—

tühistada liikmesriikide valitsuste esindajate 2. septembri 2020. aasta otsus, millega nimetati ametisse Euroopa Liidu Kohtu kolm kohtunikku ja kohtujurist, osas, mis puudutab Anathasios Rantose nimetamist Euroopa Kohtu kohtujuristiks alates 7. septembrist 2020;

—

mõista kohtukulud välja kostjatelt.

1.

Esimene väide, et ELL artikli 50 lõike 3 tõlgendamisel on rikutud õigusnormi. Nimelt, ei see artikkel ega ükski teine ELi esmase õiguse norm ei näe ette ega nõua kohtujuristi mandaadi automaatset lõppemist, mis hageja puhul lõppeb 6. oktoobril 2021. Seetõttu puudus vaba ametikoht, kuhu Anathasios Rantost oleks saanud ametisse nimetada.

2.

Teine väide, et rikutud on ELi õiguse kohtuvõimu sõltumatust käsitlevat põhiseaduslikku põhimõtet. Võttes seisukoha Euroopa Kohtu ametisoleva liikme mandaati puudutavas küsimuses, mille puhul oli teada, et see vaidlustatakse ja on vastuoluline, läks vaidlustatud otsus mööda ELi esmase õigusega (eelkõige Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I jaotises) ette nähtud tagatistest, et otsustavalt kõrvaldada see Euroopa Kohtu liige ametist.

3.

Kolmas väide, et otsus ei ole proportsionaalne ja see ei sisalda „õiguspäraseid ja ülekaalukaid põhjuseid“. Ühegi aluslepingu sõnastus ega kohtujuristi tööülesanded ei puuduta mis tahes jätkuvat seotust ühegi liikmesriigiga pärast nende ametisse nimetamist. Seetõttu on tema mandaadi mis tahes lõpetamine ebaproportsionaalne ja selleks puuduvad „õiguspärased ja ülekaalukad põhjused“, mis kohtupraktika kohaselt on nõutavad ametisoleva Euroopa Kohtu liikme mandaati sekkumiseks.