—

tühistada ametisse nimetava asutuse 22. oktoobri 2019. aasta otsus, millega jäeti hageja nimetamata Euroopa Parlamendi liikme registreeritud assistendiks (esimene vaidlustatud otsus);

—

tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri 14. mai 2020. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus, mille hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esimese vaidlustatud otsuse peale (teine vaidlustatud otsus);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

—

Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 128 lõike 2 punkti c on rikutud sellega, et Euroopa Parlament tõlgendas kõnealust artiklit vääralt nii, et karistusregistris kannete puudumine on nõue. Selles artiklis on käsitletud aga tööülesannetega seotud nõudeid; seejuures on kanne karistusregistri väljavõttes asjakohane ainult juhul, kui see võib kahjustada tööülesande täitmiseks vajalikku omadust või mõjutada konkreetselt tööülesannete täitmist. Vaidlustatud otsuste põhjendus on nimetatud artikliga vastuolus, sest kostja kinnitas teises vaidlustatud otsuses, et tööülesannete nõuetekohaseks täitmiseks puudub tegelik, olemasolev ja piisavalt raske oht, sest kõne all on vaid „kahtlused“ hageja moraalses puutumatuses.Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikeid 1 ja 2 ning nendes sisalduvat hoolsuspõhimõtet on rikutud, sest Euroopa Parlament ei võtnud hageja teenistusse võtmise hindamisel arvesse kõiki määrava tähtsusega asjaolusid. Arvestamata jäeti see, et hagejal oli juba usaldussuhe vastava Euroopa Parlamendi liikmega ja see, et hageja oli juba parlamendiassistent ühe Belgia piirkonna parlamendis. Peale selle ei mõistnud Euroopa Parlament süü omaksvõtmist hageja kaebuses, kui ta leidis, et hagejal puudub karistusregistri väljavõttes nimetatud kuriteo relativeerimise tõttu vastutustunne. Vaidlustatud otsused ei olnud ka piisavalt põhjendatud.