1

Carlo Tognoli jt paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 3. juuli 2020. aasta määruse kohtuasjas Tognoli jt vs. parlament (T‑395/19, T‑396/19, T‑405/19, T‑408/19, T‑419/19, T‑423/19, T‑424/19, T‑428/19, T‑433/19, T‑437/19, T‑443/19, T‑455/19, T‑458/19–T‑462/19, T‑464/19, T‑469/19 ja T‑477/19, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2020:302), millega Üldkohus jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagid, millega nad palusid tühistada Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja 11. aprilli 2019. aasta teatised, mis käsitlevad nende pensioni suuruse kohandamist pärast seda, kui 1. jaanuaril 2019 jõustus Ufficio di Presidenza della Camera dei deputati (saadikutekoja juhatuse büroo, Itaalia) otsus nr 14/2018 (edaspidi „vaidlusalused teatised“).

2

Apellandid on kas endised Euroopa Parlamendi liikmed, kes olid valitud Itaalias, või selle institutsiooni endiste liikmete üleelanud abikaasad. Igaüks neist saab vastavalt kas vanaduspensioni või toitjakaotuspensioni.

3

Saadikutekoja juhatuse büroo otsustas 12. juuli 2018. aasta otsusega nr 14/2018 arvutada sissemaksete süsteemi kohaselt ümber selle koja endiste liikmete pensionisummad kuni 31. detsembrini 2011 täitunud mandaadiaastate eest (edaspidi „otsus nr 14/2018“).

4

Euroopa Parlament hoiatas 2019. aasta jaanuari pensioniteatistele kommentaari lisamisega apellante, et otsust nr 14/2018 kohaldades võidakse nende pensionisumma uuesti läbi vaadata ja et on võimalik, et see ümberarvutus võib kaasa tuua alusetult makstud summade sissenõudmise.

5

Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja kuupäevata teatisega, mis on lisatud apellantide 2019. aasta veebruari pensioniteatistele, teavitas parlament neid kõigepealt sellest, et tema õigustalitus oli kinnitanud, et otsus nr 14/2018 on nende olukorrale automaatselt kohaldatav. Selles teatises oli seejärel täpsustatud, et niipea kui Euroopa Parlament on saanud Camera dei deputatilt (saadikutekoda, Itaalia) vajaliku teabe, annab ta apellantidele teada nende pensioniõiguste suuruse uuesti kindlaksmääramisest ja nõuab järgmise 12 kuu jooksul sisse võimaliku enammakstud summa. Viimaseks anti selles teatises apellantidele teada, et nende pensioniõiguste lõplik kindlaksmääramine toimub ametliku aktiga, mille peale on võimalik esitada ELTL artikli 263 alusel kaebus või tühistamishagi.

6

Seejärel teatas osakonnajuhataja vaidlusaluste teatistega hagejatele, et nende pensionide summat kohandatakse koostoimes Itaalias endistele parlamendiliikmetele makstavate analoogsete pensionide vähendamisega otsuse nr 14/2018 alusel. Nendes teatistes täpsustati ka, et apellantide pensionide suurust kohandatakse alates 2019. aasta aprillist vastavalt pensioniteatiste lisas esitatud uute pensioniõiguste kindlaksmääramise projektidele. Lisaks andsid need teatised hagejatele seisukohtade esitamiseks 30‑päevase tähtaja, mis hakkas kulgema alates teatiste kättesaamisest. Kui neid seisukohti ette nähtud tähtaja jooksul ei esitata, loetakse, et vaidlusalused teatised tekitavad lõplikke tagajärgi, mis toob muu hulgas kaasa selle, et ajavahemiku kohta 2019. aasta jaanuarist märtsini alusetult saadud summad tuleb tagasi maksta.

7

13. maist 4. juunini 2019 saadetud e‑kirjadega esitasid apellandid oma seisukohad Euroopa Parlamendi pädevale talitusele. Vahemikus 22. maist 24. juunini 2019 saadetud e-kirjades kinnitas Euroopa Parlament, et ta on need seisukohad kätte saanud, ja teatas apellantidele, et neile antakse vastus pärast nende argumentide analüüsimist.

8

Pärast Üldkohtule hagi esitamist teatas parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja 20. juuni 2019. aasta kirjas (kohtuasi T‑396/19), 8. juuli 2019. aasta kirjas (kohtuasjad T‑405/19, T‑408/19, T‑443/19 ja T‑464/19), 15. juuli 2019. aasta kirjas (kohtuasjad T‑419/19, T‑433/19, T‑455/19, T‑458/19–T‑462/19, T‑469/19 ja T‑477/19) ning 23. juuli 2019. aasta kirjas (kohtuasjad T‑395/19, T‑423/19, T‑424/19 ja T‑428/19), et apellantide esitatud seisukohad ei sisalda asjaolusid, mis õigustaksid parlamendi seisukoha läbivaatamist niisugusena, nagu see on väljendatud vaidlusalustes teatistes, ning et järelikult on pensioniõigus ja alusetult tasutu sissenõudmise kava niisugusel ümberarvutatud kujul, nagu neist teatati kõnealuste teatiste lisas, muutunud lõplikuks.

9

Eriomase olukorra tõttu, milles oli Eugenio Melandri, kes taotles tema sissetulekute tasemel põhineva erandi kohaldamist, ei olnud parlament vaidlustatud kohtumääruse tegemise kuupäeval tema olukorra suhtes lõplikku otsust teinud.

10

Üldkohtu kantseleisse 2019. aasta 28. juuni ja 8. juuli vahel saabunud hagiavaldusega esitasid hagejad hagid vaidlusaluste teatiste tühistamise nõuetes.

11

Euroopa Parlament väitis 16., 19. ja 24. septembril 2019 esitatud eraldi dokumentides, et hagid on vastuvõetamatud.

12

Hagejad, välja arvatud E. Allione ja E. Melandri, esitasid oma hagiavalduste muutmise avaldused vahemikus 19. septembrist kuni 4. oktoobrini 2019.

13

Üldkohus otsustas 15. jaanuaril 2020 liita hagejate esitatud tühistamishagide läbivaatamise.

14

Vaidlustatud kohtumäärusega, mis tehti Üldkohtu kodukorra artikli 126 alusel, jättis Üldkohus hagejate esitatud hagid ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

15

Üldkohus leidis kõigepealt vaidlustatud kohtumääruse punktis 57, et vaidlusalused teatised ei ole huve kahjustavad aktid ning seetõttu ei saa nende peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses. Seetõttu jättis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 63 ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hagejate nõude need teatised tühistada.

16

Selle hinnangu põhjendamiseks täpsustas ta esimesena vaidlustatud kohtumääruse punktides 51–53, et asjaolust, et uus pensioniarvutusmeetod oli kohaldatav alates 2019. aasta aprillist, ei piisa tõendamaks, et parlament võttis selles küsimuses lõpliku seisukoha. Esiteks esitleti vaidlusaluseid teatisi sõnaselgelt eelnõudena. Teiseks oli neis täpsustatud, et teatised muutuvad lõplikuks alles siis, kui nende adressaadid ei ole 30 päeva jooksul alates nende kättesaamisest esitanud seisukohti. Hagejad olid aga selle tähtaja jooksul oma seisukohad esitanud.

17

Teisena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 56 ja 60, et parlamendi hilisemad kirjad, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 8, kujutasid endast selle institutsiooni lõplikke seisukohavõtte hagejate suhtes ning neid ei saanud käsitada vaid vaidlusaluseid teatisi kinnitavate aktidena.

18

Kolmandana sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 61 ja 62, et asjaolu, et vaidlusalustes teatistes ei ole täpsustatud tähtaega, mille jooksul parlament hagejate seisukohtadele vastab, ei oma tähtsust, nagu ka etteheited põhjenduste puudumise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta.

19

Seejärel jättis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 66 ja 67 kõrvale hagejate nõude tühistada otsused, mida väljendati käesoleva kohtuotsuse punktis 8 viidatud kirjades. Selle kohta märkis Üldkohus, et hagejate esitatud muutmisavaldused olid ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna pool saab oma esialgse hagi nõudeid ja väiteid muuta ainult juhul, kui tema esialgne hagi ise oli selle esitamise ajal vastuvõetav.

20

Lõpuks jättis Üldkohus hagejate nõude mõista parlamendilt välja summad, mille viimane oli alusetult kinni pidanud, vaidlustatud kohtumääruse punktis 74 rahuldamata, kuna leidis, et see nõue on ilmselgelt vastuvõetamatu.

21

Apellandid paluvad apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

22

Euroopa Parlament palub Euroopa Kohtul:

23

Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlusaluste teatiste vaidlustatavuse hindamisel; Üldkohtu kodukorra artikli 86 tõlgendamisel tehti viga ning rikuti võistlevuse põhimõtet ja tehti viga kodukorra artikli 126 tõlgendamisel. Teine ja kolmas väide on esitatud teise võimalusena.

24

Võttes arvesse argumente, mille apellandid oma väidete põhjendamiseks esitasid, tuleb asuda seisukohale, et apellandid on esitanud nõude tühistada vaidlustatud kohtumäärus osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata nende nõuded tühistada vaidlusalused teatised ning otsused, mida väljendati käesoleva kohtuotsuse punktis 8 viidatud kirjades.

25

Apellandid väidavad oma esimeses väites, et vaidlusalused teatised on vaidlustatavad aktid.

26

Apellantide sõnul tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et peamine kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas akt on vaidlustatav, sõltub akti õiguslikest tagajärgedest, mitte aga selle lõplikkusest. Nende väitel on leitud, et esialgsed aktid on vaidlustatavad, kuna neil on niisugused tagajärjed.

27

Apellandid väidavad sellega seoses, et vaidlusalused teatised tõid õiguslikke tagajärgi kaasa alates 2019. aasta aprillist. Lisaks tekitavad need teatised apellantidele väidetavalt vägagi suurt kahju, mida ei saa hiljem täielikult hüvitada. Lisaks puudub identifitseeritud õiguslik alus, millele tuginedes need teatised oleksid esialgset laadi.

28

Samuti väidavad apellandid täiendavalt, et ükski selge asjaolu ei võimalda neil järeldada, et vaidlusalustele teatistele järgnesid otsused, mis ei ole puhtalt kinnitavad. Nad leiavad, et nende arvamuste kinnitav laad tuleneb muu hulgas parlamendi vastustest nende esitatud seisukohtadele, kuna parlament leidis, et ta ei ole pädev nendes seisukohtades esitatud argumente läbi vaatama.

29

Apellantide sõnul on samuti ebaloogiline järeldada, et vaidlusaluste teatiste laad võib varieeruda sõltuvalt sellest, kas seisukohti esitatakse või mitte. Esimesel juhul oleks seisukohtade esitamise ainus tagajärg akti lõplikuks muutumise kuupäeva muutmine, kuid akt ise jääks samaks. Teisel juhul muutuks asjaomane akt lõplikuks, ilma et oleks vaja ühtegi täiendavat asjaolu.

30

Parlament väidab, et apellantide pensionisumma vähendamine oli ajutist laadi ja et seda oleks saanud apellantide esitatud seisukohtade põhjal uuesti läbi vaadata, ilma et õigusliku aluse puudumine puutuks siinkohal asjasse. Niisugune ajutine laad nähtuvat selgelt vaidlusaluste teatiste sõnastusest ja apellantide õigusest esitada seisukohti enne nende teatiste lõplikuks muutumist – kusjuures apellandid on seda võimalust ka kasutanud. Parlamendi lõplik seisukoht võeti alles hiljem.

31

Parlamendi väitel tõlgendavad apellandid puudulikult Euroopa Kohtu praktikat, millest tuleneb, et määrava tähtsusega kriteerium vaheotsuse vaidlustatavaks aktiks kvalifitseerimisel on asjaolu, et lõpliku otsuse peale esitatud hagi ei taga piisavat kohtulikku kaitset. Käesoleval juhul oleks parlamendi lõpliku otsuse peale hagi esitamine taganud sellise kaitse.

32

Lisaks ei ole parlamendi lõplikud otsused üksnes kinnitavad, kuna need põhinevad apellantide seisukohtades esitatud argumentide analüüsil. Asjaolu, et vaidlusalustes seisukohtades ei ole märgitud neile vastamise tähtaega, ei ole selles kontekstis oluline.

33

Nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 49, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et „vaidlustatavate aktidena“ ELTL artikli 263 tähenduses käsitatakse sõltumata nende vormist kõiki liidu institutsioonide vastu võetud sätted, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 31, ning 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Selleks et teha kindlaks, kas vaidlustatud akt tekitab niisuguseid tagajärgi, tuleb hinnata neid tagajärgi selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni volitusi (20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 32, ning 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Samuti tuleb tõdeda, et nagu Üldkohus sisuliselt rõhutas vaidlustatud kohtumääruse punktis 50, ei kujuta vahemeetmed, mille eesmärk on mitmeetapilises menetluses valmistada ette lõppotsus, endast üldjuhul akte, mille peale võib esitada tühistamishagi (vt selle kohta 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Sellised vaheaktid on eeskätt aktid, mis väljendavad asjaomase institutsiooni esialgset arvamust (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtumääruse punktides 51–55, et vaidlusalustes teatistes ei olnud kehtestatud parlamendi lõplikku seisukohta, kuna neis teatistes võetud seisukohta sai muuta, et võtta arvesse apellantide seisukohtades sisalduvaid asjaolusid.

38

Sellega seoses ei saa nõustuda apellantide argumendiga, et vaidlusalused teatised ei olnud esialgsed, kuna parlament leidis lõpuks, et ta ei ole pädev nendes seisukohtades esitatud argumente läbi vaatama.

39

Esiteks, kui parlament leidis, et tal ei tule otsuse nr 14/2018 õiguspärasuse üle otsust teha, võttis ta seisukoha apellantide esitatud seisukohtade asjakohasuse kohta ning hindas seega oma algsed otsused nende seisukohtade põhjal ümber.

40

Teiseks ei saa vaidlusaluste teatiste kvalifitseerimine ettevalmistavateks aktideks mingil juhul sõltuda nende otsuste põhistusest, mille parlament on vastu võtnud hiljem.

41

Samas tõdemus, et institutsiooni akt on vahepealne meede, mis ei väljenda institutsiooni lõplikku seisukohta, ei ole siiski piisav, et süstemaatiliselt tõendada, et see akt ei ole „vaidlustatav akt“ ELTL artikli 263 tähenduses.

42

Nii ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et iseseisvaid õiguslikke tagajärgi tekitava vaheakti peale võib esitada tühistamishagi, kui selle akti õigusvastasust ei saa kõrvaldada hagi abil, mis on esitatud lõppotsuse peale, mille koostamise üht etappi see akt endast kujutab (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Järelikult, kui vaheakti õiguspärasuse vaidlustamine niisuguse hagi raames ei tagaks hagejale tõhusat kohtulikku kaitset selle akti tagajärgede vastu, siis peab selle peale saama esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel (vt selle kohta 9. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑400/99, EU:C:2001:528, punkt 63; 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 56, ning 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punkt 48).

44

Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 51 ja nagu väidavad apellandid oma apellatsioonkaebuses, tõid vaidlusalused teatised kaasa apellantide pensionide viivitamatu vähendamise alates 2019. aasta aprillist, kuna selle vähendamise kohaldamine ei olnud parlamendi läbi viidava menetluse lõppemise ootuses peatatud.

45

Sellest järeldub, et vaidlusalused teatised tekitavad niisugustena iseseisvaid õiguslikke tagajärgi apellantide varalisele olukorrale.

46

Selliseid tagajärgi ei saa samastada Euroopa Komisjoni esialgset seisukohta väljendavate aktide menetluslike tagajärgedega või selliste aktide tagajärgedega, mille puhul on leitud, et need ei kahjusta asjaomaste isikute huve, ja mida Euroopa Kohus on pidanud selliseks, mis ei saa kaasa tuua selliste aktide peale esitatud tühistamishagi vastuvõetavust (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta otsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punktid 17 ja 18).

47

Asjaolu, mille Üldkohus tõi välja vaidlustatud kohtumääruse punktis 56 ja mille kohaselt vaidlusalustest teatistest ilmneb, et parlament nõudis vahemiku 2019. aasta jaanuarist märtsini eest saadud summasid tagasi alles siis, kui apellandid ei esitanud märkusi 30 päeva jooksul alates nende teatiste kättesaamisest, ei sea kahtluse alla nende teatistega tekitatud õiguslike tagajärgede kohest laadi.

48

Lisaks, kuigi vaidlusalused teatised nägid ette, et parlament pidi võtma vastu lõpliku seisukoha pärast apellantide seisukohtade saamist, on selge, et sellise seisukoha vastuvõtmisele ei lisatud tähtaega.

49

Vaidlusaluste teatiste iseseisvad õiguslikud tagajärjed võivad seega kesta potentsiaalselt pika aja jooksul, mille tähtaeg ei ole a priori kindlaks määratud.

50

Pealegi nähtub vaidlustatud määrusest ja parlamendi esitatud teabest, et ühe apellandi puhul võeti selle institutsiooni lõplik seisukoht alles kaheksa kuud pärast seda, kui ta oli teda puudutava teatise kätte saanud.

51

Neil asjaoludel, kuivõrd pensionisumma püsiv vähendamine toob asjasse puutuvate isikute olukorrale tõenäoliselt kaasa pöördumatuid tagajärgi, siis peab apellantidel olema võimalus vaidlusalused teatised tegelikult edasi kaevata ja seeläbi takistada oma pensioni vähendamist (vt analoogia alusel 30. juuni 1992. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑47/91, EU:C:1992:284, punkt 28, ning 9. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑400/99, EU:C:2001:528, punkt 63).

52

Sellest tuleneb, et tühistamishagi esitamine lõplike otsuste peale, mille parlament pidi tegema pärast apellantide seisukohtade saamist, ei taganud neile tõhusat kohtulikku kaitset.

53

Ka asjaomaste isikute õigus esitada juhul, kui parlament ei ole nende esitatud seisukohtadele vastanud, parlamendi vastu tegevusetuse tuvastamise hagi, ei taga neile tõhusat kohtulikku kaitset.

54

Parlament on muidugi kohustatud vastama niisugustele seisukohtadele mõistliku tähtaja jooksul (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta otsus, uuesti läbivaatamine, Arango Jaramillo jt vs. EIP, C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punkt 28) ja puudutatud isikutel on seega õigus esitada tegevusetuse tuvastamise hagi, kui vastav institutsioon seda kohustust ei täida.

55

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et võimalus esitada niisugune tegevusetuse tuvastamise hagi võib olla piisav, et välistada komisjoni tegevusetuse jätkumine pärast seda, kui see institutsioon on võtnud vahemeetme (vt selle kohta 18. märtsi 1997. aasta kohtuotsus Guérin automobiles vs. komisjon, C‑282/95 P, EU:C:1997:159, punkt 38).

56

Siiski ei saa need kaalutlused olla käesolevas asjas määrava tähtsusega, kuna esiteks ei saa parlamendi vastu esitatud tegevusetuse tuvastamise hagi seada kahtluse alla vaidlusaluste teatiste iseseisvaid õiguslikke tagajärgi ja kuna teiseks oleksid sellise hagi läbivaatamiseks ja vajaduse korral tühistamishagi esitamiseks vajalikud tähtajad ülemäärased kontekstis, kus need teatised toovad viivitamatult kaasa füüsilistele isikutele makstud pensionide summa vähendamise.

57

Neid asjaolusid arvestades rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta sedastas vaidlustatud kohtumääruse punktis 57, et vaidlusaluste teatiste esialgne laad võimaldab asuda seisukohale, et need ei kujuta endast huve kahjustavaid akte ja et seega ei saa nende peale ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi esitada.

58

Järelikult tuleb esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtumäärus tühistada osas, milles sellega lükati tagasi apellantide nõue tühistada vaidlusalused teatised.

59

Sellest järeldub samuti, et vaidlustatud kohtumäärus tuleb tühistada osas, milles sellega jäeti rahuldamata apellantide nõue tühistada otsused, mida väljendati käesoleva kohtuotsuse punktis 8 viidatud kirjades, kuna selle nõude rahuldamata jätmise aluseks on üksnes see, et apellantide nõue tühistada vaidlusalused teatised on vastuvõetamatu.

60

Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida teist ja kolmandat väidet, kuna need ei ole mingil juhul sellised, mis tooksid kaasa vaidlustatud kohtumääruse ulatuslikuma tühistamise.

61

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

62

Esiteks, kuna parlament väitis Üldkohtule esitatud vastuvõetamatuse vastuväidetes üksnes seda, et apellantide esitatud tühistamishagid olid vastuvõetamatud, kuna vaidlusalused teatised kujutasid endast ettevalmistavaid akte, tuleb need vastuvõetamatuse vastuväited käesoleva kohtuotsuse punktides 41–57 toodud põhjendustel tagasi lükata.

63

Teiseks, kuna Üldkohtu hinnangud puudutavad üksnes hagide vastuvõetavust ja Üldkohus jättis need hagid ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma suulist menetlust avamata, ei ole Euroopa Kohtul vajalikku teavet nende hagide kohta lõpliku otsuse tegemiseks.

64

Järelikult tuleb kohtuasjad suunata tagasi Üldkohtusse, et see kohus teeks otsuse apellantide nõuete kohta tühistada vaidlusalused teatised ja otsused, mida väljendati käesoleva kohtuotsuse punktis 8 viidatud kirjades.

65

Kuna kohtuasjad saadetakse tagasi Üldkohtule, otsustatakse kohtukulude kandmise üle edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: