—

tühistada 28. juuni 2019. aasta otsus toimikus CMS 12/042, viitenumbriga Ares(2019)4110741, vabastada hageja personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punkti h alusel teenistusest ilma pensioniõiguste vähendamiseta;

—

tühistada 30. jaanuari 2020. aasta otsus, viitenumbriga Ares(2020)577152, mis tehti samal päeval teatavaks, millega ametisse nimetav asutus jättis rahuldamata kaebuse, viitenumbriga R/538/19, mille hageja 28. septembril 2019 esitas vaidlustatud otsuse peale;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt, vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorrale.

1.

Esimene väide, et talle süüks pandud faktilised asjaolud ei ole tõesed, tõendeid moonutati, tehti ilmseid hindamisvigu, jäeti piisavalt põhjendamata ja rikuti põhjendamiskohustust. Hageja väidab eelkõige, et ainsat tema suhtes rakendatud tõendit moonutati, kui ametisse nimetav asutus viitas väidetavale „lubamatule hinnaläbirääkimisele“ ühe ainsa e-kirja alusel, samas kui selle kirja tekstis endas oli näidatud, et hageja piirdus sellega, et edastas lepinguosalisele raamlepinguga täielikus kooskõlas selged ja ühemõttelised juhised, kaugel igasugusest „läbirääkimisest“, mis oleks olnud vajalik vähemalt terve arutelu puhul seoses lepinguga, milles vajaduse korral loobutakse ühe või teise poole nõuetest. Hageja lisab, et tema ja lepinguosalise vahel toimunud suhtlus näitab üksnes koostööle suunatud korduvat tööprotsessi, mille eesmärk oli koostada küsimustiku lõplik versioon, ja mingil juhul ei näita see „läbirääkimist“. Seda tehes tugines ametisse nimetav asutus oma väites asjaoludele, mis ei olnud tuvastatud, ning tegi ilmse hindamisvea.

2.

Teine väide, et rikuti mõistliku tähtaja põhimõtet, talle etteheidetavad asjaolud on ammused ning distsiplinaarvastutus on aegunud. Hageja sõnul toimusid talle ette heidetud asjaolud vastavalt 2001. aasta septembris ja 2003. aasta juunis ehk 18 ja 16 aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist. Distsiplinaarmenetlus algatati 7. veebruaril 2013 ehk juba vastavalt 11 ja 9 aasta pärast etteheidetavate asjaolude toimumise aega. Hageja leiab, et etteheidetavate asjaolude ja vaidlustatud otsuse vaheline aeg on ilmselgelt ebamõistlik. Ta lisab, et asjaolude ammune asetleidmine oleks pidanud viima ametisse nimetava asutuse järeldusele, et tema distsiplinaarvastutus on vähenenud, või isegi selle vastutuse aegunuks tunnistamiseni.

3.

Kolmas väide, et rikuti kaitseõigusi ja pooled ei olnud võrdsed. Hageja väidab, et komisjon ei rahuldanud tema mitut 2013. aasta menetluse alguses esitatud taotlust dokumentide esitamiseks, mida ta pidas oma kaitse seisukohalt vältimatuteks, nimelt kõiki tema e-kirju kahe talle ette heidetud väite kohta, raamlepingut, kõnealuse uuringu vahepealseid ja lõplikke küsimustikke, ning nendega seotud finantstoimikut. Rikuti kaitseõigusi ja pooled ei olnud võrdsed.

4.

Neljas väide, et rikuti vorminõudeid ja menetluseeskirju ning kohustust kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid põhjalikult uurida. Hageja kinnitab, et alates 16. aprillist 2018 otsustas [konfidentsiaalne] (1) kriminaalkohus, et ühtki asjaolu ei ole tõendatud, ning mõistis hageja õigeks „kõigis talle esitatud süüdistustes“, kusjuures olgu täpsustatud, et see kohus tegi otsuse täpselt samade asjaolude kohta, millele vaidlustatud otsus tugineb, ning tunnistas need alusetuks. Hageja leiab seega, et kuna distsiplinaarnõukogule ei esitatud nii olulist tõendit nagu jõustunud kohtuotsus, mis vabastas hageja täielikult süüst, siis rikkus ametisse nimetav asutus endal lasuvat kohustust edastada distsiplinaarnõukogule kõik asjakohased dokumendid, mis on tema arvamuse koostamiseks tarvilikud, ning rikkus menetluseeskirju.

5.

Viies väide, et rikuti süüruse presumptsiooni ja erapooletuskohustust. Hageja sõnul kirjutas peasekretär komisjoni asepresidentidele, kahele komisjoni liikmele, oma peadirektorile, personaliosakonna peadirektorile ning ametisse nimetavale asutusele, et uurimine „kinnitas huvide konflikti ja tõi välja huvitatud isiku erinevad rikkumised“, mis on süütuse presumptsiooni ja erapooletuskohustuse rikkumine.

6.

Kuues väide, et kasutati dokumenti, mida tuleb käsitada õiguslikus mõttes olematuna, et nimetatud dokumenti ennast ei olnud olemas, ja et rikuti Euroopa Liidu personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) IX lisa artikli 1 lõiget 1. Hageja märgib, et OLAF ei olnud teda seoses asjaomaste asjaoludega kunagi ära kuulanud ajavahemikul 3. maist 2011 kuni 18. aprillini 2012, mil tema aruanne saadeti, ning et enne oma aruande koostamist hageja ärakuulamise kohustuse rikkumine peab tooma kaasa selle, et see aruanne on juriidiliselt olematu.

7.

Seitsmes väide, et rikuti personalieeskirjade IX lisa artiklit 10, õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning õiguspärast ootust, ja tehti ilmne hindamisviga, kuna karistus ei ole süüks pandud asjaoludega kooskõlas. Hageja kinnitab sellega seoses, et ametisse nimetava asutuse määratud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Tema sõnul on talle süüks pandud asjaolud väga suhtelise tähtsusega, kuna vaidlusalune summa on 2000 eurot. Lisaks on need asjaolud väga ammused. Määratud karistus viib aga selleni, et hageja perekonnalt võetakse kõik vahendid ja igasugune ravikindlustus, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne.