9

Hageja palub Üldkohtul:

10

EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

11

Hageja on sisuliselt esitanud kolm väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, kuna teatud tõendid esitati apellatsioonikojale hilinenult, teise kohaselt on rikutud selle määruse artikli 7 lõiget 1, kuna varasemat disainilahendust peeti ekslikult avalikustatuks, ja kolmanda kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes selle määruse artikliga 6, kuna vääralt leiti, et vastandatud disainilahendustest jääb vastava ala asjatundjale ühesugune üldmulje, ja eksiti, järeldades, et seetõttu ei ole vaidlustatud disainilahendus eristatav.

12

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, kui ta tunnistas vastuvõetavaks teatud tõendid hinnasildistamisrullide R5015 kohta, mis menetlusse astuja esitas esimest korda kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse peale esitatud kaebuse raames.

13

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nimetatud argumendile vastu.

14

Määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 kohaselt võib EUIPO jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mille pooled on esitanud hilinenult.

15

Selle sätte sõnastusest ilmneb, et üldreeglina ja kui ei ole sätestatud teisiti, jääb pooltele võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast määruse nr 6/2002 alusel nende esitamiseks ette nähtud tähtaegade möödumist, ning et EUIPO‑l ei ole mingil moel keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on niiviisi hilinenult tuginetud või mis on hilinenult esitatud (14. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas Crocs vs. EUIPO – Gifi Diffusion (Jalatsid), T‑651/16, ei avaldata, EU:T:2018:137, punkt 31).

16

Täpsustades, et EUIPO „võib“ sellisel juhul otsustada hilinenult esitatud tõendeid mitte arvesse võtta, jätab määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 EUIPO‑le laia kaalutlusruumi selle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, millega seoses peab viimane oma otsust samas ka põhjendama (14. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas Jalatsid, T‑651/16, ei avaldata, EU:T:2018:137, punkt 32).

17

Mis puutub sellesse, kuidas EUIPO kasutab kaalutlusõigust hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmiseks, siis võib juhul, kui EUIPO lahendab asja kehtetuks tunnistamise menetluse raames, selline arvessevõtmine olla põhjendatud eriti juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad ühelt poolt olla asjakohased otsuse jaoks, mille ta talle esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kohta teeb, ja teiselt poolt, kui seda ei välista menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub, ega sellega seotud asjaolud. Sellised kaalutlused võivad eelkõige õigustada seda, et EUIPO võtab arvesse tõendeid, mida ei esitatud küll tema määratud tähtaja jooksul, kuid millega menetluse hilisemas järgus täiendatakse nimetatud tähtaja jooksul esitatud tõendeid (14. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas Jalatsid, T‑651/16, ei avaldata, EU:T:2018:137, punkt 34).

18

Käesoleval juhul nähtub toimiku materjalidest ja eelkõige vaidlustatud otsuse punktist 14, et menetlusse astuja esitas kaebuse lisad 32–34 varasema disainilahenduse avalikustamise tõendamiseks esimest korda apellatsioonikojas. Täpsemalt sisaldab lisa 32 silditrükkimise valdkonnas tegutseva äriühingu direktori A poolt 18. veebruaril 2019 vande all antud ütlust, mille kohaselt tootis see äriühing alates 2003. aastast menetlusse astuja jaoks sildirulle R5015, ja sellele ütlusele on lisatud arved ning nende rullide kujutised. Lisad 33 ja 34 sisaldavad kahte vande all antud ütlust, millest esimese andis menetlusse astujale 11. veebruaril 2019 aastatel 1999–2003 painduvaid matriitse („flexible dies“) tootnud äriühingu juhatuse liige B ning teise 19. veebruaril 2019 menetlusse astuja mehaanikainsener C ning mis sisaldavad muu hulgas kujutisi hinnasildistamisrullidest 8853, mida menetlusse astuja kasutas ja mis kinnitavad A ütlusi.

19

Apellatsioonikoda pidas vajalikuks võtta arvesse täiendavad tõendid, mille talle esitas menetlusse astuja. Ta leidis, et need on asjakohased ja toetavad kehtetuks tunnistamise osakonnale esitatud tõendeid. Eelkõige rõhutas ta, et lisa 32 esitati kehtetuks tunnistamise taotluse raames esitatud lisas 8 kujutatud sildi R5015 avalikustamise tõendamiseks. Ta märkis samuti, et nendest tõenditest teatati hagejale, kes esitas nende kohta oma seisukohad; et kehtetuks tunnistamise taotluse esitamiseks ei ole tähtaega ning et nende tõendite arvessevõtmine võiks aidata tagada, et registrisse ei kantaks ühenduse registreeritud disainilahendust, mille kehtivust saab hiljem edukalt vaidlustada teises kehtetuks tunnistamise menetluses. Lõpuks lisas ta, et need tõendid esitati vaidlustamaks kehtetuks tunnistamise osakonna otsust, mille kohaselt olid tõendid avalikustamise kohta ebapiisavad. Ta tunnistas need niisiis vastuvõetavaks.

20

Tuleb meelde tuletada, mida möönab ka hageja ise, et menetlusse astuja esitas kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks kehtetuks tunnistamise osakonnale dokumente, mille hulgas olid ka C vande all antud ütlused. Kehtetuks tunnistamise osakond leidis siiski, et esitatud kujutised ja dokumendid ei toeta C ütlusi. Kehtetuks tunnistamise osakond leidis samuti, et koos kehtetuks tunnistamise taotlusega esitatud tõendid ei ole avalikustamise tõendamiseks piisavad, kuna viidatud varasemad disainilahendused ei ole selgelt määratletud ning puuduvad tõendid, millistes allikates ja millistel kuupäevadel toimus avalikustamine. Ta järeldas seega, et varasema disainilahenduse avalikustamine ei ole tõendatud.

21

Seetõttu täiendavad apellatsioonikojale esitatud lisad ja kujutised kehtetuks tunnistamise osakonnale juba esitatud lisasid. Pealegi on need lisad hilisemad kehtetuks tunnistamise osakonna otsusest ja seega ei olnud neid võimalik varem esitada ning eelkõige võimaldasid need menetlusse astujal vastata kehtetuks tunnistamise osakonna järeldustele, millele on viidatud eespool punktis 20. Veel olgu märgitud, et isegi kui lisades 32 ja 34 esitatud sildirullide teatud kujutised erinevad vaidlustatud disainilahendusest, nagu hageja rõhutab, kuuluvad need siiski samasse siltide seeriasse kui vaidlusalune disainilahendus (nimelt R5012–R5020). Seetõttu olid need lisad vaidluse lahendamiseks asjakohased ja nendega võis õiguspäraselt täiendada juba esitatud tõendeid.

22

Peale selle olgu märgitud, et need lisad on esitatud 25. veebruari 2019. aasta kirjalikus selgituses edasikaebuse aluste kohta. Seega oli apellatsioonikojal võimalik teostada objektiivselt ja põhjendatult oma kaalutlusõigust nimetatud seisukohtade arvessevõtmisel (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta otsus kohtuasjas Gamet vs. EUIPO – Metal-Bud II Robert Gubała (Uksekäepide), T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punkt 22).

23

Lõpuks eksib hageja, väites, et nende lisade vastuvõtmine rikkus tema õigust olla ära kuulatud, sest ta sai selle kohta oma seisukohad esitada apellatsioonikojale 2. mail ja 6. septembril 2019 esitatud dokumentides, nagu ta möönab ka ise.

24

Sellest tuleneb, et nõustudes põhjendatult võtma arvesse talle esitatud täiendavad lisad, kasutas apellatsioonikoda talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt ning esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

52

Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

53

Kolmandas väites märgib hageja, et apellatsioonikoda tegi hindamisvea, kui ta otsustas, et vaidlusalune disainilahendus ei ole eristatav, rikkudes sellega määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes selle määruse artikliga 6, eelkõige põhjusel, et vastandatud disainilahenduste vahelised erinevused jäeti ekslikult arvesse võtmata.

54

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nimetatud argumendile vastu.

[…]

63

Käesoleval juhul, nagu tõdes apellatsioonikoda, tunneb vastava ala asjatundja, ilma et tegemist oleks autori või tehnilise eksperdiga, erinevaid trükkimisrullide disainilahendusi turul kättesaadavate toodete valiku tõttu, tal on teatud teadmised nende hinnasildistamisrullide iseloomulike detailide kohta ning oma huvi tõttu pöörab ta neid kasutades neile suhteliselt suurt tähelepanu, mida pooled ei ole vaidlustanud.

67

Seega peeti vaidlusaluse disainilahenduse autori vabadusastet keskmiseks, mida pooled ei ole vaidlustanud.

68

Olgu silmas peetud, et disainilahenduse eristatavus tuleneb vastava ala asjatundjale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste detailidega, kuid võttes arvesse sedavõrd silmatorkavaid erinevusi, mis tingivad erineva üldmulje (vt 16. veebruari 2017. aasta otsus kohtuasjas Antrax It vs. EUIPO – Vasco Group (Radiaatorite termosifoon-soojusvahetid), T‑828/14 ja T‑829/14, EU:T:2017:87, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Vastandatud disainilahenduste üldmuljete võrdlus peab põhinema sünteesil ega või piirduda sarnasuste ja erinevuste loetelu analüütilise võrdlemisega. Selle võrdluse aluseks tuleb võtta vaidlustatud disainilahenduse avalikustatud omadused ja see peab puudutama üksnes kaitstud omadusi, võtmata arvesse selliseid eelkõige tehnilisi omadusi, mis jäävad kaitse alt välja. Võrrelda tuleb disainilahendusi põhimõtteliselt sellisena, nagu need on registreeritud, ilma et kehtetuks tunnistamise taotlejalt saaks nõuda viidatud disainilahenduse graafilist kujutist, mis oleks samaväärne vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluses esitatud kujutisega (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Käesoleval juhul, nagu tõdes apellatsioonikoda, langevad vastandatud disainilahenduste omadused kokku rullisisu, kollaka riba, ühendatud valgete ristkülikukujuliste siltide ning iga sildi vahel olevate ovaalsete aukude poolest. Erinevuste osas piirduvad need vaidlusaluse disainilahenduse sildi suurusega, mis on pikem ja kitsam kui varasemas disainilahenduses R5015 – see erinevus kajastub rulli kõrguses ning mustade trükkimistähiste paigutuses ja suuruses.

71

Kuigi neid erinevusi ei saa pidada tähtsusetuks, nagu märkis apellatsioonikoda, leidis ta põhjendatult, et nendest ei piisa selleks, et vastava ala asjatundjale jääks erinev üldmulje.

72

Seda järeldust ei sea kahtluse alla argumendid, millega hageja põhjendab väidet, et vaidlusalusest disainilahendusest ei jää vastava ala asjatundjale sama üldmuljet mis varasemast disainilahendusest.

[…]

79

Kolmandaks väidab hageja, et ekslikult on jäetud tähelepanuta sõna- ja kujutisosad. Ta mainib sellega seoses erilises kirjatüübis esitatud sõnamärke vaidlusalusel disainilahendusel (dymo) ja varasemal disainilahendusel R5015 (avery) ning sõnalise osa „avery“ kõrval esitatud kolmnurgakujulist kujutisosa ning väidab, et need on kaunistuselemendid.

80

Siiski tuleb tõdeda, et vastandatud disainilahendustel olevad sõna- ja kujutisosad on tootele päritolu tähistamiseks paigutatud kaubamärgid või eristavad tähised. Neil koostisosadel ei ole kaunistavat või ornamentaalset ülesannet ning need ei ole sellised toote omadused, mis annavad asjaomastele toodetele välimuse määruse nr 6/2002 artikli 3 punktide a ja b tähenduses. Need sõnalised ja kujutisosad ei ole seega vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse kindlakstegemisel üldmuljete võrdlemisel asjakohased.

81

Veel tuleb igal juhul korrata, et vastandatud disainilahenduste üldmulje võrdlemisel tuleb võtta aluseks vaidlusaluse disainilahenduse avalikustatud omadused ja see peab puudutama üksnes kaitstud omadusi, võtmata arvesse eelkõige tehnilisi omadusi, mis jäävad kaitse alt välja (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Seega, isegi kui pidada neid sõnalisi ja kujutisosi asjakohaseks, on vastava ala asjatundjale selge, et neid kasutatakse osutamaks toodete päritolule, mistõttu üldmuljes ei ole neil tähtsust ning käesoleval juhul ei piisa neist koostisosadest, et muuta vaidlusalusest disainilahendusest jäävat üldmuljet.

[…]

99

Kõigest eeltoodust nähtub, et apellatsioonikoda ei teinud hindamisviga, kui ta leidis, et vastandatud disainilahendustest jääb vastava ala asjatundjale ühesugune üldmulje, ning järeldas sellest, et vaidlusalune disainilahendus ei ole varasema disainilahendusega võrreldes eristatav määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b tähenduses koostoimes selle määruse artikliga 6.

100

Järelikult tuleb hageja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja teha otsust hageja teise nõude kohta, milles palutakse Üldkohtul jätta vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata, kuna see eeldab tühistamishagi rahuldamist ja on seega esitatud ainult juhuks, kui hagi esimene nõue rahuldatakse (vt selle kohta 27. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Aytekin vs. EUIPO – Dienne Salotti (Dienne), T‑107/18, ei avaldata, EU:T:2019:114, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab: