ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

14. aprill 2021 ( *1 )

Riigiabi – Soome lennutranspordi turg – Soome poolt Finnairile COVID‑19 pandeemia raames antud abi – Laenuga seotud riigigarantii – Otsus mitte esitada vastuväiteid – Riigiabi meetmete ajutine raamistik – Liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamise meede – Olukord, kus kaalutud ei ole abi positiivset ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele – Võrdne kohtlemine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑388/20,

Ryanair DAC, asukoht Swords (Iirimaa), esindajad: advokaadid E. Vahida, F.‑C. Laprévote, S. Rating ja I.‑G. Metaxas-Maranghidis,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, S. Noë ja F. Tomat,

kostja,

keda toetavad

Hispaania Kuningriik, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

Prantsuse Vabariik, esindajad: E. de Moustier ja P. Dodeller,

ja

Soome Vabariik, esindaja: H. Leppo,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 18. mai 2020. aasta otsus C(2020) 3387 (final) riigiabi SA.56809 (2020/N) kohta – Soome COVID‑19: Finnairile antud riigigarantii,

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. van der Woude, kohtunikud A. Kornezov, E. Buttigieg, K. Kowalik-Bańczyk ja G. Hesse (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 4. detsembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Vaidluse taust

1

Soome Vabariik teatas 13. mail 2020 Euroopa Komisjonile ELTL artikli 108 lõike 3 alusel abimeetmest, mida ta andis Finnair, Plc-le riikliku laenugarantiina.

2

Kõnealuse meetme eesmärk on aidata Finnairil saada pensionifondilt 600 miljoni euro suurune laen, et katta tema käibekapitali vajadusi. Riigigarantii katab 90% laenust ja selle kehtivusaeg on maksimaalselt kolm aastat. Ülejäänud 10% laenust garanteeris turutingimustel üks kommertspank. Kõnealune garantii pööratakse täitmisele vaid juhul, kui Finnair ei suuda pensionifondi ees täita oma lepingulisi kohustusi.

3

Meede põhineb ELTL artikli 107 lõike 3 punktil b, nagu seda on tõlgendatud komisjoni 19. märtsi 2020. aasta teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID‑19 puhangu kontekstis“ (ELT 2020, C 91 I, lk 1), mida on muudetud 3. aprillil 2020 (ELT 2020, C 112 I, lk 1) (edaspidi „ajutine raamistik“), punktides 2 ja 3.2.

4

Komisjon võttis 18. mail 2020 vastu otsuse C(2020) 3387 (final) riigiabi SA.56809 (2020/N) kohta – Soome COVID‑19: riiklik laenugarantii Finnairile, millega ta otsustas mitte esitada asjaomase meetme suhtes vastuväiteid põhjendusel, et see on siseturuga kokkusobiv vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b, nagu seda on tõlgendatud ajutises raamistikus (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

5

Selles otsuses leidis komisjon, et ELTL artikli 107 lõiget 1 arvestades kujutab kõnealune meede endast riigiabi (vaidlustatud otsuse punktid 30–35). Mis puudutab abi kokkusobivust siseturuga, siis leidis komisjon kõigepealt, et Soome ametiasutuste esitatud stsenaarium Finnairi likviidsusnappuse kohta oli realistlik. Seejärel märkis ta, et Finnair oli püüdnud saada rahastust laenuturgudelt, kuid ei suutnud katta kogu oma likviidsusvajadust. Konkreetsemalt teatas Finnair 29. aprillil 2020, et tema juhatus otsustas valmistada ette rekapitaliseerimise (aktsiate väljalaskmine) COVID‑19 ilmnemisega tekkinud kahju tõttu, mis mõjutas tema omavahendeid. Komisjon märkis muu hulgas, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli pakkumise maksumus umbes 500 miljonit eurot ega olnud kindel, et see tehing edukalt lõpuni viiakse (vaidlustatud otsuse punktid 40–44). Lõpuks järeldas ta, et arvestades Finnairi tähtsust Soome majanduses, on kõnealune meede selle liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne (vaidlustatud otsuse punktid 45–52). Samuti kontrollis ta, kas kõnealune meede vastab kõigile ajutises raamistikus kehtestatud asjakohastele tingimustele, ning tuvastas, et see nii oli (vaidlustatud otsuse punkt 53).

Pärast hagi esitamisest ilmnenud asjaolud

6

Pärast hagi esitamist parandas komisjon 29. juulil 2020 vaidlustatud otsust otsusega C(2020) 5339 (final) „18. mai 2020. aasta otsuse C(2020) 3387 (final) riigiabi SA.56809 (2020/N) – Soome COVID‑19: Finnairile antud riigigarantii parandus“. Vaidlustatud otsuse parandatud versioon avaldati komisjoni veebilehel 31. juulil 2020.

Menetlus ja poolte nõuded

7

Hageja Ryanair DAC esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. juunil 2020.

8

Hageja esitas samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artiklite 151 ja 152 alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses.

9

Komisjon palus 6. juulil 2020 menetluse peatada kuni menetluse lõpetamiseni kohtuasjades T‑238/20 ja T‑259/20, millele hageja esitas vastuväite 9. juulil 2020. Üldkohtu kümnenda koja president jättis 10. juuli 2020. aasta otsusega komisjoni esitatud menetluse peatamise taotluse rahuldamata.

10

Üldkohus (kümnes koda) rahuldas 15. juuli 2020. aasta otsusega kiirendatud menetluse taotluse.

11

Üldkohus otsustas kümnenda koja ettepanekul anda kohtuasi kodukorra artikli 28 alusel üle laiendatud kohtukoosseisule.

12

Komisjoni esitatud kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 31. juulil 2020.

13

Hageja esitas 13. augustil 2020 kodukorra artikli 106 lõike 2 alusel taotluse kohtuistungi korraldamiseks.

14

Üldkohtu kantseleisse 16. septembril 2020 saabunud dokumendis esitas Hispaania Kuningriik avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2020 saabunud dokumendiga palus hageja kodukorra artikli 144 lõike 7 alusel, et hagiavalduses ja hagiavalduse lühendatud versioonis sisalduvaid teatud andmeid Hispaania Kuningriigile ei edastataks. Ta lisas hagiavalduse, hagiavalduse lühendatud versiooni ja nende lisade mittekonfidentsiaalse versiooni.

15

Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2020 saabunud dokumendis esitas Soome Vabariik avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kantseleisse 6. oktoobril 2020 saabunud dokumendiga palus hageja kodukorra artikli 144 lõike 7 alusel, et eespool punktis 14 nimetatud andmeid Soome Vabariigile ei edastataks.

16

Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2020 saabunud dokumendis esitas Prantsuse Vabariik avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kantseleisse 6. oktoobril 2020 saabunud dokumendiga palus hageja kodukorra artikli 144 lõike 7 alusel, et eespool punktis 14 nimetatud andmeid Prantsuse Vabariigile ei edastataks.

17

Üldkohtu laiendatud koosseisus asja arutava kümnenda koja president andis 14. oktoobri 2020. aasta määrusega Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile ja Soome Vabariigile loa astuda menetlusse ning otsustas esialgu edastada hagiavaldusest, hagiavalduse lühendatud versioonist ja nende lisadest üksnes hageja esitatud mittekonfidentsiaalsed versioonid ning oodata ära viimaste võimalikud seisukohad konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kohta.

18

Kodukorra artikli 154 lõike 3 alusel anti Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile ja Soome Vabariigile 14. oktoobri 2020. aasta menetlust korraldava meetmena luba esitada menetlusse astuja seisukohad.

19

Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik esitasid 29. oktoobril 2020 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukohad, kuid ei esitanud vastuväiteid hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustele.

20

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsus;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

21

Komisjon palub Üldkohtul:

jätta hagi rahuldamata;

mõista kohtukulud välja hagejalt.

22

Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul jätta hagi tervikuna rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

23

Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

Õiguslik käsitlus

24

Tasub meenutada, et Euroopa Liidu Kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et enne lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52, ning 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Trajektna luka Split vs. komisjon, T‑57/15, ei avaldata, EU:T:2016:470, punkt 84). Seega, arvestades eelkõige kaalutlusi, mis viisid käesoleva kohtuasja kiirendatud menetlemiseni, ning seda, kui oluline on nii hageja kui ka komisjoni, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Soome Vabariigi jaoks kiire sisuline vastus, tuleb kõigepealt analüüsida hagi põhjendatust, ilma et enne lahendataks selle vastuvõetavuse küsimus.

25

Hageja esitab hagi põhjendamiseks neli väidet, millest esimene puudutab ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b rikkumist, teine diskrimineerimiskeelu, teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtete rikkumist, kolmas ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumist ja neljas põhjendamiskohustuse rikkumist.

26

Kõigepealt tuleb meenutada, et pärast hagi esitamist parandas komisjon vaidlustatud otsust (vt eespool punkt 6). Selles osas tuleb aga märkida, et parandus tehti üksnes kirjavigade kohta, mis puudutavad vaidlustatud otsuse 9. joonealuses märkuses esitatud andmetest üksnes kolme (vt tagapool punktid 117–124). See parandus ei mõjuta hagiavalduses kindlaks määratud vaidluse eset ja raamistikku ning seega ei ole hagiavaldust vaja muuta. Üldkohtu ülesanne on hea õigusemõistmise huvides võtta seda parandust arvesse hageja väidete hindamisel, et anda neile soovitav toime.

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b

27

Esimene väide koosneb sisuliselt kahest osast.

28

Esiteks väidab hageja, et Finnairi kasuks võetud üksikmeede ei ole Soome majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks sobiv. Ta väidab, et peale pangandussektori on väga vähe võetud vastu selliseid otsuseid, millega kiidetakse heaks ELTL artikli 107 lõike 3 punktil b põhinev meede, mis puudutab üksikuid ettevõtjaid. Hageja leiab lisaks, et vaidlustatud otsuses ei ole usutavalt tõendatud, et üksnes Finnairi loodud lisandväärtus või töökohad võimaldavad järeldada, et kõnealune meede on Soome majanduse tõsise häire kõrvaldamiseks põhjendatud. Seega rikkus komisjon õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et kõnealune meede iseenesest kõrvaldab Soome majanduses tõsise häire.

29

Teiseks väidab hageja, et komisjon on kohustatud kaaluma abi positiivset mõju ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud eesmärkide saavutamisel ning selle ebasoodsat mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele. Komisjon neid omavahel ei kaalunud ja seetõttu rikkus ta õigusnormi ning tegi faktide hindamisel ilmse vea, mis hageja väitel põhjendab vaidlustatud otsuse tühistamist. Hageja sõnul ei vabasta ajutine raamistik komisjoni kohustusest kaaluda kõnealust meedet või mis tahes muud talle teatatud individuaalset abimeedet. Vastupidi, ajutise raamistiku punkt 1.2 nõuab, et komisjon neid omavahel kaaluks.

30

Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

Esimene osa, mis puudutab asjaolu, et kõnealune meede ei ole Soome majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks sobiv

31

ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b sätestab muu hulgas, et abi mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks võib pidada siseturuga kokkusobivaks.

32

Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b on erand ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud riigiabi siseturuga kokkusobimatuse üldpõhimõttest. Seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt (vt 9. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑150/12, ei avaldata, EU:T:2014:191, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika). ELTL artikli 107 lõikes 1 on täpsustatud, et igasugune riigi poolt või riigi ressurssidest „ükskõik millisel kujul“ antav abi on siseturuga kokkusobimatu. Seega tuleb märkida, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b on kohaldatav nii abikavadele kui ka individuaalsele abile.

33

Kohtupraktika kohaselt võib komisjon abi ELTL artikli 107 lõike 3 alusel kokkusobivaks tunnistada vaid siis, kui ta saab kindlaks teha, et abi aitab saavutada ühte nimetatud eesmärkidest, mida abi saav ettevõtja tavalistes turutingimustes oma vahenditega ei suudaks saavutada. Teisisõnu ei saa abimeedet tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui see parandab abi saava ettevõtja finantsolukorda, ilma et see oleks vajalik ELTL artikli 107 lõikes 3 ette nähtud eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 14. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Kronoply vs. komisjon, T‑162/06, EU:T:2009:2, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Neil asjaoludel võib sellise individuaalse abi, nagu on kõne all käesolevas asjas, tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui see on asjaomase liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne.

35

Nagu nähtub hagiavalduse punktist 44, ei vaidle hageja vastu sellele, et COVID‑19 pandeemia tekitas Soome majanduses tõsise häire, ega sellele, et nimetatud pandeemia põhjustatud kriis puudutab eriti lennutranspordi sektorit tervikuna.

36

Lisaks on vaidlustatud otsuse punktides 40 ja 41 õiguslikult piisavalt tõendatud nii COVID‑19 pandeemia tõttu Soome majanduses esinev tõsine häire kui ka selle märkimisväärselt negatiivsed tagajärjed lennutranspordi sektorile Soomes.

37

Seda silmas pidades leidsid Soome ametivõimud, et COVID‑19 pandeemiast põhjustatud tegevuse ootamatu vähenemise tõttu ähvardab Finnairi pankrotistumise oht. Nad leidsid, et Finnairi pankrot mõjutaks omakorda tõsiselt Soome majandust, sealhulgas selle tarnekindlust. Takistusteta toimiva õhutranspordi võrgustiku omamine on oluline kogu riigi majanduse jaoks ning selle võimalik kadumine tooks kaasa tõsiseid tagajärgi paljudele piirkondadele. Soome ametiasutused leidsid seega, et arvestades Finnairi tähtsust Soome majanduses, raskendaks selle pankrot veelgi praegust tõsist häiret riigi majanduses (vaidlustatud otsuse punkt 4).

38

Kõnealuse meetme peamine eesmärk on tagada Finnairile piisav likviidsus, et säilitada tema elujõulisus ja lennuteenused ajal, mil COVID‑19 pandeemia häirib tõsiselt kogu Soome majandust, ning hoida ära seda, et Finnairi võimalik pankrotistumine häiriks asjaomase liikmesriigi majandust veelgi enam (vaidlustatud otsuse punktid 3 ja 39).

39

Vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et nõudluse äralangemine COVID‑19 leviku ja lennupiirangute tõttu avaldas kohest ja märgatavalt negatiivset mõju Finnairi rahavoogudele. Komisjon leidis, et Soome ametiasutuste esitatud stsenaarium näib realistlik ja näitab, et Finnairil on oma tegevuse jätkamiseks tõsiseid ja vahetuid raskusi. Komisjon märkis ka, et Finnair püüdis saada rahastust laenuturgudelt, kuid praeguse olukorra ja ebakindlate väljavaadete tõttu ei suutnud ta katta kogu oma likviidsusvajadust (vaidlustatud otsuse punktid 40–43). Hageja ei sea neid järeldusi kahtluse alla.

40

Seevastu väidab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et kõnealune meede iseenesest kõrvaldab Soome majanduses tõsise häire. See argument põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendamisel. Vastupidi hageja väidetele ei leidnud komisjon selles otsuses, et kõnealune meede iseenesest kõrvaldab Soome majanduses tõsise häire. Komisjon soovis näidata, et arvestades Finnairi olulisust Soome majanduses, oli selle meetme eesmärk kõrvaldada Soome majanduses tõsine häire, mille põhjustas COVID‑19 pandeemia.

41

Tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b ei nõua, et asjaomase liikmesriigi majanduses peab olema võimalik tõsine häire kõrvaldada kõnealuse abi endaga. Nimelt, kui komisjon tuvastab mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire, võib liikmesriigil olla lubatud – juhul, kui teised selles artiklis ette nähtud tingimused on ka täidetud – anda riigiabi abikavade või individuaalse abi vormis, mis aitab kaasa tõsise häire kõrvaldamisele. Niisiis võib tegemist olla mitme abimeetmega, millest igaüks aitab sellele eesmärgile kaasa. Seega ei saa nõuda, et abimeede peab selleks, et see saaks põhineda ELTL artikli 107 lõike 3 punktil b, iseenesest kõrvaldama tõsise häire mõne liikmesriigi majanduses.

42

Kuna hageja väidab, et kõnealune abi ei ole Soome majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks sobiv, tuleb analüüsida, kas komisjon on vaidlustatud otsuses piisavalt tõendanud, et tulenevalt Finnairi tähtsusest Soome majanduse jaoks oli selle meetme eesmärk tõepoolest kõrvaldada Soome majanduses COVID‑19 pandeemiast põhjustatud tõsine häire.

43

Selle järelduseni jõudmiseks võttis komisjon arvesse mitu asjaolu, eelkõige reisijatevedu, kaubavedu, töökohti, ostusid tarnijatelt ja panust sisemajanduse kogutoodangusse (SKT).

44

Kõigepealt võttis komisjon arvesse Finnairi tähtsust reisijateveos (vaidlustatud otsuse punkt 45).

45

Sellega seoses tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal käitas Finnair olulist sise- ja rahvusvahelist võrgustikku, mis tagas Soome lennuühendused. Nagu komisjon märkis, on Finnair Soomes peamine lennuettevõtja, vedades 2019. aastal 15 miljonit reisijat, mis moodustas sel aastal 67% kõikidest nimetatud aastal Soome, Soomest välja ja riigisiseselt lendavatest reisijatest, millele hageja vastu ei vaidle. Tema staatust peamise lennuettevõtjana kinnitas ka Finavia 2019. aasta statistikaaruanne. Finavia on nii Helsingi-Vantaa (Soome) kui ka kõikide Soome piirkondlike lennujaamade haldusettevõtja. Selle aruande kohaselt moodustasid Finnairi reisijad enam kui 60% rahvusvaheliste lendude reisijatest ja vähemalt 80% riigisiseste lendude reisijatest. Tema kogu turuosa Finavia lennujaamades oli 2019. aastal lennuteenuste turust rohkem kui 40%. Samal aastal vedasid kaks ülejäänud peamist lennuettevõtjat vastavalt 12% ja 3,4% reisijatest. Lisaks tuleb märkida, et Finnairi eripära on see, et ta on ainus lennuettevõtja, kes teenindab enamikku Soome piirkondlikest lennujaamadest kogu aasta vältel ja regulaarselt.

46

Seejärel võttis komisjon arvesse Finnairi tähtsust Soomes lennulastiteenuse osutamisel (vaidlustatud otsuse punkt 46).

47

Finnair on peamine lennulastiettevõtja Soomes ja ta täidab paljude Soome territooriumil asuvate ettevõtjate vajadusi nii toodete eksportimisel kui importimisel, millele hageja samuti vastu ei vaidle. Lisaks on Finnairil ulatuslik Aasia võrgustik, nagu nähtub vaidlustatud otsuse 14. joonealuses märkuses viidatud uudisteportaali Aviation Business News artiklist. Kuigi see võrgustik on Soome ja Aasia ettevõtjate vahelises kaubanduses oluline, on see veelgi olulisem COVID‑19 pandeemiast põhjustatud kriisi kontekstis. Finnair nimelt opereerib iga päev kaubalende Lõuna-Koreasse, Hiinasse ja Jaapanisse, et täita Soome nõudlust toodete järele, eriti farmaatsiatoodete ja meditsiiniseadmete osas, mis on vajalikud COVID‑19 kriisi ohjamisel. Kuna sellistel ohjeldamismeetmetel nagu reisipiirangud või avalikkusele mõeldud üht või mitut liiki asutuste ajutine sulgemine on majandusele otsene mõju, on viiruse ohjamiseks vajalike farmaatsiatoodete ja meditsiiniseadmete tarnekindlus strateegilise tähtsusega, et piirata ohjeldamismeetmeid ja seega kiiresti taaskäivitada asjaomase liikmesriigi majandus.

48

Komisjon märkis samuti, et Finnair on Soomes oluline otsene ja kaudne tööandja (vaidlustatud otsuse punkt 47).

49

Sellega seoses tuleb märkida, et 2019. aasta lõpus oli Finnairil ligikaudu 6800 töötajat, mida hageja kahtluse alla ei sea. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 50 märkis, oleksid Finnairi pankrotil seega sotsiaalsed tagajärjed, mis võivad suurendada tõsist häiret, millega Soome majandus hetkel silmitsi seisab.

50

Lisaks tuvastas komisjon, et Finnairi tarnijatelt tehtud ostude rahaline väärtus oli 2019. aastal 1,9 miljardit eurot, millest 40% pärines Soome ettevõtjatelt (vaidlustatud otsuse punkt 48).

51

Sellega seoses tuleb täpsustada, et Finnairi üks peamistest kohalikest tarnijatest on Finavia. Vaidlustatud otsusest nähtub, et Finavia olukord sõltub suuresti Finnairi edukusest või praeguses kontekstis Finnairi tegevuse jätkumisest. Seega sõltub Finavia hallatavate Helsingi-Vantaa lennujaama ja kõikide piirkondlike lennujaamade nõuetekohane toimimine lühiajalises perspektiivis Finnairi tegevuse jätkumisest.

52

Veel üks Finnairi panus Soome majandusse, mida komisjon arvesse võttis, puudutab teadusuuringuid. Finnair on nimelt seotud uuringuprojektiga, mille eesmärk on arendada elektrilisi õhusõidukeid, mida kinnitab lennundusuudiste veebisaidi Simple Flying 2019. aasta septembri artikkel.

53

Lõpuks nähtub vaidlustatud otsusest, et Soome ametiasutuste andmetel oli Finnair 2017. aastal oma panuse arvestuses selle riigi SKTsse, andes lisandväärtust 600 miljonit eurot, Soomes olulisuselt kuueteistkümnes äriühing.

54

Nendest faktilistest järeldustest tuleneb, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt Finnairi tähtsust Soome majanduses. Hageja ei vaidlusta nende järelduste õigsust. Kuigi ta nõustub, et arvandmed, mis puudutavad Finnairi tööhõivet, ostusid ja panust Soome SKTsse, ei ole „väheolulised“, leiab ta, et need ei ole tööealise elanikkonna ja Soome majanduse suurust arvestades piisavalt olulised, et tunnistada abi siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b, samas kui Finnari tekitatud lisandväärtus ei kaoks „täielikult“, kui viimane peaks pankrotistuma.

55

Esiteks tähendaks vaidlustatud otsuse punktides 47–49 kirjeldatud Finnairi ostude ja töötajatega seotud andmete võrdlemine – nagu tegi hageja – Soome SKT ja nimetatud riigi tööealise elanikkonnaga sama, kui väita, et komisjon kiitis kõnealuse meetme heaks, kuna Finnairi tegevuse jätkamine võis iseenesest kõrvaldada Soome majanduses tõsise häire. Hageja hinnangul on Finnairi tekitatud lisandväärtus 600 miljonit eurot väga väike võrreldes Soome SKTga, mis on 241 miljardit eurot. Samuti on Finnairi 6800 töötajat vaid väga väike osa 2,5 miljonist tööturul aktiivsest isikust Soomes.

56

Vaidlustatud otsuse lugemisel on siiski võimalik sedastada, et komisjon leidis Finnairi tähtsust Soome majanduses arvestades, et selle ettevõtja pankrotistumisel oleks kriisiolukorras tõsiseid tagajärgi ning et seetõttu oli kõnealune meede Finnairi tegevuse jätkamiseks sobiv, et aidata kaasa nimetatud riigi majanduses tõsise häire kõrvaldamisele.

57

Sellega seoses tuleb märkida, nagu sisuliselt väidavad komisjon ja Soome Vabariik, et Finnair on Soome majanduse jaoks tähtsa Soome lennutranspordivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks oluline. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli Finnairil ainulaadne positsioon võrreldes kõikide Soomes tegutsevate lennuettevõtjatega. Vaidlustatud otsusest nimelt nähtub, et Soome jaoks peamised lennuettevõtjad lisaks Finnairile on Norwegian ja SAS, millele järgnesid Lufthansa, KLM ja Air Baltic. Norwegian vedas 2019. aastal 12% reisijatest, samas kui SASi reisijad moodustasid 3,4% veetavatest reisijatest. Kuigi Norwegian teenindas nelja piirkondlikku lennujaama, mis asuvad riigi põhjaosas, ja SAS teenindas samuti kolme piirkondlikku lennujaama, oli Finnair ainus lennuettevõtja, kes osutas regulaarlende suuremale osale Soome piirkondlikest lennujaamadest. Lisaks oli Finnairil ulatuslik rahvusvaheline võrgustik üle 100 lennuliiniga, mis ühendavad Soomet peamiste Euroopa ja muu maailma regioonide, eelkõige Aasia ärikeskustega. Finnair oli ainus lennuettevõtja, kes teenindas kogu aasta jooksul regulaarselt Soome kohalikke lende. Peaaegu 30% Finnairi pakutavatest lennutransporditeenuste nõudlusest Soomesse suunduvatel või sealt väljuvatel rahvusvahelistel lendudel oli seotud ärireisidega ja kohalike lendude puhul ulatus see 50%-ni.

58

Finnairi tähtsus Soome majandusele ei piirdunud üksnes reisijateveoga. Finnair oli samuti peamine lennuettevõtja lennulastiteenuste valdkonnas ning tema pankrotistumise tagajärjel oleks märkimisväärselt vähenenud Soome ja Aasia ettevõtjate vaheline kaubavahetus, samas kui alates kriisi algusest teeb Finnair koostööd Huoltovarmuuskeskusega (riigi kriisivarude keskus, Soome) ja ta kasutab oma rahvusvahelist võrgustikku, et täita Soome nõudlust COVID‑19 pandeemia ohjamiseks vajalike vahendite järgi.

59

Märkimisväärne osa ettevõtjatest, töötajatest ning Soome ja liidu kodanikest kasutavad seega Finnairi teenuseid, mida teistel lennuettevõtjatel tema pankrotistumise korral ei oleks lühiajalises perspektiivis ja samas mahus võimalik pakkuda. Sellega seoses võib lisada, nagu komisjon vaidlustatud otsuses rõhutas, et Soome kliima ja suhteliselt eraldatud geograafilise asukoha tõttu Euroopas ei ole teised transpordiliigid lennundusele alati rahuldavad alternatiivid. Teised ettevõtjad ei saanud seega asendada Finnairi lühiajalises perspektiivis ja samas mahus.

60

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et isegi kui 600 miljonit eurot, mis on Finnairi lisandväärtus, moodustab vaid osa Soome SKTst ja Finnairi 6800 töötajat on vaid väike osa Soome tööealisest elanikkonnast, ei olnud ilmselt tõsiseltvõetavat alternatiivi Finnairi panusele Soome majandusse ja lennuühendustele. Nimetatud panust arvesse võttes oli kõnealune meede, mille eesmärk oli säilitada Finnairi tegevus kriisi ajal ja pärast seda, seega Soome majanduse tõsise häire kõrvaldamiseks sobiv erinevalt sellest, mida väidab hageja.

61

Teiseks, mis puudutab argumenti, et Finnairi tekitatud lisandväärtus ei kaoks „täielikult“, kui Finnair peaks pankrotistuma, siis tuleb tõdeda, et hageja esitab küll sellise väite, kuid ei esita selgitusi või tõendeid, mis võimaldaksid seda mõista või põhjendatult sisustada. Järelikult tuleb see argument kodukorra artikli 76 punkti d alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

62

Kolmandaks, mis puudutab hageja argumente, mis tuginevad komisjoni otsustuspraktikale ja komisjoni teatisele „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras“ (ELT 2008, C 270, lk 8), siis tuleb ühelt poolt meenutada, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust tuleb hinnata üksnes ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b raames, mitte aga varasema väidetava praktika järgi (vt selle kohta 27. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Nitrogénművek Vegyipari vs. komisjon, T‑387/11, ei avaldata, EU:T:2013:98, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiselt poolt tuleb tõdeda, et kõnealune meede võeti ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel, nagu seda on tõlgendatud ajutises raamistikus. Komisjoni teatis „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras“ ei ole käesoleva juhtumi puhul asjakohane ning igal juhul ei ole sellega võimalik tõendada, et selline ettevõtja nagu Finnair ei tohtinud saada ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel individuaalset abi, kuna ta ei ole pank, mille pankrotistumine võib kujutada endast majandusele süsteemset riski.

63

Kõike eeltoodut arvestades ei ole alust seada kahtluse alla vaidlustatud otsuses antud selle hinnangu põhjendatust, mis puudutab kõnealuse meetme sobivust asjaomase liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Seega tuleb tagasi lükata kõik hageja argumendid, milles ta heidab komisjonile ette viimase seisukohta, et selline individuaalne abi nagu käesolevas asjas võib kõrvaldada Soome majanduses tõsise häire ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b tähenduses.

64

Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

Teine osa, mille kohaselt on rikutud väidetavat kohustust kaaluda abi positiivset mõju ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud eesmärkide saavutamisele ning selle ebasoodsat mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele

65

ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b on märgitud: „[s]iseturuga kokkusobivaks võib pidada […] abi […] mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks“. Selle sätte sõnastusest tuleneb, et selle koostajad leidsid, et kogu liidu huvides on olukord, kus üks või teine liidu liikmesriik suudab ületada suure või isegi eksistentsiaalse kriisi, millel võivad olla vaid tõsised tagajärjed kõigi või osade liikmesriikide majandusele ja seega liidule kui sellisele. Seda ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b sõnastuse grammatilist tõlgendust kinnitab selle võrdlus ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga c, mis käsitleb „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega“, kuivõrd viimati nimetatud sätte sõnastus sisaldab tingimust tõendamise kohta, et kaubandustingimusi ei ole muudetud määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, ja mida ei leidu ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b (vt selle kohta 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, C‑594/18 P, EU:C:2020:742, punktid 20 ja 39).

66

Seega kui ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud tingimused on täidetud, see tähendab käesoleval juhul, et asjaomane liikmesriik seisab silmitsi tõsise häirega oma majanduses ja et häire kõrvaldamiseks võetud abimeetmed on selleks ühelt poolt vajalikud ning teiselt poolt sobivad ja proportsionaalsed, siis eeldatakse, et need meetmed on võetud liidu huvides, mistõttu selle sätte kohaselt ei ole nõutav, et erinevalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatust kaaluks komisjon abi positiivset ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele. Teisisõnu puudub sellisel kaalumisel mõte ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b raames, kuna selle tulemus on eeldatavasti positiivne. Sellel aga, et liikmesriik suudab kõrvaldada tõsise häire oma majanduses, saab olla üksnes positiivne mõju liidule üldiselt ja siseturule konkreetselt.

67

Seega tuleb tõdeda, et erinevalt sellest, mis on ette nähtud ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c, ei ole ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b nõutud, et komisjon kaaluks abi positiivset ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele, vaid üksnes seda, et komisjon kontrolliks, kas kõnealune abimeede on vajalik, sobiv ja proportsionaalne asjaomase liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt tuleneb kaalumise kohustus siseturuga kokkusobiva abi, sealhulgas ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel kokkusobivaks tunnistatud abi erandlikkusest.

68

Samuti ei saa hageja tugineda kaalumise kohustuslikkusele ajutise raamistiku alusel, väites, et see on komisjonile siduv ja annab teise eraldiseisva aluse komisjoni vastavast kohustusest, kuna sellist kohustust ei ole ajutises raamistikus. Täpsemalt sisaldab komisjoni viidatud ajutise raamistiku punkt 1.2, mis käsitleb „[v]ajadus[t] riigiabi meetmete tõhusa koordineerimise järele Euroopa tasandil“, ühtainsat punkti, nimelt punkti 10, mis ei sisalda selles osas ühtegi nõuet. Seega ei saa hageja sellele tugineda.

69

Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka komisjoni teise võimalusena esitatud argument, et ajutine raamistik ise sisaldab sellist kaalumist.

70

Ka 6. juuli 1995. aasta kohtuotsus AITEC jt vs. komisjon (T‑447/93–T‑449/93, EU:T:1995:130), millele hageja tugineb, ei toeta väidet, et komisjonil oli vaidlustatud otsuses kaalumise kohustus. Nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjas võttis komisjon vastu otsuse, millega kiitis ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel heaks üldise abikava rakendamise, kuid kehtestas sellele teatud tingimused. Selles kohtuotsuses märkis Üldkohus, et nende „tingimuste“ sõnastusest nähtuvalt leidis komisjon, et teatavaid nimetatud otsusega kehtestatud piirmäärasid ületavate juhtumite puhul ei piisa abi õiguspäraseks muutmiseks ainuüksi asjaomase liikmesriigi majanduses tõsise häire tuvastamisest (6. juuli 1995. aasta kohtuotsus AITEC jt vs. komisjon, T‑447/93–T‑449/93, EU:T:1995:130, punktid 127129). Seejärel heitis ta komisjonile ette, et viimane jättis analüüsimata, millises ulatuses võis kõnealune abi moonutada konkurentsi ja liidusisest kaubandust, olgugi et abikava heakskiitmise otsusega oli komisjon ise võtnud endale kohustuse seda analüüsida (6. juuli 1995. aasta kohtuotsus AITEC jt vs. komisjon, T‑447/93–T‑449/93, EU:T:1995:130, punkt 135).

71

Sellest järeldub, et 6. juuli 1995. aasta kohtuotsuse AITEC jt vs. komisjon (T‑447/93–T‑449/93, EU:T:1995:130) aluseks olnud juhtumi asjaolud erinevad käesoleva kohtuasja asjaoludest. Selle kohtupraktika alusel ei saa niisiis tuvastada, et komisjon pidi käesolevas asjas kaaluma abi positiivset mõju ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud eesmärkide saavutamisel ning selle ebasoodsat mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele. Hageja sellekohane argument tuleb seega tagasi lükata.

72

Hageja muud argumendid ei sea kahtluse alla järeldust, et komisjonil ei olnud vaidlustatud otsuses kaalumise kohustust.

73

Mis puudutab argumenti, et vaidlustatud otsus on Finnairi turuosa puudutavas osas vastuoluline ja sisaldab seega ekslikku hinnangut Finnairi ja teiste lennuettevõtjate tähtsusele Soome lennuühenduste seisukohast, siis esimese väite esimese osa analüüsist nähtub, et komisjon hindas õigesti Finnairi tähtsust Soome majandusele ja lennuühendustele. Hageja välja toodud vastuolude osas käsitletakse seda argumenti täpsemalt neljanda väite raames, mis puudutab vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendamist.

74

Seoses argumendiga, et vaidlustatud otsuses ei ole mainitud abi tagajärgi siseturule, tuleb sedastada, et vaidlustatud otsus tunnistab sarnaselt hageja poolt hagiavalduses esile tooduga, et kõnealune meede annab Finnairile eelise, kuna see vabastab ta kuludest, mida ta oleks pidanud kandma tavapärastel turutingimustel. Komisjon tunnistas seega, et kõnealune meede võis moonutada konkurentsi, kuna see tugevdas Finnairi konkurentsipositsiooni ja mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust – kuna see ettevõtja tegutseb sektoris, kus toimub liidusisene kaubandus (vaidlustatud otsuse punktid 30–35). Nagu nähtub eespool esimese väite ja tagapool teise väite analüüsimisel, leidis komisjon siiski õigesti, et see meede oli Soome majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne (vaidlustatud otsuse punktid 36–52). Käesoleval juhul nähtub, et kõnealune meede vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b ette nähtud erandi tingimustele. Neil asjaoludel oli komisjonil alust tunnistada kõnealune individuaalne abi siseturuga kokkusobivaks.

75

Kõigest eeltoodust tuleneb, et kõik hageja argumendid, milles ta heidab komisjonile ette, et viimane ei kaalunud abi positiivset mõju ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud eesmärkide saavutamisel ning selle ebasoodsat mõju kaubandustingimustele ja kahjustamata konkurentsi säilitamisele, tuleb tagasi lükata.

76

Järelikult tuleb esimese väite teine osa ning esimene väide tervikuna tagasi lükata.

Teine väide, mille kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu, teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtteid

77

Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt nähtub aluslepingu üldisest ülesehitusest, et ELTL artiklis 108 kirjeldatud menetlus ei tohi kunagi anda tulemust, mis on vastuolus aluslepingu konkreetsete sätetega. Seetõttu ei või komisjon tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mille teatavad tingimused on vastuolus aluslepingu muude sätetega, eelkõige nendega, mis reguleerivad teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust. Samuti ei või komisjon tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mis mingil moel rikub liidu õiguse üldpõhimõtteid, näiteks võrdse kohtlemise põhimõtet (15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punktid 50 ja 51).

78

Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et see, et komisjon kiidab riigiabi valdkonnas meetmed ja otsused heaks, ei tohi mingil juhul rikkuda teisi EL toimimise lepingu sätteid, nagu diskrimineerimiskeelu põhimõte. Ta leiab, et vaidlustatud otsus käsitleb erinevalt Soome-suunalisi ja sealt väljuvaid liine teenindavate lennuettevõtjate võrreldavat olukorda, eelistades ilma igasuguse objektiivse põhjenduseta Finnairi. Selle argumendi põhjendamiseks viitab hageja eelkõige komisjoni praktikale seoses ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel võetud abimeetmetega. Hageja rõhutab, et COVID‑19 pandeemial oli tõsiseid tagajärgi kõigile Soomes tegutsevatele lennuettevõtjatele. Vajadus päästa ainult Finnair, mitte aga teisi Soomes tegutsevaid lennuettevõtjaid, ei ole tõendatud ning kõnealune abi läheb kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. Kõnealune abi on tema väitel puhas majanduslik natsionalism. Hageja lisab, et varasemad finantsasutuste päästmismeetmed 2008. aastal ja komisjoni teatis „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras“ illustreerivad seda, kui oluline on diskrimineerimiskeelu põhimõte, mida käesolevas asjas on rikutud.

79

Teiseks väidab hageja, et komisjon oleks pidanud asjaomase meetme kokkusobivuse hindamisel kindlaks tegema, kas käesolevas asjas kõne all olevas vormis – st riikliku laenugarantiina – antud abi vastab teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtetele. Kuna komisjon seda kindlaks ei teinud, rikkus ta õigusnormi. Hageja leiab, et abi andmine ainult Finnairile piirab teistele liidu lennuettevõtjatele antud õigusi osutada siseturul vabalt oma teenuseid. Seega toob vaidlustatud otsus kaasa teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtete põhjendamatu piirangu.

80

Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

81

Tuleb märkida, et käesolevas asjas kõnealust individuaalset abi saab juba oma määratluse poolest anda vaid ühele ettevõtjale, välistades kõik teised ettevõtjad, sealhulgas need, kes on abisaajaga sarnases olukorras. Seega toob selline individuaalne abi oma olemuselt kaasa erineva kohtlemise või isegi diskrimineerimise, mis on sellegipoolest lahutamatult seotud sellega, et kõnealune meede on individuaalne. Kui aga väita nagu hageja, et kõnealune individuaalne abi on vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõttega, tähendab see sisuliselt süstemaatiliselt iga individuaalse abi siseturuga kokkusobivuse kahtluse alla seadmist ainuüksi seetõttu, et see on oma olemuselt ainuõiguslik ja diskrimineeriv, samas kui liidu õigus lubab liikmesriikidel anda individuaalset abi, tingimusel et kõik ELTL artiklis 107 ette nähtud tingimused on täidetud.

82

Isegi kui kõnealuse meetmega kehtestatud erinev kohtlemine, kuna sellest saab kasu ainult Finnair, võib olla samastatav diskrimineerimisega, nagu väidab hageja, tuleb seda täpsustust arvestades kontrollida, kas see on põhjendatud õiguspärase eesmärgiga ning kas see on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne. Samamoodi, kuivõrd hageja viitab ELTL artikli 18 esimesele lõigule, tuleb märkida, et selle sätte kohaselt on aluslepingute kohaldamisalas keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel, „ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist“. Seega tuleb kontrollida, kas selline erinev kohtlemine on lubatud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus. See analüüs eeldab ühelt poolt, et kõnealuse meetme eesmärk vastab viimati nimetatud sätte nõuetele, ja teiselt poolt, et kõnealuse meetme kohaldamise viis, st käesoleval juhul asjaolu, et sellest sai kasu ainult Finnair, võimaldab selle eesmärgi saavutamist ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

83

Mis puudutab käesoleval juhul kõnealuse meetme eesmärki, siis nagu on täpsustatud eespool punktis 38, on selle eesmärk tagada Finnairile piisavalt likviidseid vahendeid, et säilitada selle elujõulisus ja lennuteenuste osutamine, olgugi et COVID‑19 pandeemia kahjustab tõsiselt kogu Soome majandust, ning ära hoida võimalust, et tema võimalik pankrot seda majandust veelgi rohkem häiriks.

84

Kuna asjaolu, et nii COVID‑19 pandeemiast põhjustatud tõsine häire Soome majanduses kui ka märkimisväärne negatiivne mõju Soome lennutransporditurule on vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt tõendatud, nagu on märgitud eespool punktis 36, siis tuleb Finnairi tähtsust Soome majanduse jaoks arvesse võttes asuda seisukohale, et kõnealuse meetme eesmärk vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud tingimustele.

85

Mis puudutab küsimust, kas kõnealuse meetme rakendamise üksikasjalikud eeskirjad on sobivad selle eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, siis esimese väite analüüsist nähtub, et riigigarantii andmine ainult Finnairile on asjaomase meetmega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b kehtestatud tingimustele.

86

Hageja väidab sellegipoolest, et Finnairi sooduskohtlemine ei ole vajalik ega Soome Vabariigi taotletava eesmärgiga proportsionaalne.

87

Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et vastupidi hageja väidetule ei ole meetme eesmärk „säilitada Soome kohalikud- ja rahvusvahelised lennuühendused“. Arvestades kõnealuse meetme eesmärki, mida on meenutatud eespool punktis 83, ja võttes arvesse eespool punktides 37 ja 39 kirjeldatud asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et riigigarantii andmine ainult Finnairile on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

88

Lisaks, nagu komisjon kostja vastuses õigesti väidab, ei olnud tal mingit kohustust kontrollida, kas lisaks Finnairi tegevuse jätkamisele tuli asjaomasel liikmesriigil laiendada abisaajate ringi, kuna vaidlustatud otsuses on õiguslikult piisavalt tõendatud vajadus säilitada Finnairi panus Soome majandusse. Seega tuleb hageja sellekohased argumendid tagasi lükata.

89

Teiseks tuleb märkida, et hageja ei sea abi suurust kahtluse alla. Samas leiab ta, et asjaolu, et Finnair saab sellest abist 100%, samas kui tema osa Soome lennuühendustes on alla 100%, läheb kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud meetmega taotletava eesmärgi saavutamiseks, ning on seega ebaproportsionaalne. Ta leiab, et andes abi kõigile Soomes tegutsevatele lennuettevõtjatele vastavalt nende turuosale, oleks meetme eesmärk saavutatav ilma diskrimineerimiseta.

90

Tuleb märkida, et liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (17. mai 1984. aasta kohtuotsus Denkavit Nederland, 15/83, EU:C:1984:183, punkt 25), ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 55).

91

Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et igal juhul – arvestades esimese väite esimese osa analüüsimisel esitatud kaalutlusi, eelkõige neid, mis on esitatud eespool punktides 57–59 – ei ületanud riigigarantii andmine ainult Finnairile piire, mis olid Soome Vabariigi seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, ega olnud seega vastupidi hageja väidetule ebaproportsionaalne. Lisaks, kui anda abi kõigile Soomes tegutsevatele lennuettevõtjatele vastavalt nende turuosale, nagu pakub hageja, tähendaks see Finnairile antud abi vähenemist, mistõttu jääks tema likviidsusvajadus katmata, mis – arvestades selle lennuettevõtja tähtsust Soome majanduse jaoks – võiks seega sellele avaldada tõsist mõju. Järelikult tuleb hageja sellekohased argumendid tagasi lükata.

92

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb tõdeda, et kõnealuse abi andmine ainult Finnairile ei läinud kaugemale sellest, mis oli vajalik sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks. Seega väidab hageja vääralt, et kõnealuse meetme tõttu koheldakse Finnairi põhjendamatult soodsamalt.

93

Hageja teise väite raames esitatud ülejäänud argumentidega ei saa nõustuda.

94

Kuna kõnealune meede vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud tingimustele, ei saa seda pidada puhtaks majanduslikuks natsionalismiks. Soome valitsuse pressiteade, millele hageja viitab ja mis on ära toodud hagiavalduse lisas A.3.4, ei tõenda samuti, et see meede on pelgalt majandusliku natsionalismi väljendus.

95

Selle pressiteate kohaselt kuulub tõepoolest Soome Vabariigile Finnairis 55,8% osalus. Samas võib abi, mis vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud tingimustele, nagu see on käesolevas asjas, anda ettevõtjale, kelle enamusosalus kuulub asjaomasele liikmesriigile. Lisaks rõhutab see pressiteade, nagu komisjon kostja vastuses märkis, Finnairi teenindatavate lendude olulisust Soome tarnekindlusele, kaubaveole ja reisijateveole ning selle ettevõtja mõju riigi majandusele. Neil asjaoludel ei muuda see teade eespool punktides 39–53 komisjoni esitatud hinnanguid ebausutavaks. Vastupidi, see on nende hinnangutega kooskõlas.

96

Hageja viitab ka komisjoni koostatud riigiabi eeskirjade ja avaliku teenindamise kohustuste üldisele kirjeldusele, mida kohaldatakse lennutranspordi sektorile COVID‑19 pandeemia ajal, komisjoni väidetavale otsustuspraktikale seoses ELTL artikli 107 lõike 2 punktiga b, komisjoni väidetavale praktikale seoses finantsasutuste eelnevate päästmismeetmetega, mis on lubatud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel, ja komisjoni teatisele „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras“.

97

Eespool punktis 62 juba esitatud põhjustel ei ole komisjoni väidetav praktika ja teatis käesolevas asjas siiski asjakohased. Lisaks tuleb seoses hageja argumendiga, et riigiabi eeskirjade ja avalike teenuste osutamise kohustuste üldine kirjeldus, mida kohaldatakse lennutranspordi sektorile COVID‑19 pandeemia ajal, tõstab esile diskrimineerimiskeelu põhimõtte, viidata eespool punktides 81–92 esitatud kaalutlustele.

98

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

Teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse rikkumine

99

Mis puudutab ELTL artiklit 56, siis tuleb märkida, et vastavalt ELTL artikli 58 lõikele 1 käsitletakse transporditeenuste osutamise vabadust transpordi jaotise sätetes, see tähendab EL toimimise lepingu VI jaotises. Transporditeenuste osutamise vabadusele kohaldatakse esmases õiguses seega erinorme (18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus International Jet Management, C‑628/11, EU:C:2014:171, punkt 36). Järelikult ei ole ELTL artikkel 56 lennuliikluse valdkonnas kohaldatav (25. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus Neukirchinger, C‑382/08, EU:C:2011:27, punkt 22).

100

Seega võib lennutransporditeenuste liberaliseerimise meetmeid võtta ainult ELTL artikli 100 lõike 2 alusel (18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus International Jet Management, C‑628/11, EU:C:2014:171, punkt 38). Ent nagu hageja õigesti esile toob, võttis liidu seadusandja Euroopa Parlamendi ja nõukogu24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2008, L 293, lk 3) vastu selle sätte alusel ja selle määruse eesmärk on just määratleda teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise tingimused lennutranspordisektoris (vt analoogia alusel 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Stylianakis, C‑92/01, EU:C:2003:72, punktid 23 ja 24).

101

Kuigi käesolevas asjas puudutab kõnealune meede tõepoolest individuaalset abi, mida saab ainult Finnair, ei tõenda hageja, kuidas selle ainuõiguslik laad võib hagejat takistada osutamast teenuseid lähtekohaga Soomest või sihtkohaga Soome või teostamast oma asutamisvabadust selles liikmesriigis. Nimelt ei ole hageja nimetanud faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mille tõttu on kõnealusel individuaalsel abil piirav mõju, mis läheb kaugemale sellest, mis toob kaasa ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keelu, kuid mis – nagu on leitud eespool punktides 42–63 ja 82–92 – on siiski vajalikud ja proportsionaalsed, selleks et lähtuvalt ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b nõuetest kõrvaldada Soome majanduses COVID‑19 pandeemiast põhjustatud tõsine häire.

102

Järelikult ei saa kõnealune meede kujutada endast hageja asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse piirangut. Pealegi ei saa hageja komisjonile ette heita, et ta ei ole sõnaselgelt analüüsinud selle meetme kooskõla asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabadusega.

103

Neil asjaoludel tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

104

Järelikult tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2

105

Hageja väidab, et komisjon eiras ELTL artikli 107 lõike 3 punktist b tulenevat nõuet kaaluda abi positiivset mõju ja selle ebasoodsat mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele, ning kontrollida, kas vaidlustatud otsus järgis diskrimineerimiskeelu, teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtteid. Need vead on igaüks eraldi võetuna piisavad järeldamaks, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobimatu. Vaidlustatud otsus oleks seega olnud oluliselt teistsugune, kui komisjon oleks tuvastanud kahtlusi abi kokkusobivuse osas ja algatanud ametliku uurimismenetluse. Kuna komisjon keeldus ametlikku uurimismenetlust algatamast ja huvitatud isikutelt, käesoleval juhul hagejalt märkuste esitamist palumast, rikkus ta ELTL artikli 108 lõikest 2 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrusest (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), tulenevaid õigusi ja hea halduse põhimõtet.

106

Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

107

Kolmas väide, mis puudutab hageja menetlusõiguste kaitsmist tulenevalt asjaolust, et vaatamata tõsiste kahtluste väidetavale olemasolule ei alustanud komisjon ametlikku uurimismenetlust, on tegelikult esitatud teise võimalusena juhuks, kui Üldkohus ei analüüsi abile kui sellisele antud hinnangut. Väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et sellise väite eesmärk on võimaldada huvitatud poolel selles seisundis esitada vastuvõetavaks tunnistatav hagi ELTL artikli 263 alusel, mille esitamine ei oleks muidu sellel poolel lubatud (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 48, ning 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, C‑47/10 P, EU:C:2011:698, punkt 44). Üldkohus analüüsis aga hagiavalduse kahte esimest väidet, mis puudutasid abile kui sellisele antud hinnangut, mistõttu selline väide jääb ilma oma kirjeldatud eesmärgita.

108

Lisaks tuleb tõdeda, et sellel väitel puudub iseseisev sisu. Sellise väite raames võib hageja selleks, et kaitsta menetlusõigusi, mis tal on ametlikus uurimismenetluses, tugineda üksnes väidetele, mis tõendavad, et komisjonil olevate või olla võivate andmete ja asjaolude hindamine oleks teatatud meetme esialgse uurimise etapis pidanud tekitama kahtlusi selle meetme kokkusobivuse osas siseturuga (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 81; 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 35, ja 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59), nagu esialgses uurimismenetluses komisjoni ebapiisav või puudulik uurimine või kolmandate isikute kaebuste olemasolu. Sellega seoses tuleb märkida, et kolmas väide kordab kokkuvõtlikult esimese ja teise väite raames esitatud argumente, ilma et võimalike tõsiste raskuste kohta oleks esile toodud konkreetseid asjaolusid.

109

Kuna Üldkohus analüüsis nimetatud väiteid sisuliselt, siis tuleb sedastada, et selle väite põhjendatust ei ole vaja kontrollida.

Neljas väide, et mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

110

Hageja väidab sisuliselt, et komisjoni arutluskäik vaidlustatud otsuses on kas olematu, tautoloogiline või vastuoluline.

111

Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

112

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teha. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjasse puutuvat valdkonda reguleerivaid õigusnorme (15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 79, ja 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EU:C:2011:551, punkt 125).

113

Esimesena väidab hageja, et komisjon on jätnud kaalumata abi positiivse mõju ja abi ebasoodsa mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele.

114

Ent eespool punktidest 65–67 nähtub, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b ei kohusta kaaluma abi positiivset mõju ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele. Järelikult ei olnud komisjonil vaja selle kohta põhjendusi esitada.

115

Teisena heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei hinnanud, kas abi oli diskrimineeriv või mitte ning kas see oli kooskõlas teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtetega.

116

Tuleb siiski märkida, et vaidlustatud otsus sisaldab eespool punktides 39, 44–53 ja 56–59 korratud asjaolusid, mis võimaldavad mõista põhjuseid, miks komisjon leidis, et Soome Vabariik võis kõnealust abi anda ainult Finnairile.

117

Kolmandana väidab hageja, et vaidlustatud otsus on vastuoluline selles osas, kuidas on väljendatud Finnairi turuosa vaidlustatud otsuse punktis 45 ja 9. joonealuses märkuses. Finnairi turuosa, mis moodustab 67% Soome lennutransporditeenuste turust, eristamata siinjuures kohalikke ja rahvusvahelisi lende, on vaidlustatud otsuse 9. joonealuses märkuses esitatud andmeid arvestades vasturääkiv. Lisaks ei kattu need andmed hageja jaoks koostatud sõltumatu analüüsi andmetega. Niisugune ebakõla on seda tõsisem, et Finnairi turuosa on tegur, millel põhines suuresti komisjoni hinnang Finnairi olulisuse kohta Soome majanduse jaoks.

118

Selle kohta on vaidlustatud otsuse punktis 45 märgitud järgmist:

„Komisjon juhib tähelepanu, et Finnairil on oluline sise- ja rahvusvaheline võrgustik, mis tagab lennuühendused Soome-siseselt ja sihtkohaga Soome. Finnair on peamine lennuettevõtja Soomes, kus 2019. aastal veeti ligikaudu 15 miljonit reisijat (67% kõikidest 2019. aastal sihtkohaga Soome, lähtekohaga Soomest ja riigisiseselt veetud reisijatest).“ [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

119

Mis puudutab vaidlustatud otsuse 9. joonealust märkust, siis see oli algul sõnastatud järgmiselt:

„Finavia 2019. aasta aruande kohaselt oli Finnairi reisijateveo rahvusvaheliste lendude turuosa 67% ja kohalike lendude turuosa 80%. Tema turuosa kokku moodustab Soome lennuteenuste turust 45%.“

120

Tuleb tõdeda, et ebakõlad vaidlustatud otsuse punktis 45 ja 9. joonealuses märkuses esitatud Finnairi turuosade vahel tulenevad pelgast kirjaveast, mis ei mõjutanud komisjoni hinnangut ja mis ei saanud hagejat eksitada.

121

Nimelt võttis komisjon 29. juulil 2020 vastu otsuse C(2020) 5339 (final) „Riigiabi SA.56809 (2020/N) – Soome COVID-19 – kohta tehtud komisjoni otsuse C(2020) 3387 (final): Finnairile antud riigigarantii parandus“. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, avaldati vaidlustatud otsuse parandatud versioon seejärel komisjoni veebilehel 31. juulil 2020. Vaidlustatud otsuse selle versiooni kohaselt moodustasid Finnairi veetavad reisijad 67% kõikidest 2019. aastal Soome-siseselt, sihtkohaga Soome ja lähtekohaga Soomest veetavatest reisijatest. Finnairi reisijateveo rahvusvaheliste lendude turuosa oli 62% ja kohalike lendude turuosa 83%. Tema turuosa kokku moodustab Soome lennuteenuste turust 44%. Seega parandas komisjon hageja poolt ette heidetud vea, mis puudutas üksnes 9. joonealust märkust.

122

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse esialgsest versioonist nähtus selgelt ja ühemõtteliselt, et Finnair oli Soomes peamine reisijateveoga tegelev lennuettevõtja, kelle turuosa 2019. aastal oli Soome-siseselt, sihtkohaga Soome ja lähtekohaga Soomest veetavate reisijate puhul 67%, mistõttu võimaldas see huvitatud isikutel mõista selle otsuse põhjendusi ja hagejal vaidlustada selle põhjendatus, nagu nähtub tema hagiavalduse sisust.

123

Neil asjaoludel ei muuda vaidlustatud otsuse 9. joonealuses märkuses sisalduv kirjaviga selle otsuse põhjendust vääraks, mis võiks olla aluseks nimetatud otsuse tühistamisele selles osas.

124

Seoses väitega, et hagiavalduse lisas A.3.2 esitatud Official Airline Guide'i (lennuettevõtjate ametlik juhend) andmete põhjal hageja jaoks koostatud sõltumatu analüüs annab Finnairi turuosadest erineva ülevaate, tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse punktis 45 komisjoni ja hageja poolt lisas A.3.2 esitatud turuosad ei ole tõepoolest identsed. Siiski võivad need erinevused, mis on küll vähetähtsad, olla seletatavad asjaoluga, et kõnealused turuosad on pärit erinevatest allikatest. Nagu komisjon õigesti märgib, ei saa sellega seoses asuda seisukohale, et Soome lennujaamade peamise haldaja Finavia esitatud andmed, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, on vähem usaldusväärsed kui Official Airline Guide’i andmed.

125

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ja seetõttu tuleb neljas väide tagasi lükata.

126

Seega tuleb hagi tervikuna jätta sisuliselt rahuldamata ning samas rahuldada hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, kuna Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik ei ole selle taotluse kohta vastuväiteid esitanud.

Kohtukulud

127

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja vastavalt komisjoni nõudele mõista temalt välja komisjoni kohtukulud, sealhulgas konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega seotud kulud.

128

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Soome Vabariik kannavad seega ise oma kohtukulud.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS

otsustab:

 

1.

Jätta hagi rahuldamata.

 

2.

Jätta Ryanair DAC kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud, sealhulgas konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega seotud kulud.

 

3.

Jätta Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Soome Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

 

Van der Woude

Kornezov

Buttigieg

Kowalik-Bańczyk

Hesse

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. aprillil 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.