1.

Riigikohtu (Eesti) esitatud eelotsuse küsimus puudutab direktiivi 2008/115/EÜ ( 2 ) artikli 15 lõike 1 tõlgendamist.

2.

Taotlus on esitatud seoses kaebusega, mille Moldova kodanik I. L. – kellele Politsei- ja Piirivalveamet (Eesti, edaspidi „PPA“) oli teinud ettekirjutuse lahkuda Eesti territooriumilt – esitas otsuse peale teda väljasaatmise eesmärgil kinni pidada. Ta vaidlustab toodud põhjenduse õiguspärasuse, mille kohaselt juhul, kui ta jääks enne väljasaatmist vabadusse, oleks reaalne oht, et ta paneb toime kuriteo, mis võib oluliselt raskendada väljasaatmismenetlust kohtumenetluse ja sellele järgneva karistuse tõttu.

3.

Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma arvan, et liikmesriikidel ei ole lubatud tugineda riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamiseks põhjendusele, mille aluseks on eesmärk tagada direktiivis 2008/115 ette nähtud tagasisaatmismenetluse tõhusus, ja põhjendada seda kinnipidamist ohuga, et see menetlus lükkub edasi, kuna on tõenäoline, et pannakse toime tegusid, mille eest on ette nähtud kriminaalkaristused.

4.

Direktiivi 2008/115 artikli 3 punkti 7 kohaselt on põgenemise oht määratletud kui „õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumitel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda“.

5.

Direktiivi IV peatükis „Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil“ oleva artikli 15 lõige 1 sätestab:

„1.   Kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui:

Iga kinnipidamine on võimalikult lühike ja see kestab ainult seni, kuni kestab väljasaatmise korraldamine, ning see viiakse ellu nõuetekohase hoolsusega.“

6.

21. oktoobril 1998 vastu võetud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ( 3 ) § 68„Välismaalase põgenemise oht“ on sõnastatud järgmiselt:

„Lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel hinnatakse välismaalase põgenemise ohtu. Välismaalase põgenemise oht esineb, kui:

7.

VSS § 72„Lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramine“ sätestab:

„[…]

(2) Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui:

[…]

[…]“.

8.

VSS § 73 lõige 2 näeb ette, et „[v]älismaalase lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel“.

9.

VSS § 15 „Välismaalase kinnipidamine ja väljasaatmise korraldamine“ sätestab:

„(1)   Välismaalast võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

(2)   Välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui:

[…]“.

10.

Moldova kodanik I. L., kes on sündinud 1993. aastal Venemaal, viibis Eestis viisavabaduse alusel. 12. oktoobril 2020 peeti ta kinni kahtlustatuna füüsilise valu ja tervisekahjustuste põhjustamises oma elukaaslasele ja veel ühele naisele.

11.

Harju Maakohus (Eesti) mõistis 13. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusega I. L‑i süüdi talle etteheidetavates tegudes, mis kvalifitseeriti kehaliseks väärkohtlemiseks Eesti karistusseadustiku tähenduses, mitte aga ähvardamises seisnevates tegudes, mille all väitis enda kannatavat tema elukaaslane. See kohus mõistis I. L‑ile ühe aasta, ühe kuu ja kahekümne kaheksa päevase vangistuse kaheaastase katseajaga ning vabastas ta viivitamatult kinnipidamiselt.

12.

Samal päeval lõpetas PPA enne tähtaega I. L‑i viibimisaja ning pidas I. L‑i seejärel Harju Maakohtu kohtumajas VSS § 15 lõike 2 punkti 1 alusel kinni.

13.

See otsus tehti, arvestades I. L‑i suhtumist toime pandud kuriteosse ja tema karistusjärgset käitumist, mille põhjal oli alust arvata, et ta võib väljasaatmisest kõrvale hoida vaatamata oma lubadusele lahkuda riigist vabatahtlikult ja palvele, et talle tehtaks vabatahtliku lahkumise ettekirjutus.

14.

PPA tegi 13. oktoobril 2020 I. L‑ile ka VSS § 72 lõigete 1 ja 4 alusel sundtäidetava ettekirjutuse viivitamata Eestist lahkuda põhjendusel, et ta viibis seal ebaseaduslikult.

15.

Tallinna Halduskohus (Eesti) rahuldas 15. oktoobri 2020. aasta määrusega PPA taotluse ja andis loa I. L‑i kinnipidamiseks kuni tema väljasaatmiseni, mis oli määratud hiljemalt 15. detsembriks 2020. I. L. saadeti Eestist välja Moldovasse 23. novembril 2020.

16.

Tallinna Ringkonnakohus (Eesti) jättis selle kinnipidamismääruse muutmata oma 2. detsembri 2020. aasta määrusega, millega ta lahendas I. L‑i määruskaebust selle määruse tühistamiseks ja tema vabastamiseks.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati viimati nimetatud kohtumääruse peale määruskaebus, milles palutakse see määrus tühistada ja tuvastada, et kinnipidamine on ebaseaduslik, leiab esiteks, et kinnipidamist ei saa põhjendada I. L‑i põgenemise ohuga VSS § 15 lõike 2 punkti 1 alusel. Ta meenutab, et sellise ohu kriteeriumid on ammendavalt loetletud selle seaduse §‑s 68 ja neid analüüsitakse iga juhtumi eripära arvestades. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga, et selle paragrahvi punktides 1 ja 4 toodud kriteeriumide kohaldamise tingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud. Sellega seoses tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ühelt poolt ei ole puudutatud isikule kirjaliku lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaega ja teiselt poolt ei olnud kinnipidamiseks loa andmise ajal jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab lisaks, et VSS § 68 punkt 6 ei ole kohaldatav ka põhjusel, et soovimatust haldusakti täita ei saa automaatselt järeldada sellest, mida puudutatud isik lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses ärakuulamisel ütles, välja arvatud juhul, kui esinevad muud asjaolud, mis viitavad sellele, et ta võib väljasaatmisest kõrvale hoida. Põgenemise oht ei tulene ka asjaolust, et käesoleval juhul väljendas puudutatud isik halduskohtu istungil soovi saada kätte elukaaslase juurde jäänud asjad ja tööandjalt saadaolev töötasu.

19.

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole välistatud, et kõnealune olukord võib vastata näiteks direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 punktis b nimetatud alusele, mida ei ole samas sõnastuses üle võetud VSS § 15 lõike 2 punktides 2 ja 3, kuid puudutatud isiku õigusi ei saa otse selle direktiivi alusel piirata, isegi kui direktiivil on vahetu õigusmõju.

20.

Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et I. L‑i kinnipidamise õiguspärasus sõltub sellest, kuidas tõlgendada VSS § 15 lõiget 2, mille punktides 1–3 sisaldub kinnipidamise aluste loetelu, millele eelneb väljend „eelkõige juhul, kui“. Leides selle sõnastuse tõttu, et tegemist on aluste näidisloeteluga, on see kohus arvamusel, et I. L‑i kinnipidamist võib põhjendada VSS § 15 lõikes 2 sätestatud üldalusel. Seda kinnipidamist õigustab seega asjaolu, et „lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkus“ on ohustatud. Selle meetme õiguspärasust tuleb hinnata ka selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtete kohaselt.

21.

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võttes arvesse sündmuste ajalist lähedust kõnealuses kohtuasjas ja I. L‑i toime pandud süüteo olemust, oli piisav alus arvata, et ta võib uuesti asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama. Seetõttu leiab see kohus, et oli reaalne oht, et I. L. paneb vabaduses viibides enne väljasaatmist toime kuriteo. Niisuguse kuriteo tuvastamine ja selle eest karistamine kohtuotsusega ning olenevalt olukorrast mõistetud karistuse täideviimine lükkavad väljasaatmise menetluse läbiviimise määramata ajaks edasi, raskendades seega seda menetlust oluliselt. Lisaks ei olnud VSS § 10 lõikes 2 ette nähtud järelevalvemeetmetega võimalik tagada väljasaatmise tulemuslikkust sama tõhusalt I. L.‑i isikliku ja materiaalse olukorra tõttu.

22.

Kuna aga VSS § 15 eesmärk on võtta üle direktiivi 2008/115 artikli 15 lõige 1, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selle tõlgenduses, kuna Euroopa Kohus ei ole veel võtnud seisukohta küsimuses, kas mõni selles sättes loetletud tingimustest peab olema täidetud või võib eesmärk tagada tulemuslik väljasaatmine olla piisav, et põhjendada kinnipidamist juhul, kui reaalne oht, et puudutatud isik paneb toime kuriteo, võib oluliselt raskendada seda menetlust.

23.

Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2008/115] artikli 15 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad kinni pidada kolmanda riigi kodaniku, kelle puhul esineb reaalne oht, et ta paneb vabaduses viibides enne väljasaatmist toime kuriteo, mille uurimine ja mille eest karistamine võivad oluliselt raskendada väljasaatmise läbiviimist?“

24.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid Eesti ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised esitasid 17. märtsil 2022 peetud kohtuistungil ka suulised seisukohad.

25.

Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine võib olla põhjendatud reaalse ohuga, et ta paneb toime kuriteo, mis võib takistada tema tulemuslikku väljasaatmist.

26.

See küsimus tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldusest, et põhikohtuasjas kõne all olev olukord ei võimalda puudutatud isiku kinnipidamist põhjendada VSS‑is ette nähtud alusel, et on põgenemise oht.

27.

Arvestades Eesti ( 4 ) ja Hispaania ( 5 ) valitsuse kirjalikke seisukohti selles küsimuses, juhin ühelt poolt tähelepanu sellele, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole seada kahtluse alla faktide hindamist ja riigisisese õiguse tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt ( 6 ).

28.

Teiselt poolt ei saa arutelu puudutada ka direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 punkti b kohaldamist põhjusel, et õiguskindluse põhimõttega on vastuolus see, kui direktiivid ise võiksid tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi ( 7 ). Seega ei saa direktiivile kui sellisele tema vastu tugineda ( 8 ). Selline järeldus ei mõjuta aga liikmesriigi kõikidele asutustele kehtestatud nõuet tõlgendada liikmesriigi õiguse kohaldamisel seda õigust võimalikult suures ulatuses direktiivide sõnastusest ja eesmärgist lähtudes, et saavutada direktiividega taotletav tulemus, ning need asutused võivad tugineda liikmesriigi õiguse kooskõlalisele tõlgendusele eraõiguslike isikute vastu ( 9 ).

29.

Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 esimese lõigu kohaldamisalaga seotud põhjustel, mille ma esitan, peavad liikmesriigid täpselt määratlema alused, mis õigustavad kinnipidamist, olenemata sellest, kas need on selles direktiivis ette nähtud või mitte.

30.

Olen sarnaselt kõigi oma seisukohad esitanud menetlusosalistega arvamusel, et selle sätte sõnastusest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et alused, mis lubavad kinni pidada isikut, kelle suhtes on algatatud tagasisaatmismenetlus, on direktiivis 2008/115 esitatud näidisloeteluna. Need alused on põgenemise oht või tagasi- või väljasaatmise ettevalmistamisest kõrvalehoidmine või nende takistamine. Minu arvates piisab sellest, kui märkida, et väljend „eelkõige“ eelneb selle direktiivi artikli 15 lõike 1 punktides a ja b esitatud loetelule ( 10 ) ning näitab selgelt, et nimetatud aluste loetelu ei ole ammendav.

31.

Liidu seadusandja valikut õigustab direktiivi 2008/115 eesmärk, mis paneb liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud meetmed, et tagada riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine ( 11 ).

32.

Selline direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 kohaldamisala analüüs on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb direktiivi 2013/33/EL ( 12 ) artikli 8 lõike 3 esimese lõigu tõlgendamist, mille kohaselt vastab selles sättes ammendavalt loetletud alustest, mis võivad õigustada rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist, igaüks konkreetsele vajadusele ja on teistest sõltumatu ( 13 ).

33.

Sama kehtib ka määruse (EL) nr 604/2013 ( 14 ) artikli 28 lõigete 1 ja 2 kohta, milles on ette nähtud üksainus kinnipidamise alus, nimelt märkimisväärne asjaomase isiku põgenemise oht ( 15 ).

34.

Järelikult on liikmesriikidel vabadus tugineda muudele kui direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikes 1 osutatud kinnipidamise alustele ja määratleda nende kohaldamise kriteeriumid, tingimusel et need vastavad selle direktiivi eesmärkidele.

35.

Sellega seoses tuletab Euroopa Kohus järjekindlalt meelde, et kõnealuse direktiivi eesmärk on kehtestada tõhus väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika, austades täielikult asjaomaste isikute põhiõigusi ja väärikust ( 16 ).

36.

Euroopa Kohus rõhutab ka, et sama direktiivi IV peatüki sätted reguleerivad rangelt kõiki selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid kinnipidamisi, et tagada ühelt poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimine seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega ning teiselt poolt asjaomaste kolmandate riikide kodanike põhiõiguste austamine ( 17 ).

37.

Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 esimese lausega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad kinnipidamise alusena üksnes eesmärgi tagada lahkumisettekirjutuse täitmise tulemuslikkus, nägemata seejuures ette täpseid kriteeriume.

38.

Kuna direktiivis 2008/115 ei ole täpsustatud, millistes piirides võivad liikmesriigid lisada kinnipidamise aluseid selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 sätestatud alustele või neid kohandada, tuleneb vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele selle sätte teleoloogilisest tõlgendusest, mis võimaldab välja tuua kohaldatavad põhimõtted ja nende rakendamise tingimused.

39.

Minu arvates peavad liikmesriikide valikud lähtuma mitmest põhimõttest. Esiteks näitab direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 alguses väljendatud nõue, et eelkõige tuleb kasutada leebemaid sunnimeetmeid, liidu seadusandja tahet – mis on väljendatud selle direktiivi põhjenduses 16 – kinnipidamise juhtumeid rangelt piirata ( 18 ). Euroopa Kohus otsustas sellega seoses, et „direktiivis 2008/115 kehtestatud tagasisaatmismenetluse etappide läbimise järjekord vastab tagasisaatmisotsuse täitmiseks meetmete võtmise järjestusele, mille kohaselt alustatakse meetmest, mis jätab asjaomasele isikule kõige rohkem vabadust, ehk andes talle tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, ja liikudes edasi isiku jaoks kõige enam piiravate meetmeteni, nagu spetsiaalses asutuses kinnipidamine; kõigi nende etappide käigus peab olema tagatud proportsionaalsuse põhimõtte järgimine“ ( 19 ).

40.

Seega võivad liikmesriigid isikult kinnipidamise teel vabaduse võtta ( 20 ) üksnes juhul, kui tagasisaatmisotsuse täitmine väljasaatmise teel võib konkreetsele olukorrale antud hinnangut arvestades asjaomase isiku käitumise tõttu ebaõnnestuda, ja nad peavad lähtuma objektiivsetest kriteeriumidest ( 21 ).

41.

Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus, et „kui ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine on määratud väljasaatmise eesmärgil, on kinnipidamise eesmärk üksnes tagasisaatmismenetluse tõhususe tagamine ja sellel ei ole mingit karistuslikku eesmärki“ ( 22 ).

42.

Teiseks, kuna kinnipidamisotsus kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 6 sätestatud õiguse vabadusele rasket riivet ( 23 ), siis tuleb järgida rangeid tagatisi: õigusliku aluse olemasolu, selle selgus, ettenähtavus, kättesaadavus ja kaitse omavoli eest ( 24 ). Järelikult eeldab vabadust piirava meetme rakendamine nendele nõuetele vastamiseks eelkõige seda, et ametiasutused ei tegutse pahauskselt ega eksitavalt ( 25 ).

43.

Euroopa Kohus on põgenemisohu osas otsustanud, et objektiivsed kriteeriumid, mis tuleb riigisiseses õiguses määratleda, et võimaldada asjaomastel ametiasutustel hinnata sellise ohu olemasolu, pakuvad vajalikke tagatisi, asetades selle hinnangu teatud varem kindlaks määratud piiridesse. Seega peavad need kriteeriumid olema määratletud siduvas aktis, mille kohaldamine on ettenähtav ( 26 ).

44.

Kolmandaks leidis Euroopa Kohus 30. novembri 2009. aasta kohtuotsuses Kadzoev ( 27 ), et võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja avaliku julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda direktiivil 2008/115 ( 28 ).

45.

On tõsi, nagu rõhutas Eesti valitsus, et see tõlgendus on sõnastatud konkreetsel juhul seoses kinnipidamise kestusega olukorras, kus isiku väljasaatmine ei ole mõistlik, mistõttu langeb kinnipidamise põhjus ära. Euroopa Kohtu suurkoja otsus, milles sellised alused kõrvale jäeti, on sõnastatud siiski üldiselt. See põhineb isikult vabaduse võtmise võimaluste rangel piiramisel, mis on kooskõlas direktiivi 2008/115 teiste sätetega, mis erinevalt selle direktiivi artikli 15 lõikest 1 näevad ette avalikust korrast tuleneva aluse ( 29 ).

46.

Minu arvates võib juba praegu järeldada üldisest siduvast raamistikust, mida ma meenutasin, et liikmesriigid võivad täiendada direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 sätteid, nähes ette muud seaduses täpselt määratletud kinnipidamise alused, mis põhinevad objektiivsetel, konkreetsetel, reaalsetel ja olemasolevatel asjaoludel ( 30 ).

47.

Minu arvates saab neid tõendamisnõudeid tuletada ka selle direktiivi artikli 15 lõike 1 punktis a sätestatud kinnipidamise alusest ehk põgenemisohust, nagu see on määratletud direktiivi artikli 3 punktis 7, ja artikli 15 lõike 1 punktis b sätestatud alusest, st asjaolust, et asjaomane isik „hoiab kõrvale“ tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või „takistab“ neid. See sõnastus viitab sellele, et need ohud on teada ja tuvastatud. Seega ei ole konkreetsete asjaolude puudumisel kavatsetud arvesse võtta puudutatud isiku pelka kavatsust.

48.

Nimelt ei oleks õiguskindluse põhimõttega kooskõlas lubada, et ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise võiks otsustada ebatäpsetel alustel, mis ei põhine objektiivsetel kriteeriumidel, mis on ette nähtud siduvas aktis ja mille kohaldamine on ettenähtav.

49.

Seetõttu nõustun komisjoni analüüsiga, mille kohaselt ei ole VSS § 15 lõike 2 esimene lause piisav õiguslik alus kinnipidamise põhjendamiseks.

50.

See säte on sõnastatud järgmiselt: „Välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui […]“ ( 31 ). See viide lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse tagamise puudumisele ei määratle seega konkreetset kinnipidamise alust kui põgenemisohtu või seda, et välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust, mis on näitena esitatud sellele esimesele lauseosale järgnevas osas, vastavalt punktides 1 ja 2. See viide üksnes kordab juba VSS § 15 lõikes 1 sätestatud kinnipidamismeetme kasutamise põhitingimust, nimelt et järelevalvemeetmed ei ole tagasisaatmisettekirjutuse täitmisel tulemuslikud.

51.

Lisaks ei saa tõsise ohu, et puudutatud isik paneb enne tema väljasaatmist toime kuriteo, olemasolu korvata selle üldise kinnipidamisaluse ebatäpsust.

52.

Ühelt poolt puudub sellisel kriteeriumil õiguslik alus. Nõustuda ei saa seisukohaga, et üksikjuhtumipõhine uurimine võib olla piisav, et õigustada kinnipidamist taotletava eesmärgi alusel, nagu soovitas Hispaania valitsus Eesti valitsuse argumentide toetuseks kohtuistungil, kuna see tähendaks, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 esimesele lõigule lisatakse uus kinnipidamise alus, ilma et see oleks kooskõlas õiguskindluse nõudega ( 32 ).

53.

Teiselt poolt tekitab mõiste „kuriteo toimepanemise oht“, mis esineb enne väljasaatmist ja õigustab kinnipidamist, tõsiseid küsimusi.

54.

Minu arvates tuleb rõhutada, et eelotsusetaotlus ei puuduta mitte kuritegu, mille puudutatud isik on toime pannud või väidetavalt toime pannud, vaid kuritegu, mis võidakse toime panna. Seega on tegemist tõenäosusega, et rikkumine võidakse lähitulevikus toime panna.

55.

See juhtum on väga erinev nendest juhtumitest, mille alusel Euroopa Kohus on teinud otsuseid, kui kriminaalmenetlus on käimas kas uurimise või kohtumenetluse etapis, kehtestades ka ranged nõuded ( 33 ), ning mis eeldavad, et kuritegu on juba toime pandud. Minu arusaamise järgi ei ole kõnealuse hüpoteesi puhul tegemist ka sellega, et kriteeriumiks võetakse kuritegu ettevalmistavad teod või konkreetsed kaudsed tõendid selle kohta, et asjaomane isik kujutab endast suurt ohtu kolmandate isikute elule ja kehalisele puutumatusele või konkreetsele varale ( 34 ).

56.

Märgin esiteks, et selle aluse, millele Eesti ametiasutused tuginevad, eesmärk ei ole vältida seda, et puudutatud isik hoiab väljasaatmismeetmest kõrvale, vaid üksnes seda, et see meede hilineb või on raskendatud kriminaalmenetluse läbiviimise tõttu, mis järgneb kuriteo toimepanemisele ( 35 ). Sellisel juhul jääb puudutatud isik nimelt pädevate asutuste kontrolli alla. Lisaks on minu arvates raske ette kujutada – kuigi see ei ole võimatu –, et see isik väljendab kavatsust kuritegu toime panna üksnes eesmärgiga seada ohtu tema väljasaatmine. Ka sel põhjusel leian, et ei saa nõustuda Hispaania valitsuse kirjalikes seisukohtades esitatud ettepanekuga tugineda direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 punktile b.

57.

Teiseks ei ole miski subjektiivsem kui oht, et rikutakse sotsiaalset normi, mille eest karistatakse kriminaalkaristusega ja millega iga üksikisik võib silmitsi seista, isegi kui varem on tehtud süüdimõistev otsus või see on täide viidud. Minu arvates on süüteo toimepanemise või isegi selle kordumise oht ennustamine, kui seda ei saa tuletada faktilistest asjaoludest, erinevalt näiteks põgenemise või väljasaatmise takistamise ohust. Kuriteo toimepanemise ohu tõenäosuse hindamine, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades soovitas, või kuriteo raskusastme hindamine vastavalt arvamusele, mille Hispaania valitsus esitas kohtuistungil, ei näi mulle olevat kooskõlas õiguskindluse nõuetega ja pole pealegi edukas, kui see ei põhine konkreetsetel kriteeriumidel ning olulistel ja kokkulangevatel tõenditel.

58.

Pärast Euroopa Kohtu küsimustele kriteeriumide määratlemise kohta antud suuliste vastuste koondamist täheldasin ma samuti, kui keeruline on luua üldkohaldatavaid norme. Neil asjaoludel ei ole ohtliku olukorra või suure korduvkuriteo toimepanemise ohu hindamine väljasaatmise etapis minu arvates mitte tagasisaatmise eest vastutava asutuse, vaid selle asutuse pädevuses, kes viib läbi kriminaalmenetlusi.

59.

Kolmandaks on valvsus vajalik, et vältida avaliku korra kaalutlustele rajaneva põhjenduse välistamisest kõrvalehoidmist, eriti kui see hinnang antakse pealegi hetkel, mil tehakse otsus anda tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks ( 36 ).

60.

Käesolevas asjas oli see I. L‑i puhul nii. Tema konkreetne olukord on ka näide sellest, milline segadus võib tekkida kinnipidamismenetluse ja kriminaalmenetluse oluliste elementide vahel. Nimelt põhines kinnipidamistaotlus I. L‑i tapmisähvardustel oma elukaaslasele, kuigi teda ei olnud nende tegude eest süüdi mõistetud. Lisaks ei ole täpsustatud, kas kriminaalkohus on võtnud kannatanu kaitseks meetmeid, et teo kordumist ennetada.

61.

Kõike eeltoodut arvestades olen seisukohal, et VSS § 15 lõike 2 selline tõlgendus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kirjeldab, ei ole direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikega 1 kooskõlas osas, milles see tugineb järeldusele, et esineb tõsine oht, et kolmanda riigi kodanik paneb enne väljasaatmist toime kuriteo.

62.

Olles kohtuistungil ära kuulanud poolte väljendatud mureküsimused, olen täiesti teadlik sellise analüüsi, mis põhineb nõudel määratleda seaduses konkreetsed kriteeriumid, praktilistest tagajärgedest, kui juhul, kui kriminaalkohus ei ole teinud otsust, mis näeb ette asjaomase kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise või mille tulemuseks on tema tagasisaatmine ( 37 ), võivad kuriteod lõputult jätkuda. Minu arvates peaks liikmesriikidel olema võimalik sellised raskused ületada nii karistusõigusliku kui ka sotsiaalse järelevalve abil.

63.

Mulle näib ühest küljest mõeldav, et kriminaalasjades võib kannatanut või ohustatud isikut kaitsvatel meetmetel olla heidutav mõju kuritegude toimepanijale, eriti juhul, kui esineb lähisuhtevägivalla juhtumeid, mille ennetusmeetmeid rakendatakse paljudes liikmesriikides.

64.

Teisest küljest on nende meetmete eeliseks üldiselt nende kombineerimine erinevate sotsiaalsete toetusmeetmetega, mis on alternatiivid kinnipidamisele ( 38 ). Lisaks võib selline korraldus tagada, et tagasisaatmismenetlus viiakse läbi asjaomaste isikute põhiõigusi ja väärikust austades ( 39 ), kui – nagu käesolevas asjas – see isik väljendab vajadust saada kätte oma isiklikud asjad ja saamata jäänud töötasu.

65.

Kõiki eespool esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Riigikohtu (Eesti) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine võib olla põhjendatud vajadusega tagada tulemuslik väljasaatmine, kui puudub õigusnorm, mis vastaks selguse, ettenähtavuse, kättesaadavuse ning eelkõige omavoli vastu kaitsmise nõuetele, nähes ette, et see kinnipidamine võib olla põhjendatud vajadusega vältida kuriteo toimepanemist.