1

Oma apellatsioonkaebuses palub Hispaania Kuningriik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. septembri 2020. aasta otsuse Hispaania vs. komisjon (T‑370/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:440), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni 18. märtsi 2019. aasta otsus Kosovo reguleeriva asutuse osalemise kohta Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti tegevuses (ELT 2019, C 115, lk 26; edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ja teiselt poolt Kosovo vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu (ELT 2016, L 71, lk 3; edaspidi „SAL Kosovo“) seitsmeteistkümnendas põhjenduses on märgitud, et see leping „ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244/99 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta“.

3

Selle lepingu artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesoleva lepingu ega selle lisade ega protokollide tingimused, sõnastus ega määratlused ei tähenda Kosovo tunnustamist liidu poolt iseseisva riigina ega tähenda ka seda, et üksikud liikmesriigid Kosovot sellisena tunnustavad, kui nad ei ole seda teinud.“

4

Lepingu artiklis 111 „Elektroonilise side võrgud ja teenused“ on sätestatud:

„Koostöö keskendub eelkõige prioriteetsetele valdkondadele, mis on seotud ELi õigustikuga nimetatud valdkonnas.

Eeskätt tugevdavad lepinguosalised koostööd elektroonilise side võrkude ja teenuste valdkonnas, et selle lõppeesmärgina võtaks Kosovo viie aasta möödumisel käesoleva lepingu jõustumisest vastu ELi selle sektori õigustiku, pöörates erilist tähelepanu asjaomaste reguleerivate asutuste sõltumatuse tagamisele ja kindlustamisele.“

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1971, millega asutatakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet (BEREC) ja BERECi tugiamet (BERECi büroo) ja muudetakse määrust (EL) 2015/2120 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1211/2009 (ELT 2018, L 321, lk 1), põhjendused 5, 13, 20, 22, 25, 29 ja 34 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

6

Määruse 2018/1971 artikkel 3 „BERECi eesmärgid“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   BEREC tegutseb [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määruse] (EL) nr 531/2012[, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT 2012, L 172, lk 10),] ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määruse] (EL) 2015/2120[, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT 2015, L 310, lk 1),] ning [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta] direktiivi (EL) 2018/1972[, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36),] kohaldamisala piires.

2.   BEREC järgib direktiivi (EL) 2018/1972 artiklis 3 sätestatud eesmärke. Eelkõige on BERECi eesmärk tagada elektroonilise side reguleeriva raamistiku järjepidev rakendamine käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kohaldamisala piires.

3.   BEREC täidab oma ülesandeid sõltumatult, erapooletult, läbipaistvalt ja õigeaegselt.

4.   BEREC tugineb riigi reguleerivate asutuste käsutuses olevatele eksperdiarvamustele.

[…]“.

7

Määruse 2018/1971 artikli 4 „BERECi reguleerimisülesanded“ lõike 4 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ilma et see piiraks asjaomase liidu õiguse järgimist, võtavad riigi reguleerivad asutused ja komisjon täiel määral arvesse kõiki suuniseid, arvamusi, soovitusi, ühiseid seisukohti ja parimaid tavasid, mille BEREC on vastu võtnud, et tagada elektroonilise side reguleeriva raamistiku järjepidev rakendamine artikli 3 lõikes 1 osutatud kohaldamisala piires.“

8

Määruse artiklis 8 „Reguleerivate asutuste nõukogu sõltumatus“ on ette nähtud:

„1.   Reguleerivate asutuste nõukogu tegutseb talle antud ülesandeid täites ja ilma et see piiraks selle liikmete tegevust oma asjaomase riigi reguleeriva asutuse nimel, sõltumatult ja objektiivselt liidu huvides, sõltumata mingitest konkreetsetest riiklikest või isiklikest huvidest.

2.   Ilma et see piiraks artikli 3 lõikes 6 osutatud koordineerimist, ei küsi reguleerivate asutuste nõukogu liikmed ja nende asendusliikmed juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt, isikult ega asutuselt ega võta selliseid juhiseid ka vastu.“

9

Määruse artiklis 9 „Reguleerivate asutuste nõukogu ülesanded“ on sätestatud:

„Reguleerivate asutuste nõukogu täidab järgmisi ülesandeid:

[…]

[…]“.

10

Määruse artikli 15 „Haldusnõukogu koosseis“ lõikes 3 on sätestatud:

„Haldusnõukogu liikmed ja nende asendusliikmed ei küsi juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt, isikult või asutuselt ega võta selliseid juhiseid ka vastu.“

11

Määruse 2018/1971 artikli 16 „Haldusnõukogu haldusülesanded“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Haldusnõukogu täidab järgmisi haldusülesandeid:

[…]

[…]“.

12

Määruse artikli 20 „Direktori kohustused“ lõigetes 3 ja 6 on sätestatud:

„3.   Ilma et see piiraks reguleerivate asutuste nõukogu, haldusnõukogu ja komisjoni volitusi, on direktor oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning ta ei küsi juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt, isikult või asutuselt ega võta selliseid juhiseid ka vastu.

[…]

6.   Direktor vastutab BERECi büroo ülesannete täitmise eest ning järgib reguleerivate asutuste nõukogu ja haldusnõukogu esitatud suuniseid. Eelkõige vastutab direktor järgmise eest:

[…]

13

Määruse artiklis 35 „Koostöö liidu organite, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega“ on sätestatud:

„1.   Niivõrd kui see on vajalik käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja BERECi ülesannete täitmiseks ning ilma et see piiraks liikmesriikide ja liidu institutsioonide pädevust, võivad BEREC ja BERECi büroo teha koostööd pädevate liidu organite, asutuste ja nõuanderühmadega, kolmandate riikide pädevate asutustega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Selleks võivad BEREC ja BERECi büroo komisjoni eelneval nõusolekul leppida kokku koostöökorra. Kõnealused kokkulepped ei too kaasa õiguslikke kohustusi.

2.   Reguleerivate asutuste nõukogu, töörühmade ja haldusnõukogu tegevuses võivad osaleda kolmandate riikide reguleerivad asutused, kelle peamiseks vastutusalaks on elektroonilise side valdkond, kui need kolmandad [riigid] on sõlminud sel eesmärgil liiduga lepingu.

Kõnealuste lepingute asjakohaste sätete alusel töötatakse välja töökord, millega täpsustatakse eelkõige asjaomaste kolmandate riikide reguleerivate asutuste BERECi ja BERECi büroo töös hääleõiguseta osalemise laad, ulatus ja viis, kaasa arvatud sätted, mis käsitlevad BERECi algatustes osalemist, rahalisi makseid ja BERECi büroo töötajaid. Personaliküsimustes peab kõnealune kord olema igal juhul kooskõlas personalieeskirjadega.

3.   Reguleerivate asutuste nõukogu võtab artiklis 21 osutatud iga-aastase tööprogrammi osana vastu BERECi strateegia, mis käsitleb suhteid pädevate liidu organite, asutuste ja nõuanderühmade, kolmandate riikide pädevate asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega küsimustes, mis kuuluvad BERECi pädevusvaldkonda. Komisjon, BEREC ja BERECi büroo lepivad kokku nõuetekohase töökorra, millega tagatakse, et BEREC ja BERECi büroo tegutsevad oma volituste piires ja olemasolevas institutsioonilises raamistikus.“

14

Määruse artiklis 42 „Huvide deklaratsioon“ on sätestatud:

„1.   Reguleerivate asutuste nõukogu ja haldusnõukogu liikmed, direktor, lähetatud riiklikud eksperdid ja muud töötajad, kes ei kuulu BERECi büroo personali hulka, esitavad kirjaliku deklaratsiooni, milles kinnitavad oma kohustusi ning seda, et neil puudub või on olemas otsene või kaudne huvi, mida võib pidada nende sõltumatust kahjustavaks.

[…]

2.   Reguleerivate asutuste nõukogu, haldusnõukogu ja töörühmade liikmed ning muud nende organite koosolekutel osalevad isikud, direktor, riikide lähetatud eksperdid ja muud töötajad, kes ei kuulu BERECi büroo personali hulka, esitavad hiljemalt iga koosoleku alguses täpse ja täieliku deklaratsiooni oma huvide kohta, mida võib pidada päevakorraküsimustega seoses nende sõltumatust kahjustavaks ning nad ei võta osa selliste küsimuste arutamisest ja hääletusest.

[…]“.

15

Vaidlusalune otsus, mille põhjendustes 1–3 on viidatud vastavalt ELL artikli 17 lõikele 1, määruse 2018/1971 artikli 35 lõikele 2 ja SAL Kosovo artiklile 111, näeb artiklis 1 ette:

„Kosovo reguleeriv asutus, kelle peamine ülesanne on elektroonilise side võrkude ja teenuste turgude igapäevase toimimise järelevalve, võib osaleda [BERECi] reguleerivate asutuste nõukogu, töörühmade ja BERECi Büroo haldusnõukogu tegevuses.

Kosovo reguleeriva asutuse osalemise pädevus on kindlaks määratud lisas.“

16

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–11 ning selle võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võtta kokku järgmiselt.

17

Ajavahemikus 2001–2015 sõlmis liit stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingud kuue Lääne-Balkani maaga, sealhulgas Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovoga.

18

Oma 6. veebruari 2018. aasta teatises Euroopa Parlamendile, Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Lääne-Balkani riikide reaalne ELiga ühinemise väljavaade ning ELi tõhustatud koostöö nende riikidega“ (COM(2018) 65 (final)) soovitas komisjon, et tuleks soodustada meetmeid digitaalse ühiskonna arendamiseks ning nende riikide õigusnormide kohandamiseks liidu õigusnormidega.

19

Üks nendest meetmetest seisnes Lääne-Balkani maade lõimimises selliste reguleerivate asutuste või olemasolevate ekspertrühmadega nagu BEREC. Nii nähtub komisjoni 22. juuni 2018. aasta töödokumendi „Meetmed Lääne-Balkani riikide digitaalarengu tegevuskava toetuseks“ (SWD(2018) 360 (final)) punktist 8.3.1, et „tihedamad suhted [l]iidu ja Lääne-Balkani maade reguleerivate asutuste vahel aitavad lähendada selle piirkonna reguleerimistava liidu omaga […] Isegi kui tegelikult on BERECi vaatlejastaatus kuuest Lääne-Balkani rahvamajandusest neljal, on BERECi reguleerivate asutuste nõukogu nõustunud tegema tihedamat koostööd kõigi kuue selle piirkonna reguleeriva asutusega. See on võimalik määruse [nr 1211/2009] läbivaatamise raames.“ [mitteametlik tõlge]

20

Komisjon võttis 18. märtsil 2019 vastu kuus otsust, mis puudutavad Lääne-Balkani maade reguleerivate asutuste osalemist BERECis. Nende kuue otsuse seas, mis põhinevad muu hulgas määruse 2018/1971 artikli 35 lõikel 2, on vaidlusalune otsus, millega komisjon lubas Kosovo reguleerival asutusel osaleda BERECi reguleerivate asutuste nõukogu ja töörühmade ning BERECi büroo haldusnõukogu tegevuses.

21

Üldkohtu kantseleisse 19. juunil 2019 saabunud hagiavaldusega palus Hispaania Kuningriik tühistada vaidlusaluse otsuse.

22

Hispaania Kuningriik põhjendas oma hagi kolme väitega, mille kohaselt on rikutud määruse 2018/1971 artiklit 35.

23

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagi tervikuna rahuldamata.

24

Hispaania Kuningriik leidis oma hagi esimeses väites, et vaidlusalune otsus rikub määruse 2018/1971 artiklit 35, kuna Kosovo ei ole „kolmas maa“ (hispaania keeles tercer país, mida võib eesti keelde tõlkida ka kui „kolmas maa“; õigusnormide eestikeelses versioonis kasutatakse üksnes mõistet „kolmas riik“, kuid kohtuotsuse tõlkes eristatakse selguse huvides neid mõisteid menetluskeele alusel) selle sätte tähenduses. Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28 märkinud, et mõistet „kolmas [maa]“ ei ole määratletud määruses 2018/1971 ega asjakohastes liidu õigusnormides, rõhutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 29 ja 30, et EL toimimise lepingus on kasutatud nii mõisteid „kolmandad [maad]“ (hispaania keeles terceros países) kui ka „kolmandad riigid“ (hispaania keeles terceros Estados). Üldkohus tuletas sellega seoses meelde, et EL toimimise lepingu V osa „Liidu välistegevus“, mille III jaotis käsitleb koostööd „kolmandate [maadega]“ (terceros países) ja VI jaotis suhteid „rahvusvaheliste organisatsioonide ja kolmandate [maadega]“ (terceros países), kajastab asjaolu, et rahvusvaheline ühiskond koosneb erinevatest osalistest. Üldkohus järeldas sellest, et „kolmandaid [maid]“ (terceros países) käsitlevate EL toimimise lepingu sätete eesmärk on võimaldada liidul sõlmida rahvusvahelisi lepinguid territoriaalsete üksustega, kes on hõlmatud paindliku mõistega „maad“ (hispaania keeles países), kuid kes ei ole tingimata „riigid“ (hispaania keeles Estados) rahvusvahelise õiguse tähenduses.

25

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 leidis Üldkohus, et liidu esmases õiguses, eelkõige ELTL artiklites 212 ja 216–218 kasutatud mõiste „kolmas [maa]“ (tercer país) ei saa olla teistsuguse tähendusega, kui seesama mõiste esineb teisese õiguse tekstis. Ta järeldas sellest kohtuotsuse punktis 36, et mõiste „kolmas [maa]“ (tercer país) määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses ei saa olla samaväärne mõistega „kolmas riik“ (hispaania keeles tercer Estado), vaid sellel on laiem ulatus, mis läheb kaugemale üksnes suveräänsetest riikidest (hispaania keeles Estados soberanos), ilma et see piiraks liidu seisukohta seoses Kosovo kui sõltumatu riigi (hispaania keeles Estado independiente) staatusega, kellel võib „kolmanda [maana]“ (tercer país) olla ka selline ametiasutus nagu Kosovo reguleeriv asutus.

26

Hispaania Kuningriik väitis oma hagi teises väites, et SAL Kosovo artikkel 111 ei ole liiduga sõlmitud leping, mis võimaldaks kolmanda riigi reguleerival asutusel osaleda BERECi organite tegevuses määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses. Selle kohta otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–49, et täidetud on kaks tingimust, millest sõltub kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine BERECi organites, nimelt esiteks on asjaomane kolmas riik ja liit sõlminud „lepingu“ ning teiseks on leping sõlmitud „sel eesmärgil“.

27

Teise tingimuse kohta täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53, et just määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 nimetatud piiratud õigustega osalemine vastab SAL Kosovo artiklis 111 ette nähtud tihedale koostööle, ilma et see oleks siiski samaväärne Kosovo reguleeriva asutuse „integreerimisega“ BERECi struktuuri. Seetõttu järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et SAL Kosovo artikkel 111 on „sel eesmärgil“ sõlmitud leping nimetatud määruse artikli 35 lõike 2 tähenduses.

28

Mis puudutab viimasena hagi kolmandat väidet, mille kohaselt rikub vaidlusalune otsus määruse 2018/1971 artiklit 35, kuna komisjon kaldus kõrvale kolmandate [maade] reguleerivate asutuste BERECis osalemiseks kehtestatud menetlusest, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 81 sisuliselt, et määruses 2018/1971 ega ka üheski teises liidu õigusaktis ei ole otsesõnu antud BERECi büroole ega mõnele muule organile pädevust kehtestada kolmandate [maade] reguleerivate asutuste osalemise suhtes kohaldatavat töökorda ja ehkki ELL artikkel 17 on üldnorm, on see piisav õiguslik alus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks. Ta järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et komisjon oli selle sätte järgi pädev vaidlusaluses otsuses ühepoolselt kehtestama töökorra määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teise lõigu tähenduses.

29

Hispaania Kuningriik palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

30

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

31

Hispaania Kuningriik põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist mõiste „kolmas [maa]“ (tercer país) tõlgendamisel määruse 2018/1971 artikli 35 tähenduses; teine õigusnormi rikkumist SAL Kosovo artikli 111 tõlgendamisel ja kohaldamisel koostoimes määruse 2018/1971 artikliga 35, kuivõrd Üldkohus andis ebaõige tõlgenduse tagajärgedele, mis on sellel, et liit ei ole võtnud seisukohta Kosovo staatuse osas rahvusvahelise õiguse järgi; kolmas õigusnormi rikkumist nende sätete tõlgendamisel, kuivõrd viidatud koostöö ei hõlma osalemist BERECis ja BERECi büroo haldusnõukogu tegevuses; neljas õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järelduses, et ELL artikkel 17 on kehtiv alus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks, ja viies õigusnormi rikkumist määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tõlgendamisel, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuses leiti, et töökorra võib komisjon kehtestada ühepoolselt.

32

Esimeses väites leiab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 õigusnormi, kui ta leidis, et mõistel „kolmas [maa]“ (tercer país) määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses on laiem ulatus kui mõistel „kolmas riik“ (tercer Estado), kuna esimesena nimetatud mõiste ei hõlma mitte ainult sõltumatuid riike (hispaania keeles Estado). Selle liikmesriigi sõnul ei ole selline tõlgendus kooskõlas ei liidu ega rahvusvahelise õigusega.

33

Hispaania Kuningriik heidab Üldkohtule ette, et viimane tugines üksnes „kolmandaid [maid]“ (terceros países) puudutavatele EL toimimise lepingu sätetele, et järeldada sellest ilma muu analüüsita, et nende sätete eesmärk on selgelt anda võimalus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid teiste üksustega kui riigid (Estados). Nii toimides ei toonud Üldkohus nimelt välja ühtegi aspekti liidu esmases õiguses ega rahvusvahelises õiguses, mille abil võiks eristada mõistet „kolmas maa“ (tercer país) mõistest „kolmas riik“ (tercer Estado).

34

Hispaania Kuningriik on seisukohal, et mõisted „kolmas maa“ (tercer país) ja „kolmas riik“ (tercer Estado) on võrdväärsed, kuid nende õigusliku formaalsuse aste on erinev. Rahvusvahelise õiguse seisukohast tähistavad mõisted „Estado“ (riik) ja „país“ (riik, maa) sama objekti erinevat mõõdet ja neil on oma kohaldamisala. Mõistet „país“ (riik, maa) ei kasutata selleks, et viidata subjekti staatusele rahvusvahelises õiguses, vaid füüsilisele mõõtmele. Neid kahte mõistet võib olenevalt kontekstist kasutada sünonüümidena.

35

Hispaania Kuningriik väidab, et aluslepingutes ja määruses 2018/1971 kasutatud mõistel „kolmas [maa]“ (tercer país) ei ole laiem või teistsugune tähendus kui mõistel „kolmas riik“ (tercer Estado). Vastupidine tõlgendus tooks kaasa selle, et mõiste „kolmas maa“ (tercer país) muutuks liidu õiguse autonoomseks kategooriaks, millel on teistsugune tähendus kui rahvusvahelises õiguses, samas kui riigid (Estados) on rahvusvaheliste suhete põhilised subjektid.

36

Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud, ja väidab, et mõisteid „kolmas maa“ (tercer país) ja „kolmas riik“ (tercer Estado) kasutatakse liidu õiguses erinevalt. Liit võis sõlmida rahvusvahelisi lepinguid Kosovo kui ELTL artiklites 212 ja 216–218 osutatud „kolmanda [maaga]“ (tercer país), tunnustamata tema staatust riigina (Estado).

37

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28 ja 29 tõdes Üldkohus esiteks, et mõistet „kolmas [maa]“ (tercer país) ei ole määruses 2018/1971 ega liidu elektroonilise side valdkonna õigusnormides määratletud ning teiseks kasutatakse EL toimimise lepingu sätetes nii terminit „kolmas [maa]“ (tercer país) kui ka terminit „kolmas riik“ (tercer Estado), kuid paljudes välissuhteid puudutavates sätetes kasutatakse tavaliselt terminit „kolmas [maa]“ (tercer país). Täpsemalt märkis Üldkohus, et EL toimimise lepingu V osa, mis käsitleb liidu välistegevust, sisaldab III jaotist koostöö kohta „kolmandate [maadega]“ (terceros países) ning VI jaotist suhete kohta „rahvusvaheliste organisatsioonide ja kolmandate [maadega]“ (terceros países), mis kajastab seega asjaolu, et rahvusvaheline ühiskond koosneb erinevatest osalistest.

38

Sellega seoses ilmneb, et aluslepingute ja eelkõige EL toimimise lepingu V osa grammatiline tõlgendamine ei võimalda kindlaks teha määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 kasutatud mõiste „kolmas [maa]“ (tercer país) tähendust.

39

Nimelt ühelt poolt esinevad mõisted „kolmas [maa]“ (tercer país) ja „kolmas riik“ (tercer Estado) vahet tegemata mitmes EL lepingu ja EL toimimise lepingu sättes, ilma et ühe või teise mõiste kasutamisel näiks olevat konkreetne põhjendus.

40

Teiselt poolt ei saa väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õigusnormi ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees.

41

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 50–52 sellega seoses märkis, ei kasuta EL lepingu ja EL toimimise lepingu kõik keeleversioonid ühiselt sõnu „kolmandad riigid“ (tercer Estado) ja „kolmandad [maad]“ (tercer país). Nende lepingute eesti-, läti-, poola- ja sloveenikeelses versioonis kasutatakse eelkõige väljendit „kolmas riik“ (tercer Estado). Pealegi, kui ka ühes keeleversioonis kasutatakse mõlemat terminit, ei kattu nende kasutamine alati aluslepingute teistes keeleversioonides esinevaga.

42

Liidu õigusnorme tuleb aga tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone, ning kui keeleversioonid üksteisest erinevad, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on (vt selle kohta 26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Hessischer Rundfunk, C‑422/19 ja C‑423/19, EU:C:2021:63, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Itaalia ja Comune di Milano vs. nõukogu (Euroopa Ravimiameti asukoht), C‑59/18 ja C‑182/18, EU:C:2022:567, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, et „kolmandaid [maid]“ (terceros países) käsitlevad EL toimimise lepingu sätted annavad võimaluse sõlmida rahvusvahelisi lepinguid muude üksustega kui „riigid“ (Estados). Sellest eeldusest lähtudes otsustaski Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35, et liidu esmases õiguses kasutatud mõiste „kolmas [maa]“ (tercer país) ei saa olla teistsuguse tähendusega, kui seesama mõiste esineb niisuguses teisese õiguse aktis nagu määruse 2018/1971 artikli 35 lõige 2. Ta järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et mõiste „kolmas [maa]“ (tercer país) hõlmab selle määruse artikli 35 lõike 2 tähenduses enamat kui suveräänsed riigid (Estados soberanos).

44

Üldkohus lähtus sellest eeldusest, võtmata arvesse erinevusi EL lepingu ja EL toimimise lepingu keeleversioonides, mille sõnastus ei võimalda järeldada, et mõistetel „kolmas maa“ (tercer país) ja „kolmas riik“ (tercer Estado) on erinev tähendus.

45

Sellise erineva tähenduse kindlaksmääramine oleks pealegi vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 39 välja toodud asjaoluga, et aluslepingute mitmes keeleversioonis kasutatakse üksnes mõistet „kolmas riik“ (tercer Estado).

46

Sama kehtib ka määruse 2018/1971 kohta. Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, ei esine mõistet „kolmas maa“ (tercer país) kõigis selle määruse keeleversioonides. Bulgaaria-, eesti-, läti-, leedu-, poola- ja sloveenikeelses versioonis kasutatakse üksnes mõistet „kolmas riik“ (tercer Estado).

47

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohtu otsuse põhjendustes on rikutud õigusnormi.

48

Olgu siiski märgitud, et kui Üldkohtu lahendi põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid lahendi resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtulahendi tühistamist ja selle põhjendused tuleb asendada (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Bank Refah Kargaran vs. nõukogu, C‑134/19 P, EU:C:2020:793, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Selleks et analüüsida, kas vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon on käesoleval juhul muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb analüüsida, kas Üldkohus sai vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 põhjendatult järeldada, et komisjon ei rikkunud määruse 2018/1971 artikli 35 lõiget 2, samastades Kosovo selle sätte tähenduses „kolmanda riigiga“.

50

Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 soovitava toime tagamiseks peab väljaspool liitu asuvat territoriaalset üksust, mida liit ei ole tunnustanud sõltumatu riigina, olema võimalik samastada „kolmanda riigiga“ selle sätte tähenduses, ilma et seejuures eirataks rahvusvahelist õigust (vt selle kohta 24. novembri 1992. aasta kohtuotsus Poulsen ja Diva Navigation, C‑286/90, EU:C:1992:453, punkt 9, ning 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (Rahvusvaheline Mereorganisatsioon), C‑161/20, EU:C:2022:260, punkt 32).

51

Kosovo puhul leidis Rahvusvaheline Kohus oma 22. juuli 2010. aasta nõuandvas arvamuses, mis puudutab Kosovo ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooni kooskõla rahvusvahelise õigusega (I.C.J. Reports 2010, lk 403), et Kosovo 17. veebruari 2008. aasta iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine ei olnud vastuolus üldise rahvusvahelise õigusega, ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ega kohaldatava põhiseadusliku raamistikuga.

52

Nagu on märgitud vaidlusaluse otsuse esimeses joonealuses märkuses, ei mõjuta selline samastamine liikmesriikide individuaalseid seisukohti küsimuses, kas Kosovol on sõltumatu riigi staatus, nagu nõuavad selle riigi asutused.

53

Eeltoodud asjaoludest nähtub, et vastupidi Hispaania Kuningriigi väidetele võib Kosovot rahvusvahelist õigust rikkumata samastada „kolmanda riigiga“ määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses.

54

Mis puudutab lisaks „kolmandate riikide“ integreerimist määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 ette nähtud osalemise korda, siis tuleb märkida, et selle sätte esimese lõigu kohaselt sõltub kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine kahest kumulatiivsest tingimusest. Esimene puudutab liiduga sõlmitud „lepingu“ olemasolu ja teine asjaolu, et see leping on sõlmitud „sel eesmärgil“.

55

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 märkis, on liit sõlminud Kosovoga mitu lepingut, tunnustades nii tema võimet niisuguseid lepinguid sõlmida. Nende lepingute hulgas on SAL Kosovo, mille elektroonilise side võrke ja teenuseid puudutavas artiklis 111 on ette nähtud, et koostöö keskendub eelkõige prioriteetsetele valdkondadele, mis on seotud ELi õigustikuga nimetatud valdkonnas, ja et lepinguosalised tugevdavad nimetatud koostööd, mille lõppeesmärgina võtaks Kosovo viie aasta möödumisel selle lepingu jõustumisest vastu sama õigustiku, pöörates erilist tähelepanu asjaomaste reguleerivate asutuste sõltumatuse tagamisele ja kindlustamisele.

56

Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 49, on SAL Kosovo artikkel 111 oma sõnastuselt ja kontekstilt analoogiline nende sätetega, mis käsitlevad koostöö tugevdamist elektroonilise side võrkude ja teenuste valdkonnas ning mis sisalduvad muudes stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingutes, mille liit on sõlminud Lääne-Balkani riikidega, kes on liidu kandidaatriigid, ja millel põhineb nende reguleerivate asutuste osalemine BERECi organite töös. Kuna määruse 2018/1971 põhjendus 34 viitab üldiselt lepingutele, mis on sõlmitud EMP/EFTA riikide ja kandidaatriikidega, siis nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 68, ei tähenda see, kui nimetatud põhjenduses on viidatud kandidaatriigi staatusele, et selline koostöö soovitakse välistada riikide puhul, mis sarnaselt Kosovoga ei kuulu nende kahe kategooria alla, vaid tegemist on üksnes näitega selle määruse artikli 35 lõike 2 esimeses lõigus viidatud lepingute kohta.

57

Järelikult tuleb ka SAL Kosovot pidada sõlmituks eesmärgil, et võimaldada sellist osalemist nimetatud sätte tähenduses, kuna lepingu artikkel 111 puudutab sõnaselgelt liidu õigustiku vastuvõtmist ja lepinguosaliste koostöö tugevdamist elektroonilise side võrkude ja teenuste valdkonnas.

58

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, mida Hispaania Kuningriik rõhutas apellatsioonkaebuse kolmandas väites, nimelt et stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahel (ELT 2004, L 84, lk 13) artiklis 95 on sõnaselgelt ette nähtud „koostöö Euroopa organites“, mida Üldkohus ei olnud oma otsuses maininud. Hispaania Kuningriik väidab sellega seoses, et erinevalt nimetatud artiklist 95 ei viita SAL Kosovo artikkel 111 kuidagi osalemisele sellise liidu organi nagu BEREC töös.

59

Selline erinevus ei mõjuta aga asjaolu, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, nimelt et SAL Kosovo artikkel 111 on oma sõnastuselt ja kontekstilt analoogiline nende sätetega, mis käsitlevad koostöö tugevdamist elektroonilise side võrkude ja teenuste valdkonnas ning mis sisalduvad muudes stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingutes, mille liit on sõlminud Lääne-Balkani riikidega, kes on liidu kandidaatriigid, ja millel põhineb nende riikide reguleerivate asutuste osalemine BERECi organite töös ning mis on määruse 2018/1971 põhjenduse 34 kohaselt sõlmitud „sel eesmärgil“ määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et SAL Kosovo sõnastus ei ole identne ühega nendest lepingutest.

60

Lisaks seab määruse 2018/1971 artikli 35 lõige 2, viidates seoses kolmandate riikide asutuste osalemisega BERECis „sel eesmärgil liiduga [sõlmitud] lepingu[te]le“ ja „kõnealuste lepingute asjakohastele sätetele“, selle osalemise sõltuvusse niisuguste lepingute olemasolust, millega kehtestatakse liidu ja nende kolmandate riikide vaheline valdkondlik koostöö elektroonilise side võrkude ja teenuste puhul, nõudmata siiski, et need lepingud näeksid sellise osalemise sõnaselgelt ette.

61

Mis puudutab määruse 2018/1971 eesmärki, siis tuleb märkida, et vastavalt sellega järgitavale koostöö eesmärgile võivad selle määruse artikli 35 lõike 2 järgi BERECi reguleerivate asutuste nõukogu, töörühmade ja haldusnõukogu töös osaleda need kolmandate riikide reguleerivad asutused, kelle peamiseks vastutusalaks on elektroonilise side valdkond.

62

Nii nähtub ühelt poolt selle määruse põhjendusest 20, et BERECil peaks olema õigus sõlmida kolmandate riikide pädevate asutustega koostöökokkuleppeid, mille eesmärk on koostöösuhete arendamine ja arvamuste vahetamine õigusküsimustes. Teiselt poolt on sama määruse põhjenduses 34 märgitud, et kolmandate riikide pädevate reguleerivate asutuste osalemise eesmärk BERECi organites on veelgi laiendada elektroonilise side reguleeriva raamistiku järjepidevat rakendamist.

63

SAL Kosovo artikli 111 eesmärk on tugevdada koostööd elektroonilise side võrkude ja teenuste valdkonnas, et Kosovol oleks võimalik vastu võtta liidu selle valdkonna õigustik.

64

Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades ei rikkunud Üldkohus seega õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 seisukohale, et komisjon ei rikkunud määruse 2018/1971 artikli 35 lõiget 2, kui ta sisuliselt leidis vaidlusaluses otsuses, et Kosovo on samastatav „kolmanda riigiga“ selle sätte tähenduses.

65

Esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

66

Oma teises väites leiab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 vääralt tagajärgi, mis tulenevad sellest, et liit ei ole võtnud seisukohta Kosovo rahvusvahelise õiguse kohase staatuse kohta, rikkudes sellega SAL Kosovo artiklit 111 koostoimes määruse 2018/1971 artikliga 35.

67

Hispaania Kuningriik väidab, et kuna kõik liikmesriigid ei ole tunnustanud Kosovo staatust riigina, ei saanud komisjon vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega anda Kosovo reguleerivale asutusele luba osaleda riikidevahelises sõltumatute asutuste võrgustikus. Selline otsus tähendab, et liit tunnustab ühe territooriumi asutust, Kosovo oma, mille suhtes liidu ainuke ühine seisukoht on tunnustada seda sui-generis-juhuna, mis võimaldab igal liikmesriigil kindlaks määrata, millised on tema suhted selle territooriumiga. Seega toob vaidlusalune otsus Hispaania Kuningriigi sõnul kaasa lähenemise, mis võib praktikas väljenduda Kosovo riigi staatuse kaudses de facto tunnustamises ja seega selle tunnustamise liidu liikmesriikidele kohustuslikuks tegemises.

68

Komisjon leiab, et teine väide on uus, ega nimeta õigusnormi, mida Üldkohus väidetavalt rikkus. See väide on seega vastuvõetamatu ja igal juhul õiguslikult täiesti põhjendamatu.

69

Esiteks, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, on vaidlusaluse otsuse esimeses joonealuses märkuses sõnaselgelt märgitud, et Kosovo nimetamine selle otsuse pealkirjas „ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta“. See märge lisati ka SAL Kosovo seitsmeteistkümnendasse põhjendusse ja artiklisse 2.

70

Teiseks ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 57 esitatud hinnangust, et arvestades SAL Kosovo artiklit 111, on selle lepingu eesmärk muu hulgas võimaldada Kosovo reguleerival asutusel osaleda BERECi organite töös, mis on kooskõlas kolmandate riikide reguleerivate asutustega tehtava koostöö eesmärgiga, mida taotletakse määruse 2018/1971 artikli 35 lõikega 2. Selles osas ei vaidlusta Hispaania Kuningriik ei nimetatud lepingu ega määruse õiguspärasust ega asjaolu, et Kosovos on olemas reguleeriv asutus selle määruse tähenduses.

71

Sellest järeldub, et Hispaania Kuningriik ei saa põhjendatult väita, et üksnes seetõttu, et vaidlusalune otsus kehtestab SAL Kosovo ja määruse 2018/1971 rakendamise kaudu koostöö Kosovo reguleeriva asutusega, rikub vaidlusalune otsus neid õigusakte ja toob kaasa Kosovo tunnustamise kolmanda riigina.

72

Seega ei saa vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist komisjoni poolt tõlgendada nii, et see tähendab, et liit tunnustab kaudselt Kosovo staatust sõltumatu riigina.

73

Sellest järeldub, et eeldus, millel põhineb Hispaania Kuningriigi kriitika vaidlustatud kohtuotsuse punkti 33 kohta, on väär. Järelikult tuleb teine väide igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, analüüsimata komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.

74

Oma kolmandas väites leiab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–53, et SAL Kosovo artiklis 111 sõnastatud eesmärk, nimelt liidu õigustiku vastuvõtmine elektroonilise side valdkonnas, tähendab Kosovo osalemist BERECis määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses.

75

Esiteks väidab Hispaania Kuningriik, et Kosovo osalemine sellises liidu organis nagu BEREC on välistatud, kui seda ei ole SAL Kosovos sõnaselgelt mainitud. Selle väite põhjendamiseks esitab ta käesoleva kohtuotsuse punktis 58 kokkuvõtlikult esitatud argumendid.

76

Teiseks väidab Hispaania Kuningriik, et mõiste „koostöö“ kasutamine SAL Kosovo artiklis 111 ei tähenda tingimata, et Kosovo reguleeriv asutus osaleb BERECis vastavalt määruse 2018/1971 artikli 35 lõikele 2. See osalemine on põhimõtteliselt ette nähtud liikmesriikidele, kuna selle organi ülesanne on töötada välja liidu eeskirju elektroonilise side valdkonnas ning võtta vastu seisukohti, mis mõjutavad liikmesriikide ja liidu asutuste otsuseid. Kosovo osalemise lubamine selles organis ei võimaldaks Kosovol vastu võtta liidu õigustikku, kuid see võimaldaks tal osaleda liidu valdkondlike eeskirjade väljatöötamisel, mis ei vasta aga määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 eesmärgile.

77

Hispaania Kuningriik vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 toodud Üldkohtu hinnangule, mille kohaselt määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 ette nähtud osalemine vastab SAL Kosovo artiklis 111 nimetatud tihedale koostööle, kuid see ei ole samastatav Kosovo reguleeriva asutuse mis tahes „integreerumisega“ BERECi struktuuri. Selline põhistamata hinnang rikub SAL Kosovo artiklit 111, mis ei näe ette „tihedat“ koostööd.

78

Kolmandaks väidab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus rikkus määruse 2018/1971 artikli 35 tõlgendamisel õigusnormi, kui ta leidis, et Kosovo reguleeriva asutuse osalemine BERECis on võimalik hoolimata sellest, et puudub liidu ühine seisukoht Kosovo staatuse kohta.

79

Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

80

Mis puudutab esiteks etteheidet, et Kosovo osalemine sellises liidu organis nagu BEREC on välistatud, kuna seda ei ole SAL Kosovos sõnaselgelt mainitud, siis vastus sellele on antud käesoleva kohtuotsuse punktides 59 ja 60.

81

Mis puudutab teiseks etteheidet, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 ekslikult, et määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 ette nähtud osalemine vastab SAL Kosovo artiklis 111 nimetatud tihedale koostööle, siis see ei ole tulemuslik.

82

Selle kohta tuleb märkida, et määruse 2018/1971 artiklis 35 on ette nähtud koostöö erinevad astmed ja vormid. Selle sätte lõige 1 näeb seega ette BERECi ja BERECi büroo võimaluse komisjoni eelneval nõusolekul leppida kokku koostöökord, eelkõige kolmandate riikide pädevate asutustega, kusjuures tuleb täpsustada, et need kokkulepped ei loo õiguslikke kohustusi. See koostöövorm on seega vähem „tihe“ kui kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine BERECis, mis on ette nähtud selle sätte lõikes 2 ja mis – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 63 – aitab kaasa SAL Kosovo artiklis 111 osutatud koostööle, mille eesmärk on eelkõige tagada ja kindlustada osalevate reguleerivate asutuste sõltumatus.

83

Samas vastupidi sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, ei võimalda selline liidu ja Kosovo vahelise koostöö vorm samastada selle kolmanda riigi reguleeriva asutuse osalemist BERECi organite töös tema integreerimisega sellesse liidu organisse.

84

Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 97 ja 98, kui Kosovo reguleeriva asutuse esindajad osalevad BERECi reguleerivate asutuste nõukogu, töörühmade ja haldusnõukogu töös, väljendavad nad oma arvamust täiesti sõltumatult ja läbipaistvalt vastavalt määruse 2018/1971 põhjendustele 5 ja 13, artikli 3 lõikele 3, artikli 8 lõikele 2 ja artikli 15 lõikele 3. Lisaks on kolmandate riikide reguleerivate asutuste esindajate mõju BERECis piiratud määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teise lõiguga, kuna selle sättega on neile hääleõiguse andmise võimalus sõnaselgelt välistatud.

85

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, ei võimalda Kosovo reguleeriva asutuse osalemine BERECis Kosovol osaleda liidu elektroonilise side valdkonna eeskirjade väljatöötamisel. Nimelt, kuigi määruse 2018/1971 artikli 4 lõike 4 kohaselt võtavad riikide reguleerivad asutused ja komisjon „täiel määral arvesse kõiki suuniseid, arvamusi, soovitusi, ühiseid seisukohti ja parimaid tavasid, mille BEREC on vastu võtnud“, ei ole need aktid õiguslikult siduvad ega kuulu elektroonilise side valdkonnas liidu õigusnormide väljatöötamise menetlusesse. BERECi ainus ülesanne on toimida riikide reguleerivate asutuste vahelise ning reguleerivate asutuste ja komisjoni vahelise koostööfoorumina, et tagada selle valdkonna reguleeriva raamistiku järjepidev rakendamine, nagu nähtub määruse 2018/1971 artikli 3 lõikest 2, tõlgendatuna arvestades selle määruse põhjendust 5.

86

Mis puudutab kolmandaks etteheidet, et on rikutud määruse 2018/1971 artikli 35 lõiget 2, kuna puudub liidu ühine seisukoht Kosovo riigi staatuse kohta, siis tuleb see tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 69–73.

87

Eeltoodust järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53 ja 54, et SAL Kosovo artiklist 111 tulenev koostöö vastab määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 ette nähtud koostöö korrale ja et seega kujutab SAL Kosovo artikkel 111 endast „sel eesmärgil“ sõlmitud lepingut nimetatud määruse artikli 35 lõike 2 tähenduses.

88

Seega tuleb kolmas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

89

Apellatsioonkaebuse neljas väide koosneb sisuliselt kahest osast. Teises väiteosas leiab Hispaania Kuningriik, et komisjonil puudus pädevus vaidlusalust otsust vastu võtta. Seda teist väiteosa tuleb analüüsida koos viienda väitega, millega see kattub.

90

Esimeses väiteosas leiab Hispaania Kuningriik, et SAL Kosovo artikkel 111 ei ole vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks piisav õiguslik alus. Ta ei nõustu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 Üldkohtu antud hinnanguga, mille kohaselt ei ole kolmanda riigi reguleeriva asutuse osalemiseks BERECis vaja eraldi luba, mis oleks antud rahvusvahelise lepingu raames.

91

Hispaania Kuningriik väidab sellega seoses, et SAL Kosovo on väga üldine leping, mis ei näe ette Kosovo integreerimist liidu struktuuridesse või nendes osalemist mis tahes valdkonnas, sealhulgas telekommunikatsiooni valdkonnas. Ta tuletab meelde, et SAL Kosovo artikkel 111 ei viita mitte Kosovo osalemisele liidu asutuse töös, vaid selle lepingu osaliste koostööle.

92

Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.

93

Käesoleva kohtuotsuse punktides 56–64 ja punktides 80–87 esitatud põhjendustest nähtub, et SAL Kosovo artikkel 111 on „sel eesmärgil“ sõlmitud leping määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses ning et seega on SAL Kosovo artikkel 111 piisav õiguslik alus Kosovo reguleeriva asutuse osalemiseks BERECi ja BERECi büroo töös.

94

Eelkõige ei pea leping selleks, et olla selline piisav õiguslik alus, tingimata sisaldama üksikasjalikke sätteid BERECi töös osalemise kohta selle määruse artikli 35 lõike 2 tähenduses. Asjaolu, et teatavad kandidaatriikidega sõlmitud assotsieerimislepingud või teatavad EFTA riikide reguleerivate asutuste osalemist puudutavad otsused sisaldavad üksikasjalikumaid sätteid kui need, mis on toodud SAL Kosovo artiklis 111, ei oma selles suhtes tähtsust.

95

Seetõttu tuleb neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

96

Neljanda väite teises osas leiab Hispaania Kuningriik, et komisjonil ei olnud pädevust vaidlusalust otsust vastu võtta. Kosovo osalemise alus BERECis ei saa olla üksnes ELL artiklil 17 põhinev otsus, kuna ühelt poolt ei näe SAL Kosovo seda võimalust ette ja teiselt poolt ei ole liidul ühist seisukohta Kosovo staatuse suhtes. Hispaania Kuningriik vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 toodud Üldkohtu hinnangule, milles ta leidis, et kuna määruses 2018/1971 ei ole otsesõnu antud BERECile pädevust kokku leppida kolmandate riikide reguleerivate asutuste, sealhulgas Kosovo reguleeriva asutuse osalemise suhtes kohaldatavat töökorda, on see pädevus vastavalt ELL artiklile 17 komisjonil.

97

Lisaks väidab Hispaania Kuningriik, et Kosovo osalemine BERECis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu pädevusega ja ELL artikliga 16 koostoimes ELL artikli 21 lõikega 3. Nõukogu ülesanne on hinnata, kas Kosovo reguleeriva asutuse osalemine BERECis on liidu huvides, ning ühitada olemasolevad huvid.

98

Sellega seoses tuletab Hispaania Kuningriik meelde, et õigusliku aluse valik on erilise tähtsusega, kuna see võimaldab säilitada iga institutsiooni pädevuse (25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (WRC‑15), C‑687/15, EU:C:2017:803, punktid 49 ja 50), ning et rahvusvahelise lepingu sõlmimine nõuab liidu huvide hindamist suhetes kolmanda riigiga ning valiku tegemist neis suhetes esinevate lahknevate huvide vahel (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑660/13, EU:C:2016:616, punkt 39).

99

Oma viiendas väites leiab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 vääralt määruse 2018/1971 artikli 35 lõiget 2, kui ta otsustas, et BERECi büroo on liidu detsentraliseeritud asutus ja et komisjon peab oma täitevfunktsioonide ja välissuhetes esindamise pädevuse raames täitma kõiki ülesandeid, mida ei ole sõnaselgelt sellele asutusele delegeeritud, näiteks võtma vastu selles sättes ette nähtud töökorra.

100

Hispaania Kuningriik väidab, et Üldkohus ei arvestanud BERECi olemuse ja ülesannetega, millest annab tunnistust asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 ei ole viidatud BERECile, mille kõrgeim otsustusorgan on reguleerivate asutuste nõukogu, mis ei ole juriidiline isik ega detsentraliseeritud asutus, vaid BERECi büroole, mis on BERECi tugiorgan haldusküsimustes.

101

Hispaania Kuningriik märgib, et BERECi eristaatus tuleneb sellest, et tema koosseisu kuuluvatel reguleerivatel asutustel on kohustus olla sõltumatu. See kohustus koostoimes asjaoluga, et BEREC ei ole detsentraliseeritud asutus, toob kaasa selle, et BERECil on laiem pädevus kui liidu asutustel.

102

Järelikult peab komisjon piirduma sekkumisega määruses 2018/1971 sõnaselgelt ette nähtud juhtudel, nagu nähtub määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 grammatilisest, kontekstuaalsest ja teleoloogilisest tõlgendusest. Seega kuulub töökorra vastuvõtmine BERECi ja mitte komisjoni pädevusse.

103

Komisjon ei nõustu nende argumentidega. Neljanda väite teine osa on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna esimeses kohtuastmes ei esitatud ELL artiklil 16 põhinevaid argumente nõukogu pädevuse kohta võtta vastu vaidlusalune otsus. Ülejäänud osas on neljanda väite teine osa põhjendamatu.

104

Mis puudutab apellatsioonkaebuse viiendat väidet, siis selle kohta leiab komisjon, et määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et selles ei ole kindlaks määratud, millise asutuse pädevusse kuulub töökorra vastuvõtmine.

105

Ent pädevus, mida ei ole seadusandlikus aktis otsesõnu delegeeritud liidu asutusele, jääb komisjonile. Seda tõlgendust kinnitab asjaolu, et määruse 2018/1971 artikli 35 lõige 1 volitab omakorda sõnaselgelt BERECit ja BERECi bürood kokku leppima „koostöökorra“, kuid see toimub „komisjoni eelneval nõusolekul“. Lisaks nähtub selle määruse süstemaatilisest analüüsist, et komisjoni eelnev heakskiit on vajalik koostöö jaoks nimetatud määruse artikli 35 lõike 1 alusel, kuid seda ei ole mainitud artikli 35 lõikes 2 seetõttu, et viimati nimetatud sätte alusel koostöö tegemise korra määrab kindlaks komisjon.

106

Lisaks ei takista BERECile tema ülesannete täitmisel antud sõltumatus seda, et komisjonile antakse suhetes kolmandate riikidega eripädevus.

107

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Hispaania Kuningriigi väited apellatsioonkaebuse neljanda väite teise osa kohta puudutavad sisuliselt õigusnormi väidetavat rikkumist Üldkohtu poolt, kui viimane otsustas, et ELL artikkel 17 on vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks sobiv õiguslik alus. Järelikult, kuigi on tõsi, et Hispaania Kuningriik ei esitanud esimeses kohtuastmes väiteid nõukogu pädevuse kohta, on ELL artiklit 16 käsitleva neljanda väite teises osas esitatud argumentide eesmärk siiski kritiseerida vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–82 esitatud põhjendusi komisjonile ELL artiklist 17 tuleneva pädevuse kohta. Need argumendid on seega seotud argumentidega, mille Hispaania Kuningriik esitas viimati nimetatud sätte kohta esimeses kohtuastmes esitatud hagis, ning on seega vastuvõetavad, kuna ei muuda Üldkohtu menetluses olnud hagi eset.

108

Sisu kohta olgu märgitud, et määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teises lõigus on sätestatud, et „[liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingute, mida on nimetatud esimeses lõigus,] asjakohaste sätete alusel töötatakse välja töökord, millega täpsustatakse eelkõige [sellise] osalemise laad, ulatus ja viis, kaasa arvatud sätted, mis käsitlevad BERECi algatustes osalemist, rahalisi makseid ja BERECi büroo töötajaid“.

109

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Üldkohus ei eksinud, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 tagasi Hispaania Kuningriigi argumendid, mille kohaselt tuleneb määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teise lõigu sõnastusest, et see, kuidas määratakse kindlaks BERECi „töökord“, saab olla ette nähtud üksnes BERECis osalemist ettenägevates lepingutes. Ühelt poolt oleks selline tõlgendus nimelt raskesti ühitatav selle sätte soovitava toimega, mille eesmärk on just näha ette nimetatud töökorra vastuvõtmine. Teiselt poolt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 60, tähendab mõiste „lepingute asjakohased sätted“, millele järgneb „alusel“, et „töökorra“ vastuvõtmine peab toimuma kooskõlas liidu ja kolmanda riigi vahel valdkondliku koostöö raamistikku ettenägevate lepingute sätetega ja eelkõige nende lõppeesmärgiga, mis on SAL Kosovo artikli 111 järgi see, et Kosovo võtab vastu liidu elektroonilise side sektori õigustiku.

110

Samas ei sea asjaolu, et SAL Kosovo ei sisalda sätteid töökorra kokkuleppimise kohta määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teise lõigu järgi, erinevalt Hispaania Kuningriigi väidetest kahtluse alla seisukohta, mille kohaselt SAL Kosovo artikkel 111 on piisav õiguslik alus, et võimaldada Kosovo reguleerival asutusel osaleda BERECi ja BERECi büroo töös, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 56–64 ja 80–87.

111

Teiseks tuleb märkida, et kuigi määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teine lõik näeb ette „töökorra“ väljatöötamise kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemiseks BERECi ja BERECi büroo töös, ei täpsusta see säte sellise korra vastuvõtmise menetlust.

112

Sellega seoses, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 122, ei saanud vaidlusalust otsust vastu võtta ELL artikli 17 alusel komisjoni täitevfunktsioonide ja välissuhetes esindamise raames. Nimelt, mis puudutab esiteks täitevfunktsioone, siis nõuavad ELTL artikli 290 lõige 1 ja artikli 291 lõige 2 volituste sõnaselget delegeerimist komisjonile, mida käesoleval juhul ei ole tehtud. Mis puudutab teiseks välissuhetes liidu esindamist, siis piisab, kui tõdeda, et kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemiseks BERECi ja BERECi büroo tegevuses „töökorra“ kokkuleppimist määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teise lõigu tähenduses ei saa käsitada välissuhetes liidu esindamisena. Nimelt tuleneb sellest sättest, et sellise töökorra eesmärk ei ole mitte välissuhetes esindamine kui selline, vaid liiduga sel eesmärgil lepinguid sõlminud kolmandate riikide reguleerivate asutuste liidu asutuste töös osalemise laadi, ulatuse ja viisi täpsustamine.

113

Pealegi nähtub määruse 2018/1971 artikli 9 punktist i ja artikli 20 lõike 6 punktist m, arvestades selle määruse põhjendust 20, et selles määruses on kindlaks määratud, millised organid võivad kokku leppida artikli 35 lõikes 2 nimetatud töökorra. Nimelt esiteks on määruse põhjenduses 20 märgitud, et BERECil peaks olema õigus kokku leppida töökord, eelkõige kolmandate riikide pädevate asutustega. Teiseks on määruse artikli 9 punktis i ja artikli 20 lõike 6 punktis m täpsustatud, et reguleerivate asutuste nõukogu ja BERECi büroo direktor annavad koos loa sõlmida koostöökorrad nende asutustega vastavalt määruse 2018/1971 artiklile 35.

114

Lisaks nähtub nendest sätetest, et töökorra vastuvõtmisel on komisjoni ainus ülesanne kontrollimine. Selle kohta on määruse põhjenduses 20 märgitud, et komisjon „peaks tagama, et vajalikud koostöökokkulepped on kooskõlas liidu poliitika ja prioriteetidega, et BEREC tegutseb oma volituste ja kehtiva institutsioonilise raamistiku piires“.

115

Mis puudutab täpsemalt koostööd kolmandate riikidega, siis on määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 1 veel ette nähtud, et BEREC ja BERECi büroo lepivad komisjoni eelneval nõusolekul kokku koostöökorra.

116

Vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78, ei tähenda aga asjaolu, et selle määruse artikli 35 lõige 2 ei sisalda sellist täpsustust, nimetatud määruse sätteid arvestades, et pädevus kokku leppida töökord, mida kohaldatakse kolmandate riikide reguleerivate asutuste, sealhulgas Kosovo reguleeriva asutuse osalemisele, on komisjonil.

117

Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 130–132, ei tähenda asjaolu, et üksnes määruse 2018/1971 artikli 35 lõige 1 annab BERECile ja BERECi büroole sõnaselgelt õiguse komisjoni eelneval nõusolekul kokku leppida koostöökord, et see pädevus jaguneb teisiti selle määruse artikli 35 lõike 2 raames, mis puudutab erijuhtumit koostöö kohta kolmandate riikidega, mis toimub nii, et asjaomaste riikide reguleerivad asutused osalevad BERECi ja BERECi büroo reguleerivate asutuste nõukogu, töörühmade ja haldusnõukogu töös. Vastupidi, nimetatud määruse artikli 35 lõikes 1 ette nähtud eeskirja – mille järgi võivad BEREC ja BERECi büroo komisjoni eelneval nõusolekul kokku leppida koostöökorra – tuleb tõlgendada üldreeglina, mida kohaldatakse ka sama määruse artikli 35 lõike 2 eriomases raamistikus, kuna see ei näe ette erandit määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 1 sätestatud põhimõttest.

118

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 133, ei sea sellist hinnangut kahtluse alla asjaolu, et BERECi ja BERECi büroo töös osalemine, mis on ette nähtud määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2, kujutab endast tihedamat kolmandate riikide reguleerivate asutustega tehtava koostöö vormi kui koostöö määruse artikli 35 lõike 1 alusel. Nimelt on kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine BERECis juba kinnitatud sama määruse artikli 35 lõikes 2 osutatud sel eesmärgil sõlmitud lepingus, milleks käesoleval juhul on SAL Kosovo artikkel 111.

119

Selline tõlgendus on kooskõlas määruses 2018/1971 ette nähtud süsteemiga. Nimelt on selle määruse artikli 3 lõike 3 ja artikli 8 lõike 1 kohaselt, arvestades põhjendusi 5 ja 13, BERECi ülesanne esitada eksperdiarvamusi ja tegutseda sõltumatult. Selle määruse põhjenduse 22 järgi peaks BEREC olema suuteline tegutsema liidu huvides, sõltumata igasugusest välisest sekkumisest, sealhulgas poliitilisest survest või ärilisest sekkumisest. Samuti on BERECi bürool määruse põhjenduse 32 kohaselt oma eelarve, et tagada tema sõltumatus ja iseseisvus. Selles kontekstis nõutakse sõltumatust ka BERECisse kuuluvatelt isikutelt, eelkõige reguleerivate asutuste nõukogu liikmetelt, nagu haldusnõukogu liikmed ja BERECi büroo direktor, vastavalt määruse 2018/1971 artikli 8 lõikele 2, artikli 16 lõike 1 punktile m, artikli 20 lõikele 3 ja artiklile 42, arvestades selle määruse põhjendusi 22, 25 ja 29.

120

Asjaolu, et komisjon võib ilma nende nõusolekuta otsustada ühepoolselt teatava töökorra üle BERECi ja BERECi büroo töös osalemiseks, ei sobi aga kokku BERECi sõltumatusega ja ületab komisjonile selle määrusega pandud kontrolliülesannet.

121

Järelikult, kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, et kuna määruses 2018/1971 ei ole sõnaselgelt antud BERECi büroole ega mõnele teisele asutusele pädevust kehtestada kolmandate riikide reguleerivate asutuste, muu hulgas Kosovo reguleeriva asutuse osalemise suhtes kohaldatavat töökorda, siis kuulub see pädevus komisjonile, jättis Üldkohus tähelepanuta pädevuste jaotuse ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt BERECi ja BERECi büroo vahel ning BERECi sõltumatust tagavad normid, mis on ette nähtud määruses 2018/1971.

122

Lõpuks, eesmärk tugevdada koostööd kolmandate riikide reguleerivate asutustega elektroonilise side võrkude ja teenuste valdkonnas, mida taotletakse muu hulgas määruse 2018/1971 artikliga 35, milles on nõutud kooskõlastamist nende kolmandate riikidega, kinnitab järeldust, et komisjon ei saa ühepoolselt vastu võtta otsust, millega kehtestatakse töökord, mida kohaldatakse kõnealuste kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemisele, vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82.

123

Nimelt on vajalik küll komisjoni eelnev nõusolek, kuid sellises töökorras peavad kokku leppima BEREC ja BERECi büroo ühelt poolt ja kolmandate riikide pädevad asutused teiselt poolt ning selleks annab määruse 2018/1971 artikli 9 punktist i ja artikli 20 lõike 6 punktist m nähtuvalt koos BERECi büroo direktoriga loa reguleerivate asutuste nõukogu. Järelikult ei saa komisjonil olla pädevust ühepoolselt sellist töökorda kehtestada.

124

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 82, et ELL artikli 17 alusel on komisjon pädev ühepoolselt kehtestama töökorra, mida kohaldatakse kolmandate riikide reguleerivate asutuste BERECis osalemise suhtes määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teise lõigu tähenduses.

125

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktist 123 tulenevaid kaalutlusi, tuleb siiski tagasi lükata Hispaania Kuningriigi argumendid, mille kohaselt pädevus otsustada Kosovo reguleeriva asutuse osalemise üle BERECis kuulub nõukogule, kui komisjon on andnud selleks nõusoleku.

126

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seevastu viienda väitega tuleb nõustuda ja sellest tulenevalt vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

127

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

128

Käesolevas asjas on tegu niisuguse olukorraga.

129

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 22, põhjendas Hispaania Kuningriik esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolme väitega.

130

Hispaania Kuningriik leiab esimeses kohtuastmes esitatud kolmandas väites, et vaidlusalune otsus eirab määruse 2018/1971 artiklit 35, kuna komisjon kaldus kõrvale menetlusest, mis on selle sättega kehtestatud kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemisele BERECis.

131

Käesoleva kohtuotsuse punktides 112–124 esitatud põhjustel ei olnud komisjonil pädevust vaidlusalust otsust vastu võtta. Järelikult tuleb kolmanda väitega nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida esimeses kohtuastmes esitatud hagi teisi väiteid.

132

Eeltoodust arvestades tuleb Hispaania nõuded rahuldada ja vaidlusalune otsus tühistada.

133

Tuleb meenutada, et ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

134

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et arvestades õiguskindluse kaalutlusi, võib sellise õigusakti tagajärjed jätta kehtivaks eelkõige juhul, kui õigusakti viivitamatu tühistamine põhjustab asjasse puutuvatele isikutele raskeid negatiivseid tagajärgi ning vaidlustatud õigusakti õiguspärasust ei ole vaidlustatud mitte selle eesmärgist või sisust lähtudes, vaid õigusakti vastuvõtja pädevuse puudumise või oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 175 ning seal viidatud kohtupraktika).

135

Käesoleval juhul tühistatakse vaidlusalune otsus selle vastuvõtja ehk komisjoni pädevuse puudumise tõttu.

136

Nende koostöökordade vajalikkuse tõttu, mis puudutavad eelkõige rahalisi toetusi ja BERECi büroo töötajaid ning määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teises lõigus osutatud kolmandate riikide reguleerivaid asutusi, võiks vaidlusaluse otsuse tühistamine ohustada Kosovo reguleeriva asutuse osalemist BERECis, kui sellega ei kaasneks otsuse tagajärgede kehtima jätmist kuni selle asendamiseni uue õigusaktiga.

137

Neil asjaoludel tuleb jätta vaidlusaluse otsuse tagajärjed kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub võimalik uus töökord, milles on määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 järgi kokku leppinud BEREC, BERECi büroo ja Kosovo reguleeriv asutus.

138

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

139

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

140

Kuna käesoleval juhul on Hispaania Kuningriik kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nii käesoleva apellatsioonimenetluse kui ka esimese kohtuastme menetlusega seotud kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: