Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
15. detsember 2020(*)
Tühistamishagi – Institutsiooniline õigus – Parlamendiliige – Privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi presidendi teadaanne Euroopa Parlamendi liikme ametikoha vabaksjäämise kohta – Taotlus võtta kiireloomulised meetmed Euroopa Parlamendi liikme immuniteedi maksmapanemiseks – Akt, mille peale ei saa hagi esitada – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑24/20,
Oriol Junqueras i Vies, elukoht Sant Joan de Vilatorrada (Hispaania), esindaja: advokaat A. Van den Eynde Adroer,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: F. Drexler, N. Görlitz ja C. Burgos,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks järeldus, et hageja ametikoht on alates 3. jaanuarist 2020 vabaks jäänud, millest parlamendi president teatas 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil, ning teiseks see, kui parlament jättis väidetavalt rahuldamata taotluse võtta kiireloomuliselt meetmed hageja puutumatuse maksmapanemiseks, mille Euroopa Parlamendi liige Diana Riba i Giner esitas parlamendi kodukorra artikli 8 alusel 20. detsembril 2019 hageja nimel,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president A. Marcoulli, kohtunikud S. Frimodt Nielsen ja C. Iliopoulos (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll (nr 7)
1 EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (edaspidi „protokoll nr 7“) artiklis 9 on sätestatud:
„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:
a) oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;
b) teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes.
Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad […] [p]arlamendi istungipaika ja sealt tagasi.
Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õigusrikkumiselt, ning see ei takista […] [p]arlamendil kasutamast õigust oma liikme immuniteet ära võtta.“
Valimisakt
2 Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT 1976, L 278, lk 1), mida on muudetud nõukogu 25. juuni ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT 2002, L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137; edaspidi „valimisakt“), artikkel 7 näeb ette:
„1. […] Parlamendi liikme volitused ei ole ühitatavad järgmiste volitustega:
– liikmesriigi valitsuse liige;
– [Euroopa] Komisjoni liige;
– [Euroopa Liidu] [K]ohtu kohtunik, kohtujurist või kohtusekretär;
– Euroopa Keskpanga direktorite nõukogu liige;
– [Euroopa] Kontrollikoja liige;
– [Euroopa] ombudsman;
– [Euroopa] Majandus- ja Sotsiaalkomitee liige;
– regioonide komitee liige;
– Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu alusel ühenduste fondide haldamiseks või alalise vahetu haldusülesande täitmiseks loodud komitee või muu organi liige;
– Euroopa Investeerimispanga direktorite nõukogu, halduskomitee või personali liige,
– [Euroopa Liidu] institutsioonide või nende juurde kuuluvate spetsialiseeritud asutuste või Euroopa Keskpanga tegevametnik või -teenistuja.
2. Alates […] [p]arlamendi 2004. aasta valimistest ei või […] [p]arlamendi liige olla riigi parlamendi liige.
[…]
3. Lisaks võib iga liikmesriik artiklis 8 ettenähtud asjaoludel laiendada liikmeksoleku ühitamatust käsitlevaid siseriiklikke eeskirju.
[…]“.
3 Valimisakti artikkel 8 sätestab järgmist:
„Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.
Need siseriiklikud õigusnormid, milles võidakse vajaduse korral arvesse võtta liikmesriikide eripära, ei mõjuta üldiselt hääletussüsteemi võrdelisust.“
4 Artiklis 12 on sätestatud:
„[…] Parlament kontrollib […] [p]arlamendi liikmete volitusi. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest.“
5 Valimisakti artiklis 13 on sätestatud:
„1. Koht vabaneb, kui […] [p]arlamendi liikme volitused lõpevad tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tagajärjel.
2. Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, kehtestab iga liikmesriik sobiva menetluse artiklis 5 osutatud viieaastase ametiaja jooksul vabanevate kohtade täitmiseks ülejäänud tähtajaks.
3. Kui mõne liikmesriigi õiguse kohaselt nähakse sõnaselgelt ette mõnelt […] Parlamendi liikmelt volituste äravõtmine, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt. Riigi pädevad ametiasutused teatavad sellest […] [p]arlamendile.
4. Kui koht vabaneb tagasiastumise või surma tagajärjel, teatab […] [p]arlamendi president sellest viivitamata asjaomase liikmesriigi pädevatele võimuorganitele.“
Euroopa Parlamendi kodukord (2019–2024)
6 Euroopa Parlamendi kodukorra (edaspidi „parlamendi kodukord“) artiklis 3 „Volituste kontrollimine“ on ette nähtud:
„1. […] Parlamendi üldiste valimiste järel palub [parlamendi] president liikmesriikide pädevatel asutustel teatada [talle] viivitamata valitud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendis tööle asuda alates valimisjärgse esimese istungi avamisest.
[…]
3. Vastutava komisjoni raporti alusel kontrollib parlament viivitamata iga vastvalitud liikme volitusi ja teeb otsuse tema mandaadi kehtivuse kohta, samuti vaidluste kohta, mis võivad tekkida [valimisakti] sätete alusel, kuid mitte nende vaidluste kohta, mis kuuluvad nimetatud akti kohaselt üksnes selles aktis osutatud riigisiseste sätete kohaldamisalasse.
[…]
6. Vastutav komisjon tagab, et liikmesriikide või liidu asutused edastavad parlamendile viivitamata kogu teabe, mis võib mõjutada liikme sobivust ametikohale või asendusliikmete järjestust või nende sobivust ametikohale, ning näitavad ametissenimetamise puhul ära otsuse jõustumise kuupäeva.
Kui liikmesriigi pädevad asutused algatavad mõne parlamendiliikme kohta menetluse, mille tagajärjeks võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub [parlamendi] president hoida end kursis menetluse käiguga ja edastab küsimuse vastutavale komisjonile. Vastutava komisjoni ettepanekul võib parlament võtta küsimuse kohta seisukoha.“
7 Parlamendi kodukorra artiklis 4 „Parlamendiliikme ametiaeg“ on sätestatud:
„1. Parlamendiliikme ametiaeg algab ja lõpeb vastavalt [valimisakti] artiklitele 5 ja 13.
2. Tagasiastuv parlamendiliige teatab [parlamendi] presidendile tagasiastumisest […].
Kui vastutav komisjon on arvamusel, et tagasiastumine on kooskõlas [valimisaktiga], loetakse ametikoht vabaks alates tagasiastuva parlamendiliikme poolt ametlikus protokollis märgitud kuupäevast ning president teavitab sellest parlamenti.
Kui vastutav komisjon on arvamusel, et tagasiastumine ei ole kooskõlas [valimisaktiga], teeb ta parlamendile ettepaneku jätta ametikoht vabaks lugemata.
[…]
4. Kui liikmesriigi või liidu pädev asutus või asjaomane parlamendiliige teavitab [parlamendi] presidenti parlamendiliikme nimetamisest või valimisest ametisse, mis on ühitamatu […] Parlamendi liikme ametiga [valimisakti] artikli 7 lõike 1 või 2 tähenduses, teavitab [parlamendi] president sellest parlamenti, ja parlament kuulutab ametikoha vabaks alates ühitamatuse tekkimise kuupäevast.
Kui liikmesriigi pädev asutus teavitab [parlamendi] presidenti parlamendiliikme ametiaja lõppemisest kas täiendava ühitamatuse tõttu selle liikmesriigi õiguse kohaselt vastavalt [valimisakti] artikli 7 lõikele 3 või parlamendiliikme mandaadi kehtetuks tunnistamise tõttu vastavalt nimetatud akti artikli 13 lõikele 3, teavitab [parlamendi] president parlamenti asjaomase parlamendiliikme ametiaja lõppemisest alates liikmesriigi pädevate asutuste teatatud kuupäevast. Kui kuupäeva ei ole teatatud, loetakse ametiaeg lõppenuks kuupäevast, mil liikmesriik ühitamatusest teatas.
[…]
7. Parlament võib kuulutada ametissenimetamise kehtetuks või keelduda ametikoha vabaks lugemisest, kui selgub, et ametikoha vastuvõtmine või ametikohalt tagasiastumine tugines sisulisele veale või kehtetule tahteavaldusele.“
8 Parlamendi kodukorra artiklis 5 „Eesõigused ja puutumatus“ on sätestatud:
„1. Parlamendiliikmel on protokollis nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) sätestatud eesõigused ja puutumatus.
2. Oma volituste rakendamisel eesõiguste ja puutumatuse suhtes võtab parlament meetmeid enda kui demokraatliku seadusandliku kogu puutumatuse säilitamiseks ja oma liikmete sõltumatuse tagamiseks nende ülesannete täitmisel. Parlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis.
[…]“.
9 Parlamendi kodukorra artiklis 7 „Eesõiguste ja puutumatuse kaitse“ on sätestatud:
„1. Kui liikmesriigi ametiasutus on väidetavalt rikkunud või kavatseb väidetavalt rikkuda parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust, võib artikli 9 lõike 1 kohaselt taotleda parlamendi otsust küsimuses, kas eesõigusi ja puutumatust on rikutud või tõenäoliselt rikutakse.
2. Eelkõige võib eesõiguste ja puutumatuse kaitse taotluse esitada juhul, kui leitakse, et tegemist oleks haldus- või muu piiranguga, mis takistaks parlamendi koosoleku toimumise kohta sõitva või sealt lahkuva parlamendiliikme vaba liikumist või tema poolt arvamuse avaldamist või hääle andmist oma kohustuste täitmisel, või kui asjaolud kuuluksid protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikli 9 kohaldamisalasse.
[…]
5. Juhul kui on tehtud otsus parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust mitte kaitsta, võib parlamendiliige erandkorras taotleda otsuse uuesti läbivaatamist, esitades kooskõlas artikli 9 lõikega 1 uusi tõendeid. Otsuse uuesti läbivaatamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui otsuse peale on [ELTL] artikli 263 alusel esitatud hagi või kui [parlamendi] president ei pea esitatud uusi tõendeid piisavaks, et uuesti läbivaatamine oleks põhjendatud “
10 Parlamendi kodukorra artiklis 8 „[Parlamendi p]residendi kiireloomulised meetmed puutumatuse maksmapanemiseks“ on sätestatud:
„1. Kui parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse oletatava rikkumisena on parlamendiliige vahistatud või tema liikumisvabadust piiratud, võib president pärast seda, kui ta on pidanud nõu vastutava komisjoni esimehe ja raportööriga, võtta kiiresti meetmeid asjaomase parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. [Parlamendi p]resident teatab oma algatusest vastutavale komisjonile ja teavitab parlamenti.
2. Kui [parlamendi] president kasutab talle lõikega 1 antud volitusi, võtab vastutav komisjon [parlamendi] presidendi algatuse oma järgmisel koosolekul teadmiseks. Kui vastutav komisjon peab seda vajalikuks, võib ta koostada parlamendile esitamiseks raporti.“
11 Parlamendi kodukorra artiklis 9 „Puutumatusega seotud menetlused“ on sätestatud:
„1. Kui liikmesriigi pädev asutus on esitanud [parlamendi] presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.
2. Asjaomase parlamendiliikme või endise parlamendiliikme nõusolekul võib taotluse esitada teine parlamendiliige, kellel lubatakse asjaomast parlamendiliiget või endist parlamendiliiget esindada kõikides menetluse etappides.
[…]
3. Vastutav komisjon vaatab puutumatuse äravõtmise ning eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlused läbi viivitamata, võttes seejuures arvesse nende suhtelist keerukust.
4. Vastutav komisjon teeb ettepaneku teha põhistatud otsus, milles soovitatakse puutumatuse äravõtmise taotlus või eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus rahuldada või jätta rahuldamata. Muudatusi teha ei saa. Ettepaneku tagasilükkamise korral loetakse vastuvõetuks sellele vastupidine otsus.
5. Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et võtta seisukoht, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta.
6. Parlamendiliikmele antakse võimalus anda selgitusi ja ta võib esitada dokumente või muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks.
[…]
Komisjoni esimees kutsub parlamendiliikme selgitusi andma, teatades talle kuulamise toimumiskuupäeva ja kellaaja. Asjaomane parlamendiige võib loobuda õigusest anda kuulamisel selgitusi.
[…]
7. Kui puutumatuse äravõtmist või kaitsmist taotletakse mitmel alusel, võib iga aluse kohta teha eraldi otsuse. Erandjuhul võib vastutav komisjon teha oma raportis ettepaneku, et puutumatuse äravõtmist või kaitsmist rakendataks ainult juurdlustoimingutele ja kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni säiliks parlamendiliikme puutumatus kinnipidamise, eelvangistuse või muu meetme suhtes, mis takistaks tal mandaadiga seotud ülesannete täitmist.
8. Komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse taotluse esitanud ametiasutuse pädevuse ja taotluse lubatavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, põhjendavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud.
9. Vastutava komisjoni otsuse ettepanek pannakse selle esitamise päevale järgneva esimese istungi päevakorda. Ettepanekule ei saa esitada muudatusettepanekuid.
[…]
Ilma et see piiraks [käesoleva kodukorra] artikli 173 kohaldamist, ei võta parlamendiliige, kelle eesõigusi või puutumatust arutatakse, arutelul sõna.
Raportis sisalduv(ad) otsuse ettepanek(ud) pannakse hääletusele esimesel arutelule järgneval hääletusel.
Kui parlament on küsimust arutanud, pannakse iga raportis sisalduv ettepanek eraldi hääletusele. Kui mõni ettepanek lükatakse tagasi, loetakse vastuvõetuks sellele vastupidine otsus.
10. [Parlamendi p]resident teatab parlamendi otsuse viivitamata asjaomasele parlamendiliikmele ja asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele ning taotleb, et teda teavitataks edasisest menetluse käigust ja selle tulemusel tehtud kohtuotsustest. Pärast teabe saamist edastab [parlamendi] president selle parlamendile viisil, mida ta peab kõige sobivamaks, vajaduse korral pärast nõupidamist vastutava komisjoniga.
11. Vastutav komisjon käsitleb nimetatud küsimusi ja kõiki saadud dokumente ülima konfidentsiaalsusega. Vastutav komisjon vaatab puutumatusega seotud menetlusi käsitlevad taotlused läbi alati kinnisel koosolekul.
12. Parlament vaatab läbi üksnes need parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotlused, mille on talle esitanud liikmesriigi õigusasutused või alaline esindus.
[…]
14. Kõik pädevate asutuste järelepärimised parlamendiliikmete eesõiguste või puutumatuse ulatuse kohta vaadatakse läbi kooskõlas ülaltoodud sätetega.“
12 Parlamendi kodukorra artiklis 22 „[Parlamendi p]residendi ülesanded“ on sätestatud:
„1. [Parlamendi p]resident korraldab parlamendi ja selle organite tegevust vastavalt kodukorrale ning tal on kõik volitused, et juhatada parlamendi tööd ja tagada selle nõuetekohasus.
2. [Parlamendi p]resident avab, katkestab ja lõpetab istungeid, teeb otsuseid muudatusettepanekute ja muude hääletusele pandavate tekstide lubatavuse ning parlamendi küsimuste lubatavuse kohta; president tagab kodukorrast kinnipidamise, hoiab korda, annab sõnavõtjatele sõna, kuulutab arutelud lõppenuks, paneb küsimused hääletusele, kuulutab välja hääletuste tulemused ning edastab komisjonidele kõik neid puudutavad teated.
3. [Parlamendi p]resident võib arutelul sõna võtta ainult kokkuvõtte tegemiseks või selleks, et kutsuda sõnavõtjaid üles teemast mitte kõrvale kalduma. Kui ta soovib arutelust osa võtta, annab ta juhatamise üle ega asu uuesti istungit juhatama enne, kui arutelu on lõppenud.
[…]“.
13 Parlamendi kodukorra artiklis 149 „Menetlus Euroopa Liidu Kohtus“ on sätestatud:
„[…]
3. [Parlamendi p]resident esitab õigusasjade eest vastutava komisjoni soovituse alusel parlamendi nimel Euroopa Liidu Kohtule hagi.
[…]
4. [Parlamendi p]resident esitab parlamendi nimel kohtuasjade kohta tähelepanekuid või sekkub menetlusse pärast konsulteerimist õigusasjade eest vastutava komisjoniga.
[…]“.
14 Parlamendi kodukorra artiklis 236 „Kodukorra kohaldamine“ on lõpuks sätestatud:
„1. Kui kodukorra kohaldamisel või tõlgendamisel tekib kahtlusi, võib president saata küsimuse arutamiseks vastutavale komisjonile.
[…]“.
Vaidluse taust
15 Hageja Oriol Junqueras i Vies oli Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) asepresident ajal, kui Parlamento de Cataluña (Kataloonia piirkondlik parlament, Hispaania) võttis vastu 6. septembri 2017. aasta seaduse nr 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del Parlamento de Cataluña, reguladora del referéndum de autodeterminación, DOGC nr 7449A, 6.9.2017, lk 1) ja 8. septembri 2017. aasta seaduse 20/2017 õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise kohta (Ley 20/2017 del Parlamento de Cataluña, de transitoriedad jurídica y fundacional de la República, DOGC nr 7451A, 8.9.2017, lk 1), ja kui 1. oktoobril 2017 toimus iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud esimeses neist kahest nimetatud seadusest, mille sätete rakendamine oli vahepeal Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) otsusega peatatud.
16 Eespool punktis 15 viidatud seaduste vastuvõtmise ja iseseisvusreferendumi korraldamise järel algatasid Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja Partido político VOX (erakond VOX) kriminaalmenetluse rea isikute, sh hageja suhtes, kellele heidetakse ette seda, et nad osalesid separatistlikus protsessis ja panid selle raames toime tegusid, mis vastavad kolmele karistusõiguslikule kvalifikatsioonile: esiteks „mäss“ või „mässule õhutamine“, teiseks „allumatus“ ja kolmandaks „avalike vahendite kuritahtlik omastamine“.
17 Hageja paigutati eelvangistusse kriminaalasja kohtuliku eelmenetluse ajaks vastavalt 2. novembri 2017. aasta otsusele, mis tehti Hispaania kriminaalmenetluse seadustiku (Ley de Enjuiciamiento Criminal) artikli 503 alusel.
18 Selle kriminaalmenetluse kohtuliku arutelu ajal esitas hageja oma kandidatuuri Euroopa Parlamendi valimistel, mis toimusid 26. mail 2019. Ta osutus nendel valimistel parlamenti valituks, nagu nähtub valimistulemustest, mille Junta Electoral Central (Hispaania keskvalimiskomisjon) kuulutas vastavalt 19. juuni 1985. aasta konstitutsioonilise seaduse üldise valimiskorra kohta (Ley orgánica 5/1985, de Régimen Electoral General, BOE nr 147, 20.6.1985, lk 19110) (edaspidi „Hispaania valimisseadus“) artikli 224 lõikele 1 ametlikult välja 13. juuni 2019. aasta otsuses „26. mail 2019 toimunud valimistel […] [p]arlamenti valitud saadikute väljakuulutamine“ (BOE nr 142, 14.6.2019, lk 62477). Selles otsuses kuulutas keskvalimiskomisjon, nii nagu nimetatud säte selle ette näeb, välja Hispaania Kuningriigil parlamendis olevate saadikukohtade andmise valituks osutunud isikutele, sh hagejale.
19 14. juuni 2019. aasta kohtumäärusega jättis Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) rahuldamata hageja taotluse saada erakorraline luba politsei järelevalve all kinnipidamisasutusest väljumiseks, et ta saaks ilmuda keskvalimiskomisjoni ette ja anda seal valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 nõutud vande või tõotuse järgida Hispaania põhiseadust.
20 20. juunil 2019 võttis keskvalimiskomisjon vastu otsuse, milles ta nentis, et hageja ei ole andnud kõnealust vannet või tõotust, ning kuulutas hagejale antud Euroopa Parlamendi saadiku koha Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõike 2 kohaselt vabaks ja peatas kõik õigused, mis võiksid tal sellest saadikukohast tulenedes olla.
21 Hageja esitas Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud kohtumääruse peale kaebuse, milles ta tugineb protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud immuniteetidele.
22 Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) otsustas 1. juulil 2019 peatada eespool punktis 21 viidatud kaebuse menetlemise ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused (kohtuasi C‑502/19, Junqueras Vies).
23 2. juulil 2019 avas parlamendi president 26. mai 2019. aasta parlamendivalimistel valitud uue koosseisu esimese istungjärgu. Hageja seal ei osalenud.
24 Euroopa Parlamendi liige D. Riba i Giner palus 4. juulil 2019 hageja nimel parlamendi presidendil võtta parlamendi kodukorra artikli 8 alusel kiireloomulised meetmed hageja immuniteedi maksmapanemiseks. Parlamendi president jättis selle taotluse 22. augustil 2019 rahuldamata.
25 14. oktoobril 2019 tegi Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) sisulise otsuse kriminaalmenetluses, mis oli algatatud teiste seas ka hageja suhtes, millega ta mõistis viimasele esiteks 13-aastase vangistuse ja teiseks 13-aastase kodanikuõiguste äravõtmise, millega kaasnes kõigi avalike ülesannete täitmise ja avalikel ametikohtadel, sh valitavatel ametikohtadel töötamise lõplik keeld, ning võimatus asuda uutele ametikohtadele või nendel tegutseda (edaspidi „Tribunal Supremo 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus“).
26 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) otsustas Euroopa Kohus, et isikul, kes kuulutati ametlikult valituks parlamenti ajal, mil tema suhtes kehtis eelvangistuse meede raskete kuritegudega seotud menetluse raames, kuid kellel ei võimaldatud täita nõudeid, mis on riigisiseses õiguses sellise kuulutamise järel ette nähtud, ega minna parlamenti, et osaleda selle esimesel istungil, on protokolli nr 7 artikli 9 teise lõigu alusel immuniteet. Euroopa Kohus täpsustas, et see immuniteet tähendab, et kõnealuse isiku suhtes võetud eelvangistuse meede tuleb lõpetada, et ta saaks ilmuda parlamenti ja täita seal ettenähtud formaalsused. Lisaks otsustas Euroopa Kohus, et kui liikmesriigi pädev kohus leiab, et nimetatud meede tuleks kehtima jätta pärast seda, kui see isik on saanud parlamendi liikme staatuse, peab ta võimalikult kiiresti paluma parlamendil see immuniteet sama protokolli artikli 9 kolmanda lõigu alusel ära võtta. Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama asjaomase isiku immuniteetide mõju võimalikele muudele menetlustele, järgides liidu õigust ja eelkõige ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud lojaalse koostöö põhimõtet (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punktid 87 ja 90–93).
27 Euroopa Parlamendi liige D. Riba i Giner esitas 20. detsembril 2019 hageja nimel parlamendi presidendile uue taotluse, et viimane võtaks kodukorra artikli 8 alusel kiireloomulised meetmed hageja immuniteedi maksmapanemiseks (edaspidi „D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotlus“).
28 Keskvalimiskomisjon tunnistas 3. jaanuari 2020. aasta otsusega, et hagejal puudub kandideerimisõigus, kuna Tribunal Supremo 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusega mõisteti talle vabadusekaotuslik karistus (edaspidi „keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsus“). Hageja esitas selle otsuse peale Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) kaebuse, paludes selle täitmise peatamist.
29 Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) otsustas 9. jaanuari 2020. aasta kohtumääruses mõju üle, mida 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) avaldab hageja suhtes toimuvale kriminaalmenetlusele (edaspidi „Tribunal Supremo 9. jaanuari 2020. aasta kohtumäärus“). Ta leidis sisuliselt, et pärast seda kohtuotsust ei ole vaja parlamendile esitada taotlust võtta ära immuniteet, mis hagejal Euroopa Parlamendi liikmena väidetavalt oli, eelkõige põhjusel, et ajal kui hageja tunnistati valituks, oli teda puudutav kriminaalmenetlus lõppenud ja otsuse ettevalmistamine oli alanud. Seega, kuna hageja sai Euroopa Parlamendi liikme staatuse hetkel, mil kriminaalmenetlus oli juba kohtuliku arutelu staadiumis, ei saanud ta tugineda immuniteedile, et takistada selle kohtumenetluse jätkumist. Selle kohtumääruse resolutsioonis otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) muu hulgas, et ei ole alust lubada hageja suundumist parlamendi asukohta ega tema vabastamist ega ka alust tunnistada kehtetuks Tribunal Supremo 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsust ega esitada parlamendile puutumatuse äravõtmise taotlust. Samuti otsustas ta edastada selle kohtumääruse keskvalimiskomisjonile ja parlamendile. Samal päeval otsustas see kohus vaadata tavamenetluses läbi ka taotluse peatada keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsuse täitmine ja jättis rahuldamata hageja selles kontekstis esitatud taotlused võtta kiireloomulised meetmed.
30 10. ja 13. jaanuaril 2020 täiendas D. Riba i Giner hageja nimel oma 20. detsembri 2019. aasta taotlust (vt eespool punkt 27), paludes parlamendi presidendil eeskätt keelduda tunnistamast, et hageja ametikoht on vabaks jäänud, ning esitas lisadokumente.
31 Parlamendi president teatas 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil, et parlament võtab pärast 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) teatavaks, et hageja valiti parlamenti alates 2. juulist 2019. Lisaks teatas ta, et pärast keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsust ja Tribunal Supremo 9. jaanuari 2020. aasta kohtumäärust tunnistas parlament, et hageja ametikoht on jäänud vabaks alates 3. jaanuarist 2020 (edaspidi „13. jaanuari 2020. aasta järeldus“).
Menetlus ja poolte nõuded
32 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. jaanuaril 2020.
33 Kahe eraldi dokumendiga, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse samal päeval, esitas hageja esiteks ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis registreeriti numbri T‑24/20 R all, ja teiseks Üldkohtu kodukorra artiklite 151–155 alusel kiirendatud menetluse taotluse.
34 Üldkohtu asepresident jättis 3. märtsi 2020. aasta kohtumääruses Junqueras i Vies vs. parlament (T‑24/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:78) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja määras, et kohtukulude kohta tehakse otsus edaspidi. Selle kohtumääruse peale esitati Euroopa Kohtule 13. mail 2020 apellatsioonkaebus, mis registreeriti numbri C‑201/20 P(R) all.
35 Parlament märkis 4. veebruaril 2020, et tal ei ole kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse kohta märkusi.
36 Üldkohtu kuues koda otsustas 13. veebruaril 2020 rahuldada kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse. Sellest otsusest teavitati pooli samal päeval.
37 Üldkohtu kantseleisse 2. märsil 2020 saabunud eraldi dokumendiga esitas parlament Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.
38 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 18. märtsil 2020 saabunud dokumendis oma seisukohad vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
39 Hageja palub Üldkohtul:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– tühistada sisuliselt 13. jaanuari 2020. aasta järeldus ja D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmine;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
40 Hageja palub Üldkohtul samuti võtta menetlust korraldavad meetmed sisuliselt selleks, et parlament ja selle president esitaks esiteks 13. jaanuari 2020. aasta järeldusega ja D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotlusega seotud toimikute originaalid või tõestatud ärakirjad (sh võimalikud õiguslikud aruanded ja muud laadi dokumendid) või vastasel juhul tõendi nende puudumise kohta, ja teiseks teated keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsuse ning Tribunal Supremo 9. jaanuari 2020. aasta kohtumääruse kättetoimetamise kohta.
41 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
42 Hispaania Kuningriik esitas Üldkohtu kantseleisse 25. märtsil 2020 saabunud dokumendiga taotluse astuda käesolevas kohtuasjas menetlusse parlamendi nõuete toetuseks.
43 Üldkohus esitas 21. juuli 2020. aasta kirjaga pooltele kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a alusel, menetlust korraldavate meetmete raames küsimusi, millele pooled vastasid 31. augustil 2020 ehk määratud tähtaja jooksul.
44 Hageja palub oma 31. augusti 2020. aasta vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele teise võimalusena Üldkohtul liita vastuvõetamatuse vastuväide sisuliste küsimustega.
45 Euroopa Kohtu asepresident jättis 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärusega Junqueras i Vies vs. parlament (C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818) rahuldamata apellatsioonkaebuse 3. märtsi 2020. aasta kohtumääruse Junqueras i Vies vs. parlament (T‑24/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:78) peale ja mõistis sisuliselt apellandilt välja apellatsioonimenetluse kohtukulud.
Õiguslik käsitlus
46 Kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse või pädevuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Käesolevas asjas palus parlament lahendada vastuvõetamatuse küsimuse, ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus sisalduvate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta küsimuse lahendada ilma menetlust jätkamata.
47 Parlament väidab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna ühelt poolt 13. jaanuari 2020. aasta järeldus ja teiselt poolt D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetav rahuldamata jätmine ei ole huve kahjustavad aktid, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses.
48 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt loetakse vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses institutsioonide akte, nende laadist või vormist sõltumata, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 51; vt samuti 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Selleks et kindlaks teha, kas vaidlustatud akt tekitab selliseid tagajärgi, tuleb lähtuda akti olemusest ja hinnata akti tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks akti sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud liidu institutsiooni volitusi (vt 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Kohtupraktika kohaselt ei jää ELTL artiklis 263 ette nähtud kohtuliku kontrolli alt välja mitte üksnes ettevalmistavad aktid, vaid ka kõik sellised aktid, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, nagu kinnitavad aktid ja puhtalt rakendusaktid, pelgad soovitused ja arvamused ning põhimõtteliselt asutusesisesed juhised (vt 14. mai 2012. aasta kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, EU:C:2012:292, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ei saa puhtalt informatiivsed aktid mõjutada adressaadi huve ega muuta tema õiguslikku olukorda võrreldes olukorraga, mis eelnes nimetatud aktide kättesaamisele (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, T‑15/11, EU:T:2012:661, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et liidu institutsiooni vastus talle esitatud taotlusele ei kujuta endast tingimata otsust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, andes nii selle vastuse adressaadile võimaluse esitada tühistamishagi (27. jaanuari 1993. aasta kohtumäärus Miethke vs. parlament, C‑25/92, EU:C:1993:32, punkt 10; 11. detsembri 1998. aasta kohtumäärus Scottish Soft Fruit Growers vs. komisjon, T‑22/98, EU:T:1998:286, punkt 34, ja 5. septembri 2012. aasta kohtumäärus Farage vs. parlement ja Buzek, T‑564/11, ei avaldata, EU:T:2012:403, punkt 27).
52 Lõpuks tuleneb kohtupraktikast, et kui liidu institutsiooni otsus on negatiivne, tuleb seda hinnata selle taotluse laadi alusel, millele aktiga vastati (8. märtsi 1972. aasta kohtuotsus Nordgetreide vs. komisjon, 42/71, EU:C:1972:16, punkt 5; 24. novembri 1992.aasta kohtuotsus Buckl jt vs. komisjon, C‑15/91 ja C‑108/91, EU:C:1992:454, punkt 22, ja 9. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Multiconnect vs. komisjon, T‑884/16, ei avaldata, EU:T:2018:665, punkt 45). Konkreetselt keeldumine on akt, mille peale saab ELTL artikli 263 tähenduses esitada tühistamishagi, kui akti, mille võtmisest liidu institutsioon keeldus, oleks saanud selle sätte alusel vaidlustada (vt 22. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Salt Union vs. komisjon, T‑330/94, EU:T:1996:154, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas esiteks 13. jaanuari 2020. aasta järeldus ja teiseks D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetav rahuldamata jätmine on vaidlustatavad aktid.
13. jaanuari 2020. aasta järelduse tühistamise nõuete vastuvõetavus
54 Parlament väidab, et 13. jaanuari 2020. aasta järeldus ei ole siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitav akt, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, kuna sisuliselt tuleneb hageja ametikoha vabanemine üksnes Hispaania ametiasutuste otsusest, mis on vastu võetud Hispaania valimisseaduse artikli 6 lõike 2 alusel ja mille ta pidi teatavaks võtma valimisakti artikli 13 lõike 3 ja parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teise lõigu alusel.
55 Hageja palub lükata vastuvõetamatuse vastuväite tagasi osas, milles see puudutab hagi 13. jaanuari 2020. aasta järelduse peale. Hageja leiab nimelt, et 13. jaanuari 2020. aasta järeldusel olid „selged“ õiguslikud tagajärjed. Eelkõige takistas see tema Euroopa Parlamendi liikme staatuse tunnustamist ja jättis ta seega ilma võimalusest, et parlament keeldub tema immuniteeti ära võtmast. Lisaks väidab hageja sisuliselt, et parlament oleks valimisakti artikli 13 lõike 3 ja kodukorra artikli 4 lõike 7 kohaselt pidanud keelduma tunnistamast, et tema koht on vabaks jäänud. Sellega seoses väidab hageja, et parlament võis hinnata esiteks seda, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ei ole järginud riigisiseseid menetlusi ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115), ning teiseks seda, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) on rikkunud liidu õigust ja eelkõige protokolli nr 7 artikli 9 teist lõiku ja lojaalse koostöö põhimõtet, mis on esitatud ELL artikli 3 lõikes 3.
56 Esiteks, ELL artikli 5 lõike 1 ja ELL artikli 13 lõike 2 kohaselt tegutseb parlament talle aluslepingutega antud pädevuse piires.
57 Valimisakti artikli 13 lõikes 1 on märgitud, et koht vabaneb, kui Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpevad tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tagajärjel. Viimati nimetatud olukorra kohta on akti artikli 13 lõikes 3 sätestatud, et kui mõne liikmesriigi õiguse kohaselt nähakse sõnaselgelt ette mõnelt Euroopa Parlamendi liikmelt volituste äravõtmine, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt, ja riigi pädevad ametiasutused teatavad sellest Euroopa Parlamendile.
58 Ühtlasi ilmneb parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teisest lõigust, et kui liikmesriigi pädev asutus teavitab presidenti parlamendiliikme ametiaja lõppemisest kas täiendava ühitamatuse tõttu selle liikmesriigi õiguse kohaselt vastavalt valimisakti artikli 7 lõikele 3 või parlamendiliikme mandaadi kehtetuks tunnistamise tõttu vastavalt nimetatud akti artikli 13 lõikele 3, teavitab parlamendi president parlamenti asjaomase parlamendiliikme ametiaja lõppemisest alates liikmesriigi pädevate asutuste teatatud kuupäevast.
59 Eespool punktides 56–58 osundatud sätete ülesehitusest tuleneb, et parlamendil puudub mis tahes pädevus kontrollida liikmesriigi ametiasutuste otsust, millega riigisisese õiguse alusel määratakse Euroopa Parlamendi liikme volituste äravõtmine või tuvastatakse täiendav ühitamatus valimisakti artikli 7 lõike 3 tähenduses, ja tehakse sellest tulenev otsus koha vabaks jäämise kohta, kuna liikmesriigi ametiasutused lihtsalt teavitasid institutsiooni sellest vabast ametikohast. Niisuguse esialgse otsuse tegi ka Euroopa Kohus 8. oktoobri 2020. aasta kohtumääruse Junqueras i Vies vs. parlament (C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818) punktides 62 ja 73.
60 Niisugust tõlgendust kinnitab valimisakti artiklite 8 ja 12 ning parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 3 sõnastus (vt eespool punktid 3, 4 ja 6). Nimelt tuleneb nende sätete tõlgendamisest koostoimes, et kuna valmismenetluse reguleerimise küsimus jääb põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse, ei ole parlamendil pädevust seada kahtluse alla liikmesriikide valimistulemuste väljakuulutamise õiguspärasust või kontrollida selle kooskõla liidu õigusega (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punkt 69), ega otsustada vaidlustuste üle, mis puudutavad värskelt valitud Euroopa Parlamendi saadikute volituste kehtivust, kui need tuginevad liikmesriigi õigusnormidele, millele valimisakt viitab (vt valimisakti artikkel 12 ja parlamendi kodukorra artikli 3 lõige 3). Seega, kuna valimisakti artikli 13 lõikes 3 viidatakse liikmesriigi õigusnormidele, tuleb asuda seisukohale, et parlamendil puudub pädevus lahendada ka Euroopa Parlamendi saadiku koha vabaksjäämisega seotud vaidlusi, kui koht on vabaks jäänud volituste äravõtmise tõttu, mis on nimetatud õigusnormides sõnaselgelt ette nähtud (vt analoogia alusel 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 51).
61 Teiseks otsustas Euroopa Kohus 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses Le Pen vs. parlament (C‑208/03 P, EU:C:2005:429), et valimisakti esialgse versiooni artikli 12 lõike 2 esimeses lõigus (nüüd valimisakti artikli 13 lõige 3) toodi selgelt esile parlamendi kaalutlusõiguse täielik puudumine, kuna selles sättes ette nähtud erijuhul ei seisnenud tema roll Euroopa Parlamendi liikme vaba ametikoha tuvastamises, vaid üksnes liikmesriigi ametiasutuse poolt juba tuvastatud koha vabaksjäämise teatavaks võtmises. Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et teistel juhtudel, mis puudutavad eelkõige liikme tagasiastumist või surma, on parlamendil aktiivsem roll, kuna ta ise tuvastas koha vabaksjäämise ja teavitas asjaomast liikmesriiki sellest vabast ametikohast (7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 50).
62 Nii jättis Euroopa Kohus 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses Le Pen vs. parlament (C‑208/03 P, EU:C:2005:429) muutmata 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse Le Pen vs. parlament (T‑353/00, EU:T:2003:112), milles Üldkohus oli punktides 90–97 sisuliselt otsustanud, et parlamendi poolt Euroopa Parlamendi liikme koha vabaksjäämise otsuse teatavaks võtmine valimisakti esialgse versiooni artikli 12 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei olnud vaidlustatav akt, kuna selle eesmärk ei olnud luua eraldiseisvaid õiguslikke tagajärgi.
63 Kolmandaks tuleb meenutada, et valimisakti artikli 13 lõikega 3 asendati valimisakti esialgse redaktsiooni artikli 12 lõike 2 esimene lõik, milles oli sätestatud, et „[k]ui vabaksjäämine tuleneb liikmesriigis kehtivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisest, teavitab liikmesriik sellest [parlamenti], kes selle teatavaks võtab“.
64 Valimisakti artikli 13 lõikega 3 üksnes selgitati seda sätet, muutmata selle sisu. Nii on esiteks valimisakti artikli 13 lõikes 3 täpsustatud, et Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpevad liikmesriigi õigusnormide kohaselt, millega nähakse sõnaselgelt ette volituste äravõtmine, ja teiseks on kaotatud viide sellele, et parlament „võtab teatavaks“ liikmesriigi ametiasutuste poolt teatatud liikmekoha vabaksjäämise, kui see kuulub nimetatud artiklis käsitletud olukorra alla.
65 Eespool punktis 64 nimetatud muudatused kinnitavad, et kui Euroopa Parlamendi liikme ametikoha vabaksjäämine tuleneb tema volituste äravõtmisest liikmesriigi õigusnormide alusel, ei ole parlamendil kunagi mingit õigust kas kontrollida liikmesriigi asutuste otsust, millega kõnealune vabaksjäämine tuvastati, või keelduda seda arvesse võtmast (vt eespool punktis 61 viidatud kohtupraktika).
66 Seega jääb valimisakti artikli 13 lõike 3 suhtes asjakohaseks valimisakti esialgse redaktsiooni artikli 12 lõike 2 esimese lõigu tõlgendus, mida Euroopa Kohus kinnitas 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses Le Pen vs. parlament (C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 50) ja mida sisuliselt kinnitati 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsusega Itaalia ja Donnici vs. parlament (C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 55).
67 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja väidab ekslikult, et arvestades 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) ja asjaolu, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) seda ei järginud, võis parlament tuvastada, et tema liikmekoht ei ole vaba.
68 Lisaks ei ilmne käesoleval juhul kohtuasja toimikust, et parlament oleks mingilgi viisil kontrollinud keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsust ja Tribunal Supremo 9. jaanuari 2020. aasta kohtumäärust, mis olid aluseks hageja liikmekoha vabaksjäämisele. Kuigi parlamendi president teatas 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil, et parlament „tuvasta[s]“ hageja liikmekoha vabaksjäämise, tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt piirdus ta institutsiooni teavitamisega sellest vabast ametikohast, nagu on ette nähtud parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teises lõigus.
69 Sellest järeldub, et käesoleval juhul on meetmed, mis tekitasid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võisid mõjutada hageja õiguslikku olukorda, keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsus ja Tribunal Supremo 9. jaanuari 2020. aasta kohtumäärus, mis omakorda rajanevad Tribunal Supremo 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusel, millega hagejale mõisteti esiteks 13-aastane vangistus ja teiseks 13-aastane kodanikuõiguste täielik äravõtmine, mis toob kaasa kõigi avalike ülesannete täitmise lõpliku keelu.
70 Nimelt ilmneb keskvalimiskomisjoni 3. jaanuari 2020. aasta otsusest, et hagejale jõustunud kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslik karistus tähendas õiguslikus mõttes tema parlamendiliikme volituste kaotamist, kuna see kuulub kandideerimisõiguse puudumise klausli alla, mis tuleneb Hispaania valimisseaduse artikli 6 lõike 2 punktist a koostoimes selle seaduse artikli 6 lõikega 4, ja seda kooskõlas selles otsuses viidatud konstitutsioonilise kohtupraktikaga.
71 Niisiis parlamendi president üksnes teavitas 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil seda institutsiooni õiguslikust olukorrast, mis eksisteeris juba enne ja mis tulenes üksnes Hispaania ametiasutuste otsustest, millele on eespool punktis 69 viidatud (vt selle kohta 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 49).
72 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa aga informatiivne akt mõjutada adressaadi huve ega tema õiguslikku olukorda võrreldes nimetatud akti vastuvõtmisele eelnenud olukorraga (vt 4. oktoobri 2007. aasta kohtumäärus Soome vs. komisjon, C‑457/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:582, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. juuni 2019. aasta kohtumäärus Durand jt vs. parlament, T‑702/18, ei avaldata, EU:T:2019:408, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus Neda Industrial Group vs. nõukogu, T‑490/18, ei avaldata, EU:T:2020:318, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et 13. jaanuari 2020. aasta järeldus on puhtalt informatiivne akt, mille õiguslikud tagajärjed ei erine eespool punktis 69 toodud otsustest tulenevatest õiguslikest tagajärgedest ning seega ei saa selle peale ELTL artikli 263 alusel hagi esitada.
74 Hageja esitatud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
Argument Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 7 kohaldatavuse kohta Euroopa Parlamendi liikme mandaadi kehtetuks tunnistamise korral
75 Hageja väidab sisuliselt, et parlamendi kodukorra artikli 4 lõikega 7 parlamendile antud pädevus keelduda parlamendiliikme koha vabaksjäämise tuvastamisest juhul, kui esineb sisuline viga, on kohaldatav ka parlamendi kodukorra artikli 4 lõikes 4 viidatud kehtetuks tunnistamise ja ühitamatuse juhtudele. Seega oleks parlament oma kodukorra artikli 4 lõike 7 alusel pidanud keelduma liikme ametikoha vabaksjäämise tuvastamisest, kuna ta oleks võinud otse hinnata liidu õiguse rikkumist ja seda, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ei peatanud riigisiseseid menetlusi.
76 Parlamendi kodukorra artikli 4 lõige 7 lubab parlamendil muu hulgas keelduda Euroopa Parlamendi liikme ametikoha vabaks lugemisest, kui selgub, et Euroopa Parlamendi liikme „ametikohalt tagasiastumine tugines sisulisele veale või kehtetule tahteavaldusele“.
77 Kohtupraktikast tuleneb, et vastavalt normihierarhia põhimõttele ei saa parlamendi kodukorra säte lubada kõrvale kalduda valimisakti sätetest ega anda parlamendile või selle presidendile laiemaid pädevusi kui need, mis neil on selle akti alusel (30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07, ei avaldata, EU:C:2009:275, punkt 48; vt ka 13. jaanuari 2009. aasta kohtumäärus Occhetto ja parlament vs. Donnici, C‑512/07 P(R) ja C‑15/08 P(R), EU:C:2009:3, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
78 Käesoleval juhul ei antud valimisaktiga parlamendile ega selle presidendile pädevust kontrollida Euroopa Parlamendi liikme volituste äravõtmist liikmesriigi õigusnormide alusel ega teha takistusi sellele, et nimetatud äravõtmine tooks kooskõlas nende õigusnormidega kaasa õiguslikud tagajärged (vt eespool punktid 56–66).
79 Seega oleks parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 7 selline tõlgendus, millega parlamendile selline pädevus antakse, vastuolus valimisaktiga ja rikuks eespool punktis 77 mainitud normihierarhia põhimõtet.
80 Igal juhul tuleb esiteks tõdeda, et kodukorra artikli 4 lõike 7 sõnastuses ei ole sõnaselgelt silmas peetud olukorda, kus liikmekoha vabaksjäämine on tingitud Euroopa Parlamendi liikme volituste äravõtmisest liikmesriigi õiguse alusel.
81 Teiseks tuleneb parlamendi kodukorra artiklist 4, et parlamendi või tema presidendi pädevused erinevad sõltuvalt liikmekoha vabaksjäämise põhjustest. Eelkõige nähtub selle sätte sõnastusest, et parlament „loeb“ parlamendiliikme tagasiastumise korral ametikoha vabaks (parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 2 teine lõik) ja „kuulutab“ ametikoha vabaks parlamendiliikme nimetamise või valimise korral ametisse, mis on ühitamatu Euroopa Parlamendi liikme ametiga valimisakti artikli 7 lõigete 1 ja 2 tähenduses (parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 esimene lõik), samas kui tal ei ole mingit aktiivset rolli juhul, kui ametikoht jääb vabaks liikmesriigi õiguse kohaldamise tõttu, st „volituste äravõtmise“ või valimisakti artikli 7 lõike 3 tähenduses „täiendava ühitamatuse“ korral (parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teine lõik). Viimasel juhul president nimelt lihtsalt teavitab parlamenti sellest, et parlamendiliikme volitused on lõppenud (vt eespool punkt 58).
82 Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuleneb parlamendi kodukorra artikli 4 grammatilisest, teleoloogilisest ja süstemaatilisest tõlgendamisest, et parlament võib selle sätte lõike 7 alusel kontrollida või keelduda teadmiseks võtmast Euroopa Parlamendi liikme ametikoha vabaksjäämist üksnes juhul, kui tal on varasemas staadiumis pädevus sekkuda seda vaba ametikohta käsitlevasse menetlusse, st üksnes siis, kui ta peab „lugema“ liikme ametikoha vabaks parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 2 teise lõigu kohaselt või „kuulutama“ liikme ametikoha vabaks parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 esimese lõigu kohaselt (vt eespool punkt 81).
83 Täiendavalt olgu märgitud, et hageja soovis, et parlament tuvastaks, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) on rikkunud liidu õigust ja eiranud riigisisest menetlust (vt eespool punktid 55 ja 75), mis läheks kaugemale kontrollist, kas ametikoha vabanemisel esines sisuline viga või kehtetu tahteavaldus (vt selle kohta 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818, punktid 72 ja 73).
84 Pealegi ei kuulu selle kontrollimine, kas liikmesriigi ametiasutused järgisid riigisisese õiguse menetlusi ja liidu õigust, mitte parlamendi pädevusse, vaid Hispaania kohtute ja vajaduse korral Euroopa Kohtu pädevusse, kui talle on esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ELTL artikli 258 alusel (vt selle kohta ja analoogia alusel 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, T‑353/00, EU:T:2003:112, punkt 91).
85 Eeltoodut arvestades ei ole hagejal alust väita, et parlamendi president oleks võinud ja pidanud keelduma tema ametikoha vabaks „kuulutamisest“ parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 7 alusel.
86 Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.
Argument, et hagi vastuvõetavust tuleb hinnata Euroopa Liidu põhiõiguste hartast lähtudes
87 Hageja väidab sisuliselt, et käesoleva hagi vastuvõetavust tuleb hinnata põhiõiguste seisukohast, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 39 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 41 lõigetes 1 ja 2.
88 ELL artikli 6 lõike 1 teine lõik näeb ette, et harta sätted ei laienda mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega. Samamoodi tuleneb harta artikli 51 lõikest 2, et harta ei laienda liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid (vt 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Ühtlasi, ELL artikli 19 lõikest 1 tulenevalt tagavad liidu õiguskorra järgimise kohtuliku kontrolli nimelt Euroopa Liidu Kohus ja liikmesriikide kohtud. Selleks kehtestab EL toimimise leping esiteks ELTL artiklitega 263 ja 277 ning teiseks ELTL artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mis on mõeldud liidu aktide õiguspärasuse kontrolli tagamiseks, kusjuures viimati nimetatud ülesanne on usaldatud liidu kohtule (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 57).
90 Lisaks, vastavalt eespool punktis 48 viidatud väljakujunenud kohtupraktikale võib ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagi esitada institutsioonide kõigi aktide peale, mille eesmärk, nende laadist või vormist sõltumata, on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis.
91 Sellest tuleneb, et harta sätete eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse Euroopa Liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme, kusjuures hageja ei väidagi seda (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97).
92 Seega tuleb tagasi lükata hageja argument ning järelikult ka tema tulemusetu väide, mille kohaselt ei ole 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses Le Pen vs. parlament (C‑208/03 P, EU:C:2005:429) ja 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsuses Itaalia ja Donnici vs. parlament (C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275) valitud lahendus käesolevale kohtuasjale ülekantav, kuna need kohtuotsused on tehtud enne Lissaboni lepingu ja harta jõustumist.
93 Lõpuks, juhul kui hageja soovib väita, et tõik, et parlament väidetavalt rikkus vastavalt harta artiklites 39 ja 41 sätestatud hääletamis- ja kandideerimisõigust ning õigust heale haldusele, muudab vastuvõetavaks hagi 13. jaanuari 2020. aasta järelduse peale, tuleb tõdeda, et see võimalik rikkumine on küsimus, mis kuulub selle järelduse sisulise õiguspärasuse analüüsi alla ega ole seega käesoleva hagi vastuvõetavuse hindamisel asjakohane. Seega tuleb see argument igal juhul tulemusetuna tagasi lükata.
Argument, et 13. jaanuari 2020. aasta järelduse tühistamise nõuete vastuvõetavus on seotud D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmisega
94 Hageja väidab, et hagi 13. jaanuari 2020. aasta järelduse peale on vastuvõetav, kuna see on seotud D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetava rahuldamata jätmisega ning tekitab seega erinevaid tagajärgi kui need, mis tulenevad lihtsalt riigisiseses õiguses ette nähtud õigusliku olukorra rakendamisest.
95 Kõigepealt, nagu põhjendatult väidab parlament, on need menetlused, mis viisid 13. jaanuari 2020. aasta järelduseni ja D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetava rahuldamata jätmiseni, erinevad ja üksteisest sõltumatud. Pealegi reguleerivad neid menetlusi erinevad sätted: esimest reguleerib valimisakti artikli 13 lõige 3 ja parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teine lõik, ning teist reguleerib sama kodukorra artikkel 8.
96 Edasi nähtub eespool punktidest 56–70, et hageja parlamendiliikme ametikoha vabanemine, mille Hispaania ametiasutused parlamendi presidendile valimisakti artikli 13 lõike 3 kohaselt teatavaks tegid, tuleneb Hispaania õigusaktide kohaldamisest.
97 Ühtlasi tuleb meenutada, et parlamendi kodukorra säte ei saa võimaldada valimisakti sätetest kõrvale kaldumist (vt eespool punkt 77). Seega ei saanud käesoleval juhul asjaolu, et D. Riba i Giner esitas parlamendi kodukorra artikli 8 alusel parlamendi presidendile 20. detsembril 2019 taotluse, anda parlamendile või selle presidendile volitusi takistada seda, et hageja parlamendiliikme ametikoha vabaksjäämine Hispaania õigusnormide kohaldamise tulemusena toob kaasa õiguslikke tagajärgi.
98 Lõpuks väidab parlament igal juhul õigesti, et 13. jaanuari 2020. aasta järelduse tühistamise nõude vastuvõetavus ei saa sõltuda asjaolust, et samas hagis vaidlustati ka ühe teise otsuse õiguspärasus.
99 Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.
100 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb 13. jaanuari 2020. aasta järelduse vastu suunatud nõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Nende nõuete vastuvõetavus, millega palutakse tühistada D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetav rahuldamata jätmine
101 Parlament palub tunnistada tühistamisnõuded vastuvõetamatuks osas, milles need puudutavad D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmist. Ta väidab sellega seoses sisuliselt, et need nõuded on esitatud olematu akti vastu ja et igal juhul ei tekita D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetav rahuldamata jätmine kohustuslikke õiguslikke tagajärgi ega ole seega ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatav akt.
102 Hageja palub lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi osas, milles see puudutab nõudeid D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetava rahuldamata jätmise vastu. Sisuliselt väidab hageja, et see akt on olemas ja et tegu on vaidlustatava aktiga ELTL artikli 263 tähenduses, kuna see tekitas tema õiguslikule olukorrale selgeid negatiivseid tagajärgi. Täpsemalt leiab hageja, et kuna parlamendi president jättis rahuldamata D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse, keeldus ta tunnistamast tema staatust Euroopa Parlamendi liikmena ja seega takistas tal esiteks täita oma parlamendiliikme kohustusi ja teiseks tugineda Hispaania kohtutes sellele staatusele.
103 Käesolevas asjas ei ilmne esiteks kohtuasja toimikust, et parlamendi president oleks D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse sõnaselgelt rahuldamata jätnud. Pealegi möönab hageja, et parlamendi presidendi ainus reaktsioon sellele taotlusele oli „aja möödalaskmine ja taotluse rahuldamata jätmine [13. jaanuari 2020. aasta järeldusega]“.
104 Teiseks tuleb tõdeda, et põhimõtteliselt ei tohiks institutsiooni pelka vaikimist käsitleda vaikimisi keeldumisena, välja arvatud juhul, kui selline tagajärg on liidu õigusnormiga sõnaselgelt ette nähtud. Välistamata, et teatavatel konkreetsetel asjaoludel võib selle põhimõtte jätta kohaldamata, mistõttu institutsiooni vaikimist või tegevusetust võiks erandjuhtudel pidada vaikimisi keeldumise otsuseks, tuleb asuda seisukohale, et D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotlusele sõnaselge vastuse puudumine ei kujuta endast selle taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsust (vt selle kohta 9. detsembri 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Greencore, C‑123/03 P, EU:C:2004:783, punkt 45). Käesoleval juhul ei ole nimelt tegemist tähtajaga, mille möödumisel loetakse kodukorra artikli 8 alusel vaikimisi tehtud otsus vastu võetuks, ega esine ka erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et selline otsus on olemas.
105 Täpsemalt ja vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab hageja, ei jäetud D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotlust vaikimisi rahuldamata 13. jaanuari 2020. aasta järeldusega, mis võeti vastu valimisakti artikli 13 lõike 3 ja parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 4 teise lõigu alusel (vt eespool punkt 95), ja selles ei viidata ei otsesõnu ega kaudselt D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotlusele.
106 Sellest järeldub, et nõue tühistada D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetav rahuldamata jätmine tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see on esitatud akti peale, mida ei ole olemas.
107 Täiendavalt tuleb märkida, et isegi kui 13. jaanuari 2020. aasta järeldust võiks tõlgendada nii, et see viitab D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse vaikimisi rahuldamata jätmisele, oleks selle kaudse rahuldamata jätmise peale esitatud hagi igal juhul vastuvõetamatu, kuna see ei ole esitatud ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatava akti peale.
108 Kõigepealt tuleb märkida, et D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotlus ei ole parlamendiliikme privileegide ja immuniteetide kaitsmise taotlus parlamendi kodukorra artiklite 7 ja 9 tähenduses (edaspidi „immuniteedi kaitsmise taotlus“), vaid parlamendi presidendile selle kodukorra artikli 8 alusel esitatud taotlus, et ta võtaks kiireloomuliselt meetme selle immuniteedi maksmapanemiseks, mis hagejal Euroopa Parlamendi liikmena oleks olnud.
109 Parlamendi kodukorra artikli 8 lõikest 1 tuleneb esiteks, et parlamendi president lahendab omal algatusel küsimuse, kas võtta vastu meetmeid, et panna maksma sellise liikme eesõigusi või immuniteet, kes on tema eesõigusi ja immuniteeti rikkudes vahistatud või kelle liikumisvabadust on piiratud, kusjuures see säte ei näe ette, et Euroopa Parlamendi saadik võiks esitada parlamendi presidendile sellekohase taotluse. Teiseks „võib“ parlamendi president selle sätte kohaselt kiiresti võtta meetmeid Euroopa Parlamendi saadiku immuniteedi maksmapanemiseks.
110 Seega tuleneb parlamendi kodukorra artikli 8 lõike 1 sõnastusest, et parlamendi president ei ole sugugi kohustatud võtma meetmeid, mille eesmärk on Euroopa Parlamendi saadiku immuniteedi maksmapanek, ja et tal on selle kohta kaalutlusõigus ka siis, kui parlamendiliige vahistatakse või tema liikumisvabadust piiratakse, tema eesõigusi ja immuniteeti oletatavalt rikkudes.
111 Seda kaalutlusõigust kinnitab Euroopa Parlamendi liikmete menetluslike õiguste puudumine kodukorra artiklis 8 sätestatud menetluses, samas kui parlamendiliikmetel on need õigused kodukorra artiklitega 7 ja 9 reguleeritud menetluses sõnaselgelt olemas. Sellega seoses tuleb märkida, et parlamendi kodukorra artikli 9 lõike 1 kohaselt on parlamendi president kohustatud vaatama läbi parlamendiliikme või endise parlamendiliikme poolt talle esitatud immuniteedi kaitsmise taotluse ning andma sellest järelikult teada täiskogu istungil ja edastama selle vastutavale parlamendikomisjonile. Lisaks on parlamendi kodukorra artikli 9 lõike 6 kohaselt asjaomasel Euroopa Parlamendi liikmel õigus olla ära kuulatud ning esitada kõik dokumendid või kirjalikud tõendid, mida ta peab asjakohaseks. Lisaks kohustab parlamendi kodukorra artikli 9 lõige 10 parlamendi presidenti institutsiooni tehtud otsusest sellele liikmele viivitamata teavitama. Lõpuks on parlamendi kodukorra artikli 7 lõikes 5 sätestatud, et kui on tehtud otsus parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust mitte kaitsta, võib parlamendiliige erandkorras taotleda otsuse uuesti läbivaatamist, esitades kooskõlas selle kodukorra artikli 9 lõikega 1 uusi tõendeid.
112 Vastupidi sellele, mida hageja sisuliselt väidab, ei lükka asjaolu, et tal on harta artikli 41 alusel menetluslikud õigused, ümber eespool punktis 111 esitatud tõdemust, et parlamendi kodukorra artikkel 8 ei anna Euroopa Parlamendi liikmetele selliseid õigusi.
113 Eelnevat silmas pidades tuleb märkida, et parlamendi kodukorra artiklis 8 parlamendi presidendile antud kaalutlusõigus välistab hageja õiguse nõuda presidendilt, et see võtaks kiirelt meetme tema immuniteedi maksmapanekuks (vt selle kohta 24. novembri 2016. aasta kohtumäärus Petraitis vs. komisjon, C‑137/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:904, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika; 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus SV Capital vs. ABE, T‑660/14, EU:T:2015:608, punktid 47 ja 48, 23. jaanuari 2019. aasta kohtumäärus MLPS vs. komisjon, T‑304/18, ei avaldata, EU:T:2019:34, punkt 16).
114 Sellest järeldub, et D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetavat rahuldamata jätmist ei saa pidada aktiks, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Seetõttu ei ole tegemist vaidlustatava aktiga ELTL artikli 263 tähenduses.
115 Seega tuleb tagasi lükata hageja argumendid, millega ta soovib tõendada, et parlamendi president oli kohustatud kiirelt võtma meetme parlamendi kodukorra artikli 8 tähenduses ja võtma sellega seoses Hispaania ametiasutuste suhtes mitu meedet.
116 Esimesena tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt sisuliselt nähtub 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsusest Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) esiteks, et parlamendi president oli sunnitud võtma meetme parlamendi kodukorra artikli 8 tähenduses, et kaitsta talle protokolli nr 7 artikli 9 teise lõigu alusel antud immuniteeti, ja teiseks, et see meede oli liikmesriigi ametiasutusele siduv. Selles osas piisab, kui tõdeda, et eespool viidatud kohtuotsuses ei tõlgendanud Euroopa Kohus üldse parlamendi kodukorra artiklit 8 ega isegi maininud seda ning piirdus sellega, et tuletas meelde kohustusi, mis liikmesriigi asutustel lasuvad eelkõige protokolli nr 7 artikli 9 alusel (vt eespool punkt 26).
117 Teisena tuleb tagasi lükata hageja argument, et sisuliselt on Euroopa Parlamendi saadikutel, kes on vahistatud või kelle liikumisvabadust on piiratud, rikkudes nii oletatavalt nende eesõigusi ja immuniteeti, õigus nõuda parlamendi presidendilt parlamendi kodukorra artikli 8 alusel meetmete võtmist, kuna see artikkel annab neile väidetavalt subjektiivse õiguse sellele, et parlament kaitseks neile protokolli nr 7 artiklite 8 ja 9 alusel antud immuniteete.
118 Sellega seoses piisab märkimisest, et Euroopa Parlamendi liikmetele loovad subjektiivseid õigusi protokolli nr 7 artiklid 8 ja 9, mitte aga parlamendi kodukorra sätted (vt selle kohta 15. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Mote vs. parlament, T‑345/05, EU:T:2008:440, punkt 28, ja 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 58).
119 Lisaks tuleb tulemusetuna tagasi lükata hageja väide, et protokolli nr 7 artiklites 8 ja 9 osutatud immuniteedid on osa harta artiklis 39 sätestatud hääletamis- ja kandideerimisõigusest, mille rikkumisele võib parlamendi presidendi vastu tugineda vastavalt harta artiklile 51 ja mille järgimist peab Üldkohus nõudma vastavalt harta artiklis 47 sätestatud õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele. See väide puudutab nimelt D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetava rahuldamata jätmise sisulist õiguspärasust ega ole käesoleva hagi vastuvõetavuse hindamisel asjakohane.
120 Kolmandana tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt Hispaania ametiasutused peavad parlamendi presidendi poolt parlamendi kodukorra artikli 8 alusel võetud meetme tagajärjel tunnistama, et nad on kohustatud austama esiteks Euroopa Parlamendi saadikute immuniteeti ja parlamendi terviklikkust ning teiseks liidu õigust ja konkreetsemalt lojaalse koostöö põhimõtet.
121 Kõigepealt tuleneb Hispaania ametiasutuste kohustus austada immuniteete, mis Euroopa Parlamendi liikmetel on protokolli nr 7 artiklite 8 ja 9 alusel, vahetult Euroopa Parlamendi liikme staatuse omandamisest (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punkt 81), mitte aga meetmest, mida parlamendi president otsustab asjaoludest olenevalt võtta parlamendi kodukorra artikli 8 alusel.
122 Seejärel on parlamendi kodukorra artiklis 8 kasutatud mõistet „meede“, mitte aga mõistet „otsus“, mida kasutatakse parlamendi kodukorra artiklis 9, mis reguleerib menetlust, mis algatatakse immuniteedi kaitsmise või selle äravõtmise taotluse alusel. Seega annab parlamendi kodukorra artikli 8 sõnastus ise tunnistust sellest, et meede, mida parlamendi president võib kiireloomuliselt võtta, ei ole selle adressaadiks olevatele riigi ametiasutustele siduv.
123 Sellega seoses märkis parlament vastuseks Üldkohtu küsimusele, et toimingud, mida parlamendi president võib kodukorra artikli 8 alusel teha, võivad olla erinevates vormides, nagu kiri, milles president juhib riigi ametiasutuste tähelepanu asjaomase parlamendiliikme olukorrale, või vastava sisuga telefonikõne.
124 Lõpuks tuleb märkida, et juhul kui parlamendi president otsustab sellise meetme võtta, ei ole protokolli nr 7, valimisakti ega parlamendi kodukorra üheski artiklis ette nähtud, et riigi ametiasutused oleksid kohustatud seda täitma, kusjuures selle kohta tuleb täpsustada, et igal juhul on välistatud, et liikmesriikidele oleks pandud mis tahes kohustus ainuüksi parlamendi kodukorra artikli 8 alusel (vt selle kohta 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 137).
125 Sellest järeldub, et meetmed, mida parlamendi president võib parlamendi kodukorra artikli 8 alusel võtta, kujutavad endast üksnes arvamusi, mis ei ole nende adressaadiks olevatele riigi ametiasutustele siduvad (vt eespool punktis 50 viidatud kohtupraktika).
126 Eeltoodut arvestades tuleb samuti tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt tuleneb 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusest Gollnisch vs. parlament (T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23), et kui asjaomase Euroopa Parlamendi liikme immuniteedi äravõtmise taotlust ei ole esitatud, on riigi ametiasutused seotud parlamendi presidendi meetmega, mis on võetud parlamendi kodukorra artikli 8 alusel, sest selle eesmärk on kaitsta protokolli nr 7 artiklis 9 käsitletud immuniteeti.
127 Igal juhul ei ole 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament (T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23) käesolevas asjas asjakohane. Esiteks käsitleti kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, parlamendi kodukorra artikli 9 alusel parlamendile esitatud immuniteedi kaitsmise taotlust, mitte aga taotlust, et parlamendi president võtaks kodukorra artikli 8 alusel kiireloomnuliselt meetme. Teiseks otsustas Üldkohus eespool viidatud kohtuotsuses üksnes, et immuniteedi kaitsmise taotluse ese on immuniteedi äravõtmise taotluse korral ära langenud (17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 57).
128 Neljandana, arvestades eespool punktides 109–125 esitatud põhjendusi, tuleb tagasi lükata hageja argument, et sisuliselt panevad parlamendi kodukorra artikli 3 lõige 6, artikkel 22, artikkel 149 ja artikli 236 lõige 1 ning harta artikkel 51 parlamendi presidendile kohustuse tunnustada ja kaitsta kõiki õigusi, mis tulenevad hageja kui Euroopa Parlamendi liikme staatusest, mistõttu parlamendi kodukorra artikli 8 alusel võetud meede toob kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi.
129 Lisaks tuleb ühest küljest märkida, et parlamendi kodukorra artikli 3 lõige 6, artikkel 22, artikkel 149 ja artikli 236 lõige 1 ei sisalda eeskirju, mille eesmärk oleks tagada privileegide ja immuniteetide kaitse, mis on Euroopa Parlamendi liikmetele protokolli nr 7 artiklite 8 ja 9 alusel tagatud.
130 Teisest küljest ei saa harta artikkel 51, mis paneb liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kohustuse järgida selle õigusaktiga tagatud õigusi vastavalt nende vastavale pädevusele ja arvestades liidule aluslepingutega antud pädevuse piire, anda siduvat õigusjõudu meetmetele, mida parlamendi president on võtnud parlamendi kodukorra artikli 8 alusel, kui nende meetmete eesmärk ega tagajärg ei ole luua liikmesriikidele kohustusi (vt eespool punktid 121–125).
131 Viiendana väidab hageja, et kuna 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) otsustas Euroopa Kohus, et protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus ette nähtud immuniteedi sisu on kindlaks määratud üksnes liidu õiguse seisukohast, siis on hagi, mis esitati D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetava rahuldamata jätmise peale, sisuliselt vastuvõetav vastavalt 15. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusele Mote vs. parlament (T‑345/05, EU:T:2008:440).
132 Kohtuasjas, milles tehti 15. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Mote vs. parlament (T‑345/05, EU:T:2008:440), käsitleti parlamendi otsust võtta Euroopa Parlamendi liikmelt immuniteet, mis toob kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna selle otsusega võetakse asjaomaselt Euroopa Parlamendi saadikult automaatselt ära tema immuniteet ja seega lubatakse riigi ametiasutustel alustada või jätkata tema suhtes kohtumenetlusi (15. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Mote vs. parlament, T‑345/05, EU:T:2008:440, punktid 29 ja 30). See otsus erineb seega parlamendi kodukorra artikli 8 tähenduses võetud meetmest, millel ei ole mingit vahetut mõju riigisisestele kohtumenetlustele, mis võivad Euroopa Parlamendi liikme suhtes pooleli olla.
133 Lisaks tuleb märkida, et 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) punktis 91 otsustas Euroopa Kohus, et vastavalt protokolli nr 7 artikli 9 kolmandale lõigule on pädev liikmesriigi kohus, kes leiab, et Euroopa Parlamendi liikme staatuse saanud isiku suhtes tuleb säilitada eelvangistus, kohustatud selle artikli teise lõigu alusel paluma võimalikult kiiresti Euroopa Parlamendilt see immuniteet ära võtta (vt eespool punkt 26).
134 Seega juhul, kui parlamendi president võtab meetme Euroopa Parlamendi liikme immuniteedi maksmapanemiseks, ei vabasta see riigi ametiasutusi kohustusest paluda parlamendil asjaomase parlamendiliikme immuniteet ära võtta, mis tuleneb otseselt protokolli nr 7 artikli 9 kolmandast lõigust (vt eespool punkt 26).
135 Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.
136 Kuuendana tuleb tulemusetuna tagasi lükata hageja argument, et käesolevas asjas ei otsustanud parlamendi president parlamendi kodukorra artikli 8 tähenduses meedet võtta või see võtmata jätta, vaid tunnistas üksnes, et tal ei ole selles küsimuses pädevust, kuna hageja ei olnud Euroopa Parlamendi liige, keeldudes nii tunnustamast tema niisugust staatust. Selle argumendiga soovitakse nimelt vaidlustada põhjendust, miks parlamendi president jättis väidetavalt rahuldamata D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse, ning seega ei saa see mõjutada väidetava rahuldamata jätmise peale esitatud hagi vastuvõetavust.
137 Kõike eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et juhul kui parlamendi president jättis 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata, ei oleks see akt tekitanud siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, mistõttu see oleks toonud kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Järelikult ei ole nimetud akt selline, mille peab saab ELTL artikli 263 alusel esitada tühistamishagi.
138 Sellest järeldub, et parlamendi esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega tuleb nõustuda ja seega jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma kohtuasja sisuliselt läbi vaatamata ja ilma et oleks vaja teha otsust hageja esitatud menetlust korraldavate meetmete võtmise taotluse kohta (vt eespool punkt 40).
Hispaania Kuningriigi menetlusse astumise avaldus
139 Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära, kui hagiavaldus tunnistatakse vastuvõetamatuks. Kodukorra artikli 144 lõige 3 sätestab, et kui kostja esitab kodukorra artikli 130 lõikes 1 ette nähtud vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväite, lahendatakse menetlusse astumise avaldus alles pärast vastuväite tagasilükkamist või liitmist sisulise menetlusega.
140 Kuna käesolevas asjas jäeti hagi tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ei ole Hispaania Kuningriigi menetlusse astumise avalduse kohta vaja otsust teha.
Kohtukulud
141 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
142 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt parlamendi nõudele jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja parlamendi kohtukulud käesolevas kohtuasjas ja kohtuasjas T‑24/20 R.
143 Lisaks kannab Hispaania Kuningriik kodukorra artikli 144 lõike 10 alusel ise oma menetlusse astumise avaldusega seotud kulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Hispaania Kuningriigi menetlusse astumise avalduse kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
3. Mõista kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T‑24/20 R tekkinud kohtukulud välja Oriol Junqueras i Viesilt.
4. Jätta Hispaania Kuningriigi menetlusse astumisega seotud kohtukulud tema enda kanda.
Luxembourg, 15. detsember 2020
|
Kohtusekretär |
Kohtu president |
|
E. Coulon |
A. Marcoulli |
Sisukord
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll (nr 7)
Valimisakt
Euroopa Parlamendi kodukord (2019–2024)
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
13. jaanuari 2020. aasta järelduse tühistamise nõuete vastuvõetavus
Argument Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 4 lõike 7 kohaldatavuse kohta Euroopa Parlamendi liikme mandaadi kehtetuks tunnistamise korral
Argument, et hagi vastuvõetavust tuleb hinnata Euroopa Liidu põhiõiguste hartast lähtudes
Argument, et 13. jaanuari 2020. aasta järelduse tühistamise nõuete vastuvõetavus on seotud D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse rahuldamata jätmisega
Nende nõuete vastuvõetavus, millega palutakse tühistada D. Riba i Gineri 20. detsembri 2019. aasta taotluse väidetav rahuldamata jätmine
Hispaania Kuningriigi menetlusse astumise avaldus
Kohtukulud
* Kohtumenetluse keel: hispaania.