1.

Komisjon palub oma apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. veebruari 2021. aasta otsus kohtuasjas Braesch jt vs. komisjon, ( 2 ) millega Üldkohus tunnistas vastuvõetavaks hagi, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni poolt määruse (EL) 2015/1589 ( 3 ) artikli 4 lõike 3 alusel tehtud vastuväidete esitamata jätmise otsus, millega komisjon tunnistas esialgse uurimise etapi lõppjärgus ja Itaalia ametiasutuste pakutud kohustuste alusel riigiabi, mille Itaalia Vabariik andis Banca Monte dei Paschi di Sienale (edaspidi „BMPS“), siseturuga kokkusobivaks ( 4 ).

2.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse selgitada seda, millised on riigiabi suhtes vastuväidete esitamata jätmise otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavuse tingimused ja täpsemalt seda, millistel tingimustel võib isikuid, kes ei ole kõnealuse meetme saaja konkurendid ja kes ei väida, et see meede mõjutab neid turul, pidada „asjasse puutuvateks isikuteks“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses või „huvitatud poolteks“ määruse 2015/1589 ( 5 ) artikli 1 punkti h tähenduses selleks, et tugineda hagi esitamise õigusele kõnealuse otsuse vastu.

3.

Esimese kohtuastme hagejatest on esimene hageja ( 6 ) Floating Rate Equity-Linked Subordinated Hybrid-FRESH 2008 võlakirjade (edaspidi „FRESH-võlakirjad“) omanike esindaja ja teised hagejad ( 7 ) on nende võlakirjade omanikud.

4.

Need võlakirjad anti välja 2008. aastal järgmise tehingu raames:

5.

Itaalia ametiasutused võtsid 2016. aastal vastu dekreetseaduse 237/2016, ( 9 ) millega kehtestati likviidsustoetuse ja ennetava rekapitaliseerimise õigusraamistik, ( 10 ) ning 2017. aastal teatasid nad komisjonile BMPSi rekapitaliseerimiseks antavast 5,4 miljardi euro suurusest abist (edaspidi „vaidlusalune abi“), ( 11 ) millega kaasnes ümberkorralduskava ja kohustused ( 12 ).

6.

Ümberkorralduskavas nähti muu hulgas ette kulude jagamise meetmed, mille kohaselt omakapital, hübriidväärtpaberid ja allutatud võlaväärtpaberid aitaksid korvata BMPSi mis tahes kahjumit enne riigiabi andmist. Need meetmed hõlmasid FRESH-lepingute tühistamist.

7.

Esialgse uurimise lõpus vastu võetud vaidlusaluses otsuses jõudis komisjon järeldusele, et vaidlusalune abi on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b ( 13 ) alusel siseturuga kokkusobiv, võttes eelkõige arvesse komisjoni teatist riigiabieeskirjade kohaldamise kohta alates 1. augustist 2013 finantskriisi kontekstis pankade kasuks võetavate toetusmeetmete suhtes („Pangandusteatis“) ( 14 ) ja direktiivi 2014/59/EL ( 15 ).

8.

Seoses eelkõige vaidlusaluse abi kokkusobivusega pangandusteatisega, leidis komisjon muu hulgas, et aktsiate ja allutatud väärtpaberite omanike kulude jagamine oli piisav, kuna see piiras ümberkorralduskulud ja abisumma miinimumini vastavalt pangandusteatise nõuetele ( 16 ).

9.

Hagejad esitasid 5. märtsil 2018 Üldkohtu kantseleisse ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel hagi, milles taotlesid vaidlusaluse otsuse tühistamist.

10.

Hagi toetuseks esitasid hagejad viis väidet, millest viimases väideti, et rikutud on ELTL artikli 108 lõikeid 2 ja 3, määruse 2015/1589 artikli 4 lõikeid 3 ja 4 ning nende menetlusõigusi, kuna komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust, kuigi esinesid tõsised kahtlused vaidlusaluse abi osaks olevate kulude jagamise meetmete kokkusobivuses liidu õigusega ( 17 ).

11.

Komisjon esitas 16. mail 2018 Üldkohtu kantseleile eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad esitasid oma seisukohad selle vastuväite kohta 10. juulil 2018 ning poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 9. juuli 2020. aasta kohtuistungil.

12.

Vaidlustatud kohtuotsuses jättis Üldkohus ilma sisulist otsust tegemata komisjoni vastuväite vastuvõetamatuse kohta rahuldamata ( 18 ). Olles selle kohtuotsuse punktides 35–41 leidnud, et apellandid on „asjasse puutuva isiku“ ja „huvitatud poole“ staatuses vastavalt ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, leidis Üldkohus, et neil on esiteks põhjendatud huvi hagi esitamiseks ( 19 ) ja teiseks hagi esitamise õigus, kuna vaidlusalune otsus puudutab neid kui „asjasse puutuvaid isikuid“ ja „huvitatud pooli“ otseselt ja isiklikult ( 20 ).

13.

Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada vaidlustatud kohtuotsus, teha ise otsus esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta, jättes hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ja mõista kohtukulud välja esimese astme hagejatelt.

14.

Esimese kohtuastme hagejad ja vastustajad apellatsioonimenetluses paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15.

Samuti vastasid pooled 7. aprillil 2022 toimunud kohtuistungil Euroopa Kohtu esitatud küsimustele.

16.

Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et esimeses kohtuastmes hagejate hagi on vastuvõetav, kuna neil on ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel põhjendatud huvi ja kaebeõigus. Seoses konkreetsemalt kaebeõigusega, leidis Üldkohus, et esimeses astmes hagejatel on õigus nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist „huvitatud pooltena“ ja selleks, et tagada neile ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse 2015/1589 artikli 6 lõikest 1 tulenevate menetlusõiguste kaitse.

17.

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks üheainsa väite, mille kohaselt Üldkohus kvalifitseeris hagejad esimeses kohtuastmes vääralt „huvitatud poolteks“.

18.

Apellatsioonkaebuse analüüsimisel lähtun ma peamiselt poolte kasutatud kolmest osast koosnevast argumentatsioonist. Esmalt käsitlen „huvitatud poolte“ kaebeõiguse kontseptsiooni liidu riigiabi õiguses, seejärel uurin „huvitatud poolte“ mõiste kohaldamist vaidlustatud kohtuotsuses, mis on apellatsioonkaebuse ainsa väite ese, ja lõpuks käsitlen lühidalt komisjoni väidet, et menetlused liikmesriigi kohtutes ei ole vastustajate kaebeõiguse seisukohalt asjakohased.

19.

Esimesena tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et ELTL artikli 108 lõikes 3 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et abikava ei sobi siseturuga kokku, algatab ta viivitamata sama artikli lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse. Viimati nimetatud sätte kohaselt võtab komisjon selle menetluse lõpus vastu otsuse „pärast asjasse puutuvatelt isikutelt selgituste küsimist“.

20.

Sellega seoses on määruse 2015/1589 artiklis 4 sätestatud abimeetmete esialgne uurimine, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada esialgne arvamus kõnealuste meetmete riigiabi olemuse ja nende võimaliku kokkusobivuse kohta siseturuga. Selle artikli lõikes 3 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, võtab ta vastu otsuse jätta vastuväited esitamata ( 21 ).

21.

Teisena tuleb sellise otsuse vastu esitatud hagi vastuvõetavuse kohta esiteks märkida, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on sätestatud, et iga füüsiline või juriidiline isik võib selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava õigusakti vastu.

22.

Teiseks puudutab Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt iga määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses huvitatud poolt otseselt ja isiklikult vastuväidete esitamata jätmise otsus, mis on vastu võetud vastavalt kõnealuse määruse artikli 4 lõikele 3. ELTL artikli 108 lõikes 2 ja kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatiste saajate sellised tagatised saavad olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada selline otsus liidu kohtus ( 22 ).

23.

Seega, kuna käesolevas asjas on vaidlusalune otsus vastuväidete esitamata jätmise otsus ja hagejad on esimeses astmes viidanud oma menetlusõiguste rikkumisele, ( 23 ) siis piisab sellest, et nad tõendavad, et neil on huvitatud poole staatus, et neid saaks käsitada kaebeõiguslikena ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

24.

Kolmandana juhin tähelepanu sellele, et määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h kohaselt tuleb „huvitatud pooleks“ lugeda eelkõige mis tahes isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, st eriti selle abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud ( 24 ). Seega on tegemist määratlemata adressaatide rühmaga ( 25 ). Lisaks sellele peab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt selleks, et isikut, ettevõtjat või ettevõtjate ühendust saaks kvalifitseerida „huvitatud pooleks“, ta õiguslikult piisavalt tõendama, et abil võib olla tema enda või tema esindatavate isikute olukorrale konkreetne mõju ( 26 ).

25.

Käesoleval juhul ei kuulu vastustajad määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h sõnaselgelt nimetatud „huvitatud poolte“ hulka ( 27 ). Küsimus on seega selles, kas vaidlusalune abi võib nende olukorda konkreetselt mõjutada.

26.

Sellega seoses väidab komisjon, et Euroopa Kohus on aktsepteerinud huvitatud pooltena ainult neid hagejaid, kes tõendavad, et vaidlusalune riigiabi võis avaldada konkreetset „konkurentsiga seotud“ mõju nende olukorrale, samas kui vastustajad väidavad vastu, et kuigi hageja peab „huvitatud poole“ staatuse tõendamiseks näitama, et vaidlusalune meede avaldab tema olukorrale kahjulikku mõju, ei ole nõutav, et see mõju oleks seotud konkurentsiga.

27.

Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et konkreetne mõju hageja olukorrale võib tuleneda mõjust tema konkurentsipositsioonile, isegi kui puudub otsene konkurentsisuhe tema ja vaidlusalusest meetmest kasusaaja vahel, nagu see oli eelkõige komisjoni viidatud kohtuotsustes 3F vs. komisjon ( 28 ) ja komisjon vs. Kronoply ja Kronotex ( 29 ).

28.

Täpsemalt, kohtuotsuses 3F vs. komisjon märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et „ei ole välistatud, et töötajate ametiühingut saab lugeda „asjasse puutuvaks isikuks“ EÜ artikli 88 lõike 2 [nüüd ELTL artikli 108 lõige 2] tähenduses, kui ta suudab tõendada, et abi andmisega võidi mõjutada tema enda või tema liikmete huve“ ning et „[a]metiühingul tuleb aga õiguslikult piisavalt tõendada, et abi andmisel võib olla konkreetne tagajärg tema või tema poolt esindatavate meresõitjate seisundile“, ( 30 ) täpsustamata hiljem seda „konkreetse tagajärje“ mõistet. Kohaldades seejärel seda põhimõtet kõnealusele kohtuasjale, märkis Euroopa Kohus muu hulgas, et „apellant [peab] alati õiguslikult piisavalt tõendama, et abi andmine mõjutas ta huve; ta saab seda tõendada, kui ta näitab, et konkureerib reaalselt samal turul tegutsevate teiste ametiühingutega“ ( 31 ).

29.

Kohtuotsuses komisjon vs. Kronoply ja Kronotex tuletas Euroopa Kohus kõigepealt meelde kohtuotsuse 3F vs. komisjon punktis 33 kehtestatud põhimõtet, mille kohaselt huvitatud pooleks kvalifitseerimiseks „peab asjaomane ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama, et abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit“ ning kohaldas seejärel seda põhimõtet käesoleva olukorra suhtes, järeldades, et Üldkohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et hagejad on huvitatud pooled määruse nr 659/99 artikli 1 punkti h tähenduses (mis on asendatud määruse 2015/1589 artikli 1 punktiga h), mistõttu sisuliselt olid need hagejad tõendanud õiguslikult piisavalt konkurentsisuhte olemasolu ja vaidlustatud abi andmisest tulenevat võimalikku mõju nende positsioonile turul ( 32 ).

30.

Seega, kuigi nendest kahest kohtuotsusest nähtub, et mõju taotleja turupositsioonile on olenemata sellest, kas ta on väidetava riigiabi saaja otsene konkurent või mitte, piisav selleks, et viimane liigitataks „huvitatud pooleks“, ei saa neist järeldada, et see mõju on sellise liigitamise jaoks samuti vajalik.

31.

Seda tõlgendust näib minu arust kinnitavat ka hiljutine 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, ( 33 ) milles Euroopa Kohus lükkas kohtujuristi ettepanekul ( 34 ) sõnaselgelt tagasi komisjoni argumendi, et „huvitatud poole“ staatus eeldab konkurentsisuhte olemasolu, otsustades eelkõige, et asutus, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, kvalifitseeritakse huvitatud pooleks, kui ta on tõendanud, et abi andmine võib tema huve mõjutada, mis eeldab selle tõendamist, et meetmel võivad olla „konkreetsed tagajärjed tema olukorrale“ ( 35 ).

32.

Kuigi sellest kohtupraktikast tuleneb, et „huvitatud poole“ staatus ei pea tingimata põhinema konkreetsete tagajärgede olemasolul taotleja olukorrale seoses konkurentsiga, vaid laiemate konkreetsete tagajärgede olemasolul tema olukorrale, on siiski vaja kindlaks teha selliste konkreetsete tagajärgede ulatus ja piirid.

33.

Selleks ei saa minu arvates laiendada mõistet „huvitatud pool“ nii, et see hõlmab kõiki isikuid, kes võivad väita oma materiaalse olukorra halvenemist, võrreldes seda olukorda lihtsalt enne ja pärast vastuväidete esitamata jätmise otsust, ilma et see otsus või eelkõige riigiabi, mis selles tunnistatakse kokkusobivaks, oleks selle olukorra põhjuseks, mis de facto tähendaks actio popularis’e kehtestamist. Seetõttu oleks mõistet „huvitatud pool“ määratledes asjakohane viidata konkreetsele huvile, nimelt huvile, mis on seotud riigiabi eeskirjade kohaldamisega ja mis puudutab seega riigiabi kokkusobivuse hindamiseks asjakohaseid elemente ( 36 ). Laiema lähenemisviisi kohaldamisega kaasneks minu arvates oht, et riigiabi eeskirjad suunatakse ümber teistele eesmärkidele.

34.

Mulle tundub, et selline spetsiifiline abi andmise eeskirjade kohaldamisega seotud huvi võib esineda siis, kui hageja huve mõjutab (või võib mõjutada) vaidlusaluse abi andmine, st kui sellel abil, nagu komisjon selle vastuväidete esitamata jätmise otsuses on heaks kiitnud ( 37 ), võivad olla konkreetsed tagajärjed tema olukorrale, ( 38 ) sõltumata mis tahes (tegelikust või potentsiaalsest) konkurentsisuhtest ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abisaajaga või mis tahes konkurentsiga seotud mõjust ( 39 ).

35.

Sellega seoses on minu arvates vajalik viidata hiljutisele Üldkohtu 15. septembri 2021. aasta kohtuotsusele CAPA jt vs. komisjon, ( 40 ) milles Üldkohus ei pidanud selliseid hagejaid, nagu kalurite ühistu ja kalandusettevõtjad või kalurite tööandjad, „huvitatud poolteks“, kes vaidlustasid vastuväidete esitamata jätmise otsuse, millega komisjon oli tunnistanud siseturuga kokkusobivaks projektid kuue Prantsusmaa avamere tuulepargi kohta, mis asuvad merepiirkondades, mida hagejatest kalurid kasutavad kalapüügiks.

36.

Selles kohtuasjas rõhutasid hagejad, kes ei väitnud, et nad on konkurentsisuhetes kõnealuse abi saajatega, et vaidlusalusel abil võivad nende olukorrale olla konkreetsed tagajärjed, eelkõige nende projektidega seotud piirkondades kavandatud laevaliikluse regulatiivsete piirangute ja nende projektide võimaliku negatiivse mõju tõttu merekeskkonnale ja kalavarudele ( 41 ). Üldkohus leidis siiski, et hagejad ei ole tõendanud, et sellel abil võiks nende olukorra jaoks olla konkreetsed tagajärjed, sest sisuliselt ei olnud kõnealuse abi andmise mehhanism seotud kõnealuste projektide väidetava mõjuga hagejatest kalurite tegevusele ( 42 ).

37.

Ilma et see mõjutaks minu ettepanekut selles kohtuasjas, milles on praegu käimas apellatsioonimenetlus, ( 43 ) näib mulle, et Üldkohtu otsus kõnealuses kohtuasjas kinnitab, et liidu kohtupraktika, mis küll nõustub sellega, et „huvitatud poole“ määratlemisel on võimalik lähtuda konkreetsetest tagajärgedest hageja olukorrale, ei võimalda praegusel ajal laiendada seda määratlust olukordadele, kus need tagajärjed ei ole otseselt seotud kõnealuse abiga – sealhulgas kõik seda kooskõla puudutavad asjakohased elemendid – ja seega ka otsusega mitte esitada selle abi suhtes vastuväiteid.

38.

Kokkuvõttes tundub mulle, et „huvitatud poole“ staatus eeldab, et on tõendatud selle poole olukorrale konkreetsed tagajärjed, mis on seotud riigiabi eeskirjade kohaldamisega ja täpsemalt riigiabi andmisega. Teisisõnu tundub mulle, et kui see abi, mis on heaks kiidetud vastuväidete esitamata jätmise otsusega, on hageja mõjutamise põhjuseks, võib teda nimetada „huvitatud pooleks“.

39.

Minu arvates võib selle kohta olulisi viiteid leida vaidlustatud otsusest endast. Kui kõnealusest kohtupraktikast selgub, et komisjon on riigiabi kokkusobivuse hindamisel võtnud arvesse teatavate poolte huve või selle abi mõju teistele pooltele (mis on nii kohustuste puhul), aitab see asjaolu kaasa piiratud isikute ringi kindlaksmääramisele, kelle huve see otsus mõjutab ( 44 ).

40.

Apellatsioonkaebuse ainsa väitega heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette, et Üldkohus leidis, et apellantidel on ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi, kuna ta kvalifitseeris neid „huvitatud poolteks“ üksnes majandusliku kahju tõttu, mida nad väidetavalt FRESH-võlakirjade omanikena kandsid seoses kulude jagamise meetmetega, mida Itaalia Vabariik kohaldas BMPSi allutatud väärtpabereid omavate võlausaldajate suhtes. Üldkohus tõlgendas seega „huvitatud poole“ mõistet liiga laialt, hõlmates nii üksusi, kellele antav riigiabi võib avaldada mõju konkurentsile, kui ka üksusi, kes vaidlustavad selle abi muid aspekte, mis ei ole konkurentsiga seotud.

41.

Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et vaidlustatud otsus puudutab hagejaid otseselt ja isiklikult, arvestades, et nad on „huvitatud pooled“ ( 45 ) ning et nad on tuginenud oma menetlusõiguste rikkumisele ( 46 ). Sisuliselt, kvalifitseerimata hagejaid vaidlusaluse abi saaja tegelike või potentsiaalsete konkurentidena või märkimata, et vaidlustatud otsusel võisid olla konkreetsed tagajärjed nende olukorrale „seoses konkurentsiga“, leidis Üldkohus, et abil võisid olla sellised tagajärjed, kuna Itaalia ametiasutuste kohustused ja eelkõige ümberkorralduskava, mis oli väidetava majandusliku kahju põhjuseks, moodustasid selle abi lahutamatu osa ja komisjon oli neid sellisena kokkusobivuse hindamise raames analüüsinud, ilma et tähtsust omaks see, et hagejad ei vaidlustanud nende meetmete kokkusobivust siseturuga kui sellist ( 47 ).

42.

Käesoleva kohtuasja peamine raskus seisneb selles, et esimeses kohtuastmes ei mõjutanud hagejaid vaidlusalused meetmed, st likviidsustoetus ja BMPSi rekapitaliseerimine, vaid pigem kulude jagamise meetmed, mis on osa kohustustest, mille Itaalia ametiasutused on võtnud vaidlusaluse abi heakskiitmise eesmärgil ja millest need ametiasutused on teatanud ja mille komisjon on heaks kiitnud.

43.

Siiski tundub mulle, et käesoleva ettepaneku punktides 22–37 käsitletud kohtupraktika kontekstis ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi, leides, et nimetatud asjaolud on piisavad, et kvalifitseerida hagejad „huvitatud poolteks“.

44.

Nimelt vastab kõigepealt tõele, et FRESH-lepingute tühistamine, millega kaasnes hagejate valduses olevate FRESH-võlakirjadega seotud kupongimaksete kaotamine, tulenes Itaalia ametiasutuste otsusest kavandada BMPSi ümberkorralduskava raames kõnealuse ettevõtja aktsionäride ja allutatud väärtpabereid omavate võlausaldajate kulude jagamist. Samuti vastab tõele, nagu komisjon märgib, et hagejad ei vaidlusta põhimõtteliselt vaidlusaluste meetmete kokkusobivust siseturuga.

45.

Kuid nagu Üldkohus märkis, ( 48 ) on kõnealused meetmed ja kohustused lahutamatud, kuna viimastest sõltub kokkusobivaks tunnistamine ( 49 ). Nimelt tuleneb pangandusteatise punktidest 41, 43 ja 44, et nõuetekohane kulude jagamine, millest selle teatise kohaselt riigiabi lubatavus sõltub, tähendab seda, et kõigepealt kaetakse kahjum omakapitalist ja põhimõtteliselt seejärel allutatud väärtpabereid omavate võlausaldajate panustest ( 50 ).

46.

Seetõttu ei saa asuda seisukohale, nagu komisjon seda teeb, et BMPSi ümberkorralduskava raames võetud kulude jagamise meetmed ei sõltunud riigiabist ja kujutasid endast Itaalia ametiasutuste vaba valikut. Tuletan nimelt meelde, et kulude jagamise meetmed olid vaidlusaluse abi lahutamatu osa, nagu Itaalia ametiasutused sellest teatasid ja komisjon heaks kiitis, ning et need mängisid olulist rolli nende meetmete siseturuga kokkusobivuse hindamisel ( 51 ).

47.

Seega, vastupidi komisjoni väidetele, ei tundu mulle, et kulude jagamise meetmed on pelgalt komisjoni heakskiidu „faktiline eeldus“, vaid pigem tingimus, mille komisjon kehtestas pangandusteatises, et teatatud abi oleks siseturuga kokkusobiv ( 52 ).

48.

Eelkõige seoses komisjoni väitega, et kõnealuse teatise kulude jagamist käsitlevate sätete järgimine oli piisav, kuid mitte vajalik selleks, et komisjon saaks tunnistada vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobivaks, ning et liikmesriik võib jätta komisjonile esitamata kõnealuses teatises sätestatud kulude jagamise meetmed, kui tal on muid ideid, on raske ette kujutada, millised „muud ideed“ või „individuaalsed“ meetmed, millele nimetatud institutsioon viitab, võiksid asendada kulude jagamise põhiprintsiipi, mis mängib olulist rolli süsteemis, mis on kehtestatud sama teatisega ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldamiseks, eriti käesoleva juhtumi asjaoludel, kus Itaalia ametiasutuste sekkumine BMPSi pankroti vältimiseks ja sellest tulenev vajadus komisjoni heakskiidu järele olid erakordselt kiireloomulised.

49.

Seejärel, nagu komisjon teise võimalusena märgib, vastab samuti tõele, et hagejatel endil ei ole FRESH-aktsiaid (mille on emiteerinud BMPS ja märkinud JPM) ja nad ei ole pooled FRESH-lepingutes (mis sõlmiti BMPSi ja JPMi vahel), mis tühistati kulude jagamise meetmete tulemusena, kuid neil on FRESH-võlakirjad (mille on emiteerinud MUFJ, et anda JPMile FRESH-aktsiate märkimiseks vajalikud vahendid).

50.

Kuid nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses leidis, tekitas FRESH-instrumentide aluseks olevate erinevate lepinguliste sidemete vastastikust sõltuvust silmas pidades FRESH-lepingute tühistamine esimeses kohtuastmes hagejatele tõenäoliselt majanduslikku kahju, kuna FRESH-võlakirjadega seotud kupongimaksed jäid saamata, mistõttu vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel olid tõenäoliselt konkreetsed tagajärjed nende olukorrale. Seega tundub mulle, et vaidlusalune abi, millest Itaalia ametiasutused on teatanud ja mis on vaidlusaluse otsusega tunnistatud siseturuga kokkusobivaks, on hagejatele kahjulik, kui võtta arvesse kohustusi, mille Itaalia ametiasutused on selle kokkusobivuse tunnistamise eesmärgil võtnud ( 53 ).

51.

Lõpuks olen seisukohal, et 26. märtsi 2014. aasta määrus Adorisio jt vs. komisjon ( 54 ) ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, ( 55 ) millele komisjon tugineb, ei muuda seda hinnangut ( 56 ). Kohtumääruses Adorisio jt vs. komisjon otsustas Üldkohus, et panga riigistamismeetme raames sundvõõrandatud allutatud võlakirjade omanikel ei olnud põhjendatud huvi esitada hagi komisjoni otsuse peale mitte esitada vastuväiteid kahe abimeetme suhtes, millest teatati seoses kõnealuse riigistamisega; ( 57 ) tegemist on hinnanguga, mis ei ole asjakohane, et tõlgendada tingimust, mis erineb kaebeõigusest ( 58 ). Kohtuotsuses BPC Lux 2 jt vs. komisjon otsustas Üldkohus, et sellise panga allutatud võlakirjade omanikel, mille väärtus oli vähenenud selle panga kriisilahendusmenetluse algatamise tõttu, ei olnud õigust vaidlustada komisjoni otsust mitte esitada vastuväiteid selle kriisilahendusmenetluse raames teatatud abimeetme suhtes ( 59 ). Selles otsuses leidis Üldkohus, et kõnealuste võlakirjade väärtuse vähenemine tulenes riiklike ametiasutuste otsusest alustada panga suhtes kriisilahendusmenetlust – millele selle panga majanduslikku seisundit arvestades ei olnud alternatiivi –, mitte aga vaidlusaluse abi andmisest, erinevalt käesolevast kohtuasjast, kus FRESH-lepingute tühistamine tuleneb kulude jagamise meetmetest, mis on teatatud ja heaks kiidetud vaidlusaluse abi lahutamatu osa.

52.

Kokkuvõttes tundub mulle, et komisjon ei ole tõendanud, et Üldkohus oleks rikkunud õigusnormi, kui ta komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet tagasi lükates tunnistas hagi vastuvõetavaks.

53.

Eraldi väidet esitamata väidab komisjon, et asjaolu, et vastustajad algatasid Luksemburgi kohtutes menetluse FRESH-lepingute lõpetamise vastu BMPSi poolt, ei anna neile õigust olla „huvitatud poolteks“ ega anna neile õigust vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks. Need menetlused on asjakohased ainult selleks, et hinnata vastustajate põhjendatud huvi, mis erineb käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevast kaebeõigust.

54.

Sellega seoses piisab, kui märkida, et Üldkohus ei teinud sellest menetlusest mingeid järeldusi vastustajate kui huvitatud poolte staatuse kohta ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses.

55.

Seega on see argument antud juhul ebaoluline ja seega ainetu.

56.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

57.

Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

58.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku: