Kohtuasi T-330/20

ACMO Sàrl

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 22. novembri 2023. aasta otsus

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Banco Popular Españoli kriisilahendus – Kriisilahendusnõukogu otsus, millega keeldutakse maksmast hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda kriisilahendusmeetmed mõjutavad – Kohtlemise erinevuse hindamine – Hindaja sõltumatus

1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Kriisilahendusskeemi vastuvõtmine – Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) kaalutlusõigus – Ulatus – Aktsionäride ja võlausaldajate kahju hüvitamise nõue – Äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamine – Keerulised majandusalased hinnangud – Suur kaalutlusruum – Kohtulik kontroll – Piirid – Ilmne hindamisviga – Tõendamiskoormis

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a)

   (vaata punktid 39–45 ja 68)

2. Kohtumenetlus – Tõendite esitamise tähtaeg – Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõige 2 – Kohaldamisala – Vastutõend ja varem esitatud tõendite täiendamine – Välistamine – Üldkohtu kodukorra artikli 92 lõige 7 – Kohaldamisala – Vastutõend ja varem esitatud tõendite täiendamine – Hõlmamine

   (Üldkohtu kodukord, artikli 85 lõige 2 ja artikli 92 lõige 7)

   (vaata punkt 50)

3. Kohtumenetlus – Menetlust korraldavad meetmed – Dokumentide väljanõudmine – Liidu kohtu kaalutlusõigus – Taotleja kohustused

   (Üldkohtu kodukord, artikli 88 lõige 1 ja artikli 89 lõike 3 punkt d)

   (vaata punktid 263 ja 286)

4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Kriisilahendusskeemi vastuvõtmine – Aktsionäride ja võlausaldajate kahju hüvitamise mehhanism – Meetod, mille abil hinnatakse, kuidas koheldaks aktsionäre ja võlausaldajaid tavalises maksejõuetusmenetluses – Hindaja sõltumatus – Ulatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; komisjoni määrus 2016/1075)

   (vaata punkt 336)

5. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Delegeerimine – Tingimused – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Aktsionäride ja võlausaldajate kahju hüvitamise mehhanism – Hindaja hinnang sellele, kas kriisilahendusotsus mõjutab aktsionäre ja võlausaldajaid – Lubatavus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu poolt oma otsustuspädevuse delegeerimine hindajale – Puudumine

   (Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 20 lõiked 16–18 ja artikli 76 lõike 1 punkt e; komisjoni määrus 2018/344)

   (vaata punktid 357–360, 364 ja 365)

Kokkuvõte

Liidetud kohtuasjades T‑302/20, T‑303/20 ja T‑307/20 ning kohtuasjas T‑304/20 on hagejad füüsilised või juriidilised isikud, kes olid Banco Popular Español, SA (edaspidi „Banco Popular“) aktsionärid enne, kui selle panga suhtes võeti vastu kriisilahendusskeem. Kohtuasjas T‑330/20 on seevastu hagejad investeerimisfondid, kes enne selle skeemi vastu võtmist omasid kapitaliinstrumente, välja arvatud üks neist, kes on Banco Populari võlakirju omava ettevõtja õigusjärglane.

Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 7. juuni 2017. aasta täitevistungil võeti määruse nr 806/2014 ( 1 ) alusel vastu Banco Populari kriisilahendusskeem ( 2 ), mille Euroopa Komisjon samal päeval heaks kiitis ( 3 ).

Enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist määras kriisilahendusnõukogu büroo Deloitte Réviseurs d’Entreprises hindajaks (edaspidi „hindaja“), et Banco Populari olukorrale antaks hinnang enne tema võimalikku kriisilahendust ning et hinnataks kohtlemise erinevust pärast võimalikku kriisilahendust. 6. juunil 2017 edastas hindaja kriisilahendusnõukogule hinnangu (edaspidi „2. hinnang“), mille eesmärk oli hinnata Banco Populari varade ja kohustuste väärtust, anda hinnang sellele, kuidas oleks aktsionäre ja võlausaldajaid koheldud juhul, kui Banco Populari suhtes oleks läbi viidud tavaline maksejõuetusmenetlus, ning esitada teave, mille põhjal on võimalik teha otsus üleantavate aktsiate ja omandiõiguse instrumentide kohta ning kriisilahendusnõukogul on võimalik kindlaks määrata, millised on ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamise korral äris tavalised tingimused. Leides kriisilahendusskeemis, et nõutavad tingimused ( 4 ) on täidetud, otsustas kriisilahendusnõukogu algatada Banco Populari suhtes kriisilahendusmenetluse. Hispaania kriisilahendusasutuse – kelleks on pankade nõuetekohase ümberkorraldamise fond (FROB) – läbi viidud läbipaistva ja avatud müügiprotsessi tulemusel anti Banco Populari uued aktsiad üle Banco Santander SA-le.

Pärast kriisilahendusskeemi vastuvõtmist edastas hindaja kriisilahendusnõukogule kohtlemise erinevust käsitleva hinnangu ( 5 ) (edaspidi „3. hinnang“), mille eesmärk oli kindlaks teha, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks juhul, kui Banco Populari suhtes oleks läbi viidud tavaline maksejõuetusmenetlus, koheldud paremini, kui neid koheldi kriisilahendusmenetluses. Hindamine viidi läbi likvideerimisstsenaariumi alusel, kohaldades Hispaania õigust, mis kehtis kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal. Hindaja leidis, et tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine oleks viinud kavandamata likvideerimiseni. Ta järeldas, et sellises menetluses ei oleks oodata mingeid tagasimakseid ning seega ei esinenud kohtlemise erinevust võrreldes kriisilahendusmeetme tulemusega.

Seejärel palus kriisilahendusnõukogu selleks, et ta saaks teha lõpliku otsuse selle kohta, kas mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele on vaja maksta kriisilahendusfondist ( 6 ) hüvitist või mitte, et need isikud teavitaksid teda, kas nad kasutavad oma õigust olla ära kuulatud, arvestades tema sellekohast esialgset otsust ( 7 ), milles ta järeldas 3. hinnangu põhjal, et ta ei ole kohustatud neile hüvitist maksma. Menetlus, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, toimus kahes järjestikuses etapis, millest esimeses, st registreerimisetapis kutsuti mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid üles väljendama huvi kasutada oma õigust olla ära kuulatud ning teises, konsultatsioonietapis võisid puudutatud isikud esitada oma kommentaarid esialgse otsuse kohta, millele oli lisatud 3. hinnangu mittekonfidentsiaalne versioon.

Konsultatsioonietapi lõpus analüüsis kriisilahendusnõukogu saadud asjasse puutuvaid kommentaare ja sai hindajalt selgitava dokumendi, milles viimane kinnitas, et 3. hinnangus täpsustatud strateegia ja erinevad teoreetilised likvideerimisstsenaariumid ning kasutatud meetodid ja analüüsid on endiselt kehtivad.

Kriisilahendusnõukogu võttis 17. märtsil 2020 vastu otsuse SRB/EES/2020/52, et määrata kindlaks, kas aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda mõjutasid Banco Populari suhtes võetud kriisilahenduse meetmed, tuleb maksta hüvitist (edaspidi „vaidlustatud otsus“), milles ta leidis, et hindaja on sõltumatu ning 3. hinnang on kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga ning piisavalt põhjendatud ja terviklik. Ta tõi välja ka kommentaarid, mille olid talle edastanud mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad ning nende hinnangu ning järeldas, et ei esine erinevust mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate tegeliku kohtlemise ja kohtlemise vahel, mis oleks neile osaks saanud, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahendusmeetme võtmise kuupäeval algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus.

Üldkohus jättis oma kohtuotsustes kolm ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi rahuldamata ja tegi esimest korda otsuse nõudes, milles paluti tühistada kriisilahendusnõukogu otsus seoses panga kriisilahenduse raames võimaliku hüvitise maksmisega mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele. Otsuses analüüsis Üldkohus mitut kolmes hagis esimest korda tõstatatud küsimust, eelkõige hinnangut mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate olukorrale, milles nad oleksid olnud, kui Banco Populari suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, hindaja sõltumatust, õigust olla menetluse käigus ära kuulatud, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja omandiõigust.

Üldkohtu hinnang

Esimesena lükkas Üldkohus oma analüüsis tagasi vaidlustatud otsuse õigusvastasuse etteheited küsimuses, kas Banco Populari endisi aktsionäre oleks tavalises maksejõuetusmenetluses paremini koheldud.

Esiteks märkis Üldkohus ühelt poolt, et määruses nr 806/2014 tehtud viidetes ( 8 ) sellele, kuidas ettevõtja aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud juhul, kui ettevõtja suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, viidatakse nende hüpoteetilisele kohtlemisele ettevõtja likvideerimise korral. Teiselt poolt põhineb delegeeritud määruses 2018/344 ( 9 ) ette nähtud meetod, mille abil hinnata, kuidas oleks koheldud aktsionäre ja võlausaldajaid hüpoteetilises tavalises maksejõuetusmenetluses, finantsinstitutsiooni vara realiseerimisel ja seega likvideerimisel, nagu see on määratletud määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktis 42.

Teiseks tuleb kohtlemise erinevuse kindlakstegemiseks võrrelda seda, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid kriisilahenduse tõttu tegelikult koheldi ja seda, kuidas neid oleks koheldud, kui kriisilahenduse meedet ei oleks vastu võetud, st juhul, kui ettevõtja oleks likvideeritud.

Kolmandaks täheldas Üldkohus, et Hispaania õigus näeb FROBi otsustatud kriisilahenduse tagajärjel läbi viidava kohtlemise erinevuse hindamise osas ette, et vastupidine stsenaarium on ettevõtja likvideerimise stsenaarium, milles võetakse aluseks Hispaania seaduse likvideerimist käsitlevad sätted. Ta järeldas sellest, et kohtlemise erinevuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda likvideerimisstsenaariumist, mis välistab ettevõtja tegevuse jätkumise või võlausaldajate kompromissi stsenaariumi võimaluse.

Neljandaks täpsustas Üldkohus, et 3. hinnangus tuli ette nähtud vastupidise likvideerimisstsenaariumi kindlaks määramisel lähtuda Banco Populari olukorrast kriisilahendusotsuse tegemise kuupäeval. Sel kuupäeval ei olnud Banco Popularil võimalik jätkata tegevust oma likviidsusolukorra, maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise ning tegevusloa võimaliku kehtetuks tunnistamise tõttu ning sel põhjusel ei olnud mõeldav ei kompromiss ega maksejõuetusstsenaarium, mis oleks eeldanud ettevõtja tegevuse jätkamist.

Samuti lükkas Üldkohus tagasi argumendi, et hindaja oleks pidanud Banco Populari väärtust hindama eelduse põhjal, et ettevõte müüakse tervikuna või käitiste kaupa, mis tähendanuks, et ettevõtja jätkab oma tegevust. Järelikult ei teinud hindaja viga, kui ta kasutas meetodit, mis põhines likvideerimisstsenaariumil ja vara müügil eraldi või portfellidena.

Viiendaks, vaidlustatud otsuses ei ole tehtud ühtegi ilmset hindamisviga seetõttu, et lähtuti seitsme aasta pikkusest likvideerimismenetluse maksimaalsest kestusest, võttes eelkõige arvesse eesmärki viia likvideerimine läbi mõistliku aja jooksul ja ebakindlust, mille põhjustab pikk likvideerimisperiood, ega ka seoses sellega, kuidas hinnati tootlikke ja mittetootlikke laenuportfelle, kinnisvara omavaid Banco Populari tütarettevõtjaid ja õiguslikke riske.

Teisena lükkas Üldkohus tagasi väite, et hindaja ei ole sõltumatu.

Esiteks tuleb märkida, et ühelt poolt ei näita käesoleva juhtumi asjaolud, et 2. hinnangu koostamine mõjutas hindajat 3. hinnangu koostamisel, ja teiselt poolt räägivad need asjaolud vastu hageja argumendile, mille kohaselt võis põhjendatult arvata, et hindajal puudus objektiivsus või erapooletus.

Nimelt lähtuti 3. hinnangus esitatud erineva kohtlemise analüüsis sellest, kuidas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid tegelikult pärast kriisilahendust koheldi. 2. hinnangu esimeses osas antud hinnangut Banco Populari varadele ja kohustustele ei võetud 3. hinnangu koostamisel arvesse ning see ei saanud seega mõjutada hindajat viimati nimetatud hinnangu andmisel.

Lisaks sisaldas 2. hinnang mitut reservatsiooni likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni usaldusväärsuse suhtes. Seetõttu lükkas Üldkohus tagasi etteheite, et oma kutsealase maine kaitsmiseks pidas hindaja end 3. hinnangu koostamisel seotuks 2. hinnangus tehtud järeldustega.

Samuti ei nõustunud Üldkohus argumendiga, et hindaja oli huvitatud vältima mis tahes parandusi või muudatusi 2. hinnangus tehtud järeldustes, sest seda argumenti ei toeta asjaolud, mille taustal 2. ja 3. hinnang koostati. Nimelt tugines 3. hinnang üksikasjalikumale teabele võrreldes sellega, mis oli hindaja käsutuses 2. hinnangu koostamise ajal. Lisaks oli kriisilahendusnõukogu 2. hinnangu saamisest alates teadlik asjaolust, et hindaja peab 3. hinnangus tuginema uutele andmetele ja seega muutma likvideerimisstsenaariumi suhtes antud hinnangut. 3. hinnangus ei piirdunud hindaja 2. hinnangus esitatud simulatsiooni tulemuse kinnitamisega. Samuti ei tõenda üksnes asjaolu, et hindaja jõudis samale järeldusele, et 3. hinnangu andmisel pidas ta 2. hinnangus tehtud järeldusi enda jaoks siduvaks.

Viimaks lükkas Üldkohus tagasi etteheite, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud kasutama mõne teise hindaja teenuseid, et koostada hinnang mõne muu meetodi alusel, sest hinnang mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kohtemisele tuli anda likvideerimisstsenaariumi alusel. Samuti ei ole ühegi määruse nr 806/2014 ega delegeeritud määruse 2016/1075 sättega sõnaselgelt vastuolus see, et 2. ja 3. hinnangu annab sama hindaja.

Teiseks lükkas Üldkohus tagasi etteheite, et hindaja ei olnud sõltumatu väidetavate sidemete tõttu Banco Populari ja Banco Santanderiga.

Selle kohta märkis ta, et kuupäeval, mil hindaja sõltumatuks hindajaks nimetati, ei olnud esiteks omandaja isik teada ning seega ei olnud võimalik hindaja ja Banco Santanderi vahelisi suhteid arvesse võtta, ning teiseks hindaja siis enam Banco Santanderile audiitorteenuseid ei osutanud.

Üldkohus rõhutas, et kogu Banco Populari kriisilahenduse menetluse vältel tagas kriisilahendusnõukogu – nagu ta oli kohustatud tegema –, et hindaja järgib sõltumatuse nõudeid ja eelkõige neid, mis puudutavad delegeeritud määruses 2016/1075 ( 10 ) ette nähtud huvide konflikti puudumist.

Seega ei teinud kriisilahendusnõukogu viga, kui ta järeldas, et teenused, mida hindaja osutas nii Banco Popularile kui ka Banco Santanderile, ei olnud sellised, mis oleksid mõjutanud hindaja otsustusi 3. hinnangu koostamisel ja need ei tõendanud niisiis tegeliku või võimaliku olulise ühise huvi või huvide konflikti olemasolu.

Samuti ei seadnud ükski argument kahtluse alla kriisilahendusnõukogu hinnangut, et puudub seos ühest küljest auditeerimisteenuste ja Banco Populari integreerimisega seoses hindaja poolt Banco Santanderile osutatud teenuste, ning teisest küljest 3. hinnangu seisukohast oluliste asjaolude vahel, kuivõrd see hinnang käsitles üksnes Banco Populari, mitte Banco Santanderi hindamist.

Ka ei selgita hagejad, kuidas need hindaja osutatud teenused võisid mõjutada tema arvamust 3. hinnangu andmisel või kuidas neid võis põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks.

Veel leidis Üldkohus, et selleks et tuvastada, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud arvesse võtma muljet, et hindaja ei olnud objektiivne või erapooletu tema suhete tõttu Banco Santanderiga, tuleb kindlaks teha, et esimene, leides 3. hinnangus, et mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid ei oleks tavalises maksejõuetusmenetluses koheldud paremini, soovis eelistada teist. Lisaks, isegi kui hindaja oleks 3. hinnangus jõudnud järeldusele, et mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks Banco Populari likvideerimise korral koheldud soodsamalt kui kriisilahenduses, maksaks sellest tuleneda võivat hüvitist kriisilahendusfond, mitte Banco Santander.

Samuti leidis Üldkohus, et 3. hinnangu tulemus ei mõjuta Banco Populari suhtes kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse õiguspärasust ja selle vastavust õiguspõhimõtetele ega ka selle kriisilahenduse tulemust, st selle müüki Banco Santanderile, ega saa tuua kaasa seda, et Banco Santanderil tekib kohustus maksta mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele hüvitist.

Üldkohus järeldas, et kuna 3. hinnang ei saanud selle tulemusest olenemata mõjutada Banco Santanderi olukorda, ei saanud hindaja seda ka soodustada. Seega ei saa nende suhted tekitada põhjendatud kahtlust võimaliku eelarvamuse suhtes ega viia hindaja objektiivsuse või erapooletuse puudumiseni. Need suhted ei kujutanud endast asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla tema sõltumatuse 3. hinnangu andmisel ja tema nimetamise sõltumatuks hindajaks kriisilahendusnõukogu poolt.

Kolmandana lükkas Üldkohus tagasi väite, et rikutud on aktsionäride ja võlausaldajate õigust olla ära kuulatud, eelkõige seetõttu, et kriisilahendusnõukogu kohustas neid esitama oma kommentaare vormil.

Sellega seoses märkis Üldkohus esiteks, et õigus olla ära kuulatud tuleb tagada isegi siis, kui puuduvad selle õiguse kasutamist sõnaselgelt ette nägevad õigusnormid ja kuigi määrus nr 806/2014 ega Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ei näe ette konkreetset menetlust õiguse olla ära kuulatud teostamiseks. Niisiis jäi kriisilahendusnõukogu otsus kasutada selle menetluse läbiviimisel mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaride kogumiseks vormi, tema kaalutlusruumi raamesse, et võimaldada mõjutatud aktsionäridel ja võlausaldajatel kasutada oma õigust olla ära kuulatud, järgides, et nad saaksid oma õigust tegelikult ja tõhusalt kasutada.

Teiseks märkis Üldkohus selles asjas, et kriisilahendusnõukogu analüüsis kõiki saadud kommentaare ja selgitas vaidlustatud otsuses, miks osa neist kommentaaridest ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel asjakohased; samuti lükkas Üldkohus tagasi argumendi, et õigust olla ära kuulatud on rikutud seetõttu, et kriisilahendusnõukogu jättis asjasse puutumatud kommentaarid kõrvale.

Kolmandaks täheldas Üldkohus, et vormis olid küsimused sõnastatud neutraalselt, esitades kokkuvõtlikult asjaomase teema ja viite esialgse otsuse või 3. hinnangu asjakohastele osadele, millele järgnes palve aktsionäridele ja võlausaldajatele esitada sellel teemal oma kommentaarid või arvamused.

Neljandaks lükkas Üldkohus tagasi argumendi, mis puudutas vormile antud vastuste pikkuse piiramist, sest see argument oli puhtalt teoreetiline ning see ei saanud õiguslikult piisavalt tõendada, et niisuguse piirangu puudumisel oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune.

Nimelt ühelt poolt on kommentaare, mis esitati vormile vastates menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud, üksikasjalikult analüüsitud vaidlustatud otsuses ja need on põhjus, miks hindaja võttis vastu selgitava dokumendi. Seega, kuigi kommentaaride pikkus oli piiratud, vastasid kriisilahendusnõukogu ja hindaja nendele üksikasjalikult.

Teiselt poolt ei märkinud hagejad, millised on lisaks kommentaaridele, mis esitati ja millele kriisilahendusnõukogu ja hindaja vastasid, need kommentaarid, mida neil ei olnud vormi piiratud ulatuse tõttu võimalik esitada. Nad ei täpsustanud ka, milliseid dokumente nad oleksid soovinud vormile lisada.

Neljandana lükkas Üldkohus tulemusetuse tõttu tagasi väite, mille kohaselt on 3. hinnangus küsimuses, milline oli Banco Populari finantsolukord kriisilahendusotsuse tegemise ajal, lähtutud väärast alusest.

Nimelt tuletas ta meelde, et kohtlemise erinevust tuleb hinnata kriisilahendusskeemi vastuvõtmise aega aluseks võttes. Ent Hispaania Keskpanga 8. aprilli 2019. aasta eksperdiarvamuses, millele hagejad tuginevad ja mille menetlustoimingu raames esitamist Üldkohtult taotleti, puudutab Banco Populari kriisilahendusele eelnenud sündmusi, mis ei olnud 3. hinnangu andmisel asjakohased.

Viiendana lükkas Üldkohus tagasi väite, et kriisilahendusnõukogu delegeeris talle määrusega nr 806/2014 antud otsustuspädevuse mittenõuetekohaselt hindajale.

Esiteks, olles tuvastanud, et hagejad ei ole esitanud määruse nr 806/2014 õigusvastasuse väidet ega etteheiteid otsustuspädevuse teostamise kohta kriisilahendusnõukogu poolt ega ebaselguse kohta kriisilahendusnõukogu pädevuse piiritlemisel selles määruses, ega ka etteheiteid seoses selle määruse rikkumisega kriisilahendusnõukogu poolt talle selle määrusega antud pädevuse ületamise tõttu, otsustas Üldkohus, et argumendid, milles heidetakse kriisilahendusnõukogule ette, et viimane andis hindajale otsustuspädevuse, ei saa tõendada, et rikutud on pädevuse delegeerimise põhimõtteid.

Teiseks meenutas Üldkohus, et otsuse jätta mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele hüvitis maksmata võttis vastu kriisilahendusnõukogu, mitte hindaja.

Lisaks pidi määruse nr 806/2014 kohaselt hinnangu, kuidas oleks koheldud mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid, kui Banco Populari suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, majanduslikke ja tehnilisi aspekte hindama sõltumatu hindaja, mitte kriisilahendusnõukogu ise. Seega ei saa tõlgendada otsuse vastuvõtmise pädevuse delegeerimisena asjaolu, et kriisilahendusnõukogu usaldas 3. hinnangu läbiviimise hindajale.

Kolmandaks ei saa ühelt poolt määruse nr 806/2014 sätteid arvestades tõlgendada asjaolu, et kriisilahendusnõukogu kiitis 3. hinnangu järeldused heaks, sel moel, et kriisilahendusnõukogu ei kontrollinud, kas on järgitud nõudeid, mida sõltumatu hindaja peab hindamise läbiviimisel järgima. Teiselt poolt tuleneb vaidlustatud otsuse sisust endast, et kriisilahendusnõukogu ei piirdunud 3. hinnangu ja selgitava dokumendi kokkuvõttega, vaid ta analüüsis nende sisulist õigsust mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaride seisukohast.

Kuuendana lükkas Üldkohus tagasi väite, et rikutud on õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

Esialgsele otsusele lisatud 3. hinnangu mittekonfidentsiaalses versioonis sisalduva teatud teabe avalikustamata jätmise kohta märkis Üldkohus, et vaidlustatud ei ole kriisilahendusnõukogu hinnangut, et 3. hinnangus õiguslike riskide reserve puudutavate andmete väljajätmine oli põhjendatud ametisaladuse ja konfidentsiaalsusega, ning ei ole ka vaidlustatud seda, et kriisilahendusnõukogu on kohustatud konfidentsiaalseid andmeid kaitsma ( 11 ). Samuti ei väida hagejad, et need väljajäetud andmed on vajalikud vaidlustatud otsuse mõistmiseks või selleks, et nad saaksid teostada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Seitsmendana lükkas Üldkohus tagasi väite, et rikutud on õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

Üldkohus meenutas, et määrusega nr 806/2014 on loodud mehhanism, mille eesmärk on tagada kriisilahenduse subjektiks oleva ettevõtja aktsionäridele ja võlausaldajatele õiglane hüvitis vastavalt harta artikli 17 lõike 1 nõuetele.

Kuna käesolevas asjas ei ole hagejad tõendanud, et kriisilahendusnõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas 3. hinnangu põhjal, et Banco Populari mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid ei oleks tavalises maksejõuetusmenetluses koheldud paremini, kui neid koheldi kriisilahenduse raames, ei ole nad tõendanud, et vaidlustatud otsuse tõttu on rikutud nende õigust omandile.

Samuti ei saa põhjendatult väita, et kriisilahendusnõukogu on rikkunud harta artiklit 17 seetõttu, et hüvitise summa, mis tuleneb põhimõttest, et ühtegi võlausaldajat ei kohelda halvemini, arvutati aktsionäride jaoks halvima stsenaariumi, nimelt Banco Populari likvideerimismenetluse stsenaariumi alusel. Nimelt on vastupidise likvideerimisstsenaariumi kasutamine kooskõlas kohaldatavate sätetega.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).

( 2 ) Otsus SRB/EES/2017/08, mis käsitleb Banco Populari kriisilahenduse skeemi (edaspidi „kriisilahendusskeem“).

( 3 ) Euroopa Komisjoni otsus (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse [Banco Populari] kriisilahenduse skeem (ELT 2017, L 178, lk 15).

( 4 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikele 1.

( 5 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetele 16–18.

( 6 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktile e.

( 7 ) Kriisilahendusnõukogu esialgne otsus selle kohta, kas aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleb maksta hüvitist seoses Banco Populari suhtes võetud kriisilahendusmeetmetega, ning selle kohta, et ta algatas menetluse, mis puudutab õigust olla ära kuulatud (SRB/EES/2018/132) (edaspidi „esialgne otsus“).

( 8 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetele 16–18.

( 9 ) Komisjoni 14. novembri 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2018/344, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL regulatiivsete tehniliste standardite osas, millega määratakse kindlaks kriisilahendusmenetluse korral kohtlemise erinevuse hindamise lähtealused (ELT 2018, L 67, lk 3).

( 10 ) Vastavalt komisjoni 23. märtsi 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2016/1075, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu, miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine, teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus (ELT 2016, L 184, lk 1), artiklile 41.

( 11 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 88 lõikele 5.