1.

Kas direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes tuleb tõlgendada (1) nii, et selle sätteid kohaldatakse laenulepingu suhtes, mis on sõlmitud enne Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga ja mis on kujundatud pärast Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga ümber seaduse alusel, mille Horvaatia Vabariik võttis vastu pärast ühinemist Euroopa Liiduga, ja kas teisele küsimusele vastamine kuulub seega Euroopa Kohtu pädevusse?

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tekib järgmiselt sõnastatud teine küsimus:

2.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusakt, näiteks põhikohtuasjas käsitletav eriseadus – ümberarvestusseadus (ZID ZPK 2015 – Zakon o konverziji), mis esiteks, imperatiivse sätte alusel, kohustab teenusepakkujat pakkuma tarbijale selles seaduses sätestatud viisil laenulepingu lisa sõlmimist, asendades lepingu üksikud tingimused, mille tühisus on seaduse jõustumise päeval (intressimäära ühepoolset muutmist puudutav tingimus) või hiljem (CHF (Šveitsi frangiga) seotud valuutaklauslit puudutav tingimus) kohtuotsusega tuvastatud, kehtivate lepingutingimustega, nagu oleksid lepingu lisas olevad tingimused poolte vahel algusest peale kehtinud, tagades seeläbi lepingu kehtivuse, ja teiseks näeb ette, et selle tarbija, kes nõustus vabatahtlikult lepingu lisa sõlmima, ebaõiglaste lepingutingimuste alusel tehtud maksed arvatakse kehtiva lepingu lisa tingimustest tulenevate kohustuste täitmise katteks, võimaliku enammakse haldamise või tarbijale maksete tagasimaksmise kokkuleppe teel, kui enammakse ületab uue tagasimaksegraafiku kohase vastavate osamaksete summa ning ülaltoodut tehakse selles seaduses sätestatud viisil?