–

LKW WALTER Internationale Transportorganisation AG, CB, DF ja GH, esindajad: Rechtsanwälte M. Erman, R. Grilc, S. Grilc, J. J. Janezic, M. Ranc, G. Schmidt, M. Škof ja R. Vouk,

–

Sloveenia valitsus, esindaja: A. Vran,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Krämer ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikli 18 esimest lõiku, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT 2007, L 324, lk 79), artiklit 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikleid 36 ja 39 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 ja ELL artikli 4 lõikega 3.

2

Taotlus on esitatud LKW WALTER Internationale Transportorganisation AG kohtuvaidluses CB-ga, DF-iga ja GH-ga seoses kahju hüvitamise nõudega, mille alus on viimaste kui advokaatide vastutus Sloveenia kohtu tehtud sundtäitmismäärusele ettenähtud tähtaja jooksul vastuväite esitamata jätmise tõttu.

3

Määruse nr 1393/2007 põhjendustes 2, 10 ja 12 oli märgitud:

[…]

[…]

4

Selle määruse artiklis 5 „Dokumentide tõlkimine“ oli ette nähtud:

„1.   Edastav asutus, kellele taotluse esitaja edastatava dokumendi edasi saadab, teavitab taotluse esitajat, et adressaat võib keelduda taotlust vastu võtmast, kui see ei ole koostatud ühes artiklis 8 sätestatud keeltest.

2.   Taotluse esitaja kannab kõik tõlkekulud enne dokumendi edastamist, ilma et see piiraks kohtul või pädeval asutusel hilisema otsuse tegemist selliste kulude kandmise kohta.“

5

Nimetatud määruse II peatüki 1. jaotises paiknevas artiklis 8 „Dokumendi vastuvõtmisest keeldumine“ oli sätestatud:

„1.   Vastuvõttev asutus teavitab adressaati, kasutades selleks II lisas esitatud tüüpvormi, et ta võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest vastuvõtmise ajal või tagastades dokumendi vastuvõtvale asutusele ühe nädala jooksul, kui see ei ole koostatud ühes järgmistest keeltest või kui sellele ei ole lisatud tõlget ühte järgnevatest keeltest:

2.   Kui vastuvõttev asutus saab teada, et adressaat keeldub lõike 1 kohaselt dokumendi vastuvõtmisest, teavitab ta […] sellest viivitamata edastavat asutust ning tagastab taotluse ja dokumendid, mille tõlkimist nõutakse.

3.   Kui adressaat on keeldunud lõike 1 kohaselt dokumendi vastuvõtmisest, võib dokumendi kättetoimetamisel tehtud vea parandada, toimetades vastavalt käesoleva määruse sätetele adressaadile kätte dokumendi, millele on lisatud tõlge ühte lõikes 1 sätestatud keeltest. Sellisel juhul on dokumendi kättetoimetamise kuupäev see kuupäev, millal dokument koos tõlkega toimetatakse kätte vastavalt adressaatliikmesriigi õigusele. Kui liikmesriigi õiguse kohaselt tuleb dokument kätte toimetada kindla tähtaja jooksul, loetakse taotluse esitaja suhtes arvessevõetavaks kuupäevaks algdokumendi kättetoimetamise kuupäeva, mis määratakse kindlaks vastavalt artikli 9 lõikele 2.

4.   Lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse ka 2. jaotises sätestatud kohtudokumentide edastamise ja kättetoimetamise viiside suhtes.

5.   Lõike 1 kohaldamisel tuleb […] pädeval asutusel või isikul, kui dokument toimetatakse kätte vastavalt artiklile 14, teavitada adressaati sellest, et tal on õigus dokumendi vastuvõtmisest keelduda ning et keeldumise korral tuleb dokument nimetatud […] asutusele või isikule tagasi saata.“

6

Määruse II peatüki 2. jaotisesse kuuluvas artiklis 14 „Kättetoimetamine postiteenuseid kasutades“ oli ette nähtud:

„Igal liikmesriigil on õigus toimetada kohtudokumendid postiteenuseid kasutades teises liikmesriigis elavale isikule otse kätte tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu.“

7

Määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvorm „Adressaadi teavitamine tema õigusest jätta dokument vastu võtmata“ sisaldas dokumendi saajale sellist märget:

„Te võite keelduda dokumenti vastu võtmast, kui see ei ole koostatud Teile arusaadavas keeles või kättetoimetamiskoha ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest või kui dokumendile ei ole lisatud tõlget ühte nimetatud keeltest.

Kui Te soovite nimetatud õigust kasutada, peate keelduma dokumendi vastuvõtmisest vahetult selle kättetoimetamise ajal, tagastades dokumendi seda kättetoimetavale isikule, või tagastama dokumendi allpool esitatud aadressile ühe nädala jooksul, märkides, et Te keeldute selle vastuvõtmisest.“

8

Tüüpvorm sisaldas ka osa pealkirjaga „Adressaadi avaldus“, mille viimane peab asjaomase dokumendi vastuvõtmisest keeldumise korral allkirjastama ja täitma, märkides ära liidu ametliku(d) keele(d), millest ta aru saab. See osa oli sõnastatud järgmiselt:

„Keeldun lisatud dokumendi vastuvõtmisest, kuna see ei ole kirjutatud ei mulle arusaadavas keeles ega kättetoimetamiskoha ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest ning dokumendile ei ole lisatud tõlget ühte nimetatud keeltest.

Saan aru järgmis(t)est keel(t)est:

[…]“.

9

Määrus nr 1393/2007 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta määrusega (EL) 2020/1784, mis käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine) (ELT 2020, L 405, lk 40), mida kohaldatakse alates 1. juulist 2022. Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega, tuleb eelotsusetaotlust analüüsida siiski määruse nr 1393/2007 alusel.

10

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „ABGB“) § 1295 lõikes 1 on ette nähtud:

„Igaühel on õigus nõuda talle kahju tekitanud isikult kahju hüvitamist; kahju võib olla tekitatud lepingulise kohustuse rikkumisega või lepinguväliselt.“

11

ABGB §-s 1299 on märgitud:

„Isiku puhul, kes avalikult tegutseb oma ametikohustuste raames, oskustöö, tööstuse või käsitöö asjatundjana, või kes hädavajaduseta võtab vabatahtlikult üle sellise töö tegemise, mis nõuab kunstialaseid teadmisi või ebatavalist hoolsust, eeldatakse, et ta on võimeline üles näitama vajalikku hoolsust ja et tal on vajalikud erilised teadmised; ta vastutab nende puudumise korral. Kui aga isikule, kes andis talle käsundi asjaomase tegevusega tegelemiseks, oli tema kogemuste puudumine teada või pidi tavalise hoolikuse juures teada olema, siis vastutab eksimuse eest ka käsundi andnud isik.“

12

ABGB § 1300 kohaselt:

„Ekspert on vastutav ka juhul, kui ta annab tasu eest oma pädevuse või eriteadmiste valdkonnas ekslikult ebasoodsat nõu. Muul juhul vastutab nõustaja vaid kahju eest, mille ta on nõustamisega tekitanud teisele isikule teadlikult.“

13

Täitemenetluse seaduse (Zakon o izvršbi in zavarovanju, Uradni list RS, nr 3/07) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZIZ“) artikkel 9 kannab pealkirja „Õiguskaitsevahendid ja apellatsioonikohtu kohtualluvus autentse dokumendi alusel täitmise valdkonnas“. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„Esimese astme kohtu määruse peale võib esitada kaebuse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Võlgniku õiguskaitsevahend sundtäitmismääruse peale, millega on nõue rahuldatud, on vastuväide.

Kaebus ja vastuväide tuleb esitada kaheksa päeva jooksul alates esimese astme kohtu määruse kättetoimetamisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kaebus, mis on esitatud õigel ajal ja on lubatud, toimetatakse vastaspoolele kätte, et ta saaks sellele vastata, kui talle on kätte toimetatud ka esimese astme kohtu määrus, mille peale kaebus esitatakse.

Vastuväite kohta tehtud määruse peale võib esitada kaebuse.

Kaebusel ja vastuväitel ei ole peatavat toimet, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kaebuse kohta tehtav otsus on lõplik.

[…]“.

14

ZIZi artiklis 53 „Vastuväide võlgniku ainsa õiguskaitsevahendina“ on ette nähtud:

„Võlgnik võib sundtäitmise avalduse alusel tehtud sundtäitmismääruse peale esitada vastuväite, välja arvatud juhul, kui ta vaidlustab ainult otsuse kohtukulude kohta.

Vastuväide peab olema põhjendatud. Võlgnik peab vastuväites märkima faktilised asjaolud, millele ta vastuväites tugineb, ja esitama tõendid, mille puudumise korral loetakse vastuväide põhjendamatuks.“

15

ZIZi artiklis 61 „Vastuväide autentse dokumendi alusel tehtud kohtumäärusele“ on sätestatud:

„Vastuväidet autentse dokumendi alusel tehtud sundtäitmismäärusele reguleerivad käesoleva seaduse artiklid 53 ja 54 […].

Kui eelmises lõikes osutatud vastuväite eesmärk on vaidlustada sundtäitmismääruse see osa, millega kohustatakse võlgnikku tasuma nõude eest, loetakse vastuväide selles osas põhjendatuks, kui võlgnik esitab vastulause aluseks olevad faktilised asjaolud ja vastuväites nimetatud faktiliste asjaolude tõendid.

[…]“.

16

Põhikohtuasja hageja on Austria äriregistrisse kantud äriühing, mis tegeleb rahvusvahelise kaubaveoga.

17

Okrajno sodišče v Ljubljani (Ljubljana piirkondlik kohus, Sloveenia) toimetas 30. oktoobril 2019 põhikohtuasja hagejale posti teel kätte sundtäitmismääruse, mis oli tehtud Transport Gaj d.o.o. taotluse alusel ja milles kohustati arestima 25 võlanõuet, mis hagejal oli erinevate Sloveenia äriühingute vastu, et nõuda sisse 17610 eurot (edaspidi „vaidlusalune määrus“). See määrus oli tehtud tagaselja, autentsete dokumentide, st arvete alusel, ilma põhikohtuasja hageja seisukohti küsimata.

18

Nimetatud kohtumäärus edastati hageja õigusosakonnale tema sisepostiga alles 4. novembril 2019. Pärast põhikohtuasja hageja ja kostjate, kes on Klagenfurdis (Austria) asuva advokaadibüroo partnerid, vahelist teabevahetust vaidlusaluse määruse laadi ja tagajärgede kohta palus põhikohtuasja hageja 5. novembril 2019 kostjatel esitada sellele määrusele vastuväide. Dokumentide hulgas, mille ta põhikohtuasja kostjatele edastas, oli ümbriku fotokoopia, mis näitas, et põhikohtuasja hageja oli kohtumääruse tegelikult kätte saanud 30. oktoobril 2019.

19

Põhikohtuasja kostjad esitasid 11. novembril 2019 Okrajno sodišče v Ljubljanile (Ljubljana piirkondlik kohus) vaidlusaluse määruse peale põhjendatud vastuväite. Samuti tasusid nad selle kohtu nõutud lõivu summas 55 eurot.

20

Nimetatud kohus jättis selle vastuväite 10. detsembri 2019. aasta otsusega hilinenult esitamise tõttu läbi vaatamata, kuna vastuväide oli esitatud rohkem kui kaheksa päeva pärast vaidlusaluse määruse kättetoimetamist.

21

Põhikohtuasja kostjad esitasid seejärel hageja nimel selle otsuse peale kaebuse Višje sodišče v Mariborule (Maribori kõrgem kohus, Sloveenia). Oma kaebuse põhjenduseks väitsid nad eelkõige, et kaheksapäevane tähtaeg vastuväite esitamiseks on põhiseadusega vastuolus, sest nii lühike tähtaeg ei ole liidu õigusega kooskõlas. Nad väitsid ka, et vaidlusalust määrust ei toimetatud kätte kooskõlas määrusega nr 1393/2007, seda eelkõige põhjusel, et see ei toimunud kooskõlas määruse artikliga 8 ning vastuvõtva asutuse kaudu määruse artikli 2 tähenduses.

22

Kuna Višje sodišče v Mariboru (Maribori kõrgem kohus) jättis põhikohtuasja kostjate kaebuse rahuldamata, muutus kõnealune vaidlusalune määrus lõplikuks ja täitmisele pööratavaks. Põhikohtuasja hageja tasus määruse alusel kogu selles nõutud summa.

23

Nende menetluste järel esitas põhikohtuasja hageja Bezirksgericht Bleiburgile (Bleiburgi esimese astme kohus, Austria) põhikohtuasja kostjate vastu vastutuse tuvastamise hagi põhjendusega, et Sloveenia kohtud jätsid vaidlusaluse määruse peale esitatud vastuväite selle hilinenult esitamise tõttu läbi vaatamata, ning paludes seetõttu kohustada kostjaid tasuma 22168,09 eurot, mis koosneb vaidlusaluse määruse alusel makstud summast, millele lisanduvad intressid ja menetluskulud.

24

See kohus tegi 10. juulil 2020 põhikohtuasja kostjate suhtes maksekäsu nõutud summas.

25

Kostjad esitasid selle maksekäsu peale samale kohtule vastuväite, leides selles sisuliselt, et ZIZis niisuguse dokumendi nagu vaidlusalune määrus peale vastuväite esitamiseks ette nähtud kaheksapäevane tähtaeg ei ole kooskõlas määruse nr 1215/2012 artiklitega 36 ja 39, määruse nr 1393/2007 artikliga 8 ja artikli 19 lõikega 4 ega ka ELTL artikli 18 esimese lõiguga ja harta artikliga 47, ning kui Sloveenia kohtud oleksid neid sätteid õigesti kohaldanud, ei oleks nad saanud vastuväidet selle hilinenult esitamise põhjendusel läbi vaatamata jätta.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et talle esitatud vastuväite menetlemisel peab ta hindama, kas täidetud on põhikohtuasja kostjate vastutuse tekkimise tingimused ABGB § 1295 ja sellele järgnevate paragrahvide alusel, eelkõige, kas põhikohtuasja hageja väidetud kahju tekkis kostjatele omistatava õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Kohtu sõnul on selliseks hindamiseks põhikohtuasja kostjate esitatud argumente arvestades vaja tõlgendada ühelt poolt teatavaid määruse nr 1393/2007 sätteid, kuivõrd põhikohtuasi puudutab kohtudokumendi kättetoimetamist, ja teiselt poolt määruse nr 1215/2012 sätteid, sest vaieldakse ka menetlust algatava dokumendi õigeaegse esitamise nõude üle.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ZIZis ette nähtud kaheksapäevane tähtaeg vastuväite esitamiseks sundtäitmismääruse peale, mis on tehtud lihtsustatud menetluses, milles taotlus on esitatud elektrooniliselt ainult kaebaja väidete põhjal autentse dokumendi, nt arve olemasolu kohta, ja ilma et taotlus põhineks lõplikul ja täitmisele pöörataval otsusel, võib kanda endas ohtu, et kostja ei saa õigel ajal esitada põhjendatud vastuväidet niisugusele määrusele. Oma seisukoha põhjendamiseks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjale, milles tehti 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (C‑176/17, EU:C:2018:711) ja kus Euroopa Kohus otsustas, et 14päevane tähtaeg ei ole kooskõlas õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna sellega kaasneb arvestatav oht, et tarbija ei saa selle tähtaja jooksul maksekäsule vastuväidet esitada.

28

Kuigi erinevalt viidatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjast, mis puudutas menetlust ettevõtja ja tarbija vahel seoses lihtveksli alusel tehtud maksekäsuga, on käesoleva vaidluse pooled kaks ettevõtjat, siis tähtaja möödumise oht, mida Euroopa Kohus selles otsuses arvesse võttis, on olemas ka siis, kui kostja asub teises liikmesriigis, nagu sellega on tegemist käesolevas asjas. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seega, et ZIZis ette nähtud kaheksapäevane tähtaeg võib olla vastuolus määruse nr 1215/2012 artiklitega 36 ja 39 koostoimes harta artikliga 47.

29

Mis puudutab määruse nr 1393/2007 artikli 8 tõlgendamist, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, millal hakkab kulgema ZIZis ette nähtud kaheksapäevane tähtaeg vastuväite esitamiseks dokumendile, mis on kätte toimetatud muus keeles kui see, millest adressaat peaks aru saama, nagu sellega oli tegemist käesoleval juhul. Sellega seoses leiab ta, et kontrollimaks, kas kaebeõigust kasutati dokumendi kätte toimetanud ametiasutuse liikmesriigi õigusnormides ette nähtud tähtaja jooksul, tuleb ära oodata, kuni selle akti vastuvõtmisest keeldumise õiguse kasutamiseks ette nähtud ühenädalane tähtaeg on möödunud.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb ka selles, kas ZIZi sätted, mis reguleerivad sundtäitmismäärusele vastuväite esitamise tähtaega, on ELTL artikliga 18 kooskõlas, kuna sellised õigusnormid mõjutaksid rohkem teistes liikmesriikides asuvaid kostjaid, kes on sunnitud tegema täiendavaid toiminguid seoses kättetoimetatud dokumentide tõlkimisega.

31

Neil asjaoludel otsustas Bezirksgericht Bleiburg (Bleiburgi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Teise küsimusega, mida tuleb kõigepealt analüüsida, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artikliga 47 tõlgendada nii, sellega on vastuolus kättetoimetatava dokumendi koostanud ametiasutuse liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud, et viidatud artikli 8 lõikes 1 sätestatud ühenädalase tähtaja, mille jooksul dokumendi adressaat võib keelduda selle vastuvõtmisest ühel nimetatud sättes ette nähtud põhjustel, algus langeb kokku liikmesriigis selle dokumendi peale kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja algusega.

33

Liidu õigusnormi tõlgendamise kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule võtta arvesse mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus KRONE – Verlag, C‑65/20, EU:C:2021:471, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Nagu nähtub määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõike 1 sõnastusest, näeb see säte kättetoimetatava dokumendi adressaadile ette võimaluse keelduda selle vastuvõtmisest, kui dokument ei ole koostatud või sellele ei ole lisatud tõlget kas keeles, millest ta aru saab, või adressaatliikmesriigi ametlikus keeles või vajaduse korral ühes kättetoimetamiskoha ametlikest keeltest, millest adressaat peaks aru saama.

35

Võimalus keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest kujutab endast selle dokumendi adressaadi õigust (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Catlin Europe, C‑21/17, EU:C:2018:675, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Adressaat võib seda õigust kasutada kas dokumendi vastuvõtmise ajal või ühe nädala jooksul, kui ta tagastab dokumendi selle aja kestel.

36

Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et õigus keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest võimaldab tagada selle dokumendi adressaadile kaitseõigused, järgides õiglase kohtumenetluse nõudeid, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus. Kuigi määruse nr 1393/2007 põhieesmärk on kohtumenetluste tõhustamine ja kiirendamine ning hea õigusemõistmise tagamine, ei tohi neid eesmärke saavutada ükskõik millisel viisil nende dokumentide adressaatide selliseid kaitseõigusi nõrgendades (vt selle kohta 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Catlin Europe, C‑21/17, EU:C:2018:675, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Selles kontekstis tuleb lisaks märkida, et kättetoimetatava dokumendi adressaadi õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest vastab taotluse esitaja teadlikule valikule jätta see dokument enne tõlkimata.

38

Nimelt teavitab edastav asutus määruse nr 1393/2007 artikli 5 lõike 1 kohaselt taotluse esitajat, et adressaat võib keelduda dokumenti vastu võtmast, kui see ei ole koostatud ühes nimetatud määruse artiklis 8 sätestatud keeltest. Kas kõnealune dokument tõlkida või mitte, on siiski taotluse esitaja otsustada, ning vastavalt määruse artikli 5 lõikele 2 peab tema kandma ka tõlkimise kulud (16. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alpha Bank Cyprus, C‑519/13, EU:C:2015:603, punkt 35).

39

Seega on oluline tagada, et isik, kellele tuleb kätte toimetada dokument, mis on koostatud muus keeles kui keel, millest ta peaks aru saama, oleks tegelikult võimeline kasutama õigust keelduda dokumendi vastuvõtmisest, mis – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 36 – on osa tema põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele.

40

Mis puudutab teavet, mida tuleb adressaadile määrusega nr 1393/2007 kehtestatud süsteemis toimuva kättetoimetamise puhul anda, siis tuleb märkida, et selles määruses ei ole ette nähtud erandit II lisas sisalduva tüüpvormi kasutamisest. Selle tüüpvormi kohustuslik ja süstemaatiline kasutamine on ette nähtud mitte üksnes liikmesriikide nimetatud edastavate ja vastuvõtvate asutuste dokumentide edastamisele, vaid samuti, nagu nähtub sõnaselgelt selle määruse artikli 8 lõikest 4, kohaldatakse seda ka sama määruse II peatüki 2. jaotises sätestatud kohtudokumentide edastamise ja kättetoimetamise viiside suhtes, mille hulgas on artiklis 14 nimetatu, st kohtudokumendi kättetoimetamine postiteenuseid kasutades (vt selle kohta 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Henderson, C‑354/15, EU:C:2017:157, punktid 55, 59 ja 61, ning 5. mai 2022. aasta kohtumäärus ING Luxembourg, C‑346/21, ei avaldata, EU:C:2022:368, punktid 32 ja 35). Nagu nähtub määruse nr 1393/2007 põhjendusest 12, teavitatakse adressaati selle tüüpvormi abil sellest, et tal on õigus keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest.

41

Kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest keeldumise õiguse soovitav toime eeldab ühelt poolt, et adressaati oleks teavitatud selle õiguse olemasolust, ja teiselt poolt, et tal oleks terve ühe nädala pikkune tähtaeg, et hinnata, kas dokument vastu võtta või keelduda sellest ning viimasel juhul dokument tagastada.

42

Käesoleval juhul oli vaidlusalusele määrusele vastuväite esitamise tähtaeg ZIZi artikli 9 järgi kaheksa päeva alates selle kättetoimetamisest. Kuid Sloveenia menetlusõiguse normide kohaselt, mille ulatust täpsustas Sloveenia valitsus vastuses Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, arvutatakse seda tähtaega mitte pärast määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõikes 1 viidatud ühe nädala pikkuse tähtaja lõppemist, vaid põhikohtuasja hagejale määruse kätteandmisest, st 30. oktoobrist 2019, mis tähendab, et need tähtajad kulgevad peaaegu täies ulatuses samal ajal. Seega ei saanud põhikohtuasja hageja tegelikult kasutada kogu ühenädalast tähtaega, mis talle oli selle määrusega ette nähtud, et hinnata, kas kõnealune kohtudokument vastu võtta või selle vastuvõtmisest keelduda, kuna nendest õigusnormidest tulenevalt pidi ta sama tähtaja jooksul esitama soovi korral sellele kohtudokumendile vastuväite, juhul kui ta otsustab selle vastu võtta.

43

Lisaks toovad sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas praktikas kaasa selle, et määruse nr 1393/2007 kohaldamisalasse kuuluva dokumendi adressaat jäetakse täielikult ilma liikmesriigi õiguses kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtajast, milleks käesoleval juhul on kaheksapäevane tähtaeg vaidlusalusele kohtudokumendile vastuväite esitamiseks. Olukordades, mis kuuluvad harta artiklis 47 sätestatud õiguse alla tõhusale kohtulikule kaitsele, peab õigussubjektidel olema võimalik kasutada liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaegu terves ulatuses, et teostada menetlusõigust seoses kättetoimetatava dokumendiga (vt analoogia alusel 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Offenburg, C‑615/18, EU:C:2020:376, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kui olukord on selline nagu käesolevas asjas, kus kokku langevad nende tähtaegade algused ja sellise dokumendi, mis ei ole koostatud keeles, millest arusaamist võib adressaadilt eeldada, saajale ei ole seega tegelikkuses tagatud tervet tähtaega ja seda sõltumata sellele dokumendile kaebuse esitamise tähtaja pikkusest, mis on ette nähtud dokumendi koostanud ametiasutuse liikmesriigi õiguses, on see adressaat ebasoodsamas olukorras võrreldes teiste adressaatidega, kes saavad aru neile adresseeritud dokumendi keelest ja saavad seega praktikas kasutada tervet seda tähtaega enda õiguste teostamiseks.

45

Määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõikega 1 taotletav eesmärk vältida igasugust diskrimineerimist nende kahe adressaatide kategooria vahel nõuab, et adressaadid, kes saavad dokumendi muus keeles kui selles sättes nimetatud keel, saaksid kasutada oma õigust keelduda dokumendi vastuvõtmisest, ilma et nad satuksid piiriülese olukorra tõttu menetluslikult ebasoodsamasse olukorda.

46

Sellest järeldub, et kui kättetoimetatavat dokumenti ei ole koostatud ühes selles sättes nimetatud keeltest või sellesse tõlgitud, siis ei saa määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud ühenädalase tähtaja algus – ilma et see kahjustaks selle sätte soovitavat toimet koostoimes harta artikliga 47 – kokku langeda selle tähtaja algusega, mis on ette nähtud dokumendi koostanud ametiasutuse liikmesriigi õigusnormides kaebuse esitamiseks; viimasena nimetatud tähtaeg peab põhimõtteliselt algama pärast artikli 8 lõikes 1 nimetatud ühe nädala pikkuse tähtaja lõppu.

47

See tõlgendus vastab ka määruse nr 1393/2007 eesmärgile. Kui liidu õigust tõlgendataks nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt algab selle määruse artikli 8 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluva dokumendi peale kaebuse esitamise tähtaeg samal ajal kui tähtaeg, mis on otsustamiseks, kas see dokument vastu võtta või selle vastuvõtmisest keelduda, tekiks oht, et adressaat valiks pigem dokumendi vastuvõtmisest keeldumise, et mitte sattuda käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud ebasoodsamasse olukorda.

48

Selline stiimul oleks vastuolus nimetatud määruse eesmärgiga, milleks on – nagu nähtub eelkõige määruse põhjendusest 2 – soodustada tsiviil- ja kaubandusasjades kättetoimetatavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist, kahjustamata nende dokumentide adressaadi kaitseõiguste tagamist. Lisaks on sama määruse põhjenduses 10 rõhutatud, et määruse tõhususe tagamiseks tuleks dokumentide kättetoimetamisest keeldumist lubada üksnes erandjuhtudel.

49

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kättetoimetatava dokumendi koostanud ametiasutuse liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud, et viidatud artikli 8 lõikes 1 sätestatud ühenädalase tähtaja, mille jooksul dokumendi adressaat võib keelduda selle vastuvõtmisest ühel nimetatud sättes ette nähtud põhjustel, algus langeb kokku liikmesriigis selle dokumendi peale kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja algusega.

50

Arvestades teisele küsimusele antud vastust, ei ole esimesele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, artikli 8 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47

tuleb tõlgendada nii, et:

sellega on vastuolus kättetoimetatava dokumendi koostanud ametiasutuse liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud, et viidatud artikli 8 lõikes 1 sätestatud ühenädalase tähtaja, mille jooksul dokumendi adressaat võib keelduda selle vastuvõtmisest ühel nimetatud sättes ette nähtud põhjustel, algus langeb kokku liikmesriigis selle dokumendi peale kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja algusega.