1.

Itaalias korraldasid kaks avalikku ettevõtjat, kes olid kohustatud osutama oma vastavates omavalitsusüksustes (Mantua ja Brescia) linnatranspordi- ja linnadevahelist reisijateveoteenust, hanke bussi varuosade tarnimiseks. Varuosad võisid olla nii sõidukite kaubamärgile vastava Iveco kaubamärgi originaalvaruosad kui ka samaväärsed osad.

2.

Kui tarnelepingud olid sõlmitud, esitas üks pakkujast ettevõtja, keda ei olnud välja valitud, kaebused, milles vaieldakse selle üle, kas „samaväärsed varuosad“ peavad olema EÜ tüübikinnitusega vastavalt direktiivile 2007/46/EÜ ( 2 ).

3.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) soovib eelkõige teada, kas samaväärsete varuosade tarnimiseks on vajalik tüübikinnitus või piisab sellest, kui koos pakkumusega esitatakse tüübikinnitusega originaalvaruosaga samaväärsuse kinnitus.

4.

Artiklis 1 („Sisu“) on märgitud:

„Käesolev direktiiv kehtestab ühtlustatud raamistiku, mis sisaldab haldusnorme ja üldisi tehnilisi nõudeid tüübikinnituse andmiseks kõigile selle reguleerimisalasse kuuluvatele uutele sõidukitele, nimetatud sõidukite süsteemidele, osadele ja eraldi seadmestikele, eesmärgiga hõlbustada nende registreerimist, müüki ja kasutuselevõtmist ühenduse piires.

Käesolevas direktiivis nähakse ette ka sätted käesoleva direktiivi alusel tüübikinnituse saanud sõidukite jaoks ettenähtud osade ja seadmete müügi ja kasutuselevõtmise kohta.

Sõidukite ehitust ja töötamist käsitlevad tehnilised erinõuded sätestatakse käesoleva direktiivi rakendamist reguleerivates aktides, mille täielik loetelu on esitatud IV lisas.“

5.

Artiklis 2 („Reguleerimisala“) on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse tüübikinnituse andmisel maanteedel kasutamiseks mõeldud ning ühes või mitmes etapis konstrueeritud ja valmistatud sõidukitele ning nimetatud sõidukite jaoks konstrueeritud ja valmistatud süsteemidele, osadele ja eraldi seadmestikele.

[…]“.

6.

Artiklis 3 („Mõisted“) on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis ja IV lisas loetletud õigustloovates aktides kasutatakse järgmisi mõisteid, kui neis ei ole sätestatud teisiti:

[…]

[…]“.

7.

Artiklis 7 („Süsteemide, osade või eraldi seadmestike EÜ tüübikinnitusmenetluse kord“) on sätestatud:

„1.   Tootja esitab taotluse tüübikinnitusasutusele. Ühe konkreetse süsteemi, osa või eraldi seadmestiku kohta võib esitada ainult ühe taotluse ja selle võib esitada ainult ühele liikmesriigile. Iga kinnitatava tüübi kohta esitatakse eraldi taotlus.

2.   Koos taotlusega esitatakse teatmik, mille sisu on määratletud üksikdirektiivides või määrustes.

[…]“.

8.

Artiklis 10 („Süsteeme, osasid või eraldi seadmestikke käsitlevad erisätted“) on sätestatud:

„[…]

2.   Liikmesriigid annavad osa või eraldi seadmestiku EÜ tüübikinnituse osale või eraldi seadmestikule, mis vastab teatmikus esitatud andmetele ja asjakohases üksikdirektiivis või määruses sätestatud tehnilistele nõuetele, nagu on sätestatud IV lisas.

[…]“.

9.

Artiklis 19 („EÜ tüübikinnitusmärk“) on märgitud:

„1.   Osa või eraldi seadmestiku, mis on süsteemi osaks või mitte, tootja tähistab iga tüübikinnitusega vastavuses toodetud osa või eraldi seadmestiku asjakohase üksikdirektiivi või määrusega nõutava EÜ tüübikinnitusmärgiga.

2.   Kui EÜ tüübikinnitusmärki ei nõuta, lisab tootja vähemalt oma kaubanime või kaubamärgi ning tüübinumbri ja/või valmistajatehase tähise.

3.   EÜ tüübikinnitusmärk vastab VII lisa liitele.“

10.

Artiklis 28 („Osade ja eraldi seadmestike müük ja kasutuselevõtmine“) on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid lubavad osade ja eraldi seadmestike müüki ja kasutuselevõtmist siis ja ainult siis, kui need vastavad asjakohaste õigustloovate aktide nõuetele ning on vastavalt artiklile 19 nõuetekohaselt tähistatud.

[…]“.

11.

Artiklis 46 („Karistused“) on märgitud:

„Liikmesriigid määravad kindlaks käesoleva direktiivi ja eriti artiklis 31 sisalduvate või sellest artiklist tulenevate keeldude ja IV lisa I osas loetletud õigustloovate aktide sätete rikkumise korral kohaldatavad karistused ja võtavad kõik nende rakendamiseks vajalikud meetmed. […]“.

12.

IV lisa („Sõidukite EÜ tüübikinnituse nõuete loetelu“) koosneb kahest osast: ühes on loetletud „õigustloovad aktid“ (üksikdirektiivid ja määrused) ning teises osas on pärast ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade kindlaksmääramist (need, mida „on ühendus ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni lepingupartnerina tunnustanud muudetud 1958. aasta Genfi konventsiooni raames nõukogu [27. novembri 1997. aasta] otsusega 97/836/EÜ [(EÜT 1997, L 346, lk 78)] või kõnealuse otsuse artikli 3 lõike 3 kohaste hilisemate nõukogu otsustega“) need loetletud.

13.

Artiklis 60 („Tehnilised kirjeldused“) on sätestatud:

„1.   VIII lisa punktis 1 määratletud tehniline kirjeldus esitatakse hankedokumentides. Tehnilises kirjelduses määratakse kindlaks ehitustöö, teenuse või asja nõutavad omadused.

[…]

2.   Tehniline kirjeldus peab võimaldama kõigile ettevõtjatele võrdse juurdepääsu hankemenetlusele ega tohi tekitada põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile.

3.   Ilma et see piiraks kohustuslike siseriiklike tehniliste eeskirjade kohaldamist, kuivõrd need on liidu õigusega kooskõlas, sõnastatakse tehniline kirjeldus ühel järgmisel viisil:

4.   Tehnilises kirjelduses ei nimetata kindlat marki ega allikat või eri protsessi, mis iseloomustab konkreetse ettevõtja tooteid või teenuseid, ega kaubamärki, patenti, liiki, kindlat päritolu ega teatavat tootmisviisi, mis võiks teatavaid ettevõtjaid või tooteid soosida või need välistada, välja arvatud juhul, kui see on hankelepingu eseme seisukohast põhjendatud. Erandkorras lubatakse sellist nimetamist, kui hankelepingu eset ei ole lõike 3 kohaselt võimalik piisavalt täpselt ja arusaadavalt kirjeldada. Sellisele viitele lisatakse märge „või samaväärne“.

5.   Kui võrgustiku sektori hankija kasutab lõike 3 punktis b osutatud tehnilisele kirjeldusele viitamise võimalust, ei saa ta pakkumust tagasi lükata põhjusel, et pakutavad ehitustööd, asjad või teenused ei vasta tema poolt viidatud tehnilisele kirjeldusele, kui pakkuja tõendab oma pakkumuses mis tahes asjakohasel viisil, sealhulgas kasutades artikli 62 kohast tõendusmaterjali, et pakutavad lahendused rahuldavad tehnilises kirjelduses määratletud nõudeid samaväärsel viisil.

6.   […]

Oma pakkumuses tõendab pakkuja mis tahes asjakohasel viisil, sealhulgas artiklis 62 osutatud vahendeid kasutades, et standardile vastavad asjad, teenus või ehitustöö vastavad võrgustiku sektori hankija ette nähtud kasutusomadustele või funktsionaalsetele nõuetele.“

14.

Artiklis 62 („Katsearuanded, sertifitseerimine ja muu tõendusmaterjal“) on sätestatud:

„1.   Võrgustiku sektori hankija võib ettevõtjatelt nõuda vastavushindamisasutuse katsearuande või sellise asutuse väljastatud tõendi esitamist tõendamaks tehnilises kirjelduses, lepingu pakkumuste hindamise või hankelepingu täitmise tingimustes esitatud nõude või kriteeriumi täitmist.

Kui võrgustiku sektori hankija nõuab konkreetse vastavushindamisasutuse koostatud sertifikaatide esitamist, aktsepteerib võrgustiku sektori hankija ka samaväärsete muude vastavushindamisasutuste sertifikaate.

[…]

2.   Võrgustiku sektori hankija aktsepteerib lisaks lõikes 1 osutatud tõenditele ka muid asjakohaseid tõendeid, nagu tootja tehniline toimik, kui asjaomasel ettevõtjal puudub juurdepääs lõike 1 kohastele sertifikaatidele või katsearuannetele ning tal ei ole võimalik neid ettenähtud tähtaja jooksul hankida, tingimusel et selline juurdepääsu puudumine ei johtu asjaomasest ettevõtjast ning et see ettevõtja tõendab, et ehitustööd, asjad või teenused vastavad tehnilises kirjelduses, pakkumuste hindamise kriteeriumides või hankelepingu täitmise tingimustes sätestatud nõuetele või kriteeriumidele.

[…]“.

15.

APAM Esercizio SpA, mis on Mantuas (Itaalia) linna- ja linnadevahelise ühistranspordi sektoris tegutsev ettevõtja, kuulutas välja ( 4 ) avatud hankemenetluse „Iveco marki bussi originaalvaruosade või samaväärsete osade“ (CIG 7602877C91) kaheaastase tarnelepingu sõlmimiseks, mille maksumus oli hinnanguliselt 710000 eurot.

16.

Hankedokumentide artiklis 5.1. („Varuosade liigid“) eristati järgmist liiki varuosi:

17.

Selles artiklis oli lisatud, et „neid [samaväärseid] varuosi võivad vastavalt liidu õigusnormidele ja kehtivatele õigusnormidele toota kõik ettevõtjad, kes on vastavalt kehtivatele õigusnormidele igal ajal võimelised kinnitama (UNI-CEI-ENISO/IEC 17050), et toodetud varuosade kvaliteet vastab asjaomaste mootorsõidukite kokkupanemiseks kasutatud originaalosade kvaliteedile“.

18.

Hankedokumentide artiklis 5.2 („Sertifikaadid ja kinnitused“) oli täpsustatud, et pakkuja „peab esitama hankemenetluses iga väljapakutud samaväärse varuosa kohta tootja või volitatud tüübikinnitusasutuse või ISO 45000 standardi alusel sertifitseeritud katsete laboratooriumi väljastatud vastavussertifikaadi või varuosadele eriomase tüübikinnituse“.

19.

Hankedokumentide artikli 15 („Haldusdokumendid“) punktis d oli nõutud „[…] iga väljapakutud samaväärse varuosa kohta piisavat tehnilist dokumentatsiooni, millele on lisatud: […] Toote vastuvõtusertifikaat, mille on välja andnud väljapakutud samaväärse varuosa tootja, kui see on kohustuslik; väljapakutud samaväärse varuosa tootja väljastatud sertifikaat, mis kinnitab pakutud toote samaväärsust vastava originaaltootega (või algse tootja valmistatud tootega) selles mõttes, et sellega saab ilma igasuguste kohandusteta täielikult asendada varuosa tervikus või süsteemis, millesse toode monteeritakse, ning see vastab jõudlusomadustele, mis tagavad toote nõuetekohase toimivuse ja ohutuse süsteemis ning samasuguse kasutusea“.

20.

Hankemenetluses osalesid kolm ettevõtjat, sealhulgas Iveco Orecchia ja Veneta Servizi International Srl Unipersonale, kellega sõlmiti hankeleping.

21.

Brescia (Itaalia) linna- ja linnadevahelise ühistranspordi sektoris tegutsev ettevõtja Brescia Trasporti SpA kuulutas välja ( 5 ) riigihankemenetluse, mille eeldatav lepingu põhimaksumus oli 2100000 eurot ja mille ese oli „varuosade tarnimine Iveco mootoriga Iveco kaubamärgi busside jaoks – CIG 7680570EDB“.

22.

Hanke tehnilisi kirjeldusi sisaldava dokumendi artikkel 1 („Tehnilised määratlused“) nägi ette kolme liiki varuosad: „originaalvaruosad“, „algse tootja valmistatud varuosad“ ja „samaväärsed varuosad“.

23.

Selle artikli 1 lõikest 3 nähtub, et „originaaliga samaväärsed samaväärse kvaliteediga varuosad on seadmed ehk varuosad, mille kvaliteet vastab vähemalt mootorsõiduki tootmisel kasutatavate osade kvaliteedile ja mis toodetakse vastavalt varuosa tootja tehnilistele nõuetele ja tootmisstandarditele“.

24.

Sama dokumendi artikkel 2 („Tarnitavate varuosade omadused […]“) nägi ette, et pakkuja peab iga varuosa kohta märkima, kas ta soovib tarnida originaalvaruosa, algse tootja valmistatud või samaväärset varuosa.

25.

Artiklis 3 („Pakkumise dokumendid“) oli „samaväärse kvaliteediga varuosade“ kohta kehtestatud nõue – mille täitmata jätmise korral pakkuja hankest kõrvaldatakse –, et pakkumusele peab olema lisatud „varuosa tootja sertifikaat, mis tõendab iga varuosa puhul, et:

26.

Artiklis 3 oli lisatud, et „[t]arnija peab lisaks esitama toote tüübikinnitustunnistuse, kui see on kohustuslik. Piduri hõõrdkatete, piduriketaste ja -trumlite kohta pidi tarnija lisaks eespool nimetatud dokumentidele esitama ühenduse tüübikinnituse ECE R90 sertifikaadi“.

27.

Hankes osalesid Iveco Orecchia ja VAR Srl, kellest viimasega sõlmiti hankeleping.

28.

Iveco Orecchia vaidlustas Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia – sezione staccata di Brescias (Lombardia maakonna halduskohus – Brescia osakond) kaks hankelepingu sõlmimise otsust, väites sisuliselt, et:

29.

Esimese astme kohus jättis Iveco Orecchia mõlemad kaebused rahuldamata 25. juuni ja 26. augusti 2019. aasta otsustega, mille peale see äriühing esitas apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). ( 6 )

30.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) on seisukohal, et: ( 7 )

31.

Selles kontekstis esitab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaks eelotsuse küsimust, millest ma käsitlen Euroopa Kohtu juhiste järgi ainult esimest. Selle sisu on järgmine:

„Kas Euroopa Liidu õigusega – täpsemalt direktiivi 2007/46/EÜ nõuetega (mis on sätestatud selle artiklites 10, 19 ja 28) ning võrdse kohtlemise, erapooletuse, vaba konkurentsi ja hea halduse põhimõttega – on kooskõlas konkreetselt see, kui hankijal on avaliku teenuse osutamiseks mõeldud busside varuosade riigihankemenetluses lubatud aktsepteerida teatud sõidukile mõeldud varuosi, mille on valmistanud mõni muu tootja kui sõiduki tootja ning mis ei ole seega koos sõidukiga tüübikinnitust läbinud ning kuuluvad ühte viidatud direktiivi IV lisas (sõiduki EÜ tüübikinnituse nõuded) loetletud tehnilistes õigusnormides käsitletavasse sõidukiosade tüüpi, kusjuures pakkumusele ei ole lisatud tüübikinnitustunnistust ega mingeid andmeid tüübikinnituse tegeliku saamise kohta, lähtudes seega eeldusest, et tüübikinnitust ei ole vaja ja et piisab üksnes pakkuja enda kinnitusest samaväärsuse kohta tüübikinnituse saanud originaalosadega?“

32.

Eelotsusetaotlused registreeriti Euroopa Kohtus vastavalt 3. ja 11. veebruaril 2021.

33.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Iveco Orecchia, Brescia Trasporti SpA, Var Srl, Veneta Servizi International Srl unipersonale, Di Pinto & Dalessandro SpA, APAM Esercizio SpA, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon. Kõik peale Di Pinto & Dalessandro SpA osalesid 10. märtsil 2022 toimunud kohtuistungil.

34.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohut huvitab ainult direktiivi 2007/46 artiklite 10, 19 ja 28 tõlgendamine, ei saa jätta tähelepanuta, et vaidlused puudutavad tarnelepinguid, mis sõlmiti menetluses, millele kehtivad direktiivi 2014/25 sätted.

35.

Nimelt, nagu rõhutab komisjon ja toodi välja kohtuistungil, sõlmiti vaidlusalused lepingud vastavate ettevõtjatega, kes tegutsevad linna- ja linnadevahelise transpordi sektoris, mille kord on kehtestatud direktiiviga 2014/25.

36.

Nii eelotsusetaotlustes kui ka mõnes kirjalikest seisukohtadest viidatakse direktiivile 2014/24/EL. ( 9 ) Ma ei arva siiski, et see õigusnorm on õige norm, millest lähtuda.

37.

Kordan, et hankelepingute ese oli nendes kohtuasjades bussi varuosade tarnimine avaliku transporditeenuse osutamise raames. Nende lepingute suhtes kohaldatakse direktiivi 2014/25, kuna nende eesmärk on „seotud võrgustike käitamise või avalikkusele transporditeenuse pakkumisega […] bussiga […]“, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 11.

38.

Transporditeenused kuuluvad selle artikli 1 lõike 2 kohaselt sõnaselgelt direktiivi 2014/25 kohaldamisalasse.

39.

Igal juhul on käesoleval juhul asjakohased direktiivi 2014/25 artiklid (artiklid 60 ja 62) võrdväärsed nendele vastavate direktiivi 2014/24 artiklitega (artiklid 42 ja 44).

40.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kahtlus on selgelt piiritletud: ta tahab teada, kas avaliku sektori hankija tohib aktsepteerida bussi varuosi, kui kumulatiivselt:

41.

Sellele kahtlusele vastamiseks analüüsin kõigepealt liidu õigusnorme, mis käsitlevad mootorsõidukite ning nende jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnitust. Seejärel viitan tüübikinnituse ja samaväärsuse erinevustele ning lõpuks selgitan direktiivi 2014/25 mõju neile kohtuasjadele.

42.

Direktiivi 2007/46 eesmärk on „asendada liikmesriikide tüübikinnituse süsteemid ühenduse tüübikinnitusmenetlusega, mis põhineb täieliku ühtlustamise põhimõttel“ ( 10 ).

43.

Direktiivi 2007/46 artiklis 1 on selle eset määratledes viidatud „ühtlustatud raamistiku [kehtestamisele], mis sisaldab haldusnorme ja üldisi tehnilisi nõudeid tüübikinnituse andmiseks“, mitte ainult selle kohaldamisalasse kuuluvate uute sõidukite suhtes, vaid ka nende jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike suhtes.

44.

Sellega seoses on kehtestatud „sätted [selle] direktiivi alusel tüübikinnituse saanud sõidukite jaoks ettenähtud osade ja seadmete müügi ja kasutuselevõtmise kohta“.

45.

Direktiivis 2007/46 on kasutatud mõistet „tüübikinnitus“ ( 11 ), mis erineb üksiksõiduki kinnitusest. Tüübikinnitus võib olla nii „riigisisene“, mille kehtivus piirdub liikmesriigi territooriumiga, kui ka „EÜ tüübikinnitus“. Viimane kinnitab vastavust „asjakohastele haldusnormidele ja tehnilistele nõuetele, mis sisalduvad […] direktiivis ja IV või XI lisas loetletud õigustloovates aktides“ ( 12 ).

46.

Eelotsuse küsimus puudutab – nagu ma juba rõhutasin – ainult neid osade kategooriaid ( 13 ), mis on nimetatud direktiivi 2007/46 IV lisas loetletud õigustloovates aktides ( 14 ).

47.

EÜ tüübikinnituse võib anda koos uue sõidukiga või eraldi. ( 15 ) Direktiivi 2007/46 artikli 3 punkti 24 kohaselt võib sõiduki osale anda tüübikinnituse sellest sõidukist eraldi.

48.

Eraldi osade tüübi kinnitamiseks järgitakse direktiivi 2007/46 artiklis 7 ette nähtud menetlust, mille konkreetsed sätted on ette nähtud direktiivi artiklis 10. Selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid annavad osa […] EÜ tüübikinnituse osale […], mis vastab […] asjakohases üksikdirektiivis või määruses sätestatud tehnilistele nõuetele, nagu on sätestatud IV lisas“.

49.

Kuigi ei ole täiesti selge, et see oleks soovitav, tuleneb direktiivi 2007/46 artikli 10 lõikest 2, artiklist 19 ja artikli 28 lõikest 1, et selle direktiivi IV lisas loetletud sõiduki osadele kehtib üldjuhul tüübikinnituse nõue.

50.

Nimelt on märkimisväärne, et vastavalt direktiivi 2007/46 artikli 28 lõikele 1 võivad liikmesriigid lubada ainult tüübikinnitusega osade müüki või kasutuselevõtmist. Nende osade all mõeldakse osi, mis „vastavad asjakohaste [IV lisas loetletud] õigustloovate aktide nõuetele ning on vastavalt artiklile 19 nõuetekohaselt tähistatud“.

51.

Selle tõendamiseks, et sõiduki (originaal- või muud) osad vastavad IV lisa õigustloovates aktides kehtestatud tehnilistele nõuetele, on direktiiviga 2007/46 valitud vahend just tüübikinnitus, mitte mõni muu. Selline on minu arvates kõige sobivam tõlgendus selle direktiivi artikli 10 lõikele 2, tõlgendatuna lähtuvalt selle direktiivi IV lisas viidatud õigustloovatest aktidest.

52.

Võib aga juhtuda (nagu rõhutas VAR oma kirjalikes seisukohtades ja nagu komisjon ja Itaalia valitsus kohtuistungil kinnitasid), et nende samade õigustloovate aktide kohaselt on mõni osa konkreetselt tüübikinnituse nõudest vabastatud. Sellisel juhul ei ole tüübikinnitustunnistuse esitamine, mis on teiste IV lisas loetletud osade puhul vältimatult vajalik, kohustuslik.

53.

Selline võimalus on ette nähtud direktiivi 2007/46 artikli 19 lõikes 2: „[k]ui EÜ tüübikinnitusmärki ei nõuta, lisab tootja vähemalt oma kaubanime või kaubamärgi ning tüübinumbri ja/või valmistajatehase tähise“.

54.

Kui see asjaolu välja arvata, ei tohi direktiivi 2007/46 IV lisas loetletud õigustloovates aktides nimetatud osi turule viia, kui need ei ole enne saanud EÜ tüübikinnitust. Rõhutan, et ilma selleta ei ole osade müük ja kasutuselevõtmine lubatud.

55.

See nõue on seotud sõidukite liiklusohutusnõuetega, mida silmas pidades nõutakse (mitte kõigi) varuosade tüübikinnitust. ( 16 ) EÜ tüübikinnitus on seega sobivuse eeltingimus, mis puudutab mitte üksnes riigihanke teel kasutuselevõtmise kanaleid, vaid kõiki turuleviimise viise.

56.

Ei ole vahet, kas osi valmistab kaubamärgi omanik või varuosade tootja, nagu ei ole vahet ka sellel, kas need osad paigaldatakse uuele sõidukile või kasutatud sõidukile. Seega ei saa rääkida samaväärsete varuosade tootjate diskrimineerimisest: kui tegemist on osadega, millele kehtib EÜ tüübikinnituse nõue, siis kehtib nii samaväärsetele kui ka originaalvaruosadele sama kord. ( 17 )

57.

Sellest eeldusest lähtudes tuleb vastuseks esimese eelotsuse küsimuse esimesele osale tõdeda, et:

58.

Esimese küsimuse teises osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selles mainitud juhul oleks piisav tüübikinnitusega originaalosaga samaväärsuse kinnitus, mille annab pakkuja ise.

59.

Mõistetel „tüübikinnitus“ ja „samaväärsus“ on kummalgi oma tähendus, mis ei kattu:

60.

Tüübikinnitus on, nagu ma juba märkisin, niisuguse sõiduki osade turuleviimise tingimus, mis peab vastama väga üksikasjalikele tehnilistele kirjeldustele. Nende aluseks on ohutusest lähtuvad ülekaalukad nõuded, mis on vältimatud juhul, kui tegemist on sõidukite kasutamisega avalikel teedel.

61.

Samaväärsus (käesoleval juhul eri tootjate varuosadel, mis täidavad sama funktsiooni) on pigem seotud võrreldud toodete sarnaste või erinevate omadustega.

62.

Kummagi tingimuse kohta esitatud tõendid ei ole omavahel asendatavad. Tüübikinnitusega osa ei pruugi olla samaväärne sellega, mida hankija nõuab, ja vastupidi, ilma tüübikinnituseta osa võib olla sisuliselt samaväärne hanke tehnilises kirjelduses ette nähtud originaalosadega.

63.

Võib arvata, et kui kaks varuosa – üks tüübikinnitusega ja teine ilma – on samaväärse kvaliteediga ja omavahel asendatavad, siis on see nii seetõttu, et mõlemad vastavad tüübikinnituse kontrollimise tehnilistele tingimustele. Mulle näib aga, et direktiiv 2007/46 ei luba sellist eeldamist. Kui tegemist on liiklusohutuse ja keskkonnakaitsega, on iga prototüübi puhul vajalik kolmanda isiku (asutus või organ, kes annab tüübikinnituse vastavalt spetsiaalsetele menetlustele ja katsetele) järelevalve, välja arvatud juhul, kui see on õigustloova aktiga tunnistatud mittevajalikuks.

64.

Ma ei arva, et varuosad oleksid tüübikinnituse kontrollist vabastatud (ja et nende suhtes kehtib üksnes samaväärseks tunnistamise nõue) ainuüksi seetõttu, et need paigaldatakse juba kasutatud sõidukile. Asjaolu, et need on mõeldud sõidukisse integreerimiseks (määratluse poolest tagantjärele), ei muuda neid automaatselt kindlamaks, nagu paistab olevat ühe menetlusepoole arusaam.

65.

Tingimused, mis olid kehtestatud mõlemas käesolevates vaidlustes vaidlustatud hankemenetluses, lähtusid sellest kriteeriumist: samaväärsete varuosade puhul, millele kehtib tüübikinnituse nõue, tuli esitada tüübikinnitustunnistus, vastasel korral pakkuja kõrvaldati menetlusest.

66.

Seega ei saa seda konkreetset tüüpi varuosade puhul aktsepteerida tüübikinnitustunnistuse esitamise alternatiivina pelgalt pakkuja ühepoolset avaldust, milles ta kinnitab varuosade samaväärsust originaalosadega.

67.

Seega ei piisa varuosade puhul, millele kehtib kohustusliku tüübikinnituse nõue, pakkuja kinnitusest, et need on tüübikinnitusega originaalosadega samaväärsed.

68.

Jääb veel analüüsida, kas direktiivi 2007/46 selline tõlgendus on kooskõlas direktiivi 2014/25 põhimõtete ja sätetega.

69.

Avaliku sektori hankijad määratlevad avaldatud tehnilises kirjelduses selliste tööde, teenuste või asjade omadused, mida nad kavatsevad riigihanke raames osta. Nende omaduste hulka võivad kuuluda kaupade või teenuste „tehnilisele kirjeldusele“ vastavad tunnused.

70.

Nagu ma omal ajal märkisin, võib „[n]ende tehniliste kirjelduste erapoolikus […] tähendada vähemalt teatud pakkujatele olulist „turule sisenemise takistust“ ning äärmuslikel juhtudel eelnevalt (isegi pettuse teel) kindlaks määrata lõplikult välja valitud eduka pakkuja, kui need sisaldavad toodete või teenuste omadusi, mida suudab pakkuda ainult tema“ ( 18 ).

71.

Soovist vältida eeskirjadevastaseid tegevusi ja eesmärgiga võimaldada „riigihangete avatust konkurentsile“ on liidu seadusandja kehtestanud selles valdkonnas normatiivsed eeskirjad, mis võimaldavad „esitada pakkumusi, mis põhinevad mitmesugustel turul kasutuses olevatel tehnilistel lahendustel, standarditel ja tehnilistel kirjeldustel, ning pakkumusi, mis on koostatud olelusringi ning ehitustööde, asjade ja teenuste tootmisprotsessi jätkusuutlikkusega seotud tulemuslikkuse kriteeriumide põhjal“. ( 19 )

72.

Selline püüdlus kajastub direktiivi 2014/25 artikli 60 lõikes 2: „Tehniline kirjeldus peab võimaldama kõigile ettevõtjatele võrdse juurdepääsu hankemenetlusele ega tohi tekitada põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile.“

73.

Üldreeglina seega „[t]uleks tehnilised kirjeldused koostada nii, et need ei vähendaks kunstlikult konkurentsi teatavat ettevõtjat soosivate nõuetega, kirjeldades vastava ettevõtja poolt tavapäraselt pakutavate asjade, teenuste või ehitustööde põhiomadusi. Kõige paremini aitab seda eesmärki saavutada see, kui tehnilise kirjelduse koostamisel lähtutakse funktsionaalsetest nõuetest ja kasutusomadustest“ ( 20 ).

74.

Direktiivi 2014/25 artikli 60 lõikes 4 on erandjuhul siiski lubatud „nimetada […] kaubamärki, patenti, liiki, kindlat päritolu [või] teatavat tootmisviisi“. Kuid seda võimalust, mis soodustab teatavaid tootjaid, on tasakaalustatud nõudega, et viitele on alati lisatud märge „või samaväärne“ ( 21 ).

75.

Direktiivi 2014/25 artikli 60 lõikes 2 sätestatud põhimõtetega on kooskõlas, et sama artikli lõige 5 ja artikli 62 lõige 2 reguleerivad võimalust tagada tehniliste kirjelduste järgimine, kui tegemist on varuosade samaväärsuse tõendamisega avatult ja paindlikult, „mis tähendab, et on lubatud kasutada kõiki asjakohaseid vahendeid“ ( 22 ).

76.

Käesoleval juhul puudutasid lepingud selliste varuosade tarnimist, mis võisid seega olla Iveco originaalvaruosad või samaväärsed. Kui tegemist oli aga varuosadega, millele kehtis tüübikinnituse nõue, ei olnud seda tüübikinnitustunnistust võimalik vältida, sest ilma selleta ei saanud pakkuja neid (originaalvaruosi või samaväärseid) varuosi pakkuda, kuna nende turustamise vältimatu eeltingimus ei olnud täidetud.

77.

Direktiiv 2014/25 reguleerib tehnilistele kirjeldustele vastavuse tõendamist, viitamata tarnitava kauba tüübikinnitusele. On loogiline, et see on nii, sest tüübikinnituse nõue sõltub ostetava tarne liigist ( 23 ) ja direktiiviga hõlmatud sektorid on väga erinevad.

78.

Kuigi direktiiv 2014/25 on inspireeritud riigihangete suuremast avatusest konkurentsile, ei saa teiste liidu õigusnormidega kehtestatud kohustuslikke nõudeid tähelepanuta jätta.

79.

Nii on seda tunnustatud direktiivi 2014/25 põhjenduses 56: „direktiiv ei piira […] julgeoleku, tervishoiu, inimeste ja loomade elu kaitsmiseks või taimestiku säilitamiseks ning säästva arengu tagamiseks vajalike meetmete võtmist või jõustamist […]“.

80.

Direktiiv 2014/25 „ei piira seega“ direktiivi 2007/46 kohaldamist, kuivõrd selle eesmärk on „tagada liiklusohutuse kõrge tase, tervise- ja keskkonnakaitse, energiatõhusus ning kaitse omavolilise kasutamise eest“. ( 24 ) Kuna direktiiv 2007/46 nõuab just nimelt nende eesmärkide saavutamiseks teatavate sõiduki varuosade tüübikinnitust, muutub niisugune nõue möödapääsmatuks ja sellest ei saa direktiivi 2014/25 alusel mööda minna.

81.

Nagu väidab komisjon, ( 25 ) lähtuvad samast kriteeriumist ka teised siseturu toimimise eeskirjad, millega on liidu seadusandja rõhutanud lex specialis’e (näiteks mootorsõidukite liikumist reguleeriv norm) esimust võrreldes kaupade vaba liikumist käsitlevate üldnormidega.

82.

Igal juhul ei ole varuosade tüübikinnituse kohustus riigihangete konkurentsile avamisega vastuolus. Selle avatuse kaitseks hõlbustab direktiivi 2007/46 artikli 38 lõige 1 eraldi osade tootmist sõiduki tootja konkurentide poolt. Sõiduki tootja peab tegema selle teabe kättesaadavaks, sealhulgas „kõik osade või eraldi seadmestike EÜ tüübikinnituseks […] vajalikud andmed, sealhulgas õigustloova akti lisas või liites eraldi loetletud joonised“.

83.

Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta, artikli 10 lõiget 2, artikli 19 lõiget 1 ja artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui avaliku transporditeenuse osutamiseks mõeldud bussi varuosade riigihankemenetluses on lubatud pakkuda samaväärseid varuosi, mille kohta on mõnes direktiivi 2007/46 IV lisas loetletud õigustloovatest aktidest ette nähtud tüübikinnituse nõue, siis peavad pakkujad esitama EÜ tüübikinnitustunnistuse, ilma et selleks oleks piisav, kui nad esitavad ainult samaväärsuse kinnituse.