I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Dublini III määrus

2. Eurodaci määrus

3. Direktiiv 2011/95/EL

4. Varjupaigamenetluste direktiiv

5. Määrus nr 1560/2003

B. Itaalia õigus

III. Asjaolud ja eelotsusetaotlused

A. Kohtuasi C‑228/21

B. Kohtuasi C‑254/21

C. Kohtuasi C‑297/21

D. Kohtuasi C‑315/21

E. Kohtuasi C‑328/21

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Hinnang

A. Ühine teabeleht ja isiklik vestlus

1. Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustus

a) Vastuvõtmis- ja tagasivõtmismenetlus Dublini süsteemis

b) Kohustus esitada teavet Dublini III määruse artikli 4 kohaselt ka tagasivõtmismenetluses

1) Dublini III määruse artikli 4 sõnastus ja ülesehitus

2) Dublini III määruse artikli 4 mõte ja eesmärk

i) Ühisel teabelehel esitatud teabe asjakohasus taotlejatele tagasivõtmismenetluses

– Vastutuskriteeriumid, mida tuleb veel ka tagasivõtmismenetluses arvesse võtta

– Üldine teave Dublini süsteemi kohta

ii) Praktilised aspektid

3) Kohustus esitada teavet ka juhul, kui teises liikmesriigis ei esitata uut taotlust?

4) Vahejäreldus

c) Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise tagajärjed tagasivõtmismenetluses

1) Dublini III määruse artikli 4 rikkumisele tuginemine tagasivõtmismenetluses üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses

2) Dublini III määruse artikli 4 rikkumise tagajärjed üleandmisotsusele

3) Vahejäreldus

2. Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud teavitamiskohustus

a) Kohustus esitada teavet Eurodaci määruse artikli 29 alusel ka tagasivõtmismenetluses

b) Võimalus tugineda Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumisele ja selle rikkumise tagajärjed tagasivõtmismenetluses

c) Vahejäreldus

3. Dublini III määruse artiklis 5 ette nähtud isiklik vestlus

a) Kohustus korraldada Dublini määruse artiklis 5 ette nähtud isiklik vestlus ka tagasivõtmismenetluses

b) Dublini määruse artiklis 5 sätestatud isikliku vestluse korraldamise kohustuse täitmata jätmise tagajärjed tagasivõtmismenetluses

1) Võimalus tugineda Dublini III määruse artikli 5 rikkumisele tagasivõtmismenetluses üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses

2) Dublini III määruse artikli 5 rikkumise tagajärjed üleandmisotsusele

i) Kohtumenetluses heastamise võimalus ja uute oluliste andmete esitamise tagajärjed

ii) Üleandmisotsuse lõplikkus vaidlustamata jätmise korral

c) Vahejäreldus

B. Kaudne tagasi- ja väljasaatmine

1. Eeldus, et kõik liikmesriigid austavad põhiõigusi, ja selle ümberlükkamise tingimused

2. Kaalutlusõigust käsitlev säte Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1

3. Vahejäreldus

VI. Ettepanek

1.

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi aluseks on põhimõte, et varjupaigataotluse, mille kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik Euroopa Liidus esitab, vaatab läbi ainult üks liikmesriik. Selle liikmesriigi kindlaksmääramist käsitleb määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (edaspidi „Dublini III määrus“). ( 2 )

2.

Selleks et vältida teisest rännet ja lahknevaid tulemusi, näeb see määrus ette, et mitte ainult varjupaigataotluse sisulist läbivaatamist, vaid ka läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi (Dublini III määruse artikli 1 kohaselt ja edaspidi „vastutav liikmesriik“) määramise menetlust korraldab ainult üks liikmesriik.

3.

Dublini III määruse aluseks on püüe siduda varjupaigataotlejad vastutava liikmesriigi määramise protsessiga. ( 3 ) Selleks tuleb neid komisjoni koostatud ühise teabelehe abil teavitada Dublini süsteemist, vastutava liikmesriigi määramise menetlusest ja vastutuskriteeriumidest. Selle teabelehe eesmärk on eelkõige võimaldada neil esitada vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus teavet, mis on selle määramise seisukohast oluline.

4.

Kuidas on see aga tagasivõtmismenetluses, see tähendab olukorras, kus varjupaigataotleja on pärast seda, kui ta on esitanud esimeses liikmesriigis varjupaigataotluse, sellest liikmesriigist lahkunud ja esitanud teises liikmesriigis uue varjupaigataotluse või viibib seal, mispeale palub teine liikmesriik esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta? Kas ühise teabelehe peab talle andma ka teine liikmesriik, kuigi vastutava liikmesriigi peab määrama ainult esimene liikmesriik, või on see seal juba kindlaks määratud? Juhul kui teabelehe andmise kohustus kehtib ka tagasivõtmismenetluses, siis millised tagajärjed on selle kohustuse täitmata jätmisel teise liikmesriigi otsuse anda asjaomane isik üle esimesele liikmesriigile õiguspärasusele?

5.

Need küsimused, millele mitu Itaalia kohut on vastanud erinevalt, moodustavad esimese küsimuste kompleksi kolmes kõne all olevast viiest eelotsusetaotlusest. ( 4 )

6.

Teine küsimuste kompleks, mis on esitatud ühes neist kolmest eelotsusetaotlusest ning veel kahes eelotsusetaotluses, ( 5 ) puudutab vastastikuse usalduse põhimõtet ja seega Dublini süsteemi tuuma. Küsimus on selles, kas palve esitajaks oleva liikmesriigi kohtud võivad üleandmisotsuse läbivaatamise raames hinnata, kas palve saajaks olevas liikmesriigis esineb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte (principe de non-refoulement) rikkumise oht, kui selles liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu, mis õigustaksid kahtlusi varjupaiga- ja kohtusüsteemi õiguspärasuse suhtes.

7.

Dublini III määrus ( 6 ) kehtestab kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

8.

Dublini III määruse põhjendused 3–5, 14–19 ja 32 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

9.

Dublini III määruse artiklis 1 on selgitatud määruse sisu:

„Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest („vastutav liikmesriik“).“

10.

Dublini III määruse artikkel 2 sisaldab mõisteid ja selle punktis b on „rahvusvahelise kaitse taotlus“ määratletud kui „direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punktis h määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus“.

11.

Dublini III määruse artikkel 3 kannab pealkirja „Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele“ ja on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.

Kui üleandmine ei ole võimalik käesoleva lõike alusel ühelegi liikmesriigile III peatükis sätestatud kriteeriumide alusel või esimesele liikmesriigile, kus taotlus esitati, saab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viivast liikmesriigist vastutav liikmesriik.

3.   Iga liikmesriik säilitab õiguse saata taotleja turvalisse kolmandasse riiki vastavalt direktiivis 2013/32/EL sätestatud eeskirjadele ja tagatistele.“

12.

Dublini III määruse artikkel 4 kannab pealkirja „Õigus saada teavet“ ja sätestab:

„1.   Niipea kui liikmesriigis esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus artikli 20 lõike 2 tähenduses, teavitavad tema pädevad asutused taotlejat käesoleva määruse kohaldamisest ning eelkõige järgmisest:

2.   Lõikes 1 osutatud teave esitatakse kirjalikult keeles, millest taotleja aru saab või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama. Sel eesmärgil kasutavad liikmesriigid ühist teabelehte, mis on koostatud lõike 3 kohaselt.

Et taotleja teavet täielikult mõistaks, esitatakse see vajaduse korral ka suuliselt, näiteks vestluse käigus, nagu see on osutatud artiklis 5.

3.   Komisjon koostab rakendusaktidega ühise teabelehe, samuti eraldi teabelehe saatjata alaealistele, mis sisaldab vähemalt käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teavet. Ühine teabeleht sisaldab samuti teavet määruse (EL) nr 603/2013 kohaldamise kohta ning eelkõige eesmärki, mille nimel võidakse asjaomase taotleja andmeid Eurodac-süsteemis töödelda. Ühine teabeleht koostatakse selliselt, et liikmesriikidel on sinna võimalik sisestada täiendavat liikmesriigi spetsiifilist teavet. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 44 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

13.

Dublini III määruse artikkel 5 näeb ette, et vastutav liikmesriik korraldab taotlejaga isikliku vestluse, et lihtsustada vastutava liikmesriigi määramise menetlust, ning määrab kindlaks selle vestluse pidamise korra. Selle sätte lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vastutava liikmesriigi määramise menetluse lihtsustamiseks korraldab vastutav liikmesriik taotlejaga isikliku vestluse. Vestlus aitab ka õigesti aru saada teabest, mis taotlejale esitati artikli 4 kohaselt.“

14.

Dublini III määruse artikkel 7, mis paikneb selle määruse III peatükis („Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid“), kannab pealkirja „Kriteeriumide tähtsusjärjestus“ ning selle lõigetes 1 ja 3 on sätestatud järgmist:

„1.   Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses.

[…]

3.   Selleks et kohaldada artiklites 8, 10 ja 16 sätestatud kriteeriume, peavad liikmesriigid kaaluma kõiki olemasolevaid tõendeid seoses liikmesriigi territooriumil viibivate taotleja pereliikmete, sugulaste või teiste perekonda kuuluvate isikute kohta, tingimusel et nimetatud tõendid esitatakse enne, kui rahuldatakse mõne teise liikmesriigi taotlus võtta asjaomane isik vastu või võtta ta tagasi, võttes aluseks vastavalt artiklid 22 ja 25, ning et taotleja varasemate rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes ei ole esimest sisulist otsust veel tehtud.“

15.

Dublini III määruse artiklid 8–10 ja 16 käsitlevad vastutava liikmesriigi määramist juhtudel – eelkõige alaealiste või ülalpeetavate isikute puhul –, kui taotlejate pereliikmed juba viibivad mõnes liikmesriigis.

16.

Dublini III määruse artikkel 17 kannab pealkirja „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ ja selle lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.“

17.

Dublini III määruse artikkel 18 kannab pealkirja „Vastutava liikmesriigi kohustused“ ja sätestab järgmist:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:

2.   Lõike 1 punktide a ja b reguleerimisalasse jäävatel juhtudel vaatab vastutav liikmesriik taotleja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi või viib selle läbivaatamise lõpule.

[…]

Lõike 1 punkti d reguleerimisalasse jäävatel juhtudel, kui taotlus on tagasi lükatud üksnes esimeses astmes, tagab vastutav liikmesriik selle, et asjaomasel isikul on võimalus või oli võimalus kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit vastavalt direktiivi 2013/32/EL artiklile 46.“

18.

Dublini III määruse artikkel 19 kannab pealkirja „Kohustuste äralangemine“ ja on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui liikmesriik annab taotlejale välja elamisloa, lähevad artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused üle sellele liikmesriigile.

2.   Artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused langevad ära, kui vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks, välja arvatud juhul, kui asjaomasel isikul on vastutava liikmesriigi välja antud kehtiv elamisluba.

Esimeses lõigus osutatud eemalviibimistähtaja järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

3.   Artikli 18 lõike 1 punktides c ja d täpsustatud kohustused langevad ära, kui vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku tagasivõtmispalve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud pärast taotluse tagasivõtmist või tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse või antud väljasaatmiskorralduse kohaselt.

Tegeliku väljasaatmise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.“

19.

Dublini III määruse VI peatükk („Vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlus“) käsitleb vastutava liikmesriigi määramise menetluse alustamist (I jagu), vastuvõtmispalve menetlemist juhul, kui liikmesriik, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik (II jagu), ning tagasivõtmispalve menetlemist juhul, kui liikmesriigis esitab isik, kes oli varem juba mõnes muus liikmesriigis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, uue taotluse või viibib seal ilma elamisloata (III jagu) ja see liikmesriik palub teisel liikmesriigil see isik tagasi võtta.

20.

Dublini III määruse artikkel 20 pealkirjaga „Menetluse alustamine“ paikneb VI peatüki samanimelises I jaos ning selle lõigetes 1 ja 2 ning lõike 5 esimeses lõigus on sätestatud:

„1.   Vastutava liikmesriigi määramine algab niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.

2.   Rahvusvahelise kaitse taotlus loetakse esitatuks, kui taotleja esitatud vorm või asutuste koostatud aruanne on laekunud asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele. Kui taotlus ei ole tehtud kirjalikult, peaks tahteavalduse ja protokolli koostamise vaheline aeg olema võimalikult lühike.

[…]

5.   Kui taotleja viibib mõnes muus liikmesriigis ilma elamisloata või esitab seal rahvusvahelise kaitse taotluse pärast oma esimese, teises liikmesriigis esitatud taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus, võtab liikmesriik, kellele esitati esimene rahvusvahelise kaitse taotlus, taotleja tagasi artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel, et viia vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule.“

21.

Dublini III määruse artikkel 21, mis kannab pealkirja „Vastuvõtmispalve esitamine“, kuulub VI peatüki II jakku („Vastuvõtmispalve menetlemine“) ja selle lõige 1 sätestab järgmist:

„1.   Kui liikmesriik, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.

Kui Eurodac-süsteemis esineb kokkulangevus andmetega, mis on registreeritud vastavalt määruse (EL) nr 603/2013 artiklile 14, saadetakse taotlus kahe kuu jooksul pärast selle kokkulangevuse saamist vastavalt nimetatud määruse artikli 15 lõikele 2, piiramata esimese lõigu kohaldamist.

Kui palvet taotleja vastuvõtmiseks ei esitata esimeses ja teises lõigus sätestatud ajavahemike jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.“

22.

Dublini III määruse artikkel 23 („Tagasivõtmispalve esitamine, kui palve esitajaks olevas liikmesriigis on esitatud uus taotlus“), artikkel 24 („Tagasivõtmispalve esitamine, kui uut taotlust palve esitajaks olevas liikmesriigis ei ole esitatud“) ja artikkel 25 („Tagasivõtmispalvele vastamine“) paiknevad VI peatüki III jaos („Tagasivõtmispalve menetlemine“) ja sätestavad muu hulgas järgmist:

„Artikkel 23

1. Kui liikmesriik, kus artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.

[…]

3. Kui tagasivõtmispalvet ei esitata lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

Artikkel 24

1. Kui liikmesriik, mille territooriumil artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik viibib ilma elamisloata ning kui uut rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole esitatud, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni teine liikmesriik, võib ta paluda sellel teisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.

Artikkel 25

1. Palve saajaks olev liikmesriik kontrollib asjaolusid vastavalt vajadusele ja teeb asjaomase isiku tagasivõtmispalve suhtes otsuse võimalikult kiiresti […]“.

23.

Dublini III määruse artikkel 26 kannab pealkirja „Üleandmisotsusest teatamine“ ja on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku vastu võtma või tagasi võtma, teatab palve esitajaks olev liikmesriik asjaomasele isikule otsusest anda ta üle vastutavale liikmesriigile ning vajaduse korral ka otsusest jätta ta rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. Kui asjaomast isikut esindab õigusnõustaja või muu nõustaja, võib liikmesriik teavitada kõnealusest otsusest asjaomase isiku asemel nimetatud õigusnõustajat või muud nõustajat ning vajaduse korral edastada otsuse asjaomasele isikule.

2.   Lõikes 1 osutatud otsus sisaldab teavet olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta, sealhulgas õiguse kohta taotleda vajaduse korral täitmise peatamist, samuti tähtaegade kohta, mida kohaldatakse selliste õiguskaitsevahendite kasutamise suhtes ja üleandmise teostamise suhtes ning vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal asjaomane isik peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel.

Liikmesriigid tagavad selle, et asjaomasele isikule edastatakse teave füüsiliste või juriidiliste isikute kohta, kes võivad talle pakkuda õigusabi, koos lõikes 1 nimetatud otsusega, kui nimetatud teavet ei ole juba edastatud.

3.   Kui asjaomast isikut ei abista või esinda õigusnõustaja või muu nõustaja, teavitab liikmesriik teda keeles, millest asjaomane isik aru saab või millest arusaamist võib temalt mõistlikult eeldada, otsuse peamistest elementidest, mis sisaldavad alati teavet olemasolevate õiguskaitsevahendite ja nende kasutamise tähtaegade kohta.“

24.

Dublini III määruse artikkel 27 kannab pealkirja „Õiguskaitsevahendid“ ja selle lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Taotlejal või muul artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.“

25.

Dublini III määruse artikkel 29 kannab pealkirja „Menetlused ja tähtajad“ ning selle lõikes 2 on sätestatud:

„2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.“

26.

Määrus (EL) nr 603/2013 (edaspidi „Eurodaci määrus“) ( 7 ) käsitleb sõrmejälgede võrdlemise andmebaasi loomist Dublini III määruse tõhusaks kohaldamiseks.

27.

Eurodaci määruse artikli 9 lõike 1 esimene lõik sätestab järgmist:

„1.   Iga liikmesriik võtab viivitamata kõikidelt vähemalt 14‑aastastelt rahvusvahelise kaitse taotlejatelt kõikide sõrmede sõrmejäljed ning võimalikult kiiresti ja hiljemalt 72 tunni jooksul pärast määruse (EL) nr 604/2013 artikli 20 lõikes 2 määratletud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist edastab need koos käesoleva määruse artikli 11 punktides b–g nimetatud andmetega kesksüsteemi.“

28.

Eurodaci määruse artikli 17 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„1.   Liikmesriik võib edastada kesksüsteemi oma viitenumbriga varustatud andmed sõrmejälgede kohta, mida liikmesriik võib olla võtnud ebaseaduslikult liikmesriigis viibimiselt tabatud vähemalt 14‑aastastelt kolmandate riikide kodanikelt või kodakondsuseta isikutelt, et kontrollida, kas nad on varem esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis.“

29.

Eurodaci määruse artikkel 29 käsitleb andmesubjektide õigusi. Eurodaci määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 on kindlaks määratud, et asjaomastele isikutele esitatakse teatav teave sõrmejälgede võtmise eesmärgi ja korra kohta, ning selle artikli lõikes 3 on sätestatud, et selleks koostatakse ühine teabeleht:

„1.   Päritoluliikmesriik teatab artikli 9 lõikes 1, artikli 14 lõikes 1 või artikli 17 lõikes 1 hõlmatud isikule kirjalikult ja kui see on vajalik, siis suuliselt keeles, millest ta aru saab või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse, järgmised andmed:

[…]

[…]

2.   […]

Artikli 17 lõikes 1 käsitletud isiku puhul esitatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave hiljemalt siis, kui kõnealuse isiku andmed edastatakse kesksüsteemi. […]

3.   Ühine teabeleht, mis sisaldab vähemalt käesoleva artikli lõikes 1 ja [Dublini III määruse] artikli 4 lõikes 1 osutatud teavet, koostatakse nimetatud määruse artikli 44 lõikes 2 sätestatud korras.

Teabeleht on selge ja lihtne ning koostatud keeles, millest asjaomane isik aru saab või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse.

Teabeleht koostatakse nii, et liikmesriigid saavad seda oma riiki puudutava spetsiifilise lisateabega täiendada. Selline riigispetsiifiline lisateave sisaldab vähemalt teavet andmesubjekti õiguste kohta ja riiklikelt järelevalveasutustelt abi saamise võimaluse kohta ning vastutava töötleja ja riiklike järelevalveasutuste kontaktandmeid.“

30.

Eurodaci määruse artikkel 37 kannab pealkirja „Vastutus“ ja selle lõigetes 1 ja 3 on sätestatud järgmist:

„1.   Kõikidel isikutel või liikmesriikidel, kes on kandnud kahju mitteõiguspärase andmetöötlustoimingu või mis tahes käesoleva määrusega vastuolus oleva toimingu tagajärjel, on õigus saada hüvitist kahju tekitamise eest vastutavalt liikmesriigilt. Kõnealune liikmesriik vabastatakse täielikult või osaliselt vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole vastutav kahju põhjustanud sündmuse eest.

[…]

3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju eest liikmesriigi vastu esitatavaid hüvitisenõudeid käsitletakse kostjaks oleva liikmesriigi siseriiklike õigusaktide sätete kohaselt.“

31.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (edaspidi „direktiiv 2011/95/EL“), ( 8 ) määrab kindlaks kriteeriumid, mille kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldada.

32.

Direktiivi 2011/95/EL artikkel 2 sisaldab mõisteid ja selle punktis h on „rahvusvahelise kaitse taotlus“ määratletud kui „kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta sõnaselgelt väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab taotleda eraldi“.

33.

Direktiivi 2011/95/EL artiklis 8 pealkirjaga „Riigisisene kaitse“ on sätestatud erandid rahvusvahelise kaitse vajadusest juhul, kui taotleja võib taotleda kaitset mõnes päritoluriigi osas:

„1.   Rahvusvahelise kaitse taotluse hindamise osana võivad liikmesriigid otsustada, et taotleja ei vaja rahvusvahelist kaitset, kui tal mõnes päritoluriigi osas

ning ta võib riigi sellesse osasse turvaliselt ja seaduslikult reisida ning tal lubatakse sinna jääda ja on mõistlik eeldada, et ta sinna elama asub.

2.   Kontrollides, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm või suure kahju kannatamise reaalne oht või kas taotlejale on kättesaadav kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest mõnes päritoluriigi osas kooskõlas lõikega 1, võtavad liikmesriigid taotluse kohta otsuse tegemisel arvesse üldist olukorda riigi selles osas ja taotleja isiklikku olukorda vastavalt artiklile 4. Selleks tagavad liikmesriigid, et asjakohastest allikatest, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt, saadakse täpset ja ajakohast teavet.“

34.

Direktiivi 2011/95/EL V peatükis on täiendava kaitse tingimusena sätestatud „suure kahju“ oht. See seisneb artikli 15 punkti c kohaselt järgmises:

35.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (edaspidi „varjupaigamenetluste direktiiv“) ( 9 ) artikkel 33 kannab pealkirja „Vastuvõetamatud taotlused“ ning selle lõige 1 ning lõike 2 punkt a sätestavad järgmist:

„1.   Lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele (EL) nr 604/2013, ei ole liikmesriigid kohustatud hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile 2011/95/EL, kui taotlust peetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks.

2.   Liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui:

36.

Määruse (EÜ) nr 1560/2003, ( 10 ) mis on komisjoni rakendusmäärus Dublini süsteemi kohta (muudetud Dublini III määrusega ja rakendusmäärusega (EL) nr 118/2014 ( 11 )), artikkel 16a kannab pealkirja „Teabelehed rahvusvahelise kaitse taotlejate jaoks“ ning selle lõiked 1 ja 4 sätestavad:

„1.   X lisas on esitatud ühine teabeleht, milles teavitatakse kõiki rahvusvahelise kaitse taotlejaid [Dublini III määruse] sätetest ja [Eurodaci määruse] kohaldamisest.

[…]

4.   XIII lisas on esitatud teave liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele.“

37.

Määruse nr 1560/2003 X lisas esitatud teabelehe A osa pealkirjaga „Teave Dublini määruse kohta rahvusvahelise kaitse taotlejate jaoks vastavalt määruse (EL) nr 604/2013 artiklile 4“ sisaldab eelkõige järgmist teavet (paks kiri originaalis):

„Te olete palunud meilt kaitset, kuna Te leiate, et Te olite sunnitud lahkuma oma riigist tagakiusamise, sõja või tõsise kahju ohu tõttu. Õigusaktis nimetatakse seda rahvusvahelise kaitse taotluseks ja Teid taotlejaks. Kaitset taotlevaid isikuid nimetatakse sageli varjupaigataotlejateks.

Asjaolu, et Te taotlesite varjupaika siin, ei taga seda, et me vaatame Teie taotluse läbi siin. Riik, kes vaatab Teie avalduse läbi, määratakse kindlaks menetluse kaudu, mis on kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktiga, mida tuntakse Dublini määruse nime all. Selle õigusakti kohaselt vastutab Teie taotluse läbivaatamise eest ainult üks riik.

[…]

Enne kui Teie varjupaigataotlust on võimalik läbi vaadata, on meil vaja teha kindlaks, kas selle läbivaatamise eest vastutame meie või vastutab teine riik – seda nimetatakse Dublini menetluseks. Dublini menetlus ei käsitle põhjust, miks Te taotlete varjupaika. Selles käsitletakse ainult küsimust, milline riik vastutab otsuse tegemise eest Teie varjupaigataotluse kohta.

[…]

Kui asutus otsustab, et Teie varjupaigataotluse kohta otsuse tegemise eest vastutame meie, siis tähendab see, et Te võite jääda sellesse riiki ja Teie taotlus vaadatakse läbi siin. Teie taotluse läbivaatamise protsess algab siis otsekohe.

Kui me otsustame, et Teie taotluse läbivaatamise eest vastutab teine riik, püüame me saata Teid kõnealusesse riiki niipea kui võimalik, et Teie taotlust saaks läbi vaadata seal. […]

Õigusaktis on sätestatud erinevad põhjused, miks võib riik vastutada Teie taotluse läbivaatamise eest. Neid põhjusi on õigusaktis käsitletud tähtsuse järjekorras alates sellest, kas Teie perekonnaliige viibib kõnealuses Dublini riigis, kas Dublini riik on Teile praegu või varem välja andnud viisa või elamisloa, või kas Te olete seaduslikult või ebaseaduslikult reisinud teise Dublini riiki või selle kaudu.

On oluline, et Te teavitaksite meid niipea kui võimalik sellest, et Teie perekonnaliikmed viibivad teises Dublini riigis. Kui Teie abikaasa või laps taotleb varjupaika või talle on antud rahvusvaheline kaitse teises Dublini riigis, võib Teie varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutada kõnealune riik.

Me võime otsustada vaadata Teie taotluse läbi selles riigis isegi juhul, kui me ei vastuta selle läbivaatamise eest Dublini määruses sätestatud kriteeriumite alusel. Me ei saada Teid teise riiki, kui on tehtud kindlaks, et seal võidakse rikkuda Teie inimõigusi.

[…]

Teil on võimalus öelda, et Te ei nõustu otsusega, mille kohaselt Teid saadetakse teise Dublini riiki, ja Te võite kõnealuse otsuse vaidlustada kohtus. Te võite ka paluda, et Teil lubataks jääda sellesse riiki, kuni tehakse otsus vaidlustamise või läbivaatamise kohta.

Kui Te võtate oma varjupaigataotluse tagasi ja liigute teise Dublini riiki, saadetakse Teid tõenäoliselt tagasi sellesse riiki või vastutavasse riiki.

Seetõttu on oluline, et varjupaiga taotlemise korral jääksite Te siia, kuni me otsustame 1) kes vastutab Teie varjupaigataotluse läbivaatamise eest ja/või 2) vaadata Teie varjupaigataotluse läbi selles riigis.

[…]

Kui me leiame, et Teie taotluse läbivaatamise eest võib vastutada teine riik, saate Te üksikasjalikumat teavet kõnealuse menetluse ning selle kohta, kuidas see mõjutab Teid ja Teie õigusi.“

38.

Määruse nr 1560/2003 X lisas esitatud teabelehe B osa sisaldab mh järgmist „[t]eave[t] […] rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kelle suhtes kohaldatakse Dublini menetlust“:

„Käesolev teabeleht on Teile antud seepärast, et Te olete taotlenud rahvusvahelist kaitset (varjupaika) selles või teises Dublini riigis ning asutustel on põhjust arvata, et Teie taotluse läbivaatamise eest võib vastutada teine riik.

Me määrame vastutava riigi kindlaks menetluse kaudu, mis on kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktiga, mida tuntakse Dublini määruse nime all. Seda menetlust nimetatakse Dublini menetluseks. Käesolevas teabelehes püütakse anda vastused kõige sagedamini esitatavatele küsimustele, mis võivad Teil tekkida kõnealuse menetluse kohta.

[…]

Dublini menetlusega määratakse kindlaks, milline üks riik vastutab Teie varjupaigataotluse läbivaatamise eest. See tähendab, et see riik võib Teid anda üle teisele riigile, kes vastutab Teie taotluse läbivaatamise eest.

[…]

PIDAGE MEELES JÄRGMIST: Te ei tohi minna teise Dublini riiki. Kui Te lähete teise Dublini riiki, saadetakse Teid tagasi siia või riiki, kus Te taotlesite varjupaika varem. Oma taotluse tagasivõtmine siin ei muuda vastutavat riiki. Kui Te varjate end või põgenete, riskite Te ka sellega, et Teid peetakse kinni.

[…]

Kuidas määravad asutused kindlaks minu taotluse läbivaatamise eest vastutava riigi?

On erinevaid põhjusi, miks võib riik vastutada Teie taotluse läbivaatamise eest. Neid põhjusi kohaldatakse õigusaktis esitatud tähtsuse järjekorras. Kui üks põhjus ei ole asjakohane, kaalutakse järgmist jne.

Põhjused on seotud järgmiste teguritega, mis on esitatud tähtsuse järjekorras:

Seepärast on oluline, et Te teavitaksite meid sellest, et Teie perekonnaliikmed viibivad teises Dublini riigis, enne kui Teie varjupaigataotluse kohta tehakse esmane otsus. Kui Te soovite, et Teid viidaks kokku samas riigis, peate Teie ja Teie perekonnaliikmed väljendama oma soovi kirjalikult.

[…]

Mis juhtub, kui ma sõltun kellestki või keegi sõltub minust?

Te võite taasühineda samas riigis, kus asub Teie ema, isa, laps, vend või õde, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

Riik, kus Teie laps, vend või õde või vanem elab, peaks tavaliselt võtma vastutuse Teie taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et Teie perekondlikud sidemed olid olemas Teie päritoluriigis. Teil palutakse ka märkida kirjalikult, et te mõlemad soovite taasühinemist.

Te võite paluda seda võimalust, kui Te viibite juba riigis, kus Teie laps, vend või õde või vanem viibib, või kui Te viibite mõnes muus riigis kui selles riigis, kus elavad Teie sugulased. Viimasel juhul tähendab see, et Te peate reisima kõnelusesse riiki, välja arvatud juhul, kui Teie tervislik seisund ei võimalda Teil pikema aja jooksul reisida.

Lisaks sellele võimalusele võite Te varjupaigamenetluse ajal alati paluda perekonnaga ühinemist humanitaarsetel, perekondlikel või kultuurilistel põhjustel. Kui palve rahuldatakse, peate Te võib-olla minema riiki, kus viibib Teie perekonnaliige. Sellisel juhul palutakse Teil anda selleks ka kirjalik nõusolek. On tähtis, et Te teavitaksite meid humanitaarsetest põhjustest, miks Teie taotlus tuleks läbi vaadata siin või teises riigis.

[…]

[…]

[…]

Kui Te aga ei taotlenud varjupaika selles riigis ja Teie varasem varjupaigataotlus teises riigis on lõpliku otsuse alusel tagasi lükatud, võime me valida, kas saata taotlus vastutavale riigile, et ta võtaks Teid tagasi, või saata Teid tagasi Teie päritoluriiki, alalise elukoha riiki või turvalisse kolmandasse riiki.

[…]

Vastutav riik käsitleb Teid varjupaigataotlejana ja Te saate kasutada kõiki sellega kaasnevaid õigusi. Kui Te ei ole kunagi varem taotlenud varjupaika kõnealuses riigis, antakse Teile pärast Teie saabumist võimalus seda taotleda.

[…]“.

39.

Määruse nr 1560/2003 XIII lisas esitatud teabeleht sisaldab „[Eurodaci määruse] artikli 29 lõike 3 koha[st] teave[t] kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele, kes viibivad ebaseaduslikult liikmesriigis“:

„Kui te viibite ebaseaduslikult nn Dublini määrust kohaldavas riigis, võivad ametiasutused võtta teilt sõrmejäljed ja edastada need sõrmejälgede andmebaasi nimega Eurodac. Selle eesmärk on ainult kontrollida, kas te olete varem varjupaika taotlenud. Teie sõrmejälgi ei säilitata Eurodac andmebaasis, kuid kui te olete varem muus riigis varjupaika taotlenud, võidakse teid sellesse riiki tagasi saata.

[…]

Kui ELi ametiasutused leiavad, et te võite olla taotlenud rahvusvahelist kaitset muus riigis, kes on vastutav käesoleva taotluse läbivaatamise eest, antakse teile täiendavat teavet järgneva menetluse ning selle mõju kohta teile ja teie õigustele.“ ( 12 )

40.

Itaalia õiguses käsitleb Dublini süsteemi raames üleandmisotsuste peale esitatud kaebusi 28. jaanuari 2008. aasta seadusandliku dekreedi nr 25/2008 (decreto legislativo 28 gennaio 2008, n. 25/2008), millega võetakse üle direktiiv 2005/85/EÜ, mis on kehtetuks tunnistatud ja asendatud direktiiviga 2013/32/EL pagulasseisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (GURI nr 40, 16.2.2008), ajakohastatud redaktsiooni artikkel 3.

41.

Kohtuasjas C‑228/21 taotlejaks olev CZA esitas Itaalias rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui ta oli juba Sloveenias sellise taotluse esitanud. Seejärel palus pädev Itaalia asutus, siseministeeriumi koosseisu kuuluv Dublini üksus, Sloveenial taotleja Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel tagasi võtta. Sloveenia nõustus selle palvega. Seejärel tehti taotleja suhtes üleandmisotsus Dublini III määruse artikli 26 alusel, millega teda teavitati otsusest ta Sloveeniale üle anda.

42.

Kaebus, mille taotleja selle otsuse peale esitas ja milles ta tugines Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumisele, rahuldati esimeses kohtuastmes Tribunale di Catanzaros (Catanzaro esimese astme kohus, Itaalia). Pädev asutus ei tõendanud, et taotlejale oli antud Dublini III määruse artikli 4 kohaselt nõutav teabeleht. Selle määruse artikli 5 kohaselt koostatud isikliku vestluse protokolli esitamist ja veel ühe teabelehe kätteandmist rahvusvahelise kaitse taotluse ametlikul esitamisel Itaalias ei pidanud kohus piisavaks. Kohus leidis, et üleandmisotsus on Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kehtetu.

43.

Selle otsuse peale esitas siseministeerium kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus). Viimane peatas 29. märtsi 2021. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. aprillil 2021, menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

44.

Kohtuasjas C‑254/21 esitas Afganistani kodanik DG Itaalias teise rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui tema Rootsis esitatud esimene rahvusvahelise kaitse taotlus oli seal lõplikult tagasi lükatud. Itaalia siseministeerium esitas seejärel pärast Eurodaci kokkulangevust tagasivõtmispalve Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti d alusel Rootsi ametiasutustele, kes selle rahuldasid, ja tegi korralduse Rootsile üleandmiseks.

45.

Selle otsuse peale esitas taotleja Tribunale di Romale (Rooma esimese astme kohus, Itaalia) kaebuse, milles ta väidab, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 4 ja Dublini III määruse artikli 17 lõiget 1. Ta põhjendab seda sellega, et teda ootab kaudne tagasi- ja väljasaatmine Rootsi kaudu Afganistani ning Afganistanis ohustab teda ebainimlik ja alandav kohtlemine. Itaalia vastutus selle eest, et tagada talle kaitse kaudse tagasi- ja väljasaatmise eest, tuleneb Dublini III määruse artiklist 17.

46.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Roma (Rooma esimese astme kohus) 12. aprilli 2021. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. aprillil 2021, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

47.

Kohtuasjas C‑297/21 esitas Afganistani kodanik XXX.XX Itaalias teise rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui varem Saksamaal esitatud esimene rahvusvahelise kaitse taotlus oli lõplikult tagasi lükatud ja taotleja suhtes oli seal tehtud lõplik väljasaatmismäärus. Itaalia siseministeerium esitas seejärel pärast Eurodaci kokkulangevust Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti d alusel Saksamaa ametiasutustele tagasivõtmispalve, mille need rahuldasid.

48.

Seejärel tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitas taotleja kaebuse Tribunale di Firenzele (Firenze esimese astme kohus, Itaalia). Ta leiab, et vaidlustatud otsus rikub harta artiklit 4 ning Dublini III määruse artikli 3 lõiget 2 ja artikli 17 lõiget 1, kuna teda ootab kaudne tagasisaatmine Saksamaa kaudu Afganistani ning pärast Afganistani tagasipöördumist ohustab teda ebainimlik ja alandav kohtlemine. Seetõttu on tema arvates vastutav Itaalia Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 alusel.

49.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Firenze (Firenze esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule 29. aprilli 2021. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. mail 2021, järgmised eelotsuse küsimused:

50.

Kohtuasjas C‑315/21 esitas Pakistanis sündinud PP rahvusvahelise kaitse taotluse Itaalias pärast seda, kui ta oli varem juba Saksamaal analoogse taotluse esitanud. Itaalia siseministeerium esitas seejärel Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel tagasivõtmispalve Saksamaa ametiasutustele, kes rahuldasid selle tagasivõtmispalvena Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti d alusel. Seejärel tegi Itaalia siseministeerium korralduse taotleja üleandmiseks Saksamaale.

51.

Selle otsuse peale esitas taotleja kaebuse Tribunale di Milanole (Milano esimese astme kohus, Itaalia) ja palus otsuse täitmise ajutist peatamist, mille kohus rahuldas. Põhjenduseks tugines taotleja esiteks Dublini III määruse artiklites 4 ja 5 sätestatud teavitamisnõuete rikkumisele ning teiseks sellele, et teda ohustab kaudne tagasisaatmine Saksamaa kaudu Pakistani, kus esineb konkreetne ebainimliku ja alandava kohtlemise oht. Siseministeeriumi koosseisu kuuluv Dublini üksus vaidles neile argumentidele vastu ja esitas tõendid selle kohta, et Dublini III määruse artiklis 5 ette nähtud isiklik vestlus on taotlejaga peetud.

52.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Milano (Milano esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada 14. aprilli 2021. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. mail 2021, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

53.

Kohtuasjas C‑328/21 andis Itaalia siseministeerium korralduse Iraagist pärit taotleja GE üleandmiseks Soomele pärast seda, kui oli kindlaks tehtud, et ta viibis Itaalias ebaseaduslikult ja Eurodaci kokkulangevuse põhjal oli selgunud, et ta oli varem esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse Soomes. Pärast tagasivõtmispalve esitamist Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel tunnistas Soome oma vastutust selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti d alusel.

54.

Üleandmisotsuse peale esitas taotleja kaebuse Tribunale di Romale (Rooma esimese astme kohus, Itaalia), kes leidis, et see vaidlus ei kuulu tema alluvusse, ja saatis asja Tribunale di Triestele (Trieste esimese astme kohus, Itaalia). Kaebaja tugineb eelkõige Dublini III määruse artiklis 4 ja Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud teavitamiskohustuste rikkumisele.

55.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Trieste (Trieste esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada 2. aprilli 2021. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. mail 2021, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

56.

Kohtuasjades C‑254/21, C‑297/21, C‑315/21 ja C‑328/21 eelotsusetaotluse esitanud kohtud palusid lahendada kohtuasjad kiirendatud menetluses Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 alusel või eelisjärjekorras kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel.

57.

Euroopa Kohtu presidendi 14. juuni ja 6. juuli 2021. aasta määrustega jäeti need taotlused rahuldamata.

58.

Euroopa Kohtu presidendi 6. juuli 2021. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑228/21, C‑254/21, C‑297/21, C‑315/21 ja C‑328/21 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

59.

Kirjalikud seisukohad esitasid Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaad, Euroopa Komisjon ning põhikohtuasjade C‑297/21 ja C‑328/21 kaebajad.

60.

Itaalia, komisjon ning põhikohtuasjade C‑297/21 ja C‑328/21 kaebajad osalesid 8. juunil 2022 toimunud ühisel kohtuistungil.

61.

Kõiki käesoleva viie eelotsusetaotluse aluseks olevaid olukordi iseloomustab asjaolu, et asjaomased varjupaigataotlejad kolisid pärast seda, kui nad olid esitanud esimese rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes liikmesriigis, Itaaliasse ja esitasid seal veel ühe rahvusvahelise kaitse taotluse (kohtuasjad C‑228/21, C‑254/21, C‑297/21 ja C‑315/21) või elasid seal ilma elamisloata (kohtuasi C‑328/21, kusjuures siin on vaieldav, kas põhikohtuasja kaebaja on esitanud Itaalias uue taotluse või mitte, vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 98 ja 123). Seejärel palus Itaalia pädev asutus liikmesriikidel, kus asjaomased isikud olid varem esitanud rahvusvahelise kaitse taotlused, nad tagasi võtta ja tegi asjaomaste isikute suhtes Dublini III määruse artikli 26 alusel üleandmisotsused, mis on nüüd põhikohtuasjade ese.

62.

Seda arvestades puudutavad Euroopa Kohtule käesolevates eelotsusetaotlustes esitatud küsimused, nagu eespool märgitud, kahte teemade kompleksi. Esiteks on tegemist kohustustega esitada teavet ja anda ühine teabeleht Dublini III määruse artikli 4 ja Eurodaci määruse artikli 29 alusel ning korraldada isiklik vestlus Dublini III määruse artikli 5 alusel (kohtuasjad C‑228/21, C‑315/21 ja C‑328/21) (vt selle kohta allpool A jaotis). Teiseks on tegemist küsimusega, kas palve esitajaks oleva liikmesriigi kohtud võivad üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse raames hinnata, kas esineb oht, et palve saajaks olev liikmesriik võib rikkuda tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kui selles liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu (kohtuasjad C‑254/21, C‑297/21 ja C‑315/21) (vt selle kohta allpool B jaotis).

63.

Kohtuasjades C‑228/21, C‑315/21 ja C‑328/21 esitatud küsimustega soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud kõigepealt teada, kas kohustused teavitada taotlejaid ja esitada ühine teabeleht Dublini III määruse artikli 4 ja Eurodaci määruse artikli 29 kohaselt ning korraldada isiklik vestlus Dublini III määruse artikli 5 kohaselt ei kehti mitte ainult rahvusvahelise kaitse taotluse eest vastutava liikmesriigi määramise menetluses, mis korraldatakse liikmesriigis esitatud esimese rahvusvahelise kaitse taotluse korral, vaid ka tagasivõtmismenetluses. See korraldatakse siis, kui varjupaigataotleja esitab veel ühes liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse või viibib seal ja see teine liikmesriik kavatseb ta esimesele liikmesriigile üle anda.

64.

Juhul kui need kohustused kehtivad ka tagasivõtmismenetluses, soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud teada ka seda, kas üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses saab tugineda nende kohustuste rikkumisele ja millised on sellise rikkumise tagajärjed üleandmisotsusele.

65.

Kuna Dublini III määruse artikli 4 (vt selle kohta allpool jaotis 1), Eurodaci määruse artikli 29 (vt selle kohta allpool jaotis 2) ning Dublini III määruse artikli 5 (vt selle kohta allpool jaotis 3) alusel tekivad erinevad küsimused, tuleb neid käsitleda üksteise järel.

66.

Küsimus, kas Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustus ja ühise teabelehe kätteandmise kohustus kehtivad ka tagasivõtmismenetluses, on sõnaselgelt esitatud teise küsimuse teise osana kohtuasjas C‑315/21; kaudselt on see aga ka kohtuasjades C‑228/21 ja C‑328/21 esitatud küsimuste alus. Seda seetõttu, et need puudutavad mainitud kohustuste rikkumise tagajärgi üleandmisotsusele tagasivõtmismenetluses, mis eeldab nende kohaldatavust.

67.

Kirjeldan kõigepealt üldjoontes vahetegemist vastuvõtmis- ja tagasivõtmismenetluse vahel ning erinevaid olukordi, kus viimast kohaldatakse (vt selle kohta allpool punkt a). Seejärel selgitan, miks kehtib kõnealune teavitamiskohustus ka tagasivõtmismenetluses (vt selle kohta allpool punkt b). Lõpuks käsitlen küsimust, kas selle kohustuse rikkumisele saab tugineda üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses ja millised on selle tagajärjed (vt selle kohta allpool punkt c).

68.

Dublini III määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt algab vastutava liikmesriigi määramine niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile. Kui see liikmesriik leiab, et vastutav on mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta (Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkt a koostoimes artikli 21 lõikega 1).

69.

Seevastu kohaldatakse Dublini III määruse artiklites 23 ja 24 ette nähtud tagasivõtmismenetlust isikute suhtes, kes kolivad pärast seda, kui nad on esitanud esimese taotluse ühes liikmesriigis, teise liikmesriiki ja esitavad seal uue taotluse või viibivad seal elamisloata. Seepeale võib see liikmesriik paluda liikmesriigil, kes oli varem nende taotlust menetlenud, nad tagasi võtta.

70.

Tagasivõtmismenetluses tuleb eristada kahte olukorda, millest lähtub ka eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑315/21: esiteks kohaldatakse seda menetlust nende isikute olukorra suhtes, kes on esimeses liikmesriigis esitanud taotluse ja seejärel lahkunud sellest liikmesriigist enne vastutava liikmesriigi määramise menetluse lõpuleviimist (Dublini III määruse artikli 20 lõige 5). Põhikohtuasjades ei ole see olukord asjakohane.

71.

Teiseks kohaldatakse tagasivõtmismenetlust nende isikute olukorra suhtes, kes kolivad oma taotluse sisulise läbivaatamise ajal või pärast selle tagasilükkamist vastutava liikmesriigi poolt teise liikmesriiki ja esitavad seal uue taotluse või viibivad seal ilma elamisloata (Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punktid b–d). ( 13 ) Need olukorrad esinevad käesolevates põhikohtuasjades.

72.

Dublini III määruse artikli 4 lõige 1 sätestab, et asutused teavitavad taotlejaid kõnealuse määruse kohaldamisest ja selle asjakohastest aspektidest, „niipea kui liikmesriigis esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus artikli 20 lõike 2 tähenduses“. See teave sisaldub ühises teabelehes, mille komisjon on Dublini III määruse artikli 4 lõigete 2 ja 3 kohaselt koostanud rakendusmääruses nr 118/2014.

73.

Järgmisena analüüsin kõigepealt Dublini III määruse artikli 4 sõnastust ja ülesehitust (vt selle kohta allpool punkt 1), seejärel selle artikli mõtet ja eesmärki (vt selle kohta allpool punkt 2) ning lõpuks olukorda, kus teises liikmesriigis uut taotlust ei esitata (vt selle kohta allpool punkt 3).

74.

Dublini III määruse artikli 4 lõike 1 sõnastuses ei tehta teavitamiskohustuse puhul vahet esimese rahvusvahelise kaitse taotluse ja uute rahvusvahelise kaitse taotluste vahel ega vastuvõtmis- ja tagasivõtmismenetluse vahel.

75.

On tõsi, et Dublini III määruse artikkel 20 kannab pealkirja „Menetluse alustamine“ ja selle lõige 1 sätestab, et vastutava liikmesriigi määramine algab niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda ( 14 ) esitatud mõnele liikmesriigile. Selle sätte lõige 2 käsitleb seejärel aga väga üldiselt seda, millal loetakse rahvusvahelise kaitse taotlus (määratletud Dublini III määruse artikli 2 punktis b ja direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punktis h) esitatuks, ega puuduta üksnes esimest taotlust. See tuleneb ka Dublini III määruse artikli 23 lõike 2 teisest lõigust, mis viitab artikli 20 lõikele 2. Artiklit 23 kohaldatakse siiski üksnes juhtudel, kui esitatakse uus rahvusvahelise kaitse taotlus, ja seega just mitte esimese taotluse puhul.

76.

Mis puudutab Dublini III määruse ülesehitust, siis paikneb artikkel 4 määruse II peatükis, mille pealkiri on „Üldpõhimõtted ja tagatised“. Selle sätteid kohaldatakse seega kogu kõnealuse määruse kohaldamisala suhtes, mitte ainult teatavat liiki menetluse suhtes.

77.

Teavitamiskohustuse mõtte kohta väidavad komisjon ja Itaalia, et see järgib Dublini III määruse põhjenduse 18 kohaselt eesmärki hõlbustada rahvusvahelise kaitse taotluse sisulise läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist. Tagasivõtmismenetlust kohaldatakse siiski peamiselt olukordades, kus vastutav liikmesriik on juba kindlaks määratud. Seetõttu ei tule selles menetluses enam esitada kogu teavet vastutava liikmesriigi määramise kohta. Selle asemel on piisav, kui asjaomaseid isikuid teavitatakse asjaoludest, mida nad saavad ka veel selles menetlusetapis esitada. Komisjon ja Itaalia tuginevad selle väite puhul eelkõige Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas H. ja R. (edaspidi „kohtuotsus H. ja R.). ( 15 )

78.

Komisjoni ja Itaaliaga tuleb nõustuda, et Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punktides b–d (vt eespool punkt 71) nimetatud juhtudel on vastutava liikmesriigi määramise menetlus juba lõpule viidud ja viimane on alustanud taotluse sisulist läbivaatamist või selle isegi lõpetanud. Seetõttu otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas H. ja R., et sellisel juhul ei ole vaja uuesti kohaldada vastutuse kindlaksmääramise menetlust reguleerivaid norme. ( 16 )

79.

Ka Dublini III määruse artikli 20 lõikes 5 käsitletud olukorras (vt eespool punkt 70), kus vastutuse kontrollimine palve saajaks olevas liikmesriigis on veel pooleli, ei ole palve esitajaks olev liikmesriik põhimõtteliselt kohustatud uurima, kas palve saajaks olev liikmesriik on vastutav. Selle asemel peab ta üksnes kontrollima, kas artikli 20 lõikes 5 sätestatud kriteeriumid on täidetud, st kas palve saajaks olevas liikmesriigis on esitatud esimene taotlus ja kas see liikmesriik on alustanud vastutava liikmesriigi määramise menetlust, kuid ei ole seda veel lõpetanud. ( 17 )

80.

See ei välista siiski, et teatavaid vastutuskriteeriume tuleb veel ka tagasivõtmismenetluses arvesse võtta. Nagu ma allpool üksikasjalikumalt selgitan, on Euroopa Kohus seda seoses mõne vastutuskriteeriumiga juba sõnaselgelt väljendanud, mida tunnistavad ka komisjon ja Itaalia. Lisaks ei hõlma Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustus mitte ainult vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume, vaid ka üldist teavet Dublini süsteemi toimimise kohta. Kogu see teave on esitatud ühisel teabelehel. Seda arvestades näib, et valikulist teavitamiskohustust tagasivõtmismenetluses, nagu pakuvad välja komisjon ja Itaalia, on Dublini III määruse eesmärkide tähenduses (vt selle kohta allpool punkt i) ja praktikas keeruline rakendada (vt selle kohta allpool punkt ii).

81.

Tagasivõtmismenetluses ei pea palve esitajaks olev liikmesriik enam omal algatusel kontrollima vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume, mis on kehtestatud Dublini III määruse III peatükis. ( 18 ) See ei tähenda siiski, et ta võib silmi kinni pigistada andmete ees, mida taotleja esitab ja mis võivad veel ka selles etapis takistada üleandmist palve saajaks olevale liikmesriigile. Seetõttu on ka tagasivõtmismenetluses vaja taotlejaid ühise teabelehe abil teavitada võimalusest esitada selliseid andmeid.

82.

See kehtib eelkõige seoses vastutuse üleminekuga palve esitajaks olevale liikmesriigile Dublini III määruse artikli 19 ( 19 ), artikli 23 lõike 3 ( 20 ) ja artikli 29 lõike 2 ( 21 ) alusel seoses palve saajaks olevas liikmesriigis esinevate süsteemsete vigadega (artikli 3 lõike 2 teine lõik ( 22 )) või erijuhtudel, mis puudutavad taotlejate tervislikku seisundit ja ebainimliku kohtlemise ohtu palve saajaks olevale liikmesriigile üleandmise tõttu. ( 23 ) Juhtudel, kui taotleja on palve saajaks olevast liikmesriigist lahkunud juba enne vastutava liikmesriigi määramise menetluse lõpuleviimist (artikli 20 lõige 5, vt eespool punkt 70), võib Euroopa Kohtu hinnangul veel ka tagasivõtmismenetluses tugineda sellele, et palve esitajaks olev liikmesriik on artiklites 8–10 sätestatud kriteeriumide alusel tegelikult vastutav liikmesriik. ( 24 )

83.

Lisaks võivad taotlejad tagasivõtmismenetluses (nii Dublini III määruse artikli 20 lõikes 5 (vt eespool punkt 70) kui ka artikli 18 lõike 1 punktides b–d (vt eespool punkt 71) nimetatud juhtudel) eelkõige esitada tõendeid palve esitajaks oleva liikmesriigi territooriumil viibivate taotleja pereliikmete, sugulaste või teiste perekonda kuuluvate isikute kohta, mis võivad viia Dublini III määruse artiklites 8, 10 ja 16 nimetatud kriteeriumide kohaldamiseni. Selliseid tõendeid peavad liikmesriigid artikli 7 lõike 3 kohaselt arvesse võtma, tingimusel et need esitatakse enne, kui rahuldatakse mõne teise liikmesriigi taotlus võtta asjaomane isik vastu või võtta ta tagasi, ( 25 ) võttes aluseks vastavalt artiklid 22 ja 25, ( 26 ) ning et taotleja varasemate rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes ei ole esimest sisulist otsust veel tehtud.

84.

Dublini III määruse artikli 7 lõike 3 sõnastuse ja mõtte kohaselt on see seega kohaldatav ka tagasivõtmismenetluses. Näib, et seda ei ole kohtuotsuses H. ja R. kahtluse alla seatud, kuna Euroopa Kohus ei ole selles kohtuotsuses seda sätet käsitlenud.

85.

Ka ühises teabelehes on sõnaselgelt märgitud, et taotlejad peaksid ametiasutusi teavitama sellest, kas nende perekonnaliikmed viibivad mõnes Dublini liikmesriigis, „enne kui [nende] varjupaigataotluse kohta tehakse esmane otsus“, ( 27 ) piiramata seda võimalust vastuvõtmismenetlusega.

86.

See on ka loogiline.

87.

On tõsi, et Dublini III määruse eesmärk on tagada, et vastutav liikmesriik määrataks kiiresti ja varjupaigataotlused vaadataks aegsasti läbi. ( 28 ) Varjupaigataotlusi võib seetõttu vajaduse korral läbi vaadata mõni teine liikmesriik kui see, kes on määratud vastutavaks nimetatud määruse III peatükis toodud kriteeriumide alusel. ( 29 ) See ei ole probleemne, sest eeldatakse, et varjupaigataotlejate kohtlemine igas liikmesriigis on kooskõlas harta ja Genfi pagulasseisundi konventsiooniga ( 30 ) ning Euroopa inimõiguste konventsiooniga. ( 31 ) Tänu sellele, et varjupaigataotluste suhtes kohaldatavaid eeskirju on liidu tasandil ühtlustatud, vaatavad liikmesriigid varjupaigataotlusi suures osas läbi samu eeskirju järgides. ( 32 ) Sellele vastavalt ei tule üks kord kindlaks määratud pädevust põhimõtteliselt enam kahtluse alla seada.

88.

Sellest põhimõttest tuleb siiski kõrvale kalduda, arvestades tähtsust, mis on õigusel perekonnaelu kaitsele, kui Dublini III määruse artikli 7 lõike 3 kohaselt esitatakse tõendid, mis viitavad sellele, et taotleja pereliikmed viibivad muus liikmesriigis kui algul vastutavaks määratud liikmesriigis.

89.

See säte võtab nimelt arvesse õigust perekonnaelu kaitsele. Vastavalt komisjoni ettepanekule võtta vastu Dublini III määrus on selle eesmärk tugevdada perekonna taasühinemise õigust ja vältida taotleja üleandmist liikmesriigile hoolimata asjaolust, et perekonna ühtsuse tõttu on vastutav mõni teine liikmesriik. ( 33 ) Dublini III määruse põhjendused 14–16 kinnitavad perekonnaelu austamise tähtsust selle määruse rakendamisel. Sellele vastavalt võimaldab ühe pere liikmete rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine koos ühes liikmesriigis eelkõige tagada nende suhtes tehtavate otsuste omavahelise kooskõla ja selle, et pereliikmeid üksteisest ei lahutata.

90.

Tagasivõtmismenetluses taotlejate teavitamine ühise teabelehe abil on seega mõeldud ka ja just nimelt selleks, et kaitsta nende õigust perekonnaelule.

91.

Lisaks oleks ühise teabelehe kätte andmata jätmine tagasivõtmismenetluses vastuolus Dublini III määruse eesmärkidega. Selle aluseks on nimelt püüdlus tugevdada rahvusvahelise kaitse taotlejate õigusi, kaasata nad parimal võimalikul viisil vastutava liikmesriigi määramise menetlusse ( 34 ) ja selgitada neile Dublini süsteemi toimimist, et vältida teisest rännet. ( 35 )

92.

Seetõttu ei puuduta Dublini III määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustus mitte ainult vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume (punkt b). Selle asemel hõlmab see ka Dublini süsteemi ülesehitust, eelkõige uue taotluse esitamisega või ühest liikmesriigist teise kolimisega kaasnevaid tagajärgi, artiklis 5 ette nähtud isiklikku vestlust ja võimalust pakkuda teavet oma pereliikmete riigis viibimise kohta ning üleandmisotsuse vaidlustamist (punktid a, c ja d).

93.

Ei ole kahtlust, et see üldine teave Dublini süsteemi kohta on mõistlik edastada asjaomastele isikutele ka tagasivõtmismenetluses. Ühine teabeleht sisaldab muu hulgas sõnaselget märkust rahvusvahelise kaitse taotlejatele tagasivõtmismenetluses: „Kui Te olete juba taotlenud varjupaika muus Dublini riigis kui selles riigis, kus Te praegu viibite, esitame me taotluse, et kõnealune riik võtaks Teid tagasi .“ ( 36 ) Seetõttu ei ole ka põhjust karta, et teabelehe uuesti andmine tagasivõtmismenetluses võiks jätta taotlejatele eksliku mulje, et palve esitajaks olev liikmesriik määrab igal juhul omal algatusel uuesti vastutava liikmesriigi.

94.

Lisaks tundub, et taotlejate valikulist teavitamist, nagu pakuvad välja komisjon ja Itaalia, on keeruline rakendada, sest olemas on vaid üks ühine teabeleht. Samuti ei pruugi teise liikmesriigi ametiasutustele (eelkõige enne võrdlust Eurodac-süsteemi andmetega, vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 115 ja 116) kohe selge olla, millises olukorras taotleja on ja millistele asjaoludele ta saab seega veel tugineda. Ühise teabelehe rutiinne esitamine tagasivõtmismenetluses on seevastu selge, lihtne ja õiguskindel lahendus, mis tagab, et kõik taotlejad saavad igal juhul – vajaduse korral uuesti – kogu teabe, mis on nende olukorra seisukohast oluline.

95.

Lähtuda tuleb tõepoolest sellest, et taotlejale, kes esitab teises liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse, on ühine teabeleht kätte antud juba ajal, kui ta esitas esimese taotluse esimeses liikmesriigis. Ei saa siiski välistada, et üksikjuhtudel on unustatud seda teha või et selle teabe meeldetuletamine on tarvilik. Igal juhul on teise liikmesriigi ametiasutustel üldjuhul raske kontrollida, kas taotlejale on teabeleht kord juba kätte antud.

96.

Lõpuks ei põhjusta ühise teabelehe (vajaduse korral uuesti) esitamise kohustus tagasivõtmismenetluses ka ebaproportsionaalselt suurt koormust palve esitajaks olevale liikmesriigile. Seda seetõttu, et viimane peab igal juhul hoidma kasutusvalmis kõigis keeleversioonides koostatud ühist teabelehte, et anda see taotlejatele, kes esitavad esimese rahvusvahelise kaitse taotluse selle riigi ametiasutustele.

97.

Täielikkuse huvides olgu veel märgitud, et tagasivõtmismenetlus ei hõlma üksnes olukordi, kus taotleja esitab pärast seda, kui ta on esitanud esimeses liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse, sellise taotluse mõnes muus liikmesriigis. Selle asemel kohaldatakse tagasivõtmismenetlust ka olukordades, kus taotleja kolib pärast seda, kui ta on esitanud ühes liikmesriigis esimese taotluse, teise liikmesriiki ja viibib seal ilma elamisloata, ilma et ta esitaks uut taotlust (Dublini III määruse artikkel 24 koostoimes artikli 20 lõikega 5 ja artikli 18 lõike 1 punktidega b–d).

98.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel vastab see käesoleval juhul kohtuasja C‑328/21 aluseks olevas põhikohtuasjas valitsenud olukorrale. Selles kohtuasjas puudutatud isikuks olev GE väidab seevastu, et teda käsitati riigis ebaseaduslikult viibivana ainult seetõttu, et Itaalia ametiasutused ei võtnud tema rahvusvahelise kaitse taotlust nõuetekohaselt menetlusse. Seda, kas see on nii, peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kusjuures nõudeid rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisele ei või tõlgendada liiga kitsalt ja formaalselt. ( 37 )

99.

Dublini III määruse artikli 4 lõike 1 sõnastuse kohaselt kehtib selles sättes nimetatud teabe esitamise kohustus üksnes „[n]iipea[,] kui liikmesriigis esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus artikli 20 lõike 2 tähenduses“. Seetõttu ei saa seda kohaldada ka juhtumite suhtes, kus taotleja kolib pärast seda, kui ta on esitanud esimese taotluse ühes liikmesriigis, teise liikmesriiki ja viibib seal ilma elamisloata, ilma et ta esitaks uut taotlust.

100.

Eespool esitatud selgitusi arvestades näib, et Dublini süsteemi toimimist selgitava teabelehe andmine oleks ka sellistel juhtudel abiks. Eelkõige võib see aidata asjaomastel isikutel ametiasutustele selgeks teha, kas nad soovivad esitada rahvusvahelise kaitse taotluse. Teabelehe andmine ka sellises olukorras oleks siiski üksnes hea haldustava, mida liikmesriigid saavad järgida, ilma et nad oleksid selleks Dublini III määruse artikli 4 alusel ametlikult kohustatud.

101.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Dublini III määruse artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et kohustus esitada selles sättes nimetatud teave kehtib nii selle määruse artikli 20 lõikes 1 ja artikli 18 lõike 1 punktis a kui ka artikli 20 lõikes 5 ja artikli 18 lõike 1 punktides b–d nimetatud juhtudel, niipea kui liikmesriigis esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus artikli 20 lõike 2 tähenduses.

102.

Kohtuasjades C‑228/21 ja C‑328/21 esitatud küsimustega ning kohtuasjas C‑315/21 esitatud esimese ja teise küsimusega soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud esiteks teada, kas Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumisele saab tugineda tagasivõtmismenetluses üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse raames (punkt a). Teiseks küsivad nad, kas sellised rikkumised peavad per se kaasa tooma selle otsuse tühistamise või peab pädev kohus iga üksikjuhtumi puhul eraldi kontrollima, kas kõnealused rikkumised on mõjutanud selle sisu (punkt b).

103.

Küsimusele, kas Dublini III määruse artikli 4 rikkumisele saab tugineda üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses, tuleb vastata jaatavalt. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahend üleandmisotsuse puhul peaks hõlmama nii selle määruse kohaldamise kontrolli kui ka samas määruses ette nähtud menetluslike tagatiste järgimist. ( 38 )

104.

Seevastu ei saa nõustuda komisjoni seisukohaga, et teavitamiskohustuse rikkumistele saab tugineda vaid siis, kui need on mõjutanud üleandmisotsuse sisu. See tähendaks, et üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse vastuvõetavuse hindamine aetaks segi selle põhjendatuse hindamisega.

105.

Vastupidi GE väljendatud seisukohale kohtuasjas C‑328/21 ei tähenda võimalus tugineda Dublini III määruse artikli 4 rikkumisele siiski tingimata, et üleandmisotsus tuleb tühistada ja vastutus taotluse läbivaatamise eest läheb üle palve esitajaks olevale liikmesriigile. GE arvates peab see nii olema nii Dublini III määruse artikli 4 rikkumise kui ka artikli 21 lõike 1 kolmandas lõigus, artikli 23 lõikes 3, artikli 24 lõikes 3 ja artikli 29 lõikes 2 sätestatud vastuvõtmis-, tagasivõtmis- ja üleandmismenetluste tähtaegade rikkumise korral.

106.

Sellist õiguslikku tagajärge ei ole Dublini III määruse artikli 4 puhul aga just ette nähtud. Pigem ei näe see määrus selles osas ette mingeid õiguslikke tagajärgi. Sellisel juhul määrab õiguslikud tagajärjed kindlaks riigisisene õigus, kusjuures liikmesriigid peavad järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet. Eelkõige ei või riigisiseses õiguses kehtestatud tingimused ohustada Dublini III määruse soovitavat toimet. ( 39 )

107.

Standard, mida liikmesriigid peavad liidu õiguse kohaselt järgima, tuleneb kaitseõiguste rikkumist käsitlevast kohtupraktikast. Kaitseõiguste, eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumine toob asjasse puutuva haldusmenetluse lõpus tehtava otsuse tühistamise kaasa põhimõtteliselt vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetlus võinud lõppeda teisiti. ( 40 )

108.

Nagu äsja selgitatud, on Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk teavitada asjaomaseid isikuid Dublini süsteemi toimimisest ja nende õigustest selles süsteemis. Sedakaudu peavad nad eelkõige tagasivõtmismenetluses muu hulgas teada saama, et nad võivad üleandmisele vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viivale liikmesriigile või vastutavale liikmesriigile teatavate argumentidega vastu vaielda.

109.

Sellegipoolest ei saa ainuüksi asjaolu, et see teave on asjaomastele isikutele andmata jäetud, õigustada oletust, et üleandmisotsuses on tingimata rikutud õigusnormi ja see tuleb seetõttu tühistada. Nagu Saksamaa märgib, saab teabelehe kätte andmata jätmise hilisemas menetlusetapis, eelkõige isikliku vestluse käigus (vt selle kohta Dublini III määruse artikli 4 lõike 2 teine lõik) heastada. Seda saab teha nii, et olulist teavet, eelkõige pereliikmete viibimise kohta palve esitajaks olevas või kolmandas liikmesriigis, mis võib viia Dublini III määruse artiklite 8, 10 või 16 kohaldamiseni, küsitakse isikliku vestluse käigus. Samamoodi tuleks selle küsitluse käigus välja selgitada või võivad ilmsiks tulla asjaolud, mis viitavad harta artikli 4 rikkumise ohule palve saajaks olevas liikmesriigis või sinna transportimise tõttu.

110.

Seega peab selleks, et teabelehe kätte andmata jätmine viiks üleandmisotsuse tühistamiseni, olema kindlaks tehtud, et isikliku vestluse käigus ei esitatud andmeid, mis võivad takistada üleandmist palve saajaks olevale liikmesriigile, kuna asjaomane isik ei saanud ühist teabelehte ega teadnud seetõttu, et see on oluline. Pealegi peaks olema võimatu menetlusnormi rikkumist kohtumenetluses heastada (vt selle kohta allpool punkt 141).

111.

Nagu Saksamaa märgib, ei saa palve esitajaks oleva liikmesriigi pädeva asutuse poolt menetlusnormi rikkumise tagajärgede tõendamise koormis lasuda siiski üksnes taotlejal. Selle asemel peab üleandmisotsuse peale esitatud kaebust menetlev kohus hindama, kas konkreetse kohtuasja faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades oleks tagasivõtmismenetlus ilma selle veata võinud viia teistsuguse lahenduseni, kuna asjaomased kolmandate riikide kodanikud oleksid saanud end paremini kaitsta ja võinud esitada selliseid andmeid, mis oleksid mõjutanud üleandmisotsuse sisu. ( 41 )

112.

Kohtuasjas C‑328/21 esitatud esimeses küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus üldiselt, millised õiguslikud tagajärjed on Dublini III määruse artikli 4 rikkumisel üleandmisotsusele, viitamata õiguskaitsevahendi kasutamisele. Olenemata kohtus läbivaatamisest ei saa teabelehe kätte andmata jätmine siiski ipso jure viia üleandmisotsuse tühistamiseni. Artikli 26 lõike 2 kohaselt peab see otsus siiski sisaldama teavet olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta. Selle sätte lõike 3 kohaselt teavitab liikmesriik asjaomast isikut juhul, kui teda ei abista õigusnõustaja, keeles, millest asjaomane isik aru saab, mitte ainult olemasolevatest õiguskaitsevahenditest, vaid ka otsuse peamistest elementidest. See teave saab olla tõhus ainult siis, kui asjaomasele isikule antakse (hiljemalt) selle esitamise käigus ka ühises teabelehes sisalduv teave.

113.

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Dublini III määruse artikli 4 rikkumistele saab tugineda tagasivõtmismenetluses üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse raames. Need peavad viima üleandmisotsuse tühistamiseni siiski ainult juhul, kui selles sättes nimetatud teabelehe kätte andmata jätmise tõttu ei olnud võimalik esitada andmeid, mis võiksid takistada üleandmist palve saajaks olevale liikmesriigile, ja kui seda menetlusnormi rikkumist ei saa heastada selle otsuse kohtus läbivaatamisel artikli 27 kohaselt.

114.

Kohtuasjas C‑328/21 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millised tagajärjed on üleandmisotsusele sellel, kui on rikutud Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud kohustust anda teabeleht.

115.

Dublini süsteemi rakendamise tagamiseks on Eurodaci määrusega ette nähtud sellise andmebaasi loomine, mis sisaldab teavet, eelkõige rahvusvahelise kaitse taotlejate ja ebaseaduslikult liikmesriikidesse sisenevate või seal ebaseaduslikult elavate isikute sõrmejälgi. See andmebaas aitab liikmesriikidel eelkõige välja selgitada, kas selline isik on juba esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes teises liikmesriigis. Artikkel 29 sätestab, et isikuid, keda see andmetöötlus puudutab, teavitatakse selle eesmärgist ja üksikasjadest ning et selleks koostatakse ka ühine teabeleht.

116.

Vaidlust ei ole selle üle, et Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud kohustus anda teabeleht kehtib ka tagasivõtmismenetluses. See kehtib nii juhul, kui teises liikmesriigis esitatakse uus rahvusvahelise kaitse taotlus (artikkel 9), kui ka juhul, kui isik viibib liikmesriigis ebaseaduslikult (artikkel 17). Mõlemal juhul sisestatakse asjaomaste isikute sõrmejälgede andmed Eurodac-süsteemi, mistõttu kohaldatakse artiklis 29 sätestatud teavitamiskohustust. Eurodac-süsteem on mõeldud just nendeks juhtudeks, mil liikmesriik edastab isiku sõrmejälgede andmed kesksüsteemi, et välja selgitada, kas asjaomane isik on juba esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis. Kui see on nii, võib esimesena nimetatud liikmesriik paluda teisena nimetatud liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta.

117.

Sellele vastavalt sisaldab ka ühine teabeleht Eurodaci määruse artikli 29 kohaselt järgmist märkust: „Kui Te olete varem muus riigis varjupaika taotlenud, võidakse teid sellesse riiki tagasi saata.“ ( 42 )

118.

Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk on teavitada andmesubjekte andmete Eurodac-süsteemis töötlemise eesmärgist ja süsteemi toimimisest. Teabelehe saamise õigus on seega andmekaitseõigus, mitte menetlusõigus seoses Dublini III määruses ette nähtud tagasivõtmismenetlusega. Selle eesmärk on edendada andmekaitseõiguste kasutamist, mitte aidata kaasa üleandmismenetluse paremale tulemusele. Seetõttu ei mõjuta selle õiguse rikkumine ka üleandmismenetluse tulemust.

119.

Eurodaci määruse artikkel 37 sätestab, et asjaomastel isikutel on õigus saada vastutavalt liikmesriigilt hüvitist sellise kahju tekitamise eest, mis on tekkinud selle määrusega vastuolus oleva toimingu tagajärjel. Selleks peavad liikmesriigid ette nägema tõhusa õiguskaitsevahendi. Selles mõttes näib täiesti võimalik (kuid mitte kohustuslik), et Eurodaci määruse artikli 29 rikkumisele saab tugineda (ka) üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses.

120.

Kooskõlas eespool punktides 107 ja 111 viidatud kohtupraktikaga peaks selle sätte rikkumine viima üleandmisotsuse tühistamiseni siiski ainult juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetlus võinud lõppeda teisiti ja menetlusnormi rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluse käigus heastada. Näib siiski ebatõenäoline, et Eurodaci määruse artiklis 29 sätestatud teabelehe kätte andmata jätmine võib viia üleandmisotsuse sisu seisukohast olulise asjaolu esitamata jätmiseni.

121.

Seega tuleb märkida, et Eurodaci määruse artiklit 29 koostoimes artikli 9 lõikega 1 ja artikli 17 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et selles nimetatud teabelehe andmise kohustus kehtib nii Dublini III määruse artikli 20 lõikes 1 ja artikli 18 lõike 1 punktis a kui ka artikli 20 lõikes 5 ja artikli 18 lõike 1 punktides b–d nimetatud juhtudel. Eurodaci määruse artikli 29 rikkumistele saab tugineda kaebuses, mis on üleandmisotsuse peale esitatud Dublini III määruse artikli 26 alusel. Need peavad viima üleandmisotsuse tühistamiseni siiski ainult juhul, kui asjaomase teabelehe kätte andmata jätmise tõttu ei olnud võimalik esitada andmeid, mis võiksid takistada üleandmist palve saajaks olevale liikmesriigile, ja kui seda menetlusnormi rikkumist ei saa kohtumenetluses heastada.

122.

Kohtuasjas C‑315/21 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Dublini III määruse artiklis 5 sätestatud kohustus korraldada taotlejaga isiklik vestlus kehtib ka tagasivõtmismenetluses, ja kui jah, siis millised on selle kohustuse täitmata jätmise tagajärjed üleandmisotsusele. See küsimus ei ole aga kõnealuse kohtuasja lahendamisel asjakohane, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt on taotlejaga isiklik vestlus korraldatud.

123.

Kohtuasjas C‑328/21 esitatud eelotsusetaotluses on eelotsusetaotluse esitanud kohus Dublini III määruse artiklit 5 maininud, kuid mitte eelotsuse küsimustes. Selle kohtuasja aluseks olevas põhikohtuasjas puudutatud isikuks olev GE väidab, et ta jäeti ekslikult rahvusvahelise kaitse taotlejaks klassifitseerimata (vt selle kohta juba eespool punkt 98). Selle küsimuse selgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Kohtuistungil väitis GE, et Itaalia ametiasutused ei korraldanud temaga ka isiklikku vestlust.

124.

Nagu ma allpool selgitan, olen arvamusel, et isiklik vestlus tuleb korraldada tagasivõtmismenetluses olenemata sellest, kas palve esitajaks olevas liikmesriigis on uus taotlus esitatud või mitte. Küsimus selle kohustuse rikkumise tagajärgede kohta on minu arvates kohtuasja C‑328/21 lahendamisel seega igal juhul asjakohane.

125.

Küsimus, kas tagasivõtmismenetluses tuleb korraldada isiklik vestlus, ja kui jah, siis millised on selle ärajätmise tagajärjed üleandmisotsusele, tekib ka pooleliolevas kohtuasjas C‑80/22, mis ei ole käesoleva menetluse ese. ( 43 )

126.

Kolmes ülejäänud kohtuasjas (C‑228/21, C‑254/21 ja C‑297/21) on vestlus seevastu korraldatud (kohtuasi C‑228/21) või ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtud selle kohta täpsemaid andmeid esitanud.

127.

Arutlen kõigepealt selle üle, miks kehtib Dublini III määruse artiklis 5 sätestatud kohustus korraldada isiklik vestlus ka tagasivõtmismenetluses (vt selle kohta allpool punkt a), enne kui asun käsitlema selle kohustuse rikkumise tagajärgi (vt selle kohta allpool punkt b).

128.

Kooskõlas oma seisukohaga Dublini III määruse artiklis 4 sätestatud teavitamiskohustuse kohta eitavad komisjon ja Itaalia ka kohustust korraldada artiklis 5 sätestatud isiklik vestlus tagasivõtmismenetluses. Selle vestluse eesmärk on hõlbustada vastutava liikmesriigi kindlaksmääramist, mida ei ole siin enam vaja läbi viia.

129.

Komisjoni ja Itaaliaga tuleb nõustuda, et Dublini III määruse põhjenduses 18 ja artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud taotlejaga isikliku vestluse korraldamine koos vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisega. Nagu eespool punktides 78, 79 ja 81 märgitud, ei ole palve esitajaks olev liikmesriik enam kohustatud sellist kindlaksmääramist tagasivõtmismenetluses omal algatusel läbi viima.

130.

Kooskõlas punktides 81–90 esitatud kaalutlustega ei võimalda see aga järeldada, et tagasivõtmismenetluses tuleks isiklik vestlus korraldamata jätta. Seda seetõttu, et nagu neis punktides märgitud, võib taotleja veel ka tagasivõtmismenetluses esitada andmeid, mis võivad seada palve saajaks oleva liikmesriigi vastutuse kahtluse alla ja takistada üleandmisotsuse tegemist.

131.

Pealegi kuuluvad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaitseõigused, mis hõlmavad õigust olla ära kuulatud kõikides menetlustes, liidu õiguse aluspõhimõtete hulka. Samuti on tõsi, et neid õigusi tuleb järgida ka siis, kui kohaldatavad õigusaktid niisugust formaalsust sõnaselgelt ette ei näe. ( 44 )

132.

Põhimõtteliselt ei tähenda isiklik ärakuulamine tingimata alati isiklikku vestlust, vaid see võib vajaduse korral toimuda ka kirjalikult. Kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute puhul, kelle suhtes kohaldatakse Dublini menetlust, on siiski vajalik, et ärakuulamine toimuks isikliku vestluse käigus. Seda seetõttu, et see on ainus viis tagada, et need isikud mõistaksid Dublini süsteemi ja esitaksid kõik andmed, mis on vastutava liikmesriigi määramise seisukohast olulised.

133.

Seda kinnitab ka kohtupraktika, mis käsitleb sarnaseid olukordi varjupaigamenetluste direktiivi alusel. Kohtuotsuses Addis leidis Euroopa Kohus, et taotlejaga peetavat isiklikku vestlust, mis on selles direktiivis ette nähtud, ei või mingil juhul ära jätta. Seda seetõttu, et isiklik suuline vestlus taotlejaga on selles kontekstis põhjapaneva tähtsusega. Kui vestlust ei korraldata ja seda ei ole ka kohtumenetluses võimalik tagantjärele teha, toob see kaasa kõnealuse otsuse tühistamise ja asja tagasisaatmise pädevale ametiasutusele. ( 45 ) See kehtib eelkõige juhul, kui taotlus lükatakse tagasi vastuvõetamatuse tõttu, kuna mõni teine liikmesriik on juba andnud rahvusvahelise kaitse (selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkt a). ( 46 )

134.

On tõsi, et varjupaigamenetluste direktiiv käsitleb varjupaigataotluste sisulise läbivaatamise menetlust, samal ajal kui Dublini III määrus käsitleb üksnes menetlust, mille alusel määratakse kindlaks rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutav liikmesriik. Sellegipoolest on nimetatud direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis a käsitletud olukord (taotluse tagasilükkamine vastuvõetamatuse tõttu, kuna mõni teine liikmesriik on juba andnud rahvusvahelise kaitse) võrreldav tagasivõtmismenetlusega Dublini III määruse kohaselt. Varjupaigamenetluste direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti a kohaldamisel peab liikmesriik, kes soovib lugeda taotluse vastuvõetamatuks, isikliku vestluse kaudu tagama, et taotleja üleandmise korral liikmesriigile, kes taotlejale kaitse andis, puudub harta artikli 4 rikkumise oht. ( 47 )

135.

Samamoodi järgib Dublini III määruses ette nähtud isiklik vestlus eelkõige eesmärki kindlaks teha, kas palve esitajaks olev liikmesriik peab hoiduma taotleja üleandmisest palve saajaks olevale liikmesriigile. See võib muu hulgas nii olla harta artikli 4 rikkumise ohu tõttu palve saajaks olevas liikmesriigis või kaudsete tõendite tõttu selle kohta, et taotleja pereliikmete, sugulaste või teiste perekonda kuuluvate isikute elukoht on palve esitajaks oleva liikmesriigi territooriumil (vt eespool punktid 82–85). Varjupaigamenetluste direktiivi artikli 33 lõikes 2 nimetatud juhtumid, kus liikmesriigid ei ole kohustatud rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt hindama, täiendavad selle sätte lõike 1 kohaselt juhtumeid, kus taotlust Dublini III määruse alusel läbi ei vaadata. Muu hulgas võeti mõlemad eeskirjad vastu samal kuupäeval Euroopa ühise varjupaigasüsteemi üldise läbivaatamise raames.

136.

Seetõttu peab palve esitajaks olev liikmesriik ka tagasivõtmismenetluses Dublini III määruse kohaselt andma asjaomasele isikule enne üleandmisotsuse tegemist võimaluse väljendada oma seisukohti isikliku vestluse käigus. See kehtib olenemata sellest, kas ta on esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse või mitte. Nagu GE märgib, on see eriti tähtis võimaluse välistamiseks, et kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei käsitataks nii, et ta viibib riigis ebaseaduslikult, kuigi ta tegelikult kavatses esitada rahvusvahelise kaitse taotluse.

137.

Dublini III määruse artikli 5 lõige 2 sätestab siiski, nagu väidab Saksamaa, et teatud tingimustel võib isikliku vestluse ära jätta. Selle võib ära jätta, kui taotleja on põgenenud (punkt a) või kui ta on edastanud teabe, mis on vajalik vastutava liikmesriigi määramiseks (punkt b). Viimati nimetatud juhul peab liikmesriik andma taotlejale üksnes võimaluse esitada kogu asjakohane lisateave enne üleandmisotsuse tegemist.

138.

Arvestades isikliku vestluse äsja rõhutatud tähtsust Dublini menetluses, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et võimalus esitada kogu ülejäänud lisateave peab tegelikult olemas olema. Seda ja kõiki muid asjaolusid silmas pidades tuleb iga üksikjuhtumi puhul eraldi uurida, kas isikliku vestluse ärajätmine on õigustatud.

139.

Kui nõustuda seisukohaga, et Dublini III määruse artiklis 5 sätestatud kohustus korraldada isiklik vestlus kehtib ka tagasivõtmismenetluses, siis tuleneb punktis 103 viidatud kohtupraktikast, et selle rikkumisele saab tugineda üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses.

140.

Nagu eespool punktis 107 märgitud, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaitseõiguste, eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumine toob asjasse puutuva haldusmenetluse lõpus tehtava otsuse tühistamise kaasa põhimõtteliselt vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetlus võinud lõppeda teisiti.

141.

Euroopa Kohus on kohtuotsuses Addis, mida on juba käsitletud eespool punktides 133–135, siiski selgitanud, et see kohtupraktika ei ole ülekantav varjupaigamenetluste direktiivist tulenevale õigusele olla ära kuulatud. ( 48 ) On tõsi, et ka sellisel juhul ei too ärakuulamise ärajätmine haldusmenetluses tingimata kaasa otsuse tühistamist ega asja tagasisaatmist pädevale asutusele. Ärakuulamise ärajätmist saab siiski heastada üksnes juhul, kui suulist ärakuulamist saab tagantjärele korraldada kohtuistungil, järgides vajalikke menetluslikke tagatisi, ja kui seejuures selgub, et hoolimata seejuures esitatud argumentidest ei ole võimalik teha teistsugust sisulist otsust. Kui sellist ärakuulamist ei ole kohtumenetluses võimalik tagada, tuleb otsus seevastu tühistada ja saata asi tagasi pädevale asutusele. ( 49 )

142.

Nagu eespool punktides 134 ja 135 märgitud, on kohtuotsuse Addis aluseks olnud olukord võrreldav käesoleva olukorraga. Isikliku vestluse korraldamise kohustuse rikkumine ei saa seetõttu ka Dublini III määruses sätestatud tagasivõtmismenetluses kujutada endast menetlusnormi rikkumist, millel on tagajärjed vaid juhul, kui ilma selleta oleks otsus võinud olla teistsugune. Pigem ei mõjuta see rikkumine üleandmisotsuse kehtivust vaid siis, kui vestlust on võimalik tagantjärele korraldada kohtumenetluses. Siinkohal tekib siis küsimus, millised tagajärjed on sellel, kui esitatakse uusi asjakohaseid andmeid (vt selle kohta allpool punkt i). Seevastu juhul, kui üleandmisotsuse peale kaebust ei esitata, võib see muutuda lõplikuks ka ilma isikliku vestluseta, tingimusel et teave asjaomase isiku käsutuses oleva õiguskaitsevahendi kohta oli tõhus (vt selle kohta allpool punkt ii).

143.

Eeltoodust tuleneb, et olukorras, kus Dublini III määruse artikli 5 lõike 2 alusel ei olnud isikliku vestluse ärajätmine õigustatud (vt eespool punktid 137 ja 138), saab menetlusnormi rikkumist, mis seisneb selles, et see vestlus jäeti tagasivõtmismenetluses korraldamata, heastada üksnes sellega, et vestlus peetakse kohtumenetluses üleandmisotsuse vaidlustamise korral. Kui seda on asjaomaste riigisiseste õigusnormide kohaselt võimalik tagada (mis käesoleval juhul on GE arvates Itaalia õiguses kaheldav), võib üleandmisotsuse muutmata jätta, kui selgub, et hoolimata esitatud argumentidest ei saa asjas teha teistsugust sisulist otsust. Muidu tuleb üleandmisotsus tühistada.

144.

Perekonnaelu puudutavate asjaolude kohta tuleb sellega seoses märkida, et Dublini III määruse artikli 7 lõikes 3 on küll ette nähtud, et kaalutakse tõendeid liikmesriigi territooriumil viibivate taotleja pereliikmete või muude sugulaste kohta, „tingimusel et [need] esitatakse enne, kui rahuldatakse mõne teise liikmesriigi taotlus võtta asjaomane isik vastu või võtta ta tagasi, […], ning et taotleja varasemate rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes ei ole esimest sisulist otsust veel tehtud“. Üleandmisotsuse saab aga artikli 26 lõike 1 kohaselt teha alles siis, kui palve saajaks olev riik on nõustunud taotleja vastu või tagasi võtma, ning kohtulik kontroll selle otsuse üle toimub seega paratamatult pärast nõusoleku andmist. ( 50 )

145.

Arvestades perekonnaelu kaitse tähtsust, mida käsitleb artikli 7 lõige 3 (vt eespool punktid 88 ja 89), tuleb aga lähtuda sellest, et tõendeid liikmesriigi territooriumil viibivate taotleja pereliikmete kohta tuleb arvesse võtta veel ka siis, kui need esitatakse üleandmisotsuse kohtus läbivaatamise raames ja nende hilinenud esitamise eest vastutab palve esitajaks olev liikmesriik. Seda seetõttu, et palve saajaks oleva liikmesriigi nõustumine vastuvõtmis- või tagasivõtmispalvega ei takista seda, et taotleja saab tema suhtes tehtud üleandmisotsuse edasikaebamisel tugineda Dublini III määruse III peatükis nimetatud vastutuskriteeriumide väärale kohaldamisele. ( 51 ) Samamoodi peab olema võimalik sellise või teistsuguse kaebuse raames tugineda üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele. ( 52 )

146.

Kui kohtumenetluses asjaomase isikuga peetud isikliku vestluse käigus ilmsiks tulnud asjaolude põhjal selgub, et üleandmisotsus tuleb tühistada, on mõeldavad eelkõige kaks stsenaariumi: taotleja jääb kas palve esitajaks olevasse liikmesriiki, kui see liikmesriik osutub vastutavaks, või on vastutav kolmas riik, nt seetõttu, et seal viibivad taotleja pereliikmed. Sellisel juhul tekiks küsimus, kas artiklis 21, artiklis 23 või artiklis 24 sätestatud tähtajad, mille jooksul võib esitada vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve kõnealusele liikmesriigile, võivad uuesti kulgema hakata.

147.

Need tähtajad aitavad kaasa varjupaigataotluste kiirele menetlemisele. See eesmärk õigustab, et neid taotlusi peab vajaduse korral läbi vaatama mõni teine liikmesriik kui see, mis on määratud vastutavaks nimetatud määruse III peatükis toodud kriteeriumide alusel. ( 53 ) Seetõttu ei saa tagasivõtmispalvet pärast asjakohaste tähtaegade möödumist põhimõtteliselt enam õiguspäraselt esitada ja vastutus läheb üle liikmesriigile, kus esitati uus rahvusvahelise kaitse taotlus. ( 54 )

148.

Sellest põhimõttest peab siiski olema võimalik teha erand, kui kolmanda liikmesriigi vastutus põhineb sellel, et taotleja pereliikmed viibivad tema territooriumil. Seda seetõttu, et nagu on märgitud eespool punktides 88 ja 89, on võimalus esitada pereliikmete viibimisega seotud andmeid veel ka hilisemas etapis mõeldud taotlejate perekonnaelu kaitseks. Selle eesmärk on vältida nende taotluste läbivaatamist muus liikmesriigis kui see, kus elavad nende pereliikmed. See peab kehtima ka olukorras, kus asjakohaste andmete hilinenud esitamise eest vastutab palve esitajaks olev liikmesriik, kes ei ole taotlejat õigel ajal ära kuulanud. ( 55 )

149.

Kui üleandmisotsuse peale ei esitata kaebust, ei saa isikliku vestluse korraldamise kohustuse ega ka teavitamiskohustuse täitmata jätmine (eespool punkt 112) viia üleandmisotsuse ipso iure tühisuseni. On tõsi, et isikliku vestluse ärajätmine kujutab endast tõsist menetlusnormi rikkumist. Kui asjaomane isik ei esita siiski kaebust, hoolimata tõhusast teabest olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta, mis vastab sellekohastele nõuetele ja eelkõige tagab, et ta saab Dublini süsteemist aru (eespool punkt 112), näib selle lõplikuks muutumine õigustatud. See kehtib eelkõige osas, milles artikli 26 lõike 2 teine lõik kohustab liikmesriike tagama, et asjaomasele isikule edastatakse koos üleandmisotsusega teave füüsiliste või juriidiliste isikute kohta, kes võivad talle pakkuda õigusabi, kui nimetatud teavet ei ole juba edastatud.

150.

Eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et Dublini III määruse artiklit 5 tuleb koostoimes liidu õigusest tuleneva kaitseõiguste tagamise põhimõttega tõlgendada nii, et selles ette nähtud isiklik vestlus tuleb korraldada nii selle artikli 20 lõikes 1 ja artikli 18 lõike 1 punktis a kui ka artikli 20 lõikes 5 ja artikli 18 lõike 1 punktides b–d nimetatud juhtudel. See kehtib olenemata sellest, kas palve esitanud liikmesriigis on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus. Artikli 5 rikkumistele saab tugineda üleandmisotsuse peale artikli 26 alusel esitatud kaebuses. Sellised rikkumised peavad kaasa tooma üleandmisotsuse tühistamise, kui isiklikku vestlust ei saa tagantjärele korraldada selle otsuse kohtus läbivaatamisel artikli 27 kohaselt ja seejuures selgub, et hoolimata esitatud argumentidest ei ole võimalik teha teistsugust sisulist otsust. Seevastu juhul, kui üleandmisotsuse peale kaebust ei esitata, võib see muutuda lõplikuks ka isiklikku vestlust korraldamata, tingimusel et teave asjaomase isiku käsutuses oleva õiguskaitsevahendi kohta oli tõhus.

151.

Kohtuasjades C‑254/21 ja C‑297/21 esitatud küsimustega ning kohtuasjas C‑315/21 esitatud kolmanda küsimusega soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud teada, kas nad peavad tagasivõtmismenetluses tehtud üleandmisotsuse läbivaatamise raames uurima, kas esineb oht, et palve saajaks olev liikmesriik rikub tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet (seega „kaudse tagasi- ja väljasaatmise“ oht). Nende kohtuasjade aluseks olevates põhikohtuasjades on palve saajaks olevad liikmesriigid (Rootsi ja Saksamaa) kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused juba sisuliselt läbi vaadanud ja tagasi lükanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtutel tekib seetõttu küsimus, kas nad võivad hinnata või peavad hindama, kas asjaomaseid isikuid ohustab palve saajaks olevates liikmesriikides tagasi- ja väljasaatmine oma päritoluriikidesse, kus esineb oht nende elule või ohustab neid ebainimlik kohtlemine.

152.

Erinevad küsimused, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtud selle kohta esitasid, võib kokku võtta järgmiselt. Kas Dublini III määruse artikli 3 lõikeid 1 ja 2, artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 27 koostoimes harta artiklitega 4, 19 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et

153.

Lisaks küsib kohus kohtuasjas C‑254/21, milliseid kriteeriume peab ta vajaduse korral kasutama, et saaks hinnata kaudse tagasi- ja väljasaatmise ohtu palve saajaks oleva liikmesriigi poolt, arvestades, et see riik on selle ohu juba välistanud. ( 60 )

154.

Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Nagu Saksamaa märgib, on Dublini süsteemi aluseks põhimõte, et Euroopa Liidus peaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama ainult üks liikmesriik. See aitab eelkõige lihtsustada ja kiirendada varjupaigamenetlust ning vältida teisest rännet.

155.

See süsteem põhineb vastastikuse usalduse põhimõttel. See kohustab iga liikmesriiki eeldama – välja arvatud erandlikel asjaoludel –, et kõik teised liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eelkõige selles tunnustatud põhiõigusi. Järelikult tuleb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja eelkõige Dublini III määruse puhul eeldada, et taotlejate kohtlemine igas liikmesriigis on kooskõlas harta, Genfi pagulasseisundi konventsiooni ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega. ( 61 ) Sellele vastavalt nähtub Dublini III määruse põhjendusest 3, et liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, peetakse kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks.

156.

Dublini süsteemi raames on liikmesriigid seega liidu õigusest tulenevalt põhimõtteliselt kohustatud eeldama, et teised liikmesriigid järgivad põhiõigusi. Seega puudub neil nii võimalus nõuda teiselt liikmesriigilt põhiõiguste riigisisest kaitset kõrgemal tasemel, kui see on tagatud liidu õigusega, kui ka võimalus kontrollida – välja arvatud erandjuhtudel –, kas see teine liikmesriik on tegelikult konkreetsel juhul järginud liidus tagatud põhiõigusi. ( 62 )

157.

Eeldus, et teised liikmesriigid austavad põhiõigusi, ei ole ümberlükkamatu. Seda seetõttu, et Euroopa Kohtu hinnangul ei saa välistada, et praktikas esineb varjupaigasüsteemi funktsioneerimisel konkreetses liikmesriigis suuri probleeme, mistõttu on olemas tõsine oht, et taotleja sellesse liikmesriiki üleandmise korral esineb põhiõiguste rikkumise oht. ( 63 ) Seetõttu sätestab Dublini III määruse artikli 3 lõige 2, millega see kohtupraktika kodifitseeritakse, et taotleja üleandmisest liikmesriigile tuleb loobuda, kui on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses. ( 64 )

158.

Seda sätet täiendas hiljem Euroopa Kohus järgmiselt. Kui üleandmisotsuse peale esitatud kaebust menetleval kohtul on asjaomase isiku esitatud andmed harta artikli 4 rikkumise ohu tõendamiseks, peab see kohus hindama, kas asjaomasel isikul tekib vastutavas liikmesriigis esinevate süsteemsete või üldiste puuduste või teatavaid isikute rühmi puudutavate puuduste tõttu tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt üleandmisel, varjupaigamenetluse ajal või pärast seda. ( 65 )

159.

Harta artiklis 4 kehtestatud keeldu arvestades on liikmesriigid kohustatud mitte teostama Dublini süsteemi raames üleandmisi liikmesriigile, kui neile ei saa olla teadmata, et selles riigis esinevad sellised vead. Varjupaigataotlejat võib Dublini III määruse raames üle anda ainult tingimustel, mille puhul on välistatud, et sellise üleandmisega kaasneb asjaomasele isikule reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt selle sätte tähenduses. ( 66 )

160.

Kuna vastastikuse usalduse rikkumine on erandlik, on üleandmiste tegemata jätmine siiski õigustatud ainult juhtudel, kui on tõendeid selle kohta, et palve saajaks olevas liikmesriigis esinevad puudused on eriti olulised. ( 67 ) Eelkõige peavad need puudused aga olema üldist ja süsteemset laadi. Need ei pea puudutama üksikjuhtude käsitlemist administratsiooni poolt, vaid üldisi süsteemseid vigu. Seevastu ei mõjuta igasugune põhiõiguste rikkumine vastutava liikmesriigi poolt teiste liikmesriikide kohustust järgida Dublini III määruse sätteid. ( 68 )

161.

Esiteks ei oleks Dublini süsteemi eesmärkide ja toimimisega kooskõlas, kui asjaomaste õigusnormide – eelkõige direktiivi 2011/95/EL – rikkumine takistaks varjupaigataotleja üleandmist vastutavale liikmesriigile. See ei õõnestaks mitte ainult Dublini III määruses sätestatud kohustuste täitmist vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisel ega häiriks seega kogu Dublini süsteemi. Veel enam, Euroopa Kohtu sõnul on siin kõne all „liidu olemasolu eesmärk ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, eeskätt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine, mis põhineb vastastikusel usaldusel ja eeldusel, et teised liikmesriigid järgivad liidu õigust, eelkõige põhiõigusi“. ( 69 )

162.

Teiseks ja eelkõige ei ole aga – kui palve saajaks olevas liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu – ka vajalik, et asjaomaste varjupaigasätete (väidetav) väär kohaldamine viiks selleni, et peatatakse taotleja üleandmine palve saajaks olevale liikmesriigile. Seda seetõttu, et süsteemsete vigade puudumisel eelkõige kohtusüsteemis tuleb lähtuda sellest, et palve saajaks olevas liikmesriigis võib iga otsuse suhtes, millega keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest, kohaldada kohtulikku kontrolli, mis austab asjaomase isiku põhiõigusi. Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti d alusel tehtud otsuste puhul, nagu on kõne all käesoleval juhul, on see artikli 18 lõike 2 kolmandas lõigus muu hulgas sõnaselgelt sätestatud.

163.

Lisaks ei saa, nagu märgib Prantsusmaa, palve esitajaks oleva liikmesriigi kohus ohtu, et palve saajaks olev liikmesriik rikub tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet üksnes seetõttu, et see liikmesriik jättis rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata, mingil juhul veel lõplikult hinnata. Taotluse rahuldamata jätmine ei tähenda veel tingimata, et taotleja saadetakse oma päritoluriiki tagasi. ( 70 ) Selle asemel peab palve saajaks olev liikmesriik kõigepealt tegema tagasisaatmisotsuse tagasisaatmisdirektiivi 2008/115/EÜ ( 71 ) artikli 6 alusel. Selle otsuse vaidlustamiseks tuleb omakorda võimaldada direktiivi artiklis 13 sätestatud tõhusat õiguskaitsevahendit. Sellisel õiguskaitsevahendil peab olema automaatne peatav toime, kui on põhjendatult alust arvata, et väljasaatmise korral tekib asjaomasel isikul reaalne oht saada koheldud vastuolus artikliga 4. ( 72 ) Kohtuasjas C‑297/21 eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et taotleja suhtes on palve saajaks olevas liikmesriigis juba tehtud lõplik väljasaatmismäärus.

164.

Mis puudutab varjupaigaõigust käsitlevate materiaalõiguse normide ja varjupaigamenetluse kohaldamist, siis põhineb Dublini süsteem, nagu eespool punktis 87 juba märgitud, sellel, et asjaomased õigusnormid on liidu tasandil suures osas ühtlustatud, eeskätt direktiiviga 2011/95/EL ja varjupaigamenetluste direktiiviga. Seetõttu on tõsi, et põhimõtteliselt tuleb lähtuda sellest, et varjupaigataotleja taotlus vaadatakse suures osas läbi samu eeskirju järgides, olenemata sellest, milline liikmesriik on varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav. ( 73 ) Siiski on lahkarvamused üksikjuhtumite puhul vältimatud, sest asja olemuse tõttu ei vii õiguse kohaldamine üksikjuhtumite suhtes alati selgelt ja ühemõtteliselt ühesuguse tulemuseni.

165.

Pealegi ei välista asjaolu, et varjupaigataotluste suhtes kohaldatavaid eeskirju on liidu õigusega ühtlustatud, liikmesriikide teatavat kaalutlusõigust. Nagu märgib Prantsusmaa, sätestab direktiivi 2011/95/EL artikkel 8, millele eelkõige viitab kohtuasjas C‑254/21 eelotsusetaotluse esitanud kohus, et liikmesriigid võivad otsustada, et taotleja ei vaja rahvusvahelist kaitset, kui tal on mõnes päritoluriigi osas, kuhu tal on juurdepääs, kättesaadav kaitse tagakiusamise eest. Vastupidi sellele võivad liikmesriigid direktiivi 2011/95/EL põhjenduse 14 ja artikli 3 kohaselt kehtestada või säilitada soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

166.

Arvestades liikmesriikide vastastikust usaldust ei saa seetõttu – kui palve saajaks olevas liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu – pidada palve esitajaks oleva ja palve saajaks oleva liikmesriigi ametiasutuste ja kohtute vahelisi lahkarvamusi rahvusvahelise kaitse andmise sisuliste tingimuste tõlgendamise osas süsteemseteks vigadeks. Samuti ei saa need viia selleni, et vastutus taotluse sisulise läbivaatamise eest läheb üle palve esitajaks olevale liikmesriigile.

167.

Kui sellised lahkarvamused puudutavad liidu õigusnormide tõlgendamist, on Dublini III määruse kohaselt vastutava liikmesriigi kohtute ülesanne pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole. Kui liikmesriik leiab, et teine liikmesriik kohaldab seda määrust vääralt ega esita vastuolus ELTL artikli 267 kolmanda lõiguga küsimusi Euroopa Kohtule, on tal õigus esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ELTL artikli 259 alusel. Seevastu ei ole selle liikmesriigi, kes ei ole vastutav, kohtute ülesanne seda ise teha ja teha (väidetavalt) vajalik parandus sätte tõlgendamisel vastutava liikmesriigi poolt.

168.

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et palve esitajaks oleva liikmesriigi kohtud ei või Dublini III määruse artiklis 27 sätestatud üleandmisotsuse läbivaatamisel juhul, kui ei esine süsteemseid vigu eelkõige palve saajaks oleva liikmesriigi kohtusüsteemis, hinnata, kas selles liikmesriigis esineb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise oht. Seda seetõttu, et see tähendaks rahvusvahelise kaitse taotluse sisulist läbivaatamist, mida just ei ole üleandmisotsuse kohtus läbivaatamise raames, mis on sätestatud Dublini III määruse artiklis 27, ette nähtud.

169.

See järeldus ei ole vastuolus otsusega kohtuasjas C. K. jt, ( 74 ) mida käesoleva menetluse erinevad pooled arutasid. On tõsi, et selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et varjupaigataotleja üleandmine võib olla lubamatu isegi olukorras, kus palve saajaks olevas liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu. See puudutas siiski olukorda, kus asjaomase isiku tervisliku seisundi tõttu võis üleandmine palve saajaks olevale liikmesriigile iseenesest – ja seega olenemata selles liikmesriigis valitsevast olukorrast – kujutada endast potentsiaalselt harta artikliga 4 vastuolus olevat kohtlemist. Sellele vastavalt on Euroopa Kohus selgitanud, et sellisel juhul on isegi üleandmisest keeldumine täielikult kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega. Seda seetõttu, et kõnealune üle andmata jätmine ei mõjuta eeldust, et igas liikmesriigis järgitakse põhiõigusi. ( 75 )

170.

Sellist olukorda käesolevates kohtuasjades – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtutes toimuvast läbivaatamisest ei tulene teisiti – aga just nimelt ei esine. Seega õõnestataks siinkohal sellega, et üleandmisest hoidutakse kahtluste tõttu üleandmisotsuste õiguspärasuses, mis ei ole põhjendatud palve saajaks olevates liikmesriikides esinevate süsteemsete vigadega, vastastikuse usalduse põhimõtet.

171.

Seega on palve esitajaks olevate liikmesriikide kohtud käesoleval juhul kohustatud punktis 156 viidatud kohtupraktika tähenduses liidu õiguse alusel eeldama, et palve saajaks olevad liikmesriigid järgivad põhiõigusi. Seetõttu ei või nad kontrollida, kas asjaomased teised liikmesriigid on liidus tagatud põhiõigusi tegelikult järginud.

172.

Nagu äsja selgitatud, vaatab Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt rahvusvahelise kaitse taotlused läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Erandina sellest võib iga liikmesriik selle määruse artikli 17 lõike 1 kohaselt otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

173.

Lisaks Dublini III määruse artikli 3 lõiget 2 puudutavatele küsimustele soovivad kohtuasjades C‑254/21 ja C‑297/21 eelotsusetaotluse esitanud kohtud teada, kas palve esitajaks olev liikmesriik on kohustatud kohaldama kaalutlusõigust käsitlevat sätet, mis sisaldub artikli 17 lõikes 1, kui palve saajaks olevas liikmesriigis esineb oht, et rikutakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Lisaks küsivad nad, kas nad saavad kohustada palve esitajaks oleva liikmesriigi ametiasutusi sellisel juhul seda sätet kohaldama.

174.

Nagu eespool selgitatud, ei või palve esitajaks oleva liikmesriigi ametiasutused ega kohtud hinnata juhul, kui palve saajaks olevas liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu, tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise ohtu palve saajaks olevas liikmesriigis. Sellele vastavalt ei saa palve esitajaks oleva liikmesriigi kohus sellisel juhul ka kohustada selle liikmesriigi ametiasutusi kohaldama kaalutlusõigust käsitlevat sätet, mis sisaldub Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1.

175.

Üksnes täienduseks märgin, et Euroopa Kohus on juba selgitanud, et liikmesriikide jaoks on selle sätte kohaldamine vabatahtlik ega sõltu mingisugustest eritingimustest. ( 76 ) Pigem on selle pädevuse eesmärk kaitsta liikmesriikide eesõigusi rahvusvahelise kaitse andmise õiguse teostamisel. Selle eesmärk on võimaldada igal liikmesriigil iseseisvalt, poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata isegi juhul, kui ta selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav ei ole. ( 77 ) Seetõttu ei ole liikmesriigid liidu õiguse alusel kunagi kohustatud seda sätet kohaldama, mitte ka inimlikest kaalutlustest lähtudes, nagu taotleja tervislik seisund ja lapse parimad huvid. ( 78 )

176.

Seda õigustab asjaolu, et nagu eespool selgitatud, põhineb Dublini süsteem eeldusel, et kõik liikmesriigid austavad põhiõigusi. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et kõik liikmesriigid võtavad piisavalt arvesse inimlikke kaalutlusi. Nagu selgitatud, kõigutab seda usaldust ainult see, kui süsteemsed vead seavad just selle kahtluse alla. Sellisel juhul tuleneb palve esitajaks oleva liikmesriigi vastutus aga Dublini III määruse artikli 3 lõikest 2, mistõttu ei ole vaja tugineda artikli 17 lõikele 1.

177.

On tõsi, et Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriigi keeldumise kohaldada Dublini III määruse artikli 17 lõiget 1 saab vajaduse korral vaidlustada üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse raames. ( 79 ) Arvestades liikmesriikidele selle kohaldamisel jäetud ulatuslikku kaalutlusõigust, nõuab liidu õigus siiski üksnes ilmsete hindamisvigadega piirduvat kohtulikku kontrolli. Sellised ilmsed hindamisvead võivad aga omakorda esineda ainult siis, kui palve esitajaks olev liikmesriik ei ole kuulutanud ennast vastutavaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, kuigi palve saajaks olevas liikmesriigis esineb süsteemseid vigu, mistõttu on selle määruse artikli 3 lõike 2 kohaldamise tingimused täidetud.

178.

See ei piira liikmesriikide kohtute võimalust kohustada liikmesriike andma riigisisest kaitset soodsamate riigisiseste õigusnormide alusel, tingimusel et riigisisene õigus näeb seda ette ja see on kooskõlas direktiivi 2011/95 sätetega ( 80 ).

179.

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Dublini III määruse artikli 3 lõikeid 1 ja 2, artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 27 koostoimes harta artiklitega 4, 19 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et palve esitajaks oleva liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus üleandmisotsuse peale, ei või hinnata ohtu, et palve saajaks olev liikmesriik rikub tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kui selles liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu, mis õigustaksid kahtlusi tagasilükatud varjupaigataotlejate väljasaatmist võimaldavate meetmete kohtuliku kontrolli tõhususe suhtes. Palve esitajaks oleva ja palve saajaks oleva liikmesriigi ametiasutuste ja kohtute vahelised lahkarvamused rahvusvahelise kaitse sisuliste tingimuste osas ei ole süsteemsed vead.

180.

Seda järeldust arvestades ei ole vaja vastata kohtuasjas C‑254/21 esitatud neljanda küsimuse punktile b, mida on mainitud punktis 153.

181.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1. Dublini III määruse artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et kohustus esitada selles sättes nimetatud teave kehtib nii selle määruse artikli 20 lõikes 1 ja artikli 18 lõike 1 punktis a kui ka artikli 20 lõikes 5 ja artikli 18 lõike 1 punktides b–d nimetatud juhtudel, niipea kui liikmesriigis esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus artikli 20 lõike 2 tähenduses. Dublini III määruse artikli 4 rikkumistele saab tugineda tagasivõtmismenetluses üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse raames. Need peavad viima üleandmisotsuse tühistamiseni siiski ainult juhul, kui selles sättes nimetatud teabelehe kätte andmata jätmise tõttu ei olnud võimalik esitada andmeid, mis võiksid takistada üleandmist palve saajaks olevale liikmesriigile, ja kui seda menetlusnormi rikkumist ei saa heastada selle otsuse kohtus läbivaatamisel artikli 27 kohaselt.

2. Eurodaci määruse artiklit 29 koostoimes artikli 9 lõikega 1 ja artikli 17 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et seal nimetatud teabelehe andmise kohustus kehtib nii Dublini III määruse artikli 20 lõikes 1 ja artikli 18 lõike 1 punktis a kui ka artikli 20 lõikes 5 ja artikli 18 lõike 1 punktides b–d nimetatud juhtudel. Eurodaci määruse artikli 29 rikkumisele saab tugineda kaebuses, mis on üleandmisotsuse peale esitatud Dublini III määruse artikli 26 alusel. Need peavad viima üleandmisotsuse tühistamiseni siiski ainult juhul, kui asjaomase teabelehe kätte andmata jätmise tõttu ei olnud võimalik esitada andmeid, mis võiksid takistada üleandmist palve saajaks olevale liikmesriigile, ja kui seda menetlusnormi rikkumist ei saa kohtumenetluses heastada.

3. Dublini III määruse artiklit 5 koostoimes liidu õigusest tuleneva kaitseõiguste tagamise põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud isiklik vestlus tuleb korraldada nii selle artikli 20 lõikes 1 ja artikli 18 lõike 1 punktis a kui ka artikli 20 lõikes 5 ja artikli 18 lõike 1 punktides b–d nimetatud juhtudel. See kehtib olenemata sellest, kas palve esitanud liikmesriigis on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus. Artikli 5 rikkumisele saab tugineda üleandmisotsuse peale artikli 26 alusel esitatud kaebuses. Sellised rikkumised peavad kaasa tooma üleandmisotsuse tühistamise, kui isiklikku vestlust ei saa tagantjärele korraldada selle otsuse kohtus läbivaatamisel artikli 27 kohaselt ja seejuures selgub, et hoolimata esitatud argumentidest ei ole võimalik teha teistsugust sisulist otsust. Seevastu juhul, kui üleandmisotsuse peale kaebust ei esitata, võib see muutuda lõplikuks ka isiklikku vestlust korraldamata, tingimusel et teave asjaomase isiku käsutuses oleva õiguskaitsevahendi kohta oli tõhus.

4. Dublini III määruse artikli 3 lõikeid 1 ja 2, artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 27 koostoimes harta artiklitega 4, 19 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et palve esitajaks oleva liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus üleandmisotsuse peale, ei või hinnata ohtu, et palve saajaks olev liikmesriik rikub tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kui selles liikmesriigis ei esine süsteemseid vigu, mis õigustaksid kahtlusi tagasilükatud varjupaigataotlejate väljasaatmist võimaldavate meetmete kohtuliku kontrolli tõhususe suhtes. Palve esitajaks oleva ja palve saajaks oleva liikmesriigi ametiasutuste ja kohtute vahelised lahkarvamused rahvusvahelise kaitse sisuliste tingimuste osas ei ole süsteemsed vead.