima ka selliste otsuste tegemist, mis läheksid vastuollu otsusega, mille see institutsioon kavatseb teha enda algatatud menetluses. Selleks soovitati liikmesriigi kohtul hinnata oma menetluse peatamise vajadust.

31

Kõnealune liikmesriigi kohus kohustas 14. märtsil 2018 České dráhyt esitama dokumentide kogumi toimikusse lisamiseks. Need dokumendid sisaldasid esiteks teavet, mille see äriühing oli konkreetselt koostanud ÚOHSi menetluse jaoks, ja teiseks teavet, mis tuli koostada ja talletada kõnealusest menetlusest sõltumatult, näiteks rongiliinide loetelud, kvartaliaruanded avaliku raudteetranspordi kohta ja České dráhy teenindatavate liinide loetelu. Nimetatud kohus jättis seevastu rahuldamata RegioJeti taotluse nõuda välja esiteks České dráhy ärisegmendi raamatupidamine, sh vastavuskoodid liini ja rongitüübi järgi, ja teiseks České dráhy nõukogu 2011. aasta septembri‑ ja oktoobrikuu koosolekute protokollid.

32

Kohus otsustas 19. detsembri 2018. aasta määrusega seaduse nr 262/2017 artikli 27 lõike 1 alusel peatada kahju hüvitamise hagi sisulise menetluse kuni käesoleva kohtuotsuse punktis 26 nimetatud menetluse lõpetamiseni.

33

RegioJet ja České dráhy esitasid mõlemad 14. märtsi 2018. aasta kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse Vrchní soud v Prazele (Praha kõrgem kohus, Tšehhi Vabariik). Viimati nimetatud kohus jättis 29. novembri 2019. aasta kohtumäärusega 14. märtsi 2018. aasta kohtumääruse muutmata ja võttis esitatud tõendite kaitse tagamiseks meetmed, mis seisnesid selles, et need tõendid hoiustatakse kohtus ning avaldatakse üksnes pooltele, nende esindajatele ja ekspertidele põhistatud kirjaliku taotluse alusel ja selle kohtuniku eelneval nõusolekul, kes asja vastavalt tööjaotusele lahendab.

34

České dráhy esitas 29. novembri 2019. aasta kohtumääruse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, st Nejvyšší soudile (kõrgeim kohus, Tšehhi Vabariik).

35

Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36

Kõigepealt tuleb direktiivi 2014/104 ajalise kohaldatavuse kohta meenutada, et see direktiiv sisaldab erinormi, milles on sõnaselgelt kindlaks määratud selle menetlus- ja materiaalõigusnormide ajalise kohaldamise tingimused (10. novembri 2022. aasta kohtuotsus PACCAR jt, C‑163/21, EU:C:2022:863, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Nimelt peavad liikmesriigid esiteks vastavalt direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikele 1 tagama, et selle direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks sama direktiivi artikli 21 kohaselt vastu võetud riigisiseseid meetmeid ei kohaldataks tagasiulatuvalt.

38

Teiseks peavad liikmesriigid vastavalt direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikele 2 tagama, et ühtki muud riigisisest meedet peale direktiivi artikli 22 lõikes 1 osutatud meetmete ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014.

39

Seega tuleb direktiivi 2014/104 sätete ajalise kohaldatavuse kindlakstegemiseks esimesena tuvastada, kas asjaomane säte on materiaalõigusnorm või mitte, kusjuures tuleb täpsustada, et seda küsimust tuleb seetõttu, et direktiivi artiklis 22 ei ole viidatud riigisisesele õigusele, hinnata lähtuvalt liidu õigusest, mitte kohaldatavast riigisisesest õigusest (10. novembri 2022. aasta kohtuotsus PACCAR jt, C‑163/21, EU:C:2022:863, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiivi artiklite 5 ja 6 eesmärk on anda liikmesriikide kohtutele võimalus nõuda kostjalt või kolmandalt isikult teatavatel tingimustel välja nende valduses olevad asjakohased tõendid ning järelikult määravad need kindlaks kahju hüvitamise hagi menetluse käigu.

41

Kuna need sätted kohustavad liikmesriike andma nendele kohtutele konkreetseid volitusi niisuguste vaidluste läbivaatamisel, mis puudutavad konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagisid, siis on nende eesmärk leevendada ebavõrdset informeeritust, mis üldjuhul esineb nendes vaidlustes kannatanu kahjuks, nagu on meenutatud direktiivi 2014/104 põhjenduses 15, ja mis muudab kahju hüvitamise hagi esitamiseks hädavajaliku teabe saamise selle isiku jaoks keerulisemaks (vt selle kohta 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus PACCAR jt, C‑163/21, EU:C:2022:863, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Teiseks, kuna direktiivi 2014/104 artiklite 5 ja 6 eesmärk on just võimaldada sellistes vaidlustes hagejal kompenseerida tema teabepuudust, toovad need tõepoolest kaasa liikmesriigi kohtule vastava taotluse esitamisel sellele poolele niisuguste abivahendite andmise, mida tal enne ei olnud. Samas on nende artiklite ese üksnes liikmesriikide kohtutes kohaldatavad menetluslikud meetmed, millega antakse neile eripädevus tuvastada faktilised asjaolud, millele pooled tuginevad nende rikkumistega tekitatud kahju hüvitamise hagisid puudutavates vaidlustes, ning need ei mõjuta seega otseselt poolte õiguslikku olukorda, kuna need ei käsitle kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse koosseisu tunnuseid.

43

Täpsemalt ei ole direktiivi 2014/104 artiklitega 5 ja 6 kehtestatud uusi sisulisi kohustusi, mida seda liiki vaidluse üks või teine pool peab täitma, mis võimaldaks asuda seisukohale, et need sätted on materiaalõigusnormid direktiivi artikli 22 lõike 1 tähenduses (vt analoogia alusel 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus PACCAR jt, C‑163/21, EU:C:2022:863, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seega tuleb järeldada, et direktiivi 2014/104 artiklid 5 ja 6 ei kuulu selle direktiivi materiaalõigusnormide hulka selle artikli 22 lõike 1 tähenduses ning et need kuuluvad järelikult direktiivi artikli 22 lõikes 2 viidatud muude sätete hulka, kuna nende puhul on tegemist menetlusnormidega, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 29 ja 34 sisuliselt märkis.

45

Teisena nähtub direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikest 2, et liikmesriikidel oli selle direktiivi ülevõtmisel kaalutlusõigus otsustada, kas direktiivi menetlusnormide ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid õigusnorme kohaldatakse nende kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on esitatud pärast 26. detsembrit 2014, kuid enne direktiivi ülevõtmise kuupäeva, või hagide suhtes, mis on esitatud hiljemalt enne ülevõtmise tähtaja möödumist, st enne 27. detsembrit 2016 (28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Cogeco Communications, C‑637/17, EU:C:2019:263, punkt 28).

46

Käesolevas asjas ilmneb seadusest nr 262/2017, et Tšehhi seadusandja otsustas, et riigisisesed sätted, millega võeti üle direktiivi 2014/104 menetlusnormid, on vahetult ja tingimusteta kohaldatavad ka hagidele, mis on esitatud enne ülevõtmise kuupäeva, kuid pärast 26. detsembrit 2014. Kahju hüvitamise hagi, millega seoses taotleti dokumentide väljanõudmist, esitati 25. novembril 2015.

47

Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et artiklid 5 ja 6 on põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatavad ning seega tuleb neid sätteid puudutavatele eelotsuse küsimustele vastata.

48

Väärib meeldetuletamist, et ELTL artiklites 101 ja 102 ette nähtud konkurentsinormide täieliku toime ja eriti nendes normides sätestatud keeldude soovitava toime juurde kuulub igaühe võimalus nõuda sellise kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses konkurentsi piirava või kahjustava lepingu või tegevusega või ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja kuritarvitusega (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan, C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 26, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punkt 33).

49

Nagu on märgitud määruse nr 1/2003 põhjenduses 7, on liikmesriikide kohtutel oluline roll konkurentsinormide kohaldamisel. Eraõiguslike isikute vaheliste vaidluste lahendamisel kaitsevad nad liidu õigusest tulenevaid subjektiivseid õigusi, näiteks mõistes rikkumise tõttu kahju kandnud isikutele välja kahjuhüvitise. Liikmesriikide kohtute ülesanne on selles suhtes täiendada liikmesriikide konkurentsiasutuste tegevust.

50

Kuigi juhul, kui kohtud teevad otsuseid kahju hüvitamise hagide kohta olukorras, kus puudub konkurentsiasutuse lõplik otsus samade tegude kohta (nn stand-alone-hagid), peavad nad üldjuhul seejuures tegema otsuse konkurentsinormide rikkumise toimepanemise ehk ELTL artikli 101 lõike 1 ja artikli 102 tähenduses kokkulepete, otsuste ja tegevuste esinemise kohta, ei saa tsiviilhagid asendada riigisiseseid ja liidu menetlusi, millega rakendatakse ELTL artikleid 101 ja 102 ning mis toimuvad avalik-õiguslikus kontekstis ja mille raames on vastavalt määruse nr 1/2003 artiklis 2 sätestatule ette nähtud, et ELTL artikli 101 lõike 1 või artikli 102 rikkumisega seotud tõendamiskohustus lasub poolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta.

51

Seega ei või tõendite esitamist käsitlevate direktiivi 2014/104 sätete tõlgendamine viia konkurentsivastase tegevuse olemasolu tõendamise kohustust reguleerivatest põhimõtetest möödahiilimiseni, kui ilmneb, et kõnealuse hagi ese ei ole rangelt hüvitisnõue.

52

Direktiivi 2014/104 vastu võttes lähtus liidu seadusandja nimelt just tõdemusest, millele on viidatud selle direktiivi põhjenduses 6, et oli vaja, et kaks vahendit, mille eesmärk on tagada konkurentsinormide tõhus kohaldamine ning milleks on liidu konkurentsinormide rakendamine ametiasutuste poolt (public enforcement) ja nende õigusnormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagid, mis esitatakse eraõiguslikus kontekstis (private enforcement), toimiksid vastastikku sidusalt, sh seoses konkurentsiasutuste valduses olevate dokumentidega tutvumise korraga.

53

Mis puudutab konkurentsinormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagisid, mis esitatakse eraõiguslikus kontekstis, siis kajastavad direktiivi 2014/104 II peatükis (artiklid 5–8) sisalduvad sätted, mis on kohaldatavad dokumentide esitamise suhtes, seda, et on kaalutud ühelt poolt konkurentsiasutuste võetavate meetmete tõhusust ja teiselt poolt nende hüvitishagide tõhusust, mille on esitanud isikud, kes leiavad, et neile on konkurentsivastase tegevusega kahju tekitatud.

54

Seega, kuigi võttes arvesse ebavõrdset informeeritust, mis sageli esineb konkurentsiõiguse rikkumistega tekitatud kahju hüvitamise hagisid puudutavates vaidlustes, on direktiivi 2014/104 eesmärk parandada konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanute võimalust tutvuda tõenditega, mida neil on tingimata vaja, et tõendada nende hüvitisnõuete põhjendatust, on see võimalus nimetatud direktiivi kohaselt kitsalt piiritletud.

55

Esimesena on direktiivi 2014/104 artikliga 5 kehtestatud teatud hulk üldnorme tõendite esitamise kohta menetlustes, mis käsitlevad konkurentsiõiguse rikkumistega tekitatud kahju hüvitamise hagisid.

56

Teisena on direktiivi artiklis 6 ette nähtud konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite esitamise erinormid, mis annavad tunnistust eelkõige sellest, et kaitsetase varieerub olenevalt taotletud teabest ja vajadusest säilitada avalik-õiguslikus kontekstis toimuvate menetluste tõhusus. Selles sättes on nimelt eristatud mitut liiki tõendeid.

57

Mis puudutab kõigepealt tõendeid, mis on seotud leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotlustega (edaspidi „musta nimekirja kuuluvad tõendid“), siis on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 6 sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide kohtud ei või mingil ajal nõuda, et menetlusosaline või kolmas isik esitaks need tõendid.

58

Mis puudutab seejärel teavet, mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse algatatud haldusmenetluse jaoks, teavet, mille konkurentsiasutus koostas ja saatis menetlusosalistele oma menetluse käigus, ning kokkuleppe sõlmimise taotlusi, mis on tagasi võetud, siis on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 5 ette nähtud, et liikmesriikide kohtud võivad nendesse kategooriatesse kuuluvad tõendid (edaspidi „halli nimekirja kuuluvad tõendid“) välja nõuda alles pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud otsuse vastuvõtmisega või muul viisil.

59

Lõpuks nähtub direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikest 9, et konkurentsiasutuse toimikus sisalduvad tõendid, mis ei kuulu ühessegi eespool nimetatud kategooriasse (edaspidi „valgesse nimekirja kuuluvad tõendid“), võib välja nõuda kahju hüvitamise hagi raames igal ajal, ilma et see piiraks selle artikli kohaldamist.

60

Kolmandana on oluline märkida, et nagu ilmneb direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikest 3 ja artikli 6 lõikest 4, on direktiivis seega ette nähtud tõendite väljanõudmise taotlustele kohaldatav erikord, mille raames neid taotlusi ei rahuldata automaatselt, vaid neid hinnatakse lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest ning võttes arvesse asjaolusid ja olemasolevaid õigustatud huve. Liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, peab seega läbi viima range proportsionaalsuse kontrolli, võttes vajaduse korral arvesse arvamust, mille asjaomane konkurentsiasutus võib direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 11 kohaselt sellele kohtule esitada.

61

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tuleb vastata neid sissejuhatavaid täpsustusi silmas pidades.

62

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendid välja selles kohtus algatatud riigisisese menetluse jaoks, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, kuigi komisjonis on pooleli sama rikkumist puudutav menetlus otsuse vastuvõtmiseks määruse nr 1/2003 III peatüki alusel, mistõttu on liikmesriigi kohus oma menetluse peatanud.

63

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 on sätestatud, et kui komisjon algatab menetluse, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102 samade rikkumiste suhtes.

64

Seevastu määruse artikli 16 lõike 1 kohaselt ei kaota liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, komisjoni poolt menetluse algatamise tõttu automaatselt pädevust kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102 ning teha otsus rikkumise kohta, mida see institutsioon on uurinud. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriikide kohtud nimelt üksnes esiteks hoiduma tegemast otsuseid, mis oleksid vastuolus komisjoni tehtud otsusega, ja teiseks vältima otsuseid, mis oleksid vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluses, ning selleks hindama, kas on vaja menetlus peatada.

65

Lisaks tuleneb direktiivi 2014/104 sätete koostoimest, et direktiiv ka ei kohusta liikmesriikide kohtuid peatama konkurentsinormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagide menetlemist seetõttu, et samade rikkumiste suhtes algatatakse komisjonis menetlus.

66

Kuigi – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 52 – ühelt poolt liidu konkurentsinormide rakendamine ametiasutuste poolt (public enforcement) ja teiselt poolt nende õigusnormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagide esitamine eraõiguslikus kontekstis (private enforcement) peavad toimima vastastikku sidusalt, sh seoses konkurentsiasutuste valduses olevate dokumentidega tutvumise korraga, on need siiski oma olemuselt täiendavad ja võivad üldjuhul toimuda ühel ajal.

67

Sellega seoses annab direktiivi 2014/104 artikli 6 lõigetes 5 ja 9 sätestatu tunnistust sellest, et kahju hüvitamise hagi menetlus võib jätkuda olenemata asjaolust, et konkurentsiasutuses on menetlus pooleli. Nimelt, kui liikmesriikide kohtud võivad halli nimekirja kuuluvad tõendid välja nõuda alles siis, kui see asutus on oma menetluse lõpetanud (direktiivi artikli 6 lõige 5), võib valgesse nimekirja kuuluvad tõendid välja nõuda „kahju hüvitamise hagide raames igal ajal“ (direktiivi artikli 6 lõige 9).

68

Selles kontekstis tekib seega küsimus, kas direktiiviga 2014/104 on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab riigisiseste õigusnormide alusel, millega võetakse üle selle direktiivi artiklid 5 ja 6, tõendid välja hoolimata asjaolust, et kahju hüvitamise hagi alusel algatatud riigisisene menetlus on komisjonis algatatud menetluse tõttu peatatud.

69

Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiiv ei takista automaatselt liikmesriigi kohtul pooleliolevas menetluses, mis puudutab konkurentsinormide väidetava rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, tõendeid välja nõuda, kui komisjon viib samal ajal sama rikkumist puudutavat menetlust läbi ja kui liikmesriigi kohus on kahju hüvitamise hagi menetluse peatanud kuni komisjoni menetluse lõpuni.

70

Nimelt, kui liikmesriigi kohus otsustab tõendid välja nõuda kahju hüvitamise hagi menetluse jaoks, mis peatati komisjoni menetluse algatamise tõttu, ei tee ta üldjuhul otsust, mis võib olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb selles menetluses teha, määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 tähenduses.

71

Samas, kuigi liikmesriikide kohtud võivad kohustada kostjat või kolmandat isikut esitama tema valduses olevaid asjakohaseid tõendeid, peavad nad seda tegema direktiivist 2014/104 tulenevaid nõudeid järgides.

72

Seega peavad liikmesriigi kohtud, kelle poole on pöördutud ja kes on kohustatud piirama tõendite väljanõudmist sellega, mis on tingimata asjakohane, proportsionaalne ja vajalik, tagama, et tõendite väljanõudmise kohta tehtud otsus põhjendamatult ei takistaks pooleliolevat uurimist, mida konkurentsiasutus viib läbi konkurentsiõiguse rikkumise suhtes. Need kohtud peavad neile esitatud taotlust seega põhjalikult analüüsima seoses taotletavate tõendite asjakohasuse, nende tõendite ja esitatud hüvitisnõude vahelise seose, tõendite täpsuse astme piisavuse ja tõendite proportsionaalsusega.

73

Nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 23, tuleks proportsionaalsuse nõuet hoolikalt hinnata juhul, kui dokumentide esitamisega kaasneb oht lammutada konkurentsiasutuse uurimisstrateegia, paljastades, millised dokumendid kuuluvad tema toimikusse, või kui nende esitamine võib kahjustada ettevõtjate ja konkurentsiasutuse vahelist koostööd. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et vältida nn andmete otsimist, st sellise teabe mittespetsiifilist või liiga üldist otsimist, mis tõenäoliselt ei ole menetlusosaliste jaoks asjakohane.

74

Sellega seoses on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 4 punktis b täpsustatud, et teabe väljanõudmise proportsionaalsuse hindamisel kaaluvad liikmesriikide kohtud ka, kas „teabe avaldamist nõudev menetlusosaline teeb seda seoses liikmesriigi kohtule esitatud kahju hüvitamise hagiga“.

75

Sellest võib järeldada, et tõendite väljanõudmise proportsionaalsuse hindamisel, mis tuleb läbi viia hoolikalt, eriti kui tegemist on konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõenditega, peab liikmesriigi kohus arvesse võtma ka asjaolu, et kahju hüvitamise hagi menetlus on peatatud.

76

Nimelt, kuigi kahju hüvitamise hagi menetluse jaoks tõendite väljanõudmine ei kuulu a priori määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikes 1 silmas peetud „otsuste“ hulka, nõuavad nii ühelt poolt ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte kui ka teiselt poolt eesmärk kohaldada liidu konkurentsiõigust tõhusalt ja ühetaoliselt, et liikmesriigi kohus võtaks komisjonis pooleliolevat menetlust arvesse mis tahes otsuse tegemisel või meetme võtmisel kahju hüvitamise hagi menetluses, eriti kui see otsus või meede puudutab identse või sarnase konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamist.

77

Seega, kui kohus nõuab pooltelt või kolmandatelt isikutelt tõendite esitamist kahju hüvitamise hagi menetluses, mis on komisjoni uurimismenetluse algatamise tõttu peatatud, peab ta veenduma, et tõendite esitamine, mis peab vastama piisavalt selgelt piiritletud ja tõendatud taotlusele, on selle hagi menetlemisel vajalik ja proportsionaalne.

78

Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendid välja selles kohtus algatatud riigisisese menetluse jaoks, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, kuigi komisjonis on pooleli sama rikkumist puudutav menetlus otsuse vastuvõtmiseks määruse nr 1/2003 III peatüki alusel, mistõttu on liikmesriigi kohus oma menetluse peatanud. Liikmesriigi kohus peab siiski veenduma, et menetluse selles staadiumis taotletud tõendite esitamine, mis peab vastama direktiivi 2014/104 artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimustele, ei ületa seda, mis on tema lahendatava hüvitisnõude menetlemiseks vajalik.

79

Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida enne teist küsimust, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/104 artikli 6 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et seda, kui liikmesriigi konkurentsiasutus peatab enda algatatud haldusmenetluse põhjusel, et komisjon algatas määruse nr 1/2003 III peatüki alusel menetluse, võib käsitada selle asutuse poolt haldusmenetluse lõpetamisena „otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“ selle sätte tähenduses.

80

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et direktiivi artikli 6 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriikide kohtud halli nimekirja kuuluvaid tõendeid välja nõuda „üksnes pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“.

81

Selle sätte tähttäheline tõlgendus, kontekst ja sellega taotletavad eesmärgid viitavad sellele, et niisugust kahju hüvitamise hagi menetluse peatamist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa samastada menetluse lõpetamisega.

82

Kõigepealt tähistab „peatamine“ tähttähelises mõttes kohtu ajutist otsust. Menetlus ei ole seega lõpetatud, kuna see jätkub pärast seda, kui peatamise aluseks olnud asjaolud on ära langenud.

83

Seda kinnitab direktiivi 2014/104 põhjendus 25, milles on toodud näited menetluse lõpetamise otsustest, viidates eelkõige otsustele, mille komisjon võib vastu võtta määruse nr 1/2003 III peatüki alusel. Selles põhjenduses on täpsustatud, et menetlus lõpetatakse siis, kui võetakse vastu näiteks otsus määruse nr 1/2003 artikli 5 alusel, „välja arvatud otsus ajutiste meetmete kohta“.

84

Lisaks, kui direktiivis 2014/104 on viidatud menetluse lõpetamisele „otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“, siis on tegemist meetmetega, mis võetakse sisu ja eesmärgi poolest juhul, kui liikmesriigi konkurentsiasutus otsustab, et võttes arvesse menetluse käigus kogutud teavet, on võimalik või isegi vajalik teha otsus ja menetlus lõpetada.

85

Seega ei saa asjaolu, et liikmesriigi konkurentsiasutus peatab oma haldusmenetluse, samastada haldusmenetluse lõpetamisega selle asutuse poolt „muul viisil“, isegi kui peatamise põhjus oli menetluse algatamine komisjoni poolt.

86

Seejärel tuleb asjaolu, et liikmesriigi konkurentsiasutus on määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 alusel otsustanud haldusmenetluse peatada, vaadelda ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt liikmesriigi konkurentsiasutuste paralleelseid pädevusi reguleerivate õigusnormide kontekstis.

87

Nagu Euroopa Kohus on leidnud, ei kaota liikmesriigi konkurentsiasutused komisjoni menetluse algatamise korral jäädavalt ja lõplikult oma pädevust kohaldada konkurentsi reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme, kuna liikmesriigi konkurentsiasutuste pädevus taastub niipea, kui komisjoni algatatud menetlus on lõpetatud (14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punktid 79 ja 80).

88

Peale selle tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikest 2, et liikmesriikide konkurentsiasutused säilitavad oma pädevuse tegutseda nii liidu õiguse kui ka riigisisese konkurentsiõiguse raames isegi siis, kui komisjon ise on juba otsuse teinud, tingimusel et nad ei tee otsuseid, mis lähevad vastuollu komisjoni otsusega (vt selle kohta 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punktid 84–86).

89

Haldusmenetluse peatamine seniks, kuni komisjon on asjaomase juhtumi uurimise lõpetanud, ei kujuta endast seega menetluse lõpetamist selles mõttes, et vastu on võetud kõnealust rikkumist puudutav lõppakt, vaid seda tuleb pidada ajutiseks meetmeks. Seega, kui komisjon otsustab oma menetluse lõpetada rikkumise kohta otsust tegemata, võib asjaomane liikmesriigi konkurentsiasutus üldjuhul otsustada oma menetluse uuendada.

90

Lõpuks, mis puudutab direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikega 5 taotletavaid eesmärke, siis tuleb märkida, et nagu nähtub direktiivi põhjendusest 25, on halli nimekirja kuuluvate tõendite kaitse eesmärk tagada, et dokumentide esitamine põhjendamatult ei takistaks pooleliolevat uurimist, mida liikmesriigi konkurentsiasutus viib läbi liidu või riigisisese konkurentsiõiguse rikkumise suhtes. See, kui lubada halli nimekirja kuuluvaid tõendeid esitada pärast liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt menetluse peatamist, kuid komisjonis poolelioleva uurimise ajal, võib kahjustada – ja seda isegi tõsiselt – komisjoni uurimise tõhusust ja seega ka direktiivi eesmärke.

91

Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/104 artikli 6 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et seda, kui liikmesriigi konkurentsiasutus peatab enda algatatud haldusmenetluse põhjusel, et komisjon algatas määruse nr 1/2003 III peatüki alusel menetluse, ei või käsitada selle asutuse poolt haldusmenetluse lõpetamisena „otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“ selle sätte tähenduses.

92

Sissejuhatuseks väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades ei pea Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral mitte ainult ümber sõnastama, vaid võtma arvesse ka neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Herios, C‑593/21, EU:C:2022:784, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi teine eelotsuse küsimus eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastuses puudutab sõnaselgelt üksnes direktiivi 2014/104 artikli 6 lõigete 5 ja 9 tõlgendamist, soovib see kohus nähtuvalt oma eelotsusetaotlusest teada saada, kas direktiiv takistab selliste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmist, mis laiendavad selle teabe ulatust, mille esitamine on konkurentsiasutuse menetluse ajal välistatud. Kuna liikmesriikide tegutsemisruum direktiivi artiklite 5 ja 6 ülevõtmisel on piiratud sama direktiivi artikli 5 lõike 8 sätetega, tuleb teine eelotsuse küsimus ümber sõnastada ja laiendada selle ulatust ka viimati nimetatud sättele.

94

Seega tuleb asuda seisukohale, et teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 8, artikli 6 lõike 5 punkti a ja artikli 6 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis direktiivi artikli 6 lõike 5 alusel ei piira ajutiselt mitte ainult sellise teabe esitamist, mis on „koostatud“ konkreetselt konkurentsiasutuse algatatud menetluse jaoks, vaid ka kogu sellise teabe esitamist, mis on konkurentsiasutusele „esitatud“.

95

Sellega seoses tuleb esiteks teha otsus selle teise küsimuse vastuvõetavuse kohta, mille České dráhy on kahtluse alla seadnud, kuna ta väidab, et see küsimus on ennatlik ja hüpoteetiline, sest siiani ei ole Tšehhi riigisisesed kohtud veel võtnud seisukohta küsimuses, kas dokumendid, mille České dráhylt tõenditena väljanõudmist taotleti, olid konkreetselt koostatud ÚOHSi algatatud menetluse või komisjoni läbiviidava menetluse jaoks.

96

Sellega seoses piisab meeldetuletamisest, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punktid 27 ja 28).

97

Käesoleval juhul ei ole see nii. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele antava vastuse eesmärk on aidata tal kindlaks teha tõendid, mis ei kuulu mitte halli nimekirja, vaid valgesse nimekirja ning mille kohta võib vajaduse korral – hoolimata asjaolust, et konkurentsiasutus ei ole oma menetlust lõpetanud – esitada direktiivi 2014/104 üle võtnud riigisiseste õigusnormide alusel taotluse dokumentide väljanõudmiseks.

98

Sellest järeldub, et teine küsimus on vastuvõetav.

99

Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisu osas Euroopa Kohtul võtta seisukoht selle teabe ulatuse kohta, mida hõlmab direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 5 ette nähtud ajutine kaitse seoses halli nimekirja kuuluvate tõenditega.

100

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles kontekstis, et seaduse nr 262/2017 artikli 16 lõike 3 sõnastusest koostoimes selle seaduse artikli 2 lõike 2 punktiga c tuleneb, et tõendite esitamisele konkurentsiasutuse menetluse toimumise ajal kohaldatav ajaline piirang kehtib kogu teabe suhtes, mis on konkurentsiasutusele selle menetluse huvides esitatud, mitte ainult selle menetluse jaoks „konkreetselt koostatud“ teabe suhtes.

101

Sellega seoses ilmneb direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 sõnastusest, tõlgendatuna direktiivi põhjendusest 25 lähtudes, et esimese õigusnormiga antud ajutine kaitse ei puuduta kogu teavet, mis esitati kas vabatahtlikult või konkurentsiasutuse nõudmisel konkreetselt niisuguse menetluse jaoks, vaid ainult teavet, mis koostati konkreetselt selle asutuse algatatud menetluse jaoks.

102

Seda järeldust kinnitab kõnealuse sätte süstemaatiline tõlgendus.

103

Siinkohal tuleb esimesena viidata direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikele 9, mis puudutab valgesse nimekirja kuuluvaid tõendeid ja mille kohaselt konkurentsiasutuse toimikus sisalduvaid tõendeid, mis ei kuulu halli ega musta nimekirja, võib välja nõuda kahju hüvitamise hagi raames igal ajal. Direktiivi põhjenduses 28 on selgitatud selle sätte ulatust, kasutades selleks sõnu „tõendi[d], mis on olemas konkurentsiasutuse menetlusest sõltumata (olemasolev teave)“, et näitlikustada tõendeid, mille esitamine ei ole direktiivi kohaselt automaatselt keelatud seetõttu, et need kuuluvad halli või musta nimekirja.

104

Teisena tuleb veel märkida, et sama direktiivi artikli 2 punktis 17 on mõiste „olemasolev teave“ määratletud kui „tõendid, mis on olemas konkurentsiasutuse menetlusest sõltumata olenemata sellest, kas selline teave sisaldub konkurentsiasutuse toimikus või mitte“.

105

Sellest määratlusest tuleneb, et ka sellises toimikus sisalduvad tõendid võivad kuuluda valgesse nimekirja. Täpsemalt on teave, mida menetlusosaline on kohustatud koostama ja talletama (või mida ta koostab ja talletab) teiste õigusnormide alusel ja olenemata konkurentsiõiguse rikkumise menetlusest, olemasolev teave, mille võivad liikmesriikide kohtud üldjuhul igal ajal välja nõuda, kuna tegemist on valgesse nimekirja kuuluvate tõenditega.

106

Kolmandana, peegeldades ideed, et ühelt poolt tuleb halli ja musta nimekirja kuuluvatele tõenditele tagatud kaitset piirata juhtudega, mil see kaitse on tõepoolest vajalik ja seega direktiivi 2014/104 eesmärkide vaatevinklist sobiv, ning teiselt poolt tuleb tagada mõistlikult lai võimalus tõenditega tutvuda, on direktiivi artikli 6 lõikes 8 ette nähtud, et kui ainult mõni taotletud tõendite osa kuulub musta nimekirja, siis sõltuvalt sellest, millisesse kategooriasse tõendite ülejäänud osad kuuluvad, esitatakse need vastavalt direktiivi artikli 6 asjakohastele lõigetele.

107

Neljandana ilmneb direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikest 8, mis lubab liikmesriikidel vastu võtta õigusnorme, mis toovad kaasa tõendite ulatuslikuma esitamise, ilma et see piiraks selle artikli lõigete 4 ja 7 ning direktiivi artikli 6 kohaldamist, et liikmesriikidel ei ole direktiivi 2014/104 ülevõtmisel lubatud nüansseerida tingimusi, mille kohaselt liigitatakse tõendeid halli, musta või valgesse nimekirja kuuluvaks.

108

Täpsemalt, kui lubada liikmesriikidel laiendada halli nimekirja kuuluva teabe ulatust, tooks see kaasa tõendite piiratuma esitamise, mis oleks vastuolus direktiivi artikli 5 lõike 8 loogikaga. Nimetatud direktiivi ühtlustamiseesmärki kahjustataks seega, kui liikmesriikidel oleks tõendite esitamise valdkonnas võimalus kehtestada direktiivi artiklites 5 ja 6 sätestatutest piiravamaid õigusnorme.

109

Järelikult ei ole direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punktiga a ja artikli 6 lõikega 9 kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis piiravad ajutiselt kogu sellise teabe esitamist, mis on esitatud menetluse käigus konkurentsiasutuse nõudmisel või vabatahtlikult, sealhulgas olemasoleva teabe esitamist.

110

See järeldus ei tähenda, et kohus, kellele on esitatud tõendite väljanõudmise taotlus konkurentsinormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi menetluses, peab tingimata välja nõudma kõik dokumendid, mida ei ole konkreetselt koostatud konkurentsiasutuses poolelioleva menetluse jaoks.

111

Nimelt on liikmesriigi kohtu ülesanne igal juhul ja veelgi enam siis, kui menetlus on kuni konkurentsiasutuse algatatud haldusmenetluse lõppemiseni peatatud, veenduda, et menetluse selles staadiumis taotletud tõendite väljanõudmine, mis peab vastama direktiivi 2014/104 artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimustele, ei ületa seda, mis on tema lahendatava hüvitisnõude menetlemiseks vajalik.

112

Kõigist eespool toodud kaalutlustest järeldub, et teisele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 8, artikli 6 lõike 5 punkti a ja artikli 6 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis direktiivi artikli 6 lõike 5 alusel ei piira ajutiselt mitte ainult sellise teabe esitamist, mis on „koostatud“ konkreetselt konkurentsiasutuse algatatud menetluse jaoks, vaid ka kogu sellise teabe esitamist, mis on konkurentsiasutusele „esitatud“.

113

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1 koostoimes artikli 6 lõike 5 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus otsustab tõendite väljanõudmise taotluse üle ja teeb määruse nende hoiustamise kohta kohtus, lükates selle küsimuse analüüsimise, kas tõendid kuuluvad halli nimekirja, kuna need sisaldavad viimati nimetatud sätte tähenduses „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, edasi kuni ajani, mil sellel kohtul on võimalik nende tõenditega tutvuda.

114

Nimelt, hoolimata viitest direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikele 7, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult teada saada, kas kohus võib tõendeid välja nõuda, mida reguleerib direktiivi artikli 5 lõige 1, et hinnata, kas need tõendid sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, direktiivi artikli 6 lõike 5 punkti a tähenduses.

115

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et seadusandja nägi direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 7 seoses musta nimekirja kuuluvate tõenditega ette eelneva kontrolli mehhanismi, mille eesmärk on see, et liikmesriigi kohus saaks selliste tõenditega tutvuda üksnes selleks, et ta veenduks, et nende sisu ikka vastab „leebusavaldusele“ või „kokkuleppe sõlmimise taotlusele“, nagu need on määratletud direktiivi artikli 2 punktides 16 ja 18, ning et tegemist on tõepoolest musta nimekirja kuuluvad tõenditega.

116

Sellist kontrollimehhanismi ei ole siiski ette nähtud halli nimekirja kuuluvate tõendite puhul, mis on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 kohaldamisalas. Selle põhjuseks on asjaolu, et erinevalt musta nimekirja kuuluvatest tõenditest on halli nimekirja kuuluvate tõendite kaitse vaid ajutine.

117

Käesoleval juhul tekib küsimus, kas direktiiviga 2014/104 on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus võib kohaldatava riigisisese menetlusõiguse kohaselt pakutava võimaluse alusel – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – võtta meetmeid, et hinnata, kas tõendid, mille väljanõudmist taotletakse konkurentsinormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi põhjendamiseks, samas kui menetlus konkurentsiasutuses on veel pooleli, kuuluvad ikka halli nimekirja.

118

Põhikohtuasjas ilmneb, et apellatsioonikohus nõudis tõendid välja, nähes omal algatusel ette, et tuleb analüüsida küsimust, kas nende tõendite hulgas on tõendeid, mis kuuluvad halli nimekirja pärast tõendite esitamist kohtule, kuid enne nende avaldamist taotlejale viimase esitatud põhistatud taotluse alusel.

119

Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu nähtub ka direktiivi 2014/104 põhjendusest 21, on direktiivi artikli 6 lõikes 5 halli loetelusse kuuluvate tõendite jaoks ette nähtud korra eesmärk vältida seda, et tõendite väljanõudmise kohta tehtud otsus põhjendamatult ei takistaks pooleliolevat uurimist, mida konkurentsiasutus viib läbi liidu või riigisisese konkurentsiõiguse rikkumise suhtes.

120

Sellest järeldub, et liidu seadusandja viis selles sättes ette nähtud ammendava ühtlustamise läbi peamiselt konkurentsiõiguse avalik-õiguslike meetmete kaudu rakendamise huvides.

121

Sellise eesmärgi taotlemisest tuleneb, et enne, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud, ei tohi taotlejatele ega teistele kolmandatele isikutele anda võimalust tutvuda halli nimekirja kuuluvate tõenditega.

122

Samas ei ole selle eesmärgiga vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab riigisisest menetluslikku meedet kohaldades välja tõendid, mis võivad kuuluda halli nimekirja, üksnes selleks, et hoiustada need dokumendid kohtus ja avaldada need taotlejale taotluse alusel alles siis, kui kohus on kontrollinud, kas need dokumendid sisaldavad tõepoolest sellesse nimekirja kuuluvaid tõendeid.

123

Nimelt, võttes arvesse vajadust leevendada ebavõrdset informeeritust ja tagada konkurentsiõiguse eraõigusliku rakendamise tõhusus, st vajadust, mis on direktiivi 2014/104 vastuvõtmise alus, võimaldab see direktiiv üldjuhul liikmesriigi kohtul kohaldatava riigisisese menetlusõiguse alusel kasutada sellist riigisisest meedet eelkõige selleks, et hoida ära direktiivi artikli 6 lõikes 5 ette nähtud erandi ülemäärane kasutamine.

124

See menetluslik meede aitab kaasa hüvitisnõuete tõhususele eraõigusliku rakendamise valdkonnas, säilitades samas halli nimekirja kuuluvate tõendite kaitse seni, kuni konkurentsiasutus ei ole ühel või teisel viisil oma menetlust lõpetanud.

125

Samas peab sellise meetme kasutamine vastama proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele, nagu need on täpsustatud direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikes 3 ja artikli 6 lõikes 4.

126

Eelkõige tuleb arvesse võtta tõendite esitamise ulatust ja maksumust, nende tõendite asjakohasust, mille väljanõudmist taotleti hüvitisnõude põhjendatuse tõendamiseks, või ka seda, kas konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite väljanõudmise taotlus on seoses viidatud dokumentide laadi, eseme või sisuga sõnastatud konkreetselt.

127

Nagu on märgitud direktiivi 2014/104 põhjenduses 23, tuleb vältida selliste mittespetsiifiliste või liiga üldiste taotluste rahuldamist, mis puudutavad teavet, mis tõenäoliselt ei ole menetlusosaliste jaoks asjakohane. Erilist tähelepanu tuleks seega pöörata taotlustele – ja neid ei tuleks seega pidada proportsionaalseks –, milles palutakse üldiselt välja nõuda konkurentsiasutuse teatava juhtumiga seotud toimikus sisalduvad dokumendid või dokumendid, mille üks menetlusosaline on konkreetses asjas esitanud.

128

Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1 koostoimes artikli 6 lõike 5 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus riigisisese õiguse menetluslikku meedet kohaldades otsustab tõendite väljanõudmise üle ja teeb määruse nende hoiustamise kohta kohtus, lükates selle küsimuse analüüsimise, kas tõendid sisaldavad viimati nimetatud sätte tähenduses „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, edasi kuni ajani, mil sellel kohtul on võimalik nende tõenditega tutvuda. Sellise meetme kasutamine peab siiski vastama proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele, nagu need on täpsustatud direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikes 3 ja artikli 6 lõikes 4.

129

Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus lükkab edasi selle küsimuse analüüsimise, kas tõendid, mille väljanõudmist taotletakse, sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, võib see kohus direktiivi artikli 5 lõike 4 kohaselt keelduda võimaldamast taotlejal või teistel menetlusosalistel ja nende esindajatel nende tõenditega tutvuda.

130

Sellega seoses piisab meeldetuletamisest, et direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a kohaselt ei ole liikmesriikide kohtutel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus tagada, et teisel menetlusosalisel ei oleks konkurentsiasutuse algatatud menetluse ajal võimalik tutvuda teabega, mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt selle menetluse jaoks.

131

Järelikult, kui liikmesriigi kohus riigisisese õiguse menetluslikku meedet kohaldades nõuab välja halli nimekirja kuuluda võivad tõendid, selleks et kontrollida, kas see on nii, peab see kohus, sõltumata sellest, kas viidatud dokumendid sisaldavad konfidentsiaalset teavet või mitte, tagama, et teisel menetlusosalisel ei ole võimalust nende tõenditega tutvuda, enne kui ta on selle kontrolli lõpule viinud, kui need kuuluvad valgesse nimekirja, või enne kui pädev konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud, kui tõendid kuuluvad halli nimekirja.

132

Seetõttu tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus riigisisese õiguse menetluslikku meedet kohaldades lükkab edasi selle küsimuse analüüsimise, kas tõendid, mille väljanõudmist taotletakse, sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, peab see kohus tagama, et taotlejal ega teistel menetlusosalistel ja nende esindajatel ei ole võimalust nende tõenditega tutvuda, enne kui ta on selle kontrolli lõpule viinud, kui need kuuluvad valgesse nimekirja, või enne kui pädev konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud, kui tõendid kuuluvad halli nimekirja.

133

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: