1.

Apellatsioonkaebustega paluvad Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseon (varem Alouminion tis Ellados VEAE, edaspidi „Mytilinaios“) (C‑701/21 P) ja Euroopa Komisjon (C‑739/21 P) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. septembri 2021. aasta kohtuotsuse DEI vs. komisjon ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“).

2.

Käesolevad apellatsioonkaebused annavad Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada ELTL artikli 108 lõike 3 ja määruse (EL) 2015/1589 ( 3 ) artikli 24 lõike 2 alusel komisjoni pädevuses oleva kontrolli ulatust juhul, kui liikmesriigi kontrollitav ettevõtja algatab vaidluse kaubandusarbitraaži menetluses.

3.

Käesolevas asjas seisneb peamine raskus selles, et teha kindlaks, kas komisjon võib selleks, et talle esitatud kaebuse esialgse uurimise staadiumis riigiabi olemasolu välistada, piirduda riigi osalusega äriühingu allkirjastatud vahekohtu kokkuleppe tingimuste uurimisega ( 4 ), et järeldada, et sel viisil ei ole riigi ressurssidest eelist antud, või kas komisjon on kohustatud kontrollima ka vahekohtuotsuse sisu, et tagada, et see otsus ei anna teisele poolele mingit eelist, millega tehakse erand tavapärastest turutingimustest.

4.

Käesoleval juhul pooldas Üldkohus ulatuslikku kontrolli, leides, et komisjon oleks pidanud analüüsima vahekohtuotsust, mis tehti Kreeka peamise elektrienergiatarnija Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (edaspidi „DEI“) ja tema suurima kliendi, äriühingu Mytilinaios vahelises vaidluses viimase suhtes kohaldatavate hindade teemal.

5.

Samastades käesolevas asjas kõne all oleva vahekohtu, mis on seotud energiaturgu reguleeriva riikliku asutusega ( 5 ), Kreeka üldkohtuga, otsustas Üldkohus, et komisjon rikkus õigusnormi, kuna keeldus vahekohtuotsust Kreeka riigile ( 6 ) omistamast, mistõttu komisjon oleks pidanud kontrollima selle kohtuotsuse sisu võimaliku riigiabi andmise seisukohast.

6.

Minu arvates põhineb see järeldus valel eeldusel. Leian nagu apellandidki, et kõnealuse vahekohtu samastamisel riigiorganiga on rikutud õigusnormi.

7.

Tõsised argumendid räägivad siiski selle kasuks, et säilitada Üldkohtu valitud lahendus, mis näib olevat ainus, mis suudab tagada ELTL artiklite 107 ja 108 täieliku järgimise vahekohtumenetlustes, millesse on kaasatud avalik-õiguslikud üksused. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku kaaluda vaidlustatud kohtuotsuses esitatud ekslike põhjenduste asemel alternatiivset põhjendust.

8.

Määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h on „huvitatud pool“ määratletud kui mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud.

9.

Määruse artiklis 4 „Teatise esialgne uurimine ja komisjoni otsused“ on ette nähtud:

„1.   Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud. Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, teeb komisjon otsuse vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, 3 või 4.

2.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb [ELTL] artikli 107 lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib siseturuga kokku […]. Otsuses tuleb täpsustada, millist […] lepingu erandit on kohaldatud.

4.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [ELTL] artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse […].

[…]“.

10.

Nimetatud määruse artikli 16 „Abi tagastamine“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada […]. Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

[…]

3.   Ilma et see piiraks Euroopa Liidu Kohtu poolt vastavalt [ELTL] artiklile 278 tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks liidu õiguse kohaldamist.“

11.

Sama määruse artikli 24 „Huvitatud poolte õigused“ lõikes 2 on sätestatud:

„Iga huvitatud pool võib komisjonile esitada kaebuse väidetava ebaseadusliku abi ja abi väidetava kuritarvitamise kohta. […]

[…]“.

12.

Vaidluse taust ja menetlus Üldkohtus on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–53 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

13.

Metalli tootmisega tegelev ettevõtja Mytilinaios on Kreekas suurim elektrienergia tarbija.

14.

DEI, mis on asutatud aktsiaseltsi vormis, on riigi peamine elektrienergia tarnija. Käesolevates menetlustes tähtsust omavate asjaolude asetleidmise ajal oli DEI enamusosalus Kreeka riigi kontrolli all ning tema üle teostas järelevalvet keskkonna-, energeetika- ja kliimamuutuste ministeerium. DEI ja Kreeka ametiasutuste vahelised institutsioonilised sidemed väljendusid eelkõige selles, et riik nimetas enamiku ettevõtja nõukogu liikmetest.

15.

Mytilinaios ja DEI sõlmisid 4. augustil 2010 raamlepingu ajavahemikul 1. juulist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 kohaldatava elektritarnetariifi kohta, samuti Mytilinaiosel ajavahemikul 1. juulist 2008 kuni 30. juunini 2010 kogunenud võlga puudutava vaidluse kokkuleppe teel lahendamise korra kohta.

16.

Kuna Mytilinaios ja DEI ei jõudnud raamlepingu alusel läbiräägitud lepingu projektis kokkuleppele, sõlmisid nad 16. novembril 2011 vahekohtu kokkuleppe, esitades oma vaidluse vastavalt elektri- ja gaasienergia turgude toimimise, süsivesinike uurimise, tootmise ja transpordivõrkude ning muude eeskirjade seaduse nr 4001/2011 (nomos 4001/2011, gia ti leitourgia Energeiakon Agoron Ilektrismou kai Fysikou Aeriou, gia Erevna, Paragogi kai diktya metaforas Ydrogonanthrakon kai alles rythmiseis) ( 7 ) artiklile 37 RAE vahekohtule.

17.

Vahekohus lahendas vaidluse 31. oktoobri 2013. aasta otsusega (edaspidi „vahekohtuotsus“). Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka) jättis DEI apellatsioonkaebuse vahekohtu otsuse peale 18. veebruari 2016. aasta otsusega rahuldamata.

18.

DEI esitas 23. detsembril 2013 komisjonile kaebuse, väites, et vahekohtuotsuses kindlaks määratud elektrienergia tarnimise tariif oli tema tegelikest kuludest madalam ning et see kohtuotsus kujutab endast seetõttu väidetavalt ebaseaduslikku riigiabi.

19.

Komisjon teavitas 12. juuni 2014. aasta kirjas (edaspidi „vaidlusalune kiri“) DEI-d tema kaebuse menetlemise lõpetamisest ühest küljest põhjusel, et Kreeka riik ei saanud avaldada otsustavat mõju vahekohtuotsuse sisule, mis ei ole talle omistatav, ning teisest küljest seetõttu, et DEI kasutatud tegelike kulude arvutamise meetod kaugenes meetodist, mida kasutas vahekohus vahekohtu kokkuleppes määratletud parameetrite raames.

20.

DEI esitas 22. augustil 2014 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑639/14, nõudes vaidlusaluse kirja tühistamist. Üldkohus rahuldas 24. oktoobri 2014. aasta määrusega menetluse peatamise taotluse, et komisjon saaks hagiavalduses tõstatatud küsimused uuesti läbi vaadata.

21.

Komisjon kinnitas 25. märtsi 2015. aasta otsusega (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“), millega „asendati“ vaidlusalune kiri, oma hinnangut käesolevas asjas riigiabi puudumise kohta, kuna otsus anda vaidlus vahekohtusse ning DEI ja Mytilinaiose vahel sõlmitud kompromissi tingimused ei kaldu kõrvale turumajanduse tingimustes tegutseva aruka investori praktikast.

22.

DEI esitas esimese vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. juunil 2015 ja registreeriti numbriga T‑352/15.

23.

Üldkohus otsustas 9. veebruari 2016. aasta kohtumäärusega ( 8 ), et kohtuasjas T‑639/14 on hagi kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud eelkõige seetõttu, et esimese vaidlustatud otsusega oli vaidlusalune kiri formaalselt asendatud.

24.

Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu 9. veebruari 2016. aasta kohtumääruse 31. mai 2017. aasta kohtuotsusega ( 9 ) ja saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse. Euroopa Kohus leidis, et esimest vaidlustatud otsust vastu võttes ei tühistanud komisjon vaidlusalust kirja, vaid piirdus selle kinnitamisega, mistõttu hagi ese kohtuasjas T‑639/14 säilis.

25.

Komisjon tunnistas 14. augusti 2017. aasta otsusega (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“) kirja ja esimese vaidlustatud otsuse kehtetuks ja asendas need, korrates oma järeldusi käesolevas asjas riigiabi puudumise kohta. Selles otsuses esitatud põhjendused olid samad, mis esitati esimeses vaidlustatud otsuses ( 10 ).

26.

DEI esitas 3. novembril 2017 Üldkohtu kantseleisse teise vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑740/17.

27.

Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) presidendi 26. veebruari 2020. aasta otsusega liideti kohtuasjad T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 68.

28.

Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse kirja ja vaidlustatud otsused.

29.

Esiteks lahendas Üldkohus teise vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi, arvestades selle võimalikku mõju vaidluse eseme ja DEI põhjendatud huvi säilimisele kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15.

30.

Kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagi vastuvõetavuse kohta leidis Üldkohus ühest küljest, et teine vaidlustatud otsus on vaidlustatav akt, millel on DEI-le õiguslikult siduvad tagajärjed, eelkõige kuna menetluse lõpetamine esialgse uurimise staadiumis takistas DEI-l esitada oma argumente ametlikus uurimismenetluses, ja teisest küljest, et DEI oli „huvitatud pool“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, arvestades selle sätte laia sõnastust.

31.

Lükates tagasi vastuvõetamatuse vastuväite, mille oli komisjon esitanud põhimõtte nemo auditur propriam turpitudinem allegans potest alusel seoses asjaoluga, et DEI vaidlustas selle vahekohtumenetluse tulemuse, millega ta ise oli vabatahtlikult nõustunud, leidis Üldkohus, et selline vastuväide põhines Kreeka riigi ja DEI ekslikul segiajamisel, mis viis selleni, et DEI-le omistati Kreeka ametiasutuste väidetav rahulolu vahekohtumenetluse tulemusega ( 11 ).

32.

Kohtuasjas T‑740/17 tegi Üldkohus sisulise otsuse, kinnitades nende etteheidete põhjendatust, et komisjon ei analüüsinud vahekohtuotsuse sisu võimaliku riigiabi andmise vaatenurgast. Tuginedes Euroopa Kohtu praktikale ( 12 ), mille alusel võib liikmesriigi kohtu poolt vaidluse poolele antud eelist käsitada riigiabi andmisena, tõmbas Üldkohus paralleeli RAE alalise vahekohtu tegevuse ja Kreeka üldkohtute ( 13 ) tegevuse vahel ning järeldas sellest, et komisjon oli kohustatud kontrollima vahekohtuotsuse sisu.

33.

Mis puutub argumenti võimaliku eelise olemasolu kohta ja sellega seoses komisjonil lasuva kontrolli ulatuse kohta, siis leidis Üldkohus, et käesoleva juhtumi asjaoludel oleks komisjon pidanud andma keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid enne, kui ta välistas esialgse uurimise staadiumis igasuguse tõsise kahtluse riigiabi puudumise suhtes.

34.

Üldkohus leidis, et komisjonil oleksid pidanud tekkima kahtlused eelkõige järgmiste asjaolude suhtes ( 14 ):

35.

Seetõttu rahuldas Üldkohus hagi kohtuasjas T‑740/17 ja tühistas teise vaidlustatud otsuse.

36.

Teiseks, võttes arvesse kahe vaidlustatud otsuse aluseks olevate põhjenduste identsust, rahuldas Üldkohus kohtuasjas T‑352/15 esimese vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi.

37.

Kolmandaks tühistas Üldkohus kohtuasjas T‑639/14 RENV esitatud hagi rahuldades vaidlusaluse kirja eelkõige põhjusel, et vahekohtuotsus, mis tekitab Kreeka üldkohtu lahenditega sarnaseid õiguslikke tagajärgi, kujutab endast Kreeka riigile omistatavat avaliku võimu akti ( 15 ).

38.

Mytilinaios palub kohtuasjas C‑701/21 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja vajaduse korral saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ning mõista kohtukulud välja DEI-lt.

39.

Komisjon nõustub Mytilinaiose nõuetega.

40.

DEI palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata, teha käesolevas kohtuasjas lõplik otsus ning mõista kõik DEI kohtukulud käesolevas menetluses ja liidetud kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 välja Mytilinaioselt.

41.

Komisjon palub kohtuasjas C‑739/21 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul esimese võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus, teha kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagi suhtes lõplik otsus ja jätta see rahuldamata, tuvastada, et kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagide ese on ära langenud ja et puudub vajadus asja üle otsustada, ning mõista kohtukulud välja DEI-lt.

42.

Teise võimalusena palub komisjon Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada, teha kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagi teatud väidete kohta lõplik otsus ja saata see kohtuasi tagasi Üldkohtule, et viimane teeks otsuse ülejäänud väidete kohta, tuvastada, et kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagide ese on ära langenud ja et puudub vajadus asja üle otsustada, ning mõista kohtukulud välja DEI-lt.

43.

Mytilinaios palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada, teha kohtuasjas T‑740/17 hagi kohta lõplik otsus ja jätta see hagi rahuldamata, tuvastada, et kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagide ese on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada, ning mõista kohtukulud välja DEI-lt.

44.

DEI palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kõik DEI kohtukulud käesolevas menetluses ja liidetud kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 välja komisjonilt.

45.

Teise võimalusena palub DEI Euroopa Kohtul teha lõplik otsus hagi kohta kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 ning jätta kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 rahuldamata komisjoni taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

46.

28. veebruari 2023. aasta üldkoosoleku otsusega liideti kohtuasjad C‑701/21 P ja C‑739/21 P menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.

47.

Euroopa Kohtu presidendi 7. aprilli 2023. aasta otsusega anti Saksamaa Liitvabariigile luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

48.

Mytilinaios, DEI, komisjon ja Saksamaa Liitvabariik esitasid 27. aprillil 2023 toimunud kohtuistungil oma suulised seisukohad.

49.

Kui kohtuasjas C‑701/21 P ( 16 ) esitatud kolmanda väite esimese osa üks osa välja arvata, ei saa käesolevate apellatsioonkaebuste vastuvõetavust minu arvates vaidlustada. Teen seega ettepaneku analüüsida selles kohtuasjas Mytilinaiose esitatud kolme väite põhjendatust järgemööda.

50.

Kuna kohtuasjas C‑701/21 P Mytilinaiose esitatud teise väite teine osa vastab sisuliselt ainsale etteheitele, mille esitas komisjon kohtuasjas C‑739/21 P, analüüsin neid koos.

51.

Esimene väide koosneb kahest osast.

52.

Esimese väite esimeses osas väidab Mytilinaios, et Üldkohus jättis vastamata vastuvõetamatuse vastuväidetele, mis põhinevad põhimõtetel nemo auditur propriam turpitudinem allegans potest ja nemo potest venire contra factum proprium, mis esitati seoses asjaoluga, et DEI soovis oma hagis vaidlustada selle vahekohtumenetluse tulemusi, millega ta oli vabatahtlikult nõustunud ja mille parameetrid olid kindlaks määratud vaidluse poolte ühisel kokkuleppel.

53.

Esimese väite teises osas heidab Mytilinaios Üldkohtule ette, et see lükkas tagasi tema vastuväited põhimõtte nemo potest venire contra factum proprium kohta, põhjendades seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 esitatud eksliku põhjendusega.

54.

Lisaks asjaolule, et põhjenduse puudumise etteheide on vastuolus esimese väite teise osaga, tuleb tõdeda, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 DEI põhjendatud huvile ( 17 ) viidates, et põhimõttel nemo propriam turpitudinem põhinev argument „on vaid teine variant argumendist, mille eesmärk on ajada segi hageja olukord Kreeka riigi omaga ja panna talle süüks Kreeka ametivõimude võimalik rahulolu vahekohtumenetluse tulemusega, mistõttu ei saa ka sellega nõustuda“. Kuigi Üldkohus põhjendas oma seisukohta lühidalt, põhjendas ta seega seda.

55.

Mul tekib siiski küsimus, kas see põhjendus on piisav ja kas seda võib käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades pidada põhjendatuks. Need küsimused kuuluvad esimese väite teise osa alla.

56.

Minu arvates põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 esitatud põhjendus eeldusel, mida ei ole selgelt väljendatud ja mille kohaselt tuli vahekohtumenetluse kasutamise otsus omistada Kreeka riigile, samas kui komisjonile esitatud kaebus oli esitatud ainult DEI algatusel, kes võis Üldkohtus tugineda enda põhjendatud huvile, mis erineb selle liikmesriigi huvist. Ainult selline vaidlustatud põhjenduse tõlgendus võimaldab vastata Mytilinaiose etteheitele, et ühe ja sama poole – see tähendab DEI – tegevus, mis seisnes vahekohtumenetluse algatamises ja seejärel selle tulemuste vaidlustamises komisjonis, on vastuoluline ja ebaaus.

57.

Isegi kui vahekohtumenetluse kasutamise otsuse oleks saanud tõepoolest omistada Kreeka ametivõimudele – mis oleks tulnud kindlaks teha juhtumi kõiki asjaolusid silmas pidades ( 18 ), arvestades eelkõige riigi enamusosalust DEI aktsiakapitalis ning tihedaid institutsioonilisi sidemeid Kreeka valitsuse ja ettevõtja juhtkonna vahel –, ei selgitanud Üldkohus, miks see erineb otsusest vaidlustada vahekohtu otsus komisjonile esitatud kaebusega, mille ta omistas üksnes DEI-le kui riigist eraldiseisvale huvitatud poolele.

58.

Leian seega, et Üldkohus ei vastanud Mytilinaiose esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele õiguslikult piisavalt.

59.

Mul tekib siiski küsimus, kas see erand on riigiabialase liidu õiguse aluseks oleva loogika seisukohast tulemuslik, eelkõige seoses kohustustega, mis lasuvad liikmesriikidel ebaseadusliku abi tagasinõudmise suhtes kohaldatavate õigusnormide alusel.

60.

Nimelt on komisjoni poolt selles valdkonnas tehtavale kontrollile omane loogika tagada ELTL artiklite 107 ja 108 sätete täielik mõju ja seda sõltumata sellest, kas abimeetme võtnud liikmesriigi tegevus on vastuoluline. Selle kontrolli tõhusus satuks ohtu, kui riigi ametiasutustel ei oleks võimalik teatada komisjonile ja vajaduse korral Üldkohtule oma varasemate otsuste võimalikust konkurentsivastasest mõjust.

61.

Pean siinkohal kohaseks meelde tuletada, et asjaomane liikmesriik peab ebaseadusliku abi viivitamata tagasi nõudma vastavalt riigisiseses õiguses ette nähtud menetlusele ja eelkõige pöördudes selleks liikmesriigi kohtute poole, ilma et see piiraks kohtumäärust, mille võib Euroopa Kohus teha ELTL artikli 278 alusel ( 19 ). Neil asjaoludel on raske nõustuda, et selline vastuvõetamatuse vastuväide, nagu on esitatud käesolevas asjas Üldkohtus, võib takistada pöörduda liidu kohtusse, et lasta tuvastada ebaseadusliku riigiabi olemasolu.

62.

ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud rakendamiskeelu rikkumise korral ei saa liikmesriik, kelle ametiasutused on abi andnud aluslepingus ette nähtud menetlusnorme rikkudes, tugineda abisaajate õiguspärasele ootusele, et vabaneda kohustusest võtta vajalikud meetmed, et täita komisjoni otsust, millega teda kohustati abi tagasi nõudma ( 20 ). Sellise võimaluse lubamine võtaks ELTL artiklitelt 107 ja 108 igasuguse soovitava toime, kuna liikmesriigi ametiasutused võiksid seega tugineda omaenda õigusvastasele tegevusele, et nurjata nende otsuste tõhusus, mille on komisjon vastu võtnud EL toimimise lepingu nende sätete alusel ( 21 ).

63.

Leian, et eelnevates punktides meelde tuletatud normid on käesolevas asjas Üldkohtus esitatud vastuvõetamatuse vastuväite tulemuslikkuse hindamisel asjakohased eelkõige seetõttu, et etteheited, mis puudutavad põhimõtteid nemo propriam turpitudinem ja venire contra factum proprium, on õiguspärase ootuse põhimõttele tuginevate argumentide üks variant.

64.

Arvestades komisjoni ainupädevust hinnata abi olemasolu ja selle kokkusobivust siseturuga, peab asjaomasel liikmesriigil – samamoodi nagu „huvitatud poolel“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses – tingimusel, et komisjoni otsus, milles leitakse, et abi ei ole antud ( 22 ), on teda oluliselt mõjutanud, olema võimalik vaidlustada liidu kohtutes komisjoni otsused ametliku uurimismenetluse algatamisest keeldumise kohta, ilma et tema vastu saaks tulemuslikult esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, mis tugineb tema varasemale tegevusele.

65.

Sellise vastuväitega nõustumine tekitaks lõhe riigiabi korras, kuna liikmesriikide ametiasutuste ja vajaduse korral huvitatud poolte nagu DEI vastu saaks tugineda omaenda õigusvastasele käitumisele, mistõttu liidu kohtud ei saaks kontrollida komisjoni otsuseid, milles järeldatakse esialgse uurimise staadiumis, et abi ei ole antud.

66.

Selline võimalus ei nõrgendaks mitte ainult EL toimimise lepingu sätete, vaid ka määruse 2015/1589 artikli 24 lõike 2 kasulikku mõju, kuna selles sättes ette nähtud kaebuse esitamise õigusega kaasneb tingimata võimalus esitada Üldkohtule hagi, milles palutakse tuvastada sellise abi olemasolu, mille komisjon on tagasi lükanud ( 23 ).

67.

Sellest tuleneb, et etteheidetega, mis puudutavad DEI tegevust enne Üldkohtule tühistamishagi esitamist, ei saa nõustuda, isegi kui eeldada, et need on põhjendatud ( 24 ).

68.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku asendada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 esitatud Üldkohtu ekslik põhjendus põhjendusega, et Üldkohtus ( 25 ) esitatud vastuvõetamatuse vastuväide on tulemusetu.

69.

Seetõttu teen ettepaneku lükata kohtuasjas C‑701/21 P Mytilinaiose esitatud esimese väite mõlemad osad tagasi.

70.

Mytilinaiose teine väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 2, jaguneb kaheks osaks.

71.

Teise väite esimeses osas väidab Mytilinaios, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi, mille eesmärk on analüüsida eelise olemasolu, kuna Üldkohus kohaldas seda kriteeriumi ainult vahekohtuotsuses kehtestatud tariifi analüüsimisel.

72.

Mytilinaiose sõnul viis see „äärmiselt kitsas“ tõlgendus selleni, et Üldkohus tuvastas abi olemasolu, hindamata siiski juhtumi kõiki asjasse puutuvaid andmeid, sealhulgas asjaolusid, mis viisid pooled kokkuleppeni, ning vaidluste lahendamise tehnilisi parameetreid, mis on määratletud vahekohtu kokkuleppes.

73.

Leian, et teise väite esimene osa ei ole faktiliselt õige.

74.

Ühest küljest ei tuvastanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses abi olemasolu, vaid üksnes otsustas, et komisjonil oleks pidanud olema tõsiseid raskusi, kui ta hindas esialgse uurimise staadiumis, et on antud eelis ( 26 ).

75.

Teisest küljest ei jätnud Üldkohus eraettevõtja kriteeriumi kohaldades tähelepanuta vahekohtuotsusele eelnenud juhtumi asjaolusid ( 27 ), vaid piirdus tõdemisega, et komisjoni hinnang eelise olemasolu kohta, milles oleks pidanud arvesse võtma vahekohtumenetluse tulemusel kindlaks määratud tariifitingimusi, oli puudulik ( 28 ).

76.

Leian seega, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

77.

Teise väite teises osas ( 29 ) vaidlustavad Mytilinaios ja komisjon võimaluse omistada Kreeka riigile vahekohtumenetluse tagajärjed, mis tuleneb sellest, et Üldkohus võrdsustas RAE alalise vahekohtu liikmesriigi üldkohtuga ( 30 ).

78.

Üldkohtu arutluskäik lähtub Euroopa Kohtu praktikast, mida on meelde tuletatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 ja mille kohaselt liikmesriigi kohus eirab talle EL toimimise lepingust tulenevaid kohustusi, kui ta jätkab või isegi alustab ebaseadusliku abi andmist ( 31 ).

79.

Samastades RAE alalise vahekohtu liikmesriigi kohtuga, leidis Üldkohus, et selles asjas tehtud vahekohtuotsus võib anda Mytilinaiosele õigusvastase eelise, mis on omistatav Kreeka riigile.

80.

Selle põhjenduse põhjendatust tuleb hinnata 12. jaanuaril 2023 ehk pärast vaidlustatud kohtuotsust kuulutatud kohtuotsuse DOBELES HES ( 32 ) alusel, milles Euroopa Kohtu suurkoda leidis, et riigiabi kehtestamine ei saa tuleneda kohtuotsusest ( 33 ).

81.

Komisjon väitis kohtuistungil, et kohtuotsus Dobeles muudab Üldkohtu arutluskäigu kehtetuks, kuna RAE alalise vahekohtu samastamine üldkohtuga – eeldusel, et see on tõendatud – ei saa viia selleni, et Mytilinaiosele vahekohtu otsusega väidetavalt antud eelis omistatakse Kreeka riigile.

82.

Selline järeldus näib mulle ennatlik. Minu arvates välistas Euroopa Kohus kohtuotsuses Dobeles üksnes selle, et riigiabi saaks omistada kohtule, välistamata siiski, et abi andva kohtuotsuse konkurentsivastast mõju võiks omistada riigile endale.

83.

Esiteks pean seega vajalikuks hinnata kohtuotsuse Dobeles võimalikke tagajärgi võimalusele omistada käesolevas asjas toimunud vahekohtumenetluse tulemus Kreeka riigile.

84.

Teiseks analüüsin apellantide etteheiteid selle kohta, et RAE vahekohtu samastamisel liikmesriigi kohtuga rikuti õigusnormi.

85.

Kolmandaks, kuna kõnealused etteheited ei tundu mulle täiesti alusetud, teen Euroopa Kohtule ettepaneku kaaluda alternatiivset põhjendust, millega võiks vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendused asendada. Leian nimelt, et tõsised argumendid, mis on seotud vajadusega tagada EL toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 sätete soovitav toime, räägivad selle kasuks, et jätta vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu valitud lahendus kehtima.

86.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Dobeles, puudutas üks eelotsuse küsimustest ( 34 ) seda, kas kohtule esitatud nõuet, et riigisiseste õigusnormidega kehtestatud soodustusest saamata jäänud osa, mis kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, makstaks välja, võib käsitada taotlusena saada uut abi, mis erineb taotlejatele juba makstud summast.

87.

Just selles konkreetses kontekstis, milles liikmesriigi kohus pidi tegema otsuse seaduse alusel, millega kehtestati vaidlusalune eelis, tuleb tõlgendada Euroopa Kohtu seisukohta, et kaebajatele kohtu kaudu määratud summasid ei saa „mingil juhul pidada sellest eelisest eraldiseisvaks riigiabiks“ ( 35 ), kuna „riigiabi kehtestamine kui selline [ei saa] tuleneda kohtuotsusest“ ( 36 ).

88.

Sellega seoses peegeldavad Euroopa Kohtu põhjendused kohtuotsuses Dobeles traditsioonilist võimude lahususe lähenemisviisi, mis piirab kohtute rolli olemasolevate õigusnormide kohaldamisega. Seda traditsioonilist lähenemist arvestades tuleneb siseturuga kokkusobimatut eelist andev kohtuotsus tingimata varasemast õigusnormist, mis on asjaomasele kohtule esitatud nõude õiguslik alus. Sellest seisukohast lähtudes, nagu Euroopa Kohus on kinnitanud, ei saa abi kehtestamine mingil juhul tuleneda kohtuotsusest endast.

89.

Küsimus abi õigusliku aluse kohta, mille Euroopa Kohus lahendas kohtuotsuses Dobeles, ei välista siiski riigi võimalikku vastutust siseturuga kokkusobimatu abi andmist käsitlevate riigisiseste õigusnormide ( 37 ) kohtuliku rakendamise eest. Otse vastupidi, kuna kohtuotsused tehakse tingimata riikliku normatiivse korra alusel, ei saa riik vabaneda kohustustest, mis tal on ELTL artiklite 107 ja 108 alusel, delegeerides oma kohtuorganitele pädevuse määrata kindlaks, kuidas ta oma ressursse valdab.

90.

Sellega seoses ei ole oluline, kas otsus, millega anti vaidlusalune eelis, tuleneb konkreetse materiaalõigusnormi või õiguse üldpõhimõtte kohaldamisest või isegi kohtu kaalutlusõigusest nende normide piires, mis määravad kindlaks tema pädevuse ulatuse. Kõikidel nendel juhtudel on kohtuotsus omistatav riigile.

91.

Leian seega, et kohtuotsusel Dobeles ei ole sellist ulatust, nagu komisjon sellele omistab, kuna see institutsioon väidab, et vahekohtu ja Kreeka üldkohtute vaheline samastamine ei saa viia selleni, et vahekohtumenetluse tagajärjed omistatakse Kreeka riigile.

92.

Seevastu kahtlen ma samamoodi nagu apellandid selles, kas see kohus on riiklik.

93.

Samastades RAE vahekohtu liikmesriigi kohtuga, tugines Üldkohus oma arutluskäigus mitmele asjaolule, nimelt RAE kohtu funktsioonile, mis on identne üldkohtute omaga; tema vahekohtunike sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele; Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamisele selles kohtus toimuvatele menetlustele; selle kohtu otsuste seadusjõule ja täitmisele pööratavusele ning lõpuks võimalusele kaevata vahekohtu otsus edasi Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus) ( 38 ).

94.

Minu arvates ei õigusta aga ükski neist asjaoludest niisugust samastamist.

95.

Ühelt poolt ei võimalda asjaolud, millele Üldkohus tugines, eristada RAE vahekohut mis tahes muust kaubandusarbitraažist. Sageli teeb vahekohus otsuseid seaduses ette nähtud menetluse alusel ja teeb siduva otsuse, mille peale saab esitada kaebuse riiklikele kohtutele. Lisaks peetakse sõltumatuse ja erapooletuse nõudeid üldiselt iga vahekohtumenetluse olemuslikuks osaks. Üldkohtu kasutatud kriteeriumide kohaldamine võib seega viia selleni, et suurt hulka vahekohtuid seostatakse riigiga, mis ei tundu mulle mõeldav.

96.

Teiselt poolt, nagu komisjon õigesti märkis, on RAE vahekohtu samastamine riikliku kohtuga vastuolus ELTL artiklit 267 käsitleva Euroopa Kohtu praktikaga. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et vahekohtud, kelle kohtualluvus on valikuline, kuna see sõltub mõlema poole eelnevast nõusolekust ( 39 ), ei ole liikmesriikide kohtud ELTL artikli 267 teise lõigu tähenduses ( 40 ).

97.

Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaolud, et vahekohtu tegevus võimaldab teatud võrdlusi õigusemõistmisega, kuna vahekohus on korraldatud seaduse alusel, et vahekohtunik peab tegema otsuse vastavalt seadusele ja et tema otsusel on seadusjõud ning see otsus võib olla täitedokument, ei ole piisavad selleks, et anda sellisele kohtule „liikmesriigi kohtu“ staatus, arvestades eelkõige asjaolu, et pooltel ei ole mingit kohustust usaldada oma vaidluse lahendamine vahekohtule ( 41 ).

98.

Eelnevate kaalutluste põhjal olen arvamusel, et põhjendus, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–159, rikub õigusnormi. Leian siiski, et see viga ei välista, et kõnealuse vahekohtu tagajärgi võib omistada Kreeka riigile.

99.

Samamoodi nagu Üldkohtu põhjendused keskendusid poolte menetlusdokumendid ja kohtukõned suures osas küsimusele, kas RAE alaline vahekohtumenetlus on riiklik. See küsimus ei tundu mulle siiski määrava tähtsusega, arvestades seda, mis on minu arvates käesolevate apellatsioonkaebuste põhiküsimus.

100.

Siinkohal pean vajalikuks meelde tuletada, et ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimus, mis puudutab riigi sekkumist või sekkumist riigi ressursside kaudu, on täidetud abi puhul, mida annab vahetult riik, kuid ka abi puhul, mida annavad riigi poolt abi haldamiseks asutatud või määratud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud isikud ( 42 ). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt järeldub sellest, et olukordi, kus abi annab otseselt riik, ei ole vaja eristada olukordadest, kus seda antakse avalik- või eraõigusliku organisatsiooni kaudu ( 43 ), kuna sellise organisatsiooni staatus ei ole riigiabi käsitlevate EL toimimise lepingu normide kohaldamisel määrava tähtsusega ( 44 ).

101.

Leian seega, et käesolevates kohtuasjades ei ole vaja kindlaks teha mitte seda, kas RAE vahekohus sarnaneb tõepoolest riikliku kohtuga, vaid seda, kas selline riigi osalusega äriühing nagu DEI võib ELTL artiklite 107 ja 108 sätete kohaldamisalast välja jääda, esitades vaidluse, mis puudutab riigi ressursside eraldamist, vahekohtusse.

102.

Minu arvates tuleb selliselt esitatud küsimusele kahtlemata vastata eitavalt.

103.

Sõltumata RAE egiidi all korraldatud vahekohtu – riiklikust või eraõiguslikust – olemusest, tuleb tõdeda, et DEI-l, kes oma tihedate organisatsiooniliste ja kapitalisidemete tõttu Kreeka riigiga oli selle riigi ( 45 )valitseva mõju all, oli Kreeka õigusnormides ette nähtud võimalus kasutada vaidluste lahendamiseks alternatiivset viisi. Käesoleva asja asjaoludel on otsus sõlmida kokkulepe ja vahekohtuotsuse õiguslikud tagajärjed omistatavad Kreeka riigile.

104.

Vastupidi komisjonile ei arva ma aga, et vahekohtu kokkuleppe tingimused määraksid sellisel juhul kindlaks selle kontrolli piirid, mida peab komisjon tegema riigile omistatava võimaliku eelise olemasolu vaatenurgast. Vahekohtu poole pöördumise otsus ei sisalda mitte ainult vaidluse lahendamise korda, vaid ka kohtuvaidluse riski elementi, mis on seotud vaidluse võimaliku lahendusega, mis ei vasta poolte ootustele või on isegi vastuolus kokkuleppe tingimustega, mille kohaldamine võiks viia ebaseadusliku eelise andmiseni riigi ressurssidest.

105.

On tõsi, et juhuslikkus on iseloomulik ka traditsioonilistele kohtumenetlustele, kuid see on seda olulisem, et vahekohtud tegutsevad väljaspool riiklikku kohtusüsteemi ja sellele omaseid tagatisi. Liikmesriikide kogemused kaubandusarbitraaži valdkonnas näitavad muu hulgas, et sellega seotud riskid ei ole puhtalt hüpoteetilised ( 46 ).

106.

Leian seega, et vahekohtumenetlust kasutades peab riigi osalusega äriühing nõustuma kas või minimaalse tõenäosusega, et ta on kohustatud oma ressursse kasutama viisil, mis kaldub kõrvale tavapärastest turutingimustest. Isegi kui oletada, et vahekohus ei ole riigiga seotud, ei ole see nii vaidluse riski puhul, mis on seotud otsusega sõlmida kokkulepe ja eelisega, mis võidakse vahekohtuotsuse alusel vaidluse teisele poolele anda.

107.

Juhul kui selline oht realiseerub – nagu väidab DEI käesolevas asjas, väites, et vahekohtuotsuses kindlaks määratud tariifid ei vasta kompromissi tingimustele –, ei saa asjaolu, et vaidlust ei lahendatud mitte riiklikus kohtus, vaid vahekohtus, minu arvates vabastada riiki kohustustest, mis tal on ELTL artiklite 107 ja 108 alusel. Tunnistades vahekohtu otsuste siduvat jõudu, jääb riik vastutavaks täitemeetmete eest, mida ta peab vahekohtu tulemusel võtma.

108.

Seda järeldust kinnitab minu arvates Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb vahekohtumenetlust kahepoolse investeerimislepingu raames, kuna selles valdkonnas tegutsevate kohtute rahvusvaheline laad ei takista seda, et nende otsuste tagajärgi võimaliku abi andmise vormis saaks omistada liikmesriikidele ( 47 ).

109.

Selles osas ei nõustu ma argumentidega, mille esitasid apellatsioonimenetluse pooled ja Saksamaa valitsus, kes rõhutasid vajadust eristada investeerimisalast vahekohtumenetlust kaubandusarbitraažist võimaliku riigiabi riigile omistatavuse seisukohast. Kui riik otsustab ratifitseerida investeerimislepingu, samamoodi nagu allkirjastades vahekohtu kokkuleppe, peab ta võtma enda kanda riski, et selle alusel tulevikus tehtavate otsuste õiguslikud tagajärjed omistatakse talle. Kui võimalus delegeerida vaidluse lahendamine riigivälisele organile peaks tähendama, et selle eest ei saa vastutust panna riigile, viiks see riigi ressurssidest antud eeliste kontrollimise süsteemis surnud punkti tekkimiseni. Võttes arvesse avalik-õiguslikke üksusi puudutavate vahekohtumenetlustega seotud küsimuste olulisust, nõrgendaks selline olukord märkimisväärselt EL toimimise lepingu asjakohaste sätete soovitavat toimet.

110.

Eelnevate kaalutluste põhjal leian, et ekslik põhjendus, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–159, tuleb asendada põhjendusega, mis põhineb vajadusel omistada Kreeka riigile selle vahekohtumenetluse õiguslikult siduvad tulemused, mida see liikmesriik DEI vahendusel kasutas, nõustudes võtma sellega seotud kohtuvaidluse riski.

111.

Teen seega ettepaneku kohtuasjas C‑701/21 P esitatud teise väite teine osa ja kohtuasjas C‑739/21 P esitatud ainus väide tagasi lükata.

112.

Mytilinaiose kolmas väide, et on rikutud määruse 2015/1589 artiklit 4, koosneb samuti kahest osast.

113.

Kolmanda väite esimeses osas väidab Mytilinaios ühest küljest, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon oli kohustatud analüüsima vahekohtuotsuse sisu ( 48 ), ja teisest küljest, et Üldkohus otsustas ekslikult, et komisjon oleks pidanud andma keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid selleks, et välistada esialgse uurimise staadiumis abi olemasolu ( 49 ).

114.

Teise väite teise osa hindamisel esitatud põhjustel, mis puudutavad vahekohtumenetluse tulemuste omistamist Kreeka riigile, leian, et kolmanda väite esimese osa esimene osa on põhjendamatu. Olen seega arvamusel, et see tuleb tagasi lükata.

115.

Selle väite esimese osa teises osas näib Mytilinaios sisuliselt vaidlustavat kõik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 167–188 Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangud, mis puudutavad vahekohtu kokkuleppe tingimuste ebatäpsust, Mytilinaiose tootmis- ja tarbimisprofiile ning tema ja DEI ärisuhete eripära. Kuna Üldkohus ei leidnud, et komisjonil oli üldine kohustus viia läbi kompleksne hindamine esialgse kontrolli staadiumis, vaid piirdus järeldusega, et käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades on niisugune hinnang vajalik, leian, et see etteheide ei puuduta mitte õigusküsimust, vaid faktilist küsimust.

116.

Seetõttu leian, et kolmanda väite esimese osa teine osa on vastuvõetamatu ja tuleb tagasi lükata.

117.

Kolmanda väite teises osas heidab Mytilinaios Üldkohtule ette, et viimane pööras ümber tõendamiskoormise seoses tõsiste raskuste või kahtluste olemasoluga, mis õigustavad komisjoni poolt ametliku uurimismenetluse algatamist. Tema sõnul vabastas Üldkohus DEI seega vajadusest tõendada, et komisjoni uurimine esialgses uurimismenetluses oli ebapiisav või puudulik.

118.

Oma etteheite põhjendamiseks viitab Mytilinaios eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktile 167, milles Üldkohus leidis, et käesoleva juhtumi eriliste asjaolude tõttu oleks komisjon pidanud „hoolikalt, piisavalt ja täielikult“ uurima kõiki juhtumi asjakohaseid asjaolusid abi olemasolu seisukohast.

119.

Tuleb siiski selgelt eristada kohustusi, mis lasuvad komisjonil kaebuse uurimise staadiumis, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167, ja tõendamiskohustusi, mis lasuvad kaebajal Üldkohtu menetluses.

120.

Mis puudutab viimati nimetatud kohustusi, siis ei ilmne sugugi, et Üldkohus vabastas DEI kohustusest esitada oma tühistamisnõude põhjendamiseks tõendeid eelkõige seetõttu, et Üldkohus viitab sõnaselgelt DEI esitatud asjaoludele, mis tema arvates õigustasid kahtlusi, mis komisjonil oleksid pidanud tema kaebuse esialgse uurimise staadiumis tekkima ( 50 ).

121.

Olen seega arvamusel, et kolmanda väite teine osa on põhjendamatu ja järelikult tuleb kohtuasjas C‑701/21 P esitatud kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

122.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: