–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.‑L. Desjonquères,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Milanowska, M. Wilderspin ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva 23. novembri 2007. aasta Haagi protokolli, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsusega 2009/941/EÜ (ELT 2009, L 331, lk 17) (edaspidi „Haagi protokoll“), artikli 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on W. J. ning L. J. ja J. J., kes on W. J-i kaks alaealist last, keda seaduslikult esindab nende ema A. P., ning mis puudutab W. J-i poolt ülalpidamise maksmist.

3

25. oktoobril 1980. aastal Haagis sõlmitud rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) artikli 12 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:

„Kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on artikli 3 tähenduses õigusvastane ja lapse asukohaks oleva lepinguosalise riigi kohtus või haldusorganis toimuva menetluse alguskuupäevaks on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane kohus või haldusorgan lapse viivitamatut tagastamist.

Ka siis, kui menetlust alustatakse pärast eelmises lõigus nimetatud aja möödumist, nõuab kohus või haldusorgan lapse tagastamist, välja arvatud juhul, kui leiab tõendust, et laps on uue keskkonnaga kohanenud“.

4

1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 13 on ette nähtud:

„Eelmisest artiklist hoolimata ei ole avalduse saanud riigi kohtul või haldusorganil kohustust anda korraldus lapse tagastamise kohta, kui lapse tagastamisele vastu olev isik, asutus või muu organ tuvastab, et:

a) lapse eest hoolitsenud isik, asutus või muu organ ei ole lapse äraviimise või kinnihoidmise ajal teostanud oma hooldusõigust või et ta on nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega või on selle hiljem heaks kiitnud või

b) valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda.

Kohus või haldusorgan võib keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi minna.

Selles artiklis nimetatud asjaolude kaalumisel peab kohus või haldusorgan arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat teavet, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus.“

5

Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1) artiklis 5 „Kohtualluvus kostja kohtusse ilmumise alusel“ on ette nähtud:

„Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks.“

6

Nimetatud määruse artiklis 15 on ette nähtud:

„Ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks vastavalt [Haagi protokollile] liikmesriikides, kelle suhtes see õigusakt on siduv.“

7

Nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsus 2009/941/EÜ, mis käsitleb ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva 23. novembri 2007. aasta Haagi protokolli sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt (ELT 2009, L 331, lk 17), põhjendustes 3 ja 11 on märgitud:

[…]

8

Haagi protokolli artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas protokollis määratakse kindlaks, millise riigi õigust kohaldatakse pere-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhtest tulenevate ülalpidamiskohustuste suhtes, kaasa arvatud lapse ülalpidamise kohustuse suhtes vanemate perekonnaseisust olenemata.“

9

Protokolli artiklis 2 „Üldine kohaldamine“ on sätestatud:

„Käesolevat protokolli kohaldatakse ka juhul, kui kohaldamisele kuulub muu kui osalisriigi õigus.“

10

Protokolli artiklis 3 „Üldsäte kohaldatava õiguse kohta“ on sätestatud:

„1.   Kui käesolevast protokollist ei tulene teisiti, kohaldatakse ülalpidamiskohustuste suhtes õigustatud isiku peamiseks elukohaks [mõiste „peamine elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] oleva riigi õigust.

2.   Kui õigustatud isiku [harilik viibimiskoht] muutub, kohaldatakse uueks [harilikuks viibimiskohaks] oleva riigi õigust alates muutuse toimumise hetkest.“

11

Haagi protokolli artiklis 4 „Erisätted teatavate õigustatud isikute eelisseisundi kohta“ on sätestatud:

„1.   Järgmisi sätteid kohaldatakse järgmiste ülalpidamiskohustuste suhtes:

[…]

2.   Kui õigustatud isikul ei ole artiklis 3 osutatud õiguse alusel võimalik kohustatud isikult elatist saada, kohaldatakse kohtu asukohariigi õigust.

[…]

4.   Kui õigustatud isikul ei ole artiklis 3 või käesoleva artikli lõikes 2 või 3 osutatud õiguse alusel võimalik kohustatud isikult elatist saada, kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodakondsus on neil mõlemal, kui selline riik on olemas.“

12

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 1 lõike 3 punktis e on sätestatud, et seda määrust ei kohaldata ülalpidamiskohustuse suhtes.

13

Määruse II peatüki „Kohtualluvus“ 2. jagu „Vanemlik vastutus“ sisaldab artikleid 8–15.

14

Määruse artiklis 8 „Üldine kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht [mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

15

Määruse nr 2201/2003 artiklis 10 on ette nähtud:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise [mõiste „kinnipidamine“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kinnihoidmine“] korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse [harilik viibimiskoht] vahetult enne [ebaseaduslikku] äraviimist või [kinnihoidmist], oma pädevuse, kuni laps on saanud [hariliku viibimiskoha] teises liikmesriigis ja

16

Poola kodanikel A. P-l ja W. J-il, kes elasid ja töötasid Ühendkuningriigis vähemalt alates 2012. aastast, sündisid seal vastavalt 2015. aasta juunis ja 2017. aasta mais lapsed L. J. ja J. J. Neil kahel lapsel on Poola ja Ühendkuningriigi kodakondsus.

17

A. P. ja tema tütar L. J. saabusid 2017. aasta sügisel Poolasse ning viibisid seal kuni 7. oktoobrini 2017, kuna A. P. isikutunnistuse kehtivus lõppes. A. P. teatas selles riigis viibimise ajal W. J-ile, et ta kavatseb jääda Poolasse kauemaks, millega viimane nõustus. A. P. naasis 7. oktoobril 2017 Ühendkuningriiki, kust ta järgmisel päeval uuesti lahkus, võttes kaasa oma poja J. J-i. Mõni päev hiljem teatas A. P. W. J-ile oma kavatsusest jääda laste L. J-i ja J. J-iga (edaspidi „lapsed“) alaliselt Poolasse, milleks W. J. oma nõusolekut ei andnud.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest nähtub, et 2019. aasta aprillis elasid lapsed ühes Poola linnas A. P. ning oma vanavanemate, onu ja samuti alaealise nõoga; et L. J. käis lasteaias, samas kui J. J-i eest hoolitses A. P., kes aga oli ka meditsiiniasutuste järelevalve all, kuna ta viibis neis asutustes korrapäraselt haiglaravil. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et A. P. sai Poolas oma laste eest hoolitsemise eest sotsiaaltoetust.

19

W. J. esitas 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel Ühendkuningriigi keskasutusele laste tagasitoomise taotluse.

20

Taotlus edastati 3. jaanuaril 2018 pädevale Sąd Rejonowyle (rajoonikohus, Poola), kes jättis selle taotluse 26. veebruari 2018. aasta kohtumäärusega rahuldamata.

21

Lapsed, keda esindas A. P., esitasid 7. novembril 2018 Sąd Rejonowy w Pilele (Piła rajoonikohus, Poola) igakuise ülalpidamise avalduse W. J-i vastu, kes osales menetluses poolena ega esitanud kohtualluvuse suhtes vastuväiteid.

22

Nimetatud kohus kohustas 11. aprilli 2019. aasta otsusega W. J-i maksma Poola õiguse alusel igale lapsele alates 7. novembrist 2018 igakuist ülalpidamist.

23

W. J. kaebas nii 26. veebruari 2018. aasta kohtumääruse, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, kui ka käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse edasi.

24

Pädev Sąd Okręgowy (regionaalne kohus, Poola), kellele esitati 26. veebruari 2018. aasta kohtumääruse peale apellatsioonkaebus, kohustas 24. mai 2019. aasta kohtumäärusega A. P-d andma lapsed W. J-ile üle hiljemalt 26. juuniks 2019, kuna lapsi hoiti Poolas kinni ebaseaduslikult, nende harilik viibimiskoht vahetult enne kinnihoidmist oli Ühendkuningriigis ning ei ole tõsist ohtu, et nende tagasitoomine sellesse riiki võib neile põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või panna muul viisil lapsed talumatusse olukorda Haagi 1980. aasta konventsiooni artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses.

25

W. J. põhjendas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sąd Okręgowy w Poznaniu (Poznańi regionaalne kohus, Poola) käesoleva kohtuotsuse punktis 22 mainitud 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust väitega, et on tehtud faktiviga, kuna ei ole võetud arvesse 24. mai 2019. aasta kohtumäärust, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis ja milles kohustati A. P-d andma lapsed nende isale üle hiljemalt 26. juuniks 2019.

26

Esimesena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses, et nimetatud 24. mai 2019. aasta kohtumäärus on lõplik ning selle täitmiseks tuleb lapsed Ühendkuningriiki tagasi tuua, kuna W. J-i harilik viibimiskoht on jätkuvalt selles riigis. Samas ei ole A. P. andnud lapsi ettenähtud tähtajaks W. J-ile üle ning otsingud nende leidmiseks ei ole eelotsusetaotluse esitamise ajani tulemusi andnud.

27

Teisena toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et määruse nr 4/2009 artikli 5 alusel allub asi Poola kohtule, mida W. J. ei ole vaidlustanud, kuivõrd ta ei ole esitanud kohtualluvuse puudumise vastuväidet.

28

Kolmandana täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema ülesanne on kindlaks määrata kõnealuse ülalpidamiskohustuse suhtes kohaldatav õigus.

29

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Poola õigust, mille alusel tegi Sąd Rejonowy w Pile (Piła rajoonikohus) oma otsuse, saab kohaldada üksnes juhul, kui laste harilikuks viibimiskohaks on saanud – vaatamata nende ebaseaduslikule kinnihoidmisele Poolas ja kohtumäärusele, mille kohaselt tuleb nad Ühendkuningriiki tagasi tuua – pärast saabumist 2017. aastal Poola, mis põhjendab kohaldatava õiguse kindlaksmääramist Haagi protokolli artikli 3 lõike 2 alusel, kuivõrd muud Poola õigusega ühendava seose tuvastamise kriteeriumid on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul välistatud.

30

Samas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas nimetatud sätet tuleb tõlgendada vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 10, millega on põhimõtteliselt vastuolus see, kui vanemlikku vastutust käsitlev asi antakse lahendamiseks üle sellise liikmesriigi kohtule, kus on väidetavalt lapse uus harilik viibimiskoht, juhul kui laps viiakse sellesse riiki või hoitakse seal kinni ebaseaduslikult.

31

Kui aga möönda, et lapsed ei saa omandada uut harilikku viibimiskohta riigis, kus neid ebaseaduslikult kinni hoitakse, on põhikohtuasjas kõne all olevale ülalpidamiskohustusele kohaldatav õigus Haagi protokolli artikli 3 lõike 1 alusel Ühendkuningriigi õigus kui selle riigi õigus, kus on säilinud laste harilik viibimiskoht.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et erinevalt määrusest nr 2201/2003 ei sisalda määrus nr 4/2009 ega Haagi protokoll erinorme, mis määraksid kindlaks seosed ühelt poolt hariliku viibimiskoha ja teiselt poolt ülalpidamiskohustuste asjade nii kohtualluvuse kui ka vastavas valdkonnas kohaldamisele kuuluva õiguse vahel, kui õigustatud isik on teatavas liikmesriigis ebaseaduslikult kinni hoitud laps. Selle järelduse põhjal võib asuda seisukohale, et Haagi protokolli artikli 3 lõike 2 kohaselt ei mõjuta lapse ebaseaduslik kinnihoidmine liikmesriigi territooriumil üldse seda, et lapse harilikuks viibimiskohaks on saanud see liikmesriik, mistõttu võib selle liikmesriigi õigus olla uue hariliku viibimiskoha riigi õigusena ülalpidamiskohustuse suhtes kohaldatav alates hetkest, mil selline viibimiskoha muutus toimus.

33

Niisuguses kontekstis otsustas Sąd Okręgowy w Poznaniu (Poznańi regionaalne kohus) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Haagi protokolli artikli 3 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et [ülalpidamist] saama õigustatud laps võib omandada uue hariliku viibimiskoha riigis, kus teda on ebaseaduslikult kinni hoitud, kui kohus on määranud lapse tagasitoomise riiki, kus oli tema harilik viibimiskoht vahetult enne ebaseaduslikku kinnihoidmist?“

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas Euroopa Kohtule 4. novembri 2021. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. novembril 2021, et Sąd Najwyższy, Izba Kontroli Nadzwyczajnej i Spraw Publicznych (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium) otsustas Rzecznik Praw Dziecka (lasteombudsman, Poola) esitatud erakorralise kassatsioonkaebuse (skarga nadzwyczajna) läbivaatamise raames 6. oktoobri 2021. aasta määrusega osaliselt tühistada 24. mai 2019. aasta määruse, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 24. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul järeldub sellest, et 24. mai 2019. aasta määrus laste Ühendkuningriiki tagasitoomise kohta ei ole enam kohaldatav.

35

Euroopa Kohtu neljanda koja president otsustas 23. novembril 2021 edastada selle kirja põhikohtuasja pooltele ja huvitatud isikutele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 tähenduses, keda kutsuti üles esitama oma võimalikud seisukohad enne 15. detsembrit 2021.

36

Sellele üleskutsele vastas ainult Euroopa Komisjon, märkides, et ta loobub Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse kohta juba esitatud seisukohti täiendavate seisukohtade esitamisest.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas Euroopa Kohtusse 31. detsembril 2021. aastal saabunud uues, 20. detsembri 2021. aasta kirjas, tuginedes 16. novembri 2021. aasta kohtuotsusele Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931), et Poola justiitsminister on delegeerimise menetluses tähtajatult nimetanud käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohtukoosseisu kuulunud kohtuniku eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtunikuks. Selles kirjas tuletas eelotsusetaotluse esitanud kohus ka meelde, et käesoleva kohtuotsuse punktis 34 mainitud erakorralise kassatsioonkaebuse menetluses on esitatud Euroopa Kohtus pooleli olevas kohtuasjas C‑720/21 käsitletav eelotsusetaotlus.

38

Euroopa Kohtu neljanda koja president otsustas 11. jaanuaril 2022 edastada eelotsusetaotluse esitanud kohtu uue kirja põhikohtuasja pooltele ja huvitatud isikutele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 tähenduses, keda kutsuti üles esitama oma võimalikud seisukohad enne 31. jaanuari 2022.

39

L. J. ja J. J., Poola valitsus ja komisjon vastasid sellele üleskutsele.

40

L. J. ja J. J., keda õiguslikult esindas A. P., palusid oma seisukohtades sisuliselt esiteks, et lasteombudsmanil palutaks käesolevas asjas „võtta seisukoht“, ja teiseks väitsid nad, et kui erakorralise kassatsioonkaebuse menetluses tuvastatakse nõuetevastasus, siis ei peaks see kaasa tooma võimalikke tagajärgi nende suhtes.

41

Poola valitsus väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu uues kirjas edastatud teabel ei ole tähtsust ei eelotsusetaotluse vastuvõetavuse hindamisel ega ka vastava küsimuse analüüsimisel.

42

Komisjon, kes märkis küll, et loobub seisukohtade esitamisest, osutas asjaolule, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud, mis osas on vaja arvesse võtta käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohtukoosseisu kuuluva kohtuniku delegeerimist justiitsministri poolt, selle delegeerimise võimalikke tagajärgi eelkõige kohtukoosseisu sõltumatusele või 16. novembri 2021. aasta kohtuotsuse Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931) mõju käesolevale kohtuasjale. Lisaks väitis komisjon, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud andmeid, mis võimaldaksid võtta seisukoha küsimuses, kas asjaomase kohtuniku delegeerimine sellesse kohtusse kujutab endast tema sõltumatuse rikkumist.

43

Euroopa Kohtu neljanda koja esimees otsustas 4. veebruaril 2022 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta rahuldamata L. J‑i ja J. J-i taotluse paluda lasteombudsmanil „võtta seisukoht“ käesolevas kohtuasjas, kuna viimane ei ole põhikohtuasja pool ja kuna sellise taotluse rahuldamine menetluse väga hilises staadiumis tooks kaasa menetluse olulise hilinemise ja seega korrakohase õigusemõistmise nõudega vastuolus olevaid tagajärgi.

44

Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas käesoleva kohtuotsuse punktis 37 mainitud 20. detsembri 2021. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et Poola justiitsminister on delegeerinud käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohtukoosseisu liikme tähtajatult eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtuniku ametisse. Nagu komisjon märkis, ei täpsusta eelotsusetaotluse esitanud kohus, millised on tema seisukoha põhjal sellisest olukorrast tulenevad tagajärjed eelkõige selle kohtu sõltumatusele. Siiski võib järeldada, et sellele olukorrale osutades näib eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlevat, kas ta on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, mis on eelotsusetaotluse vastuvõetavuse tingimus.

45

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse valdkonda kuuluv küsimus – ja kas eelotsusetaotlus on seega vastuvõetav, arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 43, ning 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 66).

46

Liikmesriikide kohtute sõltumatus on liidu õiguskorra jaoks väga oluline mitmel põhjusel. Eelkõige on see sõltumatus oluline ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluste mehhanismi raames toimuva õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast, sest selle mehhanismi saab käivitada ainult organ, kellel tuleb kohaldada liidu õigust ja kes vastab muu hulgas sõltumatuse kriteeriumile (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Sõltumatuse ja erapooletuse tagatis, mis peavad liidu õiguse kohaselt olema, eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, liikmete nimetamist, ametiaega ning ka taandumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 52, ning 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt, C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931, punktid 67 ja 71).

48

Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et Sąd Okręgowy w Poznaniu (Poznańi regionaalne kohus) on üks Poola üldkohus.

49

Kui eelotsusetaotlus pärineb liikmesriigi kohtult, tuleb eeldada, et see vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meelde tuletatud nõuetele sõltumata selle konkreetsest kohtukoosseisust (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 69).

50

See eeldus kehtib siiski ainult ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluste vastuvõetavuse hindamisel. Sellest ei saa seega järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise tingimused võimaldavad tingimata tagada võimaluse pöörduda sõltumatusse, erapooletusse ja seaduse alusel moodustatud kohtusse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 74).

51

Lisaks on võimalik see eeldus ümber lükata, kui riigisisese või rahvusvahelise kohtu jõustunud kohtuotsus annab alust järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluv kohtunik või kuuluvad kohtunikud ei vasta sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu tingimusele ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses koostoimes põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga. Sama kehtiks ka juhul, kui lisaks ELTL artikli 267 alusel formaalselt taotluse esitanud kohtuniku või kohtunike isiklikule olukorrale peaksid muud asjaolud mõjutama selle eelotsusetaotluse esitanud kohtu toimimist, millesse need kohtunikud kuuluvad, ning seega kahjustama selle kohtu sõltumatust ja erapooletust (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punktid 72 ja 75).

52

Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus tuginenud ühelegi konkreetsele ja täpsele asjaolule, mis võimaldaks kohtuotsuse eelmises punktis meelde tuletatud tingimustel ümber lükata eelduse, et käesoleva eelotsusetaotluse on esitanud organ, kes vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meelde tuletatud nõuetele.

53

Teiseks teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma 4. novembri 2021. aasta kirjas Euroopa Kohtule, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, et 24. mai 2019. aasta määrus, millega kohustati A. P-d andma lapsed üle W. J‑ile 26. juuniks 2019, kaotas kehtivuse, kuna Sąd Najwyższy, Izba Kontroli Nadzwyczajnej i Spraw Publicznych (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium) rahuldas lasteombudsmani erakorralise kassatsioonkaebuse.

54

Kuigi vastab tõele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimus puudutab peamiselt järeldusi, mida tuleb Haagi protokolli artikli 3 tõlgendamisel teha 24. mai 2019. aasta kohtumääruses tuvastatud asjaoludest, et A. P. hoidis tema ja W. J-i lapsi Poolas ebaseaduslikult kinni ning et nad tuleb anda üle W. J‑ile, kes elab Ühendkuningriigis, ei saa Sąd Najwyższy, Izba Kontroli Nadzwyczajnej i Spraw Publicznychi (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium) otsusest siiski järeldada, et nimetatud küsimus ei ole põhikohtuasja analüüsimisel asjakohane.

55

Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitusi arvestades kindel, et Sąd Najwyższy, Izba Kontroli Nadzwyczajnej i Spraw Publicznychi (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium) sellise otsuse alusel tuleb asuda seisukohale, et 24. mai 2019. aasta kohtumäärus, millega kohustati lapsed W. J-ile üle andma, ei ole Poola õiguskorras kehtinud, mistõttu ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse asjakohasuse eeldus ümber lükatud.

56

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimuses sisuliselt selgitada, kas Haagi protokolli artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selle kindlaksmääramisel, milline õigus kuulub kohaldamisele alaealise lapse ülalpidamisnõude suhtes, kelle on üks tema vanem viinud ära teatava liikmesriigi territooriumile, piisab selle takistamiseks, et laps omandab hariliku viibimiskoha selle liikmesriigi territooriumil, asjaolust, et selle liikmesriigi kohus on eraldiseisvas menetluses kohustanud tooma lapse tagasi riiki, kus lapsel oli koos oma vanematega harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist.

58

Kõigepealt tuleb märkida, et kuna Euroopa Liidu Nõukogu on otsusega 2009/941 Haagi protokolli heaks kiitnud, on selle sätete tõlgendamine Euroopa Kohtu pädevuses (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Mölk, C‑214/17, EU:C:2018:744, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et Ühendkuningriigi suhtes, mille territooriumil W. J. viibib, ei ole nimetatud protokoll siduv, ei avalda käesolevale kohtuasjale mõju, kuna Haagi protokolli artikli 2 alusel kohaldatakse Haagi protokolli ka juhul, kui kohaldamisele kuulub muu kui osalisriigi õigus.

59

Haagi protokolli artikli 3 lõike 1 alusel kohaldatakse ülalpidamiskohustuste suhtes õigustatud isiku harilikuks viibimiskohaks oleva riigi õigust, kui sellest protokollist ei tulene teisiti. Selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et kui õigustatud isiku harilik viibimiskoht muutub, kohaldatakse uueks harilikuks viibimiskohaks oleva riigi õigust alates muutuse toimumise hetkest.

60

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitusi selle kohta, kas ülalpidamisnõude suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel on võimalik võtta arvesse Haagi protokolli artikli 3 lõikes 2 ette nähtud hariliku viibimiskoha muutust juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isikut hoitakse selle riigi territooriumil, kus ta füüsiliselt viibib, ebaseaduslikult kinni. Täpsemini soovib ta sisuliselt teada, kas õigustatud isiku ebaseaduslik kinnihoidmine teatava liikmesriigi territooriumil võib mõjutada tema riigis elamise stabiilsust kui tema hariliku viibimiskoha kindlaksmääramise kriteeriumi.

61

Esitatud küsimus muudab seega vajalikuks tõlgendada ülalpidamist saama õigustatud isiku hariliku viibimiskoha mõistet Haagi protokolli artikli 3 tähenduses ning kontrollida, et õigustatud isiku kinnihoidmine liikmesriigi territooriumil ei takista tema hariliku viibimiskoha ülekandumist selle riigi territooriumile.

62

Esimesena, mis puudutab ülalpidamist saama õigustatud isiku hariliku viibimiskoha mõistet, siis tuleb märkida, et Haagi protokollis ei ole seda mõistet määratletud ning selles ei ole vastava mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt viidatud ka osalisriigi õigusele. Neil asjaoludel tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et selle mõiste tähendust ja ulatust tuleb üldjuhul tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse õigusnormide konteksti ja asjaomaste õigusnormidega taotletavaid eesmärke (vt analoogia alusel 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 44, ja 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus IB (abikaasa harilik viibimiskoht – lahutus), C‑289/20, EU:C:2021:955, punkt 39)).

63

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et omadussõna „harilik“ kasutamine annab alust järeldada, et viibimiskoht peab olema piisavalt stabiilne, välistades ajutise või episoodilise viibimise. Seda järeldust kinnitab kaalutlus, mida on väljendatud Andrea Bonomi koostatud Haagi protokolli seletuskirja (Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud tekst) punktis 42 ning mille kohaselt eeldab „hariliku“ viibimiskoha kriteerium teatavat stabiilsust, mis tähendab, et „[ü]lalpidamiskohustuse suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks ei piisa pelgalt ajutisest viibimiskohast“.

64

Seejärel tuleb rõhutada, et Haagi protokolli artikkel 3 peegeldab selle protokolli aluseks olevat kollisiooninormide süsteemi, kuna sellise süsteemi eesmärk on tagada kohaldatava õiguse ettenähtavus, tagades, et niimoodi kindlaks määratud õigusel ei puudu piisav seos kõnealuse perekondliku olukorraga, arvestades, et ülalpidamist saama õigustatud isiku hariliku viibimiskoha õiguseks loetakse põhimõtteliselt õigust, millel on kõige tihedam seos tema olukorraga ja mis võib kõige paremini reguleerida konkreetseid probleeme, mis võivad ülalpidamist saama õigustatud isikul ette tulla (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus KP, C‑83/17, EU:C:2018:408, punktid 41–43, ja 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Mölk, C‑214/17, EU:C:2018:744, punkt 28).

65

Tuleb rõhutada, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 mainitud seletuskirja punktis 37, et nimetatud seose peamine eelis on see, et selle alusel määratakse kindlaks ülalpidamiskohustuse olemasolu ja suurus, võttes arvesse „õiguslikke ja faktilisi asjaolusid selle riigi sotsiaalses keskkonnas, kus õigustatud isik elab ja peamiselt tegutseb“. Kuna nimetatud seletuskirja samas punktis on rõhutatud, et ülalpidamist saama õigustatud isik kasutab ülalpidamistoetust elamisega seotud väljaminekuteks, tuleb „hinnata konkreetset probleemi, mis tekib seoses konkreetse ühiskonnaga, kus ülalpidamist saama õigustatud isik hetkel ja edaspidi elab“.

66

Seega on õigustatud asuda seisukohale, et seda eesmärki arvestades on ülalpidamist saama õigustatud isiku harilik viibimiskoht koht, kus on faktiliselt tema elu harilik kese, võttes arvesse tema perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda. See on nii seda enam, kui õigustatud isik on väike laps, kuna vastavalt põhiõiguste harta artikli 24 lõikele 2 tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse lapse parimaid huve, mis nõuab eelkõige selle tagamist, nagu Poola valitsus sisuliselt rõhutas, et tal on piisavad vahendid seoses perekondliku ja sotsiaalse keskkonnaga, milles ta tegelikult elab.

67

Kuna käesoleva kohtuotsuse eelmisest punktist tulenevalt on ülesanne teha konkreetsel juhul kindlaks, kas ülalpidamist saama õigustatud isiku harilik viibimiskoht on teatavas ühes või teises riigis, faktilise hinnangu andmise küsimus, on liikmesriigi kohtu, kelle poole on pöördutud, ülesanne teha kõiki konkreetse juhtumi faktilisi asjaolusid arvestades kindlaks, kus asub asjaomase isiku harilik viibimiskoht (vt analoogia alusel eelkõige 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punkt 42, ja 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus HR, C‑512/17, EU:C:2018:513, punkt 40).

68

Teisena tuleb märkida, et Haagi protokolli artikli 3 lõikes 2 ei ole ette nähtud erisätteid, vaid selles on ühendav seos ette nähtud ülalpidamist saama õigustatud isiku uueks harilikuks viibimiskohaks oleva riigi õigusega alates hariliku viibimiskoha muutumise hetkest, isegi siis, kui teatavas kohtulahendis on ette nähtud ülalpidamist saama õigustatud alaealise isiku üleandmine teises riigis elavale vanemale.

69

Pealegi võimaldab selle sätte eeskiri säilitada seose ülalpidamist saama õigustatud isiku ja koha vahel, kus ta tegelikult elab (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus KP, C‑83/17, EU:C:2018:408, punkt 43) ja seetõttu võtta juhul, kui õigustatud isik on alaealine, täielikult arvesse selle lapse parimaid huve, kuna see võimaldab kohtul, kelle poole on pöördutud, määrata kindlaks vahendid, mida laps vajab, võttes parimal viisil arvesse perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda, milles laps tegelikult areneb.

70

Sellest järeldub, et Haagi protokolli artikli 3 lõike 2 eesmärgiga ning lapse parimate huvide arvessevõtmisega oleks vastuolus see, kui liikmesriigi kohtu sellise otsuse olemasolu, milles tuvastatakse alaealise lapse äraviimise või kinnihoidmise ebaseaduslikkus ning millega nähakse ette, et laps tuleb anda teises riigis elavale vanemale üle, takistaks põhimõtteliselt asumast seisukohale, et lapse ülalpidamisnõude suhtes kohaldamisele kuuluva õiguse kindlakstegemiseks on lapse harilik viibimiskoht vastava liikmesriigi territooriumil.

71

Kuivõrd õigusnormides ei ole sätestatud teisiti, ei ole ühtegi alust, mis õigustaks Haagi protokolli artikli 3 tõlgendamist määruse nr 2201/2003 artikli 10 sätteid arvestades või kooskõlas nende sätetega, mis neutraliseerivad selle, et vanemlikku vastutust puudutavas asjas kandub kohtualluvus põhimõtteliselt üle selle liikmesriigi kohtult, kus on lapse uus harilik viibimiskoht ebaseadusliku äraviimise või kinnihoidmise tulemusel, selle liikmesriigi kohtule allumise kasuks, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne sellist äraviimist või kinnihoidmist.

72

Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud, et määruse nr 2201/2003 artiklis 10 ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja tuleb tõlgendada kitsalt ning seega ei tohi tõlgendus minna kaugemale määruses otseselt ette nähtud juhtudest (vt selle kohta 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus MCP, C‑603/20 PPU, EU:C:2021:231, punktid 45 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

73

Sellest järeldub, et riigisisene kohus, kelle poole on pöördutud, saab Haagi protokolli artikli 3 alusel kohaldamisele kuuluva õiguse kindlakstegemise huvides võtta arvesse selle tuvastamiseks, kas ülalpidamist saama õigustatud lapse hariliku viibimiskoha muutumine on tegelikult aset leidnud, lapse äraviimise või kinnihoidmise võimalikku ebaseaduslikkust üksnes juhtumi kõigi asjaolude hindamise kontekstis, pidades nõuetekohaselt silmas lapse parimaid huve, koos muude asjaoludega, mis võivad näidata või ümber lükata, et lapse viibimine riigis, kuhu teda on viidud, on piisavalt stabiilne, võttes arvesse perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda.

74

Sellega seoses tuleb märkida, et kui liikmesriigi kohtule esitatakse ülalpidamisnõue – nagu põhikohtuasjas – õigustatud isiku sellesse liikmesriiki viimise järgse ajavahemiku eest, siis tuleb asuda seisukohale, et põhimõtteliselt on hetk, mille seisust peab see kohus konkreetselt lähtuma, et hinnata õigustatud isiku hariliku viibimiskoha asukohta selleks, et teha kindlaks asjaomasele ülalpidamiskohustusele kohaldatav õigus, see hetk, mille seisuga tuleb teha otsus ülalpidamiskohustuse suhtes, nagu märkis ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades. Selline tõlgendus võimaldab vastavalt Haagi protokolli artikli 3 lõike 2 eesmärgile säilitada seose ülalpidamist saama õigustatud isiku ja koha vahel, kus ülalpidamisnõue, millele tal on õigus, peab võimaldama tal oma vajadusi rahuldada.

75

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et Sąd Rejonowy w Pile (Piła rajoonikohus) otsus rahuldada laste ülalpidamisnõue Poola õiguse alusel kuulutati 11. aprillil 2019, see tähendab ajal, mil ühelt poolt olid lapsed elanud koos emaga Poolas viimase perekonna juures veidi rohkem kui 17 kuud, ning teiselt poolt oli pädev Sąd Rejonowy (rajoonikohus) jätnud W. J-i esitatud laste tagasitoomise avalduse rahuldamata.

76

Seega ei saa Sąd Rejonowy w Pilele (Piła rajoonikohus) ette heita, et ta ei võtnud oma 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse tegemisel arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 24 mainitud 24. mai 2019. aasta kohtumäärust, milles nähti ette laste Ühendkuningriiki tagasitoomine.

77

Teiseks tuleb märkida, et kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on pädev hindama faktilisi asjaolusid uuesti, võrreldes Sąd Rejonowy w Pile (Piła maakonnakohus) läbi viidud hinnanguga, on tema ülesanne esitatud ülalpidamisnõude suhtes kohaldamisele kuuluva õiguse kindlaksmääramiseks kontrollida, kas arvestades kõiki olemasolevaid asjaolusid, mis iseloomustavad laste olukorda ning nende perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda, on nende viibimine liikmesriigis, kuhu nad on viidud, stabiilne.

78

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et Haagi protokolli artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selle kindlaksmääramisel, milline õigus kuulub kohaldamisele alaealise lapse ülalpidamisnõude suhtes, kelle on üks tema vanem viinud ära teatava liikmesriigi territooriumile, ei piisa selle takistamiseks, et laps omandab hariliku viibimiskoha selle liikmesriigi territooriumil, asjaolust, et selle liikmesriigi kohus on eraldiseisvas menetluses kohustanud tooma lapse tagasi riiki, kus lapsel oli koos oma vanematega harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist.

79

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva 23. novembri 2007. aasta Haagi protokolli, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsusega 2009/941/EÜ, artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selle kindlaksmääramisel, milline õigus kuulub kohaldamisele alaealise lapse ülalpidamisnõude suhtes, kelle on üks tema vanem viinud ära teatava liikmesriigi territooriumile, ei piisa selle takistamiseks, et laps omandab hariliku viibimiskoha selle liikmesriigi territooriumil, asjaolust, et selle liikmesriigi kohus on eraldiseisvas menetluses kohustanud tooma lapse tagasi riiki, kus lapsel oli koos oma vanematega harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist.