–

EB, kes esindas end ise,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja U. Bartl,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. Peluso,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Ladenburger, X. Lewis ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 13 lõike 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt BT ja teiselt poolt Seguros Catalana Occidente ja EB vahel, mille ese on BT nõue hüvitada kahju, mis tal tekkis EB‑le kuuluvas kinnistus toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendused 16, 18 ja 34 on järgmised:

[…]

[…]

4

Määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jagu „Kohtualluvus kindlustusasjade puhul“ sisaldab artikleid 10–16.

5

Selle määruse artiklis 10 on sätestatud:

„Kindlustusasjades määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see piiraks artikli 6 või artikli 7 punkti 5 kohaldamist.“

6

Sama määruse artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kindlustusandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi kas:

2.   Kindlustusandjat, kelle alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, kuid kellel on ühes liikmesriigis filiaal, esindus või muu üksus, käsitatakse filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevates vaidlustes selles liikmesriigis alalist elukohta omavana.“

7

Selle sama määruse artiklis 13 on sätestatud:

„1.   Vastutuskindlustuse puhul võib menetlusse, mille kahjustatud isik on algatanud kindlustatu suhtes, kaasata ka kindlustusandja, kui asjaomase kohtu suhtes kohaldatav õigus seda võimaldab.

2.   Artikleid 10, 11 ja 12 kohaldatakse hagide suhtes, mille kahjustatud isik algatab otse kindlustusandja vastu juhul, kui sellised otsehagid on lubatud.

3.   Kui sellistele otsehagidele kohaldatava õiguse kohaselt saab kindlustusvõtja või kindlustatu menetlusse kaasata, on nende puhul pädev sama kohus.“

8

BTga, kelle alaline elukoht on Ühendkuningriigis, toimus õnnetusjuhtum ajal, mil ta oli 2018. aastal Hispaanias puhkusel. Õnnetusjuhtum leidis aset kinnistus, mis kuulub EB‑le, kelle alaline elukoht on Iirimaal.

9

Hispaanias asuva vara osas on EB tsiviilvastutuse kindlustusandja Seguros Catalana Occidente, mille asukoht on Hispaanias.

10

BT väidab, et vastavalt lepingule, mille oli tema nimel sõlminud üks tema pereliige, nõustus EB teda koos perekonnaga majutama kõnealuses kinnistus alates 31. märtsist 2018.

11

Ajaomase kinnistu osaks oleval terrassil 3. aprillil 2018 toimunud juhusliku kukkumise tagajärjel sai BT vigastada.

12

BT otsustas esitada EB ja Seguros Catalana Occidente vastu hagi hüvitise saamiseks mainitud kukkumise tagajärjel tekkinud vigastuste ja kantud kahju eest. Hageja leiab, et EB-l on tema suhtes kohustus, millest tuleneb nii lepinguline kui ka lepinguväline vastutus, mõistlikku hoolsust ja asjatundlikkust üles näidates tagada, et kinnistut saab piisavalt ohutult kasutada, ent seda kohustust ta rikkus. EB oleks pidanud vahetult trepiastme juurde paigutama käsipuu või hoiatussildi või selle muul moel märgistama.

13

Menetlus algatati 14. aprillil 2019 County Court of Money Claims Centre’is (England & Wales) (County Courtide (krahvkonnakohtud) rahaliste nõuete keskus, Inglismaal ja Wales). Seejärel tehti see teatavaks kostjatele, see tähendab Seguros Catalana Occidentele ja EB‑le, ning suunati seejärel County Court at Birkenheadile (Birkenheadi krahvkonnakohus, Ühendkuningriik).

14

BT väidab, et vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 11 lõike 1 punktile b ja artikli 13 lõikele 2 on rahvusvahelisest kohtualluvusest tulenevalt Seguros Catalana Occidentese puhul pädevus Inglismaa ja Walesi kohtutel.

15

BT leiab seoses EBga, et vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõikele 3 võib hageja välisriigis asuva kindlustusandja vastu esitatud hagi raames kaasata välisriigis asuva või elava kindlustatu. Tema sõnul ei pea kindlustusandja ja kindlustatu vahel olema „vaidlust“ kindlustuspoliisi kehtivuse või toime üle. Nimetatud artikli 13 lõike 3 kohaselt on nõutav ainult see, et selline kindlustatu kaasamine peab olema lubatud kindlustusandja vastu suunatud otsehagi reguleeriva õiguse, käesoleval juhul Hispaania õiguse kohaselt.

16

Seguros Catalana Occidente ei vaidlustanud eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevust ja esitas oma vastuväited.

17

29. jaanuari 2020 avalduses esitas EB vastuväite, mille kohaselt puudub Inglismaa ja Walesi kohtutel pädevus vaadata läbi nõuded, mille BT on tema vastu esitanud määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõike 3 alusel.

18

EB leiab, et see säte on kohaldatav üksnes kindlustusasjades esitatud nõuetele. Tema sõnul on BT nõue aga esitatud eesmärgiga saada hüvitis vigastuse ja kahju eest, mis tekkis väidetavast hooletusest puhkemajutusteenuse osutamisel. See ei ole kindlustusega seotud nõue ega saa selleks pelgalt selle tõttu, et esitatakse koos kindlustusandja vastu esitatava otsehagiga.

19

Enne kui jõuti läbi vaadata EB vastuväide Inglismaa ja Walesi kohtute pädevusele, selgitas Seguros Catalana Occidente oma seisukohta sisulises küsimuses ja väitis, et kindlustuspoliisis ette nähtud piirangud ja tingimused tähendavad, et see poliis ei hõlma EB poolt kinnistu kasutamist kolmandatele isikutele tasu eest puhkemajutuse võimaldamiseks. Sel põhjusel ei olnud Seguros Catalana Occidente nõus, et tema peab EB-le hüvitama kõnealuse õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju, ning palus jätta rahuldamata nõude, mille BT oli tema vastu esitanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peatas Seguros Catalana Occidente selle nõude läbivaatamise, et BT hagi rahuldamata jäetaks, kuni käesoleva eelotsusetaotluse lahendamiseni.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et peab kõigepealt läbi vaatama EB vastuväite, mis puudutab selle kohtu pädevust rahvusvahelise kohtualluvuse raames. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et viimati nimetatud vaidlusküsimuses ei ole Seguros Catalana Occidente menetluspool.

21

Nendel asjaoludel otsustas County Court at Birkenhead (Birkenheadi krahvkonnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Kolme esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kahjustatud isik esitab otsehagi kindlustusandja vastu vastavalt selle artikli 13 lõikele 3, võib hageja alalise elukoha liikmesriigi kohus otsustada, et nimetatud artikli 13 lõike 3 alusel on tal ühtlasi ka pädevus teha otsus hüvitisnõude kohta, mille kahjustatud isik on esitanud seotud nõudena sellise kindlustusvõtja või kindlustatu vastu, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis ja keda kindlustusandja ei ole kaasanud.

23

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 1215/2012 põhjendusele 34 tunnistatakse selle määrusega kehtetuks ja asendatakse määrus nr 44/2001, mis omakorda asendas Brüsseli konventsiooni, mistõttu kehtib viimasena nimetatud õigusinstrumentide sätetele Euroopa Kohtu antud tõlgendus ka määruse nr 1215/2012 suhtes, kui neid sätteid võib pidada „samaväärseks“ (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation, C‑343/19, EU:C:2020:534, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõiget 3 võib aga pidada samaväärseks Brüsseli konventsiooni artikli 10 lõikega 3 ja määruse nr 44/2001 artikli 11 lõikega 3.

24

Liidu õiguse sätte tõlgendamisel peab Euroopa Kohus oma väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvestama mitte üksnes asjaomase liidu õigusnormi sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus MCP, C‑603/20 PPU, EU:C:2021:231, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Mis puudutab esiteks määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõike 3 sõnastust koostoimes selle artikli lõikega 2, siis tuleb meenutada, et selle sätte kohaselt on juhul, kui kahjustatud isiku poolt kindlustusandja vastu esitatud otsehagile kohaldatava õiguse kohaselt saab menetlusse kaasata kindlustusvõtja või kindlustatu, nende puhul pädev sama kohus. Tuleb tõdeda, et see sõnastus iseenesest ei anna vastust käesolevas kohtuasjas esitatud kolmele esimesele küsimusele.

26

Teiseks tuleb määruse nr 1215/2012 üldise ülesehituse kohta märkida, et artikli 13 lõige 3 kuulub selle määruse II peatüki 3. jakku. See jagu, mille pealkirja ja artikli 10 kohaselt määratakse selles kindlaks kohtualluvus „kindlustusasjades“, kehtestab kindlustusasjade kohtualluvuse autonoomse süsteemi (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus MMA IARD, C‑340/16, EU:C:2017:576, punkt 27).

27

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast mõiste „kindlustusasjad“ ulatuse kohta nähtub, et kahjustatud isiku otsehagi kindlustusandja vastu liigitus riigisisese õiguse alusel ei oma mingit tähtsust määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jao sätete kohaldamisel (vt selle kohta 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus FBTO Schadeverzekeringen, C‑463/06, EU:C:2007:792, punkt 30).

28

Selles kontekstis väidavad EB, Saksamaa valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et kindlustatu vastu esitatud kahjustatud isiku hagi kahju hüvitamise nõudes ei saa kuuluda selle määruse artikli 13 lõike 3 kohaldamisalasse, kuna see ei tulene „kindlustussuhtest“, vaid kuulub põhiolemuselt lepinguvälise kahju valdkonda.

29

Nagu nähtub määruse nr 1215/2012 artiklist 10, võimaldab autonoomne mõiste „kindlustusasjad“ eristada selle määruse II peatüki 3. jaos kõnealuses valdkonnas sätestatud kohtualluvust sama peatüki 2. jaos ette nähtud valikulisest kohtualluvusest lepingust tuleneva ja lepinguvälise kahju puhul (vt selle kohta 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus FBTO Schadeverzekeringen, C‑463/06, EU:C:2007:792, punkt 30).

30

Seega tuleb asuda seisukohale, et selles 3. jaos ette nähtud kohtualluvuse erinormide kohaldamise põhjendamiseks peab kohtule esitatud hagis tingimata olema tõstatatud asjaomase kohtuvaidluse poolte vahelisest kindlustussuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi käsitlev küsimus.

31

Konkreetsemalt tähendab mõiste „kindlustusasjad“ selline tõlgendus, et ei saa asuda seisukohale, et kahjustatud isiku poolt kindlustusvõtja või kindlustatu vastu esitatud nõue on kindlustusasjas esitatud nõue üksnes seetõttu, et selle taustal on sama faktiline olukord kui kindlustusandja vastu esitatud otsehagi puhul või et kindlustusandja ja kahjustatud isiku vahel on vaidlus, mis puudutab kindlustuspoliisi kehtivust või toimet.

32

Mis kolmandaks puudutab teleoloogilist tõlgendust, siis tuleb esmalt meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleneb määruse nr 1215/2012 põhjendusest 18, et kindlustusasjadega seotud hagi iseloomustab teatav tasakaalustamatus poolte vahel, mida II peatüki 3. jao sätetega on soovitud korrigeerida nii, et nõrgemal poolel oleks võimalik kasutada enda huvide seisukohalt soodsamaid kohtualluvuse eeskirju kui üldised eeskirjad (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus MMA IARD, C‑340/16, EU:C:2017:576, punkt 28, ning 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Balta, C‑803/18, EU:C:2020:123, punktid 27 ja 44).

33

Üldjuhul ei ole sellise tasakaalustamatusega tegemist siis, kui hagi ei puuduta kindlustusandjat, kelle suhtes peetakse nii kindlustatut kui kahjustatud isikut nõrgemaks pooleks (vt selle kohta 26. mai 2005. aasta kohtuotsus GIE Réunion européenne jt, C‑77/04, EU:C:2005:327, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. septembri 2009. aasta kohtuotsus Vorarlberger Gebietskrankenkasse, C‑347/08, EU:C:2009:561, punkt 44).

34

Lisaks tuleb esile tuua, et P. Jenardi koostatud aruandes Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1) on leheküljel 32 märgitud, et määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõike 3 eesmärk on anda kindlustusandjale õigus kaasata kindlustatu kui kolmas osapool tema ja kahjustatud isiku vahelisse menetlusse, võimaldamaks kindlustatul kaitsta end pettuse vastu ja hoidmaks ära vastuoluliste kohtuotsuste tegemine eri kohtutes. Sellest tuleneb, et kui kahjustatud isik on esitanud kahju hüvitamise hagi otse kindlustusandja vastu ja viimane ei ole asjaomast kindlustatut kaasanud, ei saa hagi menetlev kohus tugineda sellele sättele, et tunnistada ennast pädevaks kindlustatu suhtes.

35

Teisalt tuleb tõdeda, et vastavalt määruse nr 1215/2012 põhjendusele 16 tuleb selle õigusakti sätteid tõepoolest tõlgendada, võttes arvesse eesmärki aidata kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele, ning kindlustatu kaasamine hagi menetleva kohtu menetlusse kolmanda isikuna võib ära hoida kahe paralleelse kohtumenetluse toimumise riski.

36

Siiski tuleb rõhutada, et kui kahjustatud isikul oleks määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõike 3 alusel lubatud kaasata kindlustatu, tähendaks see möödahiilimist selle määruse II peatüki 2. jao sätetest kohtualluvuse kohta lepinguvälise vastutuse puhul. Nimelt võib iga kahjustatud isik sellisel juhul esitada nimetatud artikli 13 lõike 2 alusel hagi kindlustusandja vastu, et saavutada enda suhtes selle määruse artiklite 10, 11 ja 12 soodsamate sätete kohaldamine, et seejärel kaasata kindlustatu kolmanda isikuna sellesse menetlusse kõnealuse määruse artikli 13 lõike 3 alusel.

37

Igal juhul on tõrgeteta õigusemõistmise eesmärk üldjuhul piisavalt saavutatud, kuna viimati nimetatud artikli 13 lõike 1 kohaselt võib kindlustatu esitada avalduse kindlustusandja kaasamiseks menetlusse samas kohtus kui see, kuhu kahjustatud isik esitas hagi asjaomase kindlustatu vastu, tingimusel et selle kohtu asukoha liikmesriigi õigus seda võimaldab.

38

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 13 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kahjustatud isik esitab otsehagi kindlustusandja vastu vastavalt selle artikli 13 lõikele 2, ei saa selle isiku alalise elukoha liikmesriigi kohus otsustada, et nimetatud artikli 13 lõike 3 alusel on tal ühtlasi ka pädevus teha otsus hüvitisnõude kohta, mille kahjustatud isik on esitanud seotud nõudena sellise kindlustusvõtja või kindlustatu vastu, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis ja keda kindlustusandja ei ole kaasanud.

39

Käesoleva kohtuse eelmises punktis antud vastust arvestades ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse see kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 13 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kahjustatud isik esitab otsehagi kindlustusandja vastu vastavalt selle artikli 13 lõikele 2, ei saa selle isiku alalise elukoha liikmesriigi kohus otsustada, et nimetatud artikli 13 lõike 3 alusel on tal ühtlasi ka pädevus teha otsus hüvitisnõude kohta, mille kahjustatud isik on esitanud seotud nõudena sellise kindlustusvõtja või kindlustatu vastu, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis ja keda kindlustusandja ei ole kaasanud.