1.

Oma apellatsioonkaebusega palub Land Rheinland‑Pfalz (Rheinland‑Pfalzi liidumaa, Saksamaa; edaspidi „liidumaa“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. mai 2021. aasta kohtuotsuse Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑218/18, ei avaldata, EU:T:2021:282) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas komisjoni 31. juuli 2017. aasta otsuse C(2017) 5289 (final), mis puudutab riigiabi SA.47969 (2017/N), mida Saksamaa andis tegevusabina Frankfurt-Hahni lennujaamale (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2.

Sama kohtuotsuse peale on käesoleva kohtuasja raames esitatud ka kaks vastuapellatsioonkaebust, milles Euroopa Komisjon ja Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „DLH“) paluvad vastavalt tühistada see kohtuotsus ja tühistada see osas, milles lükati tagasi DLH poolt esimeses kohtuastmes esitatud ainsa väite esimese osa teine etteheide.

3.

Taas kord küsitakse Euroopa Kohtult õiguse kohta esitada hagi otsuse peale, millega komisjon otsustab lõpetada riigiabi puudutava haldusmenetluse põhjusel, et abi ei tekita kahtlusi siseturuga kokkusobivuse osas. Selles kontekstis on Euroopa Kohtul palutud võtta seisukoht küsimuses, milline ulatus tuleb omistada mõistele „huvitatud pool“ ning millistel juhtudel saab asuda seisukohale, et selline pool on apellatsioonkaebuse esitamisel tuginenud oma menetlusõiguste rikkumisele. Lisaks sellele tuleb Euroopa Kohtul muu hulgas käsitleda küsimust, kas Üldkohus kasutas põhjendatult „tervikstsenaariumi“ õiguslikku kontseptsiooni selleks, et tuvastada, kas käsitletava abi otsene saaja kandis abi üle teisele ettevõtjale. Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele käsitleb käesolev ettepanek üksnes neid õigusküsimusi.

4.

Saksamaa Liitvabariik teatas 7. aprillil 2017. aastal komisjonile kavatsusest anda Frankfurt-Hahni lennujaamale tegevusabi, kuna viimane tegutses kahjumlikult (edaspidi „vaidlusalune abi“). Seda lennujaama käitab Flughafen Frankfurt‑Hahn GmbH (edaspidi „FFHG“).

5.

Vaidlusaluse otsusega otsustas komisjon sisuliselt, et ELTL artikli 108 lõikes 2 nimetatud ametlikku uurimismenetlust ei ole vaja algatada, sest kuigi tegemist oli riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, oli see abi nimetatud artikli lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kokkusobiv. Konkreetsemalt märkis komisjon vaidlusaluses otsuses, et Frankfurt-Hahni lennujaama teeninduspiirkonnas ei olnud teisi lennujaamu.

6.

Enne vaidlusaluse otsuse tegemist tegi komisjon veel kaks otsust, mis puudutasid Saksamaa Liitvabariigi poolt Frankurt-Hahni lennujaama ja Ryanairi kasuks võetud meetmeid. Esimene neist on 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/788 riigiabi SA.32833 (11/C) (ex 11/NN) kohta, mida Saksamaa andis seoses 2009.–2011. aastal kehtestatud Frankfurt Hahni lennujaama rahastamise korraga (ELT 2016, L 134, lk 1), mida käsitleti 17. mai 2019. aasta kohtumääruses Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑764/15, ei avaldata, EU:T:2019:349). Teine on 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/789 Saksamaa antud riigiabi SA.21121 (C 29/08) (ex NN 54/07) kohta, mis on seotud Frankfurt Hahni lennujaama rahastamisega ning Frankfurt Hahni ja Ryanairi vaheliste finantssuhetega (ELT 2016, L 134, lk 46), mida käsitleti 12. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑492/15, EU:T:2019:252). Nimetatud kohtumääruse ja kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata vastavalt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusega Deutsche Lufthansa vs. komisjon (C‑453/19 P, EU:C:2021:608) ja 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsusega Deutsche Lufthansa vs. komisjon (C‑594/19 P, EU:C:2022:40).

7.

Lisaks sellele algatas komisjon 26. oktoobril 2018. aastal apellandi kaebuse alusel, mis registreeriti numbriga SA.43260, ametliku uurimismenetluse seoses muude Frankfurt‑Hahni lennujaama ja Ryanairi kasuks võetud meetmetega (edaspidi „menetlus Hahn IV“).

8.

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. märtsil 2018. aastal, esitas DLH hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

9.

Sisuliselt esitas DLH Üldkohtus üheainsa väite.

10.

Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt arvesse võtnud kõiki Frankfurt-Hahni lennujaama teeninduspiirkonnaga seotud kriteeriume, millest ta vastavalt suunistele lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 99, lk 3) oma hinnangu andmisel oleks pidanud lähtuma, ning seetõttu ei saanud komisjoni ebapiisav ja mittetäielik analüüs hajutada kõiki kahtlusi vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobivuse osas. Seega nõustus Üldkohus osaliselt DLH ainsa väitega ning tühistas vaidlusaluse otsuse.

11.

Esitatud apellatsioonkaebuses palub liidumaa tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ning jätta vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi lõplikult rahuldamata ning mõista DLH‑lt välja esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud.

12.

DLH palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

13.

Komisjon palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada, tunnistada esimese astme kohtule esitatud hagi vastuvõetamatuks või teise võimalusena põhjendamatuks ning mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.

14.

Oma vastuapellatsioonkaebusega palub DLH Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus lükkas tagasi tema ainsa väite esimese osa teise etteheite ning mõista kohtukulud välja liidumaalt.

15.

Liidumaa palub Euroopa Kohtul jätta DLH vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi lõplikult rahuldamata ning mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.

16.

Komisjon palub jätta DLH vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.

17.

Komisjon palub oma vastuapellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, tunnistada esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatuks või teise võimalusena põhjendamatuks ning mõista DLH‑lt välja esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud.

18.

DLH palub Euroopa Kohtul jätta komisjoni vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuse või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

19.

Liidumaa palub Euroopa Kohtul komisjoni vastuapellatsioonkaebus rahuldada, tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi lõplikult rahuldamata ning mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.

20.

DLH, liidumaa ja komisjon kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 30. novembril 2022.

21.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele käsitletakse käesolevas ettepanekus üksnes liidumaa apellatsioonkaebuse ja komisjoni vastuapellatsioonkaebuse esimesi väiteid, mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi rikkumist ja põhjenduse puudumist seoses selle kindlaks tegemisega, kas DLH‑l on käesoleval juhul hagi esitamise õigus, ning DLH vastuapellatsioonkaebuse teist väidet, mis puudutab seda, et Üldkohus on vääralt kasutanud tervikstsenaariumi kontseptsiooni selleks, et tuvastada, kas FFHG kandis vaidlusaluse abi üle Ryanairile, ning seeläbi hinnangu andmisel sellele, kas esines kahtlusi vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobivuse osas.

22.

Üldkohtu arutluskäiku, mis päädis tõdemusega, et DLH‑l on õigus hagi esitada, ja tema hagi vastuvõetamatuse väite tagasi lükkamisega, kritiseerivad liidumaa ja komisjon osas, mis puudutab mõiste „huvitatud pool“ tõlgendamist, ning üksnes liidumaa kritiseerib seda ka osas, mis puudutab DLH tuginemist oma menetlusõigustele.

23.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–56 leidis Üldkohus sisuliselt, et DLH on „huvitatud pool“ määruse (EL) 2015/1589 ( 2 ) artikli 1 punkti h tähenduses kahel põhjusel. Esiteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, et vaidlusalune abi, mis Frankfurt-Hahni lennujaamale anti, võis mõjutada DLH esimeseks sõlmlennujaamaks oleva Maini-äärse Frankfurdi lennujaama konkurentsipositsiooni ning seeläbi ka selle lennuettevõtja huve. Teiseks rõhutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 51–54, et võimaldades Frankfurt‑Hahni lennujaamal oma tegevust jätkata, võimaldas vaidlusalune abi säilitada Ryanairil konkurentsisurve, mida ta DLH‑le sellest lennujaamast väljumisega avaldas.

24.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–64 asus Üldkohus sisuliselt seisukohale, et tervikuna analüüsides ilmnes tühistamishagist, et DLH heitis komisjonile ette seda, et otsustades jätta ametliku uurimismenetluse algatamata, rikkus komisjon DLH menetlusõigusi.

25.

Enne liidumaa ja komisjoni esitatud kriitika põhjendatuse kontrollimiseks vajaliku analüüsi juurde asumist tuleb teha mõned sissejuhatavad märkused, et määratleda õiguslik kontekst, milles tuleb hinnata DLH õigust hagi esitada.

26.

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt on eelkõige füüsilisel või juriidilisel isikul õigus esitada hagi akti peale, mis ei ole talle adresseeritud, tingimusel, et see akt teda „otseselt ja isiklikult“ puudutab.

27.

Klassikalist kohtupraktikat kokku võttes puudutab vaidlustatud akt isikut „otseselt“, kui selle akti ja isiku õigusliku olukorra vahel on otsene seos ( 3 ), ning „isiklikult“, kui see puudutab teda teatavate teda iseloomustavate omaduste või asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest ( 4 ).

28.

Nagu juba täheldatud, on need kaks tingimust erinevat laadi, kuna otsene puutumus puudutab hageja õiguslikku olukorda, samas kui isiklik puutumus puudutab hageja faktilist olukorda ( 5 ).

29.

Mis puudutab riigiabi käsitleva komisjoni otsuse peale käesolevas asjas esitatud hagi, siis tuleb märkida, et ELTL artiklis 108 ette nähtud riigiabi kontrollimenetluses tuleb eristada ühelt poolt selle artikli lõike 3 kohast esialgse uurimise etappi, mille ainus eesmärk on anda komisjonile võimalus anda esmane arvamus kõnealuse abi osalise või täieliku kokkusobivuse kohta, ning teiselt poolt selle artikli lõike 2 kohast ametliku uurimismenetluse etappi. Ametlik etapp osutub vältimatuks juhul, kui komisjonil on „tõsiseid raskusi“ hinnangu andmisel sellele, kas abi on siseturuga kokkusobiv või mitte. Kui esmane uurimine ei võimalda kõiki neid raskusi ületada, on komisjonil niisiis kohustus igakülgse teabe saamiseks küsida kõiki vajalikke selgitusi ning algatada selleks ametlik uurimismenetlus ( 6 ). Aluslepinguga ette nähtud kohustus nõuda „asjasse puutuvatelt isikutelt“ selgitusi on komisjonil niisiis üksnes viimati nimetatud etapis.

30.

Väljakujunenud kohtupraktikast, mis sai alguse kohtuotsustest Cook vs. komisjon ( 7 ) ja Matra vs. komisjon ( 8 ), tuleneb, et juhul kui komisjon tõdeb ametlikku uurimismenetlust algatamata esialgse uurimise etapis tehtud otsuses, et abi on siseturuga kokkusobiv, saavad asjasse puutuvad isikud oma menetlusõigusi kaitsta vaid siis, kui neil on võimalus seda otsust liidu kohtus vaidlustada. ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses „asjasse puutuva isiku“ poolt sellise otsuse tühistamiseks esitatud hagi tunnistatakse vastuvõetavaks, kui hagi esitaja soovib hagi esitamisega kaitsta viimati nimetatud sättest talle tulenevaid menetlusõigusi ( 9 ). Sellisel juhul ei pea hageja – erinevalt hagejast, kes vaidlustab ametliku uurimismenetluse tulemusena tehtud otsuse põhjendatuse – tõendama, et ta on erilises olukorras kohtuotsusest Plaumann tuleneva kohtupraktika tähenduses, millega on tegemist eelkõige juhul, kui vaidlusaluse otsuse esemeks olev abi mõjutab oluliselt tema turupositsiooni ( 10 ).

31.

Liidu seadusandja täpsustas mõistet „asjasse puutuv isik“ määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 11 ) artikli 1 punktis h ja seejärel määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h, kus on mõiste „huvitatud pool“ määratletud kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“. Kuigi see mõiste hõlmab eelkõige abisaajaga konkureerivat ettevõtjat, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see puudutab siiski määramata hulka adressaate ( 12 ). Seega on Euroopa Kohus nõustunud käsitama „huvitatud poolena“ ka ettevõtjaid, kes ei ole abisaaja otsesed konkurendid, kui nad tõendavad õiguslikult piisavalt, et abi võib konkreetselt mõjutada nende seisundit ( 13 ).

32.

Neist märkustest lähtudes käsitlen järgmiseks konkreetseid etteheiteid, millega liidumaa ja komisjon kritiseerivad Üldkohtu arutluskäiku, mis päädis DLH poolt Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavaks tunnistamisega.

33.

Komisjon leiab, et Üldkohus on mõistet „kaudne konkurent“ tõlgendanud liiga laialt ja jõudnud seetõttu ekslikule järeldusele, et DLH oli „huvitatud pool“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses. Esiteks ei ole Üldkohus järginud nõudeid, mis on sõnastatud kohtuotsustes Kronoply ja Austria vs. Scheucher‑Fleisch jt ( 14 ), kus Euroopa Kohus pidas kaudse konkurentsi olemasolu tõendamisega seoses vajalikuks, et tõendamist leiaks kõigepealt see, et abisaaja ja kaudne konkurent konkureerivad omavahel vähemalt oma tegevuste teatud osas, ning seejärel see, et abi võib mõjutada nimetatud konkurendi konkurentsipositsiooni. Teiseks jättis Üldkohus tuvastamata vaidlusaluse abi tegeliku mõju Maini-äärse Frankfurdi lennujaamale, eelkõige selle kasumlikkusele ning lendude pakkumisele nii DLH poolt Maini-äärse Frankfurdi lennujaamast väljuvate lendude kui ka Ryanairi poolt Frankfurt-Hahni lennujaamast väljuvate lendude osas.

34.

Kuigi on tõsi, nagu komisjon väidab, et Üldkohus näib vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 46 olevat soovinud iseloomustada vaidlusaluse abi saaja ehk FFHG ja hageja ehk DLH vahelist suhet kui kaudset konkurentsi, on kohtupraktika kohane tõlgendus, mis puudutab küsimust, kas ettevõtja, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, on „huvitatud pool“, komisjoni välja pakutust märksa laiem.

35.

Seoses esimese etteheitega, milles komisjon kritiseerib Üldkohtu seisukohta, et kaudse konkurentsi olemasolu eeldab seda, et hageja ja abisaaja on vähemalt oma tegevuste teatavas osas konkurendid, tuleb märkida, et see etteheide tugineb kohtuotsustele Kronoply ja Austria vs. Scheucher-Fleisch.

36.

Ma ei usu, et komisjoni poolt neile kohtuotsustele pakutav tõlgendus võiks Euroopa Kohtu heakskiidu leida.

37.

Kohtuotsuses Kronoply käsitas Euroopa Kohus „huvitatud poolena“ ettevõtjat, kes ei olnud abisaaja otsene konkurent, ent kes vajas oma tootmisprotsessi jaoks sama toorainet. Sellest otsusest ei tulene aga kuidagi, et Euroopa Kohus oleks seejuures soovinud üldiselt käsitada huvitatud pooltena üksnes selliseid ettevõtjaid, kes vähemalt oma tegevuse teatavas osas abisaajaga konkureerivad.

38.

Kohtuasjas, kus tehti kohtuotsus Austria vs. Scheucher‑Fleisch, seisnes vaidlusalune abi toetuste maksmises sellise programmi raames, mille eesmärk oli edendada ühe kvaliteedimärgi kaudu põllumajandustoodete tootmist, töötlemist ja turustamist Austrias, ning seda abi said kõik sellele märgisele eriomases ahelas tegutsevad ettevõtjad, sealhulgas mõned tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud ettevõtjad ning nende jaekaubandusettevõtjatest kliendid.

39.

Hagejaid, kelleks olid loomade tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud ettevõtjad, kellel nimetatud märgist ei olnud, käsitati huvitatud pooltena kui selle kvaliteedimärgi saanud sama tegevusega tegelevate ettevõtjate otseseid konkurente ja kui selle märgisega jaemüügiettevõtjate kaudseid konkurente. Seega tunnustas Euroopa Kohus „kaudsete konkurentidena“ selliseid ettevõtjaid nagu hagejad, kes ei tegutsenud jaemüügiettevõtjatega samal tasandil ning seetõttu ei konkureerinud viimastega mitte üheski oma tegevuse osas ( 15 ).

40.

Lisaks sellele on need kohtuotsused osa kohtupraktikast, kus Euroopa Kohus näib minu meelest olevat komisjoni poolt käesoleval juhul väidetuga võrreldes palju erinevamates olukordades leidnud, et ettevõtja, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, on „huvitatud pool“. Hea näide Euroopa Kohtu sellise lähenemisviisi kohta sisaldub kohtuotsuses 3F.

41.

Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, olid vaidluse all Taani õigusnormid, mis hõlmasid Taani rahvusvahelise laevaregistri suhtes kohaldatavaid maksumeetmeid. Nende õigusnormide kohaselt andis see register laevaomanikele, kelle laevad olid sinna kantud, esiteks võimaluse kasutada kolmandate riikide kodanikest meresõitjaid, makstes neile nende kodakondsusriigi õigusega kooskõlas olevat töötasu, mis oli väiksem kui Taani õigusest tulenev. Teiseks olid kõik neil laevadel töötavad meresõitjad vabastatud tulumaksust, mis vähendas meresõitjate poolt laevaomanikele esitatud palganõudeid.

42.

Kohtuotsuses nõustus Euroopa Kohus, et meresõitjate ametiühingut saab käsitada huvitatud poolena, kuna kõnealune abi võib reaalselt mõjutada tema „konkurentsipositsiooni“mitte sellel turul, kus tegutsevad laevaomanikud, küll aga tööjõuturul, võrreldes teiste meresõitjate ametiühingutega, kelle liikmed töötavad ülalnimetatud registrisse kantud laevadel ( 16 ).

43.

Vaadeldes seda koos kohtuotsustega Kronoply ja Austria vs. Scheucher‑Fleisch, võiks kohtuotsus 3F näidata, et mõiste „huvitatud pool“ puhul peab olema tõendatud, et abi andmine avaldab mõju hageja konkurentsipositsioonile, sõltumata sellest, kas see mõju puudutab muud turgu kui see, kus tegutseb abisaaja.

44.

Pealegi näib selle mõiste piire olevat märkimisväärselt laiendatud Euroopa Kohtu poolt hiljuti kuulutatud kohtuotsuses Ja zum Nürburgring vs. komisjon ( 17 ).

45.

Selles kohtuotsuses põhjendati ühendusena tegutseva hageja käsitamist huvitatud poolena sellega, et vaidlusalune abi anti Nürburgringi kompleksi varade müügi käigus ühele kasumi teenimisele orienteeritud eraõiguslikule ettevõtjale ning et see seadis ohtu hagejate avalike huvidega seotud eesmärgid ja isegi hageja olemasolu, mis oli konkreetselt seotud Nürburgringi ringrajaga ( 18 ).

46.

Seetõttu ei saa minu arvates nõustuda komisjoni etteheitega, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi seeläbi, et ei nõudnud DLH‑lt tõendamist, et ta Frankfurt-Hahni lennujaamaga kas või osaliselt konkureerib.

47.

Seoses teise etteheitega, milles komisjon kritiseerib seda, et Üldkohus on kaudselt asunud seisukohale, et abisaajaga otseselt mittekonkureeriva ettevõtja käsitamiseks „huvitatud poolena“ ei ole vaja tuvastada abi andmise reaalseid tagajärgi, tuleb märkida, et komisjon on taaskord viidanud kohtuotsustele Kronoply ja Austria vs. Scheucher-Fleisch.

48.

Minu arvates ei saa need kohtuotsused kinnitada seda, et mõistele „huvitatud pool“ õige tõlgenduse andmiseks oleks Üldkohus pidanud tuvastama vaidlusaluse abi mõju Maini‑äärse Frankfurdi lennujaamale, eelkõige selle kasumlikkusele ning lendude pakkumisele nii DLH poolt Maini‑äärse Frankfurdi lennujaamast väljuvate lendude kui ka Ryanairi poolt Frankfurt‑Hahni lennujaamast väljuvate lendude osas.

49.

Mis puudutab neist kohtuotsustest esimest, siis selles nõustus Euroopa Kohus Üldkohtu arutluskäiguga, mille kohaselt olid hagejad tõendanud, et puidu hind tõusis, ning kuigi hagejad ei olnud tõendanud, et see hinnatõus oli tingitud kõnealuse abi andmisest, ei saanud neile kaasnevaid negatiivseid tagajärgi välistada. Puidu hinna tõusule viidates ei tuvastanud Euroopa Kohus kaugeltki mitte abi andmisega kaasnevat tegelikku mõju, vaid üksnes põhjendas täiendavalt oma järeldust, mis puudutas kõnealuse abi andmise puhtalt potentsiaalset mõju hagejate turupositsioonile ( 19 ).

50.

Teise kohtuotsuse puhul ei nähtu mulle ühestki selle punktist, et Euroopa Kohus oleks seal tuvastanud jaekaubandusettevõtjatele antud abi tegeliku mõju hagejatele (tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud ettevõtjatele, kellel märgist ei olnud).

51.

Eespool käsitletud kohtuotsused 3F ja Nürburgring pealegi vaid kinnitavad seda, et asumaks seisukohale, et ettevõtjat, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, saab käsitada „huvitatud poolena“, ei ole abi tegeliku mõju tuvastamine vajalik.

52.

Teise etteheitega ei saa seega minu meelest nõustuda.

53.

Komisjon leiab, et Üldkohus tõlgendas mõistet „huvitatud pool“ vääralt, kuna ta ei nõudnud, et DLH tõendaks, et vaidlusaluse abi andmine mõjutab „tema õiguslikke huve või tema õiguslikku seisundit“.

54.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et mõiste „huvitatud pool“ hõlmab eelkõige ettevõtjat, kes ei ole abisaaja otsene konkurent ja kes väidab, et „abi andmine võib tema huve mõjutada“, ning kes seejuures „õiguslikult piisavalt tõendab, et abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit“ ( 20 ). Seevastu ei tulene sellest kohtupraktikast minu arvates, et „huvitatud poolena“ saaksid kvalifitseeruda üksnes sellised ettevõtjad, kelle puhul esineb nende õiguslike huvide või õigusliku seisundi mõjutamise oht.

55.

Oma tõlgendust põhjendab komisjon viitega kohtuotsustele 3F ja Nürburgring. Esimest kohtuotsust silmas pidades näib ta olevat seisukohal, et seal käsitati meresõitjate ametiühingust hagejat „huvitatud poolena“ seetõttu, et abi andmine muutis tema õiguslikku seisundit, muutes tema positsiooni läbirääkimistel teatavate Taani laevaomanikega, mis minu arvates näitab selle kohtuotsuse ebatäpset mõistmist. Nimelt, nagu juba eespool selgitatud, oli hageja käsitamisel huvitatud poolena Euroopa Kohtu hinnangul aluseks mõju selle ametiühingu konkurentsipositsioonile võrreldes teiste meresõitjate ametiühingutega kollektiivlepingu läbirääkimistel, mille tagajärjed avaldusid kõnealuse ametiühingu võimes liikmeid värvata ( 21 ). Neil asjaoludel ei olnud nõutav mis tahes muutus hageja õiguslikus seisundis. Teise kohtuotsusega seoses leiab komisjon, et muutuseks õiguslikus seisundis, millega oli põhjendatav seisukohavõtt, et hageja on „huvitatud pool“, oli see, et hageja taotletav üldise huviga seotud eesmärk muutus „õiguslikult saavutamatuks“, kuna abisaaja ja Nürburgringi kompleksi omandaja oli eraettevõtja. Seeläbi näib see institutsioon vihjavat asjaolule, et vaidlusaluse abi andmise tagajärg oli tulevane muudatus hageja õiguslikus staatuses. Omalt poolt olen arvamusel, et Euroopa Kohtu seisukoha aluseks oli hageja taotletud eesmärgi kokkusobimatus abisaajaks oleva ettevõtja omaga, mitte aga mis tahes sellised kaalutlused, mis puudutavad näiteks hageja võimalikku tulevast lagunemist ( 22 ).

56.

Pealegi ei tohiks olla üllatuseks, et sellise hinnangu andmisel on hageja õiguslike huvide rikkumise või tema õigusliku seisundi halvenemisega seotud kriteerium asjassepuutumatu. Nagu käesolevas ettepanekus eespool osutatud, teenib „huvitatud poole“ õigus esitada hagi otsuse peale, millega tunnistatakse abi riigiabi esialgse uurimise etapi tulemusena kokkusobivaks, eesmärki muuta paindlikumaks tingimus, mille kohaselt peab vaidlustatav otsus hagejat „isiklikult puudutama“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, nagu Euroopa Kohus tõlgendas seda kohtuotsusest Plaumann tulenevas kohtupraktikas. Seega on „huvitatud poole“ staatus õiguslikuks kriteeriumiks, mis on asjasse puutuv hinnangu andmisel sellele, kas EL toimimise lepingus ette nähtud isikliku puutumuse tingimus on täidetud. See tingimus aga puudutab, nagu juba selgitatud, hageja faktilist, mitte õiguslikku seisundit.

57.

Seda silmas pidades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, käsitades DLH‑d „huvitatud poolena“, lähtudes üksnes viimase majanduslikust huvist.

58.

Komisjoni ülejäänud etteheited ei saa minu arvates välja pakutud tõlgendust ümber lükata.

59.

Hageja õiguslike huvide või õigusliku seisundi mõjutamise vajalikkust ei saa – vastupidi komisjoni hinnangule – tuletada ka paralleelist kohtupraktikaga, mis käsitleb otsest puutumust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses ( 23 ), paralleelist kohtupraktikaga, mis puudutab Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artikli 40 teises lõigus kasutatud mõistet „põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu“, ega ka kohtuotsusest Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (edaspidi „kohtuotsus Montessori“) ( 24 ).

60.

Esimesena puudutab nimetatud kohtupraktika tingimust, mille kohaselt peab otsus isikut „otseselt puudutama“ ega ole seega eespool toodud põhjustel kuidagi asjasse puutuv.

61.

Teisena puudutab nimetatud kohtupraktika Euroopa Kohtu põhikirja sätet, mille kohaselt on Euroopa Liidu Kohtus arutusel olevates kohtuasjades menetlusse astumise õigus liidu organitel ja asutustel ja igal isikul, kes tõendab oma põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu. Selle väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse huvina kohtuvaidluse lahenduse vastu otsest ja tegelikku huvi selle vastu, et rahuldatakse selle poole nõuded, keda menetlusse astuja toetada soovib, mistõttu tuleb kontrollida, kas komisjoni otsus puudutab menetlusse astumise avalduse esitanud isikut otseselt ning kas tema huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu on kindel. Nagu komisjon osutab, on Euroopa Kohus täpsustanud, et põhimõtteliselt saab huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu pidada piisavalt otseseks vaid siis, kui see lahendus võib muuta menetlusse astumise avalduse esitanud isiku õiguslikku olukorda ( 25 ). Tegemist on aga analoogse hinnanguga sellele, mis puudutab otsest puutumust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ning seetõttu ei sobi seda üle kanda mõiste „huvitatud pool“ tõlgendamisele. Igal juhul on sellise tõlgendustulemuse saamiseks kaalutud omavahel konkreetselt menetlusse astumisega seotud vajadust võimaldada kohtuasjade tausta paremat hindamist ja vajadust vältida liiga suurt hulka üksikuid menetlusse astujaid, mis võib ohustada menetluse tõhusust ja nõuetekohast läbiviimist ( 26 ).

62.

Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Nürburgring juba leidis, on kohtuotsus Montessori ( 27 ) selles kontekstis asjassepuutumatu. Viimati nimetatud kohtuotsuses ei olnud nimelt küsimus selles, kas isik või ettevõtja on „huvitatud pool“, vaid selles, kas komisjoni otsus, millega jäeti abikava kehtestanud riiklike meetmete mõju täielikult muutmata, saab vahetult kahjustada sellise kaebuse esitaja õiguslikku olukorda, kes väidab, et need meetmed panevad ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda ( 28 ).

63.

Komisjon ja liidumaa kritiseerivad mitmest aspektist ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–54 sisalduvaid Üldkohtu hinnanguid DLH ja Ryanairi suhetele.

64.

Ennekõike leiab komisjon, et DLH ja Ryanairi vahelise konkurentsi olemasolu osas on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53 rikkunud kohustust vastata kõigile tema argumentidele.

65.

Kõigepealt tuleb tähele panna esiteks, et apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida eelkõige seda, kas Üldkohus on õiguslikult piisavalt vastanud kõigile hageja esitatud argumentidele, ning teiseks, et väide, mille kohaselt ei ole Üldkohus vastanud esimeses kohtuastmes toodud argumentidele, tähendab sisuliselt viidet, et rikutud on põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 117. Tuleb siiski rõhutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea Üldkohus esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest ja seega võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisava teabe omapoolse kontrolli tegemiseks ( 29 ).

66.

Tuleb märkida, et esimese kohtuastme menetlusdokumentides vaidles komisjon jõuliselt vastu väitele, et lennud, mida Ryanair pakub Frankfurt-Hahni lennujaamast, konkureerivad samadesse sihtkohtadesse tehtavate lendudega, mida DLH pakkus Maini-äärse Frankfurdi lennujaamast.

67.

Komisjon rõhutas seejuures esiteks, et DLH kasutas Maini-äärse Frankfurdi lennujaama lendude sõlmpunktina („hub“) ja enamik tema reisijatest olid transiidireisijad, samas kui Ryanair korraldas Frankfurt-Hahni lennujaamast odavlende n-ö punktist punkti lendudena, ning teiseks, et väidetavad tõendid, mille DLH Üldkohtule esitas, ei sisaldanud sellise konkurentsi olemasolu kinnitavat mis tahes teavet, nagu andmeid muutuste kohta reisijate arvus ja DLH teenindatavate lennuliinide kasumlikkuse kohta võrreldes Ryanairiga ( 30 ).

68.

Komisjoni etteheidetes osutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktid ja eelkõige punkt 52 kajastavad lähenemisviisi, mille kohaselt on DLH ja Ryanairi vahelise konkurentsi olemasolu peaaegu et eeldatud, kuna Üldkohus on seal piirdunud väitega, et see, et need lennuettevõtjad teenindavad samu sihtkohti, „näitab konkurentsi olemasolu“. Minu arvates ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus on sel moel kaudselt vastanud komisjoni esitatud argumentidele, mille eesmärk oligi kahtluse alla seada, et selline eeldus (teenindatavate sihtkohtade kokkulangevus) lubab kindlasti teha sellise järelduse (konkurentsi olemasolu). Leian seega, et seda põhjendust ei saa kuidagi käsitada piisavana, et võimaldada komisjonil mõista tema argumentide tagasi lükkamise põhjusi ja Euroopa Kohtul teha oma kohtulikku kontrolli.

69.

Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–54 sisalduv arutluskäik on põhjendamata ning seetõttu peaks Euroopa Kohus käesoleva etteheitega nõustuma.

70.

Seda järeldust silmas pidades ei ole vaja käsitleda teisi liidumaa ja komisjoni esitatud etteheiteid, mis puudutavad seda osa Üldkohtu arutluskäigust.

71.

Sisuliselt heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et viimane on DLH hagi vastuvõetavust põhjendades tuginenud väidetavale konkurentsile Maini‑äärse Frankfurdi lennujaama ja Frankfurt‑Hahni lennujaama vahel ning vaidlusaluse abi mõjule Maini‑äärse Frankfurdi lennujaamale, kuigi tühistamishagis selliseid argumente ei esitatud.

72.

Kuigi komisjon osutab tõendamiskoormist käsitlevate normide rikkumisele, näib mulle selle etteheite tähelepanelikumal uurimisel, et pigem soovitakse sellega vaidlustada võistlevuse põhimõtte eiramist Üldkohtu poolt.

73.

Juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei anna võistlevuse põhimõte igale menetluse poolele üksnes õigust tutvuda vastaspoole poolt kohtule esitatud tõendite ja märkustega ning nende üle vaielda. See hõlmab ka poolte õigust tutvuda kohtu omal algatusel tõstatatud asjaoludega, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda, ning nende üle vaielda. Täitmaks nõudeid, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooltele oleksid teada nii faktilised kui ka õiguslikud asjaolud, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja et nad saaksid võistlevalt nende üle vaielda ( 31 ).

74.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 näib Üldkohus olevat asunud seisukohale, et Frankfurt‑Hahni lennujaam ja Maini‑äärse Frankfurdi lennujaam on konkurendid.

75.

Tühistamishagi vastuvõetavust käsitlevas osas ei ole DLH kordagi maininud nende kahe lennujaama vahelist konkurentsi ning on esitanud argumentatsiooni, mis põhineb peaaegu eranditult tema konkurentsisuhtel Ryanairiga.

76.

Tuleb muidugi märkida, et hagiavalduse sissejuhatavas osas (punkt 48) ning osas, mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendatust (punktid 117 ja 118), püüab DLH näidata, et FFHG‑poolne Ryanairi subsideerimine võimaldas sellel lennuettevõtjal liikuda olulisematesse lennujaamadesse ja eelkõige Maini‑äärse Frankfurdi lennujaama ning et viimati nimetatud lennujaama käitaja järgib sestpeale odavlennuettevõtjate ligimeelitamise strateegiat. Selles kontekstis kritiseerib hageja seda, kuidas on komisjon vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobivust analüüsides piiritlenud Frankfurt‑Hahni lennujaama teeninduspiirkonna, ja eelkõige vaidlusaluse otsuse punkti 46.

77.

Leian siiski, et neil asjaoludel saaks üksnes selle hagiavalduse iseäranis heatahtlikul tõlgendamisel, mis hõlmab loogika appi võtmist selleks, et tuua ilmsiks selle sõnastuse kaudne, ent vajalik tähendus, teha järelduse, et DLH leiab, et need kaks lennujaama konkureerivad omavahel, ning võtta seda asjaolu seega arvesse hinnangu andmisel sellele, kas DLH on õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlusalune abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit.

78.

Kuna Üldkohus on seeläbi võistlevuse põhimõtet rikkunud, teen Euroopa Kohtule ettepaneku käesoleva etteheitega nõustuda.

79.

Liidumaa leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, et vaidlusalune abi võib tekitada konkurentsisurve Maini-äärse Frankfurdi lennujaamale, mis võib negatiivselt mõjutada selle kliente, sealhulgas DLH‑d.

80.

Olles teinud ettepaneku nõustuda eelmise etteheitega, mis puudutab tõendamiskoormise rikkumist seoses sellega, et hagis ei olnud esitatud Frankfurt‑Hahni lennujaama ja Maini‑äärse Frankfurdi lennujaama omavahelist konkureerimist puudutavat väidet, käsitlen seda etteheidet üksnes teise võimalusena.

81.

Enne sellele etteheitele hinnangu andmist on oluline tähele panna, et käesoleval juhul asjasse puutuvat õiguslikku raamistikku täpsustati kohtuotsuses, mille Euroopa Kohus tegi hiljuti kohtuasjas Solar Ileias Bompaina.

82.

See puudutas Kreeka õigusnorme, mille tulemusel vähendati taastuvaid energiaallikaid kasutavate tootjate – nagu hageja – soodustariife ja mille eesmärk oli katta nende tootjate suhtes kohaldatavate soodustariifide rahastamiseks eelnevalt seadusega loodud erikonto puudujääk. Seda kontot rahastati peamiselt tarbijatele kehtestatud erimaksust ja lisaallikatest, näiteks asjaomasel turul tegutsejate tuludest. Hageja hinnangul oli nende õigusnormide näol tegemist abi andmisega elektritarnijatele, kuna neil maksete tegemise kohustust ei olnud. Kui neil tarnijatel oleks tulnud teha makseid kõnealuse puudujäägi katmiseks, oleks hageja varaline olukord tema väitel olnud parem, kuna talle kohaldatud soodustariife ei oleks olnud vaja vähendada.

83.

Seoses küsimusega, kas oli oht, et abi mõjutab konkreetselt hageja seisundit, täpsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et ehkki hageja huvide kahjustamine võib olla pelgalt potentsiaalne, peab olema võimalik õiguslikult piisavalt tõendada ohtu, et konkreetselt kahjustatakse neid samu huve ( 32 ). Teisisõnu on asjasse puutuv kriteerium Euroopa Kohtu hinnangul see, kas väidetava abi ja asjaomase ettevõtja huvide või turupositsiooni konkreetse kahjustamise vahel esineb õiguslikult piisavalt tõendatud võimalik põhjuslik seos ( 33 ).

84.

Nende põhimõtete kohaselt nõustus Euroopa Kohus Üldkohtu järeldusega, et hageja ei suutnud selgitada, kuidas võis elektritarnijatele ette nähtud nn vabastus mõjutada tema suhtes kohaldatavate uute soodustariifide kehtestamist, arvestades, et tehtud kohanduste eesmärk oli peamiselt tasakaalustada nendele tootjatele varem makstud ülemäärast hüvitist ( 34 ).

85.

Tõlgendamise huvides tuleb kasuks, kui astuda samm tagasi ja meenutada, et nagu käesoleva ettepaneku punktis 30 selgitatud, on kohtupraktikas laiendatud nende isikute ringi, keda saab käsitada „huvitatud pooltena“, kuna selles kohtupraktikas on vastav staatus lahti ühendatud hageja ja abisaaja vahelise konkurentsisuhte olemasolust.

86.

Sellise laiendamise tulemusena näib abi ja hageja seisundi konkreetse kahjustamise vahelist potentsiaalset põhjuslikku seost puudutav tõendamisnõue olevat tegelik kaitsevall, mis võimaldab vältida seda, et selliste komisjoni otsuste nagu vaidlusalune otsus peale esitatavad hagid ei muunduks omamoodi populaarhagideks. Minu arvates näib Euroopa Kohus kutsuvat meid üles mõistma seda seost võrdlemisi rangelt, pidades siiski meeles, et see nõuab üksnes hageja seisundile avalduva puhtalt potentsiaalse, mitte reaalse mõju tõendamist.

87.

Sellest lähenemisviisist tuleneb minu arvates ka nõue tõendada, et hageja huve võib mõjutada vaidlusalune abi iseenesest, mitte aga lihtsalt potentsiaalse huvide konflikti esinemine selle abi saaja ja hageja vahel ( 35 ).

88.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 on Üldkohus sisuliselt asunud seisukohale, et kuna Maini‑äärse Frankfurdi lennujaam on DLH lendude teenindamise peamine keskus ja asub vaidlusaluse abi saajaks oleva lennujaama läheduses, on DLH‑l huvi selle vastu, et vaidlusaluse abi andmisega kaasneda võiv võimalik mõju Maini‑äärse Frankfurdi lennujaama konkurentsipositsioonile ei häiriks selle lennujaama toimimist.

89.

Selliselt kirjeldatud põhjuslikkuse ahelas on minu arvates ilmne lünk.

90.

Üldkohus ei osuta mitte ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et Maini-äärse Frankfurdi lennujaamale avalduval võimalikul konkurentsisurvel oleks negatiivne mõju sellistele klientidele nagu DLH. Jagan selles osas liidumaa tähelepanekut, et konkurentsipoliitilistele kaalutlustele tugineva üldise arutluskäigu pinnalt võiks isegi eeldada vastupidist, kuna konkurentsisurve all olles oleks Maini‑äärse Frankfurdi lennujaam ajendatud pakkuma seal tegutsevatele lennuettevõtjatele paremaid lepingutingimusi.

91.

Neid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule – kui ta leiab, et eelnevalt käsitletud etteheide tuleb tagasi lükata – ettepaneku asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 sisalduv arutluskäik kätkeb endas õigusnormi rikkumist, ning seetõttu käesoleva etteheitega nõustuda.

92.

Liidumaa heidab Üldkohtule esiteks ette seda, et viimane on eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 ekslikult leidud, et DLH heitis oma tühistamishagis komisjonile ette seda, et otsustades jätta ametliku uurimismenetluse algatamata, rikkus komisjon tema menetlusõigusi, ning teiseks seda, et Üldkohus ei ole seda seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud.

93.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Üldkohtu ülesanne tõlgendada hageja hagi, milles vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatus nii, et sellega soovitakse tegelikult kaitsta apellandile ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevaid menetluslikke õigusi, kui ta ei ole sõnaselgelt esitanud seda eesmärki taotlevat väidet. Selline tõlgendamine tähendaks tegelikult hagi eseme muutmist ( 36 ).

94.

Kohtuotsustes Kronoply ja Austria vs. Scheucher-Fleisch kinnitas Euroopa Kohus, et kui hagejad taotlevad esimeses kohtuastmes ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise kohta tehtud komisjoni otsuse tühistamist, ei takista eelnevalt osutatud hagi väidete tõlgendamisvolituste piirang Üldkohtul käsitleda hageja esitatud sisulisi argumente selleks, et kontrollida, kas neis argumentides esile toodu toetab mõnda sellist hageja poolt samuti esitatud väidet, milles sõnaselgelt osutatakse tõsistele raskustele, mis oleksid õigustanud ametliku uurimismenetluse algatamist ( 37 ).

95.

Kohtuotsuses Belgia vs. Deutsche Post ja DHL International ( 38 ) täpsustas Euroopa Kohus, et tühistamishagis ei pea olema selgelt esitatud väidet, mis on konkreetselt määratletav hagejate menetluslike õiguste kaitset käsitleva väitena. Euroopa Kohus pidas piisavaks seda, kui sellise hagi sõnastuse kohaselt väidavad hagejad, et ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine ei võimalda neil realiseerida menetluslikke tagatisi, millele neil on õigus. Sellistel asjaoludel on tühistamishagi Euroopa Kohtu hinnangul vastuvõetav osas, milles Üldkohus teeb otsuse üksnes hagi nende väidete kohta, mis on suunatud selle tuvastamisele, et komisjon oleks pidanud ametliku uurimismenetluse algatama ( 39 ).

96.

Käesoleva asja asjaolud tunduvad mulle sarnased. Nimelt vaidlustati hagiga, mille DLH esimeses kohtuastmes esitas, komisjoni otsus jätta ametlik uurimismenetlus algatamata. Kuigi DLH tühistamishagis ei ole selgelt esitatud väidet, mis oleks konkreetselt määratletav hageja menetluslike õiguste kaitset käsitleva väitena, ilmneb hagiavalduse ja eelkõige selle punktide 55 ja 56 sõnastusest, et DLH on esitanud argumendid, mida saab mõista nii, et nendega heidetakse komisjonile ette kõnealuse menetluse algatamata jätmist.

97.

Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole Üldkohus aga väiteid Euroopa Kohtu poolt ette kirjutatud viisil ümber grupeerinud, ja on rikkunud sellega õigusnormi. Seega tuleb liidumaa selle etteheitega minu arvates nõustuda.

98.

Igal juhul näib mulle, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 62 ei saa selle ebamäärasuse ja napisõnalisuse tõttu pidada vastavaks Üldkohtul lasuvast põhjendamiskohustusest tulenevatele nõuetele. Üldkohus oleks nimelt pidanud sõnaselgelt välja tooma need DLH tühistamishagi punktid, millega saaks põhjendada tema üldist hinnangut, et hagiavaldust „tervikuna analüüsides“ ilmneb, et hageja tugineb oma menetlusõigustele.

99.

Sisu osas kritiseerib DLH eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 129–142 esitatud arutluskäiku, mille tulemusel lükkas Üldkohus tagasi DLH esitatud etteheited ning leidis, et hinnangu andmisel vaidlusaluse abi kokkusobivusele siseturuga ei olnud komisjonil kohustust võtta arvesse mitut Ryanairi kasuks võetud meedet. DLH arvates kompenseeriti selle abiga kahjumit, mis tekkis FFHG‑l konkreetselt nende Ryanairi kasuks võetud meetmete tõttu, mis tähendab, et tegelikult oli vaidlusaluse abi puhul kaudne abisaaja see lennuettevõtja, mis oleks pidanud tekitama kahtluse selle abi kokkusobivuses siseturuga. Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

100.

Võttes arvesse, et tegin Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et DLH poolt Üldkohtule esitatud hagi ei ole vastuvõetav, tuleb järgmiseks esitatud arutluskäiku mõista nii, et see on esitatud üksnes teise võimalusena.

101.

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140 sisalduv Üldkohtu järeldus rajaneb kahel seisukohal. Esiteks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 leidnud, et teatavad Ryanairi kasuks võetud meetmed on menetluse Hahn IV ese. Teiseks on ta selle kohtuotsuse punktides 138 ja 139 otsustanud, et mitte ükski neist meetmetest ei kuulu koos vaidlusaluse abiga ühte „tervikstsenaariumisse“.

102.

Eelkõige leiab DLH, et ei ole põhjendatud välistada tervikstsenaariumi kontseptsioonist lähtudes võimalus, et vaidlusalune abi kanti üle Ryanairile.

103.

Märgin siinkohal, et kolm kriteeriumi, millest Üldkohus tervikstsenaariumi määratlemisel lähtus, on i) ajaline vahe vaidlusaluse abi ja vaadeldavate meetmete vahel, ii) aktsionäride koosseisus lepingu sõlmimise ja abi andmise vahelisel ajal toimunud muudatused ning iii) nende meetmete erinev vorm.

104.

Sellest järeldub, et sisulised asjaolud, mida Üldkohus käsitles, kontrollimaks, kas vaidlusalune abi ja muud kõnealused meetmed moodustavad „tervikstsenaariumi“, vastavad neile, mida Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb analüüsida selleks, et teha kindlaks, kas mitut üksteisele järgnevat abimeedet saab riigiabi eeskirjade kohaldamisel käsitada ühe meetmena. Juhin nimelt tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus on leidnud, et sellise olukorraga võib tegemist olla eelkõige siis, kui järjestikused sekkumised, võttes eelkõige arvesse nende ajalist järjekorda, eesmärki ja ettevõtja olukorda nende sekkumiste hetkel, on niivõrd tihedalt omavahel seotud, et neid on võimatu eraldada ( 40 ).

105.

Käesolev väide ei puuduta siiski järjestikuste riigipoolsete sekkumiste kvalifitseerimist riigiabina, kuna selles, et FFHG‑le tehtud otsemaksete näol on tegemist riigiabiga, ei ole vaidlust. Selle väite keskmes olev õiguslik küsimus puudutab abi tagasinõudmise seisukohast võimaliku kaudse abisaaja olemasolu ning täpsemalt seda, kas saab asuda seisukohale, et abi kanti üle Ryanairile.

106.

Sel põhjusel olen veendumusel, et kohtuotsusest Bouygues alguse saanud kohtupraktika ( 41 ) ei ole käesoleval juhul asjasse puutuv, mida kinnitab pealegi see, et tuvastatud asjaolud, et vaidlusaluse abi ja muude kõnealuste meetmete vahele jääb ajaline vahe, et neil on erinev vorm või et FFGH aktsionäride ring muutus, ei saa välistada, et nende meetmete kaudu võis see abi anda soodustuse Ryanairile.

107.

See, kas niisugune ülekandmine tegelikult aset leidis, tuleb kindlaks teha, lähtudes üksnes kaudset eelist puudutavast Euroopa Kohtu praktikast, mis tuleneb kohtuotsustest Saksamaa vs. komisjon ( 42 ), Madalmaad vs. komisjon ( 43 ) ja Mediaset vs. komisjon ( 44 ).

108.

Riigiabi mõistet käsitleva teatise ( 45 ) punktis 116 on komisjon sellekohase kohtupraktika kokku võtnud, paludes „meetme ettenähtavaid mõjusid uurida ex ante“, täpsustades, et „[k]audne eelis on olemas siis, kui meede on kujundatud nii, et teisesed mõjud suunatakse tuvastatavatele ettevõtjatele või ettevõtjate gruppidele“. Nõustudes küll komisjoni tõlgendusega, leidsin hiljuti, et selle kohtupraktika kohaselt tuleneb kaudse eelise olemasolu kohaldatavate sätete sisust või nendesamade sätete sisust seoses olemasoleva faktilise kontekstiga ( 46 ).

109.

Kohtuotsusest Bouygues tulenevas kohtupraktikas sõnastatud kriteeriumidel, mida Üldkohus on kasutanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139, ei ole selle hinnangu andmisel ilmselgelt mitte mingisugust rolli.

110.

Siinkohal võib esile tuua näiteks kohtuasjas Madalmaad vs. komisjon tehtud Euroopa Kohtu otsuse ( 47 ). Kokkuvõttes puudutas see õigusnorme, milles oli ette nähtud abi, mis seisnes hüvitise maksmises Saksamaa piiril asuvatele Madalmaade tanklatele eesmärgiga vähendada Madalmaades ja Saksamaal kehtinud aktsiiside erinevust, ning lepingut, milles oli ette nähtud, et neid tanklaid varustavad naftaettevõtjad peavad nende tanklate käitajatele hüvitama teatava osa sellele erinevusele vastavatest kütuse jaehinnavähendustest. Kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et abi kanti üle kütusettevõtjatele, olgugi et kõnealused meetmed olid teist laadi, need ei avaldanud mõju samadele pooltele ning olid ajaliselt eraldatud.

111.

Leian seega, et andmaks hinnangut sellele, kas meede, millega vaidlusalune abi anti, oli kujundatud selliselt, et vähemalt osaliselt sai sellest kasu Ryanair, oleks Üldkohus pidanud kohaldama kaudset eelist puudutavast kohtupraktikast tulenevat kriteeriumi. Kohaldades selle asemel kohtuotsuses Bouygues tuletatud kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume, rikkus Üldkohus minu arvates õigusnormi.

112.

Minu hinnangul peaks Euroopa Kohus eeltoodut arvesse võttes – kui ta peaks leidma, et hagi, mille DLH Üldkohtule esitas, on vastuvõetav – DLH vastuapellatsioonkaebuse teise väitega nõustuma.

113.

Ülaltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vaidlustatud kohtuotsus tühistada, kuna Üldkohus on rikkunud õigusnormi selle kindlaksmääramisel, kas DLH‑l oli õigus hagi esitada.