1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta, mida on muudetud komisjoni 30. oktoobri 2019. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2019/1827, artikli 5 punkti 1 alapunkti b

tuleb tõlgendada nii, et

tehingu puhul, millega avaliku sektori hankija kavatseb usaldada elektrisõidukite rentimise ja jagamise teenuse loomise ja korraldamise ettevõtjale, kelle rahalist panust kasutatakse peamiselt nende sõidukite ostmiseks, ja mille käigus selle ettevõtja tulu saadakse peamiselt selle teenuse kasutajate makstavatest teenustasudest, on tegemist teenuste kontsessiooniga, kui niisugused omadused võimaldavad tuvastada, et kontsessiooniga üle antud teenuste osutamisega seotud risk on läinud üle nimetatud ettevõtjale.

2.

Direktiivi 2014/23, mida on muudetud delegeeritud määrusega 2019/1827, artiklit 8

tuleb tõlgendada nii, et

selle kindlakstegemiseks, kas selle direktiivi kohaldamise piirmäär on saavutatud, peab avaliku sektori hankija hindama „kontsessionääri käibemaksuta väljendatud kogukäivet lepingu kestuse ajal“, võttes arvesse kontsessionäärile teenuse kasutajate makstavaid teenustasusid ning kontsessionääri ja/või avaliku sektori hankija panust ja kantud kulusid. Siiski võib avaliku sektori hankija asuda ka seisukohale, et direktiivi 2014/23, mida on muudetud delegeeritud määrusega 2019/1827, kohaldamiseks ette nähtud piirmäär on saavutatud, kui investeeringud ja kulud, mida kontsessionäär peab kas üksi või koos avaliku sektori hankijaga kandma kogu kontsessioonilepingu kestuse ajal, ületavad ilmselgelt selle kohaldamise piirmäära.

3.

Direktiivi 2014/23, mida on muudetud delegeeritud määrusega 2019/1827, artikli 38 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi V lisa punkti 7 alapunktiga b ja põhjendusega 4 ning komisjoni 11. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/1986, millega kehtestatakse riigihankega seotud teadete tüüpvormid ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 842/2011, artikliga 4 ja XXI lisa punktiga III.1.1.

tuleb tõlgendada nii, et

avaliku sektori hankija võib taotlejate kvalifitseerimise ja kvalitatiivse hindamise tingimustes nõuda, et ettevõtjad oleksid kantud kutse- või äriregistrisse tingimusel, et ettevõtja võib tugineda kandele sarnases registris oma asukohaliikmesriigis.

4.

Direktiivi 2014/23, mida on muudetud delegeeritud määrusega 2019/1827, artikli 38 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikliga 27 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2195/2002 ühtse riigihangete klassifikaatori (CPV) kohta artikliga 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus, kui avaliku sektori hankija, kes nõuab, et ettevõtjad oleksid kantud Euroopa Liidu liikmesriigi kutse- või äriregistrisse, ei lähtu mitte CPV koodidest koosnevast ühtsest riigihangete klassifikaatorist (CPV), vaid NACE Rev. 2 klassifikaatorist, nagu see on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1893/2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2 ning muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3037/90 ja teatavaid EÜ määrusi, mis käsitlevad konkreetseid statistikavaldkondi.

5.

Direktiivi 2014/23, mida on muudetud delegeeritud määrusega 2019/1827, artikli 38 lõikeid 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi artikli 26 lõikega 2

tuleb tõlgendada nii, et

avaliku sektori hankija ei või nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus tagatud proportsionaalsuse põhimõtet rikkumata nõuda, et ettevõtjate ajutise ühenduse iga liige oleks sõiduautode ja väikebusside rentimise ja kasutusrendiga tegelemiseks kantud liikmesriigi kutse- või äriregistrisse.