–

Rzecznik Praw Obywatelskich, esindaja: M. Taborowski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Barcew ja J. Hradil,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 423/2012 (ELT 2012, L 133, lk 1), (edaspidi „määrus nr 1083/2006“) artikli 2 punkti 5, artiklite 3 ja 4, artikli 57 lõike 1 ning artiklite 70 ja 80 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320), artikli 2 punkti 15, artikli 37 lõike 1, artikli 66, artikli 67 lõike 1, artikli 74 lõike 1 ja artikli 89 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Gmina Wieliszewi (Wieliszewi vald, Poola; edaspidi „vald“) ja Syndyk masy upadłości Spółdzielczego Banku Rzemiosła i Rolnictwa w Wołominie w upadłości likwidacyjnej (Wołomini käsitööliste ja põllumeeste ühistupanga (likvideerimisel) pankrotihaldur) vahelises vaidluses seoses 2439814 Poola zloti (PLN, ligikaudu 500000 eurot) suuruse summa, mille vald oli hoiustanud nimetatud pangas asuval kontol, väljaarvamisega selle panga pankrotivarast.

3

Protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (edaspidi „protokoll“) artikli 1 kolmas lause näeb ette, et „[Euroopa L]iidu omandi ja vara suhtes ei kehti Euroopa [Liidu] Kohtu loata ükski haldus- ega õiguslik piirang“.

4

Nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) artikli 2 punktis i oli mõiste „avaliku sektori kulutused“ määratletud kui „kõik tegevuste finantseerimiseks antavad riiklikud panused, mis pärinevad riigi või piirkondlike või kohalike asutuste või Euroopa ühenduste eelarvest ning mis tahes muud samalaadsed kulutused. Kõiki tegevuste finantseerimiseks antavaid panuseid, mis pärinevad ühe või mitme piirkondliku või kohaliku asutuse avalik-õiguslike organite või ühenduste või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta [(ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] tähenduses avalik-õiguslike organite eelarvest, käsitatakse avaliku sektori panusena“.

5

Määruse artiklis 3 oli ette nähtud:

„EAFRD aitab kaasa jätkusuutliku maaelu arengu edendamisele kogu ühenduses, täiendades ühise põllumajanduspoliitika turukorraldus- ja tulutoetuspoliitikat, ühtekuuluvuspoliitikat ja ühist kalanduspoliitikat.“

6

Sama määruse artikli 4 lõikes 1 oli sätestatud:

„Maaelu arengu toetus aitab kaasa järgmiste eesmärkide saavutamisele:

7

Sama määruse artikli 15 lõikes 1 oli sätestatud:

„EAFRD toimib liikmesriikides maaelu arengu programmide kaudu. Nende programmidega rakendatakse maaelu arengu strateegiat, mille eesmärkide saavutamiseks EAFRD abi taotletakse, läbi kogumi meetmete, mis on omavahel rühmitatud vastavalt IV jaotises määratletud telgedele.

Iga maaelu arengu programm hõlmab ajavahemikku 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.“

8

Määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„Ilma et see piiraks asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist [EÜ] artiklite 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et investeeringu puhul säilib EAFRD panus, kui see investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis:

9

Määruse nr 1083/2006 artikli 1 esimese lõigu kohaselt kehtestatakse sellega „Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) (edaspidi „struktuurifondid“) ja Ühtekuuluvusfondi reguleerivad üldeeskirjad“.

10

Selle määruse artikli 2 punktis 5 oli sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

11

Nimetatud määruse artiklis 3 „Eesmärgid“ oli ette nähtud:

„1.   Vastavalt [EÜ] artiklile 158 võetavate meetmete eesmärk on tugevdada laienenud Euroopa Liidu majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, et toetada ühenduse ühtlast, tasakaalustatud ja säästvat arengut. Kõnealuseid meetmeid võetakse fondide, Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja muude olemasolevate rahastamisvahendite toetusel. Meetmete eesmärk on vähendada eelkõige vähemarenenud riikides ja piirkondades tekkinud majanduslikke, sotsiaalseid ja piirkondlikke erinevusi seoses majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorraldustega ning lahendada elanikkonna vananemisega seotud probleeme.

Ühenduse säästva arengu prioriteedid kaasatakse riiklikul ja piirkondlikul tasandil fondidest rahastatavatesse meetmetesse majanduskasvu, konkurentsivõime, tööhõive, sotsiaalse hõlvatuse ning keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise teel.

2.   Sel eesmärgil toetavad ERF, ESF, Ühtekuuluvusfond, EIP ja muud olemasolevad ühenduse rahastamisvahendid sobival viisil järgmise kolme eesmärgi saavutamist:

3.   Lõikes 2 nimetatud kolme eesmärgi rahastamisel võetakse fondi olemusest sõltuvalt arvesse ühelt poolt konkreetseid majanduslikke ja sotsiaalseid tunnusjooni ning teiselt poolt konkreetseid piirkondlikke tunnusjooni. Sobival viisil toetatakse linnade säästvat arengut, eelkõige piirkondliku arengu osana, ning maapiirkondade ja kalandusest sõltuvate piirkondade uuendamist majandustegevuse mitmekesistamise kaudu. Samuti toetatakse piirkondi, mille arenguprobleeme raskendavad ebasoodsamad geograafilised või looduslikud tingimused, eelkõige [EÜ] artikli 299 lõikes 2 nimetatud äärepoolseimaid piirkondi, samuti väga hõreda asustusega põhjaalasid, teatavaid saari ja saareliikmesriike ning mägipiirkondi.“

12

Sama määruse artikli 4 „Vahendid ja ülesanded“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Iga fond toetab vastavalt selle tegevust reguleerivatele erisätetele artikli 3 lõikes 2 osutatud kolme eesmärgi saavutamist:

13

Määruse nr 1083/2006 artikli 14 lõike 1 alusel täidetakse Euroopa Liidu eelarvest fondidele eraldatud osa liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni ühise juhtimise raames.

14

Selle määruse artikli 57 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Liikmesriik või korraldusasutus tagab toimingule, mis seisneb infrastruktuuri investeerimises või tootlikus investeerimises, fondide toetuse säilitamise ainult siis, kui viie aasta jooksul alates toimingu lõpetamisest ei tehta kõnealuse toimingu suhtes märkimisväärseid muudatusi, mis tulenevad kas infrastruktuuri omandisuhetes toimunud muutustest või tootmistegevuse lõpetamisest ja mis mõjutavad toimingu olemust või rakendamistingimusi või annavad mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule asutusele põhjendamatuid eeliseid.“

15

Selle määruse artikli 70 lõiked 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid vastutavad rakenduskavade juhtimise ja kontrolli eest eelkõige järgmiste meetmete abil:

2.   Kui toetusesaajale põhjendamatult tehtud makseid ei ole võimalik tagasi saada, vastutab liikmesriik kaotatud summade Euroopa Liidu üldeelarvesse tagasi maksmise eest, kui on kindlaks tehtud, et kahju on tekkinud temapoolse vea või hooletuse tagajärjel.“

16

Määruse artiklis 80 oli sätestatud:

„Liikmesriigid peavad veenduma, et maksete tegemise eest vastutavad asutused tagavad, et toetusesaajad saavad avaliku sektori toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja täiel määral. Sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni, täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid neid summasid toetusesaajate jaoks vähendada, ei kehtestata.“

17

Määruse nr 1303/2013 artikli 152 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesolev määrus ei mõjuta sellise abi jätkamist või muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist, mille komisjon on kiitnud heaks määruse (EÜ) nr 1083/2006 alusel või mis tahes muude õigusaktide alusel, mida kohaldatakse sellise abi suhtes 31. detsembri 2013. aasta seisuga. Kõnealust määrust või muid õigusakte kohaldatakse pärast 31. detsembrit 2013 sellise abi või asjaomaste tegevuste suhtes kuni nende lõpetamiseni. Käesoleva lõike kohaldamisel hõlmab abi rakenduskavasid ja suurprojekte.

2.   Määruse (EÜ) nr 1083/2006 alusel esitatud või heaks kiidetud abitaotlused jäävad jõusse.“

18

Määruse nr 1303/2013 artikli 153 lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artikli 152 sätete kohaldamist, tunnistatakse määrus (EÜ) nr 1083/2006 kehtetuks alates 1. jaanuarist 2014.“

19

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487), artikkel 88 näeb ette, et määrust nr 1698/2005 kohaldatakse jätkuvalt kõnealuse määruse kohaselt enne 1. jaanuari 2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes.

20

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549), artiklis 11 on ette nähtud:

„Käesoleva määrusega ettenähtud rahastamisega seotud maksed makstakse toetusesaajatele välja täies ulatuses, kui liidu õiguses ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti.“

21

Määruse nr 1306/2013 artikli 34 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Artiklis 5 osutatud kulude rahastamiseks vajalikud assigneeringud tehakse liikmesriikidele kättesaadavaks eel-, vahe- ja lõppmaksena, vastavalt käesolevas jaos esitatud kirjeldusele.

2.   Eelmakse ja vahemaksete kogusumma ulatub maksimaalselt 95%ni EAFRD osalusest igas maaelu arengu programmis.

[…]“.

22

Selle määruse artikli 35 lõikes 1 on sätestatud, et „[m]aaelu arengu programmi heakskiitva komisjoni otsuse järel teeb komisjon kogu programmitöö perioodiks liikmesriigile esialgse eelmakse“. Selle määruse artikli 36 lõikes 2 on ette nähtud, et komisjon teeb vahemakseid, et hüvitada akrediteeritud makseasutuste poolt programmide rakendamisel kantud kulud. Lõppmakse osas on sama määruse artikli 37 lõigetes 1 ja 2 täpsustatud, et komisjon teeb selle pärast maaelu arengu programmi rakendamist käsitleva viimase iga-aastase eduaruande kättesaamist. Artikli 37 lõikes 2 on märgitud, et see makse tehakse hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui komisjon on kätte saanud artikli 37 lõikes 1 nimetatud teabe ja dokumendid ning viimane raamatupidamise aastaaruanne on kontrollitud ja heaks kiidetud.

23

Määruse nr 1306/2013 artiklis 54 on sätestatud:

„1.   Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastavad summad kantakse tagasinõudmise taotlemise ajal makseasutuse võlgnike registrisse.

2.   Kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul alates tagasinõudmistaotluse kuupäevast või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu, kaetakse tagasinõudmata maksega seonduvad finantstagajärjed 50% ulatuses asjaomase liikmesriigi poolt ja 50% ulatuses liidu eelarvest, piiramata asjaomase liikmesriigi kohustust järgida tagasinõudemenetlusi vastavalt artiklile 58.

Kui tagasinõudemenetluse raames konstateeritakse eeskirjade eiramiste puudumist lõplikku laadi haldusakti või kohtuotsusega, deklareerib asjaomane liikmesriik fondide kuluna tema poolt esimese lõigu alusel kantud finantskohustuse.

Kui tagasinõudmine ei ole asjaomasest liikmesriigist mitteolenevatel põhjustel võimalik käesoleva lõike esimeses lõigus kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja tagasinõutav summa ületab 1 miljonit eurot, võib komisjon liikmesriigi taotlusel tähtaega siiski pikendada esialgse ajavahemiku pikkusest kuni poole võrra.

3.   Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid otsustada tagasinõudemenetlust mitte alustada. Sellise otsuse võib teha üksnes juhul kui:

Kui käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud otsus võetakse vastu enne, kui võlgnetava summa suhtes on kohaldatud lõikes 2 osutatud eeskirju, kaetakse tagasinõudmata maksega seonduvad finantstagajärjed liidu eelarvest.

4.   Liikmesriik kajastab artikli 102 lõike 1 punkti c alapunkti iv kohaselt komisjonile saadetavates raamatupidamise aastaaruannetes käesoleva artikli lõike 2 kohaselt liikmesriigi kanda olevad summad. Komisjon kontrollib selle kohaldamist ja teeb vajalikud kohandused artiklis 51 osutatud rakendusaktis.

5.   Komisjon võib, tingimusel et on järgitud artikli 52 lõikes 3 sätestatud menetlust, võtta vastu rakendusaktid liidu eelarvesse kantud summade liidu rahastamisest väljajätmise kohta, kui:

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

24

Määruse artikkel 56 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.

EAFRD alla kuuluvad liidu rahastamissummad, mis on tühistatud, ja tagasinõutud summad ning nende juurde kuuluvad intressid jaotatakse ümber asjaomasele programmile. Liikmesriik võib siiski liidu tühistatud või tagasinõutud vahendeid uuesti kasutada, kuid vaid sama maaelu arengu programmi raames ettenähtud tegevuste jaoks ja tingimusel, et vahendeid ei jaotata ümber tegevustele, mille suhtes on kohaldatud finantskohandusi. Pärast maaelu arengu programmi lõpetamist maksab liikmesriik tagasinõutud summad tagasi liidu eelarvesse.“

25

Määruse artikli 58 lõike 1 punktis e on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad ÜPP raames vastu kõik õigus- ja haldusnormid ning kõik muud vajalikud meetmed, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse ja eelkõige selleks, et:

[…]

26

28. veebruari 2003. aasta pankrotiseaduse (ustawa z dnia 28 lutego 2003 r. – Prawo upadłościowe; Dz. U. 2020, nr 60, jrk nr 1228; edaspidi „pankrotiseadus“) artiklis 61 on ette nähtud:

„Pankrotivõlgniku varast saab maksejõuetuks tunnistamise kuupäeval pankrotivara, millest rahuldatakse selle võlausaldajate nõuded.“

27

Vastavalt panktoriseaduse artikli 63 lõikele 1 ei kuulu pankrotivarasse vara, mille suhtes ei saa 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ustawa z dnia 17 listopada 1964 r. – Kodeks postępowania cywilnego; Dz. U. 2020, jrk nr 1575; edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) sätete kohaselt sundtäitmist kohaldada.

28

Pankrotiseaduse artiklis 70 on sätestatud:

„Vara, mis ei kuulu pankrotivõlgniku vara hulka, jääb pankrotivarast välja.“

29

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 831 lõike 1 punktis 2a on ette nähtud:

„Sundtäita ei saa järgmist:

[…]

30

Riigieelarve seaduse artikli 5 lõike 1 punktides 2, 2a ja 3 on sätestatud:

„Avalikud vahendid on:

[…]

31

Eelotsusetaotlusest nähtub, et vald sai kolme toetuslepingu (edaspidi koos „toetuslepingud“) alusel, mille ta oli sõlminud pädevate riigisiseste asutustega, vahendeid, mida need asutused olid saanud liidu eelarvest kaasrahastatavate projektide elluviimiseks.

32

Esimene toetusleping sõlmiti 26. mail 2014, et rahastada ERFi toetusel elluviidavat projekti, mis on osa 2007.–2013. aasta rakenduskavast „Innovatiivne majandus“. Selle projekti abikõlblik kogukulu oli 1014473 zlotti (ligikaudu 210000 eurot) ja seda võis kaasrahastada kuni 85% ulatuses liidu eelarvest. Sellest lepingust tuleneb ühelt poolt, et avalik rahastamine pidi toimuma kantud abikõlblike kulude hüvitamise ja/või ettemaksetena, ning teiselt poolt, et toetusesaaja pidi tagama selle projekti elluviimise ja jätkusuutlikkuse määruse nr 1083/2006 artiklis 57 sätestatud viieaastase perioodi jooksul ning pidi teatud olukordades, näiteks vahendite kuritarvitamise korral, vahendid tagasi maksma.

33

Teine toetusleping, mis sõlmiti 28. augustil 2014, oli seotud EAFRD toetatava 2007.–2013. aasta maaelu arengu programmi meetme „Maapiirkondade majanduse ja elanikkonna põhiteenused“ alla kuuluva projekti rahastamisega. Vald sai abi 2335084 zlotti (umbes 480000 eurot), kuid mitte rohkem kui 50% selle projekti elluviimiseks kantud abikõlblikest kuludest. Sarnaselt esimese lepinguga kehtestati ka teise lepinguga toetusesaajale kohustus maksta vahendid teatud olukordades tagasi ja see sisaldas sätteid, mille eesmärk on tagada nimetatud projekti jätkusuutlikkus.

34

Sarnased sätted sisaldusid ka 8. septembril 2014 sõlmitud kolmandas toetuslepingus, mis käsitles ühtekuuluvusfondi toetatava 2007.–2013. aasta rakenduskava „Infrastruktuurid ja keskkond“ alla kuuluva projekti rahastamist. Projekti abikõlblik kogukulu oli 5107639,40 zlotti (ligikaudu 1000000 eurot). Toetusesaaja pidi saama selle summa ettemaksetena, millele järgnesid vahemaksed ja lõppmakse.

35

Kõik summad, mille riigisisesed ametiasutused maksid vallale toetuslepingute alusel, hoiustati valla kontodele Spółdzielczy Bank Rzemiosła i Rolnictwa w Wołominie (Wołomini käsitööliste ja põllumeeste ühistupank, edaspidi „pank“) juures.

36

30. detsembri 2015. aasta kohtumäärusega tunnistati pank maksejõuetuks.

37

Vald palus pankrotikohtunikul jätta panga panktorivarast välja summad, mille ta oli saanud toetuslepingute alusel, kuid tema taotlus jäeti 18. märtsi 2016. aasta kohtumäärusega rahuldamata. Seejärel esitas vald nende summade pankrotivarast väljaarvamiseks hagi Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawiele (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis, Poola). Hagi jäeti 8. veebruari 2017. aasta kohtuotsusega rahuldamata. Kuna Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) jättis 7. veebruari 2018. aasta otsusega rahuldamata valla apellatsioonkaebuse esimese astme kohtu otsuse peale, siis esitas vald kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus).

38

Viimasel on kahtlusi seoses sellega, mida tuleb teha käesoleva kohtuotsuse punktis 35 nimetatud summadega. Eelkõige soovib ta vastust küsimusele, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt selliseid liidu eelarvest pärit summasid ei jäeta välja sellise panga pankrotivarast, kelle juures need on hoiustatud, kui need õigusnormid kahjustavad liidu õigusnormides seatud eesmärkide saavutamist.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses esiteks, et kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 35 nimetatud summad hoiustati ühel panga arvelduskontol, siis läksid need selle omandisse ning need arvati sel alusel õiguspäraselt panga panrotivara hulka viimase võlausaldajate nõuete rahuldamise eesmärgil.

40

Tõsi, Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) sõnul tuleneb pankrotiseaduse artiklist 63, tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 831 lõikest 1 ja riigieelarve seaduse artikli 5 lõike 1 punktidest 2 ja 3, et avalikest vahenditest, sealhulgas liidu eelarvest, pärit summasid ei saa pöörata sundtäitmisele. Need sätted ei ole aga põhikohtuasja suhtes kohaldatavad. Poola õigusteaduses ja kohtupraktikas on nimelt väljakujunenud arusaam, et nimetatud sätetes ette nähtud pankrotivarast väljajätmist kohaldatakse ainult siis, kui pankrotivõlgnik on kõnealuste vahendite saaja. Käesoleval juhul ei olnud toetusesaaja aga mitte pank, vaid vald. Seetõttu oleks vald pidanud selleks, et vältida kõnealuste vahendite aresti, eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul hoidma neid enda käes, mitte hoiustama pangas; see aga ei olnud toetuslepingute alusel lubatud.

41

Teiseks väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vald järgis Poola õiguses, eelkõige pankrotiseaduse artiklis 70, sätestatud menetlust, et pankrotivarast jäetaks välja vara, mis selle kohaliku omavalitsusüksuse arvates ei kuulunud pankrotivõlgnikule. Taotlust, mille vald sel eesmärgil esitas, siiski ei rahuldatud, sest pank oli saanud toetusesaaja hoiustatud vahendite omanikuks, mistõttu see artikkel 70 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.

42

Seega on vald üks panga võlausaldajatest ning tema nõuete ese on summad, mis talle maksti toetuslepingute alusel. Selleks, et püüda neid summasid tagasi saada, peaks vald seega teatama, et tal on nendele summadele vastav nõue panga pankrotivara suhtes. Ei ole siiski tagatud, et see summade tagasisaamise katse õnnestub.

43

Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) arvates kujutab kõnealuste summade tagasisaamise võimatus endast määruse nr 1083/2006 artiklite 57 ja 80 rikkumist. Kui neid summasid ei ole võimalik tagasi saada, siis ei ole võimalik saavutada toetuslepingutega taotletavat eesmärki, nimelt kaasrahastada konkreetseid investeerimisprojekte ja muuta need seega teostatavaks. Lisaks sellele rikub asjaolu, et neid summasid ei kasutata lepingutes ette nähtud eesmärkidel, neid lepinguid ja võib kaasa tuua nende summade saaja kohustuse need tagasi maksta.

44

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määrust nr 1083/2006], eelkõige selle artikli 2 punkti 5, artikleid 3 ja 4, artikli 57 lõiget 1, artikleid 70 ja 80, ning kehtivat [määrust nr 1303/2013], sealhulgas eelkõige selle artikli 2 punkti 15, artikli 37 lõiget 1, artiklit 66, artikli 67 lõiget 1, artikli 74 lõiget 1 ja artikli 89 lõiget 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa üksus, kes on saanud Euroopa Liidu eelarvest rahalisi vahendeid, tõhusalt nõuda nende vahendite pankrotivarast välja jätmist, kui need kanti kontole, mis on avatud pangas, mis tunnistati hiljem maksejõuetuks, või liikmesriigi õigusnormid, mis ei jäta seda vara välja maksejõuetu panga pankrotivarast?“

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetlust.

46

Liikmesriigi kohus tugineb oma taotluse toetuseks maksejõuetusmenetluse laadile, eesmärgile rahuldada võimalikult kiiresti võlausaldajate nõuded ja seega viia panga maksejõuetusmenetlus lõpule.

47

Kodukorra artikli 105 lõige 1 näeb ette, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.

48

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend, mille eesmärk on reageerida erakordselt kiireloomulisele olukorrale (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Phoenix Contact, C‑44/21, EU:C:2022:309, punkt 14).

49

Käesoleval juhul jättis Euroopa Kohtu president pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist 9. veebruari 2021. aasta otsusega käesoleva kohtuasja suhtes kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse rahuldamata.

50

Selles osas tuleb ühelt poolt seoses eesmärgiga rahuldada võimalikult kiiresti võlausaldajate nõuded ja seega viia põhikohtuasjas kõne all olev maksejõuetusmenetlus kiiresti lõpule meenutada, et nõue lahendada Euroopa Kohtus pooleliolev vaidlus lühikese aja jooksul ei saa tuleneda ainuüksi asjaolust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohustatud tagama vaidluse kiire lahendamise (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Caruter, C‑642/20, EU:C:2022:308, punkt 24).

51

Teiselt poolt piirdus eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul väitega, et kiirendatud menetluse kohaldamine on õigustatud maksejõuetusmenetluse „laadi“ tõttu, ilma et ta oleks seletanud, miks on sellest „laadist“ tulenevalt iseenesest vajalik käesoleva kohtuasja lahendamine lühikese aja jooksul kodukorra artikli 105 lõike 1 tähenduses. Pelk asjaolu, et kohtuasi on majanduslikult või ühiskondlikult tundlik – eeldusel, et see on tõendatud –, ei tähenda igal juhul seda, et see tuleb lahendada lühikese aja jooksul (vt selle kohta 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs (üldine ravikindlustus), C‑247/20, EU:C:2022:177, punkt 45).

52

Rzecznik Praw Obywatelskich (Poola ombudsman) leiab, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud organit, mis koosneb riigisisest ja liidu õigust eirates ametisse nimetatud isikutest, ei saa nimetada „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses.

53

Ta väidab eeskätt, et esiteks ei võimalda riigisisese ja liidu õiguse sellised rikkumised eelotsusetaotluse esitanud kohtu liikmete ametisse nimetamise menetluses asuda seisukohale, et selle organi puhul on täidetud tingimus, et tegemist on „seaduse alusel moodustatud“ kohtuga.

54

Teiseks väidab ombudsman, et käesoleva kohtuotsuse punktis 52 nimetatud isikute ametisse nimetamise protsessiga seotud õiguslike ja faktiliste asjaolude hindamine ei võimalda kõrvaldada täielikult õiguspäraseid kahtlusi nimetatud organi sõltumatuse ja erapooletuse osas.

55

Kolmandaks märgib ombudsman, et Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse esitanud Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) koja liikmetest on seesama ainukohtunik, kes pöördus Euroopa Kohtusse kohtuasjas, milles tehti 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank (C‑132/20, EU:C:2022:235), ja et ta oli selle isiku puhul juba selles kohtuasjas väljendanud kahtlust, kas ta vastab nõuetele, mis võimaldavad asuda seisukohale, et tegemist on „kohtuga“ ELTL artikli 267 tähenduses.

56

Sellega seoses väärib kõigepealt meeldetuletamist, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võtab Euroopa Kohus hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse alusel lahendatav küsimus –, ja seega hindamisel, kas eelotsusetaotlus on vastuvõetav, arvesse asjaolude kogumit, millesse kuuluvad muu hulgas organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 66).

57

Vaidlust ei ole selles, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kui selline vastab käesoleva kohtuotsuse eelnevas punktis meenutatud nõuetele. Käesoleval juhul tõstatab ombudsman pigem küsimuse, kas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) selle koja kohtunikud, kes esitas Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse, vastavad nendele nõuetele.

58

Nagu Euroopa Kohus otsustas 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse Getin Noble Bank (C‑132/20, EU:C:2022:235) punktis 69 ning selle kohtuotsuse punktides 70 ja 71 nimetatud põhjustel, tuleb olukorras, kus eelotsusetaotluse on esitanud liikmesriigi kohus, eeldada, et see vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 56 nimetatud nõuetele olenemata selle konkreetsest koosseisust.

59

Käesoleva kohtuotsuse eelnevas punktis esitatud eelduse võib küll ümber lükata see, kui liikmesriigi või rahvusvahelise kohtu lõplik kohtulahend sunnib järeldama, et eelotsusetaotluse esitanud kohtuks olev(ad) kohtunik(ud) ei ole käsitatav(ad) sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtuna ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses, tõlgendatuna lähtuvalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teisest lõigust (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 72).

60

Kuna käesolevas asjas ei ole aga Euroopa Kohtule ei kirjaliku menetluse lõpuks ega isegi mitte asjas otsuse tegemise ajaks teada antud, et eelotsusetaotluse esitanud koja koosseisu kuuluvate kohtunike kohta on tehtud selline lõplik kohtuotsus, ei saa nende ametisse nimetamise riigisisese menetluse raames toime pandud võimalikud õigusnormide rikkumised muuta käesolevat eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks.

61

Tuleb siiski rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitud eeldus kehtib ainult eelotsusetaotluste vastuvõetavuse hindamisel ELTL artikli 267 alusel. Sellest ei saa järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise tingimused võimaldavad tingimata tagada võimaluse pöörduda sõltumatusse, erapooletusse ja seaduse alusel moodustatud kohtusse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu või põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 74).

62

Lõpuks tuleb täpsustada, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 57–61 tulenevast hinnangust erinev hinnang võib osutuda vajalikuks asjaoludel, kus lisaks ELTL artikli 267 alusel formaalselt taotluse esitanud kohtuniku või kohtunike isiklikule olukorrale peaksid muud asjaolud mõjutama selle eelotsusetaotluse esitanud kohtu toimimist, millesse need kohtunikud kuuluvad, ning seega omalt poolt kahjustama lisaks selle kohtu sõltumatust ja erapooletust (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 75).

63

Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

64

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtult teada, kuidas tõlgendada esiteks määrust nr 1083/2006 ja teiseks määrust nr 1303/2013, millega määrus nr 1083/2006 tunnistati kehtetuks ja asendati; samuti soovib ta teada, kas nende määrustega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole liidu eelarvest pärit summasid, mis on makstud liidu kaasrahastatavatest programmidest toetuse saajale, juhul kui pank, kus need hoiustati, tunnistatakse maksejõuetuks, võimalik panga panktorivarast välja arvata.

65

Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub siiski esiteks, et ehkki esimene ja kolmas toetusleping on seotud projektidega, mida toetavad vastavalt ERF ja Ühtekuuluvusfond, mida reguleerivad seega eeskätt määruse nr 1083/2006 – mis tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1303/2013 – sätted, siis teine toetusleping on seotud maaelu arengu programmiga, mida toetab EAFRD, mida reguleerib eeskätt määrus nr 1698/2005, mis tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1305/2013, ning 21. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1), mis tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1306/2013.

66

Teiseks, isegi kui toetuslepingud sõlmiti pärast määruste nr 1083/2006 ja nr 1698/2005 kehtetuks tunnistamist 1. jaanuaril 2014, kohaldatakse nende suhtes vastavalt määruse nr 1303/2013 artiklile 152 ja määruse nr 1305/2013 artiklile 88 jätkuvalt nende määruste nr 1083/2006 ja nr 1698/2005 sätteid, kuna vastavalt eelotsusetaotluses esitatud teabele on nende lepingute esemeks olevad projektid seotud ajavahemikuga 2007–2013 ja need kiideti heaks määruste nr 1083/2006 ja nr 1698/2005 alusel. Lisaks tuleb märkida, et kuivõrd määrus nr 1306/2013 ei sisalda sellist üleminekusätet nagu määruse nr 1305/2013 artikkel 88 ja kuna määruse nr 1306/2013 artiklite 119 ja 121 kohaselt tunnistatakse määrus nr 1290/2005 kehtetuks alates 1. jaanuarist 2014, kohaldatakse teise toetuslepingu suhtes määruse nr 1306/2013 asjakohaseid sätteid.

67

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 5 ning artikleid 3, 4, 57, 70 ja 80, määruse nr 1306/2013 artikleid 11, 54, 56 ja 58 ning määruse nr 1698/2005 artikli 2 punkti i, artikleid 3 ja 4 ning artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis esiteks ei võimalda üksusel, kes on saanud vahendeid liidu eelarvest kaasrahastatavate programmide raames, olukorras, kus need vahendid kanti kontole, mis on avatud pangas, mis tunnistati hiljem maksejõuetuks, saavutada nende vahendite väljajätmist kõnealuse panga pankrotivarast, ja teiseks ei näe ette nende vahendite väljajätmist nimetatud pankrotivarast.

68

Kohe alustuseks tuleb meenutada, et vara, mis väljub liidu eelarvest ja antakse struktuurifondidest või ühtekuuluvusfondist liikmesriikide käsutusse, ei saa pidada – kui see on juba üle kantud – liidu varaks protokolli artikli 1 viimase lause tähenduses (vt selle kohta 30. mai 2018. aasta kohtuotsus Dell’Acqua, C‑370/16, EU:C:2018:344, punkt 40).

69

Sellega seoses on Euroopa Kohus ühelt poolt juba seoses määrusega nr 1083/2006 otsustanud, et komisjoni poolt struktuurifondidest ja ühtekuuluvusfondist liikmesriikidele tehtud maksed toovad kaasa vara ülemineku liidu eelarvest liikmesriikide eelarvesse (vt selle kohta 30. mai 2018. aasta kohtuotsus Dell’Acqua, C‑370/16, EU:C:2018:344, punkt 39).

70

Teiselt poolt tuleneb määruse nr 1306/2013 artiklitest 34–37, et EAFRDst toetatavate maaelu arengu programmide raames tehtud komisjoni maksed eeldavad samuti vara üleminekut liidu eelarvest ja liikmesriikide eelarvesse.

71

Käesoleval juhul järeldub sellest, et summasid, mille vald sai toetuslepingute alusel ja mis seejärel pangas hoiustati, ei saa käsitada liidu varana protokolli artikli 1 viimase lause tähenduses, mistõttu nende suhtes ei saa kohaldada ühtegi haldus- ega õiguslikku piirangut ilma Euroopa Liidu Kohtu loata nimetatud sätte tähenduses.

72

Lisaks tuleb märkida, et ükski käesoleva kohtuotsuse punktis 67 viidatud sätetest ei kohusta liikmesriike kehtestama sätteid, mis võimaldavad jätta teatava summa panga pankrotivarast välja üksnes seetõttu, et see on liidu eelarvest kaasrahastatavast programmist toetuse saaja poolt kõnealuses pangas hoiustatud.

73

Esiteks tuleb märkida seoses määruse nr 1083/2006 artikli 57 lõikega 1, mille sisu on praktiliselt sama, mis määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikel 1, et nende sätete sõnastusest tuleneb sisuliselt, et liikmesriik või korraldusasutus tagab toimingule asjaomase fondi toetuse säilitamise ainult siis, kui viie aasta jooksul alates toimingu lõpetamisest ei tehta kõnealuse toimingu suhtes märkimisväärseid muudatusi, mis ühelt poolt mõjutavad toimingu olemust või rakendamistingimusi või mis teiselt poolt tulenevad kas infrastruktuuri omandisuhetes toimunud muutustest või tootmistegevuse lõpetamisest.

74

Käesoleva kohtuotsuse punktis 72 nimetatud kohustuse olemasolu ei nähtu aga ei artiklist 57 ega artikli 72 lõikest 1.

75

Teiseks, mis puudutab määruse nr 1083/2006 artiklit 70, mille sisu on praktiliselt sama, mis määruse nr 1306/2013 artiklitel 54, 56 ja 58, siis see kohustab liikmesriike eeskätt maksma liidu üldeelarvesse tagasi kaotatud summad, kui on kindlaks tehtud, et kahju on tekkinud temapoolse vea või hooletuse tagajärjel.

76

Käesoleva kohtuotsuse punktis 72 viidatud kohustuse olemasolu ei nähtu aga ei selle määruse artikli 70 sõnastusest ega ka artiklite 54, 56 ja 58 sõnastusest.

77

Lisaks sellele ei ole väidetud, et Poola Vabariik tegi kõnealuste rakenduskavade haldamisel või kontrollimisel vea või oli hooletu, mis võiks õigustada nimetatud artikli 70 kohaldamist.

78

Kolmandaks tuleb seoses määruse nr 1083/2006 artikliga 80, mille sisu on praktiliselt sama, mis määruse nr 1306/2013 artiklil 11, märkida, et ehkki nende sätete sõnastusest tuleneb sisuliselt, et avaliku sektori panuse saajad peavad saama selle täies ulatuses, ei pane need sätted siiski iseenesest liikmesriikidele käesoleva kohtuotsuse punktis 72 nimetatud kohustust.

79

Pealegi nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud faktilistest asjaoludest, et riigisisesed ametiasutused maksid kõnealused summad tõepoolest vallale toetuslepingute alusel.

80

Neljandaks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 72 nimetatud kohustus ei tulene ei määruse nr 1083/2006 artiklitest 3 ja 4 ega määruse nr 1698/2005 artiklitest 3 ja 4. Nendes artiklites sätestatakse nimelt üksnes üldises sõnastuses määruse nr 1083/2006 artikli 1 esimeses lõigus osutatud fondide vahendid ja ülesanded ning EAFRD ülesanded ja eesmärgid.

81

Viiendaks tuleb lõpuks märkida, et see kohustus ei tulene ka määruse nr 1083/2006 artikli 2 punktist 5 ega määruse nr 1698/2005 artikli 2 punktist i, milles üksnes määratletakse avaliku sektori kulude mõiste.

82

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt märgib, on tõsi, et see, et kõnealuste summade tagasinõudmine võib osutuda võimatuks, võib teatud juhtudel takistada kohaldatava liidu õigusega taotletava eesmärgi saavutamist või isegi kaasa tuua toetusesaaja kohustuse need summad tagasi maksta.

83

See asjaolu ei õigusta siiski selle määruse tõlgendamist vastuolus selle sõnastusega. Sellega seoses on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu õiguse sätte tõlgendus võtta kõnealuse sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu selle soovitavat toimet. Seega ei saa Euroopa Kohus juhul, kui liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest tõlgendusest kõrvale kalduda (25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus VYSOČINA WIND, C‑181/20, EU:C:2022:51, punkt 39).

84

Lõpetuseks tuleb täpsustada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 72 nimetatud kohustuse puudumine liidu õiguses – kui see nii on – ei mõjuta võimalust jätta kõnealused summad Poola õiguse alusel panga pankrotivarast välja.

85

Esitatud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 5 ning artikleid 3, 4, 57, 70 ja 80, määruse nr 1306/2013 artikleid 11, 54, 56 ja 58 ning määruse nr 1698/2005 artikli 2 punkti i, artikleid 3 ja 4 ning artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis esiteks ei võimalda üksusel, kes on saanud vahendeid liidu eelarvest kaasrahastatavate programmide raames, olukorras, kus need vahendid kanti kontole, mis on avatud pangas, mis tunnistati hiljem maksejõuetuks, saavutada nende vahendite väljajätmist kõnealuse panga pankrotivarast, ja teiseks ei näe ette nende vahendite väljajätmist nimetatud pankrotivarast.

86

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kohtukulusid, välja arvatud nimetatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 423/2012, artikli 2 punkti 5 ning artikleid 3, 4, 57, 70 ja 80, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, artikleid 11, 54, 56 ja 58 ning nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta artikli 2 punkti i, artikleid 3 ja 4 ning artikli 72 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis esiteks ei võimalda üksusel, kes on saanud vahendeid Euroopa Liidu eelarvest kaasrahastatavate programmide raames, olukorras, kus need vahendid kanti kontole, mis on avatud pangas, mis tunnistati hiljem maksejõuetuks, saavutada nende vahendite väljajätmist kõnealuse panga pankrotivarast, ja teiseks ei näe ette nende vahendite väljajätmist nimetatud pankrotivarast.