Kohtuasi T‑22/20
IB
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
Üldkohtu (esimene koda) 13. oktoobri 2021. aasta otsus
Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – Töövõimetuks tunnistamise menetluse peatamine distsiplinaarmenetluse ajaks – Teenistusest vabastamine – Töövõimetuks tunnistamise menetlus, mille ese on teenistusest vabastamise tõttu ära langenud – Tühistamishagi – Huve kahjustav akt – Vastuvõetavus – Hea halduse põhimõte – Hoolitsemiskohustus – Ilmne hindamisviga
Ametnike hagid – Huve kahjustav akt – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Lõplik seisukohavõtt töövõimetuks tunnistamise menetluse tulemuse suhtes – Hõlmamine
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
(vt punktid 41–44 ja 48)
Ametnikud – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Ulatus – Rangem kohustus ametniku tervisehäirete korral – Piirid – Distsiplinaarkaristuse määramine asjaolude eest, mida ei saa peamiselt seostada asjaomase ametniku tervisliku seisundiga – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41; personalieeskirjad, artikkel 24)
(vt punktid 66–68 ja 73)
Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustus – Haiguse määratlemine kutsehaigusena – Menetlus – Menetluse peatamine ja seejärel lõpetamine asjaomase isiku teenistusest vabastamise tõttu – Lubamatus – Kohustus jätkata menetlust lõpuni
(Personalieeskirjad, artikli 59 lõige 4 ja IX lisa artikli 9 lõike 1 punkt h)
(vt punktid 69–76)
Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Ametisse nimetava asutuse aruande esitamine distsiplinaarnõukogule – Ese
(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 12 lõige 1)
(vt punkt 103)
Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Asjaomase isiku hea tahe – Asjaolu, mis ei välista distsiplinaarkaristust
(vt punkt 134)
Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Koosseis – Ametniku nimetatud arst – Ametniku võimalus anda arstile juhtnööre toimiku läbivaatamise jaoks – Välistamine
(Personalieeskirjad, II lisa artikkel 7)
(vt punktid 135, 136 ja 140)
Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Teenistusest vabastamine ilma pensioniõigusi vähendamata – Koht karistuste astmestikus
(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 9 lõike 1 punkt h)
(vt punkt 160)
Kokkuvõte
Hageja IB on endine Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ametnik. Seoses tema tervisliku seisundiga pöörduti 2014. aastal töövõimetuskomitee poole. Selle komitee arvamusest nähtub, et hageja on püsivalt ja täielikult töövõimetu, mistõttu ei saa ta täita oma ametikohustusi, ning et tema haigus on temaga varem juhtunud tööõnnetuse otsene tagajärg.
Kuna töövõimetuskomitee arvamus ei sisaldanud mingeid põhjendusi, mis võimaldanuks tal kontrollida esitatud kaalutluste nõuetekohasust, pöördus EUIPO Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poole, et viimane viiks läbi uurimise hageja töövõimetuks tunnistamisel töövõimetuskomitee läbiviidud etappide ja tegevuse kohta. EUIPO peatas uurimise ajaks töövõimetuks tunnistamise menetluse.
OLAF järeldas oma aruandes muu hulgas, et hageja rikkus oma institutsiooni suhtes lojaalsuskohustust, kuna ta püüdis töövõimetuskomitee arste oma kasuks mõjutada.
Selle aruande tagajärjel algatas EUIPO hageja suhtes distsiplinaarmenetluse, mille tulemusel võttis ta vastu otsuse, millega hagejale määrati karistuseks teenistusest vabastamine ilma pensioniõigusi vähendamata (edaspidi „vaidlustatud otsus“). EUIPO tõdes samuti, et töövõimetuks tunnistamise menetluse ese on ära langenud ja lõpetas seega selle menetluse.
Hageja pöördus Üldkohtusse, kes tühistas vaidlustatud otsuse osas, milles sellega lõpetati lõplikult töövõimetuks tunnistamise menetlus, ning avaldas arvamust küsimuses, kas teenistusest vabastamine distsiplinaarkaristusena, mis on ette nähtud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) IX lisa artikli 9 lõike 1 punktis h, võib muuta esemetuks töövõimetuks tunnistamise menetluse, mis algatati siis, kui ametnik oli veel teenistuses.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus tõdes kõigepealt, et administratsiooni kinnitus, et teenistusest vabastamise otsusega kaob töövõimetuks tunnistamise menetluse ese, kujutab endast lõplikku seisukohavõttu selle tulemuse suhtes. See vaikimisi tehtud, kuid kindel seisukohavõtt töövõimetuks tunnistamise menetluse kohta on seega huve kahjustav akt, millel on otse ja vahetult hageja huve mõjutavad siduvad õiguslikud tagajärjed, mis toovad kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Kuna vaidlustatud otsuse peale esitati käesolevas asjas nende kahe aspekti – see tähendab distsiplinaarmenetluse ja töövõimetuks tunnistamise menetluse – suhtes eelnev kaebus, tunnistas Üldkohus hageja tühistamishagi vastuvõetavaks töövõimetuks tunnistamise menetluse lõpliku lõpetamise osas.
Üldkohus rõhutas seejärel hoolitsemiskohustusega seoses, et sellest tulenevad administratsiooni kohustused on oluliselt rangemad, kui tegemist on sellise ametniku olukorraga, kelle puhul on selgunud, et tema füüsiline või vaimne tervis on või võib olla kahjustatud. Taolisel juhtumil peab administratsioon selle ametniku taotlused eriti avatud meelel läbi vaatama. Kuigi on siiski mõeldav, et hoolitsemiskohustus võib teatud asjaoludel viia selleni, et administratsioon vähendab kavandatavat karistust või isegi selle tühistab, ei saa ametniku huvide, sealhulgas tema tervisliku seisundi arvessevõtmine seevastu minna nii kaugele, et administratsioonilt võetakse võimalus määrata karistus – isegi kui see on nii tõsine karistus nagu teenistusest vabastamine – juhul, kui faktilised asjaolud on eriti tõsised ning neid ei saa eranditult või isegi peamiselt seostada asjaomase ametniku tervisliku seisundiga.
Üldkohus märkis lisaks, et üheski personalieeskirjade sättes ei ole ette nähtud, et kui institutsioon on peatanud töövõimetuks tunnistamise menetluse, mis algatati siis, kui ametnik oli veel teenistuses, ei saa institutsioon seda menetlust jätkata, kui asjaomane isik on teenistusest vabastamise otsuse tulemusel teenistuse lõpetanud. Seega ei olnud selles asjas administratsioonil alust väita, et töövõimetuks tunnistamise menetlust, mis algatati siis, kui hageja oli teenistuses, ei saa jätkata, arvestades asjaolu, et hageja on nüüd teenistusest vabastatud. Vastupidi, selleks et järgida hoolitsemiskohustusest ja hea halduse põhimõttest tulenevaid kohustusi, oleks EUIPO pidanud töövõimetuks tunnistamise menetluses võtma arvesse sellise distsiplinaarmenetluse olemasolu, mille tulemus võib viia hageja teenistusest vabastamiseni, ning võttes arvesse hageja huve, kas lõpetama töövõimetuks tunnistamise menetluse enne teenistusest vabastamise otsuse tegemist või võimaldama seda jätkata edaspidi.
Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi EUIPO argumendi, mille kohaselt hageja oleks pidanud esitama administratsioonile taotluse mõistliku aja jooksul, et viimane saaks uuesti algatada töövõimetuks tunnistamise menetluse.
Esiteks pidi selline algatus tulema institutsioonilt, mitte hagejalt. Teiseks tuleneb personalieeskirjade artikli 59 lõike 4 üldisest ülesehitusest, et kui töövõimetuks tunnistamise menetluse algatab administratsioon, pöördudes töövõimetuskomitee poole ametniku juhtumiga, kes on kolme aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud kokku rohkem kui 12 kuud, peab administratsioon ise seda peatatud menetlust jätkama ja selle lõpetama.