–

UE, esindaja: Rechtsanwalt R. Mirfakhrai,

–

ShareWood Switzerland AG ja VF, esindaja: Rechtsanwalt S. Albiez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wasmeier ja M. Wilderspin, hiljem M. Wasmeier ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6) (edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 6 lõike 4 punkti c.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt UE ning teiselt poolt ShareWood Switzerland AG (edaspidi „ShareWood“) ja VFi vahelises kohtuvaidluses viimaste kohustuse üle maksta UE‑le poolte vahel sõlmitud raamlepingu alusel teatud rahasumma.

3

Rooma I määruse põhjenduses 7 on märgitud:

„Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades [(EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] („Brüssel I“) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta [(ELT 2007, L 199, lk 40)] („Rooma II“).“

4

Rooma I määruse artiklis 6 „Tarbijalepingud“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

2.   Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.

[…]

4.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:

[…]

[…]“.

5

UE, kes on Austrias elav tarbija, sõlmis ajavahemikul 2012. aasta jaanuarist kuni 2014. aasta juunini äriühinguga ShareWood, mille asukoht on Šveitsis, ühe raamlepingu ning neli müügilepingut Brasiilias tiikpuude ja balsapuude ostmiseks.

6

Nelja müügilepingu ese oli 705 tiikpuud ostuhinnaga 67328,85 eurot, 2690 tiikpuud ostuhinnaga 101716,53 eurot, 2600 tiikpuud ostuhinnaga 111583,34 eurot ja 1860 balsapuud ostuhinnaga 32340 eurot. See raamleping sisaldas lisaks rendilepingut ja teenuse osutamise lepingut. Rendilepinguga anti õigus lasta puudel kasvada, rent sisaldus viimaste ostuhinnas. Teenuse osutamise leping nägi ette, et ShareWoodi ülesanne oli puude majandamine, haldamine, langetamine ja müümine ning puude müügist saadava tulu netosumma ülekandmine UE‑le. Neto- ja brutosumma vahe moodustas müügist saadud summast teatava protsendimäärana väljendatud tasu ShareWoodi osutatud teenuse eest.

7

Nimetatud raamleping sisaldas järgmisi klausleid:

„3.1. [ShareWood] müüb [UE‑le] enda nimel ja enda arvel puud [ShareWoodi] ja [Sharewood do Brasil Reflorestadora Ltda] istandustes. [ShareWood] kohustub ostuhinna tasumisel andma puude omandiõiguse üle [UE‑le].

3.2. [UE] ostab juba istutatud ja individualiseeritud puud. Individualiseerimine toimub kuni langetamise ja müümiseni, selleks märgitakse puude inventeerimise käigus puu, üksuse, katastri ja istanduse number.

[…]

4.2. Ostu kinnituseks saadetakse [UE‑le] pärast makse laekumist puusertifikaat, millel kajastatakse ostetud puude individuaalsed tunnused.

[…]

7. Maa rentimine

7.1. [UE] rendib koos puude ostuga ka vastava maatüki (vt üksikleping) nii kauaks, kuni [ShareWoodilt] ostetud puud sellel kasvavad, kõige enam siiski üksiklepingus kokku lepitud ajaks. Rentimine annab ainult õiguse lasta puudel kasvada.

7.2. Rent sisaldub ostuhinnas.

[…]

7.3. Rendilepingu saab üle anda ainult koos puude edasimüügiga. Allrendiõigus on välistatud.

8. [UE] õigus müüa puud edasi

8.1. [UE] võib talle kuuluvad lepingu esemeks olevad puud koos teenuse osutamise lepinguga või ilma selleta igal ajal kolmandale isikule müüa ja anda talle üle puude omandiõiguse. [UE‑l] on kohustus anda kolmandale isikule üle vastava maa rendiõigus ja muuta sama kohustus talle siduvaks.

[…]

9. Ostetud puude väärtuse säilitamine

9.1. Puude väärtuse suurendamiseks ja säilitamiseks soovitab [ShareWood] neid regulaarselt hooldada. Seda teenust pakub ta teenuse osutamise lepingu alusel.

[…]

11. Teenuse osutamise lepinguga kaasnevad tingimused

11.1. Kui [UE] sõlmib [ShareWoodiga] teenuse osutamise lepingu, tellib ta [ShareWoodilt] ostetud puude kasvatamise, majandamise, hooldamise, langetamise ja müümise kooskõlas istanduste haldamise põhimõtetega ning võttes arvesse istanduste säästva majandamise rahvusvahelisi standardeid, ja annab juhise kanda puude müügist saadava tulu netosumma üle [UE] tema nimetatud pangakontole. [ShareWood] võtab lisaks üle kõik maa rendilepingust tulenevad kohustused.

[…]

11.9. Võttes arvesse istanduste haldamise põhimõtteid, otsustab [ShareWood] [UE] korraldusel, millised puud millisel aastal langetatakse. [ShareWood] teavitab sellest [UEd] enne puude langetamist. [UE] loetakse langetamisettepanekuga nõustunuks, kui ta 10 päeva jooksul pärast asjaomase teate kättesaamist kirja või e‑kirja teel ei lükka ettepanekut tagasi.

[…]

15.1. [ShareWood] kindlustab [UE] ja enda jaoks esimese nelja aasta jooksul pärast istutamist maa ja tiikpuud (kuid mitte teisi puid) tule, välgu, tugeva tuule ja sademete ning külmakahjustuste eest. [UE] võtab teadmiseks, et kindlustus ei kata tiikpuude hävimist vähem kui 10% ulatuses.

[…]

24.1. Raamlepingu ja iga üksiklepingu suhtes kohaldatakse Šveitsi materiaalõigust, välja arvatud (i) rahvusvahelised konventsioonid, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 11. aprilli 1980. aasta konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) ning (ii) rahvusvahelise eraõiguse normid. […]“

8

Pooled korraldasid üksmeelselt käesoleva kohtuotsuse punktis 6 viidatud 2600 tiikpuu müügilepingu tagasitäitmise.

9

UE esitas Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) hagi, milles palus tuvastada, et ShareWood ei olnud täitnud oma kohustust teha võimalikuks kõnealuste puude omandi üleminek UE‑le ning et ShareWood ja VF, kes on selle äriühingu juht ja nõukogu liige, on solidaarselt kohustatud talle tasuma 201385,38 eurot, millele lisanduvad intressid, lõivud ja kohtukulud. Lisaks väitis UE oma hagis, et tarbijana on tal Austria õigusnormide alusel õigus nõuda käesoleva kohtuotsuse punktis 6 nimetatud kolme ülejäänud müügilepingu tagasitäitmist ning kahju hüvitamist.

10

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) jättis 9. septembri 2019. aasta otsusega hagi rahuldamata. Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) jättis 25. veebruari 2020. aasta otsusega selle kohtuotsuse muutmata.

11

UE esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus), kes leiab, et UE ja ShareWoodi vaheline lepinguline suhe kuulub Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse. Käesoleva kohtuotsuse punktis 5 viidatud raamlepingust nähtub, et pooled leppisid kokku Šveitsi õiguse kohaldatavuses. Vastavalt selle määruse artikli 6 lõikele 2 ei või selline valik siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav artikli 6 lõike 1 alusel, milleks käesoleval juhul on Austria õigus.

12

Seetõttu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema menetluses oleva vaidluse kontekstis saab sellistele tarbija kaitseks mõeldud kohustuslikele riigisisestele õigusnormidele tugineda üksnes juhul, kui asjaomane raamleping ei kuulu Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punktis c nimetatud lepingute kategooriasse, st lepingud, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent.

13

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Rooma I määruse] artikli 6 lõike 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tiikpuid ja balsapuid käsitlevaid müügilepinguid ettevõtja ja tarbija vahel, mille kohaselt omandatakse puud selleks, et need pärast kasvatamist langetada ja puit kasumi saamise eesmärgil maha müüa, ning mis sisaldavad sellekohast rendilepingut ja teenuse osutamise lepingut, tuleb pidada viidatud sätte tähenduses „lepinguks, mille esemeks on kinnisasjaõigus või [kinnisasja üür või rent]“?“

14

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et rendilepingut ja teenuste osutamise lepingut sisaldav müügileping, mis puudutab renditud maatükile üksnes selleks istutatud puid, et need kasumi saamise eesmärgil langetada, on „leping, mille ese on kinnisasjaõigus või [kinnisasja üür või rent]“ selle sätte tähenduses.

15

Kõigepealt tuleb märkida, et Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad tarbijalepingu – see tähendab kutseala esindaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingu – pooled valida lepingu suhtes kohaldatava õiguse, kuid selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav selle määruse artikli 6 lõike 1 alusel.

16

Nimetatud määruse artikli 6 lõike 1 punkt b, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kohaldatakse põhikohtuasjas, näeb ette, et tarbija ja kutseala esindaja vahel sõlmitud leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht tingimusel, et kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

17

Lisaks on Rooma I määruse artikli 6 lõikes 4 loetletud lepingud, mille suhtes selle artikli 6 lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata. Täpsemalt näeb nimetatud artikli 6 lõike 4 punkt c ette, et lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata lepingute suhtes, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent, välja arvatud lepingud, mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus direktiivi 94/47 tähenduses.

18

Neil asjaoludel sõltub põhikohtuasjas Austria õiguse kohaldamine sellest, kas põhikohtuasjas käsitletav leping kuulub mõiste „leping, mille ese on kinnisasjaõigus või [kinnisasja üür või rent]“ alla Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c tähenduses.

19

Neid sissejuhatavaid kaalutlusi silmas pidades tuleb kindlaks teha, kas niisuguse lepingu ese, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent selle sätte tähenduses.

20

Sellega seoses tuleb märkida, et Rooma I määruses ei ole määratletud ei mõistet „leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent“ ega ka mõisteid „kinnisasjaõigus“ ja „kinnisasi“.

21

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks ei viita otseselt liikmesriikide õigusele, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Nikiforidis, C‑135/15, EU:C:2016:774, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Kuna Rooma I määruse artiklis 6 lõike 4 punktis c ei ole ühtegi viidet liikmesriikide õigusele, siis tuleb seda sätet järelikult tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt.

23

Sellega seoses tuleb lisada, et tõsiasi, et niisugustel asjaoludel istutatud puid, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas, võib vajaduse korral samastada kinnisasjadega erinevates riigisisestes õiguskordades, ei saa avaldada mingit mõju.

24

Esiteks, mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu ese on „kinnisasjaõigus“, siis tuleb märkida, et selle lepingu kohaselt kohustub kutseala esindaja andma tarbijale üle niisuguste puude omandiõiguse, mis on kinnisasjale istutatud üksnes selleks, et need langetada ja sel viisil saadud puit maha müüa.

25

Selleks et nimetatud lepingu esemeks olev omandiõigus võiks kuuluda mõiste „kinnisasjaõigus“ alla, on veel vaja, et neid puid saaks enne nende langetamist samastada kinnisasjaga Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c kohaldamiseks.

26

Käesoleval juhul on selge, et omandiõiguse üleminek, mida ettevõtja peab põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu alusel tegema, ei puuduta mitte maatükki, millele asjaomased puud on istutatud, vaid üksnes neid puid. Kuigi on tõsi, et need puud istutati sellele maatükile nende kasvatamise eesmärgil, nähtub eelotsusetaotlusest siiski, et selle lepingu peamine eesmärk on saada tulu puidu müügist, mis on saadud pärast nimetatud puude langetamist, mille omandiõigus läheb üle alles nende individualiseerimise hetkel, millega kutseala esindaja jätkab kuni nende langetamise ja selliselt saadud puidu müümiseni.

27

Eelkõige leppisid pooled nimetatud lepingus kokku, et kõnealused puud olid istutatud asjaomasele maatükile üksnes selleks, et need kasvuperioodi lõppedes langetada, et sellisel viisil saadud puit maha müüa.

28

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et neid puid tuleb käsitada selle maatüki kasutamise viljadena, millele need on istutatud. Kuigi niisugustel viljadel on üldjuhul sama õiguslik staatus kui sellel maatükil, kus asjaomased puud on istutatud, võivad nad siiski olla lepingu alusel seotud isiklike õigustega, mida selle maatüki omanik või valdaja võib maatükist eraldi käsutada, ilma et see mõjutaks omandiõigust või teisi nimetatud maatükiga seotud asjaõigusi. Lepingut, mille ese on maa kasutamise viljade omamine, ei saa aga samastada lepinguga, mille ese on „kinnisasjaõigus“ Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c tähenduses.

29

Sellest järeldub, et lepingu, mis puudutab maatükile üksnes langetamise ja sellisel viisil saadud puidu müümise eesmärgil istutatud puid, ese ei ole „kinnisasjaõigus“ selle sätte tähenduses.

30

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu ese on „[kinnisasja üür või rent]“, siis tuleb märkida, et selle lepingu kohaselt rendib tarbija maatükki, millele asjaomased puud on istutatud, seni, kuni need puud seal asuvad.

31

Ainuüksi kinnisasja – nt maatüki – rendilepingu olemasolust ei piisa siiski selleks, et asuda seisukohale, et see leping kuulub Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c kohaldamisalasse.

32

Mis nimelt puudutab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) artikli 16 punkti 1 alapunkti a, mis näeb kinnisasja rendilepingute puhul ette selle osalisriigi kohtute erandliku kohtualluvuse, kus kinnisasi asub, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et rendilepingu kvalifitseerimine selle sätte tähenduses eeldab piisavalt tiheda seose olemasolu lepingu ja asjaomase kinnisasja vahel (vt selle kohta 13. oktoobri 2005. aasta kohtuasi Klein, C‑73/04, EU:C:2005:607, punkt 26).

33

Täpsemalt on Euroopa Kohus otsustanud, et keeruline leping, mis käsitleb kliendi tasutud üldhinna eest kõigi teenuste osutamist – nagu leping, mis näeb ette selliste teenuste osutamise, mis lähevad kaugemale rendilepingu esemeks oleva kasutusõiguse loovutamisest – jääb väljapoole valdkonda, milles selles sättes ette nähtud erandliku kohtualluvuse põhimõte on põhjendatud, ega kujuta endast üüri- või rendilepingut selle sätte tähenduses (vt selle kohta 13. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Klein, C‑73/04, EU:C:2005:607, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Tuleb aga märkida, et vastavalt Rooma I määruse põhjendusele 7 peaksid määruse esemeline kohaldamisala ja sätted olema kooskõlas määrusega nr 44/2001. Kuna viimati nimetatud määrus tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1), kehtib see kooskõlalisuse eesmärk ka selle määruse suhtes (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Kerr, C‑25/18, EU:C:2019:376, punkt 36).

35

Lisaks, kuna määrus nr 44/2001 asendas liikmesriikidevahelistes suhetes 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, kehtib see kooskõlalisuse eesmärk ka selle konventsiooni suhtes, seda siiski niivõrd, kui konventsiooni sätteid saab pidada võrdväärseks määruste nr 44/2001 ja nr 1215/2012 sätetega.

36

Arvestades kahes eelnevas punktis nimetatud kooskõlalisuse eesmärki, tuleb Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c tõlgendamisel arvesse võtta ka käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33 esitatud kaalutlusi.

37

Käesoleval juhul ei seisne põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu peamine ese rendilepingu raames selle maatüki kasutamises, millele asjaomased puud on istutatud, vaid – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 26 – nende puude langetamisega saadud puidu müügist tulu saamises. Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, on selles lepingus ette nähtud rendilepingu – mis hõlmab üksnes õigust lasta nimetatud puudel kasvada ja sellel ei ole eesmärki, mida saaks lahutada nende puude omandamisest – eesmärk lihtsalt võimaldada lepingus ette nähtud müügi- ja teenuseelementide realiseerimist.

38

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et niisugune leping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole piisavalt tihedalt seotud asjaomase maatükiga, et seda saaks kvalifitseerida „[kinnisasja üüriks või rendiks]“ Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c tähenduses.

39

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et rendilepingut ja teenuste osutamise lepingut sisaldav müügileping, mis puudutab renditud maatükile üksnes selleks istutatud puid, et need kasumi saamise eesmärgil langetada, ei ole „leping, mille ese on kinnisasjaõigus või [kinnisasja üür või rent]“ selle sätte tähenduses.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) artikli 6 lõike 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et rendilepingut ja teenuste osutamise lepingut sisaldav müügileping, mis puudutab renditud maatükile üksnes selleks istutatud puid, et need kasumi saamise eesmärgil langetada, ei ole „leping, mille ese on kinnisasjaõigus või [kinnisasja üür või rent]“ selle sätte tähenduses.