Perekonnas naiste vastu suunatud vägivallaaktide küsimus on muutunud üheks oluliseks probleemiks, millega meie ühiskond tegeleb, pärast seda kui ametiasutused pikka aega alahindasid niisuguste tegude tõsidust ja tagajärgi. Naiste tapmised pere ringis, mida nüüd kõnekeeles hüütakse „feminitsiidideks“, on avalikult kõne alla võetud. Riigiasutused on teadvustanud enesele vajadust kaitsta paremini naisi, kellele saab osaks vägivald pere keskel, ning näidata üles suuremat rangust niisuguse vägivalla toimepanijate suhtes. Kas see kaitse, mis tuleb tagada riigisiseselt, tuleb anda ka naistele, kes on oma riigist põgenenud ega saa või ei soovi sinna tagasi pöörduda hirmust, et neile saab osaks vägivald pere ringis? Täpsemalt, kas niisuguses olukorras naistele võib anda pagulasseisundi direktiivi 2011/95/EL ( 2 ) artikli 2 punkti e tähenduses? Millisel määral võivad soolise vägivalla aktid kolmanda riigi kodaniku suhtes tema pere piiratud ringis olukorras, kus seda seisundit ei anta, õigustada täiendava kaitse andmist selle direktiivi artikli 2 punkti g tähenduses?

Asjas, mis on Euroopa Kohtule arutamiseks esitatud, on Administrativen sad Sofia-gradil (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria) kahtlusi, kas on võimalik anda ja kui on, siis missugust liiki rahvusvahelise kaitse saab anda kurdi päritolu Türgi kodanikule, võttes esiteks arvesse nende vägivallaaktide laadi, mis võivad talle päritoluriiki tagasipöördumise korral osaks saada. Nendeks aktideks võivad olla vägivald pere ringis või isegi aumõrv või ka sundabielu. Teiseks tuleb arvesse võtta ka nende tegude toimepanemise asjaolusid, st asjaolu, et neid panevad toime mitteriiklikud osalised. ( 3 )

See küsimus peegeldab nende isikute muresid – mida on käesolevas kohtuasjas esitatud seisukohtades ka väljendatud –, kes leiavad, et pagulasseisundit ei saa anda kõigile naistele, kes on perevägivalla ohvrid, niivõrd on tegemist kõikide riikide ühise probleemiga, ja nende isikute muresid, kes kahetsevad vastupidi, et täiendav kaitse on ainult kaitse, mis antakse nendele naistele „parema puudumisel“, millega vihjatakse sellele, et soolise tagakiusamise vorme kui aluseid ei tunnustata, sh tagakiusamise vormid, mis põhinevad seksuaalsel sättumusel või soolisel identiteedil.

Oma kohtuasjas Belgia riik (elamisõigus koduvägivalla korral) ( 4 ) esitatud ettepanekus rõhutas kohtujurist Szpunar, kui äärmiselt tähtis on mitte alahinnata koduvägivalla probleemi tõsiduse tunnustamise õiguslikku, poliitilist ja sotsiaalset olulisust ning hiljutisi arengud liidu ohvrite kaitset käsitlevates õigusnormides. ( 5 ) Peaaegu samal ajal leidis kohtujurist Hogan siiski oma arvamuses 1/19 (Istanbuli konventsioon) ( 6 ) esitatud ettepanekus, et „[k]äesoleval ajal ei näe liidu õigus üldiselt ette, et kohustus võtta arvesse naistevastast vägivalda kui üht tagakiusamise vormi, mis võib tuua kaasa pagulasseisundi“. ( 7 )

Praegu tekib küsimus ühest teisest vaatevinklist, sest see asetub individuaalse olukorra konteksti.

Esiteks peab Euroopa Kohus kindlaks tegema tingimused, mis peavad olema täidetud, et kolmanda riigi kodanikku, kellest võib päritoluriiki tagasipöördumise korral saada aukuriteo või sundabielu ohver ning keda võivad ähvardada perevägivalla aktid, võiks pidada isikuks, kes kardab põhjendatult, et teda kiusatakse taga tema kuulumise tõttu „teatavasse sotsiaalsesse rühma“, ning kellele antakse pagulasseisund (direktiivi 2011/95 lõike 10 lõike 1 punkt d).

Teiseks peab Euroopa Kohus täpsustama tingimusi, mille esinemise korral peab liikmesriigi pädev asutus tuvastama juhul, kui vägivallaakte paneb toime mitteriiklik osaline, põhjusliku seose tagakiusamise põhjuse, st teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise ja päritoluriigi poolse kaitse puudumise vahel (selle direktiivi artikli 9 lõige 3).

Kolmandaks ja viimaseks peab Euroopa Kohus analüüsima, mil määral võib niisugusele isikule anda seisundi, mille annab täiendav kaitse. Selles kontekstis peab ta tegema kindlaks tingimused, mis peavad olema täidetud, et eespool kirjeldatud vägivallaaktid võiks kvalifitseerida „suureks kahjuks“ selle direktiivi artikli 15 tähenduses, kas siis seetõttu, et need ähvardavad tõsiselt selle isiku elu, või sellepärast, et see need kujutavad endast ebainimlikku ja väärikust alandavat kohtlemist.

Genfis 28. juulil 1951 allakirjutatud pagulasseisundi konventsiooni ( 8 ) artikli 2 punkti A esimeses lõigus on sätestatud, et pagulasena käsitatakse isikut, „kes […] põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset […]“.

Konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (edaspidi „diskrimineerimise likvideerimise konventsioon“) ( 9 ), mille osaline liit ei ole, on artiklis 1 ette nähtud:

„[M]õiste „naiste diskrimineerimine“ [tähendab] mis tahes vahede või erandite tegemist või piiranguid soo järgi, mille eesmärgiks on luua olukord, kus inimõiguste ja põhivabaduste olemasolu naistel tunnistatakse vähem või üldse mitte, kus naistel on vähem võimalusi või puuduvad võimalused kasutada või realiseerida inimõigusi ja põhivabadusi poliitikas, majanduses, sotsiaal-, kultuuri-, tsiviil- või mis tahes muus valdkonnas meeste ja naiste võrdõiguslikkuse alusel olenemata nende perekonnaseisust.“

Selle konventsiooni artikli 5 punktis a on sätestatud:

„Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et:

Seda konventsiooni on täiendatud naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee soovitusega nr 19 ( 10 )„Naistevastane vägivald“, mille artiklis 6 on sätestatud:

„[Diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni] artiklis 1 on määratletud naiste diskrimineerimine. See määratlus hõlmab soolist vägivalda, st vägivalda, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt. See hõlmab tegusid, mis tekitavad hingelisi või vaimseid piinu või seksuaalseid kannatusi, niisuguste tegude ohu, sunni või muu vabaduse piiramise […]“.

Seda soovitust ajakohastati 2017. aastal üldise soovitusega nr 35 naistevastase soolise vägivalla kohta ( 11 ), mille punktides 10 ja 16 on ette nähtud:

„10. [Naiste diskrimineerimise likvideerimise] komitee leiab, et naistevastane sooline vägivald on üks ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke põhivahendid, millega naisi hoitakse alluvusseisundis meeste suhtes ja nende stereotüüpsetes rollides […]

[…]

16. Naistevastase soolise vägivalla võib teatavatel asjaoludel samastada piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemisega, eelkõige kui tegemist on vägistamiste, perevägivalla või muude kahjustavate tegevustega […]“.

14.

Lisaks täiendati diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni deklaratsiooniga naistevastase vägivalla likvideerimise kohta ( 12 ), mille artiklis 2 on sätestatud:

„Naistevastast vägivalda tuleb mõista nii, et see hõlmab – ilma et loetelu oleks piiratud – allpool loetletud vägivalla vorme:

15.

Istanbuli konventsiooni preambuli kümnendas kuni kaheteistkümnendas lõigus on märgitud:

„tunnistades, et naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhete väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele ning mis on kujunenud takistuseks naiste täielikule arengule;

tunnistades naistevastase vägivalla struktuurset soopõhist iseloomu ja seda, et naistevastane vägivald on üks olulisimaid sotsiaalseid mehhanisme, millega naised surutakse meestest alamasse positsiooni;

tunnistades sügava murega, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli vägivalla tõsiseid vorme, nagu perevägivald, seksuaalne ahistamine, vägistamine, sundabielud, niinimetatud au kaitsmise nimel toimepandavad kuriteod ning suguelundite ümberlõikamine, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste tõsiseid rikkumisi ning on oluliseks takistuseks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel“.

16.

Selle artikli 1 kohaselt, mis paikneb selle I peatükis „Eesmärgid, mõisted, võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine, üldised kohustused“, on Istanbuli konventsiooni eesmärk muu hulgas kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, sh perevägivald, ennetada naistevastast vägivalda, võtta selle eest vastutusele ja likvideerida see, aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisele ning töötada välja igakülgne raamistik, poliitikad ning kaitse‑ ja abistamismeetmed.

17.

Selle artikli 2 lõike 1 kohaselt „kohaldatakse [Istanbuli konventsiooni] naistevastase vägivalla kõigi vormide, sealhulgas perevägivalla suhtes, mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt.“

18.

Selle konventsooni artiklis 3 on sätestatud:

„Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

19.

Selle konventsiooni artikkel 60 „Soopõhised varjupaigataotlused“ on sõnastatud järgmiselt:

„1   Konventsiooniosalised rakendavad seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et naistevastast soolist vägivalda saaks käsitleda tagakiusamise vormina [Genfi] konventsiooni artikli 1 [punkti A] lõike 2 tähenduses ja tõsise kahju tekitamisena, mis annab aluse täiendavaks/subsidiaarseks kaitseks.

2   Konventsiooniosalised tagavad, et kõiki konventsioonis sätestatud põhjuseid tõlgendatakse sootundlikult ning et kui tuvastatakse, et kardetav tagakiusamine leiab aset ühel või mitmel nimetatud põhjusel, antakse taotlejale põgeniku staatus vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele.

3   Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et töötada varjupaigataotlejate jaoks välja sootundlikud vastuvõtuprotseduurid ning tugiteenused, samuti sootundlikud juhised ja sootundlikud varjupaigaprotseduurid, sealhulgas põgeniku staatuse kindlaks määramise ja rahvusvahelise kaitse taotlemise osas.“

20.

ELTL artikli 78 lõike 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 18 järgi rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem, millesse direktiiv 2011/95 asetub, Genfi konventsiooni täielikul ja kõikehõlmaval kohaldamisel.

21.

Selle direktiivi põhjendustes 17 ja 30 on märgitud:

[…]

22.

Selle direktiivi artikli 2 punktides d ja f on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

23.

Direktiivi 2011/95 II peatüki raames, mis käsitleb „[r]ahvusvahelise kaitse taotluste hindamist“, on artiklis 6 „Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad“ sätestatud:

„Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:

24.

Selle direktiivi artikkel 7 „Kaitse pakkujad“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest võivad pakkuda ainult

kui nad väljendavad tahet pakkuda lõike 2 kohast kaitset ja suudavad seda teha.

2.   Kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest peab olema tõhus ja püsiv. Sellist kaitset pakutakse üldiselt juhul, kui lõike 1 punktides a ja b nimetatud osalised astuvad mõistlikke samme, et vältida tagakiusamist või suure kahju kannatamist, rakendades muu hulgas tõhusat õigussüsteemi tagakiusamise või suure kahju tekitamisena käsitatavate tegude avastamiseks, menetlemiseks ja nende eest karistuse määramiseks, ning kui kõnealune kaitse on taotlejale kättesaadav.

[…]“.

25.

Selle direktiivi III peatükk „Kvalifitseerumine pagulaseks“ sisaldab artiklit 9, milles on sätestatud:

„1.   Selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu:

2.   Tagakiusamine vastavalt lõike 1 määratlusele võib muu hulgas esineda järgmisel kujul:

[…]

3.   Vastavalt artikli 2 punktile d peab artiklis 10 nimetatud põhjuste ja käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tagakiusamise või selliste tegude vastu puuduva kaitse vahel olema seos.“

26.

Direktiivi 2011/95 artikkel 10 „Tagakiusamise põhjused“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid:

[…]

Olenevalt olukorrast päritoluriigis võib teatava sotsiaalse rühma mõiste hõlmata seksuaalse orientatsiooni ühisel tunnusel põhinevat rühma. Seksuaalset orientatsiooni ei saa käsitada liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalseks peetavaid tegusid hõlmavana. Soolisi aspekte, sealhulgas soolist identiteeti, võetakse nõuetekohaselt arvesse teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või asjaomase rühma tunnuste määramisel;

[…]

2.   Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja.“

27.

Selle direktiivi V peatükk, mis käsitleb „[k]valifitseerumist täiendavale kaitsele“, hõlmab artiklit 15 „Suur kahju“, milles on nähtud ette:

„Suur kahju seisneb järgmises:

[…]“.

28.

Bulgaarias reguleerib rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist varjupaiga- ja pagulaste seaduse (Zakon za ubezhishteto i bezhantsite) ( 14 ) redaktsioon, mis avaldati 27. detsembri 2016. aastaDVs nr 103 (edaspidi „ZUB“). Direktiivid 2011/95 ja 2013/32/EL ( 15 ) võeti Bulgaaria õigusesse üle kahe seadusega, millega muudeti ja täiendati ZUBd ning mis avaldati vastavalt 16. oktoobri 2015. aastaDVs nr 80 ja 22. detsembri 2015. aastaDVs nr 101.

29.

ZUB artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas seaduses ette nähtud pädevust teostavad Darzhavna agentsia za bezhantsite [(riiklik pagulasamet, edaspidi „DAB“)] ametnikud. Nemad teevad kindlaks rahvusvahelise kaitse andmisel tähtust omavad faktid ja asjaolud ning abistavad välismaalasi, kes sellist kaitset taotlevad.“

30.

ZUBs on ette nähtud kaht liiki rahvusvaheline kaitse.

31.

ZUB artikkel 8 käsitleb sisulisi tingimusi, millele taotleja peab vastama, et saada pagulasseisund. See artikkel sisaldab sätteid samasuguses sõnastuses direktiivi 2011/95 artiklitega 6 ja 9.

32.

ZUB artikkel 9 käsitleb sisulisi tingimusi, millele taotleja peab vastama, et saada „humanitaarne seisund“, mis vastab täiendavale kaitsele, kusjuures need tingimused vastavad direktiivi 2011/95 artiklis 15 määratletud „suurele kahjule“.

33.

Põhikohtuasja kaebaja WS on Türgi Vabariigi kodanik, kes on etniliselt kuuluvuselt kurd, usutunnistuselt sunniidist moslem ja perekonnaseisu järgi lahutatud. 2018. aasta juunis lahkus ta Türgist ning suundus Bulgaariasse ja seejärel Saksamaale, kus ta esitas esimese rahvusvahelise kaitse taotluse. DAB 28. veebruari 2019. aasta otsusega nõustus Bulgaaria tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eesmärgil Bulgaariasse tagasi võtma.

34.

WS avaldas kolme 2019. aasta oktoobris toimunud ärakuulamise käigus, et tal oli Türgis probleeme lahutatud abikaasaga BS, kellega oli tema perekond ta 2010. aastal abielluma sundinud ja kellega tal on kolm tütart. Pärast mitut vägivallaakti ja ähvardusi nii tema abikaasa kui ka tema lihase perekonna ja mehe perekonna poolt oli ta korduvalt paigutatud vägivalla ohvriks langenud naiste turvakodusse ja põgenes 2016. aasta septembris kodunt. Selle kohta oli WS konkreetselt esitanud kuriteoteate Torbali (Türgi) peaprokuratuurile nende vägivallaktide kohta. 2017. aastal sõlmis WS oma sõnade kohaselt religioosse abielu teise mehega, kellega ta sai 2018. aasta mais poja. WSi ja BSi abielu lahutati Diyarbakıri (Türgi) 1. tsiviilkohtu otsusega 20. septembril 2018, kui ta oli juba Türgist lahkunud. WS rõhutas ka, et oma lihaselt perekonnalt ta mingit abi ei saanud ning pereisa keelas suhtlemise põhjendusel, et ta oli abikaasa juurest lahkunud. WS väitis ka, et tal on hirm, et Türki tagasipöördumise korral ta tapetakse.

35.

DAB jättis 21. mai 2020. aasta otsusega WSi rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata nii ZUB artikli 8 (pagulasseisund) kui ka ZUB artikli 9 (humanitaarne seisund/täiendav kaitse) alusel.

36.

DAB leidis, et pagulasseisundi andmise tingimused ei ole täidetud sel põhjusel, et vägivalda, mis talle tema abikaasa ja pereliikmete poolt osaks sai, ning ähvardusi ta tappa ei saa seostada ühegi ZUB artikli 8 lõikes 1 nimetatud tagakiusamise põhjusega, st ei rassi, usutunnistuse, rahvuse, poliitiliste veendumuste või teatud sotsiaalsesse rühma kuulumisega. Peale selle ei väitnud WS, et teda on taga kiusatud tema soo pärast.

37.

DAB leidis ka, et tingimused, mis peavad olema täidetud, et anda humanitaarne seisund (täiendav kaitse), ei ole samuti täidetud sel põhjusel, et ei ametiasutused ega teatavad rühmad ei olnud astunud WS suhtes samme. Lõpuks rõhutas DAB, et WS, kes ei teatanud kriminaalsetest rünnakutest politseile, ei esitanud ka kuriteoteadet ja lahkus Türgist seaduslikult.

38.

WS esitas selle otsuse peale kaebuse, mis jäeti 15. oktoobri 2020. aasta otsusega rahuldamata. See otsus jõustus Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) 9. märtsi 2021. aasta otsuse tulemusena.

39.

WS esitas 13. aprillil 2021 taas rahvusvahelise kaitse taotluse ja lisas üheksa täiendavat kirjalikku tõendit, mis on tema hinnangul tema isikliku olukorra ja tema päritoluriigi seisukohast olulised. Ta väidab esiteks, et tema puhul on pagulasseisundi andmise kriteeriumid ZUB artikli 8 kohaselt täidetud, kuna ta kuulub teatavasse sotsiaalsesse rühma, nimelt nende naiste rühma, kes on kogenud perevägivalda, ja nende naiste rühma, kes võivad osutuda aukuritegude ohvriteks, kusjuures neid kuritegusid panevad toime mitteriiklikud osalised, kelle eest Türgi riik ei saa teda kaitsta. Ta märgib ka, et on enda Türki tagasisaatmise vastu, kartes, et tema lahutatud abikaasa ta tapab või et talle saab osaks aumõrv või uus sundabielu. Ta rõhutab, et tema olukord on vahepeal halvenenud, kuna tal on laps mehega, kellega ta ei ole tsiviilabielus. Uute asjaoludena mainib WS ka asjaolu, et Türgi denonsseeris Istanbuli konventsiooni, ning esitab selle kohta konkreetselt kaks aruannet, millest ühe on koostanud 2021. aasta märtsis U.S. Department of State (Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang) ja mis käsitleb inimõiguste järgimist Türgis, ja teine, mille on koostanud Türgi platvorm We will stop femicide.

40.

Teiseks väidab WS, et tema puhul on täidetud ZUB artiklis 9 ette nähtud humanitaarse seisundi (täiendava kaitse) andmise kriteeriumid, sest tema tagasisaatmise korral Türki rikutaks EIÕK artikleid 2 ja 3.

41.

DAB keeldus 5. mai 2021. aasta otsusega avamast uut rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlust põhjendusel, et WS ei esita uusi asjaolusid oma isikliku olukorra või päritoluriigi kohta, ning mainis ka, et Türgi ametiasutused aitasid teda mitu korda ja andsid teada, et on valmis teda kõikide seaduslike vahenditega aitama.

42.

Selles olukorras otsustas Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

43.

WS, Saksamaa ja Prantsuse valitsus ning Euroopa Komisjon ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet esitasid kirjalikke seisukohti.

44.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsusetaotlusega sisuliselt kindlaks teha, mil määral võib kolmanda riigi kodanik, kes kinnitab, et teda ähvardab päritoluriiki tagasipöördumise korral aukuriteo või sundabielu oht ning perevägivallaaktid kodus, saada rahvusvahelise kaitse direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti a tähenduses.

45.

Direktiivi 2013/32 artikli 10 lõikes 2 kindlaks määratud läbivaatamismenetluse kohaselt puudutavad esimene kuni neljas eelotsuse küsimus kriteeriume, mis peavad olema täidetud, et isik võiks saada pagulasseisundi direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d tähenduses. ( 16 ) Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole kahtlusi, kas teod, mida WS kardab endale osaks saavat, tuleb kvalifitseerida „tagakiusamiseks“, ( 17 ) on tal siiski palju kõhklusi küsimuses, kuidas võtta arvesse selle isiku sugu, et teha kindlaks ühelt poolt tagakiusamise põhjused (direktiivi 2011/95 artikkel 10) ning teiseks põhjuslik seos nende põhjuste ja päritoluriigi poolse kaitse puudumise vahel (selle direktiivi artikli 9 lõige 3).

46.

Viies eelotsuse küsimus puudutab kriteeriume, mis peavad olema täidetud, et WSile võiks anda täiendava kaitse direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f tähenduses juhul, kui teda ei saa lugeda pagulaseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult eelkõige, kas teod, mis võivad asjaomasele isikule päritoluriiki tagasisaatmise korral osaks saada, tuleb kvalifitseerida „suureks kahjuks“ selle direktiivi tähenduses.

47.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 2011/95 põhjendust 17 arvesse võttes Euroopa Kohtult, kas mõistel „naistevastane sooline vägivald“ – kui see peaks kujutama endast pagulasseisundi andmise alust – on liidu õiguses autonoomne tähendus või tuleb see mõiste määratleda, lähtudes Genfi konventsioonist, diskrimineerimise likvideerimise konventsioonist ja Istanbuli konventsioonist.

48.

See küsimus on kerkinud seetõttu, et samamoodi nagu Genfi konventsiooni artikli 1 punktis A on ka direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis d piirdutud sellega, et on mainitud „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumist“, ega ole mõiste „pagulane“ määratlemisel viidatud rahvusvahelise kaitse taotleja soole ega nähtud ka ette, et naistevastane sooline vägivald võiks olla iseenesest rahvusvahelise kaitse andmise alus. Seevastu vastavalt Euroopa Nõukogu ja ÜRO egiidi all vastu võetud Istanbuli konventsioonis ja diskrimineerimise likvideerimise konventsioonis on sellele pühendatud spetsiaalsed sätted.

49.

Istanbuli konventsiooni eesmärk on selle artikli 1 järgi kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, sh perevägivald, tugevdades vägivalla ennetamist ja ohvriabi, võtta vägivallatsejad vastutusele ja karistada neid, võttes poliitiliselt kõikehõlmavaid ja kooskõlastatud meetmeid.

50.

Mõiste „sugupool“ on Istanbuli konventsiooni artikli 3 punktis c määratletud kui „sotsiaalselt konstrueeritud rolle, käitumist, tegevusi või omadusi, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab“. Mõiste „naistevastane vägivald“ on selle konventsiooni artikli 3 punktis a määratletud nii, et see tähendab „kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psüühilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist, sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus“. Lõpuks mõiste „naistevastane sooline vägivald“ on selle konventsiooni artikli 3 punktis d määratletud nii, et see tähistab „vägivalda, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt“. ( 18 )

51.

Istanbuli konventsiooni artikli 60 lõikes 1 on konventsiooniosalistelt seega nõutud, et nad rakendavad meetmeid tagamaks, et naistevastast soolist vägivalda saaks käsitada tagakiusamise vormina Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A lõike 2 tähenduses ja tõsise kahju tekitamisena, mis annab aluse täiendavaks/subsidiaarseks kaitseks. Istanbuli konventsiooni selgitavas aruandes on täpsustatud, et see artikkel on välja töötatud nii, et see oleks kooskõlas Genfi konventsiooni ja EIÕK artikliga 3 niisugusena, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus. ( 19 )

52.

Diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni ning eelkõige naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee soovituste nr 19 ja 35 eesmärk on suurendada naise diskrimineerimise kõigi vormide vastase võitluse tõhusust, nõudes konventsiooniosalistelt riikidelt, et nad tagaksid naistele neile kõikides valdkondades antud õiguste täieliku kasutamise. Nende üldiste soovitustega on diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni täiendatud, lisades soolise mõõtme, määratledes soolise vägivalla, nõudes konventsiooniosalistelt, et nad võtaksid üldisi meetmeid, mis on inspireeritud Istanbuli konventsiooni raames võetud meetmetest.

53.

See meenutatud, on nüüd vaja analüüsida, mil määral tuleb neis kahes konventsioonis sätestatut arvesse võtta direktiivi 2011/95 kohaldamisel.

54.

Esiteks meenutan, et ELTL artikli 78 lõike 1 kohaselt peab ühine varjupaigasüsteem, mille osaks direktiiv 2011/95 on, olema kooskõlas Genfi konventsiooni ja 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga ning „asjakohaste lepingutega“. ( 20 )

55.

Seega on direktiivi 2011/95 põhieesmärk – nagu see on sätestatud selle artiklis 1 ja sedastatud Euroopa Kohtu praktikas – luua normatiivne süsteem, mis sisaldab liikmesriikidele ühiseid mõisteid ja kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele – mõisteid ja kriteeriume, mis on seega omased liidule, tagades samas, et Genfi konventsiooni artiklit 1 järgitakse täielikult. ( 21 )19. novembri 2020. aasta kohtuotsuses Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik) ( 22 ) keeldus Euroopa Kohus seega laiendamast selle direktiivi kohaldamisala kaugemale kui selle konventsiooni kohaldamisala, et järgida liidu seadusandja selget kavatsust ühtlustada selle konventsiooni tähenduses mõistetud pagulasseisundi rakendamist liidus. ( 23 )

56.

Nagu ma juba märkisin, ei ole Genfi konventsiooni artikli 1 punktis A mõiste „pagulane“ määratlemisel üldse viidatud „soole“ ega ole ka ette nähtud, et „naistevastane sooline vägivald“ võiks olla iseenesest alus, mis võimaldab anda rahvusvahelise kaitse. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet leidis oma suunistes soolise tagakiusamise kohta, et selle konventsiooni artiklis 1 esitatud mõiste „pagulane“ määratlusse ei ole vaja lisada täiendavat alust, sest osalisriigid nõustuvad, et sugu võib mõjutada või dikteerida selle tagakiusamise või nende tagakiusamisvormide liiki, mille all kannatatakse, ning osakssaava kohtlemise põhjuseid. ( 24 ) Direktiivi 2011/95 raames võetakse taotleja sugu seega arvesse selle tagakiusamise laadi hindamisel, mis on taotlejale tema päritoluriigis osaks saanud või võib saada, (selle direktiivi artikli 9 lõike 2 punkt f) ( 25 ) ning tagakiusamise põhjuste analüüsimisel, eelkõige kui nõustutakse, et taotleja kuulub teatavasse sotsiaalsesse rühma (selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti d teine lõik).

57.

Direktiivis 2011/95 ei ole tõesti küll mõistet „sugu“ määratletud. Võib siiski lähtuda dokumentidest, mille on välja andnud ÜRO Pagulaste Ülemvolinik ning millel on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt Genfi konventsiooniga ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile antud rolli arvestades eriline tähtsus. ( 26 ) ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet märgib nii oma suunistes soolise tagakiusamise kohta, et „[s]ugupool vihjab naiste ja meeste suhetele, mis rajanevad ühiskondlikult või kultuuriliselt kindlaks määratud või välja kujunenud identiteetidel, staatustel, rollidel ja ülesannetel, mis meestele ja naistele omistatakse, samas kui „sugu“ („sexe“) on kindlaks määratud bioloogiliselt. Seega ei ole sugupool ei staatiline ega kaasasündinud, vaid sellele on aegade jooksul ühiskondlikult ja kultuuriliselt kujunenud tähendus“. ( 27 )

58.

Lisaks, kuigi direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 2 punktis f ei ole täpsustatud „soost lähtuvate tegude“ ulatust, võib sellega seoses olla kasulik viidata ühele teisele teisese õiguse aktile, nimelt direktiivile 2012/29/EL ( 28 ). Selle direktiivi põhjenduses 17 on mõiste „sooline vägivald“ määratletud nii, et see on „[vägivald], mis on suunatud isiku vastu tema soo, soolise identiteedi või soolise väljendumise tõttu või mis mõjutab ebaproportsionaalselt teatud soost isikuid […]. Selle tulemusel võib ohver kannatada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset või psühholoogilist kahju või kanda majanduslikku kahju. Soolist vägivalda loetakse diskrimineerimise vormiks ja ohvri põhivabaduste rikkumiseks ning see hõlmab vägivalda lähisuhetes, seksuaalvägivalda (sh vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine), inimkaubandust, orjust ning mitmesuguseid kahjulikke tavasid, nagu sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ning n-ö aukuriteod. Soolise vägivalla ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihtipeale erilist tuge ja kaitset seoses uue või korduva ohvriks langemise suure ohuga või sellise vägivallaga seotud hirmutamise või kättemaksuga“.

59.

Mis puudutab teiseks Istanbuli konventsiooni ja diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni sõnastust, siis on teada, et liit ei ole diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni ratifitseerinud ning kuigi Istanbuli konventsiooni allkirjastas ta 13. juunil 2017, ei ole ta siiski veel sellega ühinenud. ( 29 ) Seda konventsiooni ei ole muide ratifitseerinud kõik liikmesriigid. ( 30 ) Niisuguse ühinemise või ratifitseerimise ootuses kujutab Istanbuli konventsioon endast ennekõike multidistsiplinaarset konventsiooni, mille eesmärk on tagada holistiliselt ja integreeritud lähenemise põhjal, mis kaasab kõik ühiskonna osapooled, naistevastase vägivalla ennetamine, ( 31 ) ohvrite kaitse ja abistamine ning vägivallatsejate vastutusele võtmine.

60.

Sellest tuleb järeldada, et praeguses seisus ei ole ei Istanbuli konventsioon ega diskrimineerimise likvideerimise konventsioon ELTL artikli 78 lõike 1 tähenduses „asjakohased lepingud“, millest lähtudes direktiivi 2011/95 tuleb tõlgendada.

61.

Mis puudutab kolmandaks ja viimaseks direktiivi 2011/95 põhjendust 17, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb, siis see põhjendus ei näi mulle mõiste „naistevastane sooline vägivald“ tähenduse ja ulatuse tõlgendamisel liidu õiguses asjakohane.

62.

Selles põhjenduses on märgitud, et „[selle] direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud, sealhulgas eeskätt diskrimineerimist keelustavatest õigusaktidest“. Viidates „[selle direktiivi] reguleerimisalasse kuuluvate isikute kohtlemisele“, ei pidanud liidu seadusandja aga silmas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise viisi, st kriteeriume, mis peavad olema täidetud, et selle kaitse võiks anda, vaid pigem õigusi ja eeliseid, mis on rahvusvahelise kaitse taotlejatel ja saajatel selle liikmesriigi territooriumil, kus nad taotluse esitasid ja rahvusvahelise kaitse said, kui said. Direktiivi 2011/95 põhjendus 17 on leidnud väljenduse selle VII peatükis, mis käsitleb „rahvusvahelise kaitse sisu“. Näiteks on liidu seadusandja sätestanud nõude, et liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saajate ja kodanike võrdse kohtlemise kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise kehtiva korra raames (artikli 28 lõige 1) või ka seoses juurdepääsuga tervishoiuteenustele (artikkel 30). Selles kontekstis on liikmesriigid kohustatud järgima kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, mille osalised nad on, näiteks diskrimineerimise likvideerimise konventsioon ja Istanbuli konventsioon.

63.

Kõigest eelnevast tuleneb, et direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kriteeriume, mis peavad olema täidetud, et anda pagulasseisund isikule, kes kardab, et talle saab päritoluriiki tagasipöördumise korral osaks sooline vägivald, tuleb analüüsida, lähtudes selle direktiivi vastavatest sätetest, mida tuleb tõlgendada, võttes arvesse selle üldist ülesehitust ja eesmärke ning järgides Genfi konventsiooni, nagu näeb ette ELTL artikli 78 lõige 1, mitte tuginedes määratlustele, mis on esitatud diskrimineerimise likvideerimise konventsioonis ja Istanbuli konventsioonis, mis ei ole „asjakohased lepingud“ selle artikli tähenduses.

64.

Direktiivi 2011/95 põhjenduse 16 kohaselt tuleb direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d tõlgendada ka hartas ette nähtud õigusi järgides. ( 32 )

65.

Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et Euroopa Kohus täpsustaks, millistel asjaoludel võib kolmanda riigi kodanikku, kes kinnitab, et talle võib päritoluriiki tagasisaatmise korral saada osaks aukuritegu või sundabielu ja perevägivald, pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses.

66.

Esiteks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas taotleja bioloogiline sugu võib üksi ära määrata tema kuulumise teatavasse sotsiaalsesse rühma selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses.

67.

Selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punktis d on nähtud ette, et taotleja kuulumiseks „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ peab olema täidetud kaks tingimust. Need tingimused on kumulatiivsed. ( 33 )

68.

Ühelt poolt peab selle rühma liikmetel olema ühine sünnipärane tunnus või ühine taust, mida ei saa muuta, või ühine tunnus või veendumus, mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema. Selles küsimuses on direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d teises lõigus täpsustatud, et olenevalt olukorrast päritoluriigis võetakse soolisi aspekte, sealhulgas soolist identiteeti, nõuetekohaselt arvesse teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või asjaomase rühma tunnuste määramisel. ( 34 )

69.

Teiselt poolt on sellel rühmal asjaomases kolmandas riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda rühma erinevana.

70.

Lisaks tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikest 2, et hinnates seda, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisega seotud omadus, tingimusel, et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja. ( 35 )

71.

Nendest tingimustest esimese puhul on selge, et taotleja sugu võib seostada sünnipärase tunnusega – st tema bioloogilise sooga – „mida ei saa muuta“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses. Selles küsimuses märgin, et komisjoni esialgses ettepanekus, mis puudutas direktiivi 2004/83, oli viidatud sõnaselgelt rühma „põhitunnustele“„nagu seksuaalne sättumus, vanus või sugu“, ( 36 ) kusjuures Euroopa Kohus otsustas lisaks 7. novembri 2013. aasta kohtuotsuses X jt ( 37 ), et „on selge, et isiku seksuaalne sättumus on omadus, mis on inimese identiteedis nii fundamentaalne, et teda ei tohiks sundida sellest lahti ütlema“. ( 38 )

72.

Mis puudutab teist tingimust, siis see eeldab, et sotsiaalsel rühmal, mille liikmed on samast soost, on päritoluriigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti sõnul peab rühm olema nähtav. ( 39 ) See tunnetus on erinev nii riigiti ja olenevalt etnilistest või usulistest kogukondadest või ka poliitilisest kontekstist kui ka olenevalt asjaomase isiku käitumisest. ( 40 ) Sugu on aga sotsioloogiline mõiste, mida kasutatakse nii, et arvesse võetakse peale bioloogilise soo ka väärtusi ja ettekujutusi, mida sellega seostatakse. Nõnda on sugu mõiste, mis peab võimaldama tuua esile selle, et ühiskonnad on heaks kiitnud ja kujundanud naiste ja meeste suhted teatavas ühiskonnas ning ebavõrdsuse, mis võib nendega kaasneda bioloogiliste erinevuste tõttu loodud meeste ja naiste rollide tõttu, ning need võivad seega aegade jooksul areneda erinevalt, olenevalt ühis‑ ja kogukondadest. ( 41 ) Niisuguses kontekstis arvan ma, et naised kujutavad ainuüksi oma naiseks olemise tõttu endast näidet sotsiaalsest rühmast, mille määravad ära sünnipärased ja muutmatud tunnused, mida ühiskond võib tajuda olenevalt päritoluriigist erinevalt, ning seda selle riigi ühiskondlike, õigus‑ või usuliste normide või selle kogukonna tavade tõttu, kuhu nad kuuluvad. ( 42 ) Mulle näib, et asjaolu, et see sotsiaalne rühm koosneb naistest teatavas ühiskonnas (mitte „naistest“ üldiselt), ( 43 ) ei ole iseenesest takistuseks, mis ei võimalda nõustuda, et nimetatud rühmal on ainuüksi selle mõõtme tõttu selgesti eristuv identiteet. Mõistet „[rühma] selgesti eristuv identiteet“ kui miski, mida ümbritsev ühiskond tajub erinevana, ei saa tõlgendada nii, et see eeldab kvantitatiivset hindamist. ( 44 )

73.

Nende asjaolude põhjal leian, et liikmesriigi pädev asutus võib faktiliste ja muude asjaolude hindamise järel, mille ta peab direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 3 punktide a–c järgi läbi viima, asuda seisukohale, et taotleja kuulub oma soo tõttu „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses.

74.

Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas niisugust tagakiusamist, mida on peetud silmas direktiivi 2011/95 põhjenduses 30 ja mis võib taotlejale päritoluriigis osaks saada, võib võtta arvesse rühma selgesti eristuva identiteedi kindlaksmääramisel selles riigis või on selleks tagakiusamiseks ainult see, mida on nimetatud selle direktiivi artikli 9 lõike 2 punktides a ja f.

75.

Selle direktiivi põhjenduses 30 on märgitud, et „[t]eatava sotsiaalse rühma määratlemisel tuleks piisavalt tähelepanu pöörata taotleja sooga seotud küsimustele, sealhulgas soolisele identiteedile ja seksuaalsele orientatsioonile, mis võivad olla seotud teatavate seaduspäraste traditsioonide ja tavadega, mille tagajärjeks on näiteks suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine või abort, kuivõrd need on seotud taotleja põhjendatud tagakiusamishirmuga“.

76.

See põhjendus 30 toob täpsustusi, mis võimaldavad paremini kindlaks määrata tagakiusamise põhjuse, milleks on „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine“. Selles on loetletud teatav hulk tagakiusamisvorme, mis võivad niisuguse rühma kindlaksmääramisel arvesse tulla. Sotsiaalse rühma „selgesti eristuva identiteeti“ võimaldab iseloomustada teatavatele ohvritele osaks saava tagakiusamise laad. Põhjenduses 30 mainitud tagakiusamisvormid ei kujuta endast mitte ainult tagakiusamisvorme, mis täiendavad direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikes 2 esitatud mitteammendavat loetelu, vaid võimaldavad ka tuvastada „teatava sotsiaalse rühma“. Seega tuleneb selle direktiivi põhjendusest 30 selgelt, et selle tagakiusamise laad, mida naine kardab endale päritoluriigis osaks saavat oma soo tõttu, võib olla asjakohane asjaolu, mis võimaldab kindlaks teha, et ta kuulub teatavasse sotsiaalsesse rühma ja tuvastada konkreetselt selle rühma „selgesti eristuva identiteedi“ päritoluriigis. Kuigi rühma tagakiusamine võib – nagu juba märkisin ( 45 ) – olla asjakohane asjaolu, mis võimaldab tuvastada selle rühma nähtavuse teatavas ühiskonnas, ( 46 ) ei tähenda see veel, et kõiki isikuid, kes kardavad, et neile saab päritoluriigis osaks tagakiusamine, võib lugeda teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvaks. Sel põhjusel ongi liidu seadusandja selles põhjenduses määranud minu arvates kindlaks mitu piiri. Kõigepealt nimetab ta tagakiusamist, mis on eriti iseloomulik soolise vägivalla aktidele, sest see on suunatud isiku vastu tema soo või identiteedi tõttu või puudutab ebaproportsionaalselt just teatavast soost isikuid. Seejärel peab ta silmas tagakiusamist, mis toob kaasa selle isiku põhiõiguste tõsise rikkumise. Lõpuks viitab ta vägivallale, mis on osa üldisest ja korduvast tavast, mis on õigeks tunnistatud kas seaduse või kombega. Sellest tuleneb, et nimetatud põhjenduse järgi võib tütarlast või neidu pidada ühiskonnas nähtavasse ja tuvastatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvaks, kui tagasipöördumisel päritoluriiki ähvardab teda niisugune traditsioon või tava nagu suguelundite moonutamine. ( 47 )

77.

Lisaks andis liidu seadusandja termini „näiteks“ kasutamisega tunnistust oma soovist mitte piirata soolise vägivalla aktide arvessevõtmist suguelundite moonutamise ja sunniviisilise steriliseerimise või abordiga. Järelikult ei takista miski liikmesriigi pädeval asutusel lugemast tütarlast, neidu või siis naist teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvaks sel põhjusel, et tagasipöördumisel päritoluriiki ähvardab teda sundabielu oht, sest sellise teo tulemuseks on moraalsed piinad ja füüsiline ärakasutamine, millega kaasnevad „lubamatud isikute põhiõiguste rikkumised, eriti naiste puhul“, kui kasutada kohtujurist Mengozzi väljendust. ( 48 ) Seda enam, et sundabielud viivad konkreetselt vägistamiste ja muus vormis seksuaalvägivallani.

78.

Perevägivalla aktide puhul järeldan sama, sest perevägivald võib väljenduda äärmiselt tõsistes tegudes ja korduvas vägivallas, millega võib kaasneda isiku põhiõiguste tõsine rikkumine. ( 49 ) Ma ei näe seega mingit põhjust, mis ei võimalda liikmesriigi pädeval asutusel asuda konkreetse juhtumi faktilise ja muude asjaolude hindamise tulemusena seisukohale, et naine, kes on sunnitud pöörduma tagasi oma päritoluriiki, kuulub teatavasse sotsiaalsesse rühma, millel on päritoluriigis selgesti eristuv identiteet, sest teda ähvardavad tema tagasipöördumise tõttu tõsised perevägivalla aktid (peksmine, vägistamine ja muu seksuaalne ärakasutamine jms), mis on teatavates kogukondades tavaks. Selle individuaalse hindamise raames peab taotleja mõistagi esitama terve hulga üksikasjalikke, eelkõige perekondlikke, geograafilisi ja sotsioloogilisi asjaolusid ohtude kohta, mis teda isiklikult ähvardavad. Liikmesriigi pädev asutus peab arvesse võtma nii tema isiksust, vanust, haridustaset, päritolu, tausta ja ühiskondlikku seisundit kui ka üldist teavet päritoluriigi kohta ning konkreetselt kehtivaid ühiskondlikke ja tavanorme, mis selles riigis, piirkonnas, rühmas või etnilises rühmas valitsevad, ning kehtiva regulatsiooni hetkeseisu ja selle rakendamist.

79.

Lõpuks arvan, et direktiivi 2011/95 põhjenduse 30 sõnastus võimaldab ka arvesse võtta konkreetseid ohtusid, mis ähvardavad naisi, kes ei järgi oma päritoluriigi ühiskondlikke norme või püüavad nendele vastu astuda. Ehkki ei ole ammendavat loetelu nende eri sotsiaalsete rühmade kohta, mille liikmesriikide pädevad asutused on suutnud nii tuvastada, võimaldavad riigi kohtupraktika uuring ja teabearuanded päritoluriikide kohta, mille on avaldanud Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA) ( 50 ), teatava hulga nendest tuvastada. Näiteks riikides ja ühiskondades, kus naiste suguelundite moonutamine on ühiskondlik norm, peetakse tütarlapsi ja neide, kes niisugusest praktikast hoiduvad, tuvastatavaks ja kuuluvaks sotsiaalsesse rühma, millel on selgesti eristuv identiteet, ( 51 ) sest neid ähvardavad päritoluriiki naasmisel alandused, välistamise meetmed ja repressioonid. ( 52 ) On ka leitud, et naised, kes keelduvad sundabieludest elanikkonna keskel, kus niisugune praktika on nii levinud, et kujutab endast isegi ühiskondlikku normi, ( 53 ) kuuluvad rühma, millel on selgesti eristuv identiteet direktiivi 2011/95 tähenduses, ( 54 ) sest neid ähvardavad viltuvaatamine kogukonnas ja vägivallaaktid, mis võivad ohustada nende füüsilist terviklikkust. ( 55 )

80.

Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet leiab, et afgaani naisi, kes tulevad tagasi pagulusest Euroopas, kus nad on saanud omandada lääne standardeid ja väärtusi, mis on vastuolus rollidega, mida neile omistavad nende päritoluriigi ühiskond, traditsioon ja isegi õigussüsteem, võib lugeda teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvaks. ( 56 ) EUAA teabearuandes Afganistani kohta (2023) on nii selgelt märgitud, et afgaani naist või neidu, kes on elanud lääneliku elulaadi kohaselt, võib tema käitumise, afektiivsete suhete, kuuluvuse, tegevuse, arvamuste, elukutse ja/või välismaal viibimise tõttu lugeda naiseks/neiuks, kes rikub väljakujunenud ühiskondlikke ja usulisi norme ning keda ähvardab perevägivald, füüsiline karistus ja karistuse muud vormid alates isoleerimisest või häbimärgistamisest kuni aukuritegudeni nende puhul, keda süüdistatakse selles, et nad oma perekonda, kogukonda või hõimu häbistasid. ( 57 )

81.

Nüüd on Euroopa Kohtule esitatud see väga täpne küsimus eelotsusetaotluse raames kohtuasjas Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (isikud, kes identifitseerivad end liidu väärtustega) (C‑646/21), mis käsitleb noorte iraagi naiste olukorda, pärast seda, kui sisuliselt samasugune eelotsusetaotlus kohtuasjas Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (C‑456/21), mis käsitleb eelkõige noori afgaani naisi, tagasi võeti. ( 58 )

82.

Nende kaalutluste põhjal leian, et direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikku võib lugeda „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks tema soo tõttu, kui faktiliste ja muude asjaolude hindamise põhjal on tuvastatud, et peale soolise kuuluvuse, st tema identiteedi ja naiseksolemise on tal selgesti eristuv identiteet päritoluriigis, sest ümbrus tajub teda ühiskondlike, õigus‑ ja usuliste normide või siis tema riigi või kogukonna tavade ja kommete tõttu teistsugusena. Selle hindamise raames on nende tegude laad, mida kolmanda riigi kodanik kardab päritoluriiki tagasisaatmise korral endale osaks saavat, asjakohane asjaolu, mida liikmesriigi pädev asutus peab arvesse võtma.

83.

Neljanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2011/95 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et perevägivalla aktide korral, mida paneb toime mitteriiklik osaline, on liikmesriigi pädev asutus kohustatud tuvastama põhjusliku seose tagakiusamise põhjuse ja riigi või riiki valitsevate organisatsioonide poolse kaitse puudumise.

84.

Kõigepealt tuleb juhtida tähelepanu, et selleks, et perevägivalla akte, mida panevad definitsiooni poolest toime mitteriiklikud osalised, loetaks tagakiusamiseks direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 1 tähenduses, peab liikmesriigi pädev asutus selle direktiivi artikli 6 punkti c kohaselt arvesse võtma asjaolu, et riik või seda valitsev partei või organisatsioon ei suuda või ei soovi tagada kannatanule kaitset.

85.

Selle tõendamine on ülioluline, sest päritoluriigi suutmatus või vastupidi suutlikkus tagada kaitse tagakiusamise eest kujutab endast otsustavat asjaolu hindamises, mille tulemusena pagulasseisund kas antakse või vastupidi lõpeb. ( 59 ) Nagu ma märkisin juba oma ettepanekus kohtuasjas Bundesrepublik Deutschland (perekonna ühtsuse säilitamine) ( 60 ), on rahvusvaheline kaitse asenduskaitse, mis antakse taotlejale juhul, kui tema päritoluriik ei ole suuteline teda kaitsma tagakiusamise ohu või teda ohustava suure kahju ohu eest, ( 61 ) mistõttu tema kartust loetakse põhjendatuks.

86.

Selle hindamine, kas kaitse tagakiusamise või suure kahju eest on olemas, tuleb läbi viia direktiivi 2011/95 artiklis 7 sätestatud nõudeid järgides. ( 62 )

87.

Esiteks on selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 määratletud selle kaitse tagajad. Selle peab tagama kas riik või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid. Liikmesriigi pädev asutus peab selle hindamisel, kas see kaitse on olemas või mitte, seega veenduma, kas nendel parteidel või organisatsioonidel ei ole mitte üksnes suutlikkus, vaid ka tahe taotlejat kaitsta tagakiusamise või suure kahju eest, mis teda ähvardab. See aspekt on eriti oluline, kui rahvusvahelise kaitse taotleja on naine, kes kardab, et talle saab päritoluriiki tagasipöördumisel osaks perevägivald, mis pannakse toime pere ringis.

88.

Teiseks peab kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest direktiivi 2011/95 artikli 7 lõike 2 kohaselt olema tõhus ja püsiv. See tähendab, et selle kaitse osalised astuvad mõistlikke samme, et vältida tagakiusamist või suure kahju kannatamist, ( 63 ) ning et kõnealune kaitse on taotlejale kättesaadav. Selles sättes on peetud silmas selle riigi suutlikkust, mille kodakondsus taotlejal on, ennetada tagakiusamist selle direktiivi tähenduses ja karistada selle eest.

89.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikes 3 on liikmesriigi pädevalt asutuselt ka nõutud, et ta tuvastaks põhjusliku seose selle direktiivi artiklis 10 mainitud tagakiusamise põhjuste ja selle direktiivi artikli 9 lõikes 1 osutatud tagakiusamise või niisuguste tegude vastu puuduva kaitse vahel.

90.

Sellisel juhul nagu põhikohtuasjas on liikmesriigi pädev asutus seega kohustatud hindama, kas põhjusliku seoses võib tuvastada ühelt poolt teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise kui kodus või pere ringis toime pandava perevägivalla aktide põhjuse ning teiselt poolt direktiivi 2011/95 artikli 7 tähenduses mõistetud päritoluriigi asutuste poolse nende tegude vastu pakutava kaitse puudumise vahel.

91.

Niisugune hindamine on ülioluline, et tuvastada, et kolmanda riigi kodanikul ei ole võimalik anda ennast nimetatud riigi kaitse alla ja see keeldumine on põhjendatud direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d tähenduses, sest see riik ei suuda või ei soovi niisuguseid tegusid ära hoida, neid menetleda ja nende eest karistada.

92.

Sellist hindamist võib olla eriti raske läbi viia.

93.

Mis puudutab põhjuseid, miks mitteriiklikud osalised vägivaldseks muutuvad, siis taotleja ütlused sisaldavad tingimata subjektiivseid elemente ja neid ei kinnita alati otsesed või dokumentaalsed tõendid. Selles küsimuses ilmneb eelotsusetaotlusest, et DAB leidis, et „taotleja on täisealine ega ole märkinud, et teda on tema soo tõttu taga kiusatud“, kui kirjeldas faktilisi asjaolusid, mis rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendavad. Seda taotlust ei saa siiski rahuldamata jätta põhjusel, et asjaomane kolmanda riigi kodanik ei ole märkinud, et vägivallaaktid, mis võivad talle osaks saada tema päritoluriigis, on seotud ühe direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis d nimetatud põhjusega. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et rahvusvahelise kaitse taotleja avaldused on siiski vaid lähtepunktiks faktide ja asjaolude hindamise menetluses, mille viivad läbi pädevad ametiasutused. Kuigi selle direktiivi artikli 4 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid võivad pidada taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks, on samas sättes öeldud, et koostöös rahvusvahelise kaitse taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata tema taotluse asjaomaseid andmeid. ( 64 ) Asjaomaste andmete hulgas, mida liikmesriigi pädevad ametiasutused peavad hindama, on direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikes 2 mainitud „rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid“, mille hulka kuulub kindlasti taotlejat väidetavalt ähvardava tagakiusamise põhjus. ( 65 )

94.

Mis puudutab kaitset tagakiusamise või suure kahju eest päritoluriigis, siis liikmesriigi pädev asutus peab tegema kindlaks, mil määral vastab see kaitse direktiivi 2011/95 artiklis 7 sätestatud nõuetele, ja eelkõige seda, kas see kaitse on tõhus.

95.

Direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 3 punkti a kohaselt peab see asutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama individuaalselt ning arvestama selle käigus kõiki asjaomaseid faktilisi asjaolusid, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sealhulgas päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis. Lisaks tuleb selle direktiivi artikli 4 lõike 5 punkti c alusel taotleja avalduste usutavust ja loogilisust hinnata, lähtudes taotlusega seotud olemasolevast üldisest ja konkreetsest teabest. ( 66 )

96.

Selles kontekstis märgib EUAA oma teabearuandes olukorra kohta Türgis 2016. aasta novembris ( 67 ), et hoolimata seadusandlikest reformidest selles riigis eesmärgiga tagada sooline võrdõiguslikkus ja ennetada nii eri vormis vägivalda naiste suhtes, sh perevägivald, ( 68 ) jäävad riigiasutuste jõupingutused selle vägivallaga võitlemisel ebaadekvaatseks ja ebatõhusaks osas, mis puudutab ohvrite juurdepääsu teabele, õigusabile, kuriteoteadete registreerimisele, õigusemõistmisele, sest politsei viib määrusi, millega antakse korraldus või määratakse kaitse, ellu harva. Niisugused tugiteenused nagu naistele mõeldud turvakodud või ohvriabikeskused, mida on ebapiisaval arvul, on ebaadekvaatsed. „Aukuritegude“ ja perevägivalla kohta on selles aruandes märgitud, et süüdimõistmiste määr on eriti madal, kusjuures enamik kuritegusid pannakse toime Kagu-Türgi konservatiivsetes perekondades. Juhin tähelepanu, et selles aruandes ei ole võetud arvesse, et Türgi denonsseeris Istanbuli konventsiooni 2021. aastal. ( 69 )

97.

Rõhutan ka, et Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitas oma kohtuotsuses M.G. vs. Türgi ( 70 ), et ta on tuvastanud sama, mida 2009. aastal oma kohtuotsuses Opuz vs. Türgi ( 71 ) ja 2014. aastal oma kohtuotsuses Durmaz vs. Türgi ( 72 ), st et valitseb üldine ja diskrimineeriv passiivsus, mida on juba märgatud kohtuasjades Türgi vastu perevägivalla alal, ning abielus mitteolevate või lahutatud naiste kaitse meetmed ei ole kättesaadavad.

98.

Nende asjaolude põhjal arvan, et direktiivi 2011/95 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse tagakiusamise juhtudel, mille paneb toime mitteriiklik osaline, on pädev asutus kohustatud tuvastama rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalse hindamise käigus, milles võetakse arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid päritoluriigi kohta, sh selle riigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis, kas ühelt poolt nende vägivallaaktide põhjuste, st kolmanda riigi kodaniku teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise ja teiselt poolt selle direktiivi artikli 7 tähenduses mõistetud päritoluriigi asutuste poolse kaitse puudumise vahel on põhjuslik seos.

99.

Viienda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, missugused on direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis f määratletud täiendava kaitse saamise kriteeriumid, mis peavad olema täidetud selleks, et kaitse saaks kolmanda riigi kodanik, kellele ei saa anda pagulasseisundit, kuid keda ähvardab päritoluriiki tagasisaatmise korral oht, et talle saavad osaks aukuritegu ja perevägivalla aktid, sundabielu ja häbimärgistamine.

100.

See kohus on oma küsimuse keskendanud kahele aspektile, mida ma nüüd analüüsin.

101.

Esimene aspekt on küsimus, mil määral võib vägivallaaktid, mis võivad sellele kodanikule osaks saada, kvalifitseerida „suureks kahjuks“ direktiivi 2011/95 artikli 15 tähenduses, sest need kujutavad endast kas tõsist ohtu tema elule või ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist.

102.

Teine aspekt puudutab nõuet, et kolmanda riigi kodanikku peab ähvardama reaalne oht, et talle saab osaks suur kahju direktiivi 2011/95 artikli 15 tähenduses, kusjuures ta ei saa või seetõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla.

103.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus kolmanda riigi kodanik väidab, et teda ähvardab päritoluriiki tagasisaatmisel oht, tema suhtes pannakse toime aukuritegu ja talle saavad osaks soolise vägivalla aktid, piisab sellest, kui tuvastatakse reaalne „surmanuhtluse või hukkamise“ oht selle direktiivi artikli 15 punkti a tähenduses, või on tarvis kõikehõlmava hindamise käigus tuvastada „ebainimliku või väärikust alandava kohtlemise“ oht selle direktiivi artikli 15 punkti b tähenduses.

104.

Direktiivi 2011/95 artiklis 15 on määratletud kolme liiki „suur kahju“, mille tunnuste tõttu võidakse anda isikule, kellele see osaks saab, täiendav kaitse. Selles on muu hulgas sama direktiivi artikli 15 punktis a (mis vastab sisuliselt EIÕK artiklile 2 ja selle protokolli nr 6 artiklile 1 ( 73 )) nimetatud „surmanuhtlust või hukkamist“ ning selle direktiivi artikli 15 punktis b (mis vastab sisuliselt EIÕK artiklile 3 ( 74 )) „piinamist või ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist või karistamist“. Nagu Euroopa Kohus on nõustunud, hõlmab see „suur kahju“ olukordi, kus rahvusvahelise kaitse taotlejat „ähvardab konkreetset liiki kahju kannatamise oht“ või „konkreetne vägivald“. ( 75 )

105.

Märgin, et „suur kahju“, mis võib rahvusvahelise kaitse taotlejale osaks saada, on loetletud direktiivi 2011/95 artikli 15 punktides a ja b alternatiivselt: „a) surmanuhtlus või hukkamine või b) taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine“. ( 76 ) See loetelu annab tunnistust liidu seadusandja tahtest hõlmata nii ulatuslikult kui võimalik olukordi, kus kolmanda riigi kodanik peab saama rahvusvahelise kaitse, ehkki talle on keeldutud andmast pagulasseisundit.

106.

Mõiste „aukuritegu“ kohta ilmneb Euroopa Nõukogu töödest, et selle all mõeldakse iga tegu, mille käigus tapab, sandistab, põletab või vigastab pere‑ või kogukonnaliige naise perekonna au taastamise eesmärgil sel põhjusel, et naine on oma elulise valiku, iseseisvumissoovi, abielust keeldumise või ka seksuaalse sättumusega rikkunud kultuurilisi, usulisi või traditsioonilisi norme. ( 77 ) Seda tegu võib seepärast, et pere‑ või kogukonnaliige tapab ühe isiku, käsitada direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti a vaatevinklist, sest tegemist on „hukkamisega“.

107.

Minu jaoks on oluline, et mõistet „hukkamine“ ei kasutataks ainult riigiasutuste toime pandavate tegude kohta. Kui see „aukuritegu“ seisneb selles, et isik surmatakse, ei saa seda kvalifitseerida ainult „piinamiseks või ebainimlikuks või väärikust alandavaks kohtlemiseks või karistamiseks“ direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti b tähenduses ainuüksi põhjusel, et selle pani toime mitteriiklik osaline. Lisaks on selle direktiivi artiklis 6 sätestatud, et suure kahju põhjustajad on muu hulgas mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et riik või riiki valitsevad parteid või organisatsioonid ei saa või ei taha pakkuda kaitset suure kahju tekitamise eest. Lisaks hõlmab EIÕK artikkel 2 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt olukordi, kus riik on rikkunud oma kohustust kaitsta isiku elu, ehkki talle oli teada, et kolmanda isiku kuritegeliku tegevuse tõttu eksisteerib reaalne ja vahetu oht selle isiku elule. Näiteks kohtuotsuses Opuz vs. Türgi ( 78 ) otsustas see kohus, et riigil on kohustus võtta ennetavalt praktilisi meetmeid, et kaitsta niisuguse isiku elu, kellele saab osaks perevägivald ja keda võis juba varem pidada aumõrva võimalikuks sihtmärgiks. Selle kohtu arvates kohustab EÕIK artikkel 2 seega riiki tagama õigust elule nii, et ta kehtestab konkreetse karistusõigusliku regulatsiooni, mis veenab mitte panema kellegi suhtes toime selliseid kuritegusid ja mis rajaneb kohaldamissüsteemil, mis on välja töötatud rikkumiste ennetamiseks, nende vastu võitlemiseks ja nende eest karistamiseks. ( 79 )

108.

Nendel asjaoludel on nii, et kui liikmesriigi pädev asutus tuvastab juhtumi konkreetsete asjaolude igakülgse hindamise käigus, et asjaomast isikut ähvardab oht, et ta hukatakse perekonna või kogukonna au nimel ning see oht on reaalne ja põhjendatud, sest tal puudub tema päritoluriigi asutuste kaitse, tuleb see tegu kvalifitseerida „hukkamiseks“ direktiivi 2011/95 artikli 15 punkti a tähenduses ja see võib juba iseenesest kaasa tuua täiendava kaitse seisundi andmise, kui teised sellega seoses nimetatud kriteeriumid on täidetud.

109.

Selle seisundi andmine ei eelda, et tuvastatakse, et asjaomast isikut ähvardab lisaks ka oht, et talle saab osaks piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine selle direktiivi artikli 15 punkti b tähenduses.

110.

Märgin siiski, et liikmesriigi pädev asutus peab suurt kahju, mida asjaomane isik võib kannatada oma päritoluriigis, iseloomustama täielikult. ( 80 ) Esiteks tuleneb see direktiivi 2011/95 artiklis 4 sätestatud nõuetest, sest selle artikli kohaselt on liikmesriigi pädev asutus kohustatud rahvusvahelise kaitse taotlust hindama sobivalt ja tõhusalt, et tagada asjaomase isiku kaitsevajaduste ammendav hindamine. Meenutan, et see asutus on juba hinnanud nende aktide laadi ja ulatust, mis võivad asjaomasele isikule päritoluriigis osaks saada, ning seda pagulasseisundi andmise kriteeriumide hindamise raames. Teiseks peab see võimaldama vältida delikaatseid olukordi, milles asjaomast isikut loetakse direktiivi 2011/95 artikli 16 lõike 1 alusel isikuks, kellel ei ole enam õigust täiendavale kaitsele asjaolude muutumise tõttu päritoluriigis, ja kellelt võetakse tema seisund seepärast, et ohud ei ole piisavalt väljendunud, seega enneaegu. ( 81 )

111.

Nendest asjaoludest ilmneb, et direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f ja artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus liikmesriigi pädev asutus tuvastab juhtumi konkreetsete asjaolude igakülgse hindamise käigus, et päritoluriiki tagasipöördumise korral ei ähvarda seda kodanikku mitte üksnes oht, et ta hukatakse pere‑ või kogukonna au nimel, vaid ka oht, et talle saab osaks piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine, mis tuleneb perevägivalla aktidest või ükskõik missugusest muust soolise vägivalla aktist, on see asutus kohustatud käsitama neid tegusid „suure kahjuna“.

112.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus kolmanda riigi kodanik väidab, et teda ähvardab oht, et talle saab päritoluriiki tagasisaatmise korral osaks aukuritegu ja soolise vägivalla aktid, piisab selle tuvastamisest, et see isik ei soovi ennast anda selle riigi kaitse alla, või on vaja ka tuvastada põhjused, miks see isik ei soovi seda teha.

113.

Siin viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sellele, mida Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas otsuses N. vs. Rootsi ( 82 ) EIÕK artikli 3 rikkumise küsimuses olukorras, kus Afganistani kodanikku, kes on oma abikaasast lahku läinud ega järgi rolle, mille omistavad talle ühiskond, traditsioon ja isegi õigussüsteem, ähvardab päritoluriiki tagasisaatmise korral halb kohtlemine, sest vastuvõtu‑ ja elutingimused naiste turvakodudes sunnivad neid naisi tagasi minema koju, kus neile saavad osaks kuritarvitamine ja aukuriteod.

114.

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames täiendab täiendav kaitse Genfi konventsiooniga kehtestatud pagulasseisundi andmise nõudeid.

115.

Direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f kohaselt on „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle puhul on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki tagasisaatmise korral reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla.

116.

Samamoodi nagu mõiste „pagulane“ määratlus, mis on esitatud direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis d ning mis eeldab, et tuvastataks, et rahvusvahelise kaitse taotleja kartus, et päritoluriiki tagasipöördumise korral saab talle osaks tagakiusamine, on põhjendatud, kohustab ka mõiste „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ määratlus selle direktiivi artikli 2 punktis f tuvastama, et täiendava kaitse taotlejat ähvardav oht kanda tagasipöördumise korral sellesse riiki suurt kahju on põhjendatud. Meenutan, et seda on vaja tõendada selleks, et tuvastada, et isik ei saa anda end päritoluriigi kaitse alla või tema keeldumine seda teha on põhjendatud, ning see eeldab, et liikmesriigi pädev asutus hindab direktiivi artikli 7 alusel selle riigi suutlikkust ja soovi ennetada niisuguseid tegusid, neid menetleda ja nende eest karistada.

117.

Täpsustan, et selles artiklis sätestatud nõuded kaitse ulatuse ja laadi kohta puudutavad nii tagakiusamist, mis võib taotlejale osaks saada, kui ka suurt kahju, mida ta võib päritoluriiki tagasisaatmise korral kanda. Hetkel, kui liikmesriigi pädev asutus analüüsib, kas taotleja vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, on ta juba tõendanud päritoluriigi suutlikkust või suutmatust ja soovi või soovimatust tagada direktiivi 2011/95 artiklis 7 ette nähtud kaitse ning seda pagulasseisundi andmise kriteeriumide analüüsi raames.

118.

Nendest kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus kolmanda riigi kodanik väidab, et teda ähvardab oht, et talle saab päritoluriiki tagasisaatmise korral osaks aukuritegu või soolise vägivalla aktid, on liikmesriigi pädev asutus kohustatud tuvastama, kas riik või seda valitsevad parteid või organisatsioonid tagavad selle suure kahju eest kaitse, mis vastab direktiivi artiklis 7 sätestatud nõuetele, et teha kindlaks, kas see oht on põhjendatud.

119.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Olukorras, kus kolmanda riigi kodanik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendusel, et ta kardab, et päritoluriiki tagasisaatmise korral saab talle osaks aukuritegu või sundabielu ning perevägivalla aktid pere ringis: