1.

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Maxime Picard tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. märtsi 2021. aasta otsuse Picard vs. Euroopa Komisjon (T‑769/16, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2021:153), millega jäeti rahuldamata tema hagi, milles paluti esiteks tühistada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (edaspidi „PMO“) 4. üksuse pensionide osakonna ametniku 4. jaanuari 2016. aasta vastus, mille järgi on alates 1. juunist 2014 tema tavapärane pensioniiga 66 eluaastat ja pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient 1,8%, ning teiseks Euroopa Komisjoni personalihalduse peadirektoraadi E direktoraadi (edaspidi „personalihalduse peadirektoraat“) kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse direktori 25. juuli 2016. aasta otsus jätta rahuldamata M. Picardi kaebus 4. jaanuari 2016. aasta vastuse peale.

2.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse käsitleda kahte probleemi.

3.

Esiteks peab Euroopa Kohus tegema otsuse liidu lepinguliste töötajate suhtes kohaldatavate üleminekusätete ajalise kohaldamise tingimuste kohta, mis puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruses (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi, ette nähtud pensioniõiguste omandamise aastakoefitsienti ja pensioniiga ( 2 ). Lahendus, mille Euroopa Kohus selles küsimuses valib, mõjutab oluliselt pensioniskeemi, mida kohaldatakse märkimisväärsele osale liidu lepingulistest töötajatest.

4.

Teiseks võiks see kohtuasi võimaldada Euroopa Kohtul mõistet „huve kahjustav akt“ arvestades täpsustada, millisel hetkel on liidu töötajal õigus vaidlustada asjaolusid, mis on tema pensioniõiguste kindlaksmääramise alus.

5.

Käesolevas kohtuasjas on asjakohased:

6.

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–25 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

7.

Komisjon võttis M. Picardi tööle alates 1. juulist 2008 lepingulise töötajana PMO üksusesse 5 (edaspidi „2008. aasta leping“). Apellant määrati I tegevusüksusesse. Seda lepingut pikendati tähtajaliselt kolmel korral ja 3. mai 2011. aasta otsusega tähtajatult.

8.

Personalihalduse peadirektoraat pakkus 16. mail 2014 apellandile välja uue lepingulise töötaja lepingu, mille apellant allkirjastas samal päeval (edaspidi „16. mai 2014. aasta leping“). See tähtajatu leping jõustus 1. juunil 2014 ning apellant liigitati II tegevusüksusesse.

9.

Enne selle lepingu sõlmimist muudeti muude teenistujate teenistustingimusi määrusega nr 1023/2013, mille käesolevas asjas tähtsust omavad sätted on kohaldatavad alates 1. jaanuarist 2014.

10.

Pärast 2014. aasta reformi on personalieeskirjade artikli 77 teises lõigus, mida kohaldatakse lepingulistele töötajatele muude teenistujate teenistustingimuste artikli 109 lõike 1 alusel, kehtestatud uus pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient 1,8%, samas kui varem oli see koefitsient 1,9%. Lisaks algab personalieeskirjade artikli 77 viiendas lõigus kehtestatud pensioniiga 66. eluaastast, varem algas see aga 63. eluaastast.

11.

Personalieeskirjade XIII lisas nähti siiski ette üleminekukord. Nii kohaldati selle lisa artikli 21 teise lõigu kohaselt alates 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2013 teenistusse asunud ametniku suhtes jätkuvalt 1,9% aastakoefitsienti. Lisaks on selle lisa artikli 22 lõike 1 teises lõigus ette nähtud, et ametnikel, kes on 1. mai 2014. aasta seisuga 35‑aastased ( 3 ) ja kes asusid teenistusse enne1. jaanuari 2014, on õigus jääda vanaduspensionile 64 aasta ja 8 kuu vanuselt. Lõpuks on muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud, et üleminekusätteid „kohaldatakse 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia põhjal“.

12.

Apellant, kes kahtles, kuidas 2014. aasta reform võib tema olukorda pärast 16. mai 2014. aasta lepingule allakirjutamist mõjutada, palus 4. jaanuari 2016. aasta e-kirjas PMO 4. üksuse pensionide osakonna ametnikult selgitusi (edaspidi „4. jaanuari 2016. aasta e-kiri“).

13.

Sama päeva e-kirjas kinnitas pensionide osakonna ametnik apellandile, et tema pensioniõigused on lepingu muutmise tõttu muutunud ning et seega on tema puhul tõusnud nii tavapärane pensioniiga kui ka vanaduspensioniõiguste omandamise aastakoefitsient, mis on alates 1. juunist 2014 vastavalt 66 eluaastat ja 1,8% (edaspidi „4. jaanuari 2016. aasta vastus“).

14.

Apellant esitas 4. aprillil 2016 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 4. jaanuari 2016. aasta vastuse peale kaebuse.

15.

Personalihalduse peadirektoraadi E direktoraadi direktor teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiisikuna jättis 25. juuli 2016. aasta otsusega, mis tehti apellandile teatavaks 26. juulil 2016, selle kaebuse esimese võimalusena vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna tegemist ei olnud huve kahjustava aktiga, ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata (edaspidi „25. juuli 2016. aasta otsus“).

16.

Apellant esitas 7. novembril 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega nõude tühistada 4. jaanuari 2016. aasta vastus ja vajaduse korral 25. juuli 2016. aasta rahuldamata jätmise otsus. Komisjon esitas 6. veebruaril 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga selle hagi vastuvõetamatuse vastuväite.

17.

Üldkohtu kolmanda koja president otsustas 12. oktoobri 2017. aasta otsusega menetluse peatada, kuni kohtuasjas T‑128/17, Torné vs. komisjon, on jõustunud kohtuotsusega tehtud menetlust lõpetav otsus.

18.

Pärast 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Torné vs. komisjon ( 4 ) kuulutamist ja selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse puudumisel esitasid pooled Üldkohtu määratud tähtaja jooksul oma seisukohad selle kohtuotsuse tagajärgede kohta käesolevale kohtuasjale.

19.

Üldkohus liitis 13. mai 2019. aasta kohtumäärusega vastavalt kodukorra artikli 130 lõikele 7 komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohtuasja sisulise läbivaatamisega ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

20.

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus apellandi hagi rahuldamata.

21.

Üldkohus otsustas kõigepealt analüüsida apellandi esitatud väiteid, tegemata enne otsust komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta. Sellise otsuse tegemiseks tugines Üldkohus kohtupraktikale, mille kohaselt on liidu kohtul õigus iga juhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel on põhjendatud jätta hagi sisulistel põhjustel rahuldamata, ilma et kostja esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet enne lahendataks ( 5 ).

22.

Sisulistes küsimustes otsustas Üldkohus, et komisjon leidis õigesti, et 16. mai 2014. aasta lepingu tagajärjel ei saa hageja suhtes kohaldada personalieeskirjade XIII lisas ette nähtud üleminekusätteid, mis käsitlevad pensioniõiguste omandamise aastakoefitsienti ja pensioniiga.

23.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–83 tõlgendas Üldkohus muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõiget 1 osas, milles see sätestab, et personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 ( 6 ) ametnike suhtes ette nähtud üleminekueeskirju „kohaldatakse 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia põhjal“.

24.

Üldkohus leidis eelkõige, et selle sätte sõnastusest tuleneb, et selle lisa artikleid 21 ja 22 kohaldatakse analoogia alusel muude teenistujate teenistustingimustega hõlmatud teenistujate suhtes niivõrd, kuivõrd on võimalik tuvastada analoogia nende teenistujate ja ametnike vahel, võttes arvesse igale personalikategooriale omaseid tunnuseid. Pärast nende tunnuste analüüsimist märkis Üldkohus, et kui ametnik asub liidu administratsiooni teenistusse sellise ametisse nimetamise akti alusel, mis jääb kogu tema karjääri ajal muutumatuks, jääb lepinguline töötaja lepingu alusel tööle lepingu kehtivuse ajaks.

25.

Neid kaalutlusi arvestades tõlgendas Üldkohus nõuet, et isik peab olema „teenistuses 31. detsembril 2013“ teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tähenduses.

26.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 leidis Üldkohus, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 sisalduv mõiste „analoogia põhjal“ eeldab, et töötajad on ametnikega sarnases olukorras. Üldkohtu hinnangul saab sellise olukorra tuvastada üksnes juhul, kui teenistuja ei ole allkirjastanud uut lepingut, mis eeldaks liidu administratsiooniga uue töösuhte alustamist. Ta meenutas sellega seoses, et ta on juba otsustanud, et teenistuja ja liidu administratsiooni vaheline töösuhe võib jääda muutumatuks isegi pärast esialgsest lepingust formaalselt eraldiseisva uue lepingu sõlmimist, tingimusel et uus leping ei sisalda sisulist muudatust teenistuja tööülesannetes, eeskätt ei muuda tegevusüksust, millega seataks kahtluse alla teenistuja ja liidu administratsiooni vahelise töösuhte funktsionaalne järjepidevus ( 7 ).

27.

Üldkohus järeldas sellest kõigepealt, et personalieeskirjade XIII lisa artiklid 21 ja 22 kuuluvad kohaldamisele 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes, kes jäävad teenistusse pärast seda kuupäeva sellise lepingu alusel, kuni hinnatakse nende staatust pensioniõiguste arvutamiseks.

28.

Seejärel tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–93 nendest tuvastatud asjaoludest järeldused apellandi olukorrale. Täpsemalt tuvastas Üldkohus pärast seda, kui ta oli analüüsinud apellandi ja komisjoni vahel sõlmitud lepinguid ning nende ametikohtade laadi, kus ta tööle võeti, et tegevusüksuse muutmine seadis kahtluse alla apellandi ja administratsiooni vahelise töösuhte funktsionaalse järjepidevuse. Üldkohus järeldas sellest, et 16. mai 2014. aasta leping lõpetas kõik 2008. aasta lepingu tagajärjed, mille alusel oli apellant teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 kohaselt „teenistuses 31. detsembril 2013“, ning seega katkestas tema ja administratsiooni vahelise töösuhte. Nii tuvastas Üldkohus, et 16. mai 2014. aasta leping tähendas uut teenistusse asumist nimetatud sätte kohaselt, mistõttu ei saa hageja suhtes kohaldada üleminekusätteid, mis puudutavad vanaduspensioniõiguse omandamise aastakoefitsienti ja vanaduspensioni iga.

29.

Lõpuks märkis Üldkohus, et seda järeldust ei saa kahtluse alla seada muu hulgas apellandi argumendiga, et uus leping ei takista üleminekusätete kohaldamist, kuna see ei too kaasa liidu pensioniskeemi liikmesuse ja sissemaksete järjepidevuse katkestust. Üldkohtu hinnangul ei saa nende sätete kohaldamine teenistujatele sõltuda väidetavalt katkematust osalusest liidu pensioniskeemis, vaid töösuhte funktsionaalsest järjepidevusest, nagu on selgitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81.

30.

Apellant palub Euroopa Kohtul:

31.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

32.

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõiget 2 eirates ei määratle apellant täpselt, milliseid kohtuotsuse punkte ta vaidlustab.

33.

See institutsioon märgib, et apellandi kriitika kohaselt rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui ta leidis selle kohtuotsuse punktis 90, et uue lepingu sõlmimise tulemusel ei olnud teenistuja enam 31. detsembril 2013 teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tähenduses „teenistuses“. Ta järeldab sellest, et viide ainult ühele vaidlustatud kohtuotsuse punktile ei vasta kodukorra artikli 169 lõike 2 tingimustele.

34.

Apellant väidab omakorda, et ta identifitseeris oma apellatsioonkaebuse punktides 25 ja 26 õigusnormi rikkumise, mille Üldkohus pani toime vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, ning et ta kritiseeris seda, kuidas Üldkohus tõlgendas muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõiget 1.

35.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist taotletakse, ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, vastasel juhul on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu ( 8 ).

36.

Märgin aga, et apellant väidab oma apellatsioonkaebuse punktis 24 jj, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tõlgendamisel õigusnormi, kui ta otsustas, et üleminekusätteid saab muudele teenistujatele edasi kohaldada vaid – kui viimased ei sõlmi uut lepingut või kui nad sõlmisid uue lepingu – siis, kui nad töötavad jätkuvalt sisuliselt samades ülesannetes.

37.

Lisaks kritiseerib apellant oma apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 esitatud põhjendusi, milles Üldkohus tugines sõnaselgelt muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tõlgendusele, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktis 81, et asuda seisukohale, et 16. mai 2014. aasta leping tõi kaasa 2008. aasta lepingu kõikide tagajärgede lõppemise ja seega liidu administratsiooniga töösuhte katkemise.

38.

Nendest asjaoludest tuleneb, et apellant täitis kodukorra artikli 169 lõike 2 nõudeid, märkides piisavalt täpselt esiteks Üldkohtu arutluskäigu osad, mida ta kritiseerib, ja teiseks õigusnormi rikkumise, millele ta kavatseb oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks tugineda.

39.

Järeldan sellest, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav.

40.

Selle väite põhjenduseks, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tõlgendamisel on rikutud õigusnormi, väidab apellant, et Üldkohus eiras selle sätte kohaldamisala, kuna ta ei võtnud arvesse ei liidu seadusandja eesmärke ega personalieeskirjade ja teenistustingimustega kehtestatud süsteemi liidu pensioniskeemi konkreetses valdkonnas. Sellega seoses väidab apellant, et nagu otsustas Üldkohus kohtuotsuses Torné, sõltub üleminekusätete ajaline kohaldamine pensioniskeemis osaluse katkematust säilimisest ja pensioniskeemi sissemaksete tegemise järjepidevusest.

41.

Lisaks kinnitab apellant, et kui Üldkohus leidis, et leping tõi kaasa liidu administratsiooniga töösuhte katkemise, eiras Üldkohus selle suhte järjepidevust, mida on tunnustatud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 86 lõikes 2, töötasu muutumise aspektist. Lõpuks märgib ta, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 kasutas liidu seadusandja mõistet „teenistuses olevad“ töötajad, samas kui sama lisa artiklites 4 ja 5 on sõnaselgelt kasutatud sõnu „kehtivad lepingud“. Apellant järeldab sellest, et seadusandja ei soovinud üleminekusätete kohaldamisala piirata nii, et see hõlmab üksnes kehtivaid lepinguid.

42.

Komisjon väidab omakorda, et analoogia ametnike olukorraga saab tuvastada üksnes juhul, kui teenistuja ei allkirjasta uut lepingut, mis eeldab uue töösuhte alustamist. Ta lisab, et apellant ei saa tulemuslikult tugineda kohtuotsusele Torné, kuna see otsus ei puudutanud muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tõlgendamist, vaid personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 sätete kohaldamise tingimusi ametnikule, kes oli teenistuses üksnes tema esialgse ametisse nimetamise akti alusel. Sellega seoses rõhutab see institutsioon, et ametniku olukord ei ole võrreldav lepingulise töötaja olukorraga, kuna töötaja jääb tööle seni, kuni leping kehtib. Ta märgib, et Üldkohus viis läbi üksikasjaliku faktilise analüüsi, millest ta järeldas, et 2008. aastal sõlmitud lepingu ja 16. mai 2008. aasta lepingu vahel puudub järjepidevus.

43.

Komisjon väidab samuti, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 86 sätted, millele hageja tugineb, ei mõjuta muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 kasutatud sõnade „olema teenistuses 31. detsembril 2013“ tõlgendamist. Lõpuks leiab komisjon, et viimati nimetatud artikli ja muude teenistujate teenistustingimuste lisa artiklite 4 ja 5 sõnastuse erinevus on seletatav nende sätete eseme erinevusega, millest esimene puudutab üleminekumeetmete kohaldamist ja teine puudutab lepingute pikendamist.

44.

Vanaduspensioni õiguste omandamise aastakoefitsiendi ja pensioniea muudatused, mis tehti määrusega nr 1023/2013, vastavad eesmärgile säilitada pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal ja võtta arvesse liidu institutsioonide personali demograafilist struktuuri ( 9 ). Samas kehtestas liidu seadusandja personalieeskirjade XIII lisa artiklitega 21 ja 22 enne 1. jaanuari 2014 teenistusse asunud ametnike jaoks üleminekukorra, mis võimaldab neil säilitada varasemates õigusaktides ette nähtud vanaduspensioniõiguste omandamise koefitsiendi, määrates kindlaks ametniku vanaduspensionile jäämise õiguse järk‑järgult tõusva vanusepiiri. Muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et „[personalieeskirjade XIII lisa] artiklit 21, artiklit 22, välja arvatud selle lõiget 4 […] kohaldatakse 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia põhjal“.

45.

Selleks, et teha kindlaks muude teenistujate teenistustingimustesse kuuluvate ametnike ja teenistujate analoogia mõte ja ulatus, analüüsis Üldkohus igale personalikategooriale omaseid tunnusjooni. Täpsemalt on vaidlustatud kohtuotsuses sisuliselt leitud, et kui ametnik asub ja jääb administratsiooni teenistusse personalieeskirjade alusel, milleks on ametisse nimetamise akt, mis jääb muutumatuks kuni teenistuse lõppemiseni, siis lepinguline töötaja töötab lepingulise suhte alusel. Sellele erinevusele tuginedes leidis Üldkohus, et üleminekusätted on analoogia alusel kohaldatavad muudele teenistujatele, kes töötasid 31. detsembril 2013 ja kes jäid pärast seda kuupäeva edasi teenistusse kas varem sõlmitud lepingu või uue lepingu alusel, kui see kokkulepe ei too kaasa töötaja täidetavate ülesannete katkemist.

46.

Teisisõnu otsustas Üldkohus, et lepinguliste töötajate puhul määras tööülesannete sisulise järjepidevuse kriteerium kindlaks määruses nr 1023/2013 ette nähtud üleminekusätete ajalise kohaldamise.

47.

Mulle näib siiski, et see tõlgendus, mille peamine alus on erinevus ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste vahel, ei võimalda täielikult taastada muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 sätete mõtet ja sisu.

48.

Selles küsimuses meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on ( 10 ).

49.

Sellega seoses märgin, et üleminekusätete kohta ei ole muude teenistujate teenistustingimustes antud sõnade „teenistuses olema“ mingit määratlust. Lisaks ei ole sõna „analoogia“ ( 11 ), mida määratletakse prantsuse keeles üldiselt kui „sellist füüsilise, intellektuaalse või moraalse sarnasuse seost, mis kahe või mitme erineva asja vahel teatud mõttes esineb“ ( 12 ), iseenesest piisavalt tähendusrikas, et selle alusel saaks muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud üleminekusätteid tõlgendada.

50.

Seega tuleb nende üleminekusätete analüüsimisel lähtuda teleoloogilisest ja kontekstipõhisest tõlgendamismeetodist.

51.

Kui liidu seadusandja asus ametnike ja muude teenistujate pensioniskeemi kohandama, soovis ta seda reformi kombineerida täiendavate meetmetega, võttes arvesse töötajate varem omandatud pensioniõigusi ( 13 ). Seda eesmärki on sõnaselgelt väljendatud määruse nr 1023/2013 põhjenduses 29, mille sõnastus on järgmine: „Uute eeskirjade ja meetmete järkjärguliseks kohaldamiseks tuleks sätestada üleminekukord, mis austaks enne kõnealuste personalieeskirjade muudatuste jõustumist tööle võetud töötajate omandatud õigusi ja õiguspäraseid ootusi.“

52.

See põhjendus on minu arvates asjakohane tegur muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud üleminekusätete tõlgendamisel.

53.

Sellega seoses märgin kõigepealt, et see põhjendus, mis on esitatud pärast kõigi muude personalieeskirjadesse ja muude teenistujate teenistustingimustesse määrusega nr 1023/2013 tehtud muudatuste selgitamist, puudutab ilmselgelt kõiki selles määruses ette nähtud üleminekusätteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad vanaduspensioni. Järgmiseks märgin, et sõna „tööle võetud töötajad“ kasutamisest, mis on üldsõnaline, tuleneb, et põhjenduses 29 kinnitatud eesmärkide osas ei ole liidu seadusandja teinud vahet ametnike ja muude teenistujate teenistustingimuste alla kuuluvate muude teenistujate vahel.

54.

Järeldan sellest, et sarnaselt personalieeskirjade XIII lisa artiklitega 21 ja 22 tuleb muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõiget 1 tõlgendada, arvestades eesmärki austada enne 1. jaanuari 2014 ametis olnud Euroopa Liidu muude teenistujate omandatud õigusi ja õiguspäraseid ootusi ( 14 ).

55.

Lisaks, kuigi see lähenemisviis võimaldab liidu seadusandja taotletavaid eesmärke paremini piiritleda, ei saa seda lahutada selle pensionisüsteemi üldise ülesehituse analüüsist, millesse üleminekusätted kuuluvad.

56.

Pensioniskeemi alusel makstavad toetused on määratletud personalieeskirjade V jaotise 3. peatükis ja VIII lisas. Nende sätete kohaselt näeb personalieeskirjade artikli 83 lõige 1 ette, et pensioniskeemi alusel makstakse toetusi liidu eelarvevahenditest ja liikmesriigid tagavad nende toetuste maksmise ühiselt. Lisaks on personalieeskirjade artiklis 83a ja XII lisas määratletud sissemaksete määra arvutamise kindlustusmatemaatilised eeskirjad, mis võimaldavad tagada pensioniskeemi tasakaalu.

57.

Lepinguliste töötajate pensioniskeem on täpsustatud teenistustingimuste artiklites 109 ja 110. Nii on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 109 lõike 1 esimeses lauses sätestatud: „Teenistusest lahkumise korral on lepingulisel töötajal õigus vanaduspensionile, kindlustusmatemaatilise väärtuse ülekandmisele või lahkumistoetuse maksmisele vastavalt personalieeskirjade V jaotise 3. peatükile […]“.

58.

Seega tuleneb nende õigusaktide sõnastusest endast, et ametnike ja lepinguliste töötajate pensioniskeemidele kohaldatakse ühiseid nõudeid.

59.

Skemaatiliselt on kõnealustes õigusaktides määratletud pensioniskeem määratletud kui kindlaksmääratud hüvitistega fond, milles töötajate sissemaksed aitavad rahastada nende tulevasi pensione. Need sissemaksed katavad konkreetse aasta jooksul omandatud pensioniõiguste kulu ega ole kuidagi seotud nimetatud aasta pensionide maksmisega seotud kuludega.

60.

Fondi toimimine põhineb kindlustusmatemaatilise tasakaalu põhimõttel, mille alusel peavad personali sissemaksed katma vastavalt personalieeskirjade artikli 83 lõikele 2 ühe kolmandiku asjaomasel aastal omandatud õigustest, mis vastavad pensionile jäämise järel ametnikele makstavatele pensionidele ( 15 ). Ametnike tasutud kindlustusmakse määra hinnatakse regulaarselt, nagu on ette nähtud XII lisas, ja selle eesmärk on tagada, et need sissemaksed rahastaksid kolmandikku pensioniskeemi kuludest ( 16 ).

61.

Nendest kaalutlustest tuleneb, et nii personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluvate ametnike kui ka muude teenistujate puhul, kes kuuluvad muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisalasse, põhineb liidu töötajate vanaduspensioniskeem sellel, et nad maksavad ajakohastatud sissemakse, mille tulemusel tekivad pensioniõigused konkreetse aasta eest. Mulle näib aga, et sissemaksetel põhineva ühise skeemi olemasolu võimaldab selgitada muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 kasutatud mõiste „analoogia“ tõlgendust.

62.

Võttes arvesse selle artikli konteksti, leian ma nimelt, et personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 analoogia alusel kohaldamine ei saa olla seotud tingimusega, mis puudutab lepingulise töötaja täidetavate ülesannete sisulise järjepidevuse tuvastamist. Mulle näib vastupidi, et niisugusena, nagu seda tuleb mõista liidu seadusandja poolt muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisalasse kuuluvatele ametnikele ja teenistujatele korraldatud sissemaksetepõhisest pensionisüsteemist lähtudes, peab see kohaldamine tuginema pensioniskeemis osalemise järjepidevuse kriteeriumile.

63.

Järeldan sellest, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud üleminekusätete tähenduses tuleb pidada „31. detsembril 2013 teenistuses“ olevaks lepingulist töötajat, kes võeti tööle enne seda kuupäeva ja kellel säilis, olenemata sellest, kas ta sõlmis pärast seda kuupäeva lepingu, millega muudeti oluliselt tema teenistusülesandeid, kindlustatus liidu pensioniskeemis ja kes jätkas sellesse skeemi sissemaksete tegemist.

64.

Lisan, et ainult selline tõlgendus annab edasi muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 sätete mõtte ja sisu, kuna see võimaldab panna lepingulise töötaja olukorda, mis on analoogne sellise ametniku olukorraga, kellele enne 1. jaanuari 2014 teenistusse asumise ja pensioniskeemi sissemaksete tegemise jätkamise tõttu võib kohaldada personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 ette nähtud üleminekusätteid ( 17 ).

65.

Lisaks ei saa analüüsi, mida ma soovitan Euroopa Kohtul järgida, tulemuslikult kahtluse alla seada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 tehtud viitega kohtuotsusele EMA vs. Drakeford. Nagu M. Picard õigesti märgib, puudutab see kohtuotsus ajutiste teenistujatega järjestikku sõlmitud tähtajaliste lepingute ümberkvalifitseerimist, mis on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 lõikes 1. Niisugusel juhul tugines Üldkohus ajutise teenistuja tööülesannete sisulise järjepidevuse kriteeriumile, et teha kindlaks, kas administratsioon ei kavatsenud tähtajaliste lepingute pikendamise varjus täita püsivat ametikohta. See lahendus, mis põhineb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 lõike 1 sätete ülesehitusel, näib mulle määrusega nr 1023/2013 vanaduspensionide valdkonnas ette nähtud üleminekumeetmete tõlgendamiseks tarbetu.

66.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades leian, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis 4. jaanuari 2016. aasta vastuse peale esitatud tühistamishagi rahuldamata põhjendusel, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud üleminekusätted on analoogia põhjal kohaldatavad 31. detsembril 2013 teenistuses olevatele lepingulistele töötajatele, kes jäävad pärast seda kuupäeva tööle lepingu alusel, mis ei too kaasa töösuhte katkemist.

67.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ainus väide on põhjendatud, ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

68.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

69.

Selles küsimuses meenutan, et Üldkohtus esitas komisjon hagi vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhineb personalieeskirjade artikli 90 tähenduses huve kahjustava meetme puudumisel. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ( 18 ) tuginedes otsustas Üldkohus, et menetlusökonoomia huvides tuleb kõigepealt analüüsida hageja esitatud väiteid, ilma et enne lahendataks komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, kuna hagi on igal juhul põhjendamatu. Sellest tuleneb, et kogu kohtuvaidluse lahendamiseks peab Euroopa Kohus kõigepealt tegema otsuse komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta ning seejärel vajaduse korral kontrollima hageja nõude põhjendatust.

70.

Mulle näib aga, et Euroopa Kohtul on võimalik langetada otsus kõigi nende punktide kohta, kuna esiteks on otsuse tegemiseks vajalike tuvastatud asjaolude kirjeldus täielik ja piisav ning teiseks arutati vaidluse asjaolusid Üldkohtus ( 19 ) ja Euroopa Kohtus võistlevas menetluses. Lisan, et apellandi huvides, kes pöördus Üldkohtusse 7. novembril 2016, on saada kohtuotsus kiiresti.

71.

Komisjon põhjendab oma vastuvõetamatuse vastuväidet sellega, et 4. jaanuari 2016. aasta vastust, mis anti e-kirja vormis, ei saa käsitada huve kahjustava aktina, kuna selle eesmärk on üksnes anda hagejale teavet personalieeskirjade sätte kohta. Sellega seoses märgib ta, et selle vastusega kaasneb hoiatus, milles täpsustatakse, et sõnum on üksnes informatiivne. Ta lisab, et kuna 4. jaanuari 2016. aasta vastuse saatis hageja tavaline kolleeg väga lühikese aja jooksul pärast nõude esitamist, siis ei eelnenud sellele ühtegi huve kahjustava akti vastuvõtmiseks tingimata vajalikku eelnevat uuringut.

72.

Komisjon väidab samuti, et personalieeskirjade sätetel, mis käsitlevad vanaduspensioni õiguste omandamise koefitsienti ja pensioniiga, on konkreetne mõju alles teenistuja pensionile jäämise kuupäeval. Ta leiab, et hageja ei saa nõuda oma pensioniõiguste teatavate osade etteulatuvalt kindlaksmääramist, seda enam, et neid sätteid võidakse enne pensionile jäämise kuupäeva muuta. Komisjon järeldab sellest, et ainus akt, mis võib M. Picardi huve kahjustada, seisneb lõplikus otsuses, mis tehakse tema pensionile jäämisel.

73.

M. Picard väidab omakorda, et administratsioon oli kohustatud määrama tema pensioni arvutamise alused kindlaks enne seda tähtaega, kuna need asjaolud olid juba teada ja neid ei saanud nõude esitamise ajal enam muuta. Ta lisab, et 4. jaanuari 2016. aasta vastus mõjutas vahetult ja otseselt tema pensioniõigusi, mistõttu tal oli tekkinud ja on jätkuv õigustatud huvi tema olukorra ebaselge element kohtulikult kindlaks määrata.

74.

Apellant rõhutab samuti, et kohtuotsuses Torné otsustas Üldkohus, et personalieeskirjade sätteid tuleb tõlgendada nii, et need panevad kaudselt asjaomasele institutsioonile kohustuse teha otsus kohe, ootamata ära asjaomase isiku teenistuse lõppemist. Ta märgib samuti, et selle kohtuotsuse punktis 49 otsustas Üldkohus, et hageja huve kahjustas vaidlusalune teatis, millega määrati kindlaks tema teenistusse asumise kuupäev, mitte aga selle teatise tulevane kohaldamine tema pensioniõiguste arvutamiseks tema pensionilemineku ajal.

75.

Seoses tuvastatud asjaoludega tuleb meenutada, et M. Picard esitas 4. jaanuari 2016. aasta vastuse peale kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Seda taotlust lahendades jättis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus personalihalduse peadirektoraadi 25. juuli 2016. aasta otsuse kohaselt kaebuse esimese võimalusena vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna puudus huve kahjustav akt, ning teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

76.

M. Picard esitas Üldkohtule hagi 4. jaanuari 2016. aasta vastuse tühistamiseks ja „vajaduse korral“25. juuli 2016. aasta rahuldamata jätmise otsuse tühistamiseks.

77.

Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 sätetest tuleneb, et ametnik võib institutsioonide akte vaidlustada vaid siis, kui see kahjustab tema huve. Personalieeskirjade artikli 91 lõige 1 näeb sisuliselt ette, et hagi vastuvõetavus sõltub ka selle tingimuse täitmisest. Lisaks on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 117 kohaselt personalieeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendeid käsitlevad sätted, millele ma äsja viitasin, analoogia alusel kohaldatavad lepingulistele töötajatele.

78.

Neist asjaoludest tuleneb, et selleks, et teha kindlaks, kas M. Picardi hagi on vastuvõetav, tuleb kontrollida, kas 4. jaanuari 2016. aasta vastus on käsitatav tema huve kahjustava meetmena eespool viidatud sätete tähenduses.

79.

Tuletan siinkohal meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi esitada vaid toimingute või otsuste peale, mis tekitavad selliseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras ( 20 ). See mõiste „huve kahjustav akt“ määratlus avaliku teenistuse valdkonnas ei erine pealegi määratlusest, mille andis Euroopa Kohus ELTL artikli 263 tähenduses ( 21 )„vaidlustatavate aktide“ määratlemiseks, mistõttu võib selle artikli alusel vastu võetud kohtupraktikat mutatis mutandis kohaldada käesolevas asjas.

80.

Selleks et kindlaks teha, kas aktil on niisuguseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, on vaja analüüsida selle akti olemust ja hinnata neid tagajärgi objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni või organi pädevust ( 22 ).

81.

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ettevalmistavad aktid, puhtalt rakendusaktid, pelgad soovitused ja arvamused ning põhimõtteliselt asutusesisesed juhised ei ole käsitatavad siduvate tagajärgedega aktidena ( 23 ).

82.

Nendest kaalutlustest tuleneb, et selleks, et teha kindlaks, kas akt kahjustab isiku huve, tuleb lähtuda üksnes selle sisust, mistõttu selle vormiline kandja ei ole oluline ( 24 ). Järeldan sellest, et käesoleval juhul ei piisa ainuüksi asjaolust, et 4. jaanuari 2016. aasta vastus anti e-kirja vormis, selleks et välistada selle kvalifitseerimine huve kahjustavaks aktiks, ning et on vaja analüüsida selle sisu, et teha kindlaks selle õiguslik olemus.

83.

Sellega seoses tõden käesoleva juhtumi tuvastatud asjaolude põhjal, et M. Picard pöördus 4. jaanuari 2016. aasta e-kirjaga individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 4. üksuse pensionide osakonna ametniku poole, et saada teada, kas tema pensioniõigusi oli 16. mai 2014. aasta lepingu allkirjastamise tõttu muudetud.

84.

Sama päeva e-kirjas vastas see ametnik M. Picardile, et tema pensioniõigused olid „lepingu muutmise tõttu muutunud“, nii et „tavapärane pensioniiga tõuseb tõepoolest 66 aastale“ ja et „pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient on alates 1. juunist 2014 1,8% aastas“. E-kirja autor lõpetas selle sõnumi selliste sõnadega: „Loodan, et teil on sellest teabest abi.“

85.

Minu arvates tuleneb nendest asjaoludest, et lisaks semantilistele ettevaatusabinõudele, mis sisalduvad 4. jaanuari 2016. aasta vastuses, ei saa seda e‑kirja selle sisu arvestades pidada üksnes informatiivseks. Selles küsimuses tõden, et PMO 4. üksuse pensionide osakonna ametnikule esitati M. Picardi taotlus saada täpset teavet ja ametnik vastas talle enda staatuses, märkides samuti täpselt, et uue lepingu sõlmimise tõttu tõsteti tema pensioniiga 66. eluaastale ja tema pensioniõiguste omandamise koefitsienti vähendati.

86.

Ainuüksi sellest analüüsist siiski ei piisa selleks, et tõendada, et M. Picardi hagi on vastuvõetav. Komisjoni argumentidele vastamiseks tuleb veel kindlaks teha, kas 4. jaanuari 2016. aasta vastus võib kahjustada huve personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses või on ainus vaidlustatav otsus see otsus, millega M. Picardi pensioniõigused määratakse lõplikult kindlaks kuupäeval, mil ta pensionile läheb.

87.

Selle kohta tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui vahemeetmed väljendavad institutsiooni esialgset arvamust, ei kujuta need endast põhimõtteliselt akti, mille peale võib esitada tühistamishagi ( 25 ). Niisugusel juhul võiks selliseid ajutisi meetmeid puudutavale võimalikule õigusvastasusele tugineda lõpliku akti peale esitatud hagi põhjendamisel ( 26 ).

88.

Samas ei ole tõdemus, et institutsiooni akt on vahemeede, mis ei väljenda institutsiooni lõplikku seisukohta, siiski piisav selleks, et saaks süstemaatiliselt tõdeda, et see akt ei ole „vaidlustatav akt“. Seega saab iseseisvaid õiguslikke tagajärgi tekitava vaheakti peale esitada tühistamishagi, kui selle akti õigusvastasust ei saa kõrvaldada hagi abil, mis on esitatud lõppotsuse peale, mille koostamise üht etappi see akt endast kujutab. Sellest tuleneb, et kui vaheakti õiguspärasuse vaidlustamine niisuguse hagi raames ei taga hagejale tõhusat kohtulikku kaitset selle akti tagajärgede vastu, siis peab selle peale saama esitada tühistamishagi ( 27 ).

89.

Mulle näib, et seda kohtupraktikat saab käesolevale asjale üle kanda, et kontrollida, kas 4. jaanuari 2016. aasta vastuse peale saab esitada tühistamishagi. Märgin sellega seoses, et selles vastuses on M. Picardile muu hulgas märgitud, et lepingu muutmise tõttu on pensioniiga tõusnud 66 aastale. Kui hageja peaks aga olema sunnitud ootama selles vastuses ette nähtud vanuseni selleks, et pensionile minna ja vaidlustada sel kuupäeval tehtud lõpliku otsuse, millega määrati kindlaks tema pensioniõigused, puuduks tal igasugune tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldaks tal väita, et muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud üleminekusätete alusel oleks tal pidanud olema õigus vanaduspensionile alates 63. eluaastast.

90.

Sellest tuleneb, et 4. jaanuari 2016. aasta vastus tekitab iseseisvaid õiguslikke tagajärgi, kuna sellel võivad olla pöördumatud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult M. Picardi õiguslikku olukorda, mida ei saa korvata hagi esitamine lõpliku otsuse peale, mis tehakse asjaomase isiku pensionile minemise hetkel.

91.

Neil asjaoludel leian ma, et vaidlusalust vastust tuleb pidada huve kahjustavaks aktiks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, vastasel juhul jääks M. Picard tõhusa kohtuliku kaitseta.

92.

Seetõttu leian kõiki neid kaalutlusi arvestades, et M. Picardi esitatud hagi tuleb pidada vastuvõetavaks.

93.

Kui Euroopa Kohus nõustub arutluskäiguga, mida ma soovitan talle ainsa väite analüüsimisel järgida, tuleks M. Picardi esitatud hagi rahuldada. Toimikus leiduvatest asjaoludest ilmneb nimelt, et apellant töötas alates 1. juulist 2008, mil ta võeti esimest korda tööle lepingulise töötajana, katkematult liidu teenistuses ja ta tegi pidevalt sissemakseid pensioniskeemi.

94.

Sellest järeldub, et M. Picardi tuleb käsitada 31. detsembril 2013 teenistuses olnud töötajana muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tähenduses ning järelikult tuleb tema suhtes säilitada pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient ja pensioniiga määruse nr 1023/2013 üleminekusätetes ette nähtud tingimustel ja korras.

95.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku 4. jaanuari 2016. aasta vastus ja 25. juuli 2016. aasta rahuldamata jätmise otsus tühistada.

96.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

97.

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

98.

Käesolevas asjas palus apellant pärast kohtuasja lahendamist Euroopa Kohtul rahuldada tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja mõista mõlema astme kohtukulud välja komisjonilt.

99.

Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja M. Picard on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb apellandi kohtukulud Euroopa Kohtus ja Üldkohtus välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud mõlemas kohtuastmes.

100.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku: