1.

Liidu õiguses kehtestatud disainilahenduse kaitse tingimused on disainilahenduse uudsus ja eristatavus. Olukord on aga keerulisem, kui toode, milles kõnealust disainilahendust on kasutatud, on mitmeosalise toote osa. Sel juhul antakse kaitse vaid tingimusel, et esiteks on vastav koostisosa pärast mitmeosalisse tootesse paigaldamist toote kasutamise ajal nähtav ja teiseks on mitmeosalise toote nähtavad osad uudsed ja eristatavad. Need täiendavad tingimused on seatud selleks, et ennetada – eelkõige autotööstuses – mitmeosaliste toodete koostisosade tootmise ja turustamise monopoliseerimist disainilahenduste õiguse abil ( 2 ).

2.

Fakt on aga see, et tingimused, mis tuleb täita mitmeosaliste toodete koostisosade disainilahenduse kaitse saamiseks, puudutavad kõiki sektoreid ja ilmneb, et praktikas on tihti raske õigesti tõlgendada toote „nähtavuse“ ja „tavakasutuse“ mõisteid. See tõlgendus ongi praeguse kohtuasja ese.

3.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta ( 3 ) artikli 1 kohaselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

4.

Selle direktiivi artikli 3 lõigete 3 ja 4 kohaselt:

„3.   Disainilahendus, mida kasutatakse või mis sisaldub mitmeosalise toote koostisosaks olevas tootes, loetakse uudseks ja eristatavaks:

4.   Lõike 3 punkti a kohane „tavakasutus“ tähistab kasutamist lõppkasutaja poolt ning ei hõlma hooldust, teenindust ega remonti.“

5.

24. veebruari 2014. aasta disainilahenduste õiguskaitse seaduse (Gesetz über den rechtlichen Schutz von Design ( 4 ), edaspidi „DesignG“) põhikohtuasjale kohaldatava redaktsiooni § 1 punktiga 4 ja §‑ga 4 võetakse sisuliselt sõna-sõnalt üle direktiivi 98/71 artikli 3 lõiked 3 ja 4. Siiski võib selle direktiivi saksakeelse versiooni terminist „bestimmungsgemäße Verwendung“, mida DesignG‑s kasutatakse „tavakasutuse“ tähistamiseks, tuleneda kitsam tõlgendus kui selle direktiivi teistest keeleversioonidest.

6.

Saksa õiguse alusel asutatud ühingule Monz Handelsgesellschaft International mbH & Co. KG (edaspidi „Monz“) kuulub disainilahendus nr 40 2011 004 383-0001, mis 3. novembril 2011 registreeriti Deutsches Patent- und Markenamtis (Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet, edaspidi „DPMA“) toodete „jalg- ja mootorrataste sadulad“ jaoks. Disainilahendus on registreeritud koos üheainsa kujutisega, millel on esitatud sadula alumine osa alljärgnevalt:

7.

Büchel GmbH & Co. Fahrzeugtechnik KG (edaspidi „Büchel“), mis on samuti Saksamaa õiguse alusel asutatud äriühing, esitas 27. juulil 2016 DPMA-le taotluse, milles palus vaidlusalune disainilahendus tunnistada kehtetuks põhjusel, et see ei vasta kaitse saamise tingimustele, sest uudsuse ja eristatavuse nõue ei ole täidetud. Äriühing rõhutas, et seda disainilahendust ei saa DesignG § 4 alusel kaitsta, sest mitmeosalise toote ehk „jalgratta“ või „mootorratta“ koostisosana ei ole see tavakasutuse ajal nähtav.

8.

10. augusti 2018. aasta otsusega jättis DPMA kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata, sest leidis, et pole ühtegi põhjust keelduda vaidlustatud disainilahendusele DesignG § 4 alusel õiguskaitset andmast. DPMA väitis, et kui taotletav disainilahendus „jalgratta- [või] mootorrattasadula“ puhul on kindlasti „mitmeosalise toote koostisosa“, siis on see koostisosa vastava mitmeosalise toote tavakasutusel ka nähtav. DPMA hinnangul hõlmab tavakasutus ka „sadula sellist lahtivõtmist ja uuesti kokku panemist, mis ei ole hooldus, teenindus ega remont“, eriti kuna DesignG § 1 punkt 4 sisaldab „ammendavat loetelu muu kui tavakasutuse viisidest DesignG § 4 tähenduses, mida tuleb lugeda eranditeks ja tõlgendada kitsalt“ ( 5 ). DPMA leidis, et sellest sättest tulenevalt „on igasugune selline lõppkasutajapoolne kasutamine, mis ei ole hooldus, teenindus ega remont […], järelikult tavakasutus“.

9.

Büchel kaebas selle otsuse edasi ning 27. veebruari 2020 otsusega tunnistas Bundespatentgericht (Saksamaa Liitvabariigi patendikohus) vaidlustatud disainilahenduse kehtetuks põhjendusega, et see ei vasta uudsuse ja eristatavuse nõuetele. Selle kohtu hinnangul võivad DesignG § 4 alusel saada disainilahenduste õiguskaitse ainult need koostisosad, mis on „mitmeosalise toote koostisosana endiselt nähtavad ka pärast nende mitmeosalisse tootesse paigutamist/inkorporeerimist“. Seevastu disainilahendus, mis muutub nähtavaks vaid koostisosa mitmeosalisest tootest eraldamise tulemusel või eraldamise käigus, ei ole sel moel nähtav, mistõttu õiguskaitse andmine DesignG § 4 alusel on välistatud. See kohus leidis ka, et tavakasutus DesignG § 1 punkti 4 tähenduses on jalgrattaga sõitmine ning jalgrattale istumine ja sealt maha tulemine. Kohtu hinnangul ei ole sadula alumine osa nende kasutusviiside ajal nähtav ei lõppkasutajale ega kolmandatele isikutele. Monz esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

10.

Selles olukorras otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

11.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 2. augustil 2021. Põhikohtuasja pooled ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused. Kohtuistungit ei peetud.

12.

Meeldetuletuseks – põhikohtuasja menetlenud esimese astme kohus tunnistas disainilahenduse kehtetuks, sest leidis, et jalgratta tavakasutus hõlmab jalgrattaga sõitmist ning täiendavalt ka jalgrattale istumist ja sellelt maha tulemist ehk olukordi, milles jalgrattasadula alumist osa ei ole tavaliselt näha, vastupidi nõudele Saksa õigusnormides, millega on võetud üle direktiivi 98/71 artikli 3 lõige 3.

13.

Käesolevaid eelotsuse küsimusi tuleb mõista selle hinnangu kontekstis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib veenduda esiteks, et esimese astme kohus leidis õigesti, et arvesse tuleks võtta ainult mitmeosalise toote koostisosa nähtavust selle toote kasutamisel (esimene küsimus), ning teiseks, kas asjakohane on arvestada ainult sellise toote kasutamist tema põhifunktsiooni kohaselt ehk praeguses asjas jalgratta kasutamist ühest kohast teise liikumiseks (teine küsimus).

14.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsuse taotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas direktiivi 98/71 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et mitmeosalise toote koostisosaks olevas tootes kasutatud disainilahendus saaks õiguskaitse, piisab sellest, kui see koostisosa on nähtav in abstracto, või peab see koostisosa olema nähtav mitmeosalise toote tavakasutuse ajal.

15.

Direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 punktis b sisaldub nõue, et just koostisosa nähtavad osad peavad vastama uudsuse ja eristatavuse nõuetele. Isegi kui eelotsusetaotluse küsimustes pole seda aspekti selge sõnaga tõstatatud, on sellele siiski viidatud. Seega on selge, et põhikohtuasjas vaieldakse sadula alumise osa ehk kõnealuse disainilahendust sisaldava osa nähtavuse üle. Lisaks ei anta selle direktiivi artikli 7 kohaselt disainilahenduse kaitset toote sellistele välistele joontele, mis tulenevad üksnes toote tehnilisest otstarbest. Kuid paistab, et praeguses asjas see nii polegi. Igal juhul ei ole minu arvates põhikohtuasjas vaidluse all oleva disainilahenduse suhtes sellist vastuväidet esitatud.

16.

Sissejuhatuseks tuleb sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtule märkida, et esimese astme kohus liigitas jalg- ja mootorrataste sadulad õigesti „mitmeosalise toote koostisosadeks“ direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 tähenduses.

17.

Lisaks tühistas see kohus õigesti DPMA otsuse, kuivõrd DPMA oli leidnud, et piisab sellest, kui sadula alumine osa on nähtav sadula paigaldamisel jalgrattale või sadula eemaldamisel jalgratta küljest. Direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 punktis a öeldakse ju selgelt, et koostisosa peab olema nähtav „pärast mitmeosalisse tootesse paigutamist“. See välistab võimaluse võtta arvesse koostisosa nähtavust selle paigaldamise või äravõtmise ajal, olenemata sellest, kas need tegevused on toote kasutamisel tavalised.

18.

Mis aga puudutab nüüd eelotsuse küsimust, siis ei ole direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 punkti a sõnastus nii selge, kui esmapilgul võib tunduda. Tegelikult, nagu rõhutab Monz oma märkustes, nõuab see säte, et koostisosa „on [nähtav]“ ( 6 ) pärast mitmeosalisse tootesse paigaldamist selle toote tavakasutuse ajal. Sellist sõnastust võiks tõlgendada nii, et piisab sellest, kui kõnealune koostisosa ei ole pärast selle paigaldamist mitmeosalisse tootesse täielikult kaetud, nii et seda on võimalik näha, isegi kui ainult teoreetiliselt ja olenemata võimalikust ebatavalisest vaatenurgast, mis võib olla koostisosa nägemiseks vajalik. Nõnda jääks selle direktiiviga antud kaitse alt välja ainult sellistes koostisosades kasutatud disainilahendused, mille nähtavus nõuab selliste meetmete võtmist, mis ei kuulu toote tavakasutuse alla, eriti toote lahtivõtmist.

19.

See tõlgendus läheb aga vastuollu direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 punkti a teise osa sõnastusega, mille kohaselt peab asjaomane koostisosa olema nähtav mitmeosalise toote tavakasutuse „ajal“ ( 7 ). Nagu märgivad – minu hinnangul õigusega – nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui komisjon, välistab see sõnastus sellised juhtumid, kus koostisosa on nähtav ainult olukordades, mis ei teki kõnealuse toote tavakasutusel.

20.

Pealegi, nagu märgib ka komisjon, on direktiiviga 98/71 antava disainilahenduste õiguskaitse objekt selle direktiivi artikli 1 punkti a kohaselt toote või selle osa välimus. Kui osad, mis on ette nähtud mitmeosalisse tootesse paigaldamiseks, on ka ise tooted, siis on need selle direktiivi artikli 1 punkti b kohaselt kaitstud ainult tingimusel, et on pärast tootesse paigaldamist nähtavad. Seega on kaitstavaks objektiks mitmeosalise toote koostisosa välimus. Aga minu arvates on raske rääkida toote välimusest, kui pärast mitmeosalisse tootesse paigaldamist ning isegi olemata täielikult kaetud ja pilgu eest varjatud, on see toode nähtav ainult harva ja ebatavalistes olukordades, arvestades mitmeosalise toote tavakasutust.

21.

Neil kaalutlustel teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 98/71 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi alusel on kaitstud disainilahendus, mida on kasutatud mitmeosalise toote koostisosas, mis peab olema nähtav asjaomase mitmeosalise toote tavakasutuse ajal.

22.

Seega on käesolevas asjas otsustava tähtsusega direktiivi 98/71 artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste „tavakasutus“ tõlgendus, mis on teise eelotsuse küsimuse ese.

23.

Teise eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 98/71 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et termin „tavakasutus“ hõlmab ainult mitmeosalise toote kasutust selle põhifunktsiooni kohaselt ( 8 ) või kõiki olukordi, mis võivad mõistlikult esineda, kui lõppkasutaja sellist toodet kasutab ( 9 ).

24.

See küsimus kajastab lahendit, mille tegi esimese astme kohus, kes kvalifitseeris „tavakasutusena“ jalgrattaga sõitmise ning täiendavalt ka jalgrattale istumise ja sellelt maha tulemise. Kuid selle kohtu hinnangul ei ole jalgratta sadula alumine osa neis olukordades nähtav, mis tähendab, et selle osa disainilahendus ei ole nähtav tavakasutuse ajal direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 tähenduses.

25.

Vastab tõele, et sellist ja isegi veel kitsamat lähenemisviisi kasutas Üldkohus oma küllaltki haruldastes otsustes, analüüsides määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 4 lõiget 2 ( 10 ), mis vastab liidu disainilahenduste kaitse süsteemis direktiivi 98/71 artikli 3 lõikele 3. Üldkohus leiab, et hindamaks seda, kas mitmeosalise toote koostisosa on nähtav, tuleb lähtuda ainult mitmeosalise toote lõppkasutaja vaatenurgast toote kasutamisel selle põhifunktsiooni kohaselt ( 11 ).

26.

Selle lähenemisviisi kohaldamine jalgrattasadulatele viiks soovimatu tulemuseni, mille kohaselt ei saaks ükski sadula disainilahendus õiguskaitset, sest jalgratta põhikasutuse korral, s.o jalgrattaga sõitmise ajal, katab ratta sadulal istuva kasutaja keha kogu sadula, välja arvatud selle alumise osa, kuid viimane pole sellele vaatamata üldse nähtav.

27.

Kuna põhikohtuasja menetlenud esimese astme kohus oli sellisest tagajärjest teadlik, lisas ta „tavakasutuse“ mõistele ka jalgrattale istumise ja sellelt maha tulemise. Kuid selle mõiste alt jäid välja ratta hoiustamine ja transportimine ehk toimingud, mis eelnevad ja järgnevad jalgratta kasutamisele. See argumentatsioon pole veenev, sest kui võtta aluseks, et jalgratta „tavakasutus“ on ainult sellega sõitmine, siis on ka jalgrattale istumine ja sellelt mahatulemine eelnevad või järgnevad toimingud sarnaselt jalgratta hoiustamise või transportimisega. Mulle näib seetõttu, et nende toimingute eristamine on suvaline.

28.

Seetõttu leian ma, et see lähenemisviis viib direktiivi 98/71 artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste „tavakasutus“ liiga kitsa määratluseni, sest piirab põhjendamatult mitmeosaliste toodete koostisosade disainilahenduste õiguskaitset.

29.

On üldtunnustatud tõsiasi, et liidu õiguse mitmeosaliste toodete koostisosade disainilahenduste kaitse määruse kehtestamine oli kantud soovist vältida varuosade turu monopoliseerumist disainilahenduse õiguse kaudu. Õiguskirjanduses on määrust aga ka jõuliselt kritiseeritud ( 12 ), sest määrusega piiratakse põhjendamatult mitmeosaliste toodete koostisosade disainilahendustele antavat kaitset võrreldes teiste toodete disainilahendustele antava kaitsega.

30.

See kriitika pole alusetu. Selliste toodete disainilahendust, mis ei ole mõeldud mitmeosalistesse toodetesse paigaldamiseks, kaitstakse olenemata sellest, kas see on või ei ole nähtav „tavakasutuse ajal“. Kuid disainilahendus, mis on määratletud kui toote „või toote osa“ välimus ( 13 ), võib saada kaitse sellistele toote osade – näiteks kingataldade või jaki voodri – disainilahendustele, mis ei ole nähtavad toote kasutamisel tema põhifunktsiooni kohaselt ( 14 ).

31.

Tooteturu monopoliseerimine disainilahenduse õiguse kaudu on muidugi kuritarvitus, mida tuleb igal võimalikul moel vältida. Selle tulemuse võib saavutada just uudsuse ja eristatavuse nõuete abil, millele disainilahendus peab vastama, nagu on nähtud ette direktiivi 98/71 artikli 3 lõikes 2. Teisalt tuleb selle direktiivi artikli 3 lõiget 3 minu arvates tõlgendada nii, et see ei piiraks põhjendamatult varuosade disainilahendustele antavat kaitset. Kuid sellest sättest tuleneva piirangu ulatus sõltub suuresti mõiste „tavakasutus“ tõlgendusest.

32.

Direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 4 kohaselt mõeldakse „tavakasutuse“ all lõppkasutajapoolset kasutamist, mis ei ole hooldus, teenindus ega remont. See viitab selgelt ennekõike toote kasutamisele. Toote lahtivõtmine või hävitamine ei ole toote kasutamine. Kuid seda tingimusel, et arvestatakse ka järgnevaid põhjendusi.

33.

Esiteks, kuigi see lühike definitsioon viitab lõppkasutajale, on minu meelest ekslik järeldada, nagu seda teeb Üldkohus käesoleva ettepaneku punktis 25 viidatud kohtuotsustes, et mitmeosalise toote koostisosa nähtavust tuleb hinnata ainult selle toote lõppkasutaja vaatenurgast. Kasutamine „lõppkasutaja poolt“ kirjeldab ainult selliseid olukordi, kus toodet näeb lõppkasutaja, ent jätab välja olukorrad, mis pole seotud lõppkasutajaga, näiteks toote tootmise, turustamise ja selle elutsükli lõpus ka toote hävitamise või ümbertöötlemise. Selle loogika alusel on direktiivi 98/71 artikli 3 lõikes 4 mõiste „tavakasutus“ alt selge sõnaga välistatud hooldus, teenindus ja remont ehk toimingud, mida tehakse selle perioodi vältel, mil lõppkasutaja toodet kasutab, kuid mida tihti teevad kolmandad isikud.

34.

Järelikult, kuigi vastavalt direktiivi 98/71 artikli 3 lõikele 3 koostoimes sama direktiivi artikli 3 lõikega 4 peab mitmeosalise toote koostisosa olema nähtav selle kasutamise ajal lõppkasutaja poolt, siis ei saa sama sätet mõista nii, et sellest tuleneb nõue, et see koostisosa peab olema nähtav ka lõppkasutaja jaoks. Arvesse läheb ka nähtavus kolmandatest isikutest vaatlejate jaoks. Veelgi enam, kuivõrd disaini eesmärk on meelitada ligi toodete potentsiaalseid ostjaid, siis võimaldab see ostjatel ka teistele muljet avaldada ( 15 ).

35.

Lisaks, kui otsustavaks lugeda lõppkasutaja vaatenurk, siis tuleb täpselt kindlaks teha, kes on lõppkasutaja. Kui see võib olla üsna lihtne sellise toote puhul nagu jalgratas, võib see teistes olukordades osutuda palju keerulisemaks. Näiteks, kes on bussi lõppkasutaja: kas juht, sõitjad, bussi käitava transpordiettevõtte personal? Kõigil neil isikutel on erinevad vaatenurgad ja nende jaoks võivad olla nähtavad bussi erinevad koostisosad, eriti bussi kasutamisel tema põhifunktsiooni kohaselt ehk teatud marsruudi läbimisel.

36.

Samuti ei tohi segi ajada mitmeosalise toote „lõppkasutajat“, mis on direktiivi 98/71 artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste, ja „asjatundjat“ sama direktiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses ( 16 ). Teise mõistega peetakse silmas fiktiivset isikut, kes on etaloniks disainilahenduse eristatavuse hindamisel, samas kui „lõppkasutaja“ on vaid hüpoteetiline isik, kellele on mõeldud mitmeosaline toode, mis sisaldab disainilahendusega koostisosa. Selle lõppkasutaja suutlikkus hinnata disainilahenduse eristatavust ja seega ka selle kvaliteeti asjatundjana ei oma siin seega mingit tähendust.

37.

Kokkuvõttes, kui võtta arvesse ainult lõppkasutaja vaatenurka, siis tuleb „tavakasutust“ loogiliselt mõista nii, et see hõlmab ainult toote kasutamist selle põhifunktsiooni kohaselt. Tegelikult ei erine kasutaja vaatenurk toote teistes kasutusolukordades kolmandate isikute omast. Kuid nagu ma järgnevas arutluskäigus selgitan, on mõiste „tavakasutus“ selline kitsas tõlgendamine sama põhjendamatu kui ainult lõppkasutaja vaatenurgast lähtumine.

38.

Teiseks on minu arvates tegelikult ekslik, nagu märkis ka komisjon, võrdsustada toote tavakasutus põhifunktsiooniga, milleks see toode on kavandatud. Praktikas nõuab toote põhifunktsiooni kohane kasutamine tihti erinevaid toiminguid, mis võidakse teha enne või pärast seda, kui toode täidab oma põhifunktsiooni, näiteks toote hoiustamist ja transportimist. Kui tooteks on transpordivahend, siis lisanduvad tootele istumine või tootesse sisenemine ning sealt maha tulemine või sellest väljumine, aga ka pagasi või kauba peale- või mahalaadimine.

39.

Direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 4 sõnastuses ei viita miski sellele, et sellised toimingud tuleb „tavakasutuse“ mõiste alt välistada. Vastupidi – mõiste määratlemine selles sättes piirdub sellega, et mõeldud on „kasutamist lõppkasutaja poolt“. Seega ei ole vaja otsida kasutamise täiendavaid tunnuseid, et määratleda see „tavakasutusena“. Järelikult tuleb mõiste „tavakasutus“ alla hõlmata kõik toimingud, mida toote lõppkasutaja võib toote kasutamisel teha, välja arvatud need, mis on sõnaselgelt välja jäetud ( 17 ).

40.

Direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 eesmärk ei ole ka „tavakasutuse“ mõiste alt välja jätta selliseid toiminguid, mis ei ole seotud toote põhifunktsiooniga. Eesmärk on vältida disainilahenduse õiguse kaudu selliste varuosade turu monopoliseerimist, mida pole peale mitmeosalisse tootesse paigaldamist näha, kui vastava koostisosa disainilahendus ei anna midagi juurde või annab väga vähe juurde mitmeosalise toote välimusele. Ent toote väliskuju on nähtav mitte ainult toote kasutamisel selle põhifunktsiooni kohaselt, vaid ka siis, kui tehakse sellisele kasutusviisile eelnevaid ja järgnevaid või sellise kasutusviisiga seotud toiminguid. Nende toimingute hõlmamine tavakasutuse mõistega ei sea seega ohtu eesmärki vältida turu monopoliseerimist.

41.

Lõpuks ja kolmandaks tuleb märkida, et direktiivi 98/71 artikli 3 lõikega 4 on mõiste „tavakasutus“ alt selge sõnaga välistatud hooldus, teenindus ja remont, kuid minu hinnangul ei tohiks seda välistust tõlgendada liiga laialt. Mõned hooldustoimingud on teatud toodete kasutamise lahutamatu osa. Esiteks mõtlen siin toote pesemist ja puhastamist. Minu arvates läheks pesemise ja puhastamise välistamine tavakasutuse mõiste alt vastuollu igasuguse loogikaga, eriti kuna teatud toodete puhul on nende regulaarne puhastamine nende kasutamise eeldus ( 18 ). Teiseks teeb rutiinseid hooldustoiminguid tavaliselt toote lõppkasutaja ja tihti on need tingitud toote kasutamisest, näiteks äratarvitatavate toodete ja seadme käitamiseks vajalike vedelike vahetamine, sõiduki rehvide täispumpamine või sisepõlemismootoriga toodete kütusevarude täiendamine. Kolmandaks ja viimaseks tuleb arvestada väikeste tõrgete, näiteks printeris tekkinud paberiummistuse kõrvaldamisega. Kõik need toimingud on toote kasutamisel lõppkasutaja poolt vältimatud ja peaksid seega kuuluma mõiste „tavakasutus“ alla.

42.

Seevastu on selle mõiste alt välistatud toimingud sellised, mida tehakse lisaks toote kasutamisele, näiteks tehnoülevaatus, korraline hooldus või suuremad remonditööd ( 19 ). Esiteks ei tee neid toiminguid tavaliselt mitte toote lõppkasutaja, vaid spetsialistid, ja teiseks võivad need tähendada vajadust võtta mitmeosaline toode osaliselt lahti või vaadelda seda ebahariliku nurga alt, mille käigus tulevad nähtavale koostisosad, mis toote kasutamise ajal ei ole tavaliselt nähtaval. Need kaks erisust õigustavad nende toimingute väljaarvamist tavakasutuse mõiste alt.

43.

Seega lubab fakt, et mitmeosalise toote koostisosa nähtavuse hindamisel võetakse arvesse ka teiste isikute kui mitmeosalise toote lõppkasutaja vaatenurka ja hõlmatakse „tavakasutuse“ mõistega ka teisi toiminguid peale toote kasutamise selle põhifunktsiooni kohaselt, arvesse võtta teisi vaatenurki, mis on toote väliskuju nähtavuse seisukohalt sama olulised kui kasutaja vaatenurk toote kasutamisel selle põhifunktsiooni kohaselt. Minu arvates ei lähe see tulemus vastuollu direktiivi 98/71 artikli 3 lõigete 3 ja 4 sõnastuse ega mõttega, olles ka täiesti põhjendatud. Kui kingatalla disainilahendus võib saada selle direktiivi alusel õiguskaitse ( 20 ), siis ei mõista ma, miks ei võiks seda saada jalgratta sadula alumise osa disainilahendus nagu praeguses asjas. Ainus argument selle erinevuse õigustamiseks on see, et sadula saab jalgratta küljest eraldada ( 21 ), kuid talda ei saa (sama hõlpsasti) kinga küljest eemaldada.

44.

On tõsi, et mõiste „tavakasutus“ nii lai tõlgendus hõlmab peaaegu kõiki toote kasutamise olukordi, välja arvatud need, mis nõuavad toote lahtivõtmist, kui toote lahtivõtmine ei kuulu toote tavakasutuse alla. Seega võiks küsida, kas poleks lihtsam vastata esimesele eelotsuse küsimusele viisil, mis lubaks disainilahendusega koostisosa nähtavust hinnata abstraktselt, sidumata seda kõnealuse mitmeosalise toote konkreetse kasutusolukorraga.

45.

Möönan, et see erinevus on ennekõike kontseptuaalne. Ometi on sel ka praktilised tagajärjed, sest üks või teine tõlgendus võib muuta tõendamiskoormist isiku jaoks, kes soovib saada õiguskaitset mitmeosalise toote koostisosa disainilahendusele. Pealegi on võimalik, et mitmeosalise toote koostisosa, mis on katmata ja seetõttu täiesti nähtaval, pole vastava toote tavakasutuse mitte üheski olukorras siiski üldse nähtav ( 22 ). Veelgi enam – nagu märkisin esimese eelotsuse küsimuse analüüsimisel, läheks eelmises punktis mainitud tõlgendus vastuollu direktiivi 98/71 artikli 3 lõike 3 sõnastusega.

46.

Seetõttu teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 98/71 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et termin „tavakasutus“ hõlmab kõiki olukordi, mis võivad mõistlikult ette tulla, kui lõppkasutaja kasutab mitmeosalist toodet.

47.

Võttes arvesse kõiki ülal toodud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kahele eelotsuse küsimusele, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), järgnevalt: